Arhiiv December, 2012

Tänan, head lugejad,

Monday, December 31st, 2012

kõikide heade soovide eest, millega olete mind saatnud terve pika aasta, eriti aga viimastel päevadel öeldud soojade sõnade eest nii vahetutes vestlustes kui ka meilidena saadetuna või näoraamatusse kirjutatult!

Urmas Saard

 Head vana aasta ära saatmist

ja uue aasta teele asumist!

Eneli

Monday, December 31st, 2012

„Kes põleb heleda leegiga, ei sure iial eikeegina!“ Nõnda on luuletaja Virve Osila iseloomustanud Eneli Arusaart.

Õpetaja Eneli Arusaar oma laste keskel, joonistanud Rooden

Ka üksikud tähelepanekud võivad selgitada kõike

Ei mäleta aega, aga selgelt püsib silme ees juhtum Sindi Maxima lähedal. Olin just kohtunud Eneliga kaupluse parklas, kui Veetorni tänava teiselt servalt kostus kõuemürinal algklassi tütarlapse räige sõnade valang. Eneli tegi kannapöörde ja sammus otseteed tundmatu koolitüdruku juurde ning nõudis aegaviitmata aru sellest, mis õigusega ta avalikus ruumis valimatute sõnadega meie elukeskkonda rüvetab. Tütarlaps ei olnud tema õpilane, aga ta käskis teo motiive selgitada oma klassijuhatajale. Lisaks kinnitas Eneli, et kontrollib hiljem korralduse täitmist ja kui õpilane seda ise ei tee, räägib ta tema klassijuhatajaga.

Teine tähelepanu äratanud juhtum on hästi meeles ka ajaliselt. Ilmselt seepärast, et lugu oli üdini positiivne ja nendes asjades on mu mälu märkimisväärselt mahukam. Mullu ettevõtlusnädalal Port Artur 2 aatriumis toimunud Pärnumaa koolide tulevikutegijate ideekonkursi lõppvoor „Paneme kodukoha endast rääkima“ tõi tunnustust ka Eneli õpilastele. Ega selles midagi eripärast olnudki, sest ka paljudele teistele nutikatele lastele jätkus auhindu. Tollest 4. oktoobri päevast jäi Eneli meelde hoopis sellega, kuidas ta kaubanduskeskusest koos lastega lahkus ja bussijaama peatuses 40-da liini bussi ootas. Eneli istus laste keskel pingil. Lapsed, kes istuma ei mahtunud, seisid poolringis kobaras tema ümber ja kõigil oli väga hea tuju. Eneli naljatles ja naeris rohkem kui kõik lapsed seda ühes koos suutsidki. Raske oli vahet teha, kes neist õpetaja ja kes õpilane. Ometi ei paistnud see möödujaid häirivat. Pigem mõnegi mossis näoga läheneva kodaniku põsesarnad tõmbusid heatahtlikule ilmele ja küllap naernuks pikemalt seisatama jäädes isegi kaasa.

Kangastumine

Järgmisel päeval ideevõistlusest uudist kirjutades kangastus Eneli uuesti kogu oma mitmepalgelisuses silme ette nõnda, nagu olin teda viiel viimasel aastal erinevates situatsioonides märganud. Pidasin tol hetkel oluliseks kirjutada uudisesse lühikese lause, mis sellel momendil näis parimal viisil sinna sobituvat: „Ta oskab olla samaaegselt kardetavalt nõudlik, emalikult leebe, kogemustelt rikas ja vajadusel ka ülemeelikult lõbus.“

Taaskohtumine vana-aasta viimasel päeval

Täna on vana-aasta viimane päev ja juhuslike asjaolude kokkulangevuse tõttu kohtusime pikemaks vestluseks just nüüd. Arutasime, kas juhus on üksnes juhus harjumuspärases mõistes või peitub selle salapärasuse taga veel midagi enamat. Kogemused sunnivad ikka inimesi sellele küsimusele vastama ja mõttetargadki poetavad oma leide meie teadvusse. Keegi prantslane on juhust nähtavasti oma isiklike kogemuste jadade põhjal tabavalt iseloomustanud, kui ta ütleb umbes nõnda: „Mida sagedamini me juhust märkame, seda tähendusrikkam ta on ja mida tähendusrikkamaks ta meie jaoks saab, seda sagedamini see esineb…!“

Me tõusime koos Eneliga Sindi koolimaja treppidest kõrgemale korrusele, kus asub tema klass. Teel klassiruumi ütles Eneli, et seda treppi on ta kasutanud veerandsajandit. Kujundlikult tähendaks selline järjepidev tõus nii pikas ajas kokkupuudet pilvede või veel kõrgemate atmosfääri kihtidega, kust avanev vaade maisele elule annaks vastupidiselt tavapärastele arusaamadele kindlasti märksa avarama perspektiivi. Kuid Eneli tunnetab sama perspektiivi läbi tunnetatud elukogemuste märksa tõesemalt ka ilma kirjanduslikke kujundeid appi võtmata.

Lapsepõlvest ja vanaemast

Lapsepõlve kodust Valgamaa ja Otepää radadelt kauneid hetki meenutades nimetas Eneli korduvalt oma vanaema, kellel endal oli 11 last ja headest võimalustest parima lahendusena sai Enelist sama pere 12. laps. Heldimusega rääkis Eneli 1904. aastal sündinud vanaemast, kes oli haridust omandanud kõigest kaks talve, aga tema erudeeritus andis parimad eeldused kõigile lastele ellu astumiseks. „Ma õppisin lugema nelja-aastaselt. Vanaema viletsa nägemise tõttu hakkasin talle juba viiendal-kuuendal eluaastal ette lugema,“ rääkis Eneli, kes luges ka raamatuid, mis tema noorust arvestades polnudki alati hästi arusaadavad. Aga ta luges. Sellest ka Eneli enda lugemisharjumus, mille tulemusena hindab ta raamatuvirnu hobusekoormatena mõõdetuna. Kõige rohkem huvitub ta lugemisel filossoofiast ja isiksuse psühholoogiast. Et neid põnevaid valdkondi paremini mõista, on ta lisaks algklasside õpetaja ja noorsootöötaja kutse omandamisele väga palju täiendkursuseid läbinud.

Õpetlikku Kurgjalt

Eneli on kümneid kordi oma õpilastega külastanud Kurgja talumuuseumit ja alati seisatub ta mõtlikult neil puhkudel Carl Robert Jakobsoni öeldud sõnade ees: „Raamatus räägib tark targaga ja nendega, kes targaks tahavad saada. Mis leib meie ihule on, seda on hea raamat meie vaimule.“ Seda, et see mõte on tema jaoks väga oluline, märkasid mingi aja möödudes ka tema kolleegid ja kinkisid ühel päeval kuldsed mõtteterad klaasi alla raamitult Enelile. Nüüdki luges ta samu ridu mõtlikul pilgul ja tegi endale ootamatu avastuse, kui küsisin täpsustavalt tema lugemistehnika kohta. „Ma polegi varem märganud, et tegelikult ei loe ma rida rea järel silmi vasakult paremale suunates. Haaran teksti reapikkuselt tervikuna ja silmad liiguvad tekstil üksnes ülalt alla,“ jutustas Eneli õigest lugemisest, mille ta on iseõppimise teel omandanud ja polegi siiani selle tehnika üksikasjadesse süvenenud.

Südamesõbranna Helin

Eneli ise on avatud raamat neile, keda ta usaldab ja räägib rohkem kui lugeja kõrvadeni peaks jõudma üksnes selleks, et kõige olulisem saaks selgineda vähem tähtsate asjade hulgast. Ta keskendub positiivsele ja viitab negatiivsetele ilmingutele enda ja mõne teise kaasteelise elus üksnes sedavõrd kui palju see aitab rõhutada headust, ligimese armastust ja armastust kõige avaramas plaanis. Eile kohtus Eneli taas silmast silma oma lapsepõlve sõbranna Helinaga, kellega tal on õnn olla südamesõbranna varsti juba ligemale pool sajandit. See näib esmapilgul uskumatuna eelkõige seepärast, et Enelil endal napib välimuse järgi vähemalt paarkümmend aastat 50-st. Virve Osila ei eksinud kui oma luulekogumikku pühendust kirjutades nimetas Enelit heleda leegiga põlevaks inimeseks. Alaline naer ja ülirohke tundeküllus saadavad teda kindlasti teekonna lõpuni. Aga see on tekitanud ka probleeme kooliajal, kui tema siiras naer olevat õpetajaid sundinud käitumishinnet alandama. Milline arusaamatu mõistmatus ja ülekohus!

Kuid laskem Enelit rääkida Helenist, kes paremat elujärge jagas igal sammul ka oma sõbraga. „Ta kinkis mulle tossud, esimesed suusasaapad, tõi kotlette ja sokutas märkamatult mõne kolme või viie rublalise maksepaberi mulle taskusse,“rääkis Eneli, kelle vanaema pensionist jätkus teinekord kõigest paariks nädalaks. Nüüd tunneb Eneli, et ka mõõdukalt pisku õpetaja palk on selline rikkus, mis ähvardab inimloomust rikkuma. Lapsepõlvest saadud kontrast on tema jaoks praeguste võimaluste juures niivõrd suur. „Helina oli ka see inimene, kes laiali sirutatud kätel püüdis mind kaitsta eel varitsevate hädaohtude teele astumisest. Ta tegi seda olenemata minu poolsest vaikimisest, kuna ma ei kõnelnud kohe sõbrannale kõigest, kahjuks…“

Paha raha asemel pigem teater elus eneses

Vaatamata Eneli kasinusele kalduvatele hoiakutele leiavad tema head lähedased, et tegelikult vääriks õpetaja veelgi paremini tasustamist. Just rahast kõnelemise ajal katkestas meie vestluse telefoni helin ja helistajaks oli samuti hea sõbranna Anu, kes ametilt Põlvamaa huvijuht. Kuigi elav jutlemine kostus tahtmatult minugi kõrvu, ulatas Eneli telefoni viivuks minu kätte, et kuulda otseallikast, mida mõeldakse ja öeldakse. „Enelil olevat eripärane veregrupp, mida tänapäeval enam ei tehtavat. Selleks, et oleks jagada, peab anum pidevalt täis olema ja Enega ongi just nii. Aga ta vajavat ka puhkust ja väärivat rohkem raha,“ arvas Anu. Eneli tõi seevastu hea näite kooli võimalustest ja juhtkonna püüdlikusest ka olemasolevates tingimustes õiglaselt tasustada.

Tegelikult on Eneli jaoks tegu ja olemine maistest hüvedest tähtsam. Rõõm ja tänutunne ka endiste õpilaste olemises kaalub kõik materjaalsed väärtused üle. 25 aastat on Eneli juhatanud kooli näitemängu truppi. „Tõin ühe käitumise probleemidega õpilase näitemängu. Õpetajad, kes olid tema suhtes lootuse kaotanud, said üllatuse osaliseks, kui nägid mida toetav suhtumine ja isiklik lähenemine noorega võib teha. Praegugi helistab noormees oma endisele õpetajale ja kohtumistel kallistab siira soojusega. „Teater on tegeliku elu peegeldus ja üks võimalusi noori õigesti suunata. Ka hiljuti korraldatud kooli jõuluball täitis sama eesmärki. Lavaliselt mängult mindi sujuvalt üle klassikalistele tantsudele, mis on õpilastele täiesti teine kogemus võrreldes igapäevastes diskorütmides õõtsumisega. Koos väärikate ühiskonna esindajatega tundsid õpilased samal balli põrandal endki väärikamatena,“ võttis Eneli konkreetse näitega teatri kasvatusliku mõju paari lausesse kokku.

Teatriga kaasneva sõnalise loomingu loomesse kaasab õpetaja ka õpilased ja ei kirjuta kõike ette. Selle kinnituseks nihutas Eneli ühe roosaka varjundiga viirutatud sinise lipiku üle laua minu ette: „Sinu õpilaselt Roodelt (9 a). Elus peab olema midagi roosamat kui roosa. Selleks oled sina. Jää alati selliseks, kes oled!“ Eneli jutustas, et Roode oli selle iseseisvalt tunni ajal kirjutanud, kikivarvul tema juurde hiilinud ja ettevaatlikult õpetaja kätte pistnud. Sama Roode pilt kaunistab ka klassiust. Sellel on tema õpetaja Eneli. Silmadest välja loetav naeratus on nii leidlikult joonistatud, et Eneli soovitab temast pildistamise abil hoopis kasutada Rodeni joonistust.

Just selliste õpilastega, keda pealegi pole üldse vähe, käib Eneli iga aasta 23. veebruaril riigi esimese presidendi monumendi juures Tahkurannas, kus õpilased esinevad peamiselt nende endi sõnalise loominguga.

Jõulurahu kestku rahus

Eneli väljendab kartmatult arvamusi, milles sisalduvad seisukohad ja esitatud küsimused võivad mõne teise inimese jaoks tekitada ebamugavusi. Kuid ebamugavuste tekitamine pole kindlasti tema eesmärgiks.

Kui esimesel adventpühal kuulutati Sindi linnas välja jõulurahu, siis ta võttis selle otsuse vastu siira meelega ja uskus, et tegu pole üksnes väliselt kauni rituaalse toiminguga. Nüüd on ta pettunud inimestes, kes tema arvates muudavad pühalikult kauni lubaduse sisu tühjalt kõmisevaks rituaalseks kombetalituseks, millel puudub vähimgi tahe rahusõnast kinnipidamiseks. Eneli pidas silmas volikogu esimehele umbusalduse algatamist pärast jõulurahu välja kuulutamist. Ta ei mõista, miks sellega ei võidud pisut kannatada. Kange tahtmise korral saanuks sellega oodata kanutipäevani. Eneli tunnistas, et on pidanud korduvalt pettuma ja eriti teeb talle haiget pettumine nendes inimestes, kellest oodanuks märksa enamat suuremeelsust.

Meil aia äärne tänavas

Rituaalsed toimingud lähevad Eneli jaoks korda vaid niipalju, kuivõrd nad peegeldavad elu tegelikke vajadusi. Iseseisvuspäeval toimunud pidulikule lipuheiskamisele raekoja torni eelnes põhjalik ettevalmistus. Õpilased valmistusid deklameerima ja esinema muusikalise kavaga. Eneli nägemuses pidi see sündmus varajase talvehommiku karguses selgelt teistest pidupäeva tegemistest eristuma. Kogu ettevõtmine põimus terviklikku pilti nõnda nagu Koidulaulik oli seda kogenud „meil aia ääres tänaval“. Idüllilises mõttepildikeses samastuvad Eneli jaoks läbi aegade kestvad kodutunnet hoidvad väärtused, mis peavad jääma peamiseks aluseks ka tänaste noorte tuleviku seadmisel.

Ajavooluga kaasas käivatest muutuvatest oludest püüab Eneli noppida välja seda, mis ajaproovis jätkuvalt oma säraga tähelepanu köidab. Ta ei usu ega igatse tupikteele viivaid maailmalõpu sõnumeid, aga soovib oma hinges maailma paremaks muutvat väge. Olgu selleks siis tema sõnul kasvõi maailmalõpp, mis katkestab kurjuse ahela ja äratab uude ellu headusest pakatava armastuse.

Pärnumaa uudiste märkmik lõpetab

Saturday, December 29th, 2012

Lugeja soov aastavahetuseks

Lõppeva aasta viimasel päeval lõpeb tähtajaline leping Maalehe veebikeskkonnaga ja seetõttu peatub Pärnumaa uudiste blogiversioonis sõnumite edastamine senisel kujul. Pärast Maaleht.ee uue peatoimetaja ametisse astumist saab otsustatud, milliseks võiks muutuda sama blogi sisu või kas üldse jätkab.

*

*

Pisike mõtisklus usust ja jõuludest

Monday, December 24th, 2012

Lugeja saadetud jõulukaart

Taas on saabunud jõulud talve külmas ja rohke lumega – nõnda, kuidas me oleme siinsel laiuskraadil harjunud seda aega ootama. Pärnu Immaanueli koguduse pastor Joosep Tammo lisab looduse imele üksikud väga kokkuvõtvad viited jõuluime tähendusest tänase õhtumaa olukirjelduses ja asetab need igavikulise ajamõõte taustale.

Joosep Tammo

Jõulupühad on usupühad. Mis on usk? Vastuseid võib olla palju. Elame ju ajas, kus igaüks võib uskuda, mida ta tahab! Igal inimesel on oma isiklik jumal, oma isiklik taevas ja oma isiklik tee sinna. Võib-olla ka oma isiklikud jõulud. Ja ometi igatseme me midagi enamat!
Usk on kujutluspilt, mis juhib meie tahet ja valikuid, mis annab meie elule mõtte ja suuna.
Õieti on see terve album kujutluspilte, mis suunavad meid õiges või vales suunas.

Mõned päevad tagasi nägime inimesi, kelle kujutluspildid juhtisid neid tupikteele, mis väljendus maailma lõpu ootuses. Tõeline usk jagab lootust, mis oleks suurem kui kõik „lõpud“. Just selliseid kujutluspilte jagab meile jõuluevangeelium.

Tähetargad uurivad taeva avarusi, et avastada elu saladust. Ootamatult näevad nad seniolematut tähte ja küsivad: äkki on kusagil uus valitseja sündinud?

Seal on karjased pimedas öös, kellele ilmub ingel ja kuulutab korraga suurt rõõmu, mis on seotud ühe lapse sünniga Petlemmas.

Ja siin on Maarja ja Joosep ja lapsuke sõimes. See laps on uue ajastu algus. Tema järgi hakatakse mõned sajandid hiljem arvestama ajaarvamist. Miks? „Kui Jumal on saanud inimeseks, siis ei tohi keegi ka inimesest halvustavalt mõelda. Ta mõtleks siis ka Jumalast halvustavalt.“, ütleb kahekümnenda sajandi üks suuremaid teolooge K. Rahner.

Jõululaps on Jumala kummardus meile kõigile. Ometi pole see kujutluspilt nii idülliline kui võiks arvata. Evangelist Johannes ütleb: “Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.” Ta tuli nagu valgus, aga “pimedus ei ole seda omaks võtnud.” – Üks viimaseid uurimusi Saksamaal näitas, et inimesed väärtustavad oma elus palka, heaolu, reisimist, oma lemmikloomi ja isegi hobisid rohkem kui lastesaamist ja nende kasvatamist. Need on vananevas Euroopas ja Eestiski muret tekitavad hoiakud.

Aga mis siis, kui Petlemma laps ei olegi lihtsalt laps, vaid eriline laps? Ta hakkab rääkima ja õpetama midagi, millega me pole harjunud. Ta ütleb, et Jumalat tuleb üle kõige armastada ja oma ligimest nagu iseennast. Ta ütleb, et me peaksime isegi oma vihavaenlasi armastama. Ta räägib, et me peaksime seitse korda seitsekümmend seitse korda andestama, kui keegi meilt andeks palub.

Me ei taha, et keegi meid õpetab. Me ütleme, et me ei taha teda oma ellu, oma koolidesse ja ühiskonda. Ja siis on aegu, kui Jumal vaikib. On aegu, kus maa muutub tühjaks ja inimesed lähevad võõrsilt õnne otsima, sest põlvest põlve kõlanud laulud on vaikinud.

Kuid on aegu, millal Looja kõneleb. Jõuluööl jutustab ta imelistes piltides. Ta räägib tarkadest, karjastest ning emast ja isast, kellel on sündinud erakordne poeglaps.

Pidagem jõule nii nagu see on meil traditsiooniks, nii nagu see on hea meie hingele.
Kuid ärgem unustagem jõulude suurimat tõotust: “Kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks”. Teda austades väärtustame oma lapsi, perekonda ja iseennast!

Uskudes jõuluimesse omandab meie elu uuesti mõtte ja suuna.

Samal teemal:

See, kes hälli liigutab, liigutab maailma

Jõulud kiikhobusel

Kas vajame kristlust?

Lugeja jõulutervitus vaatega oma koduaknast

Sunday, December 23rd, 2012

Kahe Silla Klubi tervitus

Sunday, December 23rd, 2012

Kenotaaf nimeta hauas riigivanematele

Sunday, December 23rd, 2012

MTÜ Konstantin Pätsi muuseumi juhatus

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum soovib rahulikku jõuluaega ja edukat 2013. aastat!

Tänavuse jõulukuu 22. päeval möödus 144 aastat Jaan Tõnissoni sünnist. MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum korraldas sel puhul koos Tartu seenioride klubiga Hõbehelk mälestusküünalde süütamise Tõnissonide kodumaja õuel Tartus Anna Haava 7.

Kunagine riigivanem ja Eesti Vabariigi üks rajajaid Jaan Tõnisson küüditati sellest kodust 13.detsembril 1940. Tema täpne hukkamise aeg ja koht on teadmata. Jaan Tõnisson on üks üheksast Eesti riigivanemast, kes puhkab nimeta hauas.

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum on algatanud kenotaafi rajamise kõigile nimeta hauas riigivanematele, kelleks peale eelnimetatu on Ado Birk, Ants Piip, Juhan Kukk, Karl Friedrich Akel, Jüri Jaakson, Jaan Teemant, Kaarel Eenpalu ja Heinrich Mark. Mälestusmärk rajatakse Tallinna Metsakalmistule, president Konstantin Pätsi hauakünka lähedale.

Ühtlasi jätkab ühing lahenduste otsimist Tõnissonide kodumaja päästmiseks hävingust, samuti nagu ka Pätside kodumajale Pärnu Raekülas väärika rakenduse leidmiseks.

Samal teemal:

Kenotaaf Otto Tiefi valitsuse liikmetele

Mälestati Jaan Tõnissoni

Avati mälestustahvel perekond Pätside majal

Häid jõulupühi

Sunday, December 23rd, 2012

Viivi Palmissaarele saabus haridusministri tänukiri ja õnnitlus

Friday, December 21st, 2012

Viivi Palmissaar on Sindi Lasteaia tööd juhtinud alates 1993-st aastast ja täna oli tal põhjust oma mudilaste, kaastöötajate ning paljude lähedaste inimeste seltsis viivuke aega istuda kõigi kohalviibinute tähelepanu keskmes.

Viivi Palmissaar

Viivi Palmissaar siseneb päkapikkude saatel saali.Foto Liina Müür

Sindi linnapea Marko Šorin nimetas Palmissaare sünnipäeva ajalist kokkulangevust mitmete muude oluliste sündmuste taustal õnnelikuks märgiks. Kõigepealt pole neid sünnipäevalisi eriti palju, kes võivad oma sündi tähistada rahu ajal, aga Palmissaare sünnipäev asub keset jõulurahu aega, mis kuulutati Sindi linnas välja esimesel adventpühal. Teiseks algas kell 13.12. astronoomiline talveaeg. Kolmandaks läbis samal ajal maailm märkamatuks jäänud huku, millest selle kataklüsmi lähenedes nõnda palju kõneldi. Kuigi hommikupoolikul päikest varjanud täispilvitus ei tõotanud midagi head, ilmutas päike end keset kõige soojemaid õnnitlusi ereda valgusena, mis aknast välja vaadates lumehangedelt tagasipeegelduvalt silmi pimestas.

Viivi Palmissaar on ühinenud ansambliga Top Ten, mille juures on ta olnud asutajaliige. Foto Liina Müür

Ilusalt säras ka sünnipäevalaps ise nii seesmiselt kui väliselt: tütarlapselikult nooruslik soeng ja pidulik rõivastus olid esimesed, mida märgati päkapikkude saatel autroonile juhatatud õpetaja juures. Soe süda ja selge pea ongi vist need väheldased nõuded, mille lähedusesse hoidudes inimene ei märkagi aastate möödumist. Vähemalt veel mitte siis, kui ollakse alles järgmise poolsajandi esimest kümnendit ületamas. Kuigi Palmissaar ise kahtlustas õnnitlussõnavõttudes mõningast luiskamist, kinnitasid siiski kõik ühest suust, et midagi pole ebasiiralt öeldud. Küllap sama kinnitab ka haridusministri Jaak Aaviksoo tunnustus.

Pidu jätkus perekonnavalsiga, mida saatis akrodionil Palmissaar.

Palju õnne, Viivi Palmissaar, palju lilli ja palju kaunist järgnevatesse päevadesse!

Meelis Kukk kuulutas jõulurahu

Friday, December 21st, 2012

Täna õhtul tähistati Pärnu Vallikäärus toomapäeva ja talve alguse saabumist traditsioonilise tule- ja tantusetendusega, mille avas jõulurahu väljakuulutamisega Pärnu abilinnapea Meelis Kukk.

Tuleskulptuuride looja oli sarnaselt eelmistele aastatele taas Pärnu kunstnik Üllar Kallau. Tule- ja tantsuetenduse lavastas Erki Melts. Etenduses osalesid trummarid ja WAF-tantsukooli tantsijad. Muusikat tegi Siim Arusaar. Astronoomiline talv saabus täna kell 13.12.

Samal teemal:

Triasest jõulurahuni ehk valguse võit pimeduse üle

Toomapäev on päikeseaasta lõpupäev