Arhiiv January, 2014

Paikuse Spordi- ja Tervisekeskuse ehitusel peeti sarikapidu

Friday, January 31st, 2014

Täna tõid Paikuse Spordi- ja Tervisekeskuse ehitusmehed Valeri Žutškov ja Aivar Sutt katuse servale pika teiba otsa tõstetud pärja alla ning andsid selle üle vallavanem Kuno Erkmannile, kes vana kombe kohaselt kutsus ehitajad kostitamiseks pikkade laudade äärde.

Pärjameistrid  Valeri Žutškov ja Aivar Sutt on tulnud katuselt alla

Seitse kuud on ehitatud

Head tava järgiv sarikapidu peeti ajal, kui ehitatud oli ca 7 kuud ja teist sama palju jäänud veel tähtaegseks tööde lõpetamiseks. Paikuse vald ja AS YIT Ehitus sõlmisid spordi- ja tervisekeskuse projekteerimis- ja ehitustööde lepingu mullu 6. juunil. Jõulukuu 5. päeval jõuti nurgakivi paigaldamiseni.

Parima pakkumisena sõlmitud lepingu maksumus on 2,992 miljonit eurot. Suurprojekti toetatakse Euroopa Liidu kohalike avalike teenuste arendamise programmist 1,340 miljoniga. Ülejäänud 1,650 miljonit tasub vald, kellel tuleb kulutada veel 110 tuhat eurot sisustusele. Nii kujuneb tervikprojekti kogumaksumuseks 3,1 miljonit.

Mõttevahetus ehitusplatsil

Täna tänasid ja tervitasid ehitajaid Kuno Erkmann ja Paikuse Põhikooli õppealajuhataja Sirje Solom. Ehitusinspektor Milli Laas iseloomustas aastaid kestnud Paikuse Põhikooli juures tehtud juurdeehitusi kui kuue õmblemisega nööbi külge. See on olnud eeskuju vääriv järkjärguline arendus alates ajast kui kool kolis endisesse EPT büroohoonesse. Möödunud aastate sees on toimunud kümmekond laiendust: kahekorruselise põhihoone kohandamine kooliruumideks; olemasolevale hoonele ehitati peale kolmas korrus; lisandusid olmeruumid; võimla avamine; koolihoone mahu suurendamine selle pikendamisel; tööõpetuse maja avamine; söökla valmimine; nurga juurdeehitus algklasside majaks; praegu käsilolev spordi- ja tervisekeskuse ehitus; järge ootab aula ehitamiseni jõudmine. Väjaspool hoonet on valminud suur staadion ja noortekeskuse juures skate-park.

Sirje Solom ütles, et praegu õpib koolis 438 õpilast. Kolme klassiruumi lisandumine olemasoleva hoone osas leevendab senist ruumikitsikust. Laienduses saab ruumid ka raamatukogu.

Pärg kruvitakse teiba küljest uuesti lahti

Valmiva juurdeehituse suurimaks tegemiseks on spordikompleks, kuhu tuleb suur saal, maadlussaal, jõusaal, aeroobika saal,120 kohaline pealtvaatajate tribüün, tualetid, treenerite ruumid ja majutustoad sportlastele, inventari panipaik, riietus-, pesemis- ja saunaruumid. Invasportlastel on oma riietus- ja pesemisruum, samuti wc.

Tervisekeskuses saab ruumid perearstikeskus, hambaravi ja apteek.

Ehitustöid juhib projektijuht Alar Saarik. Järelvalvet teostab AS Telora-E.

Samal teemal:

Paikuse Spordi- ja Tervisekeskus sai nurgakivi

Viieteist kuu pärast valmib Paikuse spordi- ja tervisekeskus

Paikuse vald plaanib uut spordi- ja tervisekeskust

Aleksander Sünter uskus muusika tervendavasse mõjusse ja austas Loojat

Thursday, January 30th, 2014

Aleksander Sünterit (30.12.1971 – 26.01.2014) üle viieteist aasta tundev Helle Vent mõtleb varakult lahkunud muusikule ja räägib vahetutelt kohtumistelt meelde jäänud elamustest.

Aleksander Sünter Pärnu rannas 2011. a iidetulede õhtul

„Aasta oli 1998 ja meie olime Sindis Pärnuma 4H teine klubi. Siis ma olin veel Sindi Gümnaasiumi huvijuht, kui toimus 4H Eesti ja Norra juhendajate vahetus, kus oli ka noori aktiviste. Selle ettevalmistamiseks korraldati Võrumaal Kalvi Kõva kodus koolitus. Esimese päeva koolituse õhtul läksid paljud tantsima, aga väike seltskond jäi kaminatule juurde kokku ja seal ma siis tutvusingi Sassiga, nagu me teda nimetasime,“ meenutab Sindi Avatud Noortekeskuse juhataja Helle Vent. „Sass mängis kitarri ja laulis ja meie laulsime temaga kaasa. See oli niivõrd tore õhtu. Need, kes hilja õhtul pidutsemast tagasi tulid, kahetsesid südamest, et ei jäänud meie seltsi,“ jutustab Helle ja räägib sellest, et järgmisel päeval pidi ta Tartusse sõitma. Aga Sassil oli autos koht vaba ja bussireisi asemel sõitis noorte juht muusikuga Taaralinna. „Teel vaatasime loodust ja ajasime juttu. Sellest ajast saidki meist väga head tuttavad. Esimestel aastatel käis Sass eriti palju 4H sündmustel, küll bändidega, küll üksinda. Ei tule meelde, kus see täpselt oli kus ta tutvustas, et need kaaslased on pundist Jää-äär.“

„Aga Oort oli muidugi Sassi elutöö,“ mõtiskleb Helle. Oort tuli kokku esimest korda seltskonna üliõpilaste poolt asutatuna 1996. aasta sügisel Viljandi Kultuurikolležis. Ansambli repertuaaris helisevad arhailiste pillide esituses ehedad pillilood-regilaulud ja vanema rahvamuusika praegusaegsed rockstiilsed töötlused. Peamine lugude ainestik saadakse „Eesti Rahvaluule Antoloogiast“. „Sassi muusikalisteks instrumentideks olid naturaalkitarr, lõõts ja vokaalsed võimed.“

Aleksander Sünter Pärnu rannas 2011 a iidetulede õhtul

Helle ei mäleta enam täpset aega, aga tookord oli kooli direktoriks Tiit Vaher, kui traditsioonilisel õpetajate jõuluõhtul sisustas Sindi pedagoogide õdusat olemist Sass. „Seal ta laulis ja õpetas tantse, mängis ja suhtles. See kõik püsib veel praegugi väga selgelt silme ees,“ püüab Helle visandada kauneid mälestusi kohtumistest kauni hingega inimesest ja siis leiab 2008. aasta Sakalast Sassi öeldud mõtteterad: „Kõigil on häid mälestusi, aegu, mil võinuks hüüda: „Oh kaunis hetk, sa viibi veel! (J.W.Goethe “Faust”) “ Need võiks kirja panna. Kirja võiks panna ka kõik need paigad või inimesed, kellega me ennast hästi tunneme.“

Helle räägib, et kohtus Sassiga palju ka hiljem, kuigi mitte enam väga sageli. Helle hääles väljendub pettumus, kui ütleb olevat kuulnud Pärnu raadiost eksitavat teadet sellest nagu oleks Sass Pärnut külastanud kõigest ühel korral. „See ei ole nii, ta külastas Pärnut paljudel kordadel ja isegi väikest Sindit kui korraldati Sindi Kantot, mis oli samasugune võistulaulmine nagu praegu toimub Kilingi-Nõmmes laulukonkurss “Kaunim metsalaul“. Sass oli tol ajal kantol külaliseks!“ teab Helle täpselt Sassi külastusi Pärnus, Pärnumaal ja Sindis. Ta ütleb, et kohaliku raadio teadmatus riivab kõrva ja soovitab asja uurida enne, kui kasutatakse mingit ühte teadet kusagilt interneti uudistest.

„Sass oli hariduselt huvijuht, aga töötas sellel alal vähe. Tuleb meelde, et kohtusin temaga Tartus, kui ta oli ühes sealses noortekeskuses tööl. Siis kinkis mulle oma esimese plaadi, sest temas oli esikohal ikkagi suur huvi muusika vastu. Aga see oli ammu, hästi ammu. Facebooki tulekuga kandus meie aktiivne mõttevahetus üle sellesse suhtluskeskkonda.“ Tema haiguslugu sai alguse omamoodi iseäralikul viisil, räägib Helle: „Ta läks õhtul nagu terve inimene magama. Ärgates avastas, et tema ümber askeldavad meditsiinitöötajad. Nii ta sai teada kasvajast. Mina ei saa aru, miks ta keeldus kaua aega operatsioonist. Aga Sass kinnitas korduvalt, et usub muusikamõju ja selle abistavat jõudu! Tegelikult valutab mu süda siia maani, et võibolla veensin ma teda operatsioonile minekuks liiga vähe…? Tal oli palju sõpru, kes tundsid Sassi pärast muret. Lõpus ta palus, et ei räägitaks haigusest, vaid ilusatest asjadest,“ mõtleb Helle oleksite ja oletuste vahel piineldes. Seejärel tuleb talle meelde muusik Toomas Laur, kes teadnud rääkida, et tegelikult elas Sass tunduvalt kauem kui arstid seda loota võisid. „Eks siis ikkagi oli muusikast suur abi!“

„Keset haigusega silmitsi olekut sündis Sassil ju pereansambel, milles osalesid lisaks temale endale abikaasa Tiina ja lapsed Olev Mattias, Liisa-Katariina ning Hiie-Helena. Valmis plaat “Alguse Valguses”. 2011. aasta muinastulede ööl esines Sassi pereansambel Pärnu rannaliival, mis oli ääretult elamuslik. Siis sai ka värskelt valminud plaadi omandada.“ Sellest kõneldes tuleb Hellele meelde Sassiga kohtumine Kihnu saarel, kus oli temaga kaasas tulevane abikaasa Tiina. See oli ühel sügisel, kui Narvast alanud purjeregatt jõudis Kihnu, kus toimus lõpetamine. Kihnu pidu käinud siis hommikuni.

Hellele avaldab muljet, et Sass hakkas kasvatama astelpaju. „Tegi seda vist hektarisel pinnal maheaianduses ja müüs astelpaju mahla ka Pärnus, hansapäevadel. Hansapäevadel oli Sass samuti esinemas.“

„Sass oli suure südamega. Haigus tõi ta usule lähemale. Minu arvates oli ta väga positiivse maailmavaatega ja eriti lõpus sügavalt usklik. Tema luuletused on alati olnud sügava tähendusega, hingestatud ja filosoofilised. Luuletusi kirjutades ütles, et need tulid talle ärgates nagu ülevalt antuina ja ta ei unustanud selle eest pidevalt Loojat tänada. Haigusega hakkas ta mõistma elu teise pilguga ja sedagi, mis on üldse elu väärtus,“ räägib minu vestluskaaslane sama hingestatult Sassi loomingust ja tsiteerib taas vana ajalehe Sakala numbrit, milles Sass tõdes, et mõnikord me lihtsalt pingutame üle.

"Alguse valguses" Pärnu rannas, 2011

„Tahame ennast hästi tunda ja mõtleme pingsalt, mida selleks teha. Ehk on mõnikord õigem üldse mitte midagi teha? Muusika pakub seda võimalust: tuled ja istud, tunned ennast hästi. Ka kurbus tuleb läbi elada, siis ei ole ta pidevalt piilumas,“ tsiteerib Helle oma hea tuttava sõnu. Viimaks loeb Helle veel Sassi: „Sageli keelame endal head vastu võtmast, kui elusündmuste jadas on väga kurb mälestus. Me ei julge sellest tagasi minna ja lükkame kõik varasemad positiivsed mälestused endast eemale. Häid asju meeles pidades ja mälus taas luues on aga palju parem olla…“

Ja veel Sassilt: „Kui kellelegi annab jõudu teadmine, et surmaga lõpeb kõik, võib ta seda uskuda. Aga isegi tänapäeva teadus ei kinnita seda.“

Samal teemal:

Muinastulesid süüdati „Alguse valguses“

Kultuurilaegas avab laulu- ja tantsupeo tagamaid

Kas Rail Balticu Pärnu reisijaam Papiniidu uuele sillale?

Tuesday, January 28th, 2014

Pärnakas Andrus Kallastu esitas Pärnu Linnavalitsusele kirjaliku ettepaneku laiendada Rail Balticu reisijaama detailplaneeringu ala selliselt, et planeeringusse oleks kaasatud ka Papiniidu sild üle Pärnu jõe.

Hispaania arhitektuuribüroode Acha Zaballa Arquitectos Scp ja Bilbao Architecture Team Spl arhitektid poolt Läänemere kunstipargi arhitektuurikonkursile esitatud töö pälvis kolmanda preemia. Andrus Kallastu arvates oleks sarnane töö raudteejaamana maailmatasemel äge lahendus.

Kallastu selgituse kohaselt võiks Rail Balticu Pärnu reisijate raudteejaama rajada Papiniidu sillale üle Pärnu jõe. Tema arvates võiksid mõlemal suunal liikuvate reisirongide perroonid asuda otse sillal, kuhu pääseks hõlpsasti nii vasak- kui paremkaldalt. Raudteejaama teenindushoone olmeruumide, piletikassa ja teiste tarvilike pindadega võiksid paikneda vasakkaldal väljaspool jõeäärset ehituskeeluvööndit.

Kallastu hinnangul on võrreldes linnavalitsuse algatatud detailplaneeringuga tema pakutud alternatiivse asukoha eeliseks märksa hõlpsamini ligipääsetav asukoht ja praegu kavandatavast palju atraktiivsemad võimalused raudteejaama hoone arhitektuurseks lahenduseks.

Võimalikust arhitektuursest valikust kõneldes toob Kallastu üheks näiteks mullu detsembris Läänemere kunstipargi arhitektuurikonkursile laekunud võistlustöö, mis ei täitnud küll kunstipargi vajadusi, kuid osutuks tema meelest raudteejaamana esitatud kujul maailmatasemel ägedaks lahenduseks. Ettepaneku esitaja peab silmas kolmanda preemia pälvinud võidutööd, mille autorid on Hispaania arhitektuuribüroode Acha Zaballa Arquitectos Scp ja Bilbao Architecture Team Spl arhitektid. Hindajad kommenteerisid tööd sõnadega: „Unustamatu disain teeb sellest võistluse kõige atraktiivsema töö, mille selget seisukohavõttu pole võimalik eirata.“

Sama seisukohta, et raudteejaam tuleks siduda sillaga, on juba varem jaganud ka näiteks Mark Soosaar. Pärnu Postimehes ütles Soosaar muuhulgas järgmist: “Ma ei kujuta ette, et Tallinna-Berliini kiirrong võiks peatuda /…/ ehituspoodide tagahoovis. /…/ Aga usun, et on veel üks võimalus, mis tooks rahvusvahelisele ideekavandite võistlusele palju staararhitekte. Kuna niikuinii tuleb üle Pärnu jõe ehitada uus raudteesild, kas siis ei võiks sild olla ühtlasi raudteejaam? Juurdepääs mõlemalt kaldalt ja oi kui uhked vaated meie loodusele! Ja jõgi pakub ka lahendust kiireks ühenduseks südalinnaga. Peaaegu nagu Venezias, kus Marco Polo lennuväljalt saarele sõiduks on kõige atraktiivsem (tõsi, ka kõige kallim) võtta veetakso. Pärnus saaks puhkajad tuua kiirlaevaga raudteejaamast otse Viikingi ja Tervise treppi!”

Samal teemal:

Rail Balticu reisijaama asukohta Pärnu linnas toetati 388 allkirjaga

Petitsiooniga nõutakse Rail Balticu Pärnu raudteejaama Pärnu linna toomist

Terve septembri kuu saab teha ettepanekuid Rail Balticu trassikoridori osas

Rail Baltic ja Pärnu peatus

Rail Balticu raudteejaama asukoht Pärnus

Valitsus kiitis heaks Rail Baltic trassi kulgemise planeeringu algatamise

Tehakse algust kiirraudtee trassi määramisega

Ugis Magonis soovitab Rail Balticu päästmiseks keelustada maanteeveod

Brüsseli toetus tähendab Rail Balticu kulgemist läbi Pärnu

Euroopa rööpmelaiusel reisirongid läbi Pärnu

Pärnut läbiv Rail Baltica

Pärnut läbiv Rail Baltica on lühim tee Helsingist Euroopa suurlinnadesse

Kentsakas eurokeel

Jääfestivali alal kõrguvad majade kõrgused hanged

Sunday, January 26th, 2014

Pärnu Jääfestivali ettevalmistavad ehitustööd

Pärnus 15. – 24. veebruarini toimuva neljanda Jääfestivali ettevalmistuseks on vajalik lumekogus olemas.

Sirje Soovik

Soodsad ilmastikuolud võimaldasid lumekahurite töö lõpetada kavandatust mitmeid päevi varem. Rasketehnika abil jätkatakse nüüd lumerajatiste ehitamisega. Kohati sarnaneb ehitamine sellega, mida ollakse harjunud nägema tavapäraste ehituste juures. Näiteks võlvitud ruumi tegemise juures kasutatakse umbes samasuguseid saalongeid nagu betoonivalu korral.

Vabatahtlikud olid täna abiks liuvälja rajamisel. Vabatahtlike töid juhendav Sirje Soovik näeks meelsasti suuremat hulka abilisi, aga kiitis Pärnu kolledžist saabunuid. Hea näide oli perekond Kivi, kelle eeskujul oodatakse järgnevatel päevadel ka teisi peresid täies koosseisus tööd tegema.

*

Samal teemal:

Pärnu Jääfestivali lumemöldrid alustasid tööd

Heldor Kääratsil täitus kaheksakümnes

Saturday, January 25th, 2014

Heldor Käärats

Spordiajaloolane ja tõstespordikohtunik Heldor Käärats oli eile Seljametsa muuseumisse kogunenud spordisõprade tähelepanu keskmes, kus kuulati huviga spordimehe mälestusi pikalt käidud teelt ja öeldi häid sõnu sünnipäeva tähistava väärika mehe aadressil.

Heldor Kääratsi medalid

„Isa oli ostnud enne sõda maja, aga tema koolivend tõsteti kui uusmaa saaja neljakümne esimesel aastal tänavale. Tal ei olnud kuhugile minna ja otsis minu isa üles, et küsida kas võtab oma katuse alla? Mis siis ikka, ruumi oli ja löödigi käed,“ alustas Heldor mälestuskilluga oma lapsepõlve kodust, kus jätkus hoolivust ka teistele. Teise näitena meenus jutustajale pühapäeva hommik soojal suvel, kui Heldor pidi hoidma lammastel silma peal. „Isa üürnik, kelle nimi oli samuti Jüri, tuli laotas teki maha, lamasime seal kaks tõsist eesti meest: mina 8- ja tema 46-aastane. Kuulasin lugu, kuidas Jüri oli noorena teinud Lurichit, kuidas harjutades võib saada osavaks ja tugevaks. Ta rääkis Vabadussõjast ja sellest kuidas saadi Landesweri käest tappa, sest kõiki lahinguid siiski ei võidetud. Taganedes hüpati Koivasse, kus neid oli hea küttida, paljud polevat osanudki ujuda. Tema oma küla mees sai jalga haavata, kukkus maha ja köhatas. Nende silmad kohtusid ja vigastatu küsis Jürilt: kas jätad mu maha? Hetk kõhklust… Jüri oli noor tugev mees. Haaras naabrimehe turjale ja jooksis üle pika Koiva jõe silla sakslaste tule alt läbi. Pääses ilma kuulita teisele kaldale. Jürile ei antud selle eest ei Vabadusristi ega talu. Kui ta siis neljakümnendal sai kirikumõisast uusmaa saajana tüki maad, tulid seejärel neljakümne esimesel sakslased ja tõstsid kangelase kodust välja. See oli isa koolivenna lugu, mis äratas huvi mitte ainult spordi vastu, vaid kujundas ka vaimset hoiakut poisikese peas.“

Paikuse vallavanem Kuno Erkmann ja Heldor Käärats medalite laua ääres

Hoiakuid mõjutas ka kodu. Igal võidupäeval tõmmati õues sinimustvalge masti. „Käisin Jõõpre kooli esimeses klassis, kui 23. veebruari õhtul tulime kolme küla kutiga 5 km kauguselt internaadist koju ja pidasime vabariigi aastapäeva. Tegime pauku, sest oli sõjaaeg. Igal mehel pidi olema relv, olgu või susspüss, aga pauku sai ikka tehtud. See näitas selle aja vaimsust ja nii ta läks,,“

Heldor Kääratsi tegevust tunnustavad kirjad Seljametsa muuseumis

Siis tuli pioneeriks võtmine. „Pidin esinema mai aktusel ja lugema ilusa pika salmi, aga ma arvasin, et mul ei ole meeles ja ei läinudki aktusele. Algul mõeldi, millist sanktsiooni tuleks selle mehe suhtes rakendada, aga minu klassijuhataja oli väga eestimeelne ja teadis, millest keegi hingas ja kostis minu eest: no Hedoril ei olnud salm peas ja kartis segi minemist, sellepärast ei tulnudki. Asi klaar. Kuid järgmisel sügisel võeti mind jälle letti. Mul ei tulnud meelde kaks sõna – Lenini ja Stalini eest alati valmis olla. Küsiti, kas võtame kaelarätiku kaelast ära. Ütlesin, võtke jah. Sellest tuli tõsine pahandus. Pääsesin ainult tänu sellele, et see õpetaja vahetas kooli, muidu ma poleks ilmselt kooli lõpetanud.“

Mõnepäevase vahega on ka abikaasal sünnipäev

Edasi jätkas Heldor maheda huumoriga toredast koolist, kus puudus kehalise kasvatuse õpetaja. „Meie kehaline kasvatus oli 5 km läbi metsa kooli ja sama palju tuldud teed tagasi koju üle Lavassaare raudtee, kus harjutasime mööda relssi käimist. See oli nii käpas, et võisime kilomeetri või kaks kõndida ilma jalga rööpmelt maha panemata.“ Teiseks kehalise kasvatuse harrastuseks olid käelised harjutused, mille pärast poistega tõsiselt kurjustati. „Korvpalli ei olnud. Proovisime siis täpsust heita. Mille pihta visata? Noh, telefoniliinide kannude pihta. Nende kõrval jooksid veel kõrgepinge liinid, millel olid suuremad kannud. Neile oli kergem pihta saada. Harjutasime iga päev kätt. Ega ei tahtnud muidugi katki visata, aga see polnud meie süü, et need olid nii kehvast materjalist tehtud ja kõik purunesid. Me lihtsalt tahtsime pihta visata. Kes tabas, see oli kõvem poiss.“

Valik artikleid Heldor Kääratsist

Jõudsid kätte lõpueksamid. Heldor luges lehest, et Pärnus on kolme maakonna kergejõustiku matskohtumine: Pärnumaa, Saaremaa ja Läänemaa. Külalisvõistlejatena tegid kaasa Heino Lipp, Harri Vallmann, Georg Gilde ja Aleksandra Kukk. „Laupäeva hommikul kooli, eksam ära, koolikott nurka ja jalgsi 20 km Pärnusse. Sealt õhtul koju tagasi. Enne seda oli juba 10 km koolis käidud. Pühapäeva hommikul uuesti 20 linna ja 20 tagasi. Ma ei mäleta, et oleksin olnud väsinud. Ma olin õnnelik, et nägin neid sportlasi.“

Edasi tuli Saku tehnikum. „Ma olin hästi väike könn. Ega ma suurematele poistele vastu saanud. Esimesel aastal mängisin malet. Kui kõva ma olin, seda ma ei tea, aga igal juhul minu sott jäi alati plussi. Üle 50 oli ikka võiduprotsent. Natukese haaval tuli rammu juurde, sain kahe puudase (1 puud = 16,4 kg) ülesse ja kehakaalu raskuse kangiga tulin samuti toime.“

Kaiu Kustasson Pärnumaa Spordiliidust

Järgmisel aastal valiti noormees tehnikumi kehakultuuri esimeheks. „Seal oli üksjagu tegemist. Alguses tuli spordikomiteega löömist. Tapal Jõudi karikavõistlused tõstmises. Minul kohe mõttes punt koos. Lähen komiteesse, et saada komandeeringut, aga seal vastatakse: mis te poisid raha raiskate, nagunii midagi ära ei tee. Komandeeringut ei anta. Mina trotsi täis. Küsisin poiste käest, et see pole nii kallis – kas käime ära? Käime ära, vastatakse. Läksime, lõime võistluse kinni ja saime karika. Järgmisel hommikul, kui spordiuudis raadiost teatavaks saanud, helistab spordikomitee esimees ja soovib õnne ja küsib, millal me karika komiteesse viime. Mis karika? No te ju võitsite… Te ju ei saatnud, miks me peame karika teile tooma? Me paneme siia õpetajate tuppa laua peale ja las ta ootab järgmist aastat. Nii oligi. Peale seda nad enam ei ignoreerinud meid ja alati andsid märku kui midagi oli tulemas.“

Kahel aastal olid Saku võrkpallurid kolmandad, viimasel aastal sepistati Viljandis võit tänu osavale servile mehelt, kes samuti oli tulnud nüüd Heldorit õnnitlema. „Võitsime ära ja siin minu vastas istub praegu Rein, kes selle võidu vormistas. Ma ei olnud enne niisugust mängu näinud.“

„Eesti karika korvpallivõistlustel jõudis Saku nelja tugevama hulka, kus vastaseks oli liidu meister Tartu ülikool, Tallinna Dünamo, Pärnu Kalev ja Harju kolhoosnik. Tappa me saime küll, aga asi seegi, et tegu oli tehtud…,“ jätkas Heldor spordimehele omase naljaga.

„Mina pidasin sel ajal ennast maadlejaks. Olin noor naga, kui peeti nelja rajooni kohtumine. Vaadati, et ei saada võistkondi täis ja lükati noored vanade hulka. Võitsin ära. Läksin Vene kroonusse. Seal matte ei olnud. Hakkasin sanga liigutama. Teenisin Saraatovis, kus ligemale miljonilises linnas tulin kahel korral medalile, sain pronksi ja hõbeda. Armeest koju jõudes toimus esimene rammukatsumine enne jõululaupäeva Pärnu linna meistrivõistlustel. Sain ühe lennuväe ohvitseri käest tappa, nagu öeldakse. Jäin teiseks. Järgmisel aastal võitsin Jõudi omadele pronksi ja Dünamo omadele võitsin hõbeda. Jätkasin 11 aastat järjest medalimehena. Jõudi spordimängudel Pärnus võitsin ühe kulla orienteerumises. Sel ajal orienteerumist kui sellist ei olnud, oli matkasport.“

Priit Kask mängib endisaegseid tuttavaid lugusid

Mõtlikult arutades küsis Heldor, kes ta võiks enda ja kaaslaste arvates olla? „Noh, diplomi järgi olen maaparandaja. Paljud tunnevad mind kui spordimeest, paljud spordikohtunikuna, spordiajaloo uurijana või koduloolasena ja ma ei oska isegi öelda.“ Heldor on hulk aastaid viinud läbi spordiajaloo päevasid ja sellest on talle meeldivalt meelde jäänud Jüri Tamme räägitud jutt oma isa arutlusest. Jüri Tamm olevat siis juba olnud kahekordne olümpiamedali omanik ja maailmarekordimees, kui isa öelnud, et tema poeg ei olevatki mitte mingisugune spordipoiss. Isa selgitanud: „Sa suitsetad, ja spordipoiss – see teeb kõike – mängib võrku ja korvi, hüppab kõrgust ja kaugust. Sina heidad ainult vasarat. See on su töö, mida peab iga mees tegema, aga spordipoiss sa küll ei ole.“ Jüri Tamme arutluse põhjal teeb Heldor järelduse, et tema on küll spordipoiss. „Olgugi et mul ei ole ühtegi niisugust ilusat medalit ette näidata, mille paistel end peesitada, jään ma selletagi rahule ja tunnen end eelkõige siiski spordipoisina.“

Helle Artel, Heldor Käärats, Priit Neeme

Heldor tunneb, et on saanud sportlase ja kohtunikuna käija päris palju mööda kunagist Nõukogude Liitu, leidnud palju tutvusi ja kohtunud huvitavate inimestega. Näitena esitas ta paari kohtumist. „1974. a Gomelis, Valgevenes, toimunud meistrivõistlustel sattusin pikka rivisse, et õnnitleda Venemaa esimest raskekaalu tõstjat, professorit ja Nõukogude Liidu kangelast Gromov, Mikhail Mikhailovich’i – meest, kes püstitas 1934. aastal tolle aja maailmarekordi kestuslennus, 75 tundi õhus ja läbides üle 12 tuhande kilomeetri. See toimus aastal, kui mina sündisin ja seejärel olin korraga selles pikas õnnitlejate rivis ühe väikese komana sabas.“

Ühispilt

„Teine näide. 1975. aastal kutsus NSV Liidu kohtunike kogu sekretär vaatama spordiinstituuti, kus iga ala jaoks oli eraldi korpus ja mida oli põnev näha. Siis sai Roman Pavlovits uue raadiosõnumi ja teda kutsuti valvelauda, kus ootamas Bop Hoffman, Ameerika raskejõustiku isaks peetav mees. Läksime koos Hoffmani ja tema tõlgiga uuele tutvumisringile, mis lõppes kompleksi saunas ning ühises kohvilauas  istumisega.”

Oli ka päris naljakaid seikasid. See oli 1970. aastal Minskis, kui Karl Utsar sai võimaluse ainult ühe katsega ületada soomlase Kauko Kangasniemi rekordit, mis oli 161 kg ja ta ületaski põhjanaabrit 0,5 kg. Aga mitte see polnud naljakas. Veider oli see, et juhuse tahtel sattus Heldor Inturisti hotelli, kus kangelt vene keelt purssivatelt eestlastelt küsiti kas nad soovivad valuutas või rubladega tasuda.

*

Heldor Käärats Seljametsa muuseumis

Heldor Käärats on sündinud 24. jaanuaril 1934. aastal Pärnumaal tolleaegses Jõõpre vallas, 1949. a lõpetas Jõõpre Seitsmeklassilise Kooli. 1953. a lõpetas Saku Maakorralduse ja Maaparanduse Tehnikumi ning 1968 maaparandajana EPA. Ta on tõstespordikohtunik ja spordiajaloolane. Kohtunikuna tegutsenud aastast 1949 (alates 2002 rahvusvahelise kategooria kohtunik). Olnud 1976–88 Tõstespordiföderatsiooni kohtunikekogu atesteerimiskomisjoni esimees ja 1994–95 Tõstespordiliidu juhatuse liige. Ta on saatnud spordiajaloolisi töid Eesti Spordimuuseumi teatmematerjali kogumise võistlusele, korraldanud raskejõustikuajaloo väljapanekuid, avaldanud kirjutisi Pärnu ajalehes ja teinud tänuväärset koduloolise uurimuse tööd. Paikuse valla ajaloo uurimisse ja avalikustamisse antud panuse eest omistati talle 2004. a Paikuse valla Vapimärk.

Pärnu staadionile otsitakse nime

Thursday, January 23rd, 2014

Pärnu Linnavalitsus kuulutab välja konkursi Pärnu staadionile nime leidmiseks. Ettepanekuid saab linnavalitsusele esitada 29. jaanuarini.

Pärnu linn küsib arvamusi, mis võiks olla tulevase Pärnu esindusstadioni nimi?

Möödunud aasta aprillis kuulutas linn Pärnu staadioni tribüünihoone eskiislahenduse saamiseks välja avatud ideekonkursi, mille võitjaks tunnistati Kamp Arhitektid OÜ poolt esitatud töö nimega „Sprint“.

Pärnu linn küsib arvamusi, mis võiks olla tulevase Pärnu esindusstadioni nimi?

Linn soovib Pärnu staadioni tribüünihoonet näha senise tribüünihoone asukohal. Lisaks staadioneid teenindavaile olmeruumidele tuli tribüünihoone koosseisus planeerida 50- kohaline hostel-tüüpi majutus juurdekuuluvate abiruumidega, ruumid jalgrattaklubile ja võimalusel planeerida tänavapoolsesse ossa äripindu. Linna sooviks on, et staadion vastaks kõigi rajatiste valmides Rahvusvahelise kergejõustiku föderatsiooni (IAAF – International Association Athletics Federations) II sertifikaadile, Euroopa Jalgpalli Assotsiatsiooni (UEFA) II kategooriale ning Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) 2. kategooriale.

Staadioni ja tribüünihoone projekteerimistööd käivad ning staadioni ehituseks kuulutatakse välja eraldiseisev hange.

Nime ettepanekud palume saata hiljemalt 29. jaanuariks 2014 Pärnu Linnavalitsusele aadressil Suur-Sepa 16, 80098 Pärnu või e-postile press@lv.parnu.ee. Ettepanekud võib tuua ka kinnises ümbrikus linnavalitsuse infolauda.

Ettepanek peab sisaldama staadioni nime, samuti ettepaneku esitaja nime ja kontaktandmeid. Märksõna “staadioni nimekonkurss”.

Samal teemal:

Pärnu staadioni tribüünihoone eskiisikonkursi võitja on selgunud

Kalevi staadionile tuleb kaheksa jooksurada ja UEFA II kategooria jalgpalliväljak

Sindi Lastekas kinkis oma linna muusikakoolile kitarrid

Wednesday, January 22nd, 2014


Mehis Mets ja Imre Toodu poolkitarride üleandmisel

Mehis Mets, MTÜ Sindi Lastekas liige: „On hea meel üle anda needsamad kitarrid, mille muusikakool ise välja valis, sest meie vabaühenduse eesmärk ongi laste huvihariduse toetamine.“

Tänukiri Sindi Lastekale; tort, valmistaja Alla Metsmaa

Alla Metsmaa ja Merike Teppan-Kolk lõiguvad torti

Eile, pärast tööpäeva lõppu kogunes Karl Rammi nimelise Sindi Muusikakooli kammersaali väike seltskond inimesi, kellest enamik oli mittetulundusühingu Sindi Lastekas liikmeid. Need on inimesed, kes leiavad mahti ja tahtmist tegeleda tööst vabal ajal Sindi lastele kasu toovate ettevõtmistega. Sõna külalistele andes küsis kooli direktor Merike Teppan-Kolk: „Kuidas te seda raha ikkagi korjasite? See on nii erandlik. Olen siin majas töötanud üle paarikümne aasta ja minu mäletamistmööda ei ole kunagi varem keegi tulnud küsima – kulge, kas teil on äkki abi vaja? Alati tuleb minna ise küsima ja siis on otsustajate otsustada, ka saab või ei saa. See on täiesti esmakordne kogemus ja me tahaksime küll kuulda, kuidas see idee tekkis?“

Kait Kallau, Helina Paju, Artur Kvell

Sindi Lastekas asutati 2011. aasta mais. Mets ütles, et selle aja sees on mõned juurde tulnud ja leidub ka neid, kes alustajatest nüüdseks kõrvale jäänud. „Esimene aasta läks meil iseenda ja kõigi asjade käima tõmbamisele. Järgmisel aastal olid asjad juba selgemad ja nüüdseks oleme linnas mõndagi korraldanud.“ Imre Toodu lisas täiendavalt, et tegutsetakse peale tööd ja nädalavahetustel. Tema sõnul saab juba rääkida paarist traditsiooniliseks kujunevast sündmusest: lastekaitse päevast ja Sindi linnas peetavast advendiaja tähistamisest. „Valmistame igasuguseid asju ka müügiks: söödavat ja iluasju, korraldame õnneloose, milles iga loos võidab.“

Mets lisas: „Püüame võiduhinna kujundada selliseks, et loosisedeli eest väljakäidud raha oleks saadud asja väärtusest madalam.“ Küsimusele, kas nõnda ei jääda kahjumisse, vastas Mets, et seda ei juhtu mitte mingil juhul. „Sponsorite abiga toimetame alati kasumlikult,“ selgitas Mets kavalalt mõtlikult ja kinnitas vabaühenduse eesmärki, milleks on ikkagi rohkem anda kui võtta. Lasteka tööd juhtiv Margit Toodu lisas juurde, et mullu liituti ka omapoolse algatusega Teeme ära ettevõtmisse, millega soovitakse käesoleval aastal kindlasti jätkata.

Margit Toodu

Muusikakoolile abi pakkumise idee tuligi Margit Toodult, kes omakorda oli otsust kaalunud Alla Metsmaaga. Jutlemisest selgus, et tegelikult polnud valiku tegemine väga kerge ja mõte ei sündinud ühest näpunipsust. „Paljudel lastevanematel ei ole lihtsalt raha, et ise osta oma lastele pille ja paljudel juhtudel ei ole kõigi pillide ost otstarbekas, sest näiteks poolkitarri puhul kasvab laps sellest väga ruttu välja. Nii me muusikakooliga rõõmsasti nõusse saimegi,“ rääkis Margit Toodu.

Mets ütles, et selleks aastaks püstitatud eesmärk lubab veelgi nende tegevust tihendada. Lisaväärtusena leitud vahenditega soovitakse ka tulevikus Sindi laste huviharidust või teisi ühistegevusi toetada. „Olgu täna siis need kaks kitarri ja homme midagi muud! Peaasi, et võimalikult palju inimesi saaks sellest puudutatud,“ sõnas Mets Yamaha poolkitarre koolile kingituseks üle andes. Samas palus ta levitada sõnumit palvega teatada neile tõsistest abivajadustest. „Kui keegi teab kedagi, kes kusagil vajab mingisugust abi, siis me heameelega võtaksime selle teadmiseks ja teeksime mingil hetkel neid valikuid, kuhu järgmisena võimaluse korral appi minna.“

Martti Šorin

Direktor pakkus omalt poolt välja, et muusikakool võiks omakorda toetada esinemistega lasteka tegevust. Metsa ja teiste liikmete arvates oleks ettepanek suuremate ettevõtmiste ühildamisel täiesti tervitatav. Merike Teppan-Kolk lubas jääda kutset ootama.

Sindi Muusikakoolis käib praegu 63 last, kellest 13 õpivad ettevalmistuses. „Kitarri õppimise vastu on läbi aastate parajalt suur huvi püsinud. See õppeaasta on kitarri õpetamise mõttes eriline aasta, ettevalmistavas klassis tahavad kitarri õppima hakata 4 last, kelles 3 väikest tüdrukut,“ rääkis direktor, kui tundis siirast head meelt sellest, et Margit Toodu pakkumine tuli kõige parajamal ajal. Oli ju neid väikseid poolmõõdus kitarre hädasti vaja.

Sindi Lastekas ja Sindi Muusikakool on üheväärselt rõõmsad

Kuna kitarride üleandmisele oli kogunenud neidki, kes pole varem kordagi Sindi Muusikakooli külastanud, siis tegi direktor ka väikese tutvustuse. Majas on 10 õpetajat. Õppida saab lisaks kitarrile klaverit, viiulit, akordionit, flööti, plokkflööti, klahvpilli, saksofoni, lisapillideks on hiiukannel, väikekannel. Rein Vendla õpetab ka saksofoni ja tuubat. Suhteliselt väiksemapoolse muusikakooli kohta on direktori hinnangul päris korralik erialade valik, mille üle ollakse õnnelikud ja uhked. Sageli ilmneb sellise suurusega muusikakoolides see puudus, et piirdutakse üksnes mõne üksiku pilliga, näiteks akordioni, klaveri, kitarriga – ja ongi kõik. Hea on Sindis seegi, et iga pilli saab õpetada vastava eriala õpetaja, mida kõik koolid ei saa endale võimaldada ja nii kasutatakse ka teiste pillide õpetajaid. Näiteks pole üldsegi haruldane, et klaveriõpetaja peab andma viiuli tunde või vastupidi.

„Loodan, et Sindi Muusikakoolil läheb ka edaspidi hästi – eriti, kui on selliseid abistajaid nagu Sindi Lastekas,“ ütles Merike Teppan-Kolk enne suure tordi lõikumise juurde asumist. Tordi valmistas Alla Metsmaa, kellega kondiiter kahasse direktoriga pika noa kätte võttis ja kauni kujundusega tordi ära tükeldas. Kitarrimänguga esinesid kitarriõpetaja Kait Kallau koos oma õpilaste Helina Paju, Artur Kvelli ja Martti Šoriniga.

Samal teemal:

Karl Rammi nim. Sindi Muusikakool tähistas 25. sünnipäeva

Uus „Estonia“ klaver sai Sindis pidulikult vastuvõetud

Pärnu Jääfestivali lumemöldrid alustasid tööd

Tuesday, January 21st, 2014

Reedel (17.01.) hakati Pärnu neljanda Jääfestivali atraktsioonide valmistamiseks kunstlund tootma ja eile tutvustas festivali peakorraldaja Piret Hallik-Sass veebruaris toimuva jäise meelelahutuse võimalusi.

Hans Pikani, lumekahuri masinist

Madal veeseis häirib lumesadu

Kogutav kunstlumi

Hans Pikani, osaühingust Ferrotek, oli parajasti toimetamas Pärnu jõe ääres kunstlund tuiskavate masinate juures, kui eemalt lähenejat märgates kohe pikkade sammudega ligi astus. „Vesi on jões langenud nii madalale, et pump imeb pidevalt muda voolikutesse ja ummistab torud ära,“ lausus Pikani viivuks ühe lumekahuri juurest eemaldudes, et seejärel masina uuesti tööle saamisega tegelema asuda. Alates reedese päeva teisest poolest, kui lumekahurid tööle pandi, on püsinud kestvalt Pärnu sadamas mõõdetav veetase allpool keskmist näitu. Kella kahe paiku näitas veeseis -50 cm ja paar tundi hiljem oli langenud veel 5 kriipsu. Seejärel küll hakkas tõusma, aga mitte eriti palju.

Madal jõetase häirib veevõttu

Kunstlund tuleks toota Pikani sõnul ca 22 tuhat kuupmeetrit. Ilm näib praegu plaani teostumist soosivat. Kõige parem on kogemustega mehe hinnangul lund teha -12 ja -15 kraadise temperatuuri vahemikus. Lumemasinate tootlikus oleneb madalamatest külmakraadidest ja väiksemast õhuniiskusest. Paikuse vallas asuv Ferrotek omab kunstlume tootmiseks suuri kogemusi ja on seni töötanud väljapool oma riigipiire enamasti põhja- ja idanaabrite tellimusi täites. Külmakraadide püsimise korral loodetakse soovitud kogus lund maha puistata umbes kümnekonna päevaga. Vajadusel võib firma Soomest ära tuua veel ühe kahuri, et tööga tähtaegselt valmis jõuda.

Jääskulptuurid valmivad enne festivali avamist

Rait Pärg peatab kopamehe, et nõu küsida

Dekora ja jõe vahelisel suurel territooriumil püüdis Rait Pärg leida märgistatud ala, kuhu on kavandatud jääskulptuuride allee. Samal ajal sõitis kohale platsimeister Aavo Kubja, kes näitas tulevasest peaväravast jõe poole suunduvat teed, mille äärde peaksid skulptuurid Jääfestivali avapäevaks valmima. Pärg on vastutav peakorraldaja jääskulptuuride vallas. Vajalik jää tuuakse Lätist. Kümme suurt risttahukat on väga kõrgekvaliteedilisest jääst. Neljast riigist osaleb tosin skulptorit, kes esitasid eelnevalt kavandite hindajatele enam kui ühe loomingulise idee. Hindamiskomisjon koosseisus Rait Pärg, Piret Hallik-Sass, Laura Haarakalju ja Üllar Kallau valisid eelistatuimad tööd välja, et nende järgi hakata 12. veebruaril jääst erinevaid kujundeid valmistama. Pärg ütles, et kavanditel oli väga põnevaid mõtteid, aga mõnede tööde ohtlikult suure hapruse tõttu loobuti nende tegemisest. „Piisab vaid väikese sõrme puudutusest, kui imepeened osad puruneksid kildudeks,“ selgitas Pärg, kes teab aastatega kogunenud kogemustest kui väga soovivad vaatajad minna skulptuure katsuma.

Platsimeister Aavo Kubja

Skulptuuride temaatika on kõigil ühine: jäämuusika. „Kõik kavandid on väga erinevad – on arhitektuurseid lahendusi ja on figuratiivseid,“rääkis Pärg, kelle enda töö tuleb samuti figuratiivne. „Pealkirja kui sellist mul veel ei ole mõeldud, aga küll sedagi jõuab.“

Eestist osalevad skulptuuride tegemisel Rait Pärg, Üllar Kallau, Raivo Perandi, Leena Kuutma, Liina Stratskas, Toomas Mitt, Eneken Maripuu ja Eleka Pajusaar, Norrast Elisabeth Kristensen, Islandilt Ása Hauksdóttir ja Lätist tuleb Maija Puncule ning Krists Zariņš. Pärg ütles, et kõik kutsutud on juba varajasemast ajast talle hästi teada, väljaarvatud Krists Zariņš, kelle nimi on talle alles tundmatu. Igal aastal tuuakse jääd lisaks ka Tammiste karjäärist. Pärg arvas, et kui skulptoritel tekib uusi mõtteid ja jää kasvab vajaliku paksuseni, siis polevat probleemi ka täiendavate mahtude kohale toimetamisega Pärnu külje alt. Aga esialgne plaan seda ette ei näe.

Pilk Jääfestivali ala maketile

Piret Hallik-Sass tutvustab maketi abil Jääfestivali toimumist

Jääfestivalide projektijuht Piret Hallik-Sass kutsus Aia tänava galeriisse, kus võis tutvuda jäise linnaku maketiga ja saada aimu sellest, mis 15. –24. veebruarini toimuma hakkab. Festivali ala arhitektuurse lahenduse pakkusid festivali jaoks välja Pärnu arhitektid Tanel Tuhal, Leles Luhse, Reet Olev, Toomas Unt ja Helle-Ann Urgard ühistöös festivali meeskonnaga. „Siin on Lai tänav ja sissepääsust vasakul asub Dekora ning paremale jääb parkla umbes sajale autole. Metsatöllu esinemise ajal võib parkla kohtade arv pisut väheneda, aga kasutusele jääb endiselt Port Arturi parkla,“ alustas peakorraldaja esimeste viidetega ja jätkas suunava sõrme asetamisega järgemööda erinevatele objektidele. „ Siia tuleb Tallinna vanalinna restoran Kaerajaan.“ Saan kuulda, et loomisele tuleb ka Canal+ ja Viasati olümpiaala, sest Jääfestivali ajal käivad ju Sotši taliolümpiamängud ja külastajad peaksid saama sel ajal vaadata spordisuursündmusel toimuvatki.

Kõige kesksem paik on siiski jäämuusika lava, mille juures asub liuväli. Põnevust pakub Madonna kontsertidega tuntuks saanud Jaan Roose slackline show kui omaala meister sooritab jäämuusika etenduse lõpus tasakaalutrikke . „Muide, siin astmete peal on 10 ja 5 meetri pikkuste keeltega pillid, mis on spetsiaalselt valmistatud spetsiaalsele muusikale, väljamõeldud Peeter Rebase poolt. Avashow esinejana astub rahva ette praegu maailmas tuuritav kontratenor Taniel Kirikal, kes on hästi kuulus eestlane. Tema tuleb lavale arvatavasti zorbi palli sees, et hinnaline hääl külma õhku ei saaks. Sellelgi aastal on esinemas uisutaja Heili Palm-Vaikma ja tantsijate jäämuusika grupp. Avapäeva tervitab oma ilutulestikuga Ruff . Nendest räägitakse alati legende sellest kui uhke show nad on püsti pannud.“

Lumegalerii ehitus

Kõige tõsisemalt võetavaks objektiks peab Hallik-Sass kolme lööviga lumegaleriid. Praegu on karkass juba püsti ja käib selle lumega katmine. Ruumis asub kõigepealt baar, aga keskel paikneb jääteaduse väljapanek. „Hetkel teeme ettevalmistusi Japsi kalateaduse keskuse harrastuskaluritega, lisaks on abiks Ivari Niinemäe ja Sauga vallavanem Priit Ruut. Ruumi keskele tuleb ülevaade Pärnu jões ja lahes elavatest kaladest, keda on jääkuubikute sisse külmutatud.“ Ühte osasse paigutatakse lumelava, kus on 3 m läbimõõduga esinemise koht. Edasi tuleb kino, kus näidatakse Lotte ja igasuguseid teisi filme. Ühes löövis on skulptuuridega pildistamise ruum ja siis täpsussein, kus asuvad erinevad reljeefsed näod. Seal tuleks pallid suhu visata. Nägude tagant tulevate torude kaudu kogutakse pallid kogumise kohtadesse, kus arvatakse saadud punktid kokku. Edasi argnevad käigud ja salakambrid puude vahele, kus asub jäine loss. „Seal on siis labürindid, läbikäigud ja aaretekambrid, päris põnev. Selle taha jääb omakorda Ande Arula miniloomaaed ja hobused, kellega saab saanisõitu teha. Kui jää kannab, siis ka jõe peal. Varem pidas Arula rantšot Pärnumaal, nüüd asub ta Läänemaal,“

Rajatav liuväli

Uuesti suundus maketi tutvustaja sissepääsu lähedale, kuhu tuuakse ka klaverloomade mäng. „Need on vahvad tegelased, kes elavad klaveri sees. Siin on uusi tegelasi ja uusi noote juurde tulnud. Jutud on sisselugenud Evelin Võigemast. See on nii, et käid lume keskkonna läbi nagu reisil ümber maailma ja sattud näiteks nr. viie peale, kus kohtud kirp Gunnariga. Seal on selline boks ehitatud, millesse piiludes näeb kirp Gunnari kodu ja võid astuda koguni lumest klaveri sisse.“

„Aa, see oli kärbes Katmanduu ,“ tuli mulle korraga lugu tuttavana ette. Kirjutasin selle esmaesitusest Sindi seltsimaja laval 2008. aaasta kevadel. „Jah!Katmanduu oli esimene, kes avastas uudse maailma klaveri sees. Tema saigi siis tuttavaks nii kirp Gunnari kui Kaelkirjaku emaga ja teiste tegelastega,“ teadis Hallik-Sass täpselt, kuidas lugu tegelikult algas.

Kaugemale nurka tuleb kauplemise piirkond. Festvali ala silla poolses osas kõrgub tuubimägi ja lõbustuspark. „Selle tahaksime võimalikult vara valmis saada. Me oleme inetult täiskasvanud koleda mäe ära tasandanud ja korda teinud.“ Hiljuti valminud kallasrajal leiavad koha lumekujud, milleks eelnevalt valmistatakse vajalikud alused. „Plaanitud on 30 ehituskohta, 15 võistkonda võivad registreeruda otse meie juures ja 15 võistkonda tulevad läbi Pärnumaa Spordiliidu. See on traditsiooniline ettevõtmine, mida me Pärnumaa spordiliiduga koos teeme.“

Rait Pärg üritab läheneda lumemöllule

Suur lava paigutatakse Metsatöllu kontserdi ajaks Vingi tänava äärde. „Lava üles panemine võtab nii palju ruumi ja saginat, et eraldatult on selle asukoht parem. Metsatöllu laval tagatakse 15 kraadi sooja. Muidu on 2 lava: üks on jäämuusika lava, teine paikneb lumelinnas. Väikesel laval loetakse luuletusi ja kuuleb akustilist muusikat. Praegu tegelevad meie noored programmi kokku panekuga.“

Festivali tagumises osas asub veel Tervise kaubamärgiga talvespaa, mille kõrval avatakse 15 meetri suurune jääauk talisuplejatele. Samuti saab olema jääkarussell. „Atraktsioone peaks olema rohkem kui eelmistel aastatel. Kõige keerulisem objekt on siiski lumemaja valmis saada, aga loodame, et kõik toimib hästi. Meil on head abilised ja väga tore, et saame teha koostööd oma kandi firmadega.“

Samal teemal:

Piret Hallik-Sass: olen õnnelik, et festival kestab ja elab

Pärnu Jääfestivali laval esinevad vabariigi aastapäeva puhul Tõnis Mägi, Maarja-Liis Ilus ja 200 lauljat

Avatud Pärnu Jääfestivali kaks esimest päeva

Arktililine visioon Pärnu Keskuses

Jääfestivali lumelinnakusse toodi jääd

Pärnu lumearhitektuur muutub järjest imposantsemaks

Täna alustati Pärnu Jääfestivali atraktsioonide ehitusega

Lumepihustid teevad ettevalmistust Pärnu Jääfestivalile

Pajo trükikoda tähistas Rannahotellis oma tegutsemise 20. sünnipäeva

Monday, January 20th, 2014

18. jaanuari õhtul võttis Pajo trükikoja nõukogu esimees Ain Pajo koos abikaasa Rutiga vastu õnnitlusi kahekümne edukalt kulgenud tööaasta puhul, mis on ühtlasi tunnustus tervele ettevõtet juhtivale meeskonnale ja väljaõppinud kogemustega töötajaskonnale.

AS Pajo trükikoja administratiivne osa

Jüri Vlassov II ja Ain Pajo, kunagised asutajaliikmed. Foto: Jüri Vlassov II

Alates 2009. a sügisest Sindis paiknev ja Eesti kapitalil põhinev AS Pajo trükikoda asutati 1994. aastal nimetuse all Foto Pärnu. 1997. aastal sai firma nimetuseks Kaks & Pool, kuid aastast 2006 tegutsetakse Pajo trükikojana. Tuhande ruutmeetrilisel tootmispinnal valmivad raamatud, brošüürid, ajakirjad, kataloogid, plakatid, kalendrid, märkmikud, manuaalid, visiitkaardid. Trükiste valmimiseks kasutatakse aastas keskmiselt1000 tonni paberit. Sinti ümberasudes oli töötajaid 30, 2012. aastal 45 ja praegu töötab trükikojas poolsada töötajat. Ka käive on pidevas tõusus: 2009 – 1,91 miljonit; 2010 – 3 miljonit; 2011 – 3,4 miljonit eurot ja nii tõusvas joones edasi. 2011. aastal valis Sindi linn AS Pajo oma linna parimaks ettevõtteks.

Piduõhtut juhtinud Lauri-Kare Laos tegi mõnegi asja veel piltlikumalt selgeks. Näiteks mullu valmistati 162 tuhat visiitkaarti, millest pidavat jätkuma 14,6 km pikkuse jooksuraja sillutamiseks. Kosmiliselt peadpööritav oli kuulda 8,6 miljonist toote etiketist, ka 8,9 miljonit voldikut jääb samasse suurusjärku. 57 tuhat kalendrit ja õpikut on samuti suur kogus. Pajo kliente on paarituhande ümber ja trükikoda teab pool maailma. Tellimusi esitavad eraisikud, väiksemad ja suuremad firmad. Palju tuleb tellimusi muidugi Eestist, aga toodangust vähemalt pool läheb riigist välja, vahendajate abil ilmselt veelgi suurem osa trükiseid. Geograafiline areaal katab põhjanaabrit, Skandinaaviat, Hollandit, mõnel määral Kesk-Euroopat ja Venemaad.

Eesti Lipu Seltsi kingitud Sindi lipp sümboliseerib seda au, mida on toonud väikelinnale Pajo trükikoja tuntus pooles maailmas ja on ühtlasi tänutäheks suurimale sponsorfirmale, mis on paljudel aastatel toetanud seltsi tegevust

Kuid kogu aur ei kulu üksnes tootmisele ja järjest suuremate rahapakkide lugemisele. Edukale ettevõttele kohaselt jätkub tal võimalusi toetada oma kasumi arvelt ka vabaühenduste mõtestatud tegevusi. Lipu seltsil oli põhjust taas tänada oma koostööpartnerit ja suurtoetajat. Tänutäheks kingiti Sindi laualipp, mille alusel graveeritud tekst: Pajo trükikoda 20 ja all Eesti Lipu Selts. Viimasel aastaid küll poole vähem, aga lipu selts võib Pajo taolise suurte kogemustega tegija kõrval ennastki kindlamini tunda, kuna firma toetab innukalt juba aastaid isamaale olulisi ettevõtmisi. Sindi lipp kingiti aga eelkõige seepärast, et Pajo nimi teeb sellele linnale au kaugemalgi väljapool maakonna ja riigi piire. Muidugi oli kingitusi ja häid soove veel teisteltki headelt inimestelt mitme süllaga mõõta.

Ettevõtte asutaja Ain Pajo tegeles alguses Pärnus fototeenuste osutamisega – firma nimeks valiti Foto Pärnu, meenutas Jüri Vlassov, kes oli üks asutajaliikmetest ja samuti külalisena sünnipäeva õhtule kutsutud. Fotoäride lisandumine, konkurentsi tihenemine ja digifotograafia tulekuga kadunud suurem vajadus filmilintide ilmutamise ning paberile kandmise järele põhjustas selle äritegevuse kahanemise. Kuivõrd fototeenustega kaasnes ka mõningane trükkimise vajadus, siis otsustas ettevõtliku loomuga Ain Pajo sellega edasi minna.

Trükikoda alustas tööd Pärnus 1997. aastal oma pereliikmetega ja nelja-viie inimese osavõtul. Esmalt osteti Rakveres müügis olnud kahevärviline trükimasin. Esimestel aastatel pakkus trükikoda teenustöid Pärnu lähikonnale peamiselt reklaamtrükiseid tehes. Tuntust kogudes laienes tellimuste täitmine üle terve riigi. Millenniumi vahetuse järel alustati tootmist välisturule, mis ongi kahtlemata Eesti trükitööstuse veohobune.

Pärnakad mäletavad veel hästi, et Vana Turu uus hoone oli Pajo püstitatud, kuid hea ärivaistuga mees otsustas turupidamise pärast Elmar Lepaga aastaid kestnud vastasseisu lõpetada kinnistu müügiga 2004. aastal ja saadud raha paigutada trükikoja arendusse. Investeerides tol ajal Kaks ja Pool nime kandva trükikoja moderniseerimisesse ca 16 miljonit krooni soetas trükkal firmale neljavärvi trükimasina ja vahetas välja kogu senise tehnoloogia, mis võimaldas teha mitmesuguseid reklaammaterjale alates kujundustest kuni valmistoodanguni välja, samuti nimekaarte, etikette ja muud seesugust. Tol ajal lisandus Pajo ütluse kohaselt pidevalt tööd juurde, kuigi Pärnus oli olemas veel kaks trükikoda: Trükk ja Hansaprint. 2006 aastaks kasvas käive 12 miljoni kroonile, ekspordi osaks oli ca 10 %. Trükitööstuses leidis tööd alla 30 inimese.

Rutt ja Ain Pajo õnnitluste vastuvõtul. Foto: Jüri Vlassov II

Mõne aastaga toimunud kiire tootmiskasv oli sedavõrd hea, et 2007. ja 2008. aasta majanduskriis ei tekitanud firmale suuremaid raskusi. Vastupidi, kriisist oli firmale isegi mõneti kasu. Kasutati soodsat juhust ja osteti Tallinnas pankrotistunud trükiettevõtte uued seadmed, mis olid juba võlgade katteks panga valdusesse võetud. Pangalt osteti täielik komplekt kaasaegseid trüki ja järeltöötlusseadmeid, mis vanasse majja Pärnus Lille tänaval enam ära ei mahtunud. Otsimise tulemusena leiti äsjavalminud uus hoone Sindis, kus olid tehnikale sobivad pinnad, gaas, elekter ja muud vajalikud ühendused. Trükitehnika kõrget hinda arvestades polnud majanduslikult otstarbekas seadmeid rendipinnale seadistada, seepärast otsustati igasugust riski maandavalt kinnistu ostutehinguga täielikult omandada.

Foto: Jüri Vlassov II

AS Pajo tegi 38 miljonit krooni maksnud investeeringu Sindis paiknevasse uude tootmishoonesse koostöös UniCredit Eesti filiaali ja Swedbankiga, EAS toetas omakorda 7,6 miljoniga. Tehniline uuendus avas võimaluse trükkida klientidele laias variatsioonis tooteid B3 formaadist kuni B1 formaadini, mis muutis firma tootmistehnoloogia suure avaruse poolest täiesti unikaalseks ettevõtteks, selgitas tookord ajakirjanikele AS Pajo juhatuse liige Urmas Savi, kes oli hüppelise arengu ajal tegevjuhi ametis. Kui Sindis alustati 32 töötajaga, siis aegamisi täienes kaader üha suuremaks.

Trükikoja pidulikku avamist tähistati otse tootmispinnal 2009. a novembri esimesel poolel õnnitlejate üsna kireva seltskonna osavõtul. Meenuvad olümpiavõitja Gerd Kanter ja tema plakati trükk, millele võis autogrammi võtta, samuti Contra ning liba Mart Viisitamme kohalolek. Satiirimaigulise huumori eest kandis hoolt Ahti Puudersell.

Lustlikul avapeol tunnistas Ain Pajo toona, et loomulikult on terves riigis raske ja siseturu üsna tagasihoidlikuks jäämisega näeb seda ka nende juures. „Aga kuna asume Euroopa Liidus, siis on turg järelikult palju suurem ja tänu sellele ka toodangu maht kasvanud,” kinnitas siis Ain Pajo, kelle näolt võis rohkem kui neli aastat hiljem toimunud ümmarguse arvuga sünnipäeva peol lugeda rõõmsat rahulolu seniste töötulemuste üle ka nüüd.

AS Pajo trükikoja hoone Sindis

Rahuloluks on andnud ju põhjust jätkuvadki arengud. Tunamullusel suvel soetas Pajo trükikoda Kredexi tehnoloogialaenu toel ligi kaks miljonit eurot maksnud moodsa trükimasina Saksamaalt, mis tundus ühe masina kohta tõepoolest meeletu rahana. Kredexi abil kaeti pangalaenu omaosalus. Trükitehnika viimane sõna võimaldas protsessi oluliselt kiirendada ja töö väga täpseks muuta. Tänu uuele masinale kasvas nii toodang kui eksport ja lisandus taas täiendavaid töökohti.

Trükikoja hoone juures on veel 6000 ruutmeetrit AS Pajole kuuluvat kasutamata maad, mis võimaldaks vajaduse korral tootmispinda juurde ehitada.

Samal teemal:

Pajo tõi trükikoja Sinti

Täna avati Sindis Eesti moodsaim trükikoda

Urmas Savi: Pajo AS investeerib trükitööstuse laiendamisesse 2,5 miljonit eurot

Annely Akkermann valiti Pärnumaa piirkonna uude juhatusse kõige suurema häälte arvuga

Saturday, January 18th, 2014

Täna toimus IRL-i Pärnumaa piirkonna korraline üldkogu, kus kuulati juhatuse nimel sõnavõtnud Siim Suursilla ettekannet möödunud perioodi tegemistest, valiti uus juhatus, revisjonikomisjon ja esindajad erakonna volikokku.

IRL-i Pärnumaa üldkogu toimus täna Pärnu Maavalitsuse saalis, kuhu oli registreerunud 119 erakonna liiget 600-st

Kuna esimeest Urmas Reinsalu polnud üldkogu tervitamas, siis paluti seda teha Riigikogu liikmel Annely Akkermannil, kes eestseisusesse kuuludes omab erakonna esimehega samaväärselt õigust IRL-i nimel kõnelda.

Valimiskast pitseeritakse kinni;  üldkogu tööd juhatab Erik Reinhold

Annely Akkermanni tervitus

Annely Akkermann. Foto: erakogust

Erakonnale Isamaa ja Res Publica Liit oli möödunud aasta kahtlemata positiivne, nii  Pärnumaal kui ka Eestis tervikuna. Me kasvatasime oma toetusprotsenti üle riigi, me suurendasime oma esindatust kohalike omavalitsuste volikogudes ja viisime ellu rahvuslikku aadet kandvat poliitikat. Me võime lugeda oma viimase aasta tegemisi kordaläinuks.

Kõige vanem ja tugevam haru selles juurestikus, mille meie erakond on Eestimaa mulda ajanud – Eestimaa Rahvusliku Sõltumatuse Partei, tähistas suvel oma 25. sünnipäeva.  ERSP asutajad ei kaotanud usku Eesti iseseisvuse taastamisse ning võitlesid selle nimel riskides oma noore elu ja vabadusega.  Tunne Kelam ja Lagle Parek on endiselt meie erakonna väärtuste hoidjad.

Erakonda kuuluvad inimesed peavad moodustama meeskonna, me peame üksteist austama, toetama ja hoidma ükskõik kui raske see mõnikord tundub. Meie konkurendid ideoloogilisel maastikul on väljapool seda tuba, kus me täna üheskoos istume. Me peame üksmeelselt esindama konservatiivset maailmavaadet.  Just meie erakonna kohus on hoida ära pööre vasakule, Venemaa poole.

Eesti rahvas ootab meilt kui mitte üksmeelt, siis vähemalt koosmeelt, mis tähendab, et isegi kui ei jõuta ühisele arvamusele, tehakse üksteisega konstruktiivset koostööd. Me peame erakonnana ja poliitikutena käituma soliidselt ja väärikalt – nii, et meist saab lugupidada.

Mall Palm teeb ettepaneku

Tunne Kelam pole olnud kunagi kõige populaarsem inimene meie erakonna sisevalimistel.  Siiski on tal väga palju toetajaid Eesti valijate hulgas ja hiilgav karjäär poliitikas. Ta kannab väärtusi, mis on inimestele tähtsad ja teeb seda auväärselt.

Meie erakonna liikmed siin saalis ei taha valida pooli. Valides poolte vahel  jääb üks pool kaotajaks ja halvemal juhul loobub poliitilisest tööst, aga seejärel  on meie erakond  Pärnumaal poole võrra väiksem.  Head inimesed, ärge valige pooli, valige inimesi, kes suudavad teha koostööd ja  oskavad oma ametit kanda väärikalt, südame ja mõistusega.

Pärnu piirkond toetas kaks aastat tagasi erakonna esimehena Urmas Reinsalu, et ta seoks ühte erakonna erinevaid huvigruppe, looks töörahu ja konstruktiivset õhkkonda. Urmas Reinsalu on sellega hakkama saanud, mitte kunagi pole ühinenud erakonnas olnud nii pingevaba meeleolu ja ühiste eesmärkide nimel koostööd tehtud.

IRL-i Pärnumaa üldkogu

Eelmistel Riigikogu valimistel oli meie erakonnal kolm põhilubadust – vanemapalk, tasuta kõrgharidus ja kodukulude alandamine.

Vanemapalk hakkas kehtima alates 2013. aasta algusest. Isegi kui vanemapalk ei tõsta sündivust täna, kaotas see ometi absurdse olukorra, et need vanemad, kes pühendasid oma parimad aastad laste kasvatamisele ja mitte rohkem raha teenimisele, saavad vanaduses karistatud madalama  pensioniga. Mul on heameel, et see ebaõiglane olukord on lõpetatud.

Eesti rahvas on püsinud ja püsib ka edaspidi ainult tänu töökusele ja nutikusele, sest meid on vähe.  Eesti riik vajab igaühelt maksimumi.  Alates 2013. aasta septembrist on kõrgharidus kõigile tasuta.  Kuigi hariduse omandamiseks on vaja teha veel palju muid kulutusi, on siiski suur asi, et hariduse enda eest enam maksma ei pea.

Sander Kilk

Kodukulusid saab vähendada ainult energiakulu mõistes. Kodukulusid vähendada rahalises mõistes ei ole isegi teoreetiliselt võimalik. Niikaua kui ülemaailmne majandusmudel taotleb majanduskasvu, niikaua toimub inflatsioon ja tõusevad hinnad, eriti energiahinnad, sest maakera taastumatud ressursid ei kasva, vaid muutuvad aina raskemini kättesaadavaks ja defitsiitsemaks. Me saame kokku hoida energiat ja selleks on riik panustanud miljoneid eurosid kortermajade soojustamiseks. Kümned lasterikkad pered on saanud toetust kodumajade rekonstrueerimiseks.

Ago Kalmer, Tõiv Tiits, Peeter Prisk

Tuleviku seisukohalt üks olulisemaid dokumente, mille koostamisel ma Riigikogu liikmena osalesin, oli järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi  vahendite kasutamise põhimõtted, mille põhjal sõlmitakse Eesti ja Euroopa Liidu vahel partnerluslepe. Eesti rahanduslik maine on väga kõrge ja meie valitsuse liikmed suutsid läbirääkida Eestile antava abi suuruse summas 5,9 miljardit eurot. Mul on hea meel, et Eesti  lähiaastate arengu võtmesõnad on inimeste haridus ja tervis, puhas looduskeskkond, majanduskasv ja arenenud infrastruktuur.  Ajame Eesti asja!

Piirkonna esimees kõneles arvude keeles

Siim Suursild

Piirkonna esimees Siim Suursild ütles, et maakonna 600-st liikmest kogunes maavalitsuse saali 119 erakonna liiget, mis on näiteks Tallinnaga võrreldes kordades suurem osavõtjate hulk suhtes piirkonna liikmetega. Pärnumaa võrdluses nimetas ta Reformierakonda, kelle liikmeskond on 1200 ümber, aga Pärnu Linnavolikogusse pääses poole vähem saadikuid kui IRL-i nimekirjas kandideerinuid. Keskerakonna järel jäädi Pärnus siiski teiseks.

Väärikate klubist kasvavad välja head ettevõtmised

Mari Suurväli

Klubi juht Mari Suurväli ütles, et suurt huvi tekitav Väärikate ülikool on tegelikult välja kasvanud erakonna väärikate klubilisest tegevusest. Ka lipu sünnipäevade tähistamise mõtte algataja oli Pärnu väärikate klubi. Sellest on kujunenud nüüdseks iga-aastane suursündmus, mille sarnast mujal riigis ei leidu. Väärikate klubi algatas ka diskussiooni klubi, millest nüüdseks on kujunenud erakondade vaheline mõttevahetuste arendamise paik. Suurväli sõnul viimasel ajal seal oma erakonna liikmeid ei pidavat eriti küll olema, aga klubi tegevust veab Tõnu Simson – sama mees, kes 2007. aastal algatas lipu päevade tähistamise mõtte.

Kuno Erkmann

Valimised

Erakonna Pärnumaa piirkonna juhatusse valiti Annely Akkermann, Andres Metsoja, Meelis Kukk, Siim Suursild, Marika Laidna, Peeter Prisk, Mari Suurväli, Erik Reinhold, Kuno Erkmann.

Pärnumaa esindajateks IRL-i volikogusse valiti Andres Metsoja, Meelis Kukk, Krista Nõmm, Kuno Erkmann, Liina Hansen, Ago Kalmer, Urmas Aava.

Samal teemal:

Annely Akkermanni asemel Siim Suursild

Toimus IRL-i Pärnumaa üldkogu