Arhiiv April, 2013

Trivimi Velliste: meie tee viib mäkke, mis on endiselt käänuline ja pikk

Tuesday, April 30th, 2013

Eesti Rahva Muuseumi uue hoone nurgakivi panemise tseremoonia on lõpusündmus tänavustele Tartu muinsuskaitsepäevadele, kui meenutatakse muuhulgas veerandsajandi taguse Tartu 1988. aasta kuulsate muinsuskaitsepäevade nõudmist Raadi vabastamiseks Nõukogude sõjaväest ja Eesti Rahva Muuseumi taastamist. Tänase piduliku sündmuse pidustusel kõneles Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste.

Tulevane Eesti Rahva Muuseum maketil. Fotod ERM-i kogust

Kallis rahvas! Tartu ja kogu Eesti muinsuskaitselased!

Kolm lippu Eesti Üliõpilaste Seltsi majal

Veerand sajandit tagasi – Tartu muinsuskaitsepäevade ühel kõrghetkel kogunesime tuhandete kaupa siia sellele väljakule, et väljendada oma meelt. Seal selle maja küljes – maja küljes, mis täna on jälle Eesti Üliõpilaste Seltsi kasutuses – selle maja küljes oli ilmutus! Seal rippusid kolm lippu – sinine lipp, must lipp ja valge lipp. Oli kätte jõudmas aeg, mil need värvid nõudsid jälle endale samu õigusi, nagu on paljudel maailma värvidel.

Meie toonane tõrvikutega teekond, mis sai alguse alma mater´i trepilt, kulges mäkke ja oli käänuline. Me kogunesime tungalde valgel siia, et üheskoos vaadata ajalukku ja püüda heita pilk tulevikku, mis näis äraarvamatu, aga ometi paljutõotav.

Üks kõnelejatest, tolle maja kasvandik Ain Kaalep lõpetas oma sõnavõtu: „Meie suurim eesmärk, kuhu me tahame jõuda, see on muidugi demokraatlik, humanistlik õigusriik.“ Ain Kaalep eritles, et demokraatia võib olla liberaalne, korporatiivne või ka sotsialistlik. Aga talle oli oluline, et meie demokraatia oleks seejuures humanistlik!

Nüüd, 25 aastat hiljem saame vaadata tagasi ja hinnata, millisel määral on Kaalepi unistus täide läinud. Eestis on täna vabadust rohkem kui ealeski varem – meie ühiskonnakorda võib nimetada liberaalseks demokraatiaks. Meil võib nüüd igamees arvata, mis ta tahab ja rääkida, mis ta soovib. 1988. aastal oli see suur ja kauge unistus!

Ent kas me oleme oma suure vabaduse üle õnnelikud? Kas me oskame sellest rõõmu tunda? Või on meil millestki suur puudus?
Kirjanik Jaan Kross juhtis juba aastaid tagasi tähelepanu tõsiasjale, et eesti igapäevakeelest on kadunud sõna „ligimesearmastus“. Hingekarjane Toomas Paul on hiljaaegu öelnud, et eesti rahvas on kokaraamatu usku. Kas kokaraamatust on tõesti saanud meie rahvuslik piibel?

Vaimu ja keha, ihu ja hinge ei pea vastandama. Nad käivad käsikäes, üks ei kesta teiseta. Aga me peame endilt küsima: kas me pole oma käänulisel ja vaevalisel teel mitte kaldunud ühele teepervele? Kas elu aineline pool pole mitte muutunud liiga tähtsaks – otsekui eesmärgiks iseeneses?

Kallis rahvas!

Veerand sajandit tagasi, kui me unistasime oma muinsuste muinsuse – Eesti riigi ennistamisest, pidasime me ennekõike silmas selle riigi loojate vaimset, aatelist pärandit. Pidasime silmas eesti keelt kui kõige olulisemat pärandit. Eesti keele ähvardavast olukorrast räägiti ka veerand sajandit tagasi siinsamas. Tookordne hirm oli põhjustatud vene keele jõulisest pealetungist. Siis ei osatud ette näha, et vabaduse saabudes langeme ühe teise keele veelgi tugevama surve alla, mille toime on hiilivam ja seetõttu ohtlikum.

Vahel on kurdetud, et eesti ühiskonnal ei ole enam üht suurt ühendavat eesmärki, mille nimel koonduda. Aga me leiame sellise eesmärgi! Võtkem end kokku ja muutkem tänapäeva eesti keel okei-vabaks! Tehkem endale see kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks!

Eesti Muinsuskaitse Seltsi kunagine volikogu liige Lennart Meri tavatses „okei“ asemel öelda „hüva“. Kas see ei kõla paremini?

Head Tartu ja kogu Eesti muinsuskaitselased!

Trivimi Velliste Eesti Üliõpilaste Seltsi maja ees 2008. a

Siit 200 meetri kaugusel, Anna Haava tänaval asub EÜS-i ühe suurima liikme, aga ka ühe suurima eestlase Jaan Tõnissoni kodumaja, mis on ajaloomälestisena muinsuskaitse all. See armetus seisundis mälestis pole mitte ainult muinsuskaitse häbiplekk, see pole mitte ainult Tartu linna häbiplekk, see on Eesti Vabariigi häbiplekk.

Täna, mil õige peatselt asetatakse kauaoodatud nurgakivi Eesti Rahva Muuseumi uuele hoonele, on meie kõigi kohus teha midagi konkreetset, et selle suurmehe kodumaja Eesti tulevastele põlvedele säiliks. Võib-olla on selleks vaja rahvaliikumist, nagu me olime suutelised veerand sajandit tagasi. Siis, kui meid oli 4000. Kas täna ei võiks meid olla miljon!

Täna on meil põhjust teadvustada, et peaaegu sama haledas olukorras on ka Pätside kodu Pärnu Raekülas. Täna ei saa jätta nimetamata, et laguneb kunagine Patarei vangla, mis on jätnud eesti rahva hinge nõnda sügava jälje. Ajalooline merekindlus on pälvinud Europa Nostra tähelepanu – kui üleeuroopalise tähendusega ehitusmälestis.

Tehkem kõik meist olenev selleks, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval saame nendest asjadest rääkida rõõmsal meelel, et võime uhkusega külastada Otepääl sinimustvalge lipu sünnikodu – meie tõelist rahvuslikku pühapaika!

Kallis rahvas!

Ajalugu ei saa kunagi otsa. Kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks. Et olemasolevgi meile alles jääks, selle nimel tuleb igal hommikul ikka ja jälle uuesti pingutada.

Meie tee viib endiselt mäkke. See on endiselt käänuline ja pikk.
Aga mida muud me võiksimegi soovida?!

Soovigem ühe väga suure ja vana unistuse täitumist! Soovigem, et tänasele Eesti Rahva Muuseumi nurgakivi asetamisele järgneks õigel ajal sarikapidu ja seejärel juba – lindlõikamine!

Samal teemal:

Trivimi Velliste: meie lähtekohaks on mälu

Trivimi Velliste rääkis saja-aastasest Eesti riigist

Riigivanemate mälestusjumalateenistusel kõneles Trivimi Velliste

Trivimi Velliste peetud kõne lossiaias

Eesti George Washington

Trivimi Velliste kõne Eliisabeti kirikus

Kakskümmend aastat hiljem

Trivimi Velliste kõne Pärnus Eesti lipu 127. sünnipäeval

Riigipeade mälestusjumalateenistus Narva Aleksandri Suurkirikus

Aeg ei oota!

Trivimi Velliste: Teie päev kestku veel

Trivimi Velliste kõne 4. juunil Rüütli platsil

Trivimi Velliste Sindis

Trivimi Velliste: „Riigikogu ei ole ikka veel otsustanud…

Uus loodukaitseseadus lubab kallasrajale jalutama

Tuesday, April 30th, 2013

Pärnu jõe äärne kallasrada

1. mail jõustuvad looduskaitseseaduse muudatused. Edaspidi on uute looduskaitsealade loomine senisest avatum ja põhjendatum ning tagatud on ka inimeste ligipääs kallasradadele.
Kallasrada on avaliku veekogu äärne kaldariba, mida mööda võib vabalt ja takistamatult liikuda. Selle laius on laevatatavatel veekogudel 10 meetrit, teistel veekogudel neli meetrit ja suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, kaks meetrit.

Loe lähemalt

“Sindi elu piltides” asetab ühele ajalooetapile punkti

Tuesday, April 30th, 2013

Täna ladus Sindi Linnavalitsuse haridus- ja kultuuritööspetsialist Sigrid Jamnes Pärnus Cargobussi teenindusesse saabunud raamatute pakid autosse, et juba homsel Sindi linna juubelipidustusel saaksid huvilised põneva ajalooliste fotodega pildialbumi omanikuks.

“Sindi elu piltides” esmalt veel arvutiekraanilt nähtuna

Lõpptulemusest algusesse

Sigrid Jamnes, Sindi Linnavalitsuse haridus- ja kultuuritööspetsialist

Veel 6 päeva tagasi tuli raamatu „Sindi elu piltides“ toimetajal Sigrid Jamnesel teha otsustavaid valikuid kõige pisemates üksikasjades, mis pidid jätma esmakordselt pildialbumit kätte võtvale uudistajale üllatavalt ahhetama paneva mulje. Istusin tollel kolmapäevasel ennelõunal ametniku töökabinetis ja nihutasin tooli lauale aina lähemale, et paremini mõista lõppjärgus oleva töö tohutut mahtu ja vastutust tulevase raamatu vaataja ees. Kuulates Jamnese entusiasmist tulvil olevat tahet, meenus Sindi Muuseumi paraadukse sisekülje kohale paigutatud suurte tähtedega kiri: „Minevik on oleviku osa ja tuleviku eeldus.“ Öeldu mõtestaja on Lennart Meri.

Toimetaja pööras arvuti ekraani minu poole ja küsis, kas needid peaksid pruunil kaanel olema kuldsed või hõbedased? Ta ise eelistaks hõbedaseid. Jäin vastuse võlgu, sest tegelikult mõtlesin kuldseid, aga polnud oma maitsevalikus kindel. Jamnes haaras telefoni Tallinna helistamiseks. „Saatsin oma mehe Avo pealinna. Tal on väga hea maitse,“ sõnas ta numbrit valides. Telefoni teises otsas selgitati kuldsete neetide sobivust nõnda, et toimetaja nõustus hüva nõuandega. Album on kavandatud väiksema vanaaegse fotoalbumi välimusega. Alguses taheti kasutada looduslikumat paberit, aga see vanub kiiremini. Läikiva kriitpaberi kasuks ka ei otsustatud ja leiti, et parim oleks poolpaks kõva koltunud varjundiga paber, mis jäljendaks vaateliselt aegu näinud paberit.

Sindi elu piltides ettevalmistamise järgus

Linnapea Marko Šorin ja Jamnes panid kahasse raamatu koostamise mõtte laagerduma mullu oktoobris-novembris. Intensiivselt asuti tööle selle aasta alguses.
Küljendaja-kujundaja Katrina Tang on inimene, kelle tööta poleks olnud võimalik pilte ja tekste raamauks sobitada. „Alguses tuli Katrina oma ideega. Läksime Sindi mäluasutusesse ja tassisime suure hulga pilte linnavalitsuse majja. Pärast tulid oma teadmistega muuseumi juhataja Heidi Vellend ja Marko, et paigutada ajatelg õigele kohale.

Linnapea keskne roll

Väga suure töö tegi linnapea Marko Šorin, kellele kuulub raamatu väljaandmise algidee, kes otsis arhiivimaterjalidest ja vanadest ajalehtedest piltidele alltekste. Jamnes võttis laualt väljatrüki, millelt tsiteeris linnapea sõnu: „Käesolev raamat käsitleb Sindi elu piltide abil kuni aastani 1940. Kuigi kogu Sindi lugu koondus tollel ajal ainsa – tekstiilivabriku – ümber, on taotluslikult vabriku ajalugu välja jäetud. Vaatamata vabrikus koos töötamisele, on sintlasi aja jooksul iseloomustanud ühine tegutsemine ka vabal ajal. Olgu selleks siis muusika, teater, sport või muu. Ega muidu oleks meie linna ajalugu nii huvitav ja väärikas.“ Jamnes peatus viivuks mõttesse ja lisas ette loetule juurde, et kahtlematult oli raamatu koostamisel suureks abiks linnapea sügavad teadmised Sindist.

Süvitsi ajalukku

Sigrid Jamnes täna hommikul Pärnu bussijaamas Cargobussi teenindusest raamatuid toomas

„Ajalooprofessor Adu Must kirjutas esimese raamatu „Sindi linn ja 1. detsembri nimeline vabrik 1833-1983“ tekstiilitööstuse keskselt ja siis hakkas tiksuma mõte, et siin elavad ju inimesed, kes tegelevad nii paljude asjadega: laulu, tantsu, pillimänu, näitlemise ja muu seltskondliku tegevusega. Täitsa uskumatu. Kasvõi seesama lugu, mis siin raamatus näha – vabatahtlik tuletõrje ja kuidas see areneb. Nad käivad puhkpille mängimas, et saada oma ühingule raha,“ rääkis Jamnes pildile juurde lugu, mis nüüdsest praktikast erineb. Praegune lootus on keskendunud rohkem sellele, et raha tuleb linnavalitsuselt, aga seda lugu nähes tundub, et inimesed olid ise agaramad. 1927. aastal 5-aastaseks saanud tuletõrje ühingul oli üle 60 liikme. Ühingul oma orkester ja meeskoor. Raha saadi pidude korraldamisest ja loteriidest. Algselt toetas tegevust vabrik, hiljem ka linnavalitsus.

Selles raamatus hakkab silma, et Sindi oli kirjeldataval ajaperioodil väga paljus esimene. „Põhjus võis olla selles, et vabrik toetas paljusid ettevõtmisi – laulukoore, orkestri- ja sporditegevust, vabaühenduste liikumist. Piltide alltekstides näeme korduvalt: esimene, esimene, esimene…,“ loetles Jamnes inimeste ettevõtlikust ilma endale hingetõmbe pausi lubamata.

„Me tahtsime teada kõike, et oleks mingisugune ülevaade täpselt selles ajas, millele viitame. See bussiga foto on nii vahva,“ ning liigubki suure pildiga paberileht mulle lähemale. Tõepoolest tekitab põnevust ammune foto Sindi-Pärnu liini sõitnud bussist, mida vestleja varmalt tutvustas. Pildi alt saab lugeda, et autobuss ühendas Pärnut ja Sindit alates 1923. aasta 3. juulist. Vedajaks oli Karl Siitan & Ko. Siitani kompanjoniks oli sintlane Albert Sauga. Üks ots maksis 60 marka. Sindi peatus oli kuni 1931. aastani turuplatsi ääres. Hiljem viidi üle raudteejaama juurde.

„See on kooliõpilaste karnevali pidu ja ega siin midagi muud erilist polegi kui jalutati läbi Sindi ja lõpuks tehti koolimaja juures pilti. Iseenesest suurt lugu ei ole, aga ikkagi kena pildike möödunust. Sintlane Liia Oras leidis piltidelt üles nii ema kui isa. Järelikult on mingil osal sintlastest selle albumiga emotsionaalsem side. Üldisemalt võttes on tegemist ühe paikkonna kultuurilooga.“

Sigrid Jamnes ja Marko Šorin hoiavad esimest korda käes endi töö tulemusena valminud raamatud

„Katrina jaoks räägivad need pildid täiesti teist lugu. Meie koostöö alguses vaatasime läbi suure virna kuni 1940. aastani Sindi elu ja tegemisi kajastatavaid albumeid. Katrina valis välja pildid, mis tema pilgu läbi kõnetaksid ja sobiksid albumisse. Linnapea Marko Šorin ja muuseumi juhataja Heidi Vellend jälgisid ajaloolist telge ning tekstiosi.“

Jamnes suutis vestlust suunata sellise oskusega, et tundsin end kohati piltide vaatamise ja tekstide lugemise juures raamatu valmimise osalisena. Toimetaja oli sedavõrd innukalt keskendunud oma töösse, et tema emotsionaalne südikus haaras paratamatult nii pildid, teksti kui ka laua vastasservale nõjatuva külalise samasse fookusesse.

Saima Piirsalu süsteemsus

„Me otsisime teatud alltekste. Abi saamiseks pöördusime Saima Piirsalu, kui endise Sindi Muuseumi juhataja poole. Palusime, tal pildimaterjal üle vaadata ja oma hinnang anda. Saima tuli ülejärgmisel päeval linnavalitsusse, mõtted paberile märgitud, et midagi olulist meelest ei läheks ja selgitas väga põhjalikult kuidas ta muuseumi juhatajana omal ajal teemapõhiseid väljapanekuid koostas, kogus kokku sintlaste mälestusi. Tema väärtuslikud mõtted aitasid meid edasi. Nii kaasasime Saimagi oma töösse,“ jutustas toimetaja.

Sindi enne Sindit

Sindi elu piltides ettevalmistamise järgus

Marko Šorin on usin vanade ajalehtede uurija. Ka see lõik Pärnu Päewalehest (07.08.1937) on tema välja otsitud: Veel 110 aastat tagasi lendasid Taali, Sindi ja Pustuski mõisade vahelisel sool haigurid ja jõekaldal olevas padrikus hulkusid üksikud metsloomad. Inimesel polnud tollal sinna asja. Ja Pärnu jõgi – see kuivas põuastel suvepäevadel sääraseks nireks, et üksik karjapoiss end lõbustas jõest üle hüppamisega, kasutades selleks keset jõge torgatud teivast.
See oli Sindi, siis kui ta veel polnud Sindi – Eesti omapäraseimalt arenenud tööstusasula. Sindi, nagu meie teda tunneme, sai alguse 1832. aastal, mil asutati Sindi vabrik. Peagi ehitati Pärnu jõe kaldale massiivsed vabrikuhooned, millele mõne aja pärast seltsisid veel suurelt osalt tänini püsinud tööliselamud – „kasarmud“, ja osa „altmaju“ ning Sindi pais – kunstlikult ehitatud veekukkumine.

Maie Kaisi kui arhitekti mälestused

„Ära märkida tuleb ka Maie Kaisi nimi. Saatsin talle kirja ja palusin selgitada, milles seisnes aastani 1940 Sindi linna fenomenaalsus – omapärane linna kuju? Maie Kais kirjutaski, et Sindi asundus rajati kahele teljele – vabriku ja kooli-kiriku telg ristub Sindit läbiva Pärnu maantee teljega. Telgede ristumise piirkond moodustas Sindi südamiku. Vabrikut ja kooli ühendavalt teljelt avanesid suurepärased vaated nii vabriku suunas, kus täpselt teljele oli paigutatud kellatorn, kui ka 1901. aastal valminud tolle aja kohta väga suurejooneline punasest tellisest koolihoone. Pärnu maantee äärde planeeriti elamute ehitamist. Kahe olulise telje ristumiskoht ümbritseti väikeste parkidega, mis rõhutas veelgi vabriku ja koolihoone monumentaalsust.

Pearõhk fotodel

Ülle Lilles soovitab õnnestunud raamatut Sindi elu piltides ka kõigile teistele

Kuid tekstide osakaal on raamatus üsna tagasihoidlik ja pearõhk asetatud ennekõike piltidele. Fotode leidmisel on olnud suureks abiks Heidi Vellend, kes sidus end kuude pikkuselt piltide arhiivi varamusse. Huvitavaid pilte, mida oleks soovinud lisada oli väga palju, tuli teha raskeid valikuid, jälgida nii visuaalset pilti, ajaloolist telge ja lihtsalt lugu, mida soovisime albumi kaudu jutustada. Fotosid saadi ka Eesti Filmiarhiivist ja erakogudest. „Lõpupoole, kui saime aru kuidas kõik pildid peaksid hakkama olema, asusime uurima, kelle erakogus võiks olla kõige parem foto sellest samast asjast. Oma fotosid lubasid kasutada Ülo Kull, Vanda Kirikal, Raimo Kalda, Kärt Lind ja Marko Šorin. Tänu neile tegimegi mõningaid vangerdusi ja vahetasime pilte paremate vastu välja. Et keegi fotode kasutamise eest honorari ei küsinud, näitab samuti sintlaste abivalmidust.“

Oluline abi kõrvalt

“Keeleliselt aitasid albumi teksti osasid üle vaadata Sindi Gümnaasiumist raamatukogu juhataja Imbi Jalakas ja emakeeleõpetaja Raili Juss,“ nimetas Jamnes tänutundes abiliste nimesid. Samas sai toimetaja hinnangul lauseehitus emakeele tundjate inimeste abiga palju paremaks. Ennem trükki minemist vaatas teksti üle veel ka sekretär Ülle Lilles. „Teksti shrifti pakkus välja Katrina Tang. Minu arvates see lihtsalt sobib nende piltidega.“

Raamat on seotud tornikellaga

„Mõned võibolla küsivad, et miks linna 75. juubeliks ajalooraamat kuni 40. aastani? Mulle tundub, et Sindi ajaloost oleks palju kasulikku kaasaega üle võtta. Minu jaoks ei ole valmiv album üksnes ajalooraamat, vaid palju enamat,“ osundas Jamnes peamisele. Albumist nähtub kuidas sintlased elasid, millega tegelesid, milline nägi välja keskkond, kuidas liigeldi ja palju muudki.

„Sellele albumile võiks näiteks viie aasta pärast ilmuda järg Nõukogude perioodist ja kümne aasta pärast taastatud õigustega Eesti riigist kuni raamatu koostamise ajani välja. Võiks leida uue väljakutse, seekord oli selleks tornikell,“ pakub Jamnes väärtuslikke ideid neile, kes Sindi linnas edasi jätkavad. Kahjuks Jamnes ise lahkub juba mõne päeva pärast Sindist kodule lähemale, kus teda ootab uus väljakutse, aga tema soovitus on sarnaste albumite välja andmist jätkata. “Sindist pole ju väga palju raamatuid. Adu Musta raamat ongi ainus, mida tean ja olen ise lugenud.“

Ühtlasi leidis Jamnes, et miks mitte välja anda ka kogumikku, mis kajastaks linna viie aasta tähtsamaid tegemisi ja saavutusi kaasajal. „Aga see, mis praegu valmib, paneb sümboolselt punkti Sindi ajaloole aastani 1940. Presidendi kella avamisega 1. mail, võib Sindi ühe etapi ajaloost sümboolselt lõppenuks lugeda.

Valminud trükiseid toomas

Sigrid Jamnes kirjutab autogrammi

Marko Šorin annab esimese autogrammi

Olen kärsitu ja ei malda homseni oodata. Palun avada ühe pakkidest, et hoida esimesena „trükisooja“ raamatut enda käes. Aegu näinud fotoalbumit meenutava kogumiku värskelt lõhnaval 62 leheküljel näeb 60 fotot. Trükitöö ja köitmise tegi Alfapress ning esimese koguse väljalaske eksemplaride arv 100. Ühe raamatu hind 14 €. Saan esimese albumi omanikuks  ja olen ootusest põnevil, et võimalikult kiiresti leida võimalust albumiga põhjalikult tutvuda.

Kasutan sobivat hetke autogrammi küsimiseks ja ajal, mil Sigrid Jamnes ning Marko Šorin kirjutavad, viirastuvad veel mõned tähelepanuväärsed Lennarti ütlemised: „Kui tahad rajada midagi uut, siis tuleb see uus mõtestada minevikuga.“ Ja alati Sindi Muuseumist väljumisel jätavad mind jälitama sõnad: „Nendel, kes mineviku unustavad, on raske olevikuga toime tulla – tulevikust rääkimata.“

Samal teemal:

Sindiga seotud raamatud ja inimesed

 

Pärnu Linnavalitsus alustas juba täna talgutega

Monday, April 29th, 2013

Pärnu Linnavalitsuse ametnikud võtsid nõuks juba täna mitmel pool erinevais paigus oma kodulinna pika talvega kogunenud prahist puhastada.

Mait Talvoja võtab koti käest

Abilinnapea Romek Kosenkranius leidis kolmanda koha medali aastast 1973

Sigrit Kasemets, Pärnu Linnavalitsuse keskkonna peaspetsialist

Pärnu Linnavalitsuse keskkonna peaspetsialist Sigrit Kasemets haaras talguliste juhendamise ohjad enda kätte: „Tulime tööpäeva lõpu poole juba nädala algul linna puhastama selleks, et töötajad saaksid 4. mail rohkem oma kodulähedastele paikadele tähelepanu pöörata ja tulla laupäeval välja kas perega või sõprade seltsis.“

Rohkem kui paarkümmned inimest puhastas Riia mnt. ja Liivi tee vahelist metsaalust. Kokku koguti sadakond kotti prahti, millest muist olid 150 liitrilised ja teine osa 200 liitrised. Talguliste sõnul oli metsaalune suhteliselt puhas ja mahukamat rämpsu või ülemäära suurel hulgal taarat polnud maha jäetud. Ühte metsaaluse süvendisse oli siiski hakanud midagi miniatuurse prügimäe taolist kujunema.

Kolmetunnine koristus lõpetati ühise supi söömisega.

*

Purustatud ootepaviljon, Romek Kosenkraniuse sõnul lõhuti möödunud aastal Pärnus 191 korral ootepaviljone

OÜ Herder hagi Pärnu linna vastu täies ulatuses rahuldamata

Monday, April 29th, 2013

Ringkonnakohus jättis OÜ Herder hagi Pärnu linna vastu ostuhinna 2 236 907,70 euro, intressi 132 411,64 euro, viivise 339 182,63 euro väljamõistmiseks ja kahju 436 609,12 euro hüvitamiseks rahuldamata. Samuti jäävad kõik menetluskulud otsuse alusel OÜ Herder kanda.

Pärnu Linnavalitsuse hoone

„Suurepärane otsus. Võitsid nii õiglus kui õigus. Luhtunud äriplaani kinnimaksmine pärnakate poolt ei leidnud kohtus toetust. Kiidan ka Pärnu linnavolikogu kindlameelsust, mille iseloomustamiseks sobivad meie valmisliidu liikme Varje Tipu sõnad, kui laual oli kaalumisel, kas otsida kompromissi või minna lõpuni: „Põhimõtteid raha vastu ei vahetata“. Parim uudis sel aastal, seni!,“ lisas linapea Toomas Kivimägi.

Algas nädalane kampaania “Teata lõhkematerjalist!”

Monday, April 29th, 2013

Päästeameti Demineerimiskeskus kutsub inimesi üles nädalase kampaania „Teata lõhkematerjalist!“ ajal teatama nende käes või neile teada olevast lõhkematerjalist hädaabinumbril 112. Teadetele reageerivad demineerijad, mitte mingil juhul ei tohi inimesed lõhkematerjali ise liigutada või seda kusagile viia.

Kampaania eesmärk on inimeste elu ja tervise säästmiseks üliohtlik lõhkematerjal hävitada.

Lõhkematerjal. Pressifoto

Päästeameti Demineerimiskeskuse juhataja Arno Pugoneni sõnul on küll viimase kümne aasta jooksul plahvatuste ja neis hukkunute ning vigasaanute arv langenud, kuid sõdadest pärit lahingmoona leidude arv püsib väga suurena – keskmiselt ligi 3000 lõhkekeha aastas. Päästeameti demineerimiskeskuse eesmärk on, et Eestis ei hukkuks mitte ükski inimene lõhkematerjali plahvatuse tagajärjel.

Viimase kümne aasta jooksul on lõhkematerjali plahvatustes saanud surma 18 ja vigastada 113 inimest. Demineerijad on viimase kümne aasta jooksul kahjutuks teinud ligi 31000 lõhkekeha. Olgu lisatud, et statistikasse arvestatakse üle 20-millimeetrise läbimõõduga ja lõhkeainet sisaldavad lõhkekehad, seega ei arvestata sellesse statistikasse padruneid ja mulaaže.

Kui 2011 aastal plahvatustes keegi ei hukkunud, siis 2012. aastal oli üks hukkunu.

Taolisi kampaaniaid on Eestis varem toimunud kolm, viimati 2010. aastal, mil kahenädalase loovutamiskampaania ajal said demineerijad kampaaniaga seoses 102 väljakutset. Kokku on 2008-2010 toimunud kampaaniate käigus hävitatud üle saja kilogrammi lõhkeainet, lisaks näiteks veel üle 1000 detonaatori ja üle 10 000 padruni, üle kilomeetri detoneerivat nööri ja sadu liitreid napalmi.

Eesti muutis kehtivaid seadusi ja andis inimestele Eestis võimaluse loobuda vabatahtlikult nende valduses olevast tulirelvast, lõhkeseadeldisest või selle osast, laskemoonast ja lõhkeainest. Seega saab kriminaalmenetlust kartmata loovutada kõike eelnimetatut ka pärast Päästeameti nädalast kampaaniat.

Pilte lõhkematerjalist: http://sdrv.ms/ZI6Ryv
Video demineerimisvaldkonnast eesti keeles: http://www.youtube.com/watch?v=Q1-_cVUmHww ja vene keeles: http://www.youtube.com/watch?v=ufL6WrSUYDg

Taust

Lõhkeainetega tegelemine on äärmiselt ohtlik tegevus, seda eelkõige isikule endale, kuid ka ümbruskonnale, ning sellise tegevuse tagajärjed on reeglina väga traagilised.
2007. aasta juulikuus hukkus Ida-Virumaal II maailmasõja aegse lahingumoona kogumisel üks inimene.

Varasematest juhtumitest meenuvad järgmised surmaga lõppenud lõhkeaine ja lõhkekehadega eksperimenteerimised: 1996. aasta veebruaris hukkus Virumaal Jõhvis liinibussis lõhkeainet vedanud mees; 1999. aastal hukkus 58-aastane mees Männiku liivakarjääri järvest lõhkeainega kala püüdes; 1999. aasta suvel Aegna saarel lõkkesse visatud sõjajärgsest ajast pärinev mürsk surmas 15-aastase tüdruku ja vigastas 6 alaealist kooliõpilast; ketassaega mürsu poolekssaagimisel toimunud plahvatuse tagajärjel hukkus Virumaal 46-aastane mees 2003. aasta oktoobris.

2009. aasta mais hukkus Tapal lõhkeseadeldisega toimetanud 50-aastane mees oma poja poja silme all. Mõne meetri kaugusel seisnud 30-aastane poeg sai plahvatuses vigastada.
Ka detonaatoritega on olnud mitmeid traagilisi tagajärgi, kus isikud on saanud ravimatuid silma- ja käevigastusi, kaotanud osa käest või isegi hukkunud. Näiteks 2003. aasta detsembris hukkus Ida-Virumaal nooruk detonaatori plahvatuse tõttu.

Sandra Siil on tänavukevadine “Sindi ööbik”

Sunday, April 28th, 2013

Tänasel 16. korda toimunud lauluvõistlusel Sindi ööbiku tiitlile võitis Sandra Siil, kes on samalt konkurssilt varemgi mitmeid erinevaid auhindu saanud.

Sandra Siil on võitnud tiitli “Sindi ööbik 2013″

Mirtel Katrina Kits võtab auhinna vastu

Võisteldi viies rühmas. Kõige pisemate, 3 kuni 4-aastaste võitjaks kuulutati Mirtel Katrina Kits. 5 kuni 7-aastaste võitjaks tunnistati Mirtel Metsmaa ja eripreemia sai selles vanuserühmas Lenna Buht. 8 kuni 10-aastaste võitja on Keili Parts. Eripreemia omanik on Laura Teidearu.11 kuni 13-aastaste võitja on Mirjam Kits. Eripreemia omanikud Marion Tõldsepp ja Karin Rosenberg. 16 kuni 21-aastaste võitjaks osutus Maarika Buht.

Žürii liikmed teevad rasket tööd

Hindamiskomisjoni kuulusid Ester Murrand, Ilme Prenge, Riina Soomre ja Hanna Kivila.

Jelena Kuvšinova ja Sandra Siil

Vahetult pärast tiitli teatavaks saamist esitas Sandra Siil uuesti Siiri Sisaski laulu „Tagareas“ Maarja-Liis Ilusa versioonis. „Õppisin selle laulu esitamist juba Sindi Gümnaasiumi 175. juubeli pidustuseks, mida peeti eelmise aasta oktoobris. Tundsin, et laulmine õnnestus tookord väga hästi ja nii otsustasingi sellel võistlusel uuesti samaga esineda,“ rääkis Sandra, lisades juurde, et kuna on 21-aastane, oli see ka tema viimane võimalus saada kodulinna lauluvõistluse ihaldusväärseima tiitliga pärjatud. Sandra rääkis oma lauluõpetajast ülivõrdes. „Temaga on mul olnud kõige parem koostöö. Kuigi olin juba varem laulnud, ei tulnud mõned lõigud kõige paremini välja. Neid kohti aitas Jelena Kuvšinova mind paaris kohas sättida nii, et sobiks minu madala häälega,“ rõhutas Sandra ja palus kindlasti Kuvšinovat läbi meedia tänada.

Siim Arusaar ja Mart Nõmm

Kuvšinova ütles, et tegelikult on kõik tema laululapsed tublid, sest nad oskavad muusikast rõõmu tunda. „Minu kui õpetaja esmane ülesanne ongi õpetada lapsi laulmisest rõõmu tundma. Et kõik ei võida esimest kohta, on teisejärguline. Oluline on see, et õpilased saaksid edasi minekuks suuna kätte,“ püüdis Kuvšinova selgitada peamist häälepaelte lahti laulmise õpetamise juures.

Jelena Kuvšinova koos oma laululastega

„Varem olen samalt konkursilt saavutanud ühe kolmanda koha, kaks teist kohta, aga ka abiööbiku tiitli ja kolm esikohta oma vanuserühmadest,“ loetles tänane võitja oma pika laulja karjääri paremaid tulemusi, mis tal on olnud alates 2000-st aastast.

Saateansamblit tegid Siim Arusaar ja Mart Nõmm.

Samal teemal:

Kätlin Kits on Sindi ööbik

Pühapäeval on Sindi Seltsimaja “ööbikute” päralt

Marilyn Ollep pärjati tiitliga „Sindi ööbik 2010”

Taas võib kuulda „Sindi ööbiku” imelist laksutamist

Valiti „Sindi ööbik 2009”

Voldemar Päts tagasi Pärnus

Friday, April 26th, 2013

Eile esitles Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse esimees Trivimi Velliste Pärnu Kuninga tänava koolimajas kirjastus Aade toimetaja Anne Velliste koostatud mahukat dokumentaalteost „Tagasi koju. Mälestusi, kirju, dokumente“, milles raamatu autor on kasutanud Voldemar Pätsi arvukaid märkmeid.

Raamatuesitlus Pärnu Kuninga Tänava Põhikoolis

Raamatu esitluse paigaks ei valitud Kuninga tänava koolimaja juhusliku sobivuse tõttu. Selles majas on õppinud enamus peamisi Eesti riigi rajajaid, kaasa arvatud ka Jakob ja Olga Pätsi lapsed, kellest kõik on andnud olulise panuse riigi arengusse.

Täppisteadusest takkatarkuses

Trivimi Velliste

Olaf Esna, kelle rikkalikust kogust sai Voldemar Pätsi mälestuste raamat hulga illustreerivaid ajaloolisi fotosid

Sissejuhatavaid mõtteid jagades meenutas Trivimi Velliste, et üleeile (24. aprillil) võis tähistada esimese Eesti presidendi Konstantin Pätsi ametisse valimise 75. aastapäeva. Velliste ütles, et palju arutatakse selle üle, mida oli esimene Eesti aeg väärt? See aeg jaguneb veel omakorda kaheks: algus- ja lõpuajaks. „Sageli tehakse seda viga, et hinnatakse minevikku tänapäeva tarkuses ja esitatakse minevikule nõudmisi, mida saaks esitada ainult olevikule või veelgi enam tulevikule. Rääkides II maailmasõja eelsest Eestist, ei saa me kuidagi ära unustada II maailmasõja eelset Euroopat. Raske olnuks Eestile esitada nõudmisi, mida tol ajal ka mujal Euroopas polnud, välja arvatud väga pikkade demokraatia traditsioonidega kuningriigid Suurbritannia või Rootsi,“ arutles Velliste. Võrreldes enamike teiste Euroopa riikidega oli Eesti üsna tsiviliseeritud. Oli küll autoritaarsust, aga oli ka palju head, mida ei taheta tänapäeval märgata. „Seepärast meeldib mulle aeg-ajalt korrata Jaak Aaviksoo mõtet, et kõige suurem täppisteadus on tagantjärele tarkus,“ vahendas ta oma hea füüsikust sõbra ütlemist. Kui tolleaegsed inimesed oleksid kõike täpselt ette teadnud, mida tulevik toob, siis oleks olnud neil võimalik teha mõningaid otsuseid ka teistmoodi. Aga neil oli võimalus langetada tookordseid otsuseid ainult siis käepärast olevatele teadmistele ja vaistule toetuvalt.

Kaalukas osa Pärnul

Tõnu Jürvetson Raeküla kunagise Pätside perekonna kodumaja ees 2009. a 20. juulil

Kahjuks polnud võimalik raamatu esitlusele tulla Anne Vellistel, kes 2009. aastal Tõnu Jürvetsoniga Pärnus kohtudes sai enda kasutusse esimesed väärtuslikud Voldemar Pätsile kuulunud mälestused. Tõnu Jürvetson on Voldemar Pätsi tütrepoeg, aga etteruttavalt öeldult ka Steve Jürvetsoni isa. Voldemar kirjutas ainsana Pätside peres mälestusi. Kahjuks varastati kõige olulisem osa tema kogutud mälestustest Viini raudteejaamas peatudes, kui ta oli teekonnal Läände põgenemisel. Voldemar oli sunnitud asuma kaotatut mälu järgi taastama, aga ta ei jõudnud enam oma tööd täielikult lõpuni teostada. Pärnakate jaoks on eriti tähtis Pärnut puudutavate kirjutiste suur osakaal. Huvitav on lugeda episoodi Voldemari imelisest pääsemisest Pärnu jõel ootamatult liikuma hakanud jäält. Mati Päts on öelnud, et Voldemar oli ainus huumorimeelt omav pereliige.

Roheline maja

Eduard Rajari

Raamatu valmimisel abiks olnud Tiina Tojak annab autogrammi

Eduard Rajari alustas oma sõnavõttu viitega vanale ja auväärsele koolimajale, mille seinad on tema sõnul läbi imbunud Eesti väga tunnustatud isikute vaimsest aurast. Rajari tunnistas, et pole jõudnud veel raamatut täielikult läbi lugeda, aga ka senise lehitsemise põhjal peab ta trükist õnnestunud ja väga vajalikuks kirjanduseks ajaloohuvilistele, mida julgeb soojalt soovitada. Raamat on kirjutatud heas eesti keeles ja koostatud selliselt, et seda saab mõnusalt lugeda. Pärnu maju hästi teadva mehena arutles Rajari küsimust, kus võis asuda Pärnusse kolimisel Voldemari poolt kirjeldatud roheline kahekorruseline maja Riia maantee ääres. Ta pidas kõige tõenäolisemaks Riia ja Liiva nurgal olnud hoonet, mille omanik selle kehva seisundi tõttu mõned aastad tagasi lammutas.

Konstantini varjus

Tiina Tojak on raamatu jõudnud juba läbi lugeda ja oskas selle väärtust veelgi paremini hinnata, sest selles toodud faktid annavad tõepäraseid andmeid asjade kohta, milles varem puudus selgus või täielik teadmatus. Tojak rääkis ülevaatlikult Pätside pereliikmetest. Ta ütles, et seni on kõik teised nimed jäänud teenimatult Konstantini varju, aga valminud Voldemari mälestusi käsitlev paks ja põhjalik raamat saab asja oluliselt parandada. Siiski vääriksid ka ülejäänud Jakobi lapsed eraldi raamatutena suuremat tähelepanu.

Fotomeenutus: Tõnu ja Tiiu Jürvetson, Anne ja Trivimi Velliste Raeküla kunagise Pätside kodu ees 2009. a suvel

Raeküla maja

Raamatuesitlusel viibib palju koolinoori

Küsimusena tõstatus kõige rohkem kõneainet pakkuvana teemaks Raekülas asuva maja saatus. Räägiti vajadusest võtta hoone ajaloomälestisena kaitse alla. Kuna hoone on korduvate ümberehitustega palju oma kunagisest algupärast kaotanud, siis ei saa enam rääkida maja arhitektuurilisest kaitsest. Samas omab Pätside kodu ajaloomälestisena tähtsat kohta Eesti ajaloos ja rahva teadvuses, mida ei tohiks lasta hääbuda.

 

Elle Lees Konstantin Pätsi Muuseumi tööst

Elle Lees

Konstantin Pätsi Muuseumi tegevjuht Elle Lees jutustas muuseumi saamisest ja vajadusest oma ruumide järele. Ta soovis väga, et mõni mäluasutuse ruum võikski olla Raeküla kunagises Pätside kodus. Lees rääkis ka sellest, kui suurt kahju tekitas Nõukogude okupatsioon eesti vaimse eliidi hävitamisele ja mille taastumine on väga vaevarikas ning aega nõudev protsess. Lisaks seadis Lees eeskujuks Pätside pere ühtehoidvust, mida ta on nende lugu uurides järjest rohkem mõistma hakanud.

Samal teemal:

Raamat Pärnu pöördehetkedest

Esitleti Voldemar Pätsi mälestusteraamatut „Tagasi koju“

Presidendi kell tõsteti Sindi raekoja torni

Thursday, April 25th, 2013

Kell tõstetakse torni. Foto Viktor Kaarneem

Täna ennelõunal asetati Presidendi kell tõstukile, mis tõstis ajanäitaja Sindi raekoja torni ovaalse avause kohale, kus firma Saxby kellameister Ago Kuur koos abilisega selle hoolikalt oma kohale paigaldas.

Kell ja esimesed uudistajad on kohal

Aknakate lõigatakse kinnitustest lahti

Kohe pärast ümmarguse akna kaudu kella torni toimetamist võtsid tööjärje esmalt käsile Sindi firma Restmon OÜ mehed. Juhataja Toomas Kandima ja abiline Tarmo Kaarma asetasid aknaavasse varem valminud kella 6 mm paksuse katteklaasi, mille serva raamib siberi lehispuu. Muinsuskaitselise hoone nõudeid järgivalt ei kasutatud lengi ja müüri vahelise vahemiku täitmiseks vahtu, pragu taoti tugevalt takuga kinni.

Klaas tuleb enne paigaldamist mõlemalt küljelt võimalikult puhtaks teha

Elektroonika lisamine

Toomas Kandima, OÜ Restmon juhataja

Klaasi paigaldamisega paralleelselt arutas Ago Kuur koos oma poja Kaleviga kella pakendist välja ja monteeris numbrilaua tagaküljele õrna ning väga tundlikku elektroonikat, mida pidi transpordi ajal eraldi pakendis hoidma. Kella ajam on tegelikult üsna tilluke ja mõõtmetelt võrreldav pisut suurema seebitopsiga, kuhu mahuvad üksikud hammasrattad. Elektrilisi ajameid kasutati Kuuri sõnul juba esimesel Eesti ajal, aga elektrooniline tööpõhimõte on teinud vahepealse ajaga pika sammu edasi. Kuid seierid ja numbrid on kellal olnud samasugused juba palju sajandeid. Seega on moodne kell siiski tugevalt ka kaugema mineviku hõnguline ja ei riku muinsuskaitselisi erinõudeid. Siferplaadi serva on peidetud LED valgustus, mis hakkab iseseisvalt helenduma vastavalt pimeduse saabumisele. Garantiiaeg kestab 2 aastat. Kuur selgitas, et niisama asjatult pole vajadust kella regulaarselt teenindada ja selliselt võib ta pärast esialgset täpsustavat seadistamist töötada ilma kellassepa abita väga pikki aastaid. Elektrikatkestuse korral peab kell 24 tundi meeles õiget aega ja selle aja sees voolu tagasitulekul jätkavad seierid õige aja näitamist. Kuna tegemist on impulssajamiga, siis eksib kell pidevalt 59 sekundit, aga sellest pole ka midagi häda, sest tornikella peamine mõte on siiski arhitektuuriline tervikvaade.

Kella ajam

Raekoja ette kogunenud linnavalitsuse ametnikud olid rõõmsalt üllatunud, et paigaldatud kell võib torni väljanägemist nii palju parandada. Tehti ka nalja ja lubati nüüd väga täpselt töölt lahkuda ning selleks juba aegsasti enne tööpäeva lõppu tulla kella alla õiget aega vaatama.

Takuga täitmine

Tunamullune Sindi ajalooklubi algatus koguda Sindi raekoja kella tarvis kogu vajaminev rahasumma üldrahvaliku vabatahtliku annetuse teel on nüüdseks andnud loodetud tulemuse ja ajanäitaja muretsemiseks tarvilikud 2700 eurot koos. Jätkuvast korjandusest laekuvat raha kasutatakse kaitseklaasi eest tasumiseks. Selle hind küündib ca 1000 euro lähedale. Võinuks muretseda ka sellise kella, mis poleks vajanud erilist kaitseklaasi, aga taoline avatud seieritega vihma-, lume- ja jääkindel kell läinuks maksma viis kuni kuus korda rohkem. Kuur leiab, et tellija poolne valik on hea, sest pole rahaga koonerdades mindud kõige odavamat teed, teisalt ülikallil kellal oleks puudunud samuti mõistlik otstarve.

Õige aja reguleerimise nupp

Viimane vaade läbi kellla klaasi välja

Ametlikult algatati korjandus Sindi linna 73. aastapäeval ehk siis 1.mail 2011. „Vabatahtlike annetajate hulgas on ka president Toomas-Hendrik Ilves, kellelt on saadud nõusolek, et kella võib nimetada Presidendi kellaks, kuid ennekõike peetakse silmas siiski Konstantin Pätsi, kes oli omal ajal esimene annetaja,“ selgitab Sindi Linnavalitsuse haridus- ja kultuuritööspetsialist Sigrid Jamnes. Võimalik, et sellega on tegemist viimase “võlaga” meie riigi esimese presidendi ees, mis nüüd tasutakse.

Meenutuseks teadmine, et Sindi raekoda avati 8. augustil 1937. Tol korral oli tegemist moodsaima alevi ametmajaga kogu Eestis. Vabariigi valitsuse poolt pidas kõne pea- ja siseministri abi August Tuulse, kes (Tenson), kes oma sõnavõtu lõpus teatas, et riigivanem Konstantin Päts on määranud Sindi alevivalitsusele 1000 krooni raekoja torni kella
muretsemiseks.

Ago Kuur asetab seierid kohale

Arvatavat alevimaja õnnistasid kohalik õpetaja Emil Paigalise ja Pärnu ülempreester J.Ümarik. Viie päeva pärast, 1. mail toimetab Presidendi kella sisseõnnistamist EELK Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmann. Vaimulik talitus toimub kell 14.00 pärast linnapea Marko Šorini sissejuhatavat sõnavõttu. Pidulikule sündmusele tuleb ka maavanem Andres Metsoja.

Marko Šorin ütleb seda sündmust oodates, et sellega saab ühe hoone loo lõpetatuks lugeda. Siiski möönab ta juurde, et tegelikult vajab muinsuskaitselise väärtusega hoone ennistaja meistri kätt, kes ilmastikuoludest murendatud torni müüritise uuendaks. Vajalike tööde tegemine pole aga üldsegi mitte lihtsate killast, sest sellise mõõduga kivisid ei toodeta enam ammugi ja neid tuleks valmistada eritellimusel, mille maksumus on mõistagi kordades suurem.

Samal teemal:

Sindi raekoja tornikella paigaldusega tehakse algust

Võlgnevus riigivanema ees likvideeritakse 1. maiks

Sindi Linnavalitsus toetab raekoja tornikella muretsemist

Sindi raekojale ajanäitaja

Sindi raehoone tornikell on taas teemaks tõstatatud

Pärnu kaitseliitlased valvasid jüriöö tuld kolmanda öötunnini

Wednesday, April 24th, 2013

Kaitseliidu Pärnumaa Maleva Pärnu Malevkond korraldas jüripäeva õhtul kogunemise Pärnu Vabaduse pargis asuva II maailmasõjas langenud eesti meeste mälestusmärgi juures, et sellega tähistada veteranipäeva.

Tarvi Markson ja Salmar Saar kannavad Kaitseliidu pärga; Vabaduse pargis

Mehis Born, Jüri Kask ja Eduard Kakko

Mälestusmärgi ette asetati Kaitseliidu pärg, toodi lilli ja süüdati küünlad. Malevkond seisis auvalves. Lühikeste sõnavõttudega esinesid Kaitseliidu Pärnumaa maleva kaplan Eduard Kakko ja Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku juhatuse esimees Jüri Kask.

Mälestusmärgi juurest suunduti tõrvikute ja lippudega Munamäele. Marsihelisid mängis puhkpilliorkester Saxon. Munamäe lõkkeaseme juures kõneles Toompea malevkonna kaitseliitlane Trivimi Velliste.

Head kaitseliitlased!

Trivimi Velliste

Jüripäev on eesti rahvakultuuris põline priiuse päev – jüripäevaks oli valgus saanud võitu pimeduse üle, soojus külma üle. Muinasajast saadik oleme jüriööga sidunud meie vabadusejanu. Vabadus aga on iga elusolevuse jaoks hindamatu aare. See kipub küll meelest minema, kui vabadust on palju. Just nii nagu kipub ununema tänumeel värske õhu ja puhta vee pärast. Sest need tunduvad nii enesestmõistetavad.

Jüripäev on väga oluline ka meie uuemas ajaloos – meie riigi sünniloos. Nagu me teame, kuulutati Eesti Vabariik kõigepealt välja just siin lähedal, Endla teatri rõdult 34 758 päeva tagasi. Ent paraku ei antud meile armu, vaid tungiti sedamaid kallale. Algas Eesti Vabadussõda. Meie vanaisad lõid vaenlase maalt välja. Aga mis sama oluline, nad asusid otsekohe riigile alusmüüri rajama.

Sõja ajal, sõdurite jaoks lausa kaevikute ääres toimusid üldvalimised. Esimest korda ajaloos sai riigirahvaks muutunud eesti rahvas endale parlamendi – Asutava Kogu. See astus kokku jüripäeval 1919. Täna 94 aastat tagasi.

Kaitseliidu orkester Saxon

Meie esimene vabaduse põli sai kesta ainult 7890 päeva. Meie nüüdne vabaduse põli on juba 27 päeva võrra pikem eelmisest ja aina pikemaks kasvab. Meie priius põlistub tõepoolest, ta teeb seda tasapisi.

Siiski oleme ühtekokku olnud kauem võõra võimu all kui vabad. Alles 30. novembril A.D. 2021 saabub meie priiuse suur pööripäev. Siis saame ütelda, et oleme riigina vabad olnud kauem kui alistatud. Aga sinna on rohkem kui kaheksa ja pool aastat! Vahepeal saabub Vabariigi 100. sünnipäev.

Kas me jõuame nende oluliste verstapostideni ilma suuremate sekeldusteta? Täpset vastust sellele küsimusele ei tea keegi. Kuid ajalugu on kinnitanud, et harva ulatatakse suuri väärtusi niisama hõbekandikul. Luuletaja Hando Runnel – tänapäeva Juhan Liiv – on ütelnud: kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks.

Seega, ükskõik kui palju nurinat me vahetevahel oma riigi kohta ka ei kuule, peame meeles pidama: isegi see pisku, mis meil täna on, pole sugugi iseenesestmõistetav. Isegi sellest on võimalik uuesti ilma jääda. See võib juhtuda, kui välised ohud kasvavad ühel hetkel ootamatult suureks ja meie oma sisemine tugevus asendub mingil hetkel sisemise haprusega.

Head sõbrad!

Evelin Mei Lüdigi meestega

Kaitseliit on peaaegu niisama vana kui Eesti riik. Ja Kaitseliit on alati koondanud oma maa paremaid poegi – samuti tütreid, kui isamaa on olnud hädaohus. Viimane ere kogemus pärineb alles kuue aasta tagusest aprillist Tallinna Tõnismäel ja selle ümbruses. Pronksiöö oli näitlik õppetund – nii nagu seda oli pea üheksa aastakümmet tagasi ka 1. detsember 1924. Kunagi ei maksa olla liiga lihtsameelne ega kergeusklik. Olgugi, et mesimagusa jutu rääkijaid on olnud alati ja neid jagub ka tulevikus. Ikka leidub neid, kes ütlevad: ei maksa näha tonti seinal.

Muidugi, loota tuleb kõige paremat, aga tark on siiski igaks juhuks valmistuda ka halvimaks.

Ei maksa unustada, et üks meie naaberriik on asunud jõuliselt uuendama oma relvajõude, s.h. eriti oma kiirelt teisaldatavaid üksusi, mis paiknevad vahetult meie piiri taga. Eesti ajalooline mälu on pikk ja paraku ei saa me endale lubada kergemeelset hoiakut.

Meie riigikaitse püsib teatavasti kahel sambal – usutav iseseisev kaitsevõime ühelt poolt ja solidaarsusel rajanev liitlaste ühiskaitse teiselt poolt. Me peame harjuma mõttega, et NATO pole mitte seal kaugel, vaid meie ise olemegi NATO. Aga kui meie liitlastel peaks tekkima mulje, et soovime kellegi seljas liugu lasta või seanahka vedada, siis võivad meie päevad ühel hetkel loetud olla. Sõda ei mõista nalja!

Trivimi Velliste süütab lõket

Pidagem meeles – kõiki müüre on võimalik uuesti üles ehitada, isegi Berliini müüri! Tehkem omaltpoolt kõik, et seda siiski ei juhtuks! Hoidkem ja arendagem oma Kaitseliitu! Olgu Kaitseliit, Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred meie vabaduse kõige parem taimelava!
Olgu Kaitseliit esiisade vaimu vankumatu edasikandja!

Loitku eredalt ürgne jüriöö tuli! Valgustagu see tuli Eesti vabaduse teed!

Tule süütamine

Tiiu Sepp Maardust ja Sigrid Viklund Rootsist

Kõne järel laulis Pärnu Mihkel Lüdigi nimeline Meeskoor Evelin Mei juhatusel ja päikeseloojangul kell 20.57 astusid tõrvikuhoidjad spetsiaalsete tuld suunavate torudega varustatud lõkkeaseme juurde, kus olid halud korralikult puuriidana virna laotud.

Trivimi Velliste ja Tarvi Markson tule paistel

Pärast tule paisumist astusid lähemale Sigrid Viklund ja Tiiu Sepp, kellest esimene elab juba 26 aastat Rootsis ja teine Maardus. Sõbrannad tulid teatrist ja olid pisut õnnetud, et polnud varem sellisest suurepärasest sündmusest midagi kuulnud. Oleksid soovinud meeste laulu veel rohkem kuulda ja kiitsid Kaitseliidu ettevõtmist.

Õhtu ametlik lõpetamine toimus küll juba kell 21.45, kuid Kaitseliidu Pärnumaa Maleva Pärnu Malevkonna pealik Tarvi Markson valvas tuld koos meestega kuni kella kolmeni öösel. Temaga ühs pidasid vahti Salmar Saar, Marko Miiter ja Ralf  Mitt.

*

*

Samal teemal:

Jüripäeva sündmustikud Pärnumaal