Arhiiv January, 2013

27. märts – vabaduse rekord!

Friday, January 25th, 2013

Lähenev 27. märts oma kordumatus ajaloolises tähenduses on pannud lugejaid huvituma kahes peamises küsimuses: kuidas arvutati 7890 päeva esimest täielikku iseseisvust Eesti riigi ajaloos ja kuidas võiks leida tähistamist hetk, millal teine Eesti aeg muutub pikemaks esimesest. Need küsimused olid edasi antud Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimehele Trivimi Vellistele, kes vastab talle omase süvenemisega tunduvalt põhjalikumalt.

Trivimi Velliste võidupäeval Eesti  Sõjameeste Mälestuskiriku juures Toris

Kuus aastakümmet tagasi, kui ma olin viiene ja Stalin elas veel, seisin ühel ööl koos ema ja kolmeaastase õega Tartus Riia mäel suhkrusabas. Oli lootust – hommikul, kui pood avatakse, saab igaüks pool kilo. Kui ema oleks seisnud üksinda, oleksime saanud pooleteise kilo asemel vaid pool kilo suhkrut. Öö-otsa seismine on väikestele lastele teadagi üle jõu käiv. Teised naised ütlesid mu emale, mingu ta pealegi lastega mõneks tunniks koju puhkama ja tulgu enne kaupluse avamist koos minu ja õega tagasi.

Ema toimiski nii. Kui me hommikul aga sappa tagasi jõudsime, tõusis kisa. Järjekorda oli ilmunud palju uusi inimesi, kes ei teadnud kokkuleppest midagi. Ema pidi end kätega kaitsma, sest sõnasõda oli paisunud naiste kakluseks. Poole kilo suhkru pärast! Ma ei mäleta, kas sabas oli veel lapsi. Kuid arvan, et naised ei hakka – isegi raskel ajal – kaklema poole kilo suhkru pärast iseendale, küll aga suhkru pärast oma lastele.

See lapsepõlvelugu tuleb mulle meelde, kui mõtlen tänasele Eestile, tänastele Eesti kauplustele, tänastele Eesti inimestele, kellest paljud lahkuvad kodumaalt. Tuleb meelde, kui kuulan arutelusid selle üle, kuidas tänased noored Eesti naised sünnitavad aina vähem, vähemasti Eesti meestele. Kuulen kurtmist selle üle, et eesti neiud ei hinda siinseid noormehi. Küll aga hindavat nad saksa ja itaalia noormehi, kes olevat palju huvitavamad, palju hoolivamad, palju paremini kasvatatud.

Ja siis ma imestan: kuidas on see küll võimalik? Pojad-tütred kasvavad ju samas keskkonnas, samades kodudes õdede-vendadena. Kas on põhjus selles, et liiga paljudes kodudes puudub isa? Ja emad on alateadlikult programmeerinud oma tütreid – minge ja vaadake, kus on parem!?

Isata perede nõiaring sai teadagi alguse Teisest maailmasõjast ja sellele järgnenud Stalini hakklihamasinast. Noori mehi oli siis järel tunduvalt vähem kui noori naisi. Ja nii kujunes välja ilma isata peremudel, mida hiljem oli väga raske muuta. Peret ei osatud enam hoida, kui olnuks isegi võimalus. Viina katk ja kõik sellega kaasnev siia juurde.

Meenutan oma pikki jutuajamisi kunagiste Sinimägede võitlejate ja endiste metsavendadega 1970-ndatel, kui venestamine oli võtnud ähvardava ilme. Need hallipäised mehed on oma enamuses juba igavikuteedel. Nad olid toona suutnud vangilaagritest eluga tagasi tulla ja püüdsid igaüks oma lähikonnas korraldada Nõukogude okupatsioonile nii palju passiivset vastupanu, kui nondes oludes võimalik. Kuulati Ameerika Häält ja teisi raadiojaamu ning rõõmustati, kui meie esidiplomaat Ernst Jaakson – otsekui tunnimees vahipostil – tervitas oma rahvast igal aastal 24. veebruaril Eesti Vabariigi kodanikena ning kui sedasama kinnitas veel USA president või riigisekretär.

Need vanad mehed ei kahelnud hetkekski, et Nõukogude passid nende taskus on toores poliitiline ja riigiõiguslik vägivald nende kallal. Eesti Vabariigi sõjaeelset põhiseadust polnud nende meelest mitte keegi õiguspärasel viisil tühistanud. Eesti Vabariik eksisteeris nende jaoks mitte ainult de iure, vaid teataval määral ka de facto. Peakonsul saadiku ülesandeis Ernst Jaakson, aga ka järjepidevalt kestnud Vabariigi Valitsus paguluses rakendasid oma tegevuses loomulikult Eesti Vabariigi põhiseadust. Neile oli suureks toeks tõsiasi, et USA, Suurbritannia ja enamiku teiste demokraatlike riikide valitsused tunnustasid Eesti Vabariigi edasikestmist.

Rahva kõnepruugis kasutati pikkadel okupatsiooniaastakümnetel sageli väljendit „eesti aeg“ – võib-olla ka „Eesti aeg“, sest suulises kõnes oli raske vahet teha. Öeldi, et see või teine inimene elab eestiaegses majas või et tal on veel eestiaegsed kombed. Eesti aeg tähendas ajavahemikku 1918–1940, mil Eesti oli iseseisev, s. t. seaduslik riigivõim toimis. Aga täpsemalt, kui pikk siis oli Eesti aeg? Millal see algas ja millal lõppes?

27. märtsiks ühtekokku 7890 päeva

Arvutused kinnitavad, et esimene Eesti aeg – tegelik, de facto iseseisvuse aeg – kestis ühtekokku 7890 päeva. See moodustus Eesti Vabariigi väljakuulutamise päevast 24.02.1918 ning seejärel ajavahemikust 11.11.1918 kuni 16.06.1940 (kaasa arvatud). Nende vahele jääb lühike Saksa Keisririigi okupatsioon, mis algas järgmisel päeval pärast Eesti iseseisvuse manifesti väljakuulutamist Tallinnas ja kestis 259 päeva – kuni Saksamaal puhkes revolutsioon ja Saksa okupandid otsustasid lahkuda. Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus tuli põranda alt välja ja asus riiki valitsema 11. novembril 1918.

Eesti aeg lõppes, kui 16. juuni 1940 oli seljataha jäänud. Järgmise päeva varahommikul alustas Punaarmee Tartu rahulepingut ning sellele tuginevat baaside lepingut jämedalt rikkudes Eesti sõjalist okupeerimist. 17.06.40 kuni 19.08.91 (k.a.) kestis enam kui poole sajandi (18 691 päeva) pikkune välismaine sõjaline okupatsioon. Natsi-Saksamaa okupatsioon moodustas sellest pisut üle kolme aasta, ülejäänu oli Nõukogude okupatsioon kahes osas: 1940 –1941 ja 1944 –1991.

Teine Eesti aeg ehk praegune iseseisvusaeg on kestnud alates 20. augustist 1991 katkematult. Ajavahemik 20.08.1991 kuni 26.03.2013 (k. a.) moodustab samuti 7890 päeva. Seega 27. märtsi esimestel hetkedel võime sümboolselt öelda: uus vabaduse aeg on osutunud pikemaks eelmisest! Tegemist on ülimalt erilise, ainulaadse ajatähisega. Loodetavasti ei kordu see enam mitte kunagi!

Mida teha?

Mitmetes seltsides ja vestlusringides on leitud, et tänavust 27. märtsi kui erilist vabaduse päeva tuleks üldrahvalikult ja väärikalt pühitseda. Aga kuidas? Selle kohta on laekunud mitmesuguseid ettepanekuid, mida nüüd on viimane aeg sõeluda, et valida – mis on teostatav, mis mitte. Sellele päevale on tähelepanu juhtinud ka Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves.

Olen ettepanekud lahterdanud kokkuvõtlikult valdkondade kaupa. Nende hulgas on mõned, mis väärivad tõsist kaalumist ja on täiesti teostatavad.

I  Sportlikud:

7890 meetri pikkune Eesti vabaduse jooks. See toimuks igas maakonnas eraldi – lähe antakse maavalitsuse eest (või mõnest muust sobivast kohast) näiteks kell 15.
Osavõtt eelregistreerimisega internetis. Kaasatakse Eesti Olümpiakomitee ja spordiseltsid.
Iga osavõtja saab päevakohase diplomi (või meenena kauni stardinumbri).
Maakondade vahel peetakse võistlusarvestust osavõtjate suhtarvu järgi kogu maakonna elanike arvust. Vabariigi President tõstaks võitnud maakonna eriliselt esile.

II  Hariduslikud:

Kõikides koolides toimuksid näiteks algusega kell 12 päevakohased üritused, mis algaksid hümni laulmisega. Koolid otsustaksid ise, kas korraldavad aktuse, kontserdi, näitemängu, ajaloofilmide vaatamise, viktoriini, konverentsi vm.
Algklasside ja lasteaedade lapsed osaleksid ajavahemikul 24.02–26.03 maakonniti teemakohaste joonistuste võistlusel. 27. märtsil tõstaks maavanem võitjad esile.

III  Kultuurilised:

Kõik muuseumid ja arhiivid oleksid sel päeval avatud. Igaüks neist tõstaks eriliselt esile ühe üriku või eksponaadi, mis on huviäratavas seoses Eesti Vabariigiga. Kõik muuseumi (arhiivi) külastajad saaksid selle kuupäevaga kaunilt kujundatud sisuka meenekaardi „Eesti vabaduse tähik“, kuhu on võimalik peale kirjutada külastaja nimi. (Kaart on nii pidulik, et see hoitakse kodus alles, jääb vaatamiseks lastele.)
Muuseumid korraldaksid viktoriine või võistlusi ajaloo õpperajal oma linnas või vallas. („Vabaduse rännak kodukohas“).
Et 27. märts on traditsiooniline teatripäev, võiks vabaduse murdehetk mingil viisil kajastuda ka teatrielus. Eriti Pärnus, mis on tänavuse teatripäeva kese ja kus asub legendaarne, sümboolne Endla teatri rõdu.

IV  Liturgilised:

Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus Toris toimuks üleriigiline tänujumalateenistus veteranide, aga ka väeosade ja Kaitseliidu malevate esindajate osavõtul. Maakonnakirikutes toimuksid teenistused kas samal päeval või järgnevatel päevadel. Lauldakse riigihümni. Kõik kirikud – ka kihelkondades – helistaksid keskpäeval kirikukellasid. On ülestõusmispühade eelne nädal.

V  Üldised:

Riigi juhtkonna ja maavanemate üleskutsel heisatakse 27. märtsi hommikul kõikjal riigilipud. Rinnas kantakse sel päeval sinimustvalget rosetti või lihtsat rinnamärki:
„27.03.2013 – 2 x 7890 päeva vabadust“.
Sel päeval sündivatele lastele kingib üks Vabariigi Valitsuse liige hõbelusika ja
lapsevanematele hõbedase rinnamärgi.
Samal päeval lastakse Eesti Posti kaudu käibele tervikasi – ümbrik vastava eritempliga. Varakult trükitakse plakatid, mis kutsuvad selle päevaga seotud üritustele.
Maakonnalinnadesse paigutatakse sümboolne verstapost „7890/7891“. Kell 00.00 on maakonnalinnades ilutulestik.
Rahvusringhääling mängib kell 00.00 ja kell 12.00 riigihümni. Vikerraadio ja ETV teevad pikema päevakohase saate.
Vabariigi President, Riigikogu esimees ja peaminister teevad sobival ajal (24. veebruaril) ühispöördumise rahva poole. Ettevalmistavasse arutellu kaasatakse omavalitsused, rohujuuretasandi liikumised (näitkeks Kodukant), noorte suhtlusportaalid jpm. Võimalik, et ka rahvakogu?
Ajalookallakuga seltsid teevad ühispöördumise riigi ja rahva poole. Kõiki Eesti ajaloolasi kutsutakse üles esinema sel päeval ettekannete või sõnavõttudega koolides, asutustes, ühingutes jm. Peetakse silmas olulisi sellele päevale langenud tähiseid, nagu näiteks vabadusvõitleja Paul Maitla 100. sünniaastapäev või vabadusvõitleja Jüri Kuke surma-aastapäev. Juba ammu on tehtud ettepanek – kuulutada 27. märts Jüri Kuke mälestuseks vabadusvõitleja päevaks.

Tuleks sõnastada võimalik miinimumprogramm, kus riik (s.h. Riigikantselei) saaks õla alla panna. Ja ülejäänu osas piirduda üleskutsete ning vaba aruteluga – jättes inimeste otsustada, mida täpselt nad oma kodukandis või oma organisatsioonis teha tahaksid ja teha suudaksid.

Ilmalaulupidu

On ka arvatud, et võiks olla üks selline tegevus, mis tõuseks teiste hulgast selgelt esile ja haaraks väga paljusid, oleks väga meeldejääv. Kuna Eesti on maailmakuulus e-riik, siis võiks selliseks ettevõtmiseks olla interneti-(ehk ilmavõrgu-)laulupidu. Tallinnas Vabaduse väljakul juhatab Kooriühingu esimees sajaliikmelist ühendkoori. Kümned tuhanded eestlased Pärnus, Tartus, Võrus, Viljandis, Londonis, Torontos, Los Angeleses jälgivad oma sülearvuti ekraanilt Vabaduse väljaku taktikeppi ja laulavad (hümni, lipu laulu, ärkamisaega) oma mobiiltelefoni. Telefonid võivad olla sõpruskondade kaupa ühendatud konverentsikõneks – seega laulavad justkui väiksed kohalikud koorid. Ja kõik see laul – võib-olla kokku 30 tuhandest suust – jookseb kokku Rahvusringhäälingu serverisse, kust saatekeskus lähetab selle eetrisse. Tädi Maali aga istub kodus tugitoolis ning vaatab-kuulab ETV-st ilmavõrgu laulupidu!
Kahjuks ei ole selline laulupidu tänapäeval veel teostatav – signaal liigub ilmavõrgus etteaimamatuid radu ja jõuab erinevatesse kohtadesse erineval ajal, mitmesekundilise viivitusega. Lauljad ei ole sünkroonis ja tädi Maali ei taha sellist asja kuulata. Ehk õnnestub selliselt laulda siiski kunagi tulevikus?

Aga mille nimel?

Peamine küsimus on eesmärgipüstitus – mida me selle päevaga soovime ütelda, mida saavutada? Kui vajalik see päev on, eriti kuu aega pärast Eesti Vabariigi 95. aastapäeva?
Minu meelest kõige kütkestavam on päeva kordumatus. Kui kunagine Eesti aeg tundus terve igavikuna, kättesaamatu minevikuunistusena, mis nii paljudele oli elu ja surma küsimus, siis nüüd on sama pikk aeg märkamatult selja taha jäämas.

Oleme kätte saanud unistatud eesmärgi ja sageli ei tea, mis sellega peale hakata. Vahest kõige olulisem – see päev on tänu väljendamiseks. Meie laste emad ei pea poole kilo suhkru pärast poe ukse taga kaklema. Me võime küll paljude asjade pärast tusased olla, aga ei maksa arvata, et need hüved, mis meil praegu on, et need on iseenesestmõistetavad. Mitte ühtegi kosmilisse raamatusse – nagu osutas Maalehes Mihkel Mutt – pole kirjutatud, et me ei võiks neist jälle ilma jääda. Kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks!

Samal teemal:

 Trivimi Velliste: meie lähtekohaks on mälu

Trivimi Velliste rääkis saja-aastasest Eesti riigist

Riigivanemate mälestusjumalateenistusel kõneles Trivimi Velliste

Kuidas omletist uuesti muna tehti

Trivimi Velliste peetud kõne lossiaias

Eesti George Washington

Trivimi Velliste kõne Eliisabeti kirikus

Kakskümmend aastat hiljem

Trivimi Velliste kõne Pärnus Eesti lipu 127. sünnipäeval

Kas oleme uhke rahvas?

Trivimi Velliste: Eesti lipul on ka Euroopa Liidus oma kindel tähendus ja eesmärk

Trivimi Velliste toetab Põhiseaduse täiendust

Trivimi Velliste mälestuskillluke Mihkel Mathiesenist

Üleilmsed eesti keele tunnid

Täienduseks Jüri Estami mõtteavaldusele

Trivimi Velliste saab Poola Vabariigi Teenete Ordeni Ohvitseriristi

Aeg ei oota!

Trivimi Velliste: Teie päev kestku veel

Trivimi Velliste kõne 4. juunil Rüütli platsil

Läti Vabariik tunnustas Trivimi Vellistet Kolme tähe ordeniga

Trivimi Velliste Sindis

Trivimi Velliste: „Riigikogu ei ole ikka veel otsustanud, mille nimel siis võitlesid Eesti sõjamehed.”

Trivimi Velliste: „Laulev revolutsioon, mille hulka tuleb lugeda ka Balti kett, oli kogu võitluse kulminatsioon ja apoteoos.”

Kawai sai kompromissiks kontsertakordioni ja Estonia tiibklaveri vahel

Thursday, January 24th, 2013

Alanud aasta 7. päeval võttis Paikuse vallamaja suure saali laval vana Oktava kõrval endale kindla koha Jaapani Kawai.

Paikuse valla kultuuritööspetsialist ei varja rõõmu, et mitmeaastase vaagimise järel on jõutud vajaliku ostuni. „Kabinetklaver Oktava vajab järjest rohkem remonti ja häälestamisi, mis panigi uue soetamiseks mõtted liikuma,“ selgitab lõunatunnil Kawai juures istuv Riivits, kelle jutust selgub, et tegelikult langetati otsus kolme muusikariista vahel valides. Korralik kontsertakordion maksab vahemikus 2000 kuni 4000 eurot, Estonia tiibklaveri hind olnuks kordades rohkem. Mõlemad on väärt pillid, kuid näiteks tiibklaveri jaoks ei jätku väikesel laval ruumi ja kontsertakordioni kasutus olnuks piiratum. Arvestama pidi ka valla rahaliste võimalustega ja nii jäädi otsuse juurde muretseda elektrooniline Kawai. Tegemist pole tavapärase süntesaatoriga, vaid tehnika viimase sõnaga. Klaverimängu kõla on raske eristada kõrval oleva päris klaveri tekitatud helist. Uue pilli klahvidki tunduvad näpuvajutuse all raskuselt võrreldavana vana klaveriga, mis on mängijale emotsionaalselt oluline tunnetus.

Ille Riivits proovib Kawai kõlavarjundeid

„Ostule on juba oma kriitilise hinnangu andnud ka Olev Sööt ja Toomas Voll, kelle muusikalises kuulmises ei julge tõenäoliselt mitte keegi kahelda ja nemad rääkisid sellel mängides üksnes kiitvaid sõnu,“ ütleb Riivits. Ka orelimängija Merle Kollom on andnud lubaduse, et sellise pilli olemasolul on ta valmis juba sel kevadel esinema tulema. Kuid enne Kollomi mängu võib Paikuse rahvas 17. veebruaril kuulda Eesti Lastekoori, mida juhatab Lydia Rahula. Siis kuuleb ka Kawai saadet.

Viljandi  kultuurikooli lõpetanud Riivits püüab musitseerimises olla tagasihoidlik ja sulgeb saaliuksed, kui Kawai klahve söandab puudutada. Heli võimsusegi pöörab võimalikult madalale, kuigi ta ei pea oma mänguoskust häbenema. Klaveri variatsioonid ilma noodist lugemata tulevad kenasti esile. Järgmisena demonstreerib ta oreli imitatsiooni. Kuigi ta viimasel ajal istub enda sõnul väga harva klaveri taga, näivad näpud kenasti painduvat ja jooksevad osavalt üle klahvistiku. „Gerda Püss oli kultuurikoolis kardetavalt nõudlik, aga ainult tänu sellele tegin eksami viiele,“ meenutab Riivits hea sõnaga õpetajat.

Kultuuritööspetsialisti sõnul ei saavat siiski mitte kõigist muusikakooli lõpetajatest häid saatemängijaid. Suudetakse küll noodist maha mängida, aga kui oleks tarvis hetkega näiteks tantsusammudeks midagi improviseerida, siis ei tule paljud sellega toime. Riivitsa sõnul on suur erinevus mehhaanilisel noodist maha mängimise ja loovalt pilliga suhtlemise vahel. „Parema käega võtad loo üles otsekui küsides ja vasaku käega vastad või viid lugu edasi,“ jutustab Riivits, kui samal ajal demonstreerib räägitut erinevates tämbrivärvingute helistikus.

„Minu tööruum asub lava kohal ja vahel kuulen keset argipäeva altpoolt kostumas kaunist klaverimängu. Nüüd tean, et nendel kordadel külastab Paul raamatukogu ja saalist möödudes istub siis ka klaveri taha. Ruum on pime ja ta mängib. Olen mõned korrad küsinud, kas panen tule põlema, aga tema vastab ikka eitavalt. Paul mängib ilma noodita ja väga meisterlikult,“ kõneleb Riivits nauditavatest hetkedest, mis tabavad imeliste ootamatustega teinekord töötajaid keset pingsat argipäeva askeldust.

Samal teemal:

Uus „Estonia“ klaver sai Sindis pidulikult vastuvõetud

Fotoreportaaž klaveri saabumisest

Estonia Klaverivabrik valmistab Sindi Muusikakoolile klaveri

Pärnumaa üldhariduskoolide õpilased omandavad kindlate valdkondade teadmisi kõrgkoolis

Wednesday, January 23rd, 2013

Täna alustas Pärnu-Jaagupi ja Häädemeeste üldhariduskoolide õpilastest moodustatud uus grupp Pärnu kolledžis majandus- ning ettevõtlusalaste õpingutega.

Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž

Tunamullu 1. juunil kirjutasid Noorte Ettevõtluskooli käivitamise raamlepingule alla Pärnu Kolledži direktor Henn Vallimäe, Pärnu Ühisgümnaasiumi direktor Mart Kuuskmann, Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi direktor Lembit Rebane ja Häädemeeste Keskkooli direktor Raimo Pruul. Toona selgitas ühistöö projektijuht Mari Suurväli, et ülikooli õppejõudude, üliõpilaste ja tehnilise baasi kaasamisega avaneb täiendav võimalus gümnaasiumihariduse taseme tõstmiseks.

Ettevõtlusõppe esimene päev Pärnu kolledžis

Häädemeeste Keskkooli õpilased Brigyta Renata Piiri, Laura Krapp, Laura Grant ja Mari-Liis Põrk ei oska kohe esimese õppetunni järel öelda, millised võiksid nende ootused uue õppeaine omandamisega seonduvalt olla. Mõned neist rääksid, et on majanduse ja ettevõtlikkusega eelnevalt tutvunud Eesti Energia noorte ettevõtlikkuse arenguprogrammi ENTRUM vahendusel. Eesti erinevates piirkondades rotatsiooni põhimõttel tegutsev ENTRUM ongi käesoleval õppeaastal ettevõtlikku eluhoiakut kujundamas kõrvuti lääne saarte ja Viljandimaaga ka Pärnumaal.

Kuid teist aastat kõigil kolmapäevadel Pärnu kolledžis õppiv Häädemeeste õpilane Teele Kirimägi (11. kl.) teab juba isikliku kogemuse põhjal mitmeid positiivseid külgi esile tõsta. Peamiste kasutoovate toimingutena nimetab ta õppetegevuse käigus võimaldatavat kaasarääkimise luba, praktilist tegevust ja iseseisvat tööd. Tavalises koolitunnis puudub õpilastel aeg, et õpetajaga võrdväärsete osapooltena arutada kindlaid teemasid või korraldada isegi vastastikust väitlust. Kolledžis antakse võimalus paremaks eneseväljendusoskuse arenduseks. Praktilise tegevusena on tutvutud Sweedbanki tööga, külastatud Riigikogu ja nähtud erinevate asutuste tegemiste köögipoolt.

Teele Kirimägi

Teele nihutab tänase diskussiooni teemalehekese mulle lähemale, et saaksin aimu, mille üle arutamist peetakse tähtsaks. Sellel on tehtud ülesandeks grupisiseselt arutleda ja diskuteerida 10 müüdi üle. Diskuteerimiseks antud aeg on pool tundi, mille jooksul tuleb leppida kokku grupi seisukoht ja seda põhjendada. Kolmveerand tunniga peab kokkuvõte kõneldust saama ka paberile kantud. Esitatud mõtted on huvitavalt püstitatud. Näiteks: ettevõtjaks sünnitakse, mitte ei saada?

Ettevõtlusõpe Pärnu kolledžis

Õppepäev kestab kolledžis üldjuhul kella üheksast poole kolmeni. Reisikulud kodust Pärnusse ja tagasi tasub vallavalitsus. Teelega samas grupis edasijõudnuid on 12 õpilast, kes jagunevad noormeeste ja neidudena täpselt pooleks. Saadud teoreetilisi teadmisi kasutatakse õpilasfirmade asutamiseks. Õpilasfirma, milles ka Teele osanik on, valmistab värvilisest karvase kattega traadist sallide ja vööde hoidjaid. Tema ÕF Lipser on otsustanud sõita oma toodanguga 9. veebruaril Tallinna, et osaleda rahvusvahelisel õpilasfirmade laadal Kristiine kaubanduskeskuses. Konkureerida tuleb seal ca 120 firmaga, nende hulgas ka Moldova, Rootsi ja Norra esindustega.

Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi õpilased Taimi Pihelgas, Piret Aarna, Siret Laanemets ja Urmet Nööri

Mari Suurväli

Paide Gümnaasiumi õpetaja Elbe Metsatalu Pärnu kolledžis

Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi õpilased Urmet Nööri, Tarmo Pihelgas, Piret Aarna ja Siret Laanemets jutlevad julgelt, avatult ja hea suhtlemisoskusega. Kõik noored on sundimatul viisil valmis oma mõtteid väljendama. Ülioluliseks peetaksegi suhtlemisoskust, mida veel enne kolledžisse tulekut ei osatud piisavalt palju tähtsustada. Hea suhtluskunsti valdamine kasvatab ka enesekindlust ja üldist julgust, sõnab üks noormeestest. Nüüd mõistetakse head suhtlus- ja veenmisoskust otse rahalises vääringus. Kasulikest teadmiste omandamistest nimetatakse projektide kirjutamise oskust. Ka nemad on koondunud õpilasfirmasse ja lähevad juba varem proovitud toodanguga Kristiinesse. Pärnu-Jaagupi õpilasfirma Tups toote leiutiseks on multifunktsionaalne tennispall, mida tarvitatakse rätiku, võtmete ja kirjade hoidjana, kuid küllap leiab sellele ka teisi rakendusi. Õpilasfirma juhendaja on Mari Suurväli, kes suunab õpilastega samas lauas istudes ka praeguse usutluse sisu, et noored kasutaksid enda õpilasfirma tegevuse tutvustamiseks antud aega võimalikult asjalikult. Ega nad räägigi tühjast-tähjast, vaid suudavad hästi eraldada olulise ebaolulisest. Räägitakse ka reklaamklippide tegemise kavatsusest. Noori on lubanud aidata oma kooli IT asjatundja Andrus Peetson. Üldistes küsimustes lubab abistada Mari Suurväli.

Pärnu kolledži ainulaadne sisearhitektuur

Ettevõtlusõpe Pärnu kolledžis

Henn Vallimäe selgitab gümnaasiumi seadust, mille järgi peab olema kolm suunaainet. Regiooni põhiselt kontakteerutakse akadeemilise haridusega. Tema meelest on selline lähenemisviis ainuõige. Vallimäe ei taha öelda, et selles oleks midagi uut, sest ka tema kooliajal käis koolis ülikooli õppejõud näiteks geograafiat andmas. Kuid antud juhul toob kolledž kooli enda majja. Vallimäe seisukohalt on taoline ettevõtmine ka rahalises plaanis mõistlik samm. Kui koolidirektor ostab selle aine kooli, läheks see eelarve realt talle maksma summana x €, aga jagades summa kahe kooli peale, tuleb sama asi kätte x € jagatud 2-ga. Teisi sõnu saab soovitud õppe poole odavamalt kätte. Muidugi lisandub sellele sõidukulu, aga Vallimäe peab sellest lisakulutusest olulisemaks uut tekkivat sünergiat, mis saadakse kahe grupi liitmisest. Kõik praegused ettevõtmised jäävad praktiliselt kogu eluks meelde ja neist on tänastel õpilastel kindlasti kasu kasvõi hilisemas üliõpilaspõlves, et osata end sel perioodil paremini iseseisvalt majandada.

Vallimäe rõhutab, et nad ei piirdu üksnes ettevõtlusega. Paar päeva tagasi kirjutati alla leping Vändra Gümnaasiumiga, kellel on sotsiaaltöö suund. Vändra Gümnaasiumiga tahetakse populariseerida rehabilitatsiooni- ja sotsiaaltöö valdkonda. Sel eesmärgil tehakse kolledžis näidistunde ja sellele järgnevalt korraldatakse alkoholi ning tubaka tarbimise uuring. Hiljem analüüsitakse uuringu tulemusi. Peale selle antakse Vändra õpilastele võimalus osaleda vabakuulajatena sotsiaaltöö ainetes.

Mari Suurväli ja Henn Vallimäe

Varem on sõlmitud pikaajalised koostöölepingud Tõstamaa ja Sindi koolidega. Sindi Gümnaasiumiga sõlmitud leping on juba üle kümne aasta vana. Algselt hõlmas koostöö nii ettevõtlust kui turismi, aga õpilaste vähenedes ollakse keskendunud turismindusele.

Praegusel hetkel on koostöösse haaratud 6 kooli: Pärnu Ühisgümnaasium, Häädemeeste Keskkool, Pärnu-Jaagupi Gümnaasium, Tõstamaa Keskkool, Sindi Gümnaasium ja viimasena Vändra Gümnaasium.

Samal teemal:

Mari Suurväli: parimate teadmiste ja hariduse nimel pannakse Pärnumaal seljad kokku

Allkirjastati Pärnumaa koolide ja kolledži koostööleping

Pärnus harrastatakse talisuplust

Tuesday, January 22nd, 2013

 

Ülle Miil

Talisuplus loob heaolutunnet, toodab kehale ergutavaid hormoone, stimuleerib mõttetegevust ja teadlaste seisukohalt on samal ajal tervisele täiesti ohutu, kinnitab Pärnu talisuplejate seltsi president Tõnu Kütt, kes ei jäta päevagi vahele, et jääaugus supelda.

Tõnu Kütt

Talisuplejad suunduvad jääle

Artur Tikkerpär: ööpäevaga tekkinud jää tuleb uuesti lahti saagida

Kõik jäätükid tuleb eemaldada

Kell näitab esimest tundi üle keskpäeva, kui ridamisi liikuvaid autosid hakkab Veteranide parki voorima ja peatuvad päris Pärnu jõe kalda lähedal. „Tänane päev on talisuplejatele ideaalse ilmastikuga. Pole tuult, päike paistab ja õhutemperatuur kõigest mõni kraad allpool nulli,“ räägib Tõnu Kütt (64) jõe jääle laskudes. Kümnekonna meetri kaugusel kaldanõlvakust on jäässe raiutud paraja suurusega bassein, mis on kaetud õhukese jääkaanega. Neljast kandist nõrka jääd piiravad jäätükkide kuhjatised kaitsevad ettevaatamatut teelist õrnale jääle eksimise eest. Esimese suurema külmaga vee kaanetumise järel raiuti kaldast jõega risti suunal ca 13 m pikkune ja 4 m laiune kanal, mis nüüdseks on umbes poole oma pikkusest kaotanud. Miinuskraadide püsimisel tuleb iga päev korrata jää lõhkumist ja vees hulpivate jäätükkide välja püüdmist. „Külmaga võib iga pisemgi jäätükike nagu žiletiga nahka lõikuda,“ selgitab sõbraliku jutuga Kütt, kes koos teise kaaslase abiga veab võrguga peenema jäärüsi ühte serva kokku, et selle kaugemale kuhja harjale maha raputada. „Võrguga toimetamist ei tasu pildistada, pärast arvab kalakaitse, et teeme röövpüüki,“ naljatleb Kütt.

Võrguga veetakse jääsupp kokku

Seni kui teised lahti riietuvad ja ettevaatlikult redelipulkadele astudes vette sukelduvad, kõneleb Kütt sellest, et mingeid jooksult hooga hüppeid teha ei tohi. Jões voolav vesi kannab ka jää all oksi ja muud prahti, millele otsa kukkudes võib saada tõsiseid vigastusi. Vees ollakse enamasti kinnaste ja mütsiga. Kinnastega on hõlpsam mõnd üksikut jäätükki veest välja heita ja pea on kõige külmakartlikum. Seda tuleb rohkem hoida, aga mitte kõik ei hooli sellest ja sukeldutakse ka hetkeks täielikult vee alla. Mingit kestvusrekordit keegi ei püüa. Iga üks viibib vees sedamööda kuidas end kõige praemini tunneb. Üle 5 minuti ei olnud sedakorda mitte keegi ja mõni tuli juba minuti järel veest välja.

Piret Mathiesen

Piret Mathiesen (54) on karastunud Elbruse tipu vallutamise katsumustes. Igapäevane suplus jääaugus pole tema jaoks muud kui tervislik puhkepaus.

Nikolai Bribõlski mõõdab temperatuuri

„Siin käiakse tervist hoidmas ja võistlusteks ettevalmistusi tegemas, on talisuplejad ja taliujujad,“ jätkab Kütt pärast seda, kui on ka ise vees sulistanud ja nüüd seisab märja nahaga lumel nagu päikseliselt suvisel liivarannal ega kiirustagi riietuma. „See oli vist umbes 35 aastat tagasi, kui ilma igasuguse ettevalmistuseta läksin esimest korda Treimani rannas jääkülma vette talisuplust proovima. Kusagil 7 aastat tagasi lugesin lehest, et valgevene mees Nikolai Bribõlski (55) otsib kaaslasi, kellega talisuplust korraldada. Võtsin temaga ühendust ja nii me erinevaid kohti valides selle paiga leidsimegi,“ vestab Kütt juttu ilma et hääl jahedusest väriseks või kananahk ihule ilmuks.

Raido Tamm

Mullu osalesid pärnakad esmakordselt ka taliujujate MM-il, mis peeti 16. jaanuaril Jurmalas. Kuna Lielupe jõgi polnud jääs, siis pääsesid organiseerijad jää lõhkumisest. Eesti esindus osutus Venemaa järel teiseks, jättes enda taha põhjanaabrid. Rootslased jäid kümnendaks ja norrakad üheteistkümnendaks. Üldse osales 27 riiki 1129 võistlejaga. Neljandaks jäänud korraldaja maa Läti esindus võistles samuti tublilt.

Artur Tikkerpär

Eesti esinduse eeskujulikule osalemisele andis arvestatava panuse ka Pärnu seltskond, mille üle Kütt avaldab nii imetlust kui uhkust, sest mitmed polnud mingit erilist treeningut teinud. Kui varem käidi koos ilma vabaühenduse ametliku registreerimiseta, siis MM-il osalemine eeldas MTÜ asutamist. Pärnu talisuplejate seltsi asutamise ajaks märgiti tähtsale paberile: 2012. a 16. jaanuaril kell 15.51.

Basseini äär tasandatakse siledaks, et keegi ei komistaks

Teateujumises 4 X 25 m saavutasid pärnakad 21 võistkonna hulgas 16. koha. Piret Mathiesen tuli 25 m rinnuli ujumises 52 võistleja seast 6. kohale. Väga hästi esines Artur Tikkerpär (52), mis pole ka imeks pandav. Tikkerpär on olnud Nõukogude Liidu juunioride meister (1976). 7-kordne Eesti meister vaba-, kompleks- ja teateujumises (1975–77). Püstitanud lühikeses ja pikas ujulas kokku 24 korral Eesti rekordi, olnud 12 korral teateujumise rekordipüstitaja. Jurmala MM-il võitis ta 25 m vabastiilis 1. koha, sama distantsi rinnuli ujumises 2. koha, ka 50 m vabastiilis võttis 2. koha. Teateujumises rinnuli 4 X 25 m samuti 2. koht.

Tauno Õige

Hästi esines ka Tõnu Kütt. Näiteks vabastiili 450 m distantsil võitis ta 2. koha. Kuid rahule võis jääda ka teiste pärnakatega: Nikolai Pribõlski ja Meelis Kõrgekivi. Juba praegu mõeldakse järgmisele MM-ile, mis toimub 2014. a märtsis Rovaniemis. Igal aastal on osaletud ka Pirita talisupluse festivalil ja Eesti meistrivõistlustel. Käesoleva aasta 3. märtsil jääb Kütt siiski kõrvale, kuna varem oli planeeritud ligemale kuu pikkune matk Malaisiasse.

Basseini äär tasandatakse siledaks, et keegi ei komistaks

Kes suusatab, kes ujuvad

Praegu on registreeritud talisuplejaid Pärnus 15, kuid talisuplust harrastab teatava regulaarsusega paarikümne inimese ümber. Enamik neist on mehed, aga on ka kolm naisliiget, lisaks veel üks naine mitte liikmena. Sindi Spordiklubi Kalju juhatuse liige Ülle Miil on esimest aastat talisupleja ja võtab harrastust väga tõsiselt. Ta töötab linnaliini bussijuhina ja seepärast ei saa alati kõigiga ühel ajal kohal olla. Tänagi jõudis pooletunnise hilinemisega. Kerge kirme hakkas juba vett katma, aga see ei seganud teda mõned minutid veemõnu nautida. Miil on tuntust kogunud raskejõustiku sportlasena ja peatselt osaleb sangpommi tõstmise MM-il Iirimaal. Vaatamata raskejõustiku harrastusele säilitab ta liikumises väga naiselikku joont. Vaba aega sisustab Miil kantritantsijate  seltsis. Hästi mitmekülgne daam, kes nüüd hoiab hinge noorena ja vaimu erksa jääaugus supeldes.

Ülle Miil

Samal teemal:

Ujume – miks mitte ka talvel?

 

 

 

Martensi väljakul jagati üksteisega kallistusi

Monday, January 21st, 2013

MTÜ Engelos ja  sõbrad

Tänasel rahvusvahelisel kallistamise päeval haarasid Pärnus initsiatiivi MTÜ Engelos särtsakad naised, kes kallistasid möödujaid Martensi väljakul.

Rahvusvahelisel kallistuste päeval Martensi väljakul

Natalja Ivanova

Pärnakate mälestustes püsiv Gunnar Aarma oli kindel, et emmates ja kallistades luuakse eneste ümber positiivset välja. Ilma naljata peaks naine kuus korda päevas kaasat kallistama ja mees oma naisukest vähemalt neljal korral kaisutama.

Kallistuste päeva olevat algatanud Lääne-Euroopa üliõpilased. Mullu augustis loodud pärnakate MTÜ Engelos naised leidsid, et noorte algatus väärib järgimist ja tulid täna tunnike enne päikese loojumist inglis-, vene- ja riigikeelsete plakatitega Martensi väljakule. Mitme kaubanduskeskuse vahelisel alal loodeti kohata rohkelt inimesi, kes võtavad heal tahtel ja sooja hingega naiste embamised vastu. Siinsetele inimestele on selline sõbralik kohtlemine võhivõõraste inimeste poolt veel üsna tavatu ja seepärast polnud päris avasüli vastu jooksjaid märgata. Väikese kõhkluse või paarisõnalise selgituse järel muutus enamik inimesi siiski julgemaks ja päris jäika tõrjumist ei näinudki.

Anita Uibu

MTÜ Engelos asutajad on psühholoogi ettevalmistusega Natalja Ivanova ning Audru Keskkooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Anita Uibu. Aktiivsemaid liikmeid on 15 ringis ja nende eesmärgiks on erinevate kogukondade ühendamine. „Liitujate seas on valgevenelasi, venelasi, ukrainlasi ja teisi., mina olen praegu veel ainus eestlane,“ rääkis Anita Uibu ja selgitas täiendavalt juurde, et tegevust soovitakse arendada mitmes suunas. Anda kodanikuühiskonda puudutavaid teadmisi, õpetada riigikeelt, nõustada hingelistes küsimustes ja teha muud kasulikku. „Eks tänanegi ettevõtmine sobitub hästi meie vabaühenduse tegemistes,“ sõnas Natalja Ivanova, kelle mõttest sündisidki tänava kallistused keset talvist külma.

*

Kallista, kaisuta, emba oma lähedasi ja sõpru.
Ütle, et hoolid ja armastad neid.

 

Politsei hoiatab kutsumata külaliste eest

Monday, January 21st, 2013

Pärnu kriminaaltalitus palub inimestelt hoolikust ning ettevaatlikkust, et korteritel-majadel uksed lukus oleks – sagenenud on teated sündmuste kohta, kus kurjategijad on vargil käinud lukustamata uste kaudu.

Autoistmele ei või jätta vargale ahvatlusi ja tuppa minnes olgu autouksed lukustatud

Kuuriuksedki võiksid olla kindlamini lukustatud

Kaire Konts
Pärnu kriminaaltalituse juhtivuurija

Kindlasti palub politsei inimestel lukustada elamute uksed öösiti, sest ajal, mil inimesed magavad ja uksed-aknad avatud, on vargal vägagi lihtne segamatult toimetada.

Uksed peaks lukus hoidma ka päevasel ajal. Lisaks on kindlasti vaja lukustada kõrvahooned ning koduhoovis parkivad sõidukid. Sageli peibutab inimesi mõte, et koduhoovis ju midagi ei juhtu ja nii jäetaksegi lahti autouksed-aknad ning sõidukisse rahakott ning väärtuslikud esemed. Sellisest hooletusest kurjategijad just kasu lõikavadki.

Kindlasti palub politsei teada anda inimestest, kes põhjuseta majade ümbruses või trepikodades liiguvad. Sageli piisab ka vaid sellest, et võõralt küsida tema viibimise põhjust. Kui tõesti asja pärast, siis seda ta ka ütleb, kui tuldi aga vargatööks eelluuret tegema, siis lahkutakse kiiruga, sest selgeks saab teadmine, et tegevust on märgatud ja naabrivalve toimib. Kui ise aga võõraga rääkima ei juleta minna, siis tasub kahtluse korral alati ka pöörduda politsei poole.

Inimene, kes päeval aga kodus ja midagi oma naabruskonnas kahtlast juhtub nägema, siis ärge pidage paljuks ja teavitage sellest politseid.

Lukustamata ustest sisenemise kõrval on politseile silma jäänud ka teinegi trend – kiputakse usaldama juhututtavaid, kel oma majapidamises ööbida lastakse. Eelmisel õhtul koos pidutsedes ei taibata ka sageli värske tuttava nime küsida või ei mäletata seda hommikul, ning kui uus „hea sõber“ on hommikuks rahakoti ja mõne muu väärtuslikuma esemega kadunud, ei teata isegi keda süüdistada.

Olge hoolikad – nii ei muuda me vähemalt ise oma vara vargale kergeks saagiks!

Kirjandusinimesed lõid seljad kokku

Sunday, January 20th, 2013

Kirjastajad, kirjanikud, emakeeleõpetajad ja raamatukoguhoidjad kirjutasid sel nädalal avalduse eestikeelse kirjasõna kaitseks.

Rein Lang Pärnus

Kirja koostajate sõnul on minister Rein Lang 2012. aasta lõpus vabariigi valitsuse pressikonverentsil ja äsjastes intervjuudes väitnud, et raamatute käibemaksusoodustus on tarbetu ning riik ei peaks rahvaraamatukogusid üldse toetama.

“Me leiame, et minister on unustanud mõned väga olulised põhimõtted, millest ta peaks oma töös eesti kultuuri arengu nimel töötava isikuna juhinduma.

Loe lähemalt siia klikkides

Samal teemal:

Andres Herkel kirjutab täna oma ajaveebis sellest, et kultuur algab raamatust

130 aastat Sindi raamatukogundust


Vahur Kersna: minu käes on kaks Eesti rekordit

Sunday, January 20th, 2013

Vahur Kersna Sindis

Eile kohtus ajakirjanik Vahur Kersna Pärnu Keskraamatukogus ja Sindi Linnaraamatukogus ühtekokku sajakonna inimesega, kellega vestles peamiselt elulooraamatu “7×7″ ainetel, samuti tele- ja raadiotööst, aga ka lihtsalt inimesena elamise võimalustest.

Kui ma minut enne kaht Sindi seltsimaja väikese saali uksest sisse astusin, nägin toolidel istumas umbes neljakümmend inimest, kelle hulgast tabas silm ka mõnda üksikut meest. Järgmisel hetkel silmasin üle toolide ridade lauda ja sellel põlevat küünalt. Kõige viimasena märkasin pisut küürus ja vaikselt istuvat kõhna meest, kelle üks jalg oli tõstetud üle põlve ja vasaku käe küünarnukk toetus laua servale. Istusin tagumisesse ritta ja jäin sama vaikselt ootama nagu ootasid teised koos Kersnaga aega, millal külaline võib alustada.

Ta alustas vaikselt ja ilmselt üldsegi end kohalt liigutamata. Tagant reast ei näinud pidevalt Kersna nägu ja tema liikumatust, aga vist ei eksi, et ta istuski terve tunnikese vesteldes peaaegu täielikult ühes ja samas asendis. Ja kui ta ka viivuks pead pööraski, näiteks fotokaamera klõpsatustele reageerides, siis ikkagi üldmuljet see ei muutnud.

Vahur Kersna kohtumisel Sindi rahvaga

Kersna esimestest sõnadest koorus kahjutunne, et inimesed on tulnud nii külma ilmaga kodust välja, sest ta ei laula, ega tantsi neile ja seljas pole uhket kostüümi, millest hiljem saaks tuttavatele rääkida. Seletamatul viisil tundsin sel momendil end isiklikult puudutatuna. Olin ju enne kodust väljumist tajunud tõrget, ega tahtnudki eriti teletähega kohtuda. Seda mitte vastumeelsusest tema isiku vastu. Teleekraanilt on ta jätnud alati meeldivalt rahustava isiksuse mulje, kellega oleksin soovinud mõnel juhul koguni isiklikult kokku puutuda.

Seesmine vastumeelsus oli tegelikult suunatud iseenda vastu, kuna varem loetud artiklite põhjal arvasin temast teadvat enam vähem kõike ja ei lootnud seepärast midagi uut kuulda. Nii sammusin läbi jaheda õhu seltsimajja üksnes kohusetundest, sest olin Sindi Linnaraamatukogu direktori kutsele vastanud lubadusega mõned pildid teha ja võibolla ka pisut kirjutada. Just viimane lubadus häiriski mind kõige rohkem. Pole ju mõtet korrata kirjutades seda, mida teised on jõudnud juba varem korduvalt ja kindlasti ka palju paremini teha.

„Tahan kümne minutiga jõuda selleni, mida pean tähtsaks teile öelda,“ lausus Kersna pisut aega pärast seda, kui ta oli vaikusest tasaduse märkamatuses oma jutuga tagasihoidlikult alustanud. Teadsin juba ette, millega ta inimeste südamele kümne minuti möödudes koputab ja see võinuks olla ka põhjuseks, mis lubanuks mul rahuliku meelega minna tagasi koduteele, istuda arvuti taha ja asuda kohustusest tulenevat uudist kirjutama. Aga ma ei tõusnud toolilt isegi mitte selleks, et teda ja saalis viibivat seltskonda pildistada. Avastasin ühtäkki taas selle, mida olen alati hästi oluliseks pidanud ja millest targad pead või lihtsalt kogenud tavainimesed on juba ammu enne mind õigesti aru saanud. Kusagilt olen kuulnud ja kusagilt olen ka juurde lugenud, et verbaalsel viisil saadav informatsioon moodustab üksnes 7% sellest võimalikust teabe hulgast, mida võiks nii öeldes 100 % koguses omandada. Seega tuleb 93% puuduolevast teabest hankida teisi meeli abiks võtvalt.

Olen nüüdseks lubamatult palju rääkinud enda mõtetest ja kahetsusväärselt vähe Kersnast, kellele kogu tähelepanu oli tol päeval koondunud. Kersna peamine sõnum seisnes soovituses kõigile, et igaüks võiks kirjutada. See ei pea tingimata ilmuma trükituna avalikkusele lugemiseks. Seda ei peagi alati kohe kellegile näitama ja võibki jääda pikaks ajaks varjule. Kuid kirjutamisega on inimene jätnud maha märgi, mida võibolla tema lapselapsed mingil väga vajalikul ja õigel hetkel võiksid tõsises hädas hädasti vajada. Meie isade, emade ja esivanemate kogetud kogemused on need, mida just kitsal silmapilgul kõige enam vajatakse. Küll on hea, kui neid on siis varnast võtta ja ei tule endal katse-eksituse meetodil hakata oma kibedate kogemuste najal taas avastama.

Autogramm Vahur Kersnalt

Elulooraamatu pealkiri „7X7“ mõjub müstiliselt ja küsimusi tekitavalt, millele tahtnuks saalis viibijadki lähemaid selgitusi kuulda. Samas jääb nähtavasti ka Kersna enda jaoks valitud pealkiri tuleviku jaoks vastuseid andma vastavalt sellele kuidas elumüsteerium end tema jaoks avab. Arvutuslikult annab 7 X 7 tulemuseks 49. Just nii vana oli Kersna, kui ta 2011. aasta 25. novembril tutvustas oma trükisooja esimest raamatut. Sellesse ikka jõudmisega jättis ta endast maha ühe paljudest varajasematest jälgedest, mis teda jätkuvalt saadavad.

Neli aastat enne raamatu valmimist kandis vesi mehe Ugandas Niiluse kosest alla. Kukkumine ja paadiga ümber minek vigastas kaela. Ta sai abi minut enne kaheteistkümnenda tunni löömist. Sama õnnetusega sai visatud seeme viljakasse pinnasesse, millest hakkas idanema uute kogemuste kõrval ka raamat. Kersna sõnul kirjutas ta raamatut 150 korda ümber kirjutades paar aastat ja kasutas parima tulemuse saavutamiseks parimate toimetajate abi. Nende nimed on Helju Vals ja Egle Pullerits. Kersna sõnul ei kirjutanud ta eesmärgiga menuraamatut luua ja lugejate rekordit lüüa. Ometi kujunes sellest raamatust 2011. aasta viimase kuuga terve aasta lõikes kõige nõutavam lugemisvara. Ta tunnistas, et ei mõista siiani taolise harulduse tegelikku põhjust. Samas teab ta kirjutajaid, ka kirjanikke, kes loovad raamatuid kiirustades ja arvestusega, et nende raamatud hästi müüksid. Paraku osutuvad tulemused vaatamata ponnistustele vastupidisteks.

Küsimusele kas on veel uusi raamatuid oodata, vastas Kersna selge eitusega. Kordustrükile kirjutas ta küll mõned peatükid juurde, aga sellega lubas ta lõplikult piirduda. Siiski ütles ta juurde, et võibolla 77-aastaselt… Ei saanud aru, kas ütlemine kõlas naljatades või peitus öeldus ka tõetera. Jutuks oli mõeldav lasteraamatu kirjutamine, kuid seegi jäi rohkem arutluseks ja mitte tõsiselt võetavaks tuleviku kavatsuseks. Kersna arvates on sedavõrd palju heade illustratsioonide ja põneva sisuga raamatuid hoopis andekamate poolt kirjutatud, et tal poleks sellele midagi samaväärset enam lisada. Taas võis aimata Kersna loomulikku tagasihoidlikkust.

Telesaadete tegemistes osalemisest rääkides kõneles ta sellest, et eelistab Eesti oma saateid. Mujalt ostetud saated on küll lõpuni viimistletud ja neid on lihtne kohapealse tegemisega sisustada, aga ei paku tema jaoks loomingulist pinget.

Sindi Linnaraamatukogu direktor Ene Michelis kingib Vahur Kersnale enda toimetatud raamatu Sindi raamatukogunudse 130 aastasest ajaloost

Kersna pidas vajalikuks mainida kahte rekordit, mida keegi teine pole seni Eestis suutnud lüüa. Ühena nimetas ta Õhtulehe esilehele sattumise kümnetesse kordadesse ulatuvat kosmilist arvu ja teise rekordina avaldatud lugu, kus ainult üks artikkel sisaldas tervelt 37 faktiviga. Säherdune vigade määr samas kirjatükis tekitab küll teatavat hämmeldust ja küsimust, kas kõik on sisse lipsanud teadmatusest, loomulikust inimlikust eksimusest või hoopis kirjutaja kiusatusest eesmärgi saavutamiseks midagi teadlikult moonutada? Kuid veel rohkem hämmastas Kersna leplik suhtumine. Ta ei süüdistanud mitte kedagi, jäädes vaoshoituks ja tunnistas vaikselt kõneldes rohkem enda kui teiste eksimusi. „Need on jäljed, mis maha jäävad ja viivad algusesse…“. Keegi on Kersna elu võrrelnud rõngasvorstiga, kus lõpust algab uus algus. Tahan uskuda, et Kersna tulevikust tagasi vaadatud jäljed juhatavad kaasränduri uue alguse uutele jälgedele, mida on hea vaadata.

Samal teemal:

Aasta enimmüüdud raamatuks sai Vahur Kersna “7×7″

Renita Metsalu tutvustas oma äsja ilmunud teist raamatut

Tiit Tarlap: mõte kirjutada kromanjoonlastest tekkis praemuna süües

Maire Aunaste: „Tahan olla originaalne!”

Pärnumaa IRL tegi vahekokkuvõtteid ja vaatas tulevikku

Friday, January 18th, 2013

Eile õhtul toimus Cafe Grandis IRL Pärnumaa piirkonna liikmete pidulik aasta alguse liikmeõhtu, kus IRL-i Pärnu osakonna esimees Peeter Prisk, Pärnu abilinnapea Meelis Kukk, maavanem Andres Metsoja ja Riigikogu liige Annely Akkermann tegid tagasivaate möödunud aastale ja rääkisid erakonna ees seisvatest tegemistest. Esinesid Piccolo muusikud.

Piccolo vähendatud koosseisus

Vastuoludega aastast kuraditosinaga lõppevasse aastanumbrisse

Peeter Prisk

„Mõni pelgab kolmeteistkümmet, aga mõni peab seda koguni õnne toovaks. Mõnele enesekindlale ja rohkem endasse kui ebausku uskuvale inimesele on see lihtsalt üks arvudest,“ nentis kuraditosinaga lõppeva aastaarvu algusest kõneldes Peeter Prisk, kes ise on kolmeteistkümmet palju kordi elus kogenud eeskätt õnnenumbrina. Prisk tunnistas, et minevikuks saanud 2012. aasta oli erakonnale vahelduvalt nii mõõnade kui tõusude aasta: „Meid on tabanud mõned skandaalid, erakonna esimehe vahetus, Mart Laari haigus, aga ka mitmed õnnestumised riigi asjade korraldamisel.“ Ta selgitas, et alates septembrist on erakonna reiting olnud tõusul ja praegune arvnäit küündib 20 % lähedale.

„Pärnu linnas pole IRL, ehk siis Isamaaliit, ega ka Res Publika olnud kunagi varem nii kaua järjest võimul,“ ütles Prisk, kelle sõnul tähendab linna valitsev nelja osapoolega koalitsioon otsustajate paljust ja seetõttu ei saa iga otsus mitte kunagi kõigile meeldida. Teisalt ei saa tema hinnangul ühelegi koalitsioonipartnerile ignoreerimist või täielikku mittearvestamist ette heita. „Kolme ja poole aastane kogemus koalitsioonis on andnud veendumuse, et millegi ära tegemiseks tuleb otsida kompromisse ja liikuda eesmärgi suunas parimaid võimalusi otsides, aga mitte näpuga näidates ja vigu otsides,“ leidis Prisk.

Pärnumaalt valitud Annely Akkermanni mõtteid

Annely Akkermann

Annely Akkermann kinnitas, et pole Riigikogusse valimise järel Pärnu linnale ja maakonnale selga pööranud ning kõhklematult tunneb head meelt Pärnu linna praegustest saavutustest. Akkermann meenutas, et Pärnu linna finantstöö on olnud tema elus kõige lihtsam töö, sest meeskonnas olevat olnud sedavõrd palju asjatundlikkust. Kui aastal 2009 oli koos maksmata arvetega 90% võlgnevust, siis nüüd võib kindlalt loota, et sügisel toimuvate valimiste ajaks jõuab linn normi piiresse, ehk alla 60% eelarvest.

Rääkides oma erakonnast riigi tasandil, tunnistas ka Akkermann eelmise aasta kehva algust. Kõigepealt elamislubade skandaal, inimesed pidid parlamendist välja astuma, samuti linnavolikogust ja erakonnast. Mart Laari tabanud rängast haigusest rääkis Akkermann nüüd juba väga lootusrikkalt ja usub tema tervise taastumisesse. „Laar kirjutab praegu kahte raamatut. Kõneldes on tema diktsioon parem kui varem. Ta pidi uuesti rääkimist harjutama hakkama ja see on tulnud ainult kasuks. Kui ta varem hääldas näiteks ’r’ ja ’s’ häälikuid veidi pehmelt, siis nüüd räägib ta väga puhta diktsiooniga. Laaril on uued eesmärgid silmade ees ja need ei ole madalad sihid,“ jagas Akkermann muljeid oma erakonnakaaslasest ja avaldas arvamust, et taoline läbielatud tõsine tagasilöök võib lõpptulemusena anda inimesele võimaluse hindamatu kogemuse võrra pika sammuga edasi astumiseks.

Kokkuvõtvalt hindas Akkermann erakonna edu 2012. a väga heaks ja selle kinnituseks tsiteeris Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Jevgeni Ossinovski lausutud sõnu: „Näete, IRL on täitnud kõik oma lubadused!“ Samas kinnitas Akkermann, et kindlasti ta ei peida pead liiva alla elektrituru avanemisega seotud probleemide juures, aga see oli kokkulepitud juba 2004. a.

Õhtujuht Marvi volmer

Liikmed Cafe Grandis

Järgnevalt küsis Riigikogu liige, mida on Pärnu saadikul Tallinnas teha? Eriti selles komisjonis, kus ta praegu töötab. „Komisjoni laua peale ei ole iseenesest midagi sattunud. Seal on Sindi paisu temaatika ja palju muud. Keskkonnakomisjon koostas raporti, et tõsta teedele lubatavate koormaveokite täismassi 60 tonnistele autodele. Täna (17.01) oli keskkonnakomisjonis raport, mis puudutab Vana-Pärnu settemuda purgimist ilma haisuta. Aasta alguses täpsustuvad finantsplaneerimise kavad veelgi. Siiski ei hakata neid enne vastu võtma, kui Euroopa Liit ise oma vaidlused ära peab. „Kindlasti puudutab Pärnumaad kalandus, mis on minu vastutusala keskkonnakomisjonis. Räimekvooti jagati Kihnule eraldi, tervikuna tuli Pärnu maakonda juurde 500 tonni. Täna (17.01) arutati esimest korda ka jahiseadust, mis muuhulgas puudutab paljusid Pärnumaa inimesigi,“ loetles Akkermann ülesandeid, millega ühel Riigikogu liikmel tuleb tööd teha ja kordas seejuures jätkuvalt oma varem väljendatud selget seisukohta sellest, et saadikud peaksid olema saadetud Riigikokku valdavalt kohapealt.

Oma sõnavõtu lõpetas Akkermann sõnadega: „Ärge tulge erakonda selleks, et midagi saada. Erakonda on mõtet tulla üksnes ainult selleks, et anda oma panus Eesti elu paremaks tegemisele, pühendumisega riigile, mis meid kõiki on kasvatanud ja kus meil on hea elada. Ainult nii saame rääkida jätkuvalt eesti keelt ja oma lapsi eesti keeles kasvatada.“

Meelelahutuslikust poolest

Feliks Kark

Õhtu meelelahutuslikku osa täitsid Piccolo suupilliklubist Elmar Trink, Feliks Kark ja Rimma Punko, kes hakatuseks tutvustasid mitmeid suupille ja hiljem andsid koos viiuldaja Kristiga ka väikese kontserdi. Feliks Kark demonstreeris edukalt, et kakssada aastat tagasi Saksamaal 16-aastase Karl Friedrich Ludwig Buschmanni leiutatud suupillil võib mängida ka autoroolis Hands free režiimil ja hea tahtmise korral osutub võimalikuks koguni suupilliga laulmine.

Eduard Rajari korraldas laudkondade vahelise muinsuste teemalise viktoriini, mille käigus selgus, et vastajad teavad päris hästi Pärnu linna minevikku. Iga õige vastus lisas laudadele terve aplesiini. Kõige enam apelsiine kogunud laudkond osutus võitjaks.

Samal teemal:

IRL-i Pärnumaa liikmed tähistasid adventaja saabumist Ammende Villas

Linnapea Toomas Kivimägi ja minister Jaak Aaviksoo allkirjastasid ühiste kavatsuste kokkuleppe

Friday, January 18th, 2013

Täna allkirjastatud kokkuleppega alustatakse läbirääkimisi riigigümnaasiumi loomiseks Pärnusse.

Pärnu Koidula Gümnaasiumi hoone

Pärnu linn on hariduse arengukavas aastani 2025 näinud arengut toetava ja hariduse kvaliteeti tagava hariduskorralduse ühe sammuna koolivõrgu ümberkujundamist, selgitab Pärnu Linnavalitsuse avalike suhete nõunik-teenistuse juhataja Maria Murakas. See näeks muuhulgas ette, et Pärnu Koidula Gümnaasiumi baasil kujuneb välja piirkondlik reaal- ja tehnoloogiõppe suundadega ainult gümnaasiumiklassidega kool ning tänase Mai tn 3 asuva Ühisgümnaasiumi õppehoones hakkab tegutsema uus põhikool.

Haridus- ja Teadusministeeriumi on avaldanud soovi toetada linna koolivõrgu arendamisel ning näidanud üles valmisolekut riigigümnaasiumi asutamiseks ja pidamiseks.

Täna allkirjastatud ühiste kavatsuste kokkuleppe järgi alustatakse läbirääkimisi Pärnu Koidula gümnaasiumi riigile üleandmiseks ja hilisemaks koostööks arvestusega, et gümnaasiumihoone ehitamiseks esitatakse taotlus toetuse saamiseks meetmest „Gümnaasiumivõrgustiku korrastamine“ ning riigigümnaasium alustaks tegevust hiljemalt 1. september 2015. Toetuse saamiseks kinnitab Haridus- ja Teadusministeerium meetmes „Gümnaasiumivõrgustiku korrastamine“ ettenähtud omafinantseeringu ulatuses kaasfinantseeringu tagamist.

Gümnaasiumile luuakse kaasaegne, kompaktne, efektiivse ruumikasutusega, madalate ülalpidamiskulude ning ruumide ühiskasutusega õppekompleks.

Linna ning ministeeriumi vahel sõlmitakse hiljemalt käesoleva aasta 1. märtsiks detailsem koostöökokkulepe, millega nähakse toetuse saamisel ette projektijuhtimise üleandmine Haridus- ja Teadusministeeriumile, kooli pidamise üleandmise, hoone kasutuse ning kooli pidamise üleandmisele järgneva koostöö tingimused.

Riigigümnaasiumi loomise eelduseks Koidula Gümnaasiumi baasil on see, et ujula jääb linnale ning spordisaal läheb üle riigigümnaasiumi koosseisu.

Samuti on linna soov viia Koidula kooli renoveerimise maksumus 6,3 miljoni euroni. Nimetatud summa looks eelduse praeguse Ühisgümnaasiumi hoone remontimiseks selliselt, et majas saaks hakata tööle sinna koolivõrgu korrastamise kavas planeeritud põhikool.