Arhiiv November, 2012

Koronaar.ee on abiks infarkti ohu ja selle järelmõjude korral

Friday, November 30th, 2012

Põhja-Euroopa maades esineb südamehaigusi tunduvalt rohkem kui lõunapoolsetes riikides. Koronaar.ee on mõeldud kõigile, kellele südame tervis korda läheb. Eesmärk on aidata inimesi, kes soovivad südamelihase infarkti vältida, on infarkti läbi elanud või kelle lähedasi on see haigus tabanud.

Õpilaskonverentsiga austati Aleksander Kaske

Friday, November 30th, 2012

Neljapäeval, 29. novembril peeti Sindi Gümnaasiumis viies oma kooli vilistlast tutvustav õpilaskonverents „Sindi tõstesportlane Aleksander Kask“, kus peaettekannetega esinesid 11. klassi õpilane Ilja Kuvšinov ja abiturient Maarika Buht. Samas tutvuti spordikuulsuse medalitega ja avati kunstnik Vello Paluoja poolt valminud Aleksander Kaske kujutav portree.

Õpilaskonverentsil esinenud Sindi Gümnaasiumi õpilased Maarika Buht ja Ilja Kuvšinov

Aleksander Kask, Vello Paluoja portree

Aukülalistena olid konverentsile kutsutud spordisangari pojad Aleksander, Juhannes ja Mihkel, kellest viimasel ei õnnestunud kohal viibida, aga ta kirjeldas oma isa eelnevalt antud usutluses väga südamlike sõnadega. Sindis elavad Aleksander juunior ja Juhannes vastasid konverentsil esitatud küsimustele. Konverentsi juhatanud ajalooõpetaja Lembit Roosimäe ütles, et Sindi paistab ajaloolises vaates silma tugevalt esile kerkiva sportliku võimekusega mitte ainult maakonna tasandil, vaid kogu riigi ulatuses ja uued tähed on praegugi ilma tegemas. Isiklike soojade mälestustega tervituse saatis konverentsil osalenutele spordiveteran ja Aleksandri lähedane sõber Heldur Käärats, kellel samuti ei osutunud kohalviibimine võimalikuks.

Esimesena astus kõnepulti Ilja Kuvšinov, kes kordas üldtuntud fakte, aga lisas ka vähem teada olevat ja esitas ka täiesti uut, nagu näiteks usutlus poeg Mihkliga. Aleksander Kask sündis 21. augustil 1902. a. endises Tammiste vallas popsi peres. Isa Andrese ja ema Anna kasvatada oli kuut last: Maria, Oskar, Arnold, Aleksander, Elmar ja Salme. Pereisa oli linakaupmees ja ema müüs Räämal asuvas toidupoes. Sinti elama asudes pidi pere mahtuma vabriku kasarmu ühetoalisesse korterisse. Isa töötas villase pesuriide saalis ja ema kraasimise osakonnas. Kõik lapsed õppisid Sindi koolis. Aleksander läks varakult tööle. Esmalt töötas kütteplatsil, kus pidi kohale parvetatud palgid ja propsid jõest välja õngitsema, kaldast üles vedama, saagima, lõhkuma ja virnastama. Muidugi kasvatas raske füüsiline töö muskleid. 18-aastaselt asus Aleksander tööle vabriku sitsiosakonda. Sport asus noorte seas au kohal. Tegeldi kergejõustiku, maadluse, jalgpalli, tõstmise ja ujumisega. Aleksandrile oli eriti meelepärane ujumine ja tõstmine. Tõstetreeninguteks sai ta eeskuju oma vanematelt vendadelt Arnoldilt ja Oskarilt. Harjutati vanas seltsimajas, kus Oskar Hendrikson noori juhendas. Aleksander oli töölisnoorte spordiühingu Rammula järglase spordiselts Kalju üks asutajatest. Aleksandri õe Salme mälestustest saab teada, et ta armastas väga muusikat. Vennad mängisid lakkamatult grammofoni ja kõige agaram kuulaja oli Aleksander, kellel endal aga erilisem musikaalsus puudus. Salme oli see hakkaja ja julge naine, kes Nõukogude okupatsiooni kestel peitis ja hoidis ligemale pool sajandit Kalju lippu, mis Kalju taastamise tähisena tagastati klubile 1990. aasta 21. jaanuaril.

Martaga abiellumise järel sündisid Aleksandri perekonda Aleksander juunior (1931), Juhannes (1933) ja Mihkel (1934). Kahjuks jäid lapsed varakult emata ja isale tuli appi vanaema Anna.

Kuvšinov peatus ka pikemalt Juhannese mälestustel oma isast, mida siin pikemalt ei korda, kuna sellest on juba varem kirjutatud. Vaata siia klikkides.

Õpilaskonverents on dekoreeritud kooli, Sindi ja Eesti lippudega ja nende kõrval meenutab Vello Paluoja portree Aleksander Kaske

Poeg Mihkel meenutab oma isa kui väga hea, tööka ja lahke inimesena, kes armastas palju unistada ning ei peljanud sellest ka teistele rääkida. Mõnikord olevat Aleksandri unistused olnud isegi liiga julged ja teostamatud. Aleksander oli väga avala loomuga ja võis kõikide teiste suud „lukku rääkida“. „Isa austas väga inimesi, kellel oli oma arvamus maailmast ja kõigest muust. Ta armastas väga meie ema kuigi isa sellest palju ei rääkinud. Ta oli väga abivalmis ja toetas meid palju!“ Aleksander suri Tartus 31. märtsil 1965. aastal ja maeti Sindi kalmistule vastavalt tema soovile 1940. aastal vägivaldselt suletud Kalju lipu (koopia) all. Alates aastast 2000 tähistatakse maikuu viimasel laupäeval sportlase mälestust tema nimelise tõstmise mälestusvõistlusega.

Eesti tõstmise meistrivõistlused algasid 1921. aastal. Kuvšinov tegi tagasivaate Aleksandri eelsesse aega. Raskejõustiku Eesti triumfi alguseks võib lugeda 110 aasta taguseid sündmusi, mil toimusid maailmameistrivõistlused Riias 1902. aastal ja kui maadluse maailmameistriks tunnistati Georg Lurich. Samal aastal rebis ta parema käega 12 korda järjest 70 kg ja surus lamades 180 kg. Esimesena eestlastest püstitas maailmarekordi Georg Hackenschmidt 1989. aastal Viinis vasaku käega 82,5 kg rebimises. Sindist võrsunud Karl Utsar on püstitanud kahe käega rebimises viis maailmarekordit. Lurichi vägitegude ajal sündinud Aleksander oli Eesti tõstetraditsioonide jätkaja.

Millised tõstmisviisid kehtisid? Aastatel 1921-1926 ja 1929-1935 oli kavas 5 tõsteviisi: ühe käega rebimine, ühe käega tõukamine, kahe käega surumine, rebimine kahe käega ja kahe käega tõukamine. Aastatel 1927-1928 ja alates 1936-st (mujal maailmas alates 1928) peeti kolmevõistlust: kahe käega tõukamine, surumine ja rebimine. Alates 1973. aastast on jäädud üksnes kahe käega tõukamise ja rebimise juurde.

Maarika Buht tegi ettekande, mis pakkus põnevust tõsistele spordihuvilistele. Siinkohal piirduks sellega, et Aleksandri kuulsusrikas võitude seeria leidis aset aastatel 1925-1939: 14 Eesti meistritiitlit, 16 Eesti rekordit, 17 Pärnumaa meistritiitlit, Amsterdami olümpiamängudel 1928. aastal 14.-15. koht, esimene Pärnumaa kuldmärgi kavaler, ekstraklassi kuldmärk. Rekordite raamatus on Aleksander Kask oma nime jäädvustanud järgmiste tippsaavutustega: surumine – 86,25 kg, rebimine – 82,5 kg, tõukamine – 110 kg. vasakuga rebimine 67,5 kg. Kolmevõistluse kogusumma 272,5 kg ja viie tõste summa 405 kg. Kui võrrelda toonase jõumehe tulemusi tänapäevastega, kuuluks ta praegugi tegijana parimatest parimate seltskonda.

Siinkohal väärib erilist esile tõstmist Maarika Buht, kes on Juhannese käe all treeninud tõstmist ja teeb Sindi tõstespordi järjepidevuses uut etappi luues au kunagisele eelkäijale. Maarika saavutuste lahtrist võib leida üle poolesaja nimetamisväärse tulemuse, millega ta jõuliselt tõstepõrandal edasi pürgib.

Lembit Roosimäe küsis, milline on riigis praegune tõstespordi üldine tase. Juhannes Kask ütles, et on olnud tippaegasid ja mõõnaperioodi, kuid hetkel saab kõnelda keskmisest arengust. Vaadeldes noorte edusamme Tallinnas, näeb ta tõstespordis uut tõusvat tendentsi nii Euroopa kui maailma tasemel. Repliigina ütles kooli direktor Ain Keerup, et Maarika Buht on juba nime teinud ja pole välistatud, et näiteks 70 aasta pärast peetakse õpilaskonverents Sindis tema saavutuste meenutamiseks.

Juhannes Kask vastas küsimusele saalist, kes on tema õpilastest lootust andvamad, et üheks nimeks on kindlasti Andres Vaet. Sellel noormehel lisandus iga aastaga 22 kuni 27 kg juurde. Juhannes Kask ütles, et Andres asus õppima Tallinna Tehnikaülikooli ja lubas jätkata samaaegselt Sparta klubis, kuhu on koondunud riigi parimad.

Veel rääkis Juhannes Kask sellest, et pole tähtis, kus praegu Sindist võrsunud noored alustatuga jätkavad. Oluline on teada, et Sindist on lähtunud läbi aegade väga võimekaid sportlasi raskejõustikus, kergejõustikus ja teistel aladel. Ja kui leidub uusi huvilisi tõstespordi vastu, siis palus ta neid saata enda juurde. Nii kaua kui tal jätkub elu ja tervist, soovib treener panustada noorte tõstesporti.

Juhannes Kask ja Aleksander Kask senior oma isa pildi kõrval

Tunti huvi ka sellest, millist sporti on harrastanud Aleksander Kask juunior? Vastuseks saadi: jooksmine, maadlus ja poks. Siiski pole tänane Sindi Linnavolikogu esimees nüüd enam nii pühendunud spordile, nagu tema vend. Aga püsib siiski veel praegugi täiesti vankumatult ka uiskudel. Aleksander Kask kasutas oma isa iseloomustamiseks Sindist pärit Heino Siiguri kirjutatud mälestusteraamatus öeldud sõnu: „pätudes olümpiamängudele“. Sellega tahtis ta rõhutada tõsiasja, et mitte vahendid ega olud pole peamised tippsaavutusteni jõudmiseks. Kindel tahe ja sihipärane tegevus viivad üksnes eesmärgile.

Varem toimunud Sindi Gümnaasiumi õpilaskonverentsid:

Intelligentsus võtab väga vähe ruumi

Mathiesenid Eestis ja paguluses

Õpilaskonverents Sindi Gümnaasiumis

120 aastat Kaarel Liidaku sünnist

Samal teemal:

Sindi Gümnaasium austab oma vilistlast Aleksander Kaske õpilaskonverentsiga

Olümpiaatleet Aleksander Kask oli kõneks Sindi ajalooklubis

Aleksander Kaske mälestatakse tõstevõistlusega

Aleksander Kase XI mälestusvõistlused tõstmises

Sindis peeti Aleksander Kase 10. mälestusvõistlus tõstmises

Päästeamet: teadvustagem lumetormiga kaasnevaid ohte

Thursday, November 29th, 2012

Lund tuleb lakkamatult juurde

Päästeameti pressiesindaja teatel ei ole ilmaolud praegu erakordsed, kuid Eestit tabavas lumetormis peituvad riskid võivad siiski muutuda ohtudeks. Öösel ja hommikul sadav lumi võib liiklemise muuta raskeks, prognoosi järgi võib teedel esineda tuisuvaale ennekõike Virumaal ja Põhja-Eestis. Teel olles hätta jäädes tuleb hinnata ohtu inimese elule või tervisele ning otsustada, kas oht on piisav hädaabinumbrile 112 helistamiseks või on vaja puksiirabi.

Elektrilevi hinnangul võivad jäide ja tuules murduvad puud tekitada tavapärasest enam rikkeid ka õhuliinidel. Rikkebrigaadid on viidud kõrgendatud valmisolekusse. Elektrikatkestustest ja katkenud liinidest tuleb teada anda Elektrilevi telefonil 1343.

Päästeamet soovitab inimestel hoida end ilma- ja teeoludega kursis ning homme hommikul enne kodust teele asumist vaadata õue ja hankida infot meediakanalitest. Et hommikul võib ka elekter puududa, tuleb mobiiltelefon täna õhtul ära laadida.

Kõrvalises kohas elavatel inimestel tuleks lahti hoida maja juurde viivad teed, et võimaldada vajadusel juurdepääs pääste- ja kiirabiautodele, rasketes teeoludes abi kohale jõudmine viibib.

Teeolude kohta saab infot maanteeinfokeskuse lauatelefonilt 6140500 või mobiiliga helistades ka tasuta lühinumbrilt 1510. Internetist saab teeolude kohta infot maanteeameti kodulehelt www.mnt.ee

Perearsti ööpäevaringne tasuta nõuandetelefon on 1220, kui tegemist on aga eluohtliku seisundiga, helista hädaabitelefonil 112.

Süüdatakse tuled Pärnu jõulukuusel

Thursday, November 29th, 2012

Esimesel advendil, 2. detsembril süüdatakse tuled Pärnu jõulukuusel, nii Rüütli platsil kui Keskväljakul. Sarnaselt möödunud aastaga leiavad tänavugi esimese advendipühapäeva sündmused aset Rüütli platsil.

Õpetaja Enn Auksmann esimesel advendil Rüütli platsil

Esimesel advendil, 2. detsembril kell 14.30 ootame kõiki Eliisabeti kirikusse kuulama kaunimaid jõululaule. Kell 15.30 alustab advendituli teekonda Eliisabeti kirikust Rüütli platsile.

Linnaelanikke oodatakse Rüütli platsile kell 16.00. Jõulumuusikat mängib puhkpilliorkester Saxon, sooja jõulujooki ja piparkooke pakuvad Lions klubi Koidulad.

KC Pärnu Koidula pakub Rüütli platsil kuuma jooki

Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmann pöördub linnarahva poole ning süütab esimese küünla, millest saab iga soovija tule ka koju kaasa viia, selgitab Pärnu Linnavalitsuse avalike suhete nõunik-teenistuse juhataja Maria Murakas. Esimese advendipühapäeva värv on valge- süüdatakse valge küünal, mis tähendab tänulikkust, rõõmu ning pidu.

Linnapea Toomas Kivimägi annab edasi head soovid advendiajaks.

Tänavu kaunistavad Pärnut sinised, punased ning valged jõulutuled. Needki süttivad pühapäeval, esimesel advendil.

Üllatustega mõõtmatu Hiina

Monday, November 26th, 2012

Pärnu abilinnapea Jane Mets viibis 19.-27. oktoobrini Hiina Rahvavabariigis, kus osales Eesti kultuurilinnade võrgustiku delegatsiooni liikmena sealsete linnadega koostöövõimaluste arutamisel.

Hiina reisi illustreerivate fotode autor on Jane Mets

Pärnu, Paide, Põlva, Sillamäe ja Tallinna linnajuhtidest koosnev delegatsioon viibis Shanghais, Hangzhous ja Pekingis, kus tutvustati sealsetele kultuuri- ja turismiasutustele eelseisvaid kultuurisündmusi ning puhkevõimalusi Eestis. Pärnut esindanud Jane Mets nõustus rääkima Maalehe võrguväljaandele kokkuvõtvalt sellest, mida silmad ja kõrvad visiidi käigus tabasid.

Esimene mõte Hiinast?

Hiinasse minnes mõistsin, milline on tegelikult kahe riigi suuruste vahe. Eestis elab 1,3 miljonit elanikku, mis ei anna Hiinas hästi isegi mitte ühe „väikelinna“ mõõtu välja. Hiinas elab seevastu täpselt tuhat korda rohkem inimesi ehk 1,3 miljardit.

Hiinlaste äriline huvi Eesti vastu?

Erinevatel kohtumistel jagati hiinakeelset Eestit ja Pärnut tutvustavat lugemist

Hiinlaste huvi on Euroopa riikides mingit ettevõtlust, eelkõige tootmist arendada. Varem orienteeruti rohkem riigisisesele majanduse elavdamisele. Oma majandusliku mõjuvõimu kasvatamiseks püüab sealne kapital praegu leida järjest uusi investeeringute võimalusi riigi piiridest kaugemal väljapool. Neid ei huvita mitte niivõrd mingi pisike hotellike või majakene, pigem suurem hästi toimiv ettevõte. Selle ostmise korral jätkaksid nad uute omanikena sama tootega. Tõenäoliselt soovitakse siinset tehnoloogiat ja Lääne tehnikat rakendades jõuda edasi Euroopa turule. Mina rääkisin eelkõige Pärnu nimel, aga nii rääkisid ka teisedki enda eest. Kõik ütlesid, et meil on seda ja teist pakkuda.

Muidugi oleme linnavalitsuse tasandil olemasolevaid võimalusi arutanud. Kaubandusatašee Priit Martinson, kes on EAS-i välisesindaja Shanghai peakonsulaadis, ütles, et on sellel teemal rääkinud ka ettevõtlusarengu valdkonnas tegutseva Pärnumaa Ettevõtlus- ja arenduskeskuse juhatuse liikme Sulev Alajõega. Sellest olevat möödas küll päris pikk aeg, aga meie lubasime linnavalitsuse poolelt samuti soovitud infot jagada. Mõte seisne eelkõige selles, et Loode-Pärnus oleks võimalik olenemata valdkonnast mõnda tootmisettevõtet arendada, mitte küll raksetööstust. Hiinas on eriti laialt levinud kergetööstus, mis oleks meilegi vastuvõetav. Vaja läheks just investeeringut. Siiski väga konkreetsete ettepanekuteni me ei jõudnud. Loode-Pärnust oli küll juttu, aga seal on ainult kinnistu ja midagi enamat ei ole. Nemad eeldaksid ka teede, vee- ja kanalisatsioonitrasside olemasolu ning veel rohkem tahaksid nad mingit valmis asja. Küll huvitas hiinlasi väga stiilne ja vanaaegne kompleks meie peatänaval, kuhu võiks tulevikus tulla näiteks kena hotell. Jutt käis konkreetselt Rüütli 23/25 hoonetest, kus asus kunagi kultuuri- ja haridusosakond, veel varem asus selles postimaja. Hoone on praegu müügis. See on üks konkreetne asi, millest seal rääkisime.

Põhimõtteliselt leppisime kokku, et edastame konsulaati nimekirja valikutest, mida Hiina ärimees võiks Pärnus ettevõtluse arendamiseks endale soetada.

Rohkem oli jutuajamiste teemaks kultuurivahetus?

Jane Mets

Teisena võeti konsulaadis ja kultuurikomiteedes arutluse alla kultuuri teema ja kultuurivahetus. Jaan Reinhold, Eesti peakonsul Shanghais selgitas, et Eesti on Hiinas praegu veel üsna tundmatu maa. Selleks, et mõlemat riiki teineteisele lähemale nihutada, tuleb omavahelist läbikäimist elavdada. Kahtlematult on nüüd turismifirmadel paras aeg jõukamaid Hiina turiste Eestisse meelitada.

Tänaseks on Tallinnas jõutud selleni, et hiinlased on paaril aastal juba Hiina uut aastat tähistanud oma suurte kultuurikollektiividega. Nad ei tule tagasihoidlikult väikese grupiga, vaid ikka 30-40 liikmega. Näiteks möödunud aastal nägid tallinlased Vabaduse väljakul Peking Opera Fenglei trupi poolt esitatud traditsioonilist Hiina ooperit, draakonitantsu ja Hiina akrobaate. Väljaku tunnelis olid välja pandud Hiina uusaastat kujutavad fotod, müüdi Hiina meeneid ja pakuti nende toite. Hiina Suursaadik Huang Zhongpo ja Edgar Savisaar pidasid kõnesid. Lõpuks toimus suursugune Hiina ilutulestik.

Vastavalt kokkuleppele ollakse Hiina uusaasta saabudes 9. ja 10. veebruaril järgmisel aastal jälle Tallinnas. Arvestades kaugust, ei külasta nad ainult Eestit. Tullakse ühtlasi Soome, ollakse mingi aeg Helsingis ja siis jõutakse Eestisse. Kaaluti ka Eesti kaudu Läti või Peterburgi väisamist. Kui võtta kavasse Läti, siis kulgeks teekond lausa läbi Pärnu, mida pärnakad võiksid ära kasutada. Oli ka konkreetne pakkumine. Kui mitte veel järgmine aasta, siis kindlasti ülejärgmisel aastal võiks Hiina uue aasta tähistamine kesta pärast Tallinna pidustust veel Pärnuski, kus toimuks suurem kontsert ja leiaks aset erinevaid kohtumisi. Sama pakkus muidugi kohe välja Sillamäe. Tulge siia, meil on kohe kõik-kõik valmis. Põlva ütles, et nemadki pakuvad seda, teist ja kolmandat. Kultuurikollektiivide siiapoole tulek oli kõikjal väga tugevalt üleval ja hiinlased olid selleks täiesti valmis. Kuigi jah, neil on ka see soov, et linn, kes neid vastu võtab, tagab vähemalt majutuse. Sõidu finantseeriks nad ise, aga soovivad, et majutuse ja toitlustamise eest tasuks vastuvõttev linn. Tallinn on seda neile juba pakkunud ja võimaldab ka järgmisel aastal. Muidugi vastavad samaga hiinlased – kui keegi kollektiividest peaks siit Hiinasse minema.

Kas Pärnu võiks Hiinast mõne sõpruslinna leida?

Kõigis külastatud linnade kultuurikomiteedes peetud jutuajamistes pakuti võimalust mõne väiksema linnaga sobitada sõpruslinnade vahelisi kontakte. Väiksemad on nende mõistes nii kahe-, kolme-, neljamiljonilised linnad. 40-tuhande elanikuga linnasid ei ole võimalik Hiinas leida. Nii vähese elanikkonnaga asulaid nimetatakse teistsuguse nimetusega ja need võivad olla mingis põllumajanduspiirkonnas hajaasustusega külad. Samal ajal nende „väike linnake“, olgu see siis 2 või 4 miljonit, võib olla oma territooriumilt isegi väiksem Pärnust ja taolisi „linnakesi“ on tohutult palju. Maad on vähe, maa on kallis ja seepärast ehitatakse linnad väga kompaktselt. Seepärast näeb linnades meeletult palju kõrgehitusi. Üksikud rikkuritele kuuluvad individuaalmajad paiknevad kusagil linna ääres. Näis, et eramud asusid väga väikesel pinnal. Võibolla omasid nad 120 m2 aiamaad? Ridaelamuid on hästi palju, aga need paistavad päris tillukeste boksidena.

Mina ei julgenud seda välja öelda, et jah, otsige meile sõpruslinn. Nad oleksid ise valmis meie huvisid arvestavalt ka mõne linna välja otsima, kas merega, jõega, tööstusega või turismiga seonduvalt. Spa on neil samuti väga tugevalt arenenud, kuigi nende spa on rohkem massaažile ja Hiina meditsiinile orienteeritud.

Küsimus on selles, kas Pärnu tahab või ei taha Hiinas sõpruslinna leida. Me oleme seda arutanud. Mõni ütleb, et kindlasti, aga on ka teisi arvamusi. Tuleb küsida, kas linnadevaheline sõprus annab midagi Pärnule juurde ja kas liigne kaugus ei osutu rahalises mõttes aktiivsel suhtlusel meile liiga ülejõu käivaks? Kas kulutada maksumaksja raha seal käimiseks? Kultuurivahetuse reisid on muidugi väga toredad, aga neid oleks ikkagi väga väike hulgake, kes saaksid sinna minna. Samas peame ka vastu võtma ja tekib küsimus, kas siinne kogukond sellega päri oleks. See ongi põhjuseks, miks me pole täna veel kindlalt reageerinud.

Poliitikast?

Meile on räägitud, et Hiinas on üks partei ja kõik see värk…, aga kui me sealsete inimestega rääkisime, ilmnes mõndagi üllatavat. Noh, mis me seal rääkida saimegi? Me rääkisime ju ainult giidide vahendusel, sest tavainimene tänaval või ühiskondlikus ettevõttes ei räägi mitte midagi muud kui ainult hiina keelt. Siiski on noorte hulgas inimesi, kes räägivad korralikult inglise keelt, aga ega meil nendega suhtlemiseks võimalusi nii väga ei olnudki. Giidide puhul ei saanudki ma hästi aru, kas neil on kohustuslik tekst või rääkisid nad tõepoolest tegelikust elust. Nad ütlevad, et Hiinas on väga palju parteisid, aga need teised polevat üldse aktsepteeritavad ja neist ei ole tegijat. Loomulikult valime seepärast ainult ühte parteid. Isiklikult ajas see kuidagi muigama. Ma ei tea ja pigem hoidusin igasugusest poliitika teemast, sest giididega poliitikast rääkimine ei andnud mitte midagi. Kiideti ühte parteid, kiideti seda, kuidas riik ja valitsus rahva eest hoolitseb.

Kuidas Hiina riik oma kodanikke elamispinnaga kindlustab?

Umbes 55 aastat tagasi müüdi Hiinas päris palju kortereid eraomandisse ja omandis oleku ajaks määrati 60 aastat. Nüüd hakkab see tähtaeg täituma. Tõenäoliselt arvati tol ajal, et selleks ajaks on eluhoone oma aja ära elanud – nagu meie Mustamäe majadki – aga tegelikult on need endiselt püsti. Küsimusele, mis edasi saab, vastati, et nad ei muretse edaspidise pärast. Öeldi, et küll valitsus lahendab selle küsimuse. Meie jaoks oli seda kuidagi võõras kuulda.

Mis muljet avaldavad Hiina miljonilinnad?

Nende miljonilinnad on ehitatud kvartalite kaupa. Seal ei hakata ühte hoonet lammutama uue ehitamiseks, vaid tehakse terve kvartali jagu vanadest hoonetest puhtaks. Seejärel valmib kvartali keskele üks hästi lihtne kahe või kolme korruseline maja, mis asustatakse ehitajatega. Järgneb uue kvartali rajamine. Erinevatest piirkondadest tuuakse töölised ja isegi selliseid, kes polegi üldse varem ehitusega kokku puutunud. Inimesele õpetatakse selgeks mingi konkreetne töövõte, näiteks liistude panemine või muud midagi väga konkreetset. Muidugi on ka eriharidusega spetsialistid, kes loevad projekte ja suudavad juhendada. Selle tööjõuga ehitatakse tasandatud plats täis 40-50 korruselisi magalaid koos kaupluste, teeninduste ja muude ühiskondlike vajadustega arvestatavate ruumimahtudega. Ehitus võib kesta kaks, neli või viis aastat. Sellega lõpule jõudes läheb ehitajatele ehitatud maja lammutamisele ja asemele rajatakse park erinevate istikute, mänguväljakute ja muu seesugusega. Ühe valmimise järel võetakse käsile järgmine kvartal ja niimoodi on tegelikult ehitatud terve Shanghai linn. Dubaid külastanud ütlevad, et Shanghai ei jää mitte millegi poolest oma arhitektuurilt sellest linnast maha ja on üsna üksüheselt sarnane esimesega.

Kuidas terve kvartali lammutamise puhul toimitakse mõne oletatava väärtusliku hoonega?

Lammutamiste puhul mingit muinsuskaitselise väärtusega hoonete säilitamist me ei täheldanud. Kui meie siin muretseme näiteks kultuuriväärtusliku J. H. Rosenplänteri maja saatuse pärast Kuninga tänaval või jätame Port Arturi kaubanduskeskuses püsti vana raudteevahi majakese, siis Shanghais me seda ei märganud. Küll säilitatakse sealgi väga iidseid hooneid, nagu meile tuntud tagurpidi pööratud katuse äärtega majad või meie mõistes vanad mõisahooned. Oli ka Rocca al Mare taolisi muuseume, kuhu veeti vanu maju kokku.

Peadpööritav liiklus?

Muljetavaldavad on Hiina liiklussõlmed, mis rajatakse isegi 3- ja 4-tasapinnalistena. Tavapäraselt väljub linnast rohkem sõiduradasid kui neid linna siseneb, et vähendada liiklusummikuid. Harilikult viib viis rada linnast välja ja neli sisse. Arvukad autod jätavad õhku hulga heitgaase ja sudu olemasolu oli täiesti märgatav. Küsitavusi tekitas otse liiklussõlmede keskele rajatud mänguväljakute otstarbekus, aga teisalt on vaja iga ruutmeeter millegiga täita. Liiklust piiratakse neis peredes, kus omatakse kaht autot. Kumbagile autole väljastatakse kahe peale üks number, et samaaegselt ei saaks liiklusesse minna mõlema autoga. Tänavapildis näeb väga palju jalgrattureid, kelle jaoks on eraldatud eraldi sõidurajad.

Kuidas mõjub tohutu inimhulk tänavate puhtusele?

Üldine puhtus oli suureks üllatuseks. Kui ma varem olin eelarvamusel, et Shanghai on räpane, siis kohapeal veendusin absoluutses puhtuses. Giidi jutust selgus, et lisaks puhastusfirmadele kasutatakse väga palju töötuid. Väga kasinat töötu abiraha saab üksnes tingimusel, et tehakse ühiskondlikus korras midagi linna heaks. Me nägime neid, kes sõna otseses mõttes korjasid maast ka üksikuid maha langenud puulehtesid, rääkimata paberiprahist, suitsukonidest või tikuotstest.

Sotsiaalne erinevus ja elatustase?

Heaolu kõrval hakkas silma küllaltki palju vaesust. Pensionile minnakse selliselt, nagu meil Nõukogude ajal: naised 55 ja mehed 60. Ise nad ütlevad, et keskmine palk eurodes on 770. Polegi nii hull! See on muidugi giidi jutt ja ma ei oska kommenteerida öeldu tõele vastavust. Maksusüsteem on kujundatud selliselt, et tulumaks ulatub kuni 50 protsendini, aga see rakendub juhul kui palk ületab keskmise summa kahekordselt. Tegemist on sisuliselt astmelise tulumaksuga, mis algab 1500 euro pealt. Algul võib olla paarkümmend protsenti ja sealt edasi toimub järkjärguline tõus. Kui palk on 200 kuni 500 eurot, siis on tulumaks 10 %. Kui üüritakse korterit, mida teevad päris paljud noored, sest ostmise võimalust ei ole, siis on üür 200 kuni 300 eurot. Sellele lisandub vesi ja küte, aga need pidavat olema väga odavad. Mida see täpsemalt tähendab, ma ei tea. Ka elekter pidavat väidetavalt väga odav olema.

Õiguse naise võtuks annab korteri olemasolu. Kui seda pole, ei saa ka naist kosida. Noored, kes on riigi heaks töötanud kusagil viis aastat, saavad õiguse võtta riigi garantiiga pangalaenu, et võiks ikkagi abielluda. Aga siis ollakse sunnismaine ja peabki riigiasutuses töötama. Teisalt tuleb ka olla väga tubli, et tööandja rahule jääks, sest konkurents töökohtadele on meeletult suur.

Kaupadele lisatav käibemaks on 17 kuni 20 protsenti.

Töötute jaoks on olemas sotsiaalabi süsteem ja mingi töötu abiraha, aga tingimuseks on ikkagi ühiskondlikult kasuliku abitöö tegemine. Põhimõtteliselt sama süsteem, mis meilgi peaks olema. Abiraha suurust meile ei öeldud, aga praktiliselt olematu, mille eest süüa ja üüri tasuda polevat võimalik. Seetõttu lähevad töötud pigem maale sulastena elama. Nii saavad nad töö eest kindlustatud toidu ja peavarjuga. Hiina riigi omapäraks on see, et kõik oma toidu toodavad nad ise. Eksootilisemat toitu tuuakse muidugi sisse, aga see on juba luksus ja mitte põhitoidus. Peamine söök on riis, kanad, sead. Nende kanad olid minu meelest tuvide suurused.

Kuigi lasteaiad on seal samuti olemas, aga nende hind ääretult kõrge, siis seepärast tuleb odavam samade töötute kasutamine. Samuti kasutatakse lapsehoidjatena vähese haridusega inimesi, ka pensionäre, kelle pension on väga madal. Tihti elataksegi pere juures, kus palk asendatakse ööbimise ja söögiga.

Kuidas reguleeritakse sündivust?

Üldjuhul on linnas lubatud perekonda ainult üks laps. Maal võib olla kaks last. Seda siiski erandina, kui emal või isal ei ole õde ega venda. Teisel variandil võib olla kaks last juhul kui esimese lapsena sünnib tütar. Kui sünnib esimesena poeg, siis on teise lapse ilmale toomine lubamatu. On ka kolmas võimalus, mis kehtib nii linnas kui maal. Raha eest võib sünnitada piiramatul arvul. Tasu teise, kolmanda, neljanda jne. lapse eest on paikkonniti erinev. Linnas kallim, maal odavam. Eurodes tähendab see hinda alates 120-st tuhandest kuni 200 tuhandeni, mida tuleb maksta iga järgneva lapse eest. Nõutud summa tasumisel on sellele lapsele kõik teed avatud samal kombel nagu esimesele lapsele.

Juhul kui seda raha välja käija pole võimalik ja laps on ikkagi tulemas, siis püütakse seda eriti maa piirkondades varjata. Laps saab küll nime ja sünnitunnistuse, aga ta jääb ilma igasugustest riiklikest õigustest. Tal ei ole õigust kooli minna ja jääb täielikult ilma hariduseta. Täna on selliseid koolihariduseta inimesi vanuses 40 kuni 60 aastat umbes 10%. Giidi sõnul polevat üldsegi ime, et mõni selline inimene töötab ka taksojuhina. Varem oli autojuhi lubade saamine ilma lugemisoskuseta välistatud, aga nüüd on kord muutunud leebemaks. Kuna selliseid hariduseta inimesi on palju, siis leitakse parema olevat neile vähesel määral vastu tulla.

Selles on Eestiga täielik erinevus. Meie mureks on vähene sündivus ja rahvaarvu vähenemine, aga Hiinas on probleemiks liigne sündivus. Giidi sõnul valvab laste ebaseaduslike sündide järele vastava ülesandega politsei. Raseduse ilmnedes nõutakse kas rahalist kompensatsiooni või sunniviisilist aborti. Minu jaoks on see nii masendav, millele ei tahaks mõelda. Kuidas naist abordile sunnitakse, seda ma ei tea, aga kuna inimestes on valitsuse kuulekus väga suur, siis võibolla ei olegi tarvis mingit vägivaldset meedet rakendada ja inimesed täidavad käsku ka ilma täiendavaid sundivaid abinõusid rakendamata.

Hariduse kättesaadavus?

Laste jaoks on õppimine väga tähtis. Riigi poolt antav tasuta põhikooli haridustee kestab 11 aastat ja alustatakse viieselt. Varajane alustamine on võrreldav meie lasteaedades antava alusharidusega. Sealt edasi on gümnaasiumi astmes 30-40 protsendile õpilastest õppimine tasuta, ka kõrgharidust saab mingi osa paremaid õpilasi tasuta omandada. Sellepärast püüavad lapsed võimalikult hästi õppida, et saada tasuta õpet ja pääseda ka välismaale. Ikka selleks, et tulevik oleks kindlustatud võimalikult paremate töökohtadega.

Midagi positiivset lõpetuseks?

Ohtlikult kaldu vajunud puu väärib hiinlaste silmis väärikat tuge

Positiivne kogemus Hiinast väljendub hästi sõbralikus vastutulelikkuses. Kõikjal oli väga meeldiv teenindamine. Ühel õhtul läksime Sillamäe abilinnapeaga välja jalutama. Kõhud läksid tühjaks ja astusime ühte kõrvalisesse väikesesse söögikohta sisse. Kuna teenindaja ei mõistnud meie keelt ja meie ei tundnud mandariini keelt, siis viis ta meid kättpidi otse kööki, et valida toitu. Lõpuks tegin ka-ka-kaa ja püüdsin kätega lehvitades kana kirjeldada, millest ta kohe rõõmsal meelel suurepäraselt aru sai ja me võisime koos lõbusalt naerda, et suudame üksteist mõista.

Pole oluline kui suur on riik või milline on riigikord, loevad vaid inimesed kes suudavad muuta kõik sinu ümber ilusaks.

Juhhei Sütevakas

Monday, November 26th, 2012

Jõulukuu esimesel päeval annab lastekoor Juhhei advendikontserdi „Valgus võidab“ Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis. Sissepääs vaba annetusega.

Üleriigiline lastekoor Juhhei ühendab Eesti kristlike kirikute laululapsi. Lastekoor on välja kasvanud Soome kristliku lastekoori “Jippii” tegevusest ja nende repertuaaris leidub hulgaliselt koori asutaja, soome helilooja ja kirikumuusiku Lasse Heikkilä laule. Alates 2001. aastast on neid hoogsaid kaasaegseid laule laulnud ka Eesti erinevate kirikute lastekoorid. Välja on antud 4 CDd lauludega, 1 CD näidendiga ja 3 DVDd. Viimaste aastatega on kava täienendu ka eesti heliloojate lauludega. 2012. aastal valmis Timo Lige lastelaulude CD “Mu sees on üks laul” koos fonode ja noodiga.

Suuremad koorid tegutsevad praegu Tallinnas ja Tartus. Esinetakse kirikutes ja erinevatel sündmustel. Tähti Lehtsaar, Juhhei dirigent Tartust, peab oluliseks iga-aastaseid kokkusaamisi
üle-eestilise koorina. 2012 suvel esinesid 75 laululast Tallinnas A Le Coq Arenal Kristuspäeval.
„Aeg-ajalt organiseerime suuremaid üle-eestilisi kontsertreise. Näiteks 2006 toimusid Küünlateekonna kontserdid Võrus, Tartus, Pärnus, Paides, Jõgeval, Tallinnas ning lõpetasime koos soomlastega Helsingis Hartwall Areenal. 2009 esinesime suurüritusel „Lootuse Festival“ Saku suurhallis, kus laulis 400 last Eestist ja 100 last Soomest,“ meenutab Lehtsaar varajasemaid suuremaid ettevõtmisi.

Pärnu kontserdil esinevad väikesed solistid ja umbes 40-liikmeline Tallinna ja Tartu laululastest koosnev koor. Lehtsaare sõnul kuuleb eesti heliloojate Timo Lige, Maarja Vardja, Piret Rips-Laul’u ja soome heliloojate laule. Dirigeerivad Tähti Lehtsaar ja Kristi Jörberg Tartust ning Varje Soon ja Annika Soon Tallinnast.

„Alustame kontserti lauluga „Küünlateekond“:

Kõndides koos lapsed laulavad,
läbi pimeduse küünlaid kannavad,
püüdes leeki hoolikalt nii teile jagada,
et ei tuul saaks seda ära puhuda…

Ka kontserdi kava kõik järgnevadki laulud kutsuvad oma rõõmsate lugudega kaasa mõtlema advendiaja sügavama tähenduse üle,“ selgitab Lehtsaar ja lisab täiendavalt juurde, et Tartus korraldatakse juba neljandat aastat advendiaja heategevuskontserti koos mõne tuntud solistiga.

2009. aastal korraldati heategevuskontsert Tartu Jaani kirikus koos Tõnis Mägi ja Kärt Johansoniga noorte teraapiakeskuse loomiseks Peedule; 2010. aastal Tartu Salemi kirikus koos Karmen Puis’iga Tartu Maarja Tugikeskuse toetuseks; 2011. aastal koos Rebecca Kontuse ja Matis Metsala bändiga TÜ Kliinikumi Lastekirurgia osakonna toetuseks.

Sellel aastal toimub kontsert Tartu Lastekaitse Ühingu toetuseks. Täpsem info http://kultuuriaken.tartu.ee/?event=1353532251 . Esinemistel on võimalik osta Juhhei helikandjaid.

Päästjad päästsid Pärnus sillalt vette hüpanud naise

Sunday, November 25th, 2012

Täna õhtul kell 19.40 sai häirekeskus teate, et Pärnu linnas Kesklinna sillalt on Pärnu jõkke hüpanud naisterahvas, kaheksa minutit peale väljakutse saamist andsid päästjad veest väljatoodud naise üle kiirabile.

Pärnu kesklinna sild

Päästeoperatsioon (fotod ei ole tehtud seoses kirjeldatud sündmuse toimumisega)

Päästeameti Lääne päästekeskuse pressiesindaja teatel selgus päästjate saabudes, et silla keskelt alla hüpanud noorem naisterahvas oli Pärnu kesklinna poolsest sadamakaist ligikaudu 30 meetri kaugusel vees. Pärnu päästekomando pinnaltpäästja ujus veel vaevaliselt pinnal püsinud naiseni, tõi ta kai äärde ning kalda olnud meeskond tõstis naise veest välja. Päästjatel kulus väljasõidust naise päästmise ja kiirabile üleandmiseni kaheksa minutit.

Tänu vette hüpanud naisest teatanud helistajale ja päästjate kiirele ning oskuslikule tegutsemisele lõppes sündmus õnnelikult.

Õnnetuse täpsemad asjaolud on selgitamisel.

Täiendav viide Pärnu Postimehele: 32aastane purjus naine hüppas sillalt alla ise ja pärast päästmist toimetati politseijaoskonda, sealt edasi Pärnu haiglasse, kus erakorralise meditsiini osakonnas tuvastati peahaav ja pärast esmaabi andmist lubati kodusele ravile.

Ene Metsik tuli oma isikunäitusega Sinti

Friday, November 23rd, 2012

Ene Metsik Sindi Muuseumis

Ene Metsik ütleb, et käsitöö mõjub inimesele väga mitmest küljest ääretult tervislikult.

Pitskraed; kõrkjatest nukud

Ene Metsik selgitab lihtsate võtetega padjakaru valmistamist

Esmaspäeval, 19. novembril avati Sindi Muuseumis käsitöönäitus “Me ise ilutegijad”, mis jääb avatuks 20. detsembrini. Väljapaneku autor Ene Metsik põlvneb Ida-Virumaalt Raadna asulast, mis asub laia liivarannaga Peipsi järve põhjakaldal. Ta ise nimetab lapsepõlvemaad Alutagusena, mis ongi võibolla kaugema kandi inimestele paremini teada. „Olin kuueaastane kui tädi, kes oli õmbleja, pani mind käsitööd tegema. Kuueaastaselt pidin hakkama vastu tahtmist kampsunit kuduma. Tegin halli ja punasega, harutasin jälle üles ja kudusin uuesti. Nutsin, aga pidin tegema. See oli suureks plussiks ja kuidagi ma harjusin selle käsitööga,“ jutustab Ene väga aegsasti alguse saanud käsitöö õppimisest. „Peagi tegin seda vabatahtlikult ja keegi ei pidanudki mind enam sundima. Minu vanaema ja ema tegid samuti käsitööd, mis muutus minulegi armsaks tegevuseks,“ räägib Ene näituse avamisele tulnud käsitööhuvilistele ja paljudele tõelistele meistritele.

„Eelistan heegeldamist. Sellega on nii, et võtan lõngakerakese ja heegelnõela kaasa. Heegeldamiseks saab kasutada iga vaba hetke: midagi oodates või bussis sõites. Enamus näitusest ongi heegeldus. Kudumeid on vähem. Teen ka kampsuneid ja suuremaid asju, aga ka õmblustöid.“ Varem on ta korduvalt näituseid korraldanud koduvallas Paikusel, kus osaleb ka käsitööringi töös. Ta kasutab kõiki võimalusi paljude käsitöönäituste külastamiseks, käib muuseumites, otsib uusi mustreid, katsetab ja suhtleb aktiivselt teiste käsitöötegijatega. Enamik käsitööst on tehtud oma kodu tarbeks, samuti kingitusteks teistele.

Eva Talts teeb näituse külaliste raamatusse sissekande

Ene leiab, et käsitöö on väga soovitav eriti vanemas eas inimestele. Käsitöö aitab mõtteid viia ära muredelt, haigustelt ja probleemidelt, mis võibolla just eakamaid rohkem kimbutama kipuvad. Ene kogemuse põhjal hoiab käsitöö meele ja kehalise liikumise erksana ning on seepärast väga tervislik nii vaimule kui kehale.

Ta meenutab möödunud aegu ja kõneleb oma imeilusast pikalt kestnud elust kui muinasjutus, aga see ei kestnud jäävalt nõndaviisi. „Raskused algasid 1993. a. kui suri ema. Siis järgnesid ühe kuu jooksul veel mitmete väga lähedaste inimeste kaotused. Lahkusid ridamisi abikaasa, isa, ämm ja mehe tädi,“ kõneleb Ene muutustest oma elus, mis viis ta veel pensionieas uuesti tööle. „14 aastat pidasin kauplust pärast seda kui olin varem töötanud hoopis hariduse vallas – viimati rajooni haridusosakonnas metoodikuna ja samal ajal huvikooli direktorina, 8 aastat koolis õpetajana ja veel varem lasteaia kasvatajana.“ Pärast Lohusuu 7-klassilise kooli lõpetamist oli ta võtnud sihikule Tallinna Eelkoolikasvatuse Pedagoogilise kooli ja jätkas selle lõpetamise järel õpingut Tallinna Pedagoogilises Instituudis (nüüdne Tallinna Ülikool) ja omandas sellega kasvataja ning õpetaja elukutsed.

Lisaks kogu elu armsaks hobiks olnud käsitööle on Ene kätt harjutanud ka joonistamise ja akvarellidega maalimisega. „Maalimist õppisin pedagoogilises instituudis, siis võtsin osa kunstiringi tööst. Tööd olid isegi näitusel. Lõpetasin ka Pärnu Nooruse Majas Mai Kolosova juures 2 aastat kestnud portselanimaali kursused. Selles tehnikas tuli ka õlivärve kasutada,“ vestab Ene juttu muustki kui käsitööst, aga joonistanud või maalinud on enda jutu järgi siiski üsna vähe, nö enda tarbeks ja kinkimiseks. Näituste jaoks pole nendest töödest midagi järele jäänud. „Ma arvan, et minu maalidel ei ole suurt väärtust, rohkem hobitegevus.“ Veel räägib ta armastusest lugemise vastu ja rohketest reisidest Euroopas. Kuid suvi kisub teda ikka ka aiatöödele, käsi mullaseks tegema. Ansamblis laulminegi on olnud üheks meeldivaks ajaviiteks.

1993-dal ja 1994-dal aastal alguse saanud suurte katsumuste periood on praeguseks leevendust saanud rõõmust, mida kingivad talle poja ja tütre hakkajad lapsed. „Mul on tütar Annely ja poeg Andres. Tublid pereinimesed ja igati töökad.“ Lapselapsi on vanaemal viis. „Helina Metsik tuli saate “Eesti tippmodell” võitjaks ja sai auhinnaks lepingu Londoni modelliagentuuriga Premiere. Minu supermodell jätkab õppimist interneti teel,“ räägib Ene sellest, mis talle eriliselt rõõmu valmistab.

Vanaema käsitöö harrastus on kandunud eriti lastelastele. „Lapselapsed jätavad töö kuidagi viimasele minutile ja siis on kohe vanaema armas, et kas saaks aidata? Aitan küll teha, aga kõigepealt pean veenduma, et lapsel on vajalik võte selgeks õpitud. Vahel aitan üksnes viimistleda,“ ja Ene lisab juurde, et tütrel väga palju aega praegu käsitöö jaoks ei jää.

Endise Pärnu kodumajanduskooli direktor Eva Talts ütleb, et ei mõista neid inimesi, kes pensionile jäädes ei leia enam enesele mitte mingisugust tegevust

Küsides, kas saab näitusel väljapandud esemeid lisaks üldistavale sõnale ’käsitöö’ ka kuidagi täpsemalt seda tegevust nimetada, vastab Ene pärast viivukest mõtlemist, et selle näputöö kohta ei saa eesti keeles midagi paremat öelda kui „Me ise ilu tegijad“. Nagu näituse pealkiri ongi. „Võibolla nad ei ole nii maitsekad ja kellegile ei tundu nii head, aga kui see endale meeldib ja vaatajale ka midagi ütleb, siis tähendab see seda, et sellest on kasu. Mina arvan, et ta mõjutab kuidagi positiivselt. Ma olen seda oma lastelastest aru saanud, et kui ma olen uue asja valmis saanud, siis ma näitan esimesena nendele ja kui nemad selle heaks kiidavad, siis ma arvan, et asi on korda läinud. Kuid sellega saab neid lapselapsi ka mõjutada,“ arutleb Ene, kes lõpuks pöörab jutujärje uuesti kõige tähtsama juurde. Käsitööga tegelemine on kindla peale üks tervislikumaid eluviise, mis mõjub samaväärselt hästi nii vaimule, hingele kui tervele kehale.

Viis talvepildikest

Toompea lossis näeb valikut Alla Jukš-Meose pitsikollektsioonist

Thursday, November 22nd, 2012

Alla Jukš- Meos selgitab Ene Ergmale pitsis leiduvat sümboolikat

 Valik pitiskollektsioonist “Ermitaaž – Vanaema Veimevakk” Toompea lossi 3. korruse näituste saalis

Killuke „Planeedi Rekordite Raamatusse“ kantud Alla Jukš-Meose pitsikollektsioonist „Ermitaaž – Vanaema Veimevakk“ jõudis Riigikogu liikme Annely Akkermanni palvel 21. novembril Toompea lossi näitusesaali, et algava kodanikunädala tähenduses austada sellega sümboolselt ühtlasi kõiki erinevatest rahvustest riigi elanikke, kelle tegus loovus ja ettevõtlikkus on panustatud Eesti ühiskonda.

Õuepoolne vaade Riigikogu hoonele; Annely Akkermann kinnitab Alla Jukš-Meose rinda hõbedase sõle mälestuseks Riigikogust

Ene Ergma tervitab Pärnu Slaavi Kultuuri Seltsi liikmeid, pildil Faina Sokova

Esmaspäevast algav kodanikunädal pühendatakse kõigile Eestis elavatele inimestele ja sellega soovitakse väärtustada väga erinevate elualade inimeste loovat ning tegusat pealehakkamist, mis rikastab riiki kultuuri- ja eduloomes.

Valik pitiskollektsioonist Ermitaaž – Vanaema Veimevakk Toompea lossi 3. korruse näituste saalis

Kolmapäeva ennelõunal Toompea lossi 3. korrusel pärnulanna pitsikollektsiooni valiknäitust avades ütles Riigikogu esimees Ene Ergma, et Alla Jukš-Meose pühendumist esivanemate pärandi säilitamisele ja teadlikule kollektsioneerimisele tuleb kahtlematult väga kõrgelt hinnata. Ergma kinnitas, et imetleb alati käsitöömeistrite oskusi ja väljendas siirast heameelt inimeste üle, kes leiavad aega ja tahet vanavanemate tarkuse ning käteosavuse elus hoidmiseks.

„Ermitaaž – vanaema veimevakk“ kogum koondab endas umbkaudu 1500 pitseset maailma 22st riigist, esindades 29 tehnikat 1160 mitmesuguse mustriga. Guinessi rekordi omaniku kinnitusel pärineb vanim näidis näitusel aastast 1865 ja on pärand tema kaugetelt esivanematelt.

Annely Akkermann jutustab tutvumisest Alla Jukš-Meosega, keskel Laine Järvemäe ja vasakul pitsikuninganna

Annely Akkermann selgitas, et mõte näituse tutvustamiseks Riigikogus tekkis seoses läheneva kodanikunädala ja kodanikupäevaga (26. november), mis annab sobiva põhjuse samaväärselt põlisrahvaga tõsta esile ka tublisid inimesi teiste rahvuste keskelt.

Venekeelse Guinnessi rekordite raamatu kirjastuse täievoliline esindus, planeedi rekordite registreerimise Vene komitee ja rahvusvaheline rekordiomanike klubi Interstrong pidasid 21. 11. 2001 pitsikollektsiooni „Vanaema veimevakk“ unikaalseks

Valik pitiskollektsioonist Ermitaaž – Vanaema Veimevakk Toompea lossi 3. korruse näituste saalis

Alla Jukš-Meos on Pärnu Slaavi Kultuuri Seltsi innukas tegevliige, aga lähem tutvus arenes Akkermanni ja pitside koguja vahel hoopis Alla Jukš-Meose varalahkunud abikaasa Igori kaudu. „Töötasin hulk aastaid laevanduses ja käisin mõnikord laevu ostmas, mille juures Alla abikaasa Igor oli suureks abiks. Ta aitas laevu valida, üle vaadata, dokumentatsioone vormistada ja juhendas merendusega seonduvate küsimuste mõistmises. Kuid igal reisil ostis Igor ka mõne pitsi. Ta ütles, et viib iga kord mõnd maad külastades oma abikaasale kingituseks selle paikkonna pitsi,“ kirjeldas Akkermann tutvuse kujunemist inimesega, kelle kogu oli juba 2001. aastal pävinud oma unikaalsusega kõrge tunnustuse. „Olin varemgi juba mõnda artiklit Allast lugenud ja teadsin tema pitsikollektsioonist. Esimene vahetu kohtumine toimus siiski alles siis, kui olin Pärnu abilinnapea ja läksin Pärnus avama sarnast väiksemat näitust. Alla astus minu juurde ja ütles „Sina oledki, Annely, minu mehe lemmik!“,“ jutustas Akkermann sellest kuidas nad iseäralikul viisil kaua aega küll teineteist hästi teadsid, aga isiklikult kohtusid alles mõned aastad tagasi.

Vanaema veimevakaga tutvumine

Alla Jukš-Meos oma pere lähemate liikmetega

Akkermann selgitas sedagi, miks teda väga isiklikult puudutab slaavi ja teiste rahvaste kultuur: „Minu enda sugulastest tubli pool elavad II Maailmasõja ajast saadik teistes riikides ja ma näen, kui armas on oma kultuur, millest hoitakse kinni rahvatantsus, käsitöös või pitsides. Põlisrahva keskel võõrsil elades omab see nende jaoks erakordset tähtsust! Mõtlesin, et las sellel nädalal olla riigi kõige tähtsamas hoones ühe teisest rahvusest kodaniku näitus.“ Selles nägemuses on Akkermannil avatud näitusega soov teha sümboolne kummardus teisest rahvusest kodanikele, kes meie riigis elavad ja siinset kultuuri mitmekülgsusega täiendavad.

Pärnakas Nellya Belousova ütles oma sõvavõtus, et Alla on Eesti patrioot, kes pole kordagi nõustunud oma kollektsiooni väljapoole selle riigi piire müüma – kuigi talle on tehtud väga ahvatlevaid pakkumisi.

Valik pitiskollektsioonist Ermitaaž – Vanaema Veimevakk Toompea lossi 3. korruse näituste saalis

Tallinlanna Lyudmila Pasko rääkis üle poole sajandi kestvast tutvusest pitsikogujaga ja esitles sõbranna kaunist ning tulemuslikku tegevust mitmete näidetega. Tänavu kevadel esitles Alla Jukš-Meos valikut oma kollektsioonist Ungaris 13. Kiskunhalasi rahvusvahelisel pitsifestivalil “110 aastat Halasi pitsi”, kus ta viibis pitsimaja direktori Zsuzsanna Kiliti isiklikul kutsel selle sündmuse ainsa aukülalisena. Järgmisel aastal võib loota, et pitsikuninganna – nagu teda samuti nimetatakse – osaleb Lepoglava pitsifestivalil Horvaatias.

Alla Meos-Jukš tutvustab koostamisel olevat pitsiraamatut

Vanaema veimevakka tutvustav kirjandus

Pasko kõneles sellestki, et suurem osa pitside mustreid sisaldavad nähtavaid või salaja neisse peidetud märke, sümboleid, pentagramme, mis on omapäraseks võtmeks kultuuride üldinimlike teadmiste avamiseks või lahti muukimiseks. Inimtegevuse erinevad valdkonnad avalduvad just kunstis vahetevahel alltekstina täiesti lihtsates, kuid ka keerulisemates vormides. Alla Jukš-Meos on veendunud, et üksnes allteksti avamine annab õige arusaama eseme tähendusest ja selle tegelikust väärtusest. „Ermitaaž – Vanaema veimevakk“ koondab kollektsioonis poolsada erinevat nähtavate sümbolite varianti ja neist iga üksik omab kindlat lugu või legendi. Pasko tõi näiteks haakristi, mis läinud sajandil maailma tabanud suure sõja järel on tekitanud vastakaid tundeid ja uusi arusaamasid. Ometi on haakrist säilitanud oma ajaloolise traditsioonilise sõnumi kõigele vaatamata.

Seljametsa Muuseumi juhataja Laine Järvemäe meenutas tänuga 5 aastat tagasi Alla Jukš-Meoselt kingituseks saadud pitsesemeid, mida näeb 120 esemena alaliselt eksponeerituna 8 stendil. Temagi keskendus pitsi sümbolitele, mille kaudu on edasi antud väga palju kasulikku teavet erinevate rahvaste pärimuskultuuride kohta.

Näituse kujunduse teostas eesti kunstnik Alli Mitt.

Paljud Pärnu Slaavi Kultuuri Seltsi liikmed on tulnud näituse avamisele Alla -Jukš-Meost õnnitlema ja tervitama; Ene Ergma tänab pitsikuningannat

Pärnu Slaavi Kultuuri Seltsi liikmed on rõõmsad kutse eest Riigikogu külastada

Samal teemal:

Pitsikuninganna väisas aukülalisena rahvusvahelist pitsifestivali

Alla Jukš-Meos rääkis sümbolitest pitsides

Vanaema veimevakast vanaema aabitsani

Tänasest ehib Pärnu Keskväljakut taas jõulupuu

Tuesday, November 20th, 2012

Täna hommikul poole üheksa paiku kogunesid OÜ Euro Cactus töömehed Paikuse vallas oleva vana Põlendmaa koolimaja juurde, et minna juba septembris välja valitud kuuske maha võtma. Euro Cactus projektijuht Arne Meier ütles ligemale 17 meetri pikkuse kuusega Pärnusse jõudes, et jõulupuu kasvas RMK Vändra metskonnas. Kuusk veeti läbi Urge Tallinna maanteele, mida mööda linna siseneti. Pärnu jõe ületamise ajaks suleti sild vastu tulevale liiklusele. Poole ühe paiku tõstis kraana Endla teatri ees olevale platsile jõulupuu püsti ja töömehed kinnitasid jämeda tüve kiilude abil tugevalt augu servade vahele kinni.

Pärnu Linnavalitsuse avalike suhete nõunik-teenistuse juhataja Maria Murakas ütles Keskväljakule püstitatud kuuse maksumuseks koos toomise-viimise-ülespanemise kulutustega 2236,91 eurot ilma käibemaksuta.

Pärnu linnaaednik Piret Unn selgitas, et Keskväljaku kuusele tulevad punased suured mummud, mis on jaotatud puule sektoritena ülevalt alla, iga sektori vahel on pisikesed sinised ja valged tulekesed ning valged tilkuva efektiga lambid.

Lisaks Keskväljakule hakkab linna kaunistama teine jõulupuu Rüütli platsil. Planeeritud on selliselt, et Rüütli platsi ümbrus saab endale sinise ja valge sära puudele, kuusk mis tuleb purskkaevu kaanele, on samuti sinise ja valgega. Lastepargi purskkaevu pealne on sarnaselt eelmistele aastatele ikka jääkarude päralt ja lisaks tuleb sinna veel väike kuuseke, mis on samuti ehitud sinisesse värvitooni. Pikk-Vee- Akadeemia tänav kaunistatakse punaste ja valgete tuledega.

Jõulutuled süttivad kuusepuudel esimesel advendil, 2. detsembril.

Samal teemal:

Tänasest kõrgub jõulupuu taas Pärnu Keskväljakul