Arhiiv September, 2013

Sindis peetud Rahvarinde kontserdil kingiti Edgar Savisaarele labidas

Sunday, September 29th, 2013

 

Rahvarinde 25. aastapäeva tähistamiseks alustati täna õhtul üleriigilise kontsertuuriga „Ei ole üksi ükski maa“ Sindi seltsimajas, kus suurt saali täitnud rahvale esinesid Ivo Linna, Hanna-Liina Võsa, Maarja-Liis Ilus, Karl Madis, Koit Toome, Toomas Lunge ja ansambel Karavan.

Edgar Savisaar saab Sindi linnalt kingituseks väikese labida, paremal Sindi linnapea Marko Šorin

Kontserdi külalisi tervitades ütles Sindi linnapea Marko Šorin, et kohe-kohe möödub 25 aastat Rahvarinde loomisest 1988.aastal. „Siis oli teine aeg ja võõras riigikord. Kuid kusagil eestlaste rinnus hõõgus juba säde, mis pidi üks kord lõkkele lööma ning süütama vabaduse tule. Hinges hõiskas ja ühes koos lauldi end iseseisvaks. See oli eriline aeg.“ Ta meenutas samal ajal tekkinud Rahvarinnet, millega eestlased näitasid, et meie eesmärgiks on iseseisev Eesti Vabariik. „Me ei haaranud relvi ja ei valanud verd – meie tee oli rahulik ja kindel. Tehti koostööd muinsuskaitse seltsi ja teiste organisatsioonidega, mis suunasid riigi taas vabade rahvaste hulka.

„Ma olin sel ajal 14-aastane ja mäletan mõndagi. Käisime Rahvarinde algatatud kampaania korras isaga Tori sovhoosi põldudelt kartuleid korjamas. Isa ütles, et see on meie panus vabaduse poole pürgimisel ja rohkem küsimusi teismelisel noormehel ei olnud. Korjasime terve päeva, minu panus oli 15-16 kasti nö Rahvarinde kartuleid. See oli töökas aeg.“

„Ja Balti kett. Miljon inimest demonstreerimas, et vabaduse aeg on käes. Sindi vabriku aktivistide eestvedamisel telliti buss ja sõideti varem kokkulepitud paika, kus võeti välja sinimustvalged lipud. Üht lippu hoidsin minagi ja tundsin selle üle uhkust. See oli ühtehoidmise aeg,“ kõneles Šorin, kelle viimastes sõnades jäi kõlama mõte, et nüüd on vaba rahva käes otsustamise ja tegutsemise õigus, mida on oluline teha targalt ja ausalt.

Mälestuseks tänasest õhtust kinkis Šorin Sindi linna poolt Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele väikese labida ja linna 75. juubeliks koostatud albumi „Sindi elu piltides“.
Kontsertuuriga jätkatakse homme Võru kultuurimajas Kannel, järgnevalt esinetakse Jõhvis, Valgas, Haapsalus ja Tallinnas. Kontserttuuri korraldab Hitivabrik OÜ. Teadaolevalt on kõik piletid tasuta kontsertidele juba välja jagatud. Sindis lõppesid piletid juba teisel jagamise päeval ja paljud soovijad pidid ukse taha jääma.

Delfi uudisele toetuvalt on kuues linnas toimuv kontsertuur osa Rahvarinde 25. aastapäeva tähistamise programmist, mida korraldab ja rahastab Tallinna linn, milleks 2013. aasta I lisaeelarvega eraldati tänavu 20. veebruaril Tallinna kultuuriväärtuste ametile selle sündmuse läbiviimiseks 120 000 eurot.

*

Karl Rammi nim. Sindi Muusikakool tähistas 25. sünnipäeva

Sunday, September 29th, 2013

Sindi muusikakooli saalis peetud kontsertide nädal „Muusikal on palju palgeid“ tipnes eile piduliku kontsert-aktusega Sindi Gümnaasiumi aulas, kus paljudele külalistele esinesid eliitkooli enda õpilased ja õpetajad.

Kooli juubeli peakontserti alustati pärnapuul laksutava ööbiku meeleolukal viisil laulmisega püsti seistes. Mäletatavasti lõi Karl Rammi loodud kaunile meloodiale tunderikkad ja võitlusjulged sõnad Gustav Wulff-Õis ja laulu „Ööbikule” võisid eestlased esmakordselt trükituna lugeda Eesti Postimehe Muusiku lisalehes juba 130 aastat tagasi. Seejärel kiiresti poolehoidu võites jõudis „Õrn ööbik“ üldrahvalikku lauluvarasse, kus püsib kindlal kohal paljude südames tänini. Sindi muusikakooli jaoks omab laul tähendust koguni kooli hümnina, sest Sindi noortele antava sihipärase muusikahariduse algus ulatub 122 aasta tagusesse aega kui Karl Ramm asus koolmeistri ametisse Sindis loodud Eesti esimeses ministeeriumikoolis. Muusikahuviline õpetaja asutas esimese muusika eriklassi 40-liikmelisele puhkpilliorkestrile. Samuti lõi Ramm ka mitmeid koore. Kunagine mõte, mille algataja oli tuntud muusik Priit Kask, anda Sindi muusikakoolile Rammi nimi, on seega ajaloolises vaates Sindi muusika arengule nime teinud mehe mälestuseks igati väärikas otsus.

Muusikakooli direktor Merike Teppan-Kolk rõhutab, et tegemist pole muusikalise huvialakeskusega, vaid elitaarse kooliga, kus hariduse andmine-saamine on küllalt kallis ettevõtmine. Kuuldes kontserdil muusikakooli ansambli esituses palasid Beethoveni „Gloria“ või Mozarti „Sära, sära täheke“ tuleb kõhklematult veenduda selles, et midagi seesugust omandada väga odaval viisil poleks kuidagi mõeldav.

Lisaks klassikalisele muusikale on kooli eripäraks võimalus õppida ka rahvamuusikat, mis puudub enamikes teistes sarnastes õppeasutustes. Näiteks kontserdil esitatud „Esimene valss“, „Rooslaiu reilender“, „Takkalaadi polka“ ei ole kaugeltki meie rahvusliku muusikakultuuri osana kergekaalulisemad, kui mõnigi klassikasse arvatud muu maailmakuulus pala.

Direkotri sõnul pole nende kooli pedagoogid mitte niivõrd rääkivad õpetajad kui just eeskätt musitseerivad õpetajad. Seda oli tunda ka kontserdi melus, kus järjest esinesid kõrvuti õpilastega õpetajadki. Silmadele, aga loomulikult ka kõrvadele oli põnev jälgida, kuidas uus õpetaja Sirje istus samaaegselt kahe õpilasega (Gäroly Rohelsaar ja Karl Joosep Kass) klaveri taga, et mängida klaveritriona Mozarti „Oo püha“. Ainsa vilistlasena esines solisti rollis Hanna Kivila, kes lõpetas muusikakooli viiuli erialal ja tegi kaasa viiuldajate ansambli koosseisus. Võimsalt kõlas temalt “Somebody I just no now”. Meeldiv, et kontserdi lõpuloona jäi helisema „Tiiu, Tiiu“, millega juhiti tähelepanu peatselt saabuvale Raimond Valgre 100. sünniaastapäevale.

Teppan-Kolk peab muusikahariduse andmises oluliselt tähtsaks kolmnurka, milles on võrdväärses suuruses oma kindel ülesanne nii õpilasel ja õpetajal koolis kui ka lapsevanemal kodus. Ta tõi võrdluseks kujundliku näite majast, millel on vundament, seinad ja katus. Proovigu keegi selles ehituses neist ühe osatähtsust vähendada ja vaadaku, mis siis juhtub! Et selles kolmiksuhtes kõik Sindi muusikakoolis suurepäraselt toimib, tõi direktor mitmete tublide inimeste näol konkreetseid näiteid ja võrdles Sindi muusikakooli hästi koostöötava perekonnana. Tänaseks on muusikakooli läbinud 17 lendu. Muusikaõpinguid jätkavad tublid vilistlased teevad direktori sõnul koolile au mitte ainult Eestis, vaid ka väljapool riigipiire.

Praeguseks on kool saavutanud maksimaalse täituvuse ja ilma kapitaalsete laiendusteta poleks mõeldav kooli võetavate laste arvu suurendada. Tänavu õpib 1. kuni 7. klassis 55 õpilast ja ettevalmistusklassis 15 – kokku 70 õpilast, mis on seniste aastate rekord. Kool ei ole üksnes Sindi keskne. Pigem saab rääkida piirkondlikust muusikakoolist, kus lisaks Sindi lastele õpivad veel naabervaldade Paikuse, Tori, Sauga ja Pärnu linna õpilased. Läbi aastate on siiski märkimisväärselt palju lapsi väljapoolt Sindit tulnud Paikuse vallast. Mõnel õppeaastal koguni pooled. Sellepärast oli ka Paikuse vallavanem Kuno Erkmann tulnud isiklikult muusikakooli peret tänama ja õnnitlema.

Kui esimesed 10 aastat tegutseti Pärnu muusikakooli filiaalina, siis viimased 15 aastat töötatakse iseseisvalt Sindi Linnavalitsuse allasutusena. Esimeseks erialaks valiti kooli alguspäevil koorilaul. Esimese õpetajana asus tööle Helle Salumäe, kes jätkab õpetamist praegugi. Hiljuti tunnistati ta Pärnumaa aastate õpetajaks. Järgnevalt lisandusid klaveri, viiuli, akordioni ja kitarri erialad. Käesoleval õppeaastal võivad muusikahuvilised lapsed valida tosina eriala seast neile kõige paremini sobiva pilli: klaveri, viiuli (nii klassikalise, kui ka folkviiuli), akordioni, kitarri, basskitarri, flöödi, plokkflöödi, saksofoni, klarneti, trompeti, tuuba, hiiu kannel.

Tasub meenutada, et algusaastatel pidi muusikakool toime tulema üksnes väikese Sindi Gümnaasiumile kuuluva klassiruumi ja päevinäinud pianiinoga. 15 aastat tagasi võidi juba kasutada kolme remonditud klassiruumi ja õpetajate tuba, mille juurde kuulus ka oma kooli WC. Nüüd on juba mitu aastat olemas ka oma kammersaal. Seoses kooli iseseisvumisega avanes võimalus valida õppeaineid, aga tekkis ka kohustus ise otsustada ja majandada vastavuses eelarvele. Üle paarikümne aasta direktori ametis olnud Teppan-Kolk kiidab õpetajaid, kes valdavalt on oma kohale püsima jäänud. Ta nimetab tolerantseid oma töösse pühendumusega suhtuvaid õpetajaid tänulikult nimepidi. Lisaks eelpool nimetatud Helle Salumäele on pikalt töötanud Tiina Vihul ja Kristi Rulli. Pärastpoole tulid Üllar Kallau, kes oli ka eilse kontserti eeskõneleja, Mall Türk (vahepeal direktori kt. ja nüüdne Pärnu muusikakooli direktor), tunnustatud puhkpilliorkestri dirigent Rein Vendla. Veel töötavad Pirgit Rea, Sirje Elbrecht, Kait Kallau, Maria Podstavkina, Margarita Voskanyan, kes kõik eranditult on direktori hinnagul suured oma ala asjatundjad.

Sindi linnapea Marko Šorin haaras direktori mõttearendusest „kool kui perekond“ kinni ja toetas isiklike kogemuste põhjal sellise nägemuse vajalikkust. Veel nimetas linnapea, et muusikahariduse saamine distsiplineerib noori püsivusele. Kui sporti tehes võiks endale teatud vahelejätmisi lubada ilma, et see lõpptulemust eriti muudaks, siis pillimängus pole vähimgi vahelejätmine üldsegi mõeldav. Seega ei seisne kooli elitaarsus üksnes kallite pillide mängima õppimises, vaid selle kõrval ilmneb veel teinegi oluline elitaarsus, mis puudutab isiksuseks kujuneva noore inimese vaimset arengut palju enamas.

Sümboolses tähenduses tegi kujundlikult hästi valitud kingituse Sindi Lasteaed, kes kinkis lilled suure saapakujulise vaasi sees. Õppealajuhataja Reine Tänav ütles selle juurde, et kool astuks kindlal sammul valitud saabastes edasi!

Samal teemal:

Eneli Arusaar, Hille Mäeväli ja Helle Salumäe pälvisid Pärnumaa aastate õpetaja nimetuse

Anu Mänd ja Maarja Vaitmaa andsid esimese ühiskontserdi Sindis

Hanna Kivila õpib “OPERAtsioon VOX-is”

Kuidas rõõmu üles leida?

Sindis tähistati perepäeva

Austati Helle Salumäed

Kõrgetasemeline kontsert Sindi Muusikakoolis

Viiuldajate kontsertelamus

Uus „Estonia“ klaver sai Sindis pidulikult vastuvõetud

Fotoreportaaž klaveri saabumisest

Estonia Klaverivabrik valmistab Sindi Muusikakoolile klaveri

Õpilasõhtud muusikaga

Mall Türk: Sindis täitis tervet neljapäeva jõulumuusika

Pärnu Muusikakooli lapsed esinesid Pärnu Keskuses

Tänane muusikaline pärastlõuna Pärnu Keskuses oli Sindi muusikakooli sisustada

Merike Teppan-Kolk räägib endast, viiulist, muusikakoolist ja sellest, mis veel meelel

 

Chris Ryan’i „Nullvalik“ eestikeelse raamatu esmaesitlus Sindis

Saturday, September 28th, 2013

25. septembril toimus Sindi Linnaraamatukogus Priit Neilinni poolt tõlgitud Chris Ryan’i raamatu „Nullvalik“ esmaesitlus.

Priit Neilinn

Merike Jürjo

Priit Neillinni tõlgitud „Nullvalik“ on tema elu esimene trükki jõudnud kirjatöö. Tõlke autoriga koos viibisid lugejatega kohtumisel ka raamatu välja andnud Kirjastus Nornberng & Co juhataja Merike Jürjo ja tema tütar Piret Kuusik, kes põneviku trükivalmis toimetas. Jürjo lõpetas 1977. aastal Sindi Keskkooli ja Neilinn on olnud pikalt oma elus seotud Sindi linna arenguga. See seletabki põhjust, miks esitleti raamatut kõigepealt Sindi inimestele.

Jürjo ütles, et 2010. aastal asutatud kirjastus on perefirma, kus emaga koos töötavad ka tema kaks tütart. „Mina olen maalaps ja seda meelt, et kõik lapsed varakult pere heaks ja hüvanguks tööle asuksid. Priidu raamatu toimetamise usaldasin oma nooremale tütrele Piretile eelkõige sellepärast, et ta on õppinud Yorki Ülikoolis politoloogiat ja rahvusvahelisi suhteid, mis on selle raamatu toimetamisel paljuski tema valdkond.“

Piret Kuusik

Piret tutvustas põgusalt raamatu autorit Chris Ryan’it, kes on pärit Newcastle’ist, Põhja-Inglismaalt. Noormees astus armeesse juba 16-aastaselt, aga oli liialt noor selleks, et kohe edasi jõuda SAS erivägedesse. Ta proovis aastaid vajalikke katseid teha, aga alati peeti teda liiga nooreks. Niipea kui nõutud vanusepiir sai ületatud, tegi ta katsed läbi ja pääses SAS vägedesse. Katsed pole kaugeltki mitte kerged. 200-st katsetele võetavast jääb lõpuks sõelale kõigest 30, kelle hulgas oli juba esimesel proovil ka Ryan.

Priit eelistas küsimuste-vastuste laadis vaba ja sundimatut vestlust, mis aitas tal rääkida sellest, millele ta ise kohe ei tulnudki ja hoidis nõnda ka kuulajad pidevas teadasaamise pinevuses.

„Ise olen Iirimaal elanud 5 aastat ja abikaasa juba 10 aastat. Olen sealsetes oludes küllaltki kohanenud ja vaadanud ringi mida inimesed armastavad lugeda. Alati kui tulen Eestisse, siis kuulen tavaliselt küsimusi: miks nad seal Põhja-Iirimaal sõdivad, mis seal lahti on, usu või millegi muu pärast? Et mitte iga kord samast uuesti jutustada, mõtlesin leida ühe raamatu, mis räägiks toimuva põhjustest. Tõlgitud raamatus on IRA tegevust näidatud üsna negatiivses valguses. Tean, et tegelikkuses on ka positiivseid pooli. Kuidas selgitada seda, et selles raamatus kajastub kõik negatiivses valguses? Autoriks on Briti endine eriväelane SAS-i liige Chris Ryan, kelle teenistuslikud kogemused Belfastis on niisuguseid halbu külgi aidanud võimendada. Aga mina olen vestelnud inimestega, kes on IRA pooldajad ja oskavad näidata ka selle positiivset külge. Ma loodan, et mul õnnestub kunagi tõlkida mõni raamat, mis näitab ka IRA positiivset poolt.“

„IRA röövib raamatu peakangelase, armastatu ja lapse ja vastutasuks nõuab Briti peaministri tapmist. Kas selline juhtum on kunagi aset leidnud, ei saa me mitte kunagi teada. Sest kui see isegi on aset leidnud, siis Briti salateenistus sellest ei räägi mitte kunagi avalikult või vähemalt mitte praegu, võibolla siis 25 aasta pärast.“

Kohtumine lugemissaalis

„Tahan öelda, et mind on alati huvitanud niisugused inimesed, kes seavad ennast väga rasketesse ja ohtlikesse olukordadesse. Miks nad seda teevad? See aspekt on mind väga huvitanud. Chris Ryan on 15-aastasest peale pühendunud sõjamehe kutsele ja teinud seda väga hästi. Usun, et paljud on kuulnud kuidas Briti eriväelaste 8-liikmeline grupp langes Iraagis valeinformatsiooni ohvriks ja sattus valesse kohta valel ajal. 3 sellest grupist tapeti, 4 võeti vangi ja ainult ühel õnnestus jala läbi kõrbe välja murda. Tema oligi Chris Ryan. Teine mees Andy McNab, kellest on ka üks raamat eesti keelde tõlgitud, langes samuti vangi, teda piinati, kuid jäi ellu ja temastki sai kirjanik. Nii on saanud mõlemast ellu jäänust kirjanik. Ei tea kas selles on mingi seaduspärasus või ei – aga ilmselt on.“

„Mul on suur sinine unistus kunagi Chris Ryan’iga Londonis silmast silma kohtuda, aga kas see õnnestub, ei tea. Põhiliselt mees kirjutab, aga selle kõrvalt leiab aega olla konsultandiks mitmete riikide erigruppide väljaõpetel. Poolas on ta suurt tööd teinud. Internetist leiab päris palju materjali sellest kuidas ta õpetab Poolas välja politsei erigruppe ja on seejuures väga hea spetsialist.“

„Oleks tore kui küsitakse rohkem,“ lausus Priit pärast lühikesi sissejuhatavaid mõttekäike.

Priit Neilinn

Esimene küsimus kuulajalt: „Sellest kohutavast retkest, kus ta eluga pääses, on Ryan kirjutanud ka raamatu. Kas on plaanis ka seda tõlkida?“

„Võibolla saab see tulevikus teoks? Lugu on selles, et kirjastajad ei taha tavaliselt tõlkekirjanduse osa väga suureks paisutada. Rohkem soovitakse, et inimesed kirjutaksid originaalloomingut ja sellepärast ei saa ma seda niimoodi välja kuulutada, et jah ma tõlgin. Kirjastaja on minu jaoks nagu ärimehe jaoks pankur ja pean eelkõige küsima tema käest nõu. Esmalt peab uurima kas tahetakse üldse lugeda ja kas seda ikkagi vajatakse? Tavaliselt on kirjastajad tõlkijatest targemad.“

„Ryani’il on veel bestsellereid, kusjuures ka laste kirjandust. Need on küll päris karmi tekstiga. Hakates Chris Ryan’i vastu huvi tundma tõlkisin prooviks üht tema laste raamatut, mis oli teismelistele mõeldud. Tõin selle proua Merikesele näha. Sellepeale ütles ta: võib vist küll proovida ja nii see asi algas. Alustasin talvel ja lootsin ajaliselt toime tulla, aga kevadel nägin, et tuli hakata jõudsamalt töötama. Tõlkisin hommikul enne tööd, õhtul ja öösel, et raamat kiiresti lõpetada. Tõlke lõpus andis kiirustamine juba kvaliteedis tunda.“

Järgmine küsimus: „Kuidas siis oma „pankuri“ leidsid? Kas oli mingi paralleel ka Sindiga?“

„Pean kohe vabandama, et paralleeli Sindiga ei tulnud pähe. Paralleel tuli pähe hoopis seoses ülikooliga. Ma olen õppinud ühe kursuse ajalugu, mida ma ülikoolis ei lõpetanud. Selle asemel lõpetasin Viljandi Kultuuriakadeemia. Aga ajalugu õppisin ma ka päris mitu-setu aastat. Seal ma siis tutvusin ühes ühiselamus elades Merikesega. Ise ma sellele ei tulnud, kuni keegi mulle ütles, et miks ma kirjastamise murega Merikese poole ei pöördu. Ja läkski korda. Ma olen näinud inimesi, kes otsivad viis-kuus aastat ja ei leiagi kirjastajat. See on tõsine probleem.“

Chris Ryan, "Nullvalik". Kaane kujunduse idee autor on Eve Neilinn

Saalist: „Kas Harry Potter leidis alles 12. katsel lõpuks kirjastaja, kes nõustus kirjastama?“

„Jah. Inimene, kes on praegu maailmakuulus, ei leidnud kergelt kirjastajat. See on meeletu õnn kui leiad kahe aastaga kirjastaja. Siis veel see, mis seob meid Sindiga… Merike käis mul külas Iirimaal ja veel mitmed inimesed – see on hästi suur õnn.“

„Küsida võib absoluutselt kõike. Mul ei ole saladusi, ei ole nii saladuslik mees kui Chris Ryan.“

Uus küsimus: „Kas kirjutamise kõrvalt jääb aega ka muuks huvialaseks tegevuseks?“

„Meil on hästi kena teater, mis on ehitatud annetustest seitsmekümnendatel aastatel kui Iirimaal oli väga raske aeg. Mul on olnud õnn vahel selles teatris mängida. Minu abikaasa töötab vabatahtlikuna teatri puhvetis. Teatrisse läksime vabatahtlikuna, et aidata lava taga. Ühel päeval astus režissöör minu juurde ja küsis kas ma ei tahaks meremeest mängida. Oli vaja aktsendiga kõnelevat meest. Ma mängin teatris pätte, meremehi ja üldse pahasid inimesi, sest minusuguse näoga inimesed ei saa vist väga häid inimesi mängida,“ naeris Priit humoorikal kombel vestlust jätkates.

„Veel peaksin rääkima kirjandusringist. Keset linna on kohvik, mille juurde kuulub suur antikvariaat. Seda omab iiri mees, kes elas terve elu Londonis ja omas seal raamatukauplust, aga vanemas eas tuli tagasi kodumaale väikesesse linna. Tegi seal sellise koha ja on nüüd taas väga edukas. Kui veel natuke vihma sajab, mida seal paigus tuleb üsna sageli ette, siis on tema kohvik alati päris puupüsti rahvast täis. Äri õitseb tal hästi nii kohviku kui raamatukaupluse poolel. Lisaks pakutakse heategevuslikult tasuta suupisteid, veini ja muud ning korraldatakse kirjandusõhtuid. Isegi Londonist käis seal kohal üks kirjanik, kes andis Rodeesia kohta välja väga põneva raamatu.“

„Meil on väike linn, kümne tuhande elanikuga, kus leidub 17 pubi ja kõik nad on rahvast täis. Linna nimi on Gori, mis on täpselt sarnane Stalini sünnilinna nimega. Linn asub Iirima parima kliimaga paigas. Wicklow mäed varjavad Atlandi ookeanilt tulevate tuulte ja tormide eest. Meri jääb mõne kilomeetri kaugusele, mis on paras vahemaa jalgrattaga sõiduks. Ka minu töökoht on lähedal. Seega igati sobiv koht elamiseks.“

„Meil on tehtud mitmeid maailmakuulsaid filme: näiteks Šoti vabadusvõitlusest inglastega, kus on mänginud Mel Gibson. Huvitav, et film vändati Iirimaal, meie kodupaigas.
Õllesaalidest võib leida traktoriste, kes on lükanud valle selle filmimiseks. Teine suur film on olnud Oscariga pärjatud Steven Spielberg’i lavastatud “Reamees Ryani päästmine”, mis võitis ka auhinna Kuldgloobus ja on tehtud samuti meie sealsel rannikul. Seega siis Normandia puhul on valminud meie juures film ka Prantsusmaa rannikust – üsna minu kodu lähedal. Ühesõnaga, väga põnev kant vastu Inglismaad asuval rannikul, mida tasub kindlasti vaatama tulla,“ oli Priit oma külalislahkuses hästi siiras.

Kuulajaid huvitas ka Priidu palgatöö?

Lugemistoas, esiplaanil Piret Kuusik ja Merike Jürjo

„Minu palgatöö on tegelemine vaimuhaigete inimestega. Meie asutuste kett hõlmab vist ca 180 hooldekodu kogu maailmas. See on Camphilli süsteem. Eestis asub sarnane Camphilli küla Pahklas Raplamaal, ainult hästi väikene, nelja majaga. Aga meil kujutab see kommuuni, kuhu on üle maailma kokku tulnud vabatahtlikud noored, kes seal töötades abistavad vaimuhaigeid inimesi. Elatakse ja süüakse ühe laua taga. Minul on kaks patsienti. Üks tuli Liverpoolist ja teine on iiri mees. Nendega ma tegelen spetsiaalselt. Peale selle on minu tööks juhendada haljastusbrigaadi, kus on nii vaimuhaiged kui ka abistavad Korea poisid ja tüdrukud, samuti brasiillased ja teistest erinevatest kohtadest saabunud vabatahtlikud. Minu kohus on aidata ja õpetada kõige lihtsamaid töid tegema. Inimesed on 99% suurlinnadest, kus ei osata rehaga riisuda, ei kirvega raiuda, ei pliidi alla tuld teha. Kõik algab väga lihtsatest asjadest, aga teinekord tehakse ka keerulisemaid asju. Õpetan võrdväärselt nii haigeid kui ka noori vabatahtlikke. Tuleb loenguid lugeda ja muud teha. Selles töös peab olema väga mitmekülgne pedagoog.“

„Ma arvan, et mul on õnnelik saatus, sest Eestis alustasin noore mehena Sindi erikutsekoolis kasvatajana, siis olin Pärnu pereabikeskuses kasvataja ja nüüd töötan jälle kasvatajana, kuigi teises kultuuris. Aga mingi saatus on olemas, et tuled ringiga tagasi. Olen ju vahepeal teinud muidki töid, olnud miilits ja tuuker. Tore on oma kunagisi kolleege taas siinsel kohtumisel näha.“

Sindi Linnaraamatukogu direktor Ene Michelis kingib raamtu, mis kõneleb 130-aastasest Sindi raamatukogundusest

Küsiti, kas igatsed Eestit?

„Jaa, ma igatsen Eesti loodust, hirmsasti Pärnu jõge. Kui maandusin Tallinna lennuväljal ja asusin teele Lõuna-Eesti poole, siis enne Tartut tuli õhtu valgus, mis on hoopis teistmoodi kui Iirimaal. See paistab sinust justkui läbi – väga, väga valus tunne oli… Raske isegi seletada. Samuti Võrumaa metsad… See ikka mõjus…!“ tunnistas Priit, samal ajal püüdis varjata kurku tekkivat valusat klompi.

Eelviimane küsimus enne veini ja suupistete juurde asumist: „Võibolla teed ka ise tulevikus kodumaale naastes kohviku, nagu see mees Iirimaal?“

„Kõike võib juhtuda, absoluutselt. Enam ei julge öelda, et ei iialgi, sest asjad on läinud tihtipeale nii kuidas ei ole üldse osanud oodata. Nii oli ka kirjutama hakkamisega, mida ma ei lootnud.“

Ja lõpuks: „Kui palju enne esimese tõlke valmimist on kirjutatud?“

„Ma olin keskkooli ajal päris hea kirjandite kirjutaja, vabariigis teine koht. Aga trükis avaldamisi pole varem olnud. Varem tegelesin teiste asjadega: elamisega ja kogusin materjale. Mõtlesin, et ega ennem viiekümneseks saamist kirjutamisega pihta ei hakka. Pole midagi kirjutada. Selleks, et midagi kirjutada, peab ka midagi läbi elama. Esimene töö oli tõlkeraamat, aga tegelikult pean ütlema, et see oli nagu uue raamatu kirjutamine. Tuleb säilitada tõlgitava raamatu vaimu, kuid tegeliku tööga ilmnes, et selle tegemine oli algselt arvatust palju raskem.“

Priit Neilinn: "Järgmise asja tahaksin juba ise kirjutada!"

„Järgmise asja tahaksin juba ise kirjutada ja mitte tõlkida. Kui läheb nii nagu ma tahan, siis kirjutaksin viiekümnendate aastate Eestist, Pärnumaast, ka muudest paikadest, samuti Sindist. Olen kogunud selle kohta päris palju materjali: milline too aeg välja nägi ja missugused inimesed siin elasid. Materjalid on juba pakiga saadetud Iirimaale, aga tahaksin veel Tallinna arhiivist ühte ja teist saada. Siis – mine sa tea – äkki tulebki veel midagi. Ei julge veel väga kindlalt lubada, aga tahaks midagi põnevat uuesti korrata. Need ajad olid väga põnevad ja karmid aastad siinmail. Kui hästi oskan ma seda valgustada, eks seda näe…“

Urmas Margus: et mäletada Raeküla rannakalureid

Friday, September 27th, 2013

Pärnakas Urmas Margus on pikalt rannakalurina perele elatist teeninud ja seepärast mõistab parimal viisil nende eelkäijate raskeid katsumusi, millega möödunud põlvede kalurid päev päeva kõrval merel viibides silmitsi seisid. Sellepärast ei pidanud ta paljuks oma pensioni säästudest püstitada skulptuur, mis aitaks mäletada Raeküla rannakalureid.

Rott ja ahven

Umbes aasta tagasi leidis ta Audru vallast ühe paraja läbimõõduga metsakuiva tamme, mille tõi Kalevi puiestee lõpus olevale koduõuele. Pikalt mõttes mõlkunud soov märgilise tähendusega sümboli valmistamiseks oli selle teoga võtnud juba üsna selgelt piiritletud kujundi. Vaja oli veel kunstniku loomingulist mõtet ja skulptori käsi, mis seni vaid aimatava visandi muudaks selgelt mõistetavaks meistriteoseks.

Tänavu suvel valminud skulptuur koosneb kahest enam kui kahemeetri kõrgusest osast, mis kujutavad rotti ja kala.

Rait Pärg ütles, et tamme töötlemine läks talle jälle kahe kettsae mootori remondi maksma. Tamm kulutab ketti väga palju ja kui küllalt sageli ei terita või ketti uue vastu ei vaheta, võib mootor lihtsalt kokku joosta. Nii ka juhtus. Kõigele vaatamata voolis ta ligemale meetri jämedusest tüvest ilusad taiesed välja. Urmas korjas mereranda uhutud hüljese korjused kokku ja eraldas neist rasva. Hülge rasva sisse keetis kamfoli ja lisas segusse ka linavärnitsat, pisut ka tärpentiini, mis aitab paremini määret puitu imendada. Sellise koostisega valminud määrdega töödeldud puit peab kaua ilmastikuoludele vastu ja väldib muutlikes ilmastikuoludes pragunemist.

Ahven ja rott

Skulptuurid on kinnitatud tugevalt ehitatud betoonile ja kinnitatud metallplaadile, mida varjavad kumeralt laotud ümarad graniitkivid. Ajahambast puretud auklik ankur annab kompositsioonile veel täiendava aktsendi, milleta poleks praegune skulptuuride kooslus see, mida ta nüüd on.

Ajalooliselt on Raeküla asukate jaoks olnud kala söögilaual üks peatoite, aga ka peamisi teenistuse allikaid. Kuigi mingi osa Raeküla inimestest töötas kas Sindi kalevivabrikus, Sindi-Lodja tellisevabrikus või läheduses asuvates Waldhofi puupapivabrikus ja Lennuki saeveskis, oli sealsete elanike põhitegevuseks ikkagi mereandide püüdmine. Mälestustes kirjutatakse, et näiteks ühel kevadel olevat merel kalastanud koguni 120 noodaseltsi, mis pannud veepinna paatidest mustendama. Küllap tasub siinkohal austusega meenutada Raeküla ettevõtlikumaid mehi. Need olid kindlasti kakuami esmaehitajad Reinhold Raadik, Andrei Mirk, Johannes Palu ja Jakob Kembi. Püügist kõlbasid söögiks ahven, räim, koha, vimb, tint, aga tuulehaug ja tursk läinud sigade toiduks. Tsaarivalitsus nõudis muidugi oma palukest, mis nõudis rentnikult kümnendiku saagist.

Seetõttu polnud küsimust sellest, miks skulptuuri üks kujunduselement pidi olema kala. Neist viimane meenutab täpsemal vaatlusel ahvenat. Sellelgi on oma tähendus, sest ahven on üks kõige tulusamaid kalaliike, jättes isegi räime tahapoole. Seda vaatamata kohustusest lasta alamõõdulised, mida tuleb 30-40%, vette tagasi. Urmasele teebki muret uue seaduse jõustamine, mis kehtestab senise 19 cm asemel kahe aastaga alammõõduks 21 cm. Aastaga lisandub sentimeeter. Nii kaotavad kalurid juba pool väljapüütud saagist, mis teeks kalurile olulist majanduslikku kahju.

Skulptuuri silmitsev võhik võib siiski imestusest kulme kergitada ja küsida miks kalaga samas pikkuses seisab tagajalgadel merest tulnukaga vastakuti rott?

Raeküla Rotikülaks nimetamise kohta liigub erinevaid legende. Üks lugu kõnelevat sellest kuidas keegi talumees näinud Riiga lookleva tee ääres asunud kõrtsihoone juurde jooksvat rotti, kuldrahaga suus. Pajatati, et rott olevat mündiga lipsanud maas vedelevasse torusse. Mees piilunud torusse ja leidnud sealt suure hulga varandust, mille tõstnud vankrile, hiljem ehitanud sellega palju maju. Seepeale olevat rott suures kurvastuses poonud end männikus üles.

Veel kõneldud raehärrast, kes tulnud ratsahobusel uudistama, mil viisil inimesed end sisse seadnud on. Vaadates ülesharitud maalappe ja mätaskatusega muldonne, öelnud härra: „Teie olema kui rotid oma pesa kiiresti valmis teinud!“

Rahvasuus jaotati Raeküla mitmeks külaks: Soolikaküla, Kännuküla, Truše küla, Pätsiküla, Tagaküla, Rotiküla, millest viimane muutus laiemalt levinuks üldnimetuseks kogu Raeküla kohta. Eks need legendid andnudki põhjust Raeküla elanikku rotina kujutada. Kuid Raeküla linnaosa arvati Pärnu linna koosseisu juba 1265. aastal. 17. sajandi alguses kutsuti Raeküla all laiuvat metsa Tabanametsaks. 1850. aastal oli sealses piirkonnas 3 talu, nende hulgas ka metsavahi talu. Aastal 1885 kolis Tahkurannast Pärnusse president Pätsi isa, ehitusmeister Jakob Päts, kes tegi Raekülas lageraiet ja jaotas raiesmiku müügikruntideks.

Urmas Margus

Rait Pärg on varemgi Urmase koduõue oma loominguga kaunistanud. 8 või 9 aastat tagasi dolomiidist tahutud kalapea kinkis Urmas 2010. aastal Pärnu linnale ja siis sai selle skulptuuri nimetuseks “Vallikraavivaht”. Kuigi vallikraavi lähedale paigutatud taiese juures puudub nimetuse sisu selgitav tekst, mäletavad pärnakad 2010. aasta suve, kui peamiselt niinimetatud prügikalana tuntud tuhanded viidikad hukkusid valli kaldakindlustuse ehitamise käigus vallikraavi veetaseme alandamise ja sellega kaasnenud hapniku puuduse tõttu. „Vallikraavivaht“ tähendab Urmase jaoks kaugelt enamat kui üksnes prügikalade hukkumise mälestuseks püstitatud kunstiteost. See on sõnum ökoloogilise tasakaalu kestvuse tähtsusest, sest kuigi viidikad pole toidulaual mingi ihaldusväärne kalaroog, ei tohi hetkekski unustada, et meie lemmikkalad kohad, forellid, lõhed, ahvenad neid samu viidikaid õgides kasvavadki täisväärtuslikuks toidupalaks.

Kui vallikraavi vett valvav kala on saanud endale sobiliku nime, siis rott ja ahven peaksid Urmase arvates samuti leidma mingi suupärase ühise nimetuse. Mis nime see peaks kandma hakkama, on veel mõtlemise koht ja Urmas on iga ettepaneku eest väga tänulik.

Paikuse koolipoisi Hannes Lehiste aastase ujumistrenni eest tasub Port Artur

Thursday, September 26th, 2013

Hannes Lehiste vanaisa Ernst Teino võitis Pärnus Port Arturi kaubanduskeskuses sisseostu tehes kooliaasta alguses korraldatud loosimise peavõidu, mille kinkis Paikuse Põhikooli viiendas klassis õppivale pojapojale, kes saab õiguse terve aasta käia Pärnu spordikooli ujumistrennis.

Lapselaps Hannes Lehiste ja vanaisa Ernst Teino

Lilled vanaemale

Täna andis Port Artur Grupi juhatuse liige Viljo Vetik Port Artur 2 suures aatriumis sümboolselt peaauhinna võitjale üle. Vetik selgitas, et nende firma on 8 aastat toetanud Pärnu maakonnas esimesse klassi astujaid koolitarvete soetamisel. Tänavu augusti lõpus saatis Port Artur 855-le esimesse klassi minevale Pärnu linna ja maakonna lapsele kingituseks koti vihikute, joonistusploki, harilike pliiatsite, joonlaua, pliiatsiteritaja ja kustukummiga.

Võidu vastuvõtmisel osalesid Hannes Lehiste, tema õde Kristel, Ernst Teinot ja vanaema Helgi Metsoja.

Selle aasta sussikottidel on esmakordselt Port Arturi lastemaskott öökull Aare. Lapsed valisid nime 2012. aastal. Öökull Aare nime tähendus sobib Port Arturi väärtustega, teadmiste ja vaimsete rikkuste hindamisega, rääkis Port Artur Haldus OÜ turundusjuht Ave Reinson.

Turundusjuhi sõnul said kooliloosis osaleda kõik 19. augustist 8. septembrini Port Arturis oste teinud inimesed, kes täitsid kauplusest saadud loosikupongi. Võitjad loositi välja 9. septembril. Tallinn Dollsi triiksärgi võitis Regina, Rahva Raamatu 5-eurose kinkekaardi Marcus Kivistik, Angry Birds pehme mänguasja võitsid Ralf Paat ja Elisabeth, The Body Shopi huulevõiete komplekti võitis Maret Heinsalu ja kätekreemi kinkekomplekti Helve Põldvee.

Viljo Vetik õnnitleb Hannes Lehistet

Aastaid on Port Artur abistanud laste haridust, huvialadega tegelemist ja oskuste arendamist. Tänavu saadeti laps huvikooli juba kolmandat aastat järjest.

Hannes ütles ajakirjanikega vesteldes, et varem on ta harrastanud jalgpalli, aga nüüd saab lisaks senisele trennile oma sportlikku koormust veelgi suurendada. Ujumistreeningud toimuvad Koidula gümnaasiumi basseinis kolmel korral nädalas. Esimene kahe tunni pikkune ujumispäev sai juba eile ära proovitud. Täna polnud põhjust kahelda Hannese innukuses mitmekülgset sporti teha, sest ta oli kindel, et suudab kahes trennis endaga toime tulla.

Hannese vanaisa Teino mõistis hästi, et mitmes trennis käimine osutuks vanematele sedavõrd kulukaks, mis poleks kuidagi võimaldanud ujumisega tegelemist. Teino jutust selgus, et tegelikult olevat ta esmalt püüdnud loosikupongi pakkumisest loobuda. Kuna prillid polnud kaasas, oli tülikas kupongi täita. Aga kena müüja Port Artur ühe kingaäris aitas selle tema eest ära teha. Teino käis koos oma naisega kingi ostmas paar päev enne loosimist. „Mõni päev hiljem helistati ja teatati peaauhinna võidust, mis oli väga meeldiv üllatus. „Ma ei ole mitte kunagi loosimistel võitnud,“ ütles 62-aastane Teino.

Samal teemal:

Port Artur kutsub lapsi öökullile nime panema

Port Artur viib lapse kunstikooli

Rasmus Kuusik võitis tasuta huvihariduse

 

Eneli Arusaar, Hille Mäeväli ja Helle Salumäe pälvisid Pärnumaa aastate õpetaja nimetuse

Monday, September 23rd, 2013

Eneli Arusaar, Hille Mäeväli, Helle Salumäe. Fotod erakogust

Pärnumaa Omavalitsuste Liidu ja Pärnu Maavalitsuse haridustöötajate tunnustamise konkursikomisjon selgitas välja Pärnu maakonna (v.a Pärnu linn) 2013. aasta silmapaistvamad inimesed, teiste hulgas ka aastate õpetajad.

Tänavu sügisel nimetati aastate õpetajaks Sindi gümnaasiumi klassiõpetaja Eneli Arusaar, Are põhikooli kunsti- ja käsitööõpetaja Hille Mäeväli ja Sindi muusikakooli muusikaõpetaja Helle Salumäe.

Mati Michelis joonistas karikatuuri

Monday, September 23rd, 2013

Samal teemal:

Mati Michelis naljatleb

Mati Michelis: minu hobiks on karikatuuride joonistamine

EELK peapiiskop Andres Põder andis vastupanuvõitluse päeval Trivimi Vellistele üle EELK Teeneteristi

Monday, September 23rd, 2013

22. septembril Kuressaare Laurentiuse kirikus aset leidnud Eesti Vabariigi igavikuteedele siirdunud riigivanematele-riigipeadele pühendatud mälestusjumalateenistusel andis peapiiskop Andres Põder Konstantin Pätsi Muuseumi esimehele Trivimi Vellistele EELK Teeneteristi III järgu ordeni.

Peapiiskop Andres Põder annab Trivimi Vellistele üle EELK Teeneteristi. Foto Irina Mägi

Trivimi Velliste esineb mälestuskõnega Laurentiuse kirikusKuressaares. Foto Irina Mägi

Tunnistuse tekst on järgmine: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Teeneteristi III järk on antud Teile, Trivimi Velliste, suure panuse eest Eesti rahvusliku ja vaimuliku pärandi hoidmisel. Tallinnas 2. aprillil 2013 (allkirjad: Andres Põder, peapiiskop; Urmas Viilma, kantsler).

Autasu statuudi järgi antakse Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Teeneterist (EELK Teeneterist) vaimulikule või ilmiktöötajale, kes on ustavalt ja eriti väljapaistvalt või pikaajaliselt teeninud Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut või mõnel EELK tegevusalal osutanud märkimisväärseid teeneid. EELK Teeneterist võidakse anda ka isikule, kes ei ole EELK teenistuses, kuid on osutanud EELK-le silmapaistvaid teeneid.

Vastupanuvõitlemise päeval Kuressaares. Foto Irina Mägi

Otsuse EELK Teeneteristi andmise kohta teeb Konsistoorium ja autasustamine toimub korraliselt Nelipühade kui kristliku kiriku sündi tähistaval ajal. Erijuhul võib EELK Teeneteristi anda ka muul ajal.

EELK Teeneterist on kullatud metallist valmistatud kaarduvate harudega ladina rist, mille esikülg on kaetud valge kuumemailiga. Ristiharude külgedel on musta emailiga kaetud ääris. Risti keskel on punase läbipaistva kuumemailiga kaetud heraldiline roos. Roosi peal on kuldne süda, selles must ladina rist. EELK Teeneteristi tagumine külg on sile, sellele graveeritakse autasu number. III järgu aumärke kantakse 35 mm laiuse muareesiidist lindi küljes vasakul pool rinnal. Sinise põhitooniga lindi äärtel on 2 mm laiused kuldsed triibud.

Priit Herodese kujundatud Teeneteristi on heaks kiitnud Piiskoplik nõukogu.

Samal teemal:

Trivimi Velliste saab Poola Vabariigi Teenete Ordeni Ohvitseriristi

Läti Vabariik tunnustas Trivimi Vellistet Kolme tähe ordeniga

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Pärnu linnapeakandidaat Heldur Paulson tutvustab valimiseelset platvormi

Monday, September 23rd, 2013

Heldur Paulson. Foto erakogust

Rahva raha kokkuhoid:

1. Kokkuhoid algab linnapea palgast… 2876 EUR’i ja ei mingeid lisatasusid (hetkel on need 30% põhipalgast). Ainuke soodustus oleks ametiauto koos kütuse limiidiga.

2. Tõsta oluliselt linnavalitsuse efektiivsust. Vaadata üle iga ametniku vajadus, kompetentsus, pädevus ja ka tema palgaaste. Vähendada miinimumini linnavalitsuse ametnike välisreise ja koolitusi. Nende efektiivsus on peaaegu olematu.

3. Kord majja linna ettevõtete juhtimises ja nõukogudes. Vaadata üle juhtide töölepingud ja palgad. Kindlasti ei tohi töölepingu lõpetamisel maksta koondamistasu üle ühe kuu. Nõukogudes peavad olema inimesed, kes oskavad ja viitsivad tutvuda ettevõtte raamatupidamisega (ehk siis poliitiliste ametikohtade asemel peavad olema spetsialistid).

4. Vee hind eelmise aasta tasemele – KOHE. Pärast seda võib juba kalkuleerida ja läbi rääkida, et milline peaks see hind olema tulevikus. Tuleb kehtestada korteritele ja majadele abonentmaks, millest on vabastatud kohapeal elavad koduomanikud.

5. Nõuda soojuse hinna olulist langetamist Pärnus. Esitada Konkurentsiametile omapoolsed arvutused ja põhjendused soojuse hinna arvutamise kohta. (Kui kasutada arvutustes reaalseid numbreid, siis soojuse piirhind ei oleks tohtinud sel aastal tõusta ja reaalne hind koostootmisjaama puhul peab tarbija jaoks hoopis langema). Narvas maksab näiteks koostootmisjaamas soojus linnaelanikele 27,28 EUR’i + käibemaks.

Mida tuleks muuta:

1. Pärnu rand on Pärnu pärl. Rannahooaeg peab olema vähemalt 01.05. kuni 15.09. Ranna koristamine peab algama kohe pärast lume sulamist kevadel. Tuleb teha pidevat järelevalvet rannas tegutsevate ettevõtete väljanägemise, puhtuse ja teeninduse kvaliteedi suhtes. Kauplemisload tuleb esmajärjekorras anda väikeettevõtetele, kus omanik(ud) ise on ka teenindaja(d).

2. Taastada linnavalitsuse ja ka volikogu igakuised pressikonverentsid.

3. Linna tänavate hooldamisse kord majja. Kes lõhub, see ka maksab parandamise ja töö tuleb teha nii, et tänav ei ole halvem kui enne remonti. Parandustele peab ka kehtima garantiiaeg (näiteks 2 aastat). Talvel tuleb lund kesklinnast, ristmikelt, jalakäiate ülekäigukohtadelt ja bussipeatustest ära vedada.

4. Bussiliiklus Pärnus. Tuleb vaadata üle see ümberistumistega ühistranspordi skeem ja vajadusel teha sinna olulisi muudatusi või üldse tagasi minna eelmise skeemi juurde. Pensionäridel, alates 65-ndast eluaastast, peab olema bussisõit tasuta.

5. Koolireformi tulemusena peab jääma Ülejõe ja Rääma linnaossa ka üks täisgümnaasium. Näiteks praegune Ülejõe Gümnaasium. Pärnu Toimetulekukoolist peab saama kaasaegne ja turvalise õppekeskkonnaga kool linna ja maakonna puuetega lastele. Taastame koolimineku toetuse.

6. Alustada konkreetsete tegevustega Pärnu lennujaama arengus. Töötada välja kindla ajaplaaniga arengukava.

7. Lõpetada Pärnu sadamast Vana-Pärnu tolmutamine ja keelata öörahu ajal mürarikkad tööd.

8. Pärnu linn on Pärnumaa pealinn ning ta peab hoolitsema ja hea seisma ka oma maakonna valdade heaolu eest.

Mida ehitada:

1. Lasteaia kohtadest ei tohi linnas olla puudust. Aastal 2015 möödub 30 aastat viimati ehitatud lasteaiast Pärnus. Selle „tähistamiseks“ tuleb ehitada üks uus lasteaed.
2. Ehitada linna kulul noortele kõrgharidusega spetsialistidele soodsaid üürikortereid.

3. Tuleb ehitada uus matusemaja.

4. Uus sild on mõeldud Pärnu elanike jaoks. Sild tuleb ehitada Liiva ja Niidu tänavate vahele. Alustada koheselt projekteerimisega ja valitsuse survestamisega raha eraldamiseks.

Kuidas raha juurde saada:

1. Pärnu linn peab toetama uute ettevõtete asutamist ja miks ka mitte ise looma Pärnumaale vajalikke uusi väikefirmasid.

2. Osa riigiasutusi peavad tulema Pärnusse (Meelitada, keelitada, veenda, nõuda…). Näiteks: Keskkonnaamet, Veeteede Amet, Riigimetsa Majandamise Keskus… ja miks ka mitte hoopis mõni ministeerium).

3. Tuleb nõuda Vabariigi Valitsuselt üle vaadata kohalikele omavalitsustele eraldatavate rahade arvutamise põhimõtted. Suurem osa kohalikke omavalitsusi peavad saama tunduvalt rohkem raha maksutulust kui praegu. Pärnu linn peab olema selle asja eestvedaja valitsuse veenmisel ja survestamisel.

Samal teemal:

EKRE Pärnu linnapea kandidaadiks valiti Heldur Paulson

Trivimi Velliste vastupanuvõitluse päeva mälestuskõne

Sunday, September 22nd, 2013

Konstantin Pätsi muuseumi esimees Trivimi Velliste esines tänasel vastupanuvõitluse päeval mälestuskõnega Kuressaare Laurentiuse kirikus.

Trivimi Velliste vastupanuvõitlemise päeval Kuressaares. Fotod: Irina Mägi

Väga austatud härra peapiiskop, Püha Laurentiuse koguduse karjane! Hea maavanem ja linnapea! Kallid kirikulised kogu Saaremaalt ja kaugemalt!

Tänane päev 69 aastat tagasi on lehekülg Eesti ajaloos, mil Pika Hermanni tornist rebiti sinimustvalge riigilipp ja asendati punalipuga. See oli päev, mil Otto Tiefi juhitud Vabariigi Valitsus pidas Läänemaal Põgari palvemajas oma viimast istungit. Suurem osa valitsuse liikmetest vangistati peagi NKVD poolt, osa mõrvati. Väiksem osa pääses pagulusse, uuendas valitsust ja jätkas poole sajandi vältel tegevust – Eesti vabastamise nimel.

Nõnda peame 22. septembrit vastupanuvõitluse päevaks. Vastupanu jätkus kõikjal, kus oli vapraid ja pühendunud Eesti riigi kodanikke. Vastupanu kestis ligemale pool sajandit – küll relvaga metsas, küll sinimustvalgete lippudega vabas maailmas, aga ka Venemaa vangilaagrites.

Täpselt aasta tagasi olime teinud vajalikud arvutused ja tõdesime, et 27. märtsil 2013 saabub oluline päev – meie tänane vabaduse põli saab pikemaks eelmisest. Kutsusime oma rahvast üles seda päeva väärikalt meeles pidama. Nimetasime selle päeva priiuse põlistumise päevaks. Nüüdseks on see päev jäänud seljataha. Seda peeti väärikalt meeles – iseäranis siin Kuressaares. Selle eest suur tänu Saare maavanemale ja Kuressaare linnapeale!

Eesti Vabariik – nagu me kõik väga hästi teame – ei seiskunud eales, meie riik ei ole mitte silmapilgukski lakanud olemast – ja seda mitte ainult õiguslikus mõttes – de iure – , vaid olulisel määral ka faktiliselt, tegevteoliselt – de facto. Kui Vabariigi Valitsus tegutseb, olgugi võõrsil, kui riigil on asukohamaa poolt tunnustatud saatkonnad, siis see riik toimib – olgugi väga piiratud ulatuses. Mis aga kõige tähtsam: kui selle maa rahvas peab end just nimelt oma riigi ja mitte võõra riigi kodanikeks, siis pole see riik mitte kusagile kadunud – ei de iure ega ka mitte de facto.

Aeg voolab kiiresti. Täna on sobiv päev vaadata tulevikku. Eesti Vabariigi suurjuubel – 100. sünnipäev pole enam mägede taga, vaid nelja ja poole aasta kaugusel. Oleme juba asunud tegema konkreetseid ettevalmistusi, et seda suurpäeva vääriliselt tähistada, et anda au nendele, kes selle riigi kunagi rajasid ja kes selle püsimise nimel on vaeva näinud ja võidelnud.

Mullusel vastupanuvõitluse päeval Tallinna Metsakalmistul peapiiskopi poolt pühitsetud kenotaafi tuleb lugeda üheks märgiks, üheks sammuks selles suunas. Selle mälestuskiviga anname au nendele Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele ametnikele, kes puhkavad nimeta hauas. Selle kenotaafi teokssaamisega on üks auvõlg taas lunastatud.

Head vastupanupäevalised!

Teise maailmasõja trauma on eestlase hinges endiselt sügav. Enese kogumine võtab hoopis kauem aega, kui me oleksime osanud arvata. Aga me liigume vajalikus suunas, me parandame ja tugevdame igal aastal kas või väikestegi sammudega oma ajaloomälu – eesti rahva ühismälu. Heaks näiteks on teatavasti Riigikantselei algatatud riigivanemate sünnikohtade märgistamine väärikate mälestuskividega.

Väga oluline on, et järk-järgult on kodumaale ümber maetud meie võõrsil surnud riigimehed nagu Jüri Uluots, August Rei või täna lõppeval kaunil suvel – Tõnis Kint. Mullu rõhutasime, et peaksime Tallinna Metsakalmistule püstitama siiski veel ühe väga olulise kenotaafi – nendele üheksale riigivanemale, kelle hauakoht on teadmata – või kellel polegi hauda. Oleme asunud sedagi auvõlga lunastama! Ideekavandi võistlus on edukalt lõppenud ja täna on Tallinnas Okupatsioonide Muuseumis viimast päeva võimalik tutvuda võistlustöödega. Kõnesolevad üheksa Eesti riigimeest on: Friedrich Karl Akel, Ado Birk, Kaarel Eenpalu, Jüri Jaakson, Juhan Kukk, Heinrich Mark, Ants Piip, Jaan Teemant ja Jaan Tõnisson.

Head kirikulised!

Saaremaa on mereriik ja Eesti läänevärav – oma looduslike ja ajalooliste eelduste poolest üks silmatorkavamaid maakondi. Siit on läbi sajandite võrsunud palju rahvuslikke suurmehi, sealhulgas väejuhte – alustades muinasaegsetest vanematest ja lõpetades admiral Pitkaga, Eesti Vabadussõja ühe suurima sangariga, Eesti mereväe ja Eesti Kaitseliidu rajajaga. Siit on pärit ka hiljutine kaitseväe juhataja admiral Kõuts.

Meil on ülimalt suur heameel, et riigi pealinnas, Hirvepargi servas asub admiral Pitka ausammas, mis on sageli kaunistatud lilledega.

Head kaasmaalased!

Veel enne, kui Eesti Vabariik saab 100-aastaseks – kaks aastat varem möödub 150 aastat Jaan Poska sünnist. Jaan Poska on üks neljast Eesti riikluse nurgakivist. Sellisena väärib tema mälestus tulevaste põlvede erilist tähelepanu. Oleme varem korduvalt rõhutanud: Jaan Poska on ära teeninud selle, et jaanuaris 2016 pühitsetaks tema kodulinnas temale ausammas. Täna on mul rõõm teatada, et mälestussammas rajataksegi tema kodupaiga lähedusse Kadrioru pargis.

Tulles aga tagasi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva juurde peame – ikka ja jälle! – tulema tagasi Konstantin Pätsi juurde. Meil on küll esinduslik mälestusmärk naabermaakonnas Pärnumaal, kuid on ebaloomulik, et Eesti Vabariigi pealinnas puudub esimese valitsusjuhi ja esimese presidendi mälestussammas. Kas keegi kujutaks ette Ameerika Ühendriikide pealinna ilma George Washingtoni ausambata?!

Just nimetatud asjaolu silmas pidades on MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum algatanud Konstantin Pätsi mälestusrahastu – sellest saadud vahenditega kavatseme korraldada ideekavandite võistluse parima võimaliku lahenduse saamiseks ning seejärel astuda järgmised sammud – eesmärgiga pühitseda ausammas hiljemalt 23. või 24. veebruaril 2018. Rahastu luuakse üldrahvaliku korjanduse teel.

Head mälestajad!

Täna langetame pea kõigi kuueteistkümne igavikku kuuluva riigipea ees – Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birgi, Ants Piibu, Juhan Kuke, Friedrich Karl Akeli, Jüri Jaaksoni, Jaan Teemanti, August Rei, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warma, Tõnis Kindi, Heinrich Marga ja Lennart Mere mälestuse ees.

Igaüks täna mälestatavaist oli suur ise viisi. Neil võis omavahel olla palju eriarvamusi, kuid oli midagi, mis neid kõiki ühendas. See oli armastus sinimustvalge lipu vastu, armastus oma maa ja rahva vastu. See oli kustumatu vabadusejanu. Olgu nende armastus eeskujuks Eesti tänastele ja tulevastele põlvedele!

Kallid kirikulised!

22. septembrist on sündinud tugev rahvast ühendav traditsioon, mille üheks kandvaks teljeks on alates 2006. aastast olnud riigivanemate mälestusele pühendatud jumalateenistused. Meie peapiiskop on süüdanud 16 küünalt Tallinna Toomkirikus, Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus ja mullu süüdati 16 küünalt Viljandi Jaani kirikus ning äsja siin Kuressaare Laurentiuse kirikus.

Ma tahaksin MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi nimel kogu südamest tänada härra peapiiskoppi selle pühendumise ja selle järjekindluse eest. Tahan südamlikult tänada siinse koguduse õpetajat Anti Toplaant selle eest, et ta meid täna nii olulisel päeval teenis. Tahan tänada kõiki, kes tänase pühaliku talituse nii kauniks on muutnud – seda ka muusikaliselt.

Meie eriline tänu kuulub kohe algava kontserdi osalistele – kammerkoorile Meriko Merike Toro juhatusel ja organistile Tiit Kiigele. Ning muidugi ka meie oma ühingu juhatuse liikmele Jaan Audrule, kelle mõte oli pidada tänavune talitus Kuressaares ja pühendada see kontsert Saaremaa loomingule.

Südamlik tänu kõigile kirikulistele – eesotsas maavanema Kaido Kaasiku ja linnapea Mati Mäetaluga, kes meie riigivanemate mälestust ja Eesti vastupanuvõitlust täna nõnda oluliseks on pidanud!

Ma soovin, et eestlaste vastupanutahe kurjusele ja vägivallale ei raugeks iialgi! Ma soovin, et vastupanuvõitluse päev püsiks meie meeltes nii kaua kui siin maal kõlab eesti keel. Ma soovin, et see keel kõlaks veel väga kaua!
Olgu õnnistatud Eesti maa ja rahvas! Olgu õnnistatud Eesti Vabariik!

Suur tänu!

Samal teemal:

Riigivanemate mälestusjumalateenistusel kõneles Trivimi Velliste

Trivimi Velliste kõne Eliisabeti kirikus

Riigipeade mälestusjumalateenistus Narva Aleksandri Suurkirikus