Arhiiv April, 2014

Lääne-Eesti provintsiteatripäeval paistsid silma saarlased

Monday, April 28th, 2014

Parima lavastuse auhinna saab Saaremaa rahvateater näitemängu “Jänes Lontkõrv” esituse eest

Laupäeval toimus nelja maakonna provintsiteatripäev Sindi seltsimajas, kus ligemale 12 tunni pikkusel teatrimaratonil esitasid harrastusnäitlejad 11 näitemängu. Kõige arvukamalt oli esindatud Saaremaa kuue näitetrupiga, kes noppisid ka enim auhindasid.

Sindi Seltsimaja uksel, järgmisele näitemängule

Saaremaa harrastusteatrite edulugu

Saarlaste lavastuseks tarvilik inventar

Saaremaal on provintsiteatripäevi peetud üsna ammusest ajast, aga 2012. aasta kevadel korraldati harrastusteatrite festival Tornimäe rahvamajas laiendatult neljale maakonnale. Mullu rändas teatrimaraton esmakordselt Saaremaalt Hiiumaale ja tänavu jõudis suurele maale Pärnu külje all asuvasse Sindi linna, kus sündmuse õnnestumiseks kandis peavastutust Pärnumaa Rahvakultuuri Keskselts.

Aire Koop (vasakul) Pärnu Rahvateatri näitlejatega

Sindi festivali peakorraldaja, Pärnumaa rahvakultuurispetsialist Aire Koop, kiidab Saaremaa harrastusteatrite innukust ja head taset. Saarlaste edu troonib kauane näitemängude järjepidevuse hoidmine. Koop ei tea nimetada mitte ühtegi teist paika kusagil mujal, kus oleks nõnda tihedalt näitemängu huvilisi koondunud erinevatesse seltskondadesse. Mõni maja mahutab isegi rohkem kui üht teatritruppi. Saaremaa kuuele lavastusele oli teatrisündmust korraldaval Pärnumaal vastu panna poole vähem: Tori TRET, Raeküla rahvateater ja Pärnu Rahvateater. Kaugemalt nurga külalisena kutsuti Sinti Sõmeru näitering Lääne-Virumaalt, kes on varemgi Lääne-Eesti provintsiteatripäeval osalenud.

Žürii tööpäev kestis ilma vaheta 13 tundi

Viivi Metslaid

Koobi sõnul kujunes kella kümnest alanud teatripäev tegusalt tihedaks ja lõppes alles kella 23.30 paiku pärast seda, kui kuulutati välja kaheksa auhinnasaajat. Etendusi hindas oma ala hästi tundev hindajate kolmik. Žüriisee kuulusid Eesti näitejuhtide teatritrupi juhatuse liige Viivi Metslaid ning näitlejad ja lavastajad Rein Laos ja Enn Keerd.

Rein Laos

„See, mis me nägime, oli tore, meeldejääv, rõõmsameelne, nakatav ja väga huvitav,“ rääkis Viivi Metslaid. Mitmel korral nenditi rõõmustava edasiminekuna teksti suurepärast esitust. Metslaid ütles, et tekstiga tehtav töö on olnud tõsiseks komistuskiviks varematel kordadel „Tekst ei jõudnud saali kas diktsiooni või lauserõhu probleemi tõttu või mis tahes muul põhjusel, aga täna oli rõõm näitlejaid kuulda. Ei olnud ka ühtegi lavastust, mille vaatamine võinuks tekitada piinlikust või oleks olnud nõrga ettevalmistusega. Olid normaalsed ja toredad lavastused – nagu ikka, mõni võibolla küll toorem, teine natuke küpsem. Kõik etendused olid vaadeldavad ja täiesti nauditavad,“ selgitas Metslaid näitlejate üllatavat tublidust.

Enn Keerd

Kõik, kes näitemängude vastu huvi tundsid, võisid saada prii sissepääsu. Kahjuks tuli taas tõdeda väikest huvi, kuigi toodi heal tasemel kultuurisündmus lausa kandikul ja peaaegu koduukse läveni linnarahvale kätte. Koop ütles, et teatav kultuurileigus harrastusteatrite tegevuse vastu on üleüldine ja mitte ainult Sindile omane.

Vaheldumisi suurel ja väikesel laval mängitud žanritest nägi vaataja nii naerutavat komöödiat kui igavikulist mõtteainet, mille vahele jätkus ruumi poliitilisele absurdile, külajandile, armastusele ja muule, mida dramaturgia võimaldab.

Näitemängu sünd

Pärnu Rahvateater varahommikul enne esimesena lavale astumist

Esimesena astus lavale alates 2010. aasta septembrist Pärnumaa Rahvakultuuri Keskseltsi liikmena tegutsev Pärnu harrastusteatritrupp Pärnu Rahvateater. Alates 2012. aastast juhendab näitetruppi Aire Koop, enne teda oli lavastajaks Meelis Sarv. Pika teatripäeva sissejuhatuseks valitud “Kuidas sünnib näitemäng” osutus huvitavaks tükiks, mis jutustab pisut võimendatud huumorivõtmes näitemängu lavaküpseks valmimise köögipoolest. Karel Čapek’i samanimelise kirjatüki järgi tegi näitemängule lavalise seade Aire Koop, kellel on lavastajana suured kogemused.

Pärnu Rahvateater, "Kuidas sünnib näitemäng"

12. aprillil Pärnu Nooruse Majas toimunud Harrastusteatrite festivalil sai nende lavatükk parima lavastuse nimetuse. Sama etenduse põhjal nimetati Saima Jakobson parimaks naisosatäitjaks ja Toomas Vassiljev parimaks meesosatäitjaks. Loomulikult ei saa edukus alati kulgeda geomeetrilisel tõusujoonel ja seepärast ei pea nad kurvastama, et sedakorda ei õnnestunud ühtki preemiat saada. Peamine on see, et saalis istunud tavavaatajad said aimu näitemängude valmimise tegelikest sünnivaludest.

Ninatarkus

Saaremaa rahvateater, "Jänes Lontkõrv", jahimehe rollis Lea Kuldsepp

Lääne-Eesti provintsiteatripäeval läks parima lavastuse aunimetus Kuressaarde Saaremaa Rahvateatrile. Väino Uibo lavastuses etendus S. Mihhalkovi “Ninatark-Jänku“ ainetel loodud “Jänes Lontkõrv”, mida mängiti esmakordselt Kuressaare Linnateatri laval tänavu veebruaris. Muide, see nukunäidend läks ajalukku seoses 1952. aastal loodud Eesti Riikliku Nukuteatriga, kui eesti lastele esietendus ”Ninatark jänku” väga õpetliku jutustusena, mida tasub meeles pidada ka täiskasvanul. Sindis pälvis selle näitemänguga parima kõrvalosatäitja eripreemia Lea Kuldsepp, kes on ka selle projekti juht, aga etenduses täitis jahimehe rolli. Teistes rollides mängivad veel Kalle Kadarik, Tiia Marist, Annelii Sirel, Merike Meriloo, Maarjus Kupits, Krista Kütt, Juhan Nemvalts, Kersti Sepp, Virgo Neemre. Neist viimasele omistati parima meesosatäitja nimetus. Mitte küll samas tükis mängitud hundi rolli eest, vaid Molière’i komöödias “Arst vastu tahtmist” osatäites, mis näitab seda, et hakkajamad harrastusnäitlejad suudavad ka mitmes trupis kaasa teha.

Aegumatu Molière

Taritu näitering, "Arst vastu tahtmist", Sganarelle

Lümanda valla Taritu näitering tuli Saaremaalt Sindi seltsimaja suure saali suurele lavale Helle Kesküla lavastatud näidendiga „Arst vastu tahtmist“, mille autor on 1622. aastal Pariisis sündinud Molière alias Jean-Baptiste Poquelin. 51-aastaseks elanud mees tudeeris 5 aastat jesuiitide kolleegiumis, järgnevalt tutvus teatriga ja asutas koguni oma näitetrupi. Kahjuks ei osutunud trupp edukaks ja Molière sattus võlavanglasse. Vabanedes liitus ühe rändtrupiga ja asus algupäraseid näidendeid looma, mis tegi ta tuntuks Euroopas, Aasias ja Aafrikas. Eesti lavadele jõudis tema looming alates aastast 1866. Moliere´il ei ole vastandit ja teda on arvatud komöödiakirjaniku etalooniks.

Sganarelle ja Lucinde

Lõbus jant „Arst vastu tahtmist“ naljatleb tohtrite üle. Lugu algab Martine ja Sganarelle vahel sellest, kes peaks majas peremees olema ja kes hagu raiuma. Tüli kandub selleni, et Sganarelle hakkab oma abikaasat nüpeldama, millele naine asub kättemaksu hauduma. Samal ajal peavad Lucas ja Valere nõu peremehe tütre haigusele lahenduse leidmiseks. Meeste juttu pealt kuulnud Martine avastab sobiva võimaluse mehe karistamiseks ja esitleb Sganarelle’i terve ilmamaa parima arstina, kes teatavate veidruste tõttu ei soovivat seda alati tunnistada. Naise soovitusel annavad Lucas ja Valere mehele korraliku keretäie, misjärel Sganarelle nõustub kaasa minema ja arstina kõiki lollitama. Õnneks saab Sganarelle jälile isanda tütre Lucinde kõnevõime kaotamise teesklusele ja lugu lõpeb kõiki osapooli rahuldavalt hästi.

Päeva juhid Ivo Eesmäe (Hamlet) ja Marju Aasma (Ophelia)

Väga hästi tuli oma osaga näidendis toime ka Virgo Neemre, kes mängis Sganarelle’i ja võitis hindamiskomisjoni liikmete poolehoiu sedavõrd, et talle omistati parima meesosatäitja nimetus. Eripreemia sai Martine’i rollis sooritatud stiilipuhtuse eest Aili Salong, kes tegi vahendeid valimata Sganarelle’ile seda, mida suutis ega kavatsenudki hirmuvalitsuse all heituda. Publik kohtus elujõulise särava naisega.

Absurdi poliitika

Salme vallateater, "See, kes avab ukse"

Salme vallateatrile anti eripreemia tervikliku lavastuse eest. Maire Sillavee lavastatud Ukraina dramaturgi Neda Neždana (kodanikunimega Nadežda Mirošnitšenko) “See, kes avab ukse” on näidend, mille süžees ristuvad kujuteldavad ja tegelikkusega haakuvad olud, farss ja hingelised pihtimused kahe naise vahel. Nad leiavad endid surnukuuri lukustatuna ja neid terroriseeritakse tundmatutelt isikutelt tehtavate telefonikõnedega. Äkitselt ollakse taas vabad. Näib uskumatuna, aga see teadmine osutub naistele kõige raskemaks valikuks…

Kopsiv tünn

Kristiina Lõhmus, võtab vastu parima naisosatäitja autasu

Tori teater TRET esitas Argo Juske ja Kirstiina Lõhmuse ühislavastuses valminud Jaan Tätte teatritüki “Latern”, milles oli ainus osatäitja Kristiina Lõhmus ise. Teda tunnustas žürii parima naisosatäitjana. Kujunduse autor on Argo Juske. Naljakana tunduv tõsine lugu pajatab tillukesel saarel elavast tütarlapsest, kes läidab mere ääres laterna selleks, et kohata tõelist armastust. Hoolimata ema tarkusest ja isa abist meest leida näib kõik ikkagi lootusetuna kuni ühel ööl veeretab tütar kodu õuele tünni, mille sees keegi kopsib. Sealt alates hakkavad hargnema sündmused, mis lõpeb sellega, et kavalusega sulgeb neiu tünnist vabanenud mehe uuesti samasse tünni ja veeretab selle randa tagasi.

Päeva keeruliseim ülesanne

Sõmeru näitering, "Ma ei tea, mis saab homme"

Lääne-Virumaa Sõmeru näitering tuli Sindi lavale lühinäidendiga „Ma ei tea, mis saab homme”, millega võideti eripreemia keerulise dramatiseeringu tasemel esituse eest. Preemiat üle andes lausus Rein Laos, et Tennessee Williams’i mõtte edastamine oli selle päeva üks keerulisemaid dramaturgilisi tükke. Lavastaja Marika Vernik oli väga tagasihoidlik ja ei soovinud koos trupiga, et nende etteaste oleks sedavõrd tugevalt esile tõstetud koos Williamsi nimega.

Meisterlik tekst

KÕT teater, "Kurge oodates"

Kõmsi rahvamaja teatritrupp KÕT teater mängis õhtu saabudes viimase tükina “Kurge oodates”. Kati Murutari loo lavastas Aire Arge, kes sai teksti meisterliku esituse eest eripreemia. Preemiat kätte andes kommenteeris Rein Laos sõnadega: „Mõtlesin isiklikult, millises filmis ma teda näinud olen? Millises rahvusvahelises filmis ta esinenud on?“ Tänavu Kõmsi rahvamajas peetud VII harrastusteatrite festivalil võitis sama tükk parima lavastuse auhinna. Kohati absurdini viidud humoorikalt võimendatud näitemängus esitletakse esimest korda sünnitama minevate naiste tavalisi hirmusid. Loo kirjutamise ajal oli Kati Murutar 39-aastasena viiendat titte ootav tubli ema.

Premeerimatagi head näitemängud

Tornimäe näitering Tungal, "Eesti matus"

Rein Laos ütles pärast auhindade teatavaks tegemist: „Ega meil vaidlemist ei olnud. Me jõudsime väga kiirelt ja kergelt järjest nendele ühistele arusaamadele, kes ja mille pärast meeldis. Lõpuks oli neid ka rohkem, kui olime planeerinud.“ Võimalik, et mõnd erinimetusega preemiat väärinuks kõik teisedki sedakorda ilma jäänutest. Tavavaatajatega vesteldes selgus, et mitmetele läks hinge ja südamesse Andrus Kivirähki „Eesti matus“, mida mängisid saarlased. Tornimäe näitering Tungal tegutseb Pöide vallas. „Eesti matuse lavastas Krista Kütt.

Tornimäe näitering Tungal, "Eesti matus"

Näitleja Andrus Vaarik on kunagi ajalehes Sirp kirjutanud, et Kivirähk on eestlastesse alati irooniliselt suhtunud, samal ajal ikka poolehoiuga ka. Kuid selles loos on Kivirähk tüüpilise eestlase suhtes päris halastamatu. „Näidendis avanev pilt eesti inimese elust on päris traagiline. Ehkki elu ise seda ju pole, elu on koomiline, tihti ka kohutav, aga mitte traagiline. Kui “Rehepapi” ahned, varastavad, üksteist petvad eestlased olid kavalad ja sümpaatsed, siis “Eesti matuse” tõsine tööinimene ei ärata mingit sümpaatiat, esmapilgul,“ vahendas Vaarik omi mõtteid, millega tahaks ühineda. Mõeldes tagasi laupäeval nähtud lavastusele, siis sellest jäi kõige rohkem meelde hoopis see, kuidas näitemäng ühildati väga kasuliku praktilise tegevusega ja laval lõhuti peaaegu koorem küttepuid parajateks halgudeks, mis sobivad talvel ahju panna. Eestlased on siiski ikkagi väga tõsised tööinimesed!

Ardo ja Anneli Vahter, näitetrupp "Orezare", Puhkus

Orissaare näitetrupp Orezare mängis Slawomir Mrožek’i “Puhkust”, mille lavastas Ellen Teemus ja mis esietendus Orissaare kultuurimajas päev enne Sindit. Praegusel ajal väga aktuaalset teemat käsitlevad näitemänguliselt abikaasad Anneli ja Ardo Vahter. 35 minutit kestvas näidendis otsustavad juba mõnda aega koos elanud naine ja mees puhkusele reisida, aga eneselegi teadmata satuvad nad hoopis kodusõja koldesse.

Tornimäe näiteselts, "Tuleb tuttav ette"

Tornimäe näiteseltsi etendus “Tuleb tuttav ette” tuli tõepoolest korduvalt vanast filmist nähtuna tuttavana ette. Juhan Smuuli monoloogide põhjal on Airika Saamo pannud kokku loo, mida Helje Basihhina kohalikele oludele sättides lavastanud.

Raeküla Rahva Teatri „Teel tööle“ lavastaja on Mari-Liis Pärn. Sel kuul toimunud Harrastusteatrite festivalil Pärnus saadi väike eripreemia – Raeküla Rahva Teater, endi poolt seatud lavatüki “Teel tööle” eest.

Raeküla rahvateater, "Teel tööle"

Et žürii hinnanguid oodates näitemängudes osalejate aeg igavaks poleks läinud, selle eest hoolitses Tõstamaa tantsuansambel Alibi Duo, koosseisus Õnnela ja Alan. Kuuldavasti jätkus näitlejate pidu ka pärast žürii tulemuste teatavaks saamist.

Samal teemal:

Kõige menukamalt läks „Ostuaed“

Piltuudis täna etendunud Pernau Rahwateatri tükist „Sarapiku Juhani imelised Juhtumised“

Esimesest kokkusaamisest kuni eelseisva järgmise etenduseni

Sindis näeb kaheksa varbaga kuningat

Häädemeestel on parimad harrastusnäitlejad

Sindis peeti Pärnumaa maateatrite festivali

Pärnumaa harrastusteatrite festival Sindis

Tudengid pakuvad ideid Pärnusse kavandatava riigiloojate monumendi rajamiseks

Friday, April 25th, 2014

Toomas Tammis ja Mark Soosaar jalutuskäigul Pärnu südalinnas

Kümmekond Kunstiakadeemia tudengit tulevad suvel Pärnusse tööle, et luua skulpturaalseid ideekavandeid Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks rajatavale monumentaalteosele.

Toomas Tammis

Pärnu Linnavolikogu juures tegutsev Eesti Vabariigi 100. aastapäeva erikomisjon kogunes täna oma kolmandale istungile Pärnu linnakodaniku majas, kus oli peakülaliseks Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan professor Toomas Tammis.

Trivimi Velliste Pärnu linnakodaniku majas

Arutelu teemaks oli riigi loojatele mälestusmärgi püstitamine 2018-ks aastaks. Kunstiakadeemia tudengite üheks õppetöö vormiks on õppepäevad või -nädalad, kus võetakse analüüsida mõnda olulist teemat. Selleks minnakse vastavasse paika, kus kavatsetakse midagi rajada ja mängitakse praktikas läbi erinevaid variante. Tänasel kohtumisel pidas dekaan Tammis võimalikuks tulla kümnekonna õpilasega eeloleval suvel kas juulis või augustis nädalaks ajaks Pärnusse. Tudengitega on kaasas ka juhendaja. Nad tutvuvad kõigi võimalike kohtadega, kuhu oleks võimalik soovitud mälestusmärki rajada. Tudengid tutvuvad asupaikade ruumilise tausta ja konkreetsete kohtade sidususega ajaloos – sõnumiga sellest, mida iga üksik paik endaga kaasas kannab. Üliõpilaste ülesandeks on pakkuda välja väga erinevaid loomingulisi kavandeid, mida modelleeritakse arvuti ekraanil või materjaalses vormis.

Toomas Tammis ja Mark Soosaar Rüütli platsil

Töö lõpusirgele jõudmisel korraldab juubelikomisjon raekojas linnarahvale kohtumise samade üliõpilaste ja juhendajaga. Üheskoos saab siis vaagida sõelale jäävaid töid ja inimestel avaneb võimalus oma arvamuste välja ütlemiseks. Komisjoni esimees Trivimi Velliste peab oluliseks rõhutada, et hetkel ei ole komisjonil mitte ühtegi eelarvamust või lõplikult kinnistunud otsust mõttelise pildina tulevase skulptuuri kohta. See annab tänastele noortele ja tulevastele arhitektidele, kunstnikele vaba võimaluse katsetada mistahes lahendusi. „Ei ole kunagi välistatud, et mõni noor tuleb välja mingi täiesti uue ideega, mille peale seni pole mitte kunagi tuldud. See oleks väga suureks ja tänuväärseks abimaterjaliks juubelikomisjoni töös sobiva valiku poole,“ selgitas Velliste.

Tass kohvi ergutab pikal nõupidamisel vaimu

Komisjoni aseesimees Mark Soosaar soovitas tuntud kunstiajaloolase Heie Treieri loengut erinevatest teemalahendustest Euroopa linnades, mis on seotud hästi nähtavates kohtades märgilise tähendusega sündmustega näiteks riikide suurjuubelite jäädvustamisel. Treieri kuulamine loob täiendava tausta tudengitele. „See oli Mark Soosaarelt üks väga hea ettepanek, et valmistada Heie Treieri silmade läbi tudengeid ka teoreetiliselt korralikult ette. Treier on sellel alal üks kõige väljapaistvamaid teadjaid. Eelmisel komisjoni istungil tutvustas ka Mark Soosaar erinevaid maailma näiteid slaidiprogrammiga, mis haakub hästi Treieri ettekandega,“ ütles Velliste.

Toomas Tammis leiab, et hea kunstiteos on linnaruumis nagu väärikas kodanik.

Samal teemal:

Erikomisjon külastas vilistlaste Pätsi ja Vilmsi kooli

Pärnus alustas tööd Eesti Vabariigi 100. aastapäeva erikomisjon

Neli meest Kuninga tänava ringile

Toris mälestati jüripäeval veterane

Wednesday, April 23rd, 2014

Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus tähistati täna veteranipäeva jumalateenistuse, pärgade asetamisega Püha Jüri ratsamonumendi jalamile ja söödi sõdurisuppi.

Tori Põhikooli õpilased

Veteranipäev Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus

Peasissekäigu juurde viiva tee servas võtsid saabuvaid kirikulisi vastu Sindi Gümnaasiumi õpilased 20 suure sinimustvalge lipuga. Jumalateenistuse lõppedes hoidsid Sindi lippe Tori Põhikooli õpilased, kes asusid kohtadele pikas spaleeris kirikuga külgneva kõnnitee ääres.

Teenistusel osalesid EELK peapiiskop Andres Põder, kaplanid, president Arnold Rüütel, kaitseminister Sven Mikser, välisriikide esindajad USA-st, Ühendkuningriigist, Lätist, Soomest ja Poolast. Kolonelleitnandi auastmes kaplan Taavi Laanepera jutlustas 45. Psalmi ainetel sõjamehe aust.

Traditsiooniliselt mälestati langenuid, selle järel kõlasid trompetil „Head ööd“ ja „Äratus“ viisid.

Orelil mängis Jaanus Torrim ja Kaitseväe orkestrit dirigeeris Indrek Toompere.

Militaarsete traditsioonide hoidmise eest omistasid Soome sõbrad viiele mehele aumedalid. Soomes toimuva Pro Tradiitone Militare – nõukogu poolt said Teenete ristid EELK Tori Püha Jüri koguduse ja Tori kiriku taastajate ühenduse juhatuse esimees Jüri Kask, Jüriöö pargi asutaja Jüri Uppin ja heraldik Priit Heroodes. Varsinais-Soome maakonna Reservväelaste Liidu Teenete medali said Lembit Miil ja Riivo Liin.

Püha Jüri ratsamonumendi juures

Tavapärasel viisil võtsid külalised teenistuse lõppedes oma teekonnale kaasa altaril süüdatud jüritule. Tuld viidi nii Pärnumaa valdadesse kui ka kaugemale: Põltsamaale, Tallinnasse, Tartusse jm.

Püha Jüri ratsamonumendi jalamile asetati pärgasid. Monumendi juures laulis Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse meeskoor. Kaitseliidu Pärnumaa maleva Naiskodukaitse jagas kõigile kirikulistele suppi.

Samal teemal:

Jüriöö märgutuli jõudis tunniga Mädara linnamäelt Pärnu südalinna

Pärnu kaitseliitlased valvasid jüriöö tuld kolmanda öötunnini

Toris pühendati jüripäev veteranidele

Jüripäeva sündmustikud Pärnumaal

Jüriöö märgutuli jõudis tunniga Mädara linnamäelt Pärnu südalinna

Wednesday, April 23rd, 2014

Eile õhtul süüdati Mädara linnamäel jüriöötuli, mis anti nägemiskaugusel asuvate tõrvikute järk-järgulise süütamise kaudu üksteisele edasi ilma tule enda liikumiseta.

Jüripäeva eelõhtul Pärnus

Märgutuli traditsiooniks

Märgutuli läidetakse Pärnu südalinnas

Esimest korda katsetati märgutulede tekitamist Pärnumaal möödunud aastal, kui tähistati jüriöö 670. aastapäeva. Edukalt läbitud eksperimendi käigus püüti teada saada aega, mis kulub märgutulede abil teate edastamiseks maakonna piiril asuvalt Soontagana linnamäelt Pärnu südalinna. Mullu anti märgutuli 44-st tõrvikust moodustunud ahelas ligemale 70 kilomeetri kaugusel asuvast Koongast Pärnu südalinna 59 minuti ja 38,44 sekundiga. Tõrvikutega lõid kaasa Kaitseliidu Pärnumaa maleva Soontagana ja Pärnu malevkonnad, Koonga valla rahvas, Lavassaare ja Sanga külaseltsid, samuti Jõõpre ja Audru õpilased.

Mullu alustatud tava jätkates koliti tänavu teisele suunale, et võtta aega märgutuledega teate edastamiseks Vändra-taguselt Mädara linnamäelt Pärnusse. Pärnu-Rakvere maantee vahetus läheduses asuvat linnamäge on kohalike seas kutsutud ka Punamäeks ja Kirikumäeks. Neemiklinnust kaitseb läänest Mädara jõgi ja ida poolt raskesti läbitav soine ala. Arheoloog Artur Vassari poolt 1953. aastal läbi viidud proovikaevamisel leitud savinõukildude põhjal oli see muistse maakonna Alempoisi lõunaserval asunud linnamägi kasutusel I aastatuhande teisel poolel ja võis pakkuda pelgupaika kuni 12. – 13. sajandini.

Tarmo Tamm

Sel aastal osalesid maakonda ühendaval sündmusel Kaitseliidu Pärnumaa Malev ja noorkotkad, kohalikud kogukonnad Torist, Sindist, Paikuselt, Randivälja ja Pärnjõe külaseltsid. Märgutule süütasid kell 21 Mädara linnamäel Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik Tõnu Miil koos Kurgja talumuuseumi esindusega. Kuigi märgutulede edasiandmise teekond oli nüüd lühem, jõudis tuli Pärnu Muuseumi esisele väljakule umbes sama kestusega, täpsemalt ajaga 00:59:37:38. See aeg osutus ettearvatust 10 kuni 15 minutit lühemaks. Muuseumi uksele paigaldatud kaardilt oli võimalik reaalajas jälgida, kuidas märgutuli läheneb sihtpunktile.

Üheaegselt tule süütamisega Mädara linnamäel alustati muuseumi esisel platsil erinevate tegevustega, mis muutsid märgutuld ootavate inimeste ooteaja põnevamaks. Rahvas tutvus Kaitseliidu ja selle eriorganisatsioonide Naiskodukaitse, Kodutütred ja Noored Kotkad tegemistega.

Anname au veteranidele!

Platsile saabunud inimestele ei jäänud märkamata üht lauda kaunistanud rukkilille märgid, mis on valminud unikaalse käsitööna. Märgiga tähistatakse isamaalisust, tänulikkust ja turvatunnet, mida veteranid meile pakuvad. Kes seda veel ei teadnud või ei osanud märkide erilisusele piisavalt tähelepanu pöörata, nende juurde astusid väga toredad Naiskodukaitse vormis naised ja pakkusid 2 eurot maksvaid märke. Selgitusena saadi Naiskodukaitselt teada, et Eesti Vigastatud Võitlejate Ühing viib sel kevadel esmakordselt läbi heategevuskampaaniat “Anname au!”, et kutsuda veteranipäeva eel ja ajal kandma sinilille rinnamärki Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide ning nende lähedaste toetuseks. Tänapäeva veteranideks peetakse kõiki, kes on tugevdanud Eesti julgeolekut rahvusvahelistel missioonidel, saanud vigastada kaitseväeteenistuses või Kaitseliidu sõjaväelisel väljaõppel.

Rinnamärgid valmistasid vaimsete ja psüühiliste erivajadustega inimesed terves riigis SA Hea Hoog vahendusel.

Valmistumine rongkäiguks

Asso Kommer

Platsil toimus relvanäitus ja õpetati tuleraua ning kivi abil tuld süütama. Ooteaega täitis musitseerimisega Pärnu punk-folk ansambel Legshaker. Laulis Tarmo Tamm Sindist, kus läideti järgemööda märgutulesid kuueteistkümnes punktis. Teadmishimulistel oli võimalik kuulata muuseumis Pärnu Muuseumi direktori Aldur Vungi loengut.

Asso Kommer aitas valmistada tõrvikuid, et tule märgutule saabumise järel saadi alustada tõrvikute valgel ja orkestri mürtsudes rongkäiku Pärnu Munamäele.

Jüriööst

Kodutütred uudistavad tulerauda

Aldur Vunk kinnitas, et jüriöö ülestõus oli olulisemaid sümboleid eestlaste vastuhakust ülekohtule. „Meil pole küll kasutada ülestõusnute endi põhjendusi ja nii peame toetuma ülestõusust hiljem kõige rohkem kasu saanud Saksa Ordu allikatele.“ Ordukroonik Marburgi Wigand on kujutanud sündmust“ meister Luteri ajal, 1343. aastal, kui Taani kuningas valitses veel Rävala maadel ja mujal. Kuninga rüütlid ning vasallid rõhusid elanikke nii suurte koormiste ja piinadega, et need ülemäärases valus ja mures kaebasid meistrile ja vendadele; eriti need, keda rahvapäraselt kutsutakse eestlasteks, saarlasteks ja teisteks lihtinimesteks. Vägivald oli niivõrd suur, et nad nende naisi häbistasid, neitsite süütuse röövisid, varasid ära võtsid ja neid orjadena tarvitasid. Seepärast siis tõusid eestlased, harjulased, saarlased üles nende vastu.

Kuigi Pärnumaa alal toona Taani valdusi polnud, laienes siiski ülestõus ka ordu- ja piiskopiriikidesse.

Täna toimub algusega kell 12.00 Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus Toris jüripäeva jumalateenistus. Kirikulisi tervitavad paarikümne suure sinimustvalge kandelipuga Sindi Gümnaasiumi ja Tori Põhikooli õpilased.

Samal teemal:

Kaitsevägi kutsub veteranipäeval lippe heiskama

Pärnu kaitseliitlased valvasid jüriöö tuld kolmanda öötunnini

Toris pühendati jüripäev veteranidele

Jüripäeva sündmustikud Pärnumaal

Põltsamaal valmib koopia esimesest sini-must-valgest

Tuesday, April 22nd, 2014

Põltsamaa viienda klassi õpilased õmblevad sinimustvalget lippu. Foto Riina Valdmets

Põltsamaa lossihoovis asuvas Käsiteokojas alustavad meistrid Kersti Pook ja Katre Arula 130 aasta taguse Eesti esimese lipu järgi koopia kallal tööd.

Näitemäng "Lipu sünd" Põltsamaal 2009 aastal, Emilie ostab lipu õmblemiseks kangast

Põltsamaa Käsiteokojas valmib neljapäeval koopia esimesest Eesti lipust, mille õmbles Emilie Beerman 130 aastat tagasi Põltsamaal. Lipp on mõeldud Eesti lipu 130. sünnipäeva pidustusteks, mis toimuvad Põltsamaal 4. juunil.

Põltsamaa Linnavalitsuse haridus- ja kultuurinõunik Kadri Suni selgitab, et Eesti esimese lipu proportsioonid erinevad tänasest standardist. Toonane lipp oli piklikum: 175 cm kõrge ja 375 cm lai. Pikemaid külgi ääristasid hõbedased narmad ning nurki kaunistasid hõbenöörist punutised.

Lisaks Käsiteokojale õmblevad  neljapäeval käsitöötunnis väikseid käsilippe ka Põltsamaa Ühisgümnaasiumi 9. klassi õpilased. Neid lippe on kavas kasutada lipu aastapäevale pühendatud rongkäigus.

Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots ja 5B õpilased on võtnud lipu seltsilt saadud kingituse oma kätte

Nii käsitöömeistrid kui ka õpilased kasutavad trikolooride õmblemiseks Eesti Lipu Seltsi poolt märtsis Põltsamaa linnale kingitud kangast.

4. juunil Põltsamaal toimuvatel Eesti lipu 130. aastapäevapidustustel etendub Põltsamaal muuseumi juhataja Rutt Tänava kirjutatud näite-, laulu- ja pillimäng “Lipu sünd”, mis avab sini-must-valge lipu sünniloo. Lipu ajalooga seotud hoonete juures esitavad Põltsamaa Kultuurikeskuse näitlejad, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi laulukoorid ning orkester lipu sünniloo. Ühe stseeni toimumiskohast teise minnakse rongkäigus lippude lehvides läbi Põltsamaa südalinna.

1884. aasta 4. juunil Otepääl õnnistatud Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu õmbles Põltsamaal kihelkonnakooli õpetaja Gustav Beermanni tütar Emilie. Lipu kangas pärineb Leihbergi poest – majast, kus täna paikneb Põltsamaa muusikakool. Emilie õmbles lipu kokku kihelkonnakooli näputööklassis. Gustav Beermanni puutöökojas valmistati lipuvarras. Lipu aitas toimetada Tartusse ja Otepääle Emilie 19-aastane vend, EÜSi liige Christoph Beermann. Christoph oli ka üheks lipuhoidjaks lipu õnnistamise ajal.

Põltdsamaal 2009. aasta vabaõhuetendusel "Lipu sünd"

Mitmed Emilie ja Christophi isa Gustav Beermanni õpilased nagu Michael Jürman, Jaan Bergmann, Karl August Hermann ja sama kooli õpetaja Aleksander Mohrfeldt kuulusid Tartu ülikooli õppima asununa sellesse tuumikusse, mis hakkas looma ülikoolis õppivate eestlaste ühendust. Seetõttu on Beermanni-aegset Põltsamaa kihelkonnakooli nimetatud ka EÜS-i hälliks.

Eesti lipu 130. sünnipäeva ürituse publikust moodustavad suure osa Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpilased, kelle kooli lõpuaktus  on ühendatud näitemänguga. Etenduse järel toimub Põltsamaa Kultuurikeskuses Eesti Lipu Seltsi konverentsaktus ja Põltsamaa Muuseumi näituse „Minu Eesti lipp“ avamine.

Samal teemal:

Jaan Aiaots: avalöök Eesti lipu 130. sünnipäeva tähistamiseks on antud

Hea näide Eesti lipu väärtustamisest Põltsamaal

Lipu sünnikoht väärib suuremat tähelepanu

Galerii: Lipu päev Põltsamaal

Margit Petersoni “Segavereline“ vajab veel 500 eurot

Saturday, April 19th, 2014

“Segavereline” peategelane Pent, raamatu illustratsiooni autor on Ariel Marksalu

Margit Peterson. Foto: Urmas Luik

Juhuslikul valikul alustasin toimetamisele mineva raamatuga tutvumist kusagilt keskpaigast. Kohe esimeste lõikude lugemisel kohmetusin, sest ei teadnud kuidas lugu oli hakatusest peale kulgenud nõnda, et nüüd tabasin ette kavatsematult Adelaidet ja Kustit teolt, mida tavaliselt kõrvaliste isikute vaateväljas ei korraldata. Pisut Margitit tundes mõistsin kiiresti, et tegemist pole kindlasti mitte pornoromaaniga ja jätkuval lugemisel justkui isegi samastusin tema nägemusega paljude eestlaste tegelikust elust.

„Ma suht viisakalt püüdsin asja silida, mitte robustselt. Selline ju elu ongi suurel määral. Olen ilmselt julge väljaütleja. Täpselt sealt läks asi pisut erootiliseks tõepoolest,“ selgitas Margit otsekui püüdes tagasihoidlikult vabandada. „Tegelikult on terve romaan valu täis just eestlase elu pärast. Mina, selline eestluse fänn, tunnen valu ja see ilmselt ajendaski kirjutama segaverelist… Eestlased lahkuvad tööd otsides kodudest. Kui ei minda koos perega, jääb naine või mees Eestisse. Pereelu lõheneb, abikaasad kasvavad lahku, eestlasi ei olegi enam varsti…,“ jutustas Margit, kelle sõnul elu ise inspireerib nii palju seda, mida tuleks otse elust maha kirjutada.

Raamatu illustreerib Ariel Marksalu kümne pildiga. Väga andekast kunstnikust tuleb tutvustav lugu pärast raamatu ilmumist

„Mu esimene romaan, nendest paljudest, mida olen elu jooksul alustanud, hakkab sündima. Venis teine aasta ja kaheksa kuud, kuid nüüd on sünnitusvaludes. Kahjuks sain suurelt kulkalt eitava vastuse, aga mu romaan “Segavereline“ tahab sündida,“ selgitas Margit, kes harjunud raskusi trotsides võimalikke võimalusi leidma. Varem on ta luulekogumike avaldamiseks kasutanud Hooandja abi, aga sedakorda loobus, kuna Hooandja võtab ühe osa endale. „Seega mõtlesin korraldada facebookis nn “toetuskampaania”. Seni on hästi läinud ja loodan ka viimased puuduolevad 500 eurot kokku saada,“ ütles naine, kes nimetab ennast vabakutseliseks sõnaseadjaks. Varem on temalt ilmunud 3 luulevihikut. Lisaks neile on ta toimetanud Pärnumaa autorite ühist punkluule kogumikku „Sõnaga näkku“. Esimesele järgnes „Sõnaga näkku 2“, mida täna esitleti Tallinnas.

Samal teemal:

Türkiiskivikesega „Veerekese Pääl“

Margit Peterson „jalgrattal“ „Veerekese Pääl“

Õitsvate pärnade alleelt avali aegadesse

Kaanest kaaneni tutvus Margit Petersoniga

Piirileppe küsimuses avaldasid pärnakad arvamust nii kodulinnas kui Tallinnas

Thursday, April 17th, 2014

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna korraldatud eilsel Eesti-Vene piirilepingu vastasel meeleavaldusel Tallinna Lossi platsil osales märgatavalt palju ka pärnakaid, kes hoolimata varajasest hommiktunnist seisid juba enne bussi väljumist pealinna lippude ja plakatitega teater Endla esisel väljakul.

Pärnakad valmistuvad Toompeale minekuks

Pärnaka mõtted, mis viisid teda Toompeale

Isabell Maripuu enne Toompeale minekut Pärnu Keskväljakul

Pärnakas Isabell Maripuu (Reformierakond) ütles, et armastab väga oma kodu ja üldsegi mitte meeleavalduslikke miitinguid, mis olevat tema jaoks täiesti mõistetamatu seisukoha väljendamise moodus, aga ta soovis pöörduda Riigikogu poole ja rääkida neile armastusest. „Ilmselt armastavad nad oma vanemaid, lapsi ja lapselapsi, küllap armastavad ka oma rahakotti, usun, et armastavad kodu ja võibolla armastavad oma koduloomi, koeri või kasse,“ oletas Maripuu, kellel oli palve, et Riigikogu liikmed armastaks ka igat ruutmeetrit Eestimaast. „Koer võib olla oma sabaga üsna tülikas. Keerutab tolmu üles ja teeb muud pahandust, aga see ei tähenda veel soovi koera saba maha raiumiseks. Olen kuulnud arvamusi, milleks meile seda käest võetud kanti tarvis. Sellest oleks justnagu ainult tüli,“ rääkis Maripuu lihtsas keeles ja osundas tingimusteta armastuse vajadusele oma Eestimaa vastu.

Seadus ei ole rahuldavalt ette valmistatud

Pärnakas Jaan Roosnurm (IRL) Lossiplatsil

Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees Aivar Kokk (IRL) vestles Lossiplatsile saabunud meeleavaldajatega juba kogunemise ajal. Tema oli ka vist ainus Riigikogu liikmetest, kes tuli rahva arvamust kuulama enne istungit, kus võeti esimesele lugemisele Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu.

Pärnakas Tõnu Kuusemaa Lossiplatsil

Kokk ütles, et enne ratifitseerimise poolt või vastu hääletamist soovib ta teemat sügavuti arutada oma valijatega ja küsida nende seisukohta. Valimiste ajal polnud riigipiiri küsimus teemaks ja seega ei oma tänased Riigikogu liikmed tema arvates piisavat volitust selleks, et valijate eest ilma nendega nõupidamata midagi otsustada. Kokk selgitas, et praeguseks allkirjastatud leping jätab palju otsi lahtiseks ja sellisel kujul ei tohiks ratifitseerimisega kiirustada. Pealegi pole Tartu rahuga sõlmitud piir juriidilist jõudu kaotanud. Milleks siis nüüd selle sõlmimisega kiirustada kui Venemaa on agressorina maailmale saatnud sõnumi, et mitte ükski rahvusvaheline leping ei pruugi suurriigile täitmiseks kohustuslik olla. Kokk ütles, et lepingu sõlmimisega peaks samaaegselt olema tagatud riigi energiajulgeolek. Näiteks jäävad Narva elektrijaamade jahutusvee nupud teisele poole piiri. Ta lubas küsida välisministrilt, kas on mõeldud variandile uue pumbamaja toru vedamisele või veevooluks toru panemisele juhuks kui keegi peaks seal pool piiri vajutama nuppu, mis avab lüüsid ja vee tammist alla laseb. Selle küsimuse ka Riigikogu liige eile välisministrile esitas, kuid head rahuldavat vastust ei saanud.

Aldo Kals

Ajaloodoktor Aldo Kals peab olukorda piinlikuks, et Toompeale pidid kogunema Eesti patriootlikumad inimesed, kuna riigivõim pole senini nende küsimustele ammendavaid vastuseid suutnud anda. Tema hinnangul on Eesti-Vene piirileping ebaõnnestunud dokument. Tartlasena muretseb Kals sellepärast, et Tartu maakonna piiri on Peipsi järvel tublisti nihutatud ranna poole. Ta ütles, et Tartu rahu järgsest mitmesaja kilomeetri pikkusest piirist on järele jäänud vist ainult 16,8 km.

Kiri lugupeetavatele Riigikogu liikmetele

Lossiplatsil, kuhu oli kogunenud umbkaudu sadakond inimest, luges Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme ette Riigikogu liikmetele kirjutatud läkituse.

*

Täna, kui Venemaa järjekordselt näitab, nagu ajaloos lugematutel kordadel varemgi, et ei hooli mistahes enda poolt sõlmitud lepingutest, on valitsus otsustanud Eesti-Vene piirilepingu kõigest hoolimata seadusandjale heakskiitmiseks anda.

Eesti valitsus on teinud seda hoolimata asjaolust, et mitmesuguste meedias läbi viidud avaliku arvamuse küsitluste kohaselt ei toeta kuni kaheksakümmend protsenti eestlastest piirilepingu sõlmimist käesoleval kujul.

K Jaak Roosaare, rahvusvahelise õiguse doktor

Valitsus ei ole kuulanud ka arvukate juristide arvamust, millede kohaselt sõlmitud piirileping on vastuolus meie põhiseadusega, pareerides seda õiguskantsleri selget poliitilise tellimuse pitserit kandva arvamusega.

Valitsus ei ole hoolinud asjaolust, et antud kujul sõlmitud piirileping sisuliselt tühistab meie riikliku järjepidevuse aluseks oleva Tartu rahulepingu, muutes selle ajalooliseks, mitte juriidilist väärtust omavaks dokumendiks, mis annab Venemaale aluse käsitleda meid uue, Nõukogude Liidust lahku löönud riigina koos kõigi sellest tulenevate järelmitega.

Valitsus ei ole piirilepingu sõlmimisel seisnud hea Eesti Vabariigi ning eesti rahva väärikuse ning õiglustunde eest, jättes Venemaalt nõudmata viiskümmend aastat kestnud ning sadu tuhandeid purustatud elusid maksnud okupatsiooni tunnistamise ja selle eest vabandamise.

Mart Helme

Valitsus on käitunud vastutustundetult ja ebaperemehelikult loovutatud territooriumitele jäävate materiaalsete väärtuste eest kompensatsiooni nõudmise osas, esitamata ainsatki pretensiooni nende miljardite eurode ulatuses, millede võrra Venemaa rikastub, võttes kasutusele Ingerimaal asuva põlevkivi, fosforiidi ja paekivi ning Petserimaal asuva kruusa, liiva, savi, metsa ning põllumaa.

Valitsus on täielikult ignoreerinud meie majandusliku ning füüsilise julgeoleku tagamist, jättes lepingus käsitlemata Narva veehoidla veetaseme ja Eesti elektrijaamade jahutusvee temaatika.

Valitsus on kõige absurdsemal moel käesolevat lepingut sõlmides otsustanud premeerida 5,2 protsenti Eesti territooriumist okupeerivat Vene Föderatsiooni veel lisaaladega Soome lahes, ignoreerides iseenda poolt seatud lähtealust okupatsiooniperioodil Eesti NSV ja Vene NFSV vahel eksisteerinud administratiivpiiri näol ning taganenud Narva lahes seal kuni 1991. aastani kehtinud administratiivjoonest Eesti NSV ja Leningradi oblasti vahel Eesti Vabariigi kahjuks, loovutades sel moel ulatusliku vee-ala, mille põhjas asuvad arvestatavad loodusrikkused, Venemaale.

Valitsus on teinud arusaamatuid territoriaalseid järeleandmisi ka Peipsi ja Lämmijärvel, taganedes seal Venemaa nõudmisel Tartu rahulepingu joonest.

Pärnakas Heldur Paulson (EKRE)

Kõigest eelöeldust tulenevalt teeme Riigikogule ettepaneku katkestada valitsuse poolt vastutustundetult sõlmitud loovutusliku piirilepingu ratifitseerimisprotsess. Põhjenduse selleks annab Venemaa praegune agressiivne ning rahvusvahelist õigust ja Venemaa enda poolt Ukrainaga sõlmitud lepinguid rikkuv käitumine. Kahtlemata peame me Venemaalt nõudma Ukraina territoriaalse terviklikkuse austamist. Samal ajal peame Venemaalt nõudma aga ka Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse austamist, mitte looma Venemaale pretsedenti, mida kasutades õigustada tema vallutusi.

Teeme samuti ettepaneku alustada Riigikogus esindatud erakondade vahel konsultatsioone Tartu rahulepingut ning Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust taaskinnitava deklaratsiooni tegemiseks – olgu siis kontekstis päevakorral oleva piirilepingu või Venemaa poolt agressiivselt propageeritava ja meidki otseselt puudutava võltsitud ajalookäsitlusega.

Teeme Riigikogule ühtlasi ettepaneku enne piirilepingu teema juurde tagasipöördumist algatada Eestis aus ja ajupesuelementidest vaba üldrahvalik arutelu, kuidas lahendada piiriküsimus Venemaaga ja missugune oleks õiglane ja mõistlik piirijoon kahe riigi vahel.

Valitsuse poolt käesoleva piirilepingu puhul kasutatav julgeoleku argument ei tööta. Meil on Venemaaga fikseeritud piir. Neid on koguni kaks – õigusjärgne Tartu rahu piir ja igati funktsioneeriv, valvatav ja kaitstav Eesti NSV aegne administratiivpiir. Asudes praeguses pingelises rahvusvahelises olukorras uue lepingu järgset piiri maha märkima, me tegelikult nõrgestame (vähemalt ajutiselt) oma julgeolekut. See on kindlasti veel üks argument ratifitseerimise peatamise kasuks.

LP. Rahvasaadikud! Venemaa on meile praegu kätte mänginud võimaluse taksomeeter nulli keerata ja meid alandavast, meile õiguslikult katastroofilisest ning majanduslikult kahjulikust piirilepingust taganeda. Kutsume kõiki Riigikogu liikmeid üles käituma vastavalt oma südametunnistusele, mõistusele ja õiglustundele, mitte lähtuma erakonna tagatubadest tulnud käsust, et langetada otsus, mida Eesti riik ja rahvas hiljem kahetsema ei peaks.

Samal teemal:

Eesti rahvas, piirilepe ja Põhiseadus?

Ajaloolane Aldo Kals: Tulemas on uus alandav hääletu alistumine

Pärnumaalased käisid pealinnas piirilepingu vastu meelt avaldamas

Tartu rahu äraandmine ja piirileppe tagajärjed

Eestiaegne mees alla ei anna: rahvahääletusel piirileping läbi ei läheks

Kas Eesti−Vene piirikõnelused on nagu lõõtspill, mis kohe alguses võimalikult laiali tõmmati?

Aldo Kals: Eesti ühiskond ei lepi iial nurgaadvokaadi võtetega põhiseadust rikkudes koostatud uue piirilepinguga

Pärnus austati Vabadussõjas langenuid ja muretseti valitsuse tegevuse pärast

Pärnus tähistatakse Tartu rahulepingu aastapäeva, kas viimast korda?

Martensi väljakul tauniti ettevalmistatud piirilepingut

Pärnu Valijate Mõtteklubi teemaks oli riigipiir

Jüri Saar: Esmalt liiduleping, nüüd siis piirileping

275 aastat eestikeelset Piiblit

Monday, April 14th, 2014

Joosep Tammo esines läinud nädala kolmapäeval Sindi ajalooklubi palvel laiemale kuulajaskonnale Sindi Gümnaasiumi aulas teemal, mis käsitles Piibli teksti mõistetavaks saamist ja kättesaadavust vastavalt infotehnoloogilisele arengule läbi ajaloo.

Joosep Tammo tutvub Piiblite valikuga Sindi Gümnaasiumi raamatukogus

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi filosoofia õpetaja Joosep Tammo on Piibli teksti lugenud ja uurinud umbes 50 aastat. Esimest korda võttis ta lugemise ette 13-aastaselt. Siis oli tal kasutada vana gootikirjas kirjutatud Piibel, mille lugemine vajas algul tõsist pingutust, aga harjudes muutus järjest lihtsamaks. Tänapäevases ladina kirja märkides trükitud Piibel jõudis Tammo kätte iseäralikul teel, sest Nõukogude okupatsiooni tingimustes polnud sellise kirjanduse levitamine ja trükkimine lubatud.

Vene piirivalve vahendusel jõudis Piibel eesti lugejateni

Eestikeelset Piiblit tutvustav stend Narva kolledžis

Rootsis hakkasid eesti pagulased uut tõlget ette valmistama 1955. aasta paiku. Tõlge valmis üldjoontes 1961. a ja pärast raskuste ületamist jõudis raamat 1968. a trükki. Kuid Eestisse saatmine nõudis erilist nupukust ja tšinovnikute ülekavaldamist. Piibleid toimetati õhupallidega metsadesse ja ujutati spetsiaalsetes pakendites Eesti rannikule, kus piirivalve saadetised vastu võttis. Kuuldavasti olevat neil olnud korraldus Piiblid hävitada. Aga sõnakuulmatud Nõukogude piirivalvurid nägid saadetistes kasulikku äri ja müüsid neid n.ö. mustal turul. „Valuutaks“ sobis ka näiteks pudel viina. Üks selline taskumõõdus Briti- ja Välismaa Piibliseltsi eestikeelne väljaanne jõudis keerukal teekonnal ka Tammoni, mida ta nüüd küll enam igapäevaselt ei kasuta, aga hoiab seda siiski väärtusliku museaalina. Naljatades ütles õpetaja, et inimene muutub targemaks isegi juba siis kui ta pole veel raamatut lugenud, aga olles saanud seda siiski katsuda. Seepärast lasi ta rariteedi saalis käest kätte liikuma, et kõigil oleks võimalik kogeda raamatu puudutust ja mõelda Piiblile, mis on maailmas lugemisvaraks arvatavalt 3,5 miljardile inimesele.

Praeguseks on Piiblit tervikuna tõlgitud enam kui 300 keelde, osaliselt rohkem kui 2100 keelde. Esimene eestikeelne Piibel avaldati 1739. a, 6015 eksemplari trükkis Jakob Joan Köler Tallinnas. Uus Testament valmis Põhja-Eesti murdes 1715. a. Kogu Piibel on eesti keeles avaldatud läbi 275 aasta kuuekümnes trükis.

Piibel jõudis paberile

Pikemalt peatus Tammo meie ajaloo infotehnoloogilisel arengul, kus Piibel on läbinud kõik seni teadaolevad etapid ja käib ajaga ühte sammu ka kavandatavates tuleviku ettevõtmistes. Kõige varajasemaks teabe kandjaks oli suuline pärimus. Siis hakati märkmeid kandma kivile, puule, savitahvlitele, vasele. Tänapäeval on üsna raske endale ette kujutada raamatukogu, mille riiulitele on paigutatud savitahvlid, aga ometi oli see kunagi samuti tehnilise taibu rakenduslik kõrgem tase. Järgnevalt võeti kasutusele papüüros, nahk, pergament.

Ene Michelis, Sindi Linnaraamatukogu direktor, hoiab käes Nõukogude piirivalve vahendusel eesti lugejani jõudnud Piiblit

Sõna “piibel” tulenebki vanakreeka sõnast βιβλίον – ‘papüürusrull’, mis üldistatult tähistab raamatut. Täiesti uus teabeleviku ajajärk saabus Euroopasse siis, kui sakslane Johann Gutenberg avastas 1440. aastal trükikunsti tehnoloogia. Ilmselt oli keskaja tähtsaimaid leiutisi Hiinas juba varem kasutusel, kuid tõenäoliselt jõudis Gutenberg paljude katsetustega leiutada iseseisvalt tarvilku abinõu, mis võimaldas metallist valatud üksikuid tähemärke lehekülgede kaupa raamile laduda ja nõnda paberile tõmmiseid teha. Siiski ei tohiks trükikunsti avastamist pidada ainult ühe inimese teeneks. Roomlased kasutasid umbes 200. aasta paiku sellist moodust, et puuplaadi sisse lõiguti märgid, mis värskelt värvituna pressiti pärgamendile või papüürusele. Nõnda trükiti XV sajandil Euroopas ka Piiblit.

Piibel tillukeste ajuanduritega ühendatult silmaläätsedes

Päris põnevaks hakkas minema siis, kui Tammo võttis nutitelefoni kätte ja ütles, et kõigil selle omanikel on näpupuudutuse kaugusel ligipääs Piibli tekstile. Kui näiteks pisut üle 60 aasta tagasi arvati, et tuleviku arvuti kaal ei ületa 1,5 tonni ja põhimõtteliselt võinuks Piibel selleski infokandjas olla, siis nüüd on üliõhuke ja kerge tahvelarvuti nii Immaanueli koguduse pastori seljakotis kui iga teise õpilase lahutamatu kaaslane klassiruumis või bussisõidul. Kes suudavad maailma kujutleda lähikümnenditel, siis nemad ei vaata arvatavasti arvuti ekraani põlvedele asetatud tahvelarvutilt või nutitelefoni pisikeselt ekraanilt. Selle asemel asetatakse prillid ninale ja kogu maailmast kättesaadav info ilmub prilliklaasile. Järgmine samm oleks aga võibolla kunstlikul silmaläätsel.

Mõni põlvkond pärast meid võivad hämmastuda meie tänapäevase infotehnoloogia äärmiselt algelisest arengust, sest järgmisel sajandil juhitakse arvuteid suure tõenäolisusega tillukeste ajuandurite vahendusel ja näiliste mustkunstikena liigutatakse esemeid üksnes mõtte suunitlusel. Tehisintellekti hakkavad sisaldama kõik meid ümbritsevad esemed ja internetiga liidetud kontaktläätsed lubavad ligipääsu terve maailma teabevaramule. Silmapilgutusega manatakse nägemise ette mistahes infokuvand. Võimalik, et selleks ajaks on inimkond isegi möödunud praegustest ulmelistest nägemustest infotehnoloogia vallas ja Piibelgi on seeläbi kordades mõistetavamaks muutunud sellest, mida ta praegu meile tähendab.

Piibli keel läbi kogemuste

Eestikeelset Piiblit tutvustav stend Narva kolledžis

Kõneldes mitmetuhande aasta pikkusest infotehnoloogilisest arengust, mis jätkub loodetavasti ka edaspidi, on oluline rääkida sama kaua kestvast Piibli aktuaalsusest. Tammo küsis, miks pole see raamat tänini oma aktuaalsust kaotanud? Küsimusele vastates ütles ta, et Piibel kõneleb mitte ainult heebrea ja aramea keeles, vaid ka vahetu kogemuse keeles. Algkeelest eesti keelde tõlkimisel läheb vaja erilisi teadmisi lingvistikas, meile võõraste rahvaste kultuuri, kombestike, tavade, ajalooliste suhete keerdkäikude ja sealse looduskeskkonna tundmist. Seda valdavad vastava väljaõppe ja pühendumusega inimesed. Aga eelkirjeldatu kõrval vestab Piibel asjadest või oludest selliselt mõistetavas vormis, mida tavainimene suudab taibata mitte ainult mõistuse, vaid ka südame ja hingelise seisundi abil.

Tammo jutustas Piiblist peegelduvaid elukogemusi, mida nimetas julgustuse, inimlikkuse, hirmu, rõõmu ja tarkuse keeleks. Tema sõnul seisab alguses julgustus, sellele järgnevad elu kaitsvad käsud ja korraldused. Toora ehk käsuseadus ongi üks peamisi inimlikkuse keele kategooriaid. Piibli jutustuste hakatusest on enamikele hästi teada inimese esimene üleastumine ainsast käsust, mille eest tuli ennast säästa. Oli üks looduskaitseala ainsa puuga, mille vilja polnud luba puudutada. Tundub pisut veidrana,et inimene ei tulnud isegi nii väikese vabadust piirava tõkendit reguleeriva korralduse täitmisega toime.

Tammo kõrvutas kunagist olukorda tänapäevaga, kus tsivilisatsioon saab jätkusuutlikult toimida tänu ca kolmele miljonile käsule ja keelule. Piibel annab 10 põhilist käsku, mis peaksid tagama kõigile inimväärse elamise võimaluse. Neist enamik on meile iseenesest mõistetavad ja nende üle ei vaielda, kui kästakse austada oma vanemaid, ei lubata valetada, varastada või tappa jne. Tammo meenutas aega kui ta andis veel ka usuõpetuse tunde. Tema õpilased kippusid esitama kümnest käsust rohkem käske, mida tegelikult pole Piiblis kirjutatud. Sageli saadi kokku vähemalt 13 käsku. Juurde lisati: sa ei tohi alkoholi pruukida, ei tohi suitsetada… Suitsetamisest ei teatud kauges minevikus midagi, aga alkoholi kästi tarbida mõõdukalt. Tegelikkus on see, et teadmatusest jutustatakse Piiblist lugusid, mida selles ei leidu ja jäetakse tähelepanuta peamine.

Piibli sõnum eesti vanasõnades

Ajalooklubi loengud pakuvad huvi eakamatele ja noortele

Väga tähtsat rolli etendavad inimese jaoks hirmu ja rõõmu keel ning neis asjus vestleb Piibel lugejaga väga paljude elukogemuste najal.

Õpetussõnad on üks 66-st Piibli raamatust, mida Tammo nimetab ka kristalliseerunud tarkuse keeleks. Sageli ei tulda selle peale, et ka eesti vanasõnadest umbkaudu kolmandik pärineb Piiblist. Mõnel juhul on sõnastus küll teisenenud, aga mõtte sisu jääb ikkagi samaks. Oleme harjunud ütlemisega: ära tee seda teisele, mida ei taha, et sulle tehakse. Jeesus ütleb sama asja positiivses sõnastuses: tee seda teisele, mida tahad, et sulle tehakse.

Kommentaar ühelt kuulajalt

Väga huvitav on lugeda tarkuse väärtusest ja olemusest Õpetussõnade 8-st peatükist. Kui Piibli esimeselt leheküljelt võib lugeda materjaalse universumi, kaasaarvatud meie planeedi saamise lugu, siis keset Piibli raamatu lugemist avastame korraga, et kõneldakse ka ajast, millal alles joonistati „sõõri sügavuse pinnale“, kui „ei olnud veel maailma esimest tolmukübetki“. Huvitav, et Piibel teab jutustada lisaks materjaalse maailma loomisele ka mõistuspärase mõtlemise ehk tarkuse loomisest. Piibel läheb veelgi kaugemale ja teatab vastavalt infotehnoloogia ajastule mõistetaval viisil ka sellest, mis pani aluse tarkusele, mis omakorda on sünnitanud müstilise ilmutusena eksisteeriva looduse.

„Pärand elab!” pärast Sinditki

Saturday, April 12th, 2014

Reedest kuni 15. maini saab Sindis näha Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu rändnäitust “Pärand elab!”

Tartust Sindini

Kristi Grünberg ja Salme Kikas-Toom viivad näituse muuseumisse

Eile lõunapaiku astusid Sindi muuseumihoone ette sõitnud tulipunasest sõidukist välja kaks noort naist. Rahvakultuuri Keskuse töötajad Kristi Grünberg ja Salme Kikas-Toom tulid Sinti Eesti vaimse kultuuripärandi nimistut tutvustava näitusega „Pärand elab!“, mis kutsub märkama ja väärtustama põlvest põlve edasi kantud teadmisi, oskusi, kombeid ja tavasid. „Nüüdsel ajal tähtsaks peetavat väärtust võib nimetada elavaks pärandiks. Kuigi pärandi juurestik asub minevikus, elab see endiselt ühes meiega edasi just siin ja veel praegugi,“ jutustas vaimse pärandi peaspetsialist Kristi, kes suutis toimetamisega üheaegselt kohe ka vestlust alustada. Rahvakultuuri Keskuse koostatud näitus tutvustab kümmet Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse kantud kultuurinähtust, mille tutvustamist alustati mullu kevadel Eesti Rahva Muuseumis. Ühe kuu möödudes rändas näitus Tartust juba Hiiumaale, siis Rocca al Mare vabaõhumuuseumisse. Edasi liiguti järgmisele eksootilisele saarele, Kihnu. Jätkuvalt tegi rändnäitus peatuseid Karksi-Nuias, Põltsamaal, Kundas ja Puurmanis. Nüüd avanes võimalus näitust näha Sindi rahval. Väljapanek jääb avatuks 15. maini, et taas teekonda jätkata ja teha uus peatus Ukraina Kultuurikeskuses.

Näitus sõidab ise pärale

Nurgake näitust

Kultuuriilmingute nimistu ettevalmistamist toetas Kultuuriministeerium, aga selle loomise mõttele tõukas Eesti ühinemine UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga, mis võeti vastu 2003. aastal. Näituse koostamisega sooviti tähistada UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni kümnendat sünnipäeva ja kultuuripärandi aastat. Eesti ühines sama konventsiooniga 2006. aastal. Näituse meeskonda kuuluvad veel lisaks eelnevalt tutvustatud töötajatele kuraator Jane Kalajärv, vaimse pärandi spetsialist Kristiina Porila, keeletoimetaja Helika Mäekivi ning kujundajad Malle Jürgenson ja Krista Lepland.

Heidi Vellend, tööleht täiskasvanutele ja noortele

Sindi Muuseumi juhataja Heidi Vellend oli meeldivalt üllatunud, et esmakordselt toodi rändnäitus kohale ja pandi ka spetsialistide poolt üles. Varem on tulnud väljapanekutele ise järele minna ja nuputada, kuidas näitust eksponeerida. Kuna muuseumi ruumid on väga kitsad, siis pidi juhataja üksnes selle eest hoolitsema, et võtta ühes toas püsiekspositsioon ajutiselt maha. Kahe noore naise abiga nihutati ka vitriinkappe, et seintele redeliga lähemale pääseda. Igas paigas tuleb väljapanekut vastavalt tingimustele veidi kohendada ja võtta appi loominguline mõttetegevus. Siiski säilitatakse algne kontseptsioon ja enamik esemeid riputatakse pesulõksudega nöörile. Kuna sedakorda polnud võimalik pesunööri üle toa vedada ja nöör riputati seinte äärde, siis jäi ka toekas haraline puu kasutuseta toa nurka oma aega ootama. Kahjuks jäi ruumipuudusel ka üks suurte mõõtudega kangas pesunöörile riputamata, kuid pildistamiseks keriti seegi mõneks ajaks maja paraadna ees lahti.

Linased riided vajavad triikimist

Hiiupärases kiiktoolis

Seni kui Kristi nööri vedas, triikis Salme linaseid esemeid, mis pakendatult kortsuliseks muutunud. Uurisin ahju juurde tõstetud tooli ja põrandale tõstetud kõverike jalastega eset ja ei teadnudki nende kahe vahel kohe otsest seost näha. Alles siis, kui Kristi tooli kiigele tõstis ja lauale asetatud kandikvõtmelegi otstarbekat tööd leidis, mõistsin kolme erineva asja loogilist seost.

Torti lõikavad salme Kikas-Toom, Kristi Grünberg ja Marko Šorin

Kristi sõnul pidavat kiiktoolis kiikumine midagi hiidlastele üdini omast olema. Naljatamisi öeldakse, et hiidlased ei saa kuival maalgi lainetuseta hakkama. Varem jutustanud merelt naasnud mehed kiiktoolis oma reisilugusid. Mõnes peres on kiiktool keskne suhtlemiskoht, teisal vaikne omaette olemise paik. Selles istudes vaadatakse telerit, kootakse sukka või mõtiskletakse ahjus praksuvat tuld vaadates. Emad toidavad ja uinutavad beebisid magama. Hiiumaa eripära on kahe- ja kolmekohaline kiiktool, kus lapsed saavad hulgakesi koos kiikumismõnusid nautida ja täiskasvanud kahekesi rahulikult juttu ajada. Praegu valmib hiiupäraseid kiiktoole harva. Varem aga oskasid paljud Hiiu mehed tooli otsast lõpuni valmis meisterdada, kuigi see nõudis tavapärasest paremat puutööoskust. Selline lugu on üks kümnest nimistu sissekandest, mille koostas Helgi Põllo.

Sirli proovib lõunatunnil kiiktooli mugavust ahju soojust

Lõunatunnil põikas Sirli veel enne näituse pidulikku avamist eksponaate uudistama, proovis kiiktooli mugavust ja aitas kaasa mõelda lünkadega täidetud tekstile töölehel, mis mõeldud kasutamiseks täiskasvanutele ning koolinoortele. Muuseumi juhataja luges ja vastas peamiselt ise. Ta teadis, et mulgi pudru sisse käivad kartulid ja odratangud, aga oskas vastata õigesti ka paljudele teistelegi küsimustele. Lõpetades peenes kirjas A4 formaadiga tekstis lünkade täitmise küsisin nöörile põllesid ja muid esemeid riputavalt Kristilt, et kuidas ta vastajat kümne palli süsteemis hindaks. Kristi pani hindeks 10+! Arvestades, et Heidi polnud jõudnud veel kõigi nimistusse kantud päranditega tutvuda, oli tulemus muidugi suurepärane. Töölehel saavad kõik teisedki näituse külastajad lünkadesse õigeid märkmeid teha ja kontrollida muuseumist saadud teadmisi.

Kört Kihnu keeles ja meeles

Munakoorest valmistatud tibud

Kihnu kört eristub teistest heledatest esemetest ja seepärast pakub ka suuremat huvi. Sissekande koostaja on Mare Mätas, kes kirjutab, et ainsana Eestis kannavad Kihnu saare naised praegugi iga päev rahvariideid – omakootud villaseid pikitriibulisi seelikuid. Peaaegu igas Kihnu peres osatakse ja tahetakse körte valmistada. Kördi kandmine ja omamine on kogukonnas olulise tähtsusega ning näitab kihnlaste grupikuuluvust. Igal Kihnu naisel peaks olema vähemalt viis eri värvi körti, mida vastavalt eluetapile ja olukorrale kanda. Kurja kaitseks ehib seeliku alläärt punane pael. Kogukonna liikmed tunnevad hästi värvide tähendusi ja reeglite vastu eksijad saavad noomida. Ajaga on kört muutunud: kirjad on keerulisemad, triibud kitsamad, kasutusele on tulnud uued värvitoonid, teistsugune on ka seeliku pikkus. Maailmamoodki on kördi kandmise tava mõjutanud. Igapäevaselt kantakse körti poerõivastega, abielunaised seovad ette ka põlle. Pidulikel sündmustel riietutakse täiskomplekti: käised, vöö, sukad, pastlad, rätikuid, sõled, helmed, abielunaistel ka tanu.

Näitusel kasutatakse QR koodi

Näituse väljapanek

Üksteise järel leidsid nööril oma koha erinevad linasest materjalist esemed, millele on trükitud tekst ja pildike: mulgi pudru valmistamine ja söömine Mulgimaal; paastumaarjapäeva tähistamine; rahvameditsiin ajaloolisel Võrumaal; traditsiooniliste lihavõttemunade valmistamine ukraina kogukonnas; Muhu murre; seto kirmas; volbriöö tähistamine Tartus; regivärsiline rahvalaul Lääne-Virumaal.

Näitusel kasutatakse QR koodi

Mitte kõik pole otse linasele riidele kirjutatud. Võibolla pole veel kõik harjunud nägema kahemõõtmelist maatriksi, mida võiks pidada ka kauniks kuid tundmatuks mustvalgeks rahvuslikuks ornamendiks. Tegemist on QR koodiga, mida oskavad lugeda paljud seadmed. Tavakasutajale on kõige tüüpilisem QR koodi lugeja mõni kaameraga mobiiltelefon, mis oskab saadud pilti vastava rakendusega töödelda ja anda edasi suurema hulga näitusele toodud teabest pärandkultuuri kohta.

Munakoorest valmisid tibud

Munakoorte värvimine

Näituse avamisele tulid ka Sindi Gümnaasiumi algklasside õpilased, kes rääkisid peatselt saabuva ülestõusmispüha traditsioonidest. Lapsed olid riietatud näitemängulistesse kostüümidesse ja nende sõnalised etteastedki olid esitatud näitlejameisterliku ilmekusega. Noori näitlejaid juhendab õpetaja Eneli Arusaar. Kõrval olevas toas said lapsed Helle Hanseni juhendamisel teha käelisi harjutusi sellega, et liimisid munakoortele värvilisi paberitükke. Nii valmistati tillukesi tibusid, mis kingiti näituse külalistele.

Kohaliku kogukonna südames

Esinejad Sindi Gümnaasiumist

Rahvakultuuri Keskuse töötajad Kristi ja Salme ei kiirustanud pärast kohustusliku ülesande täitmist koduteele. Nad varusid aega põhjalikumaks tutvumiseks Sindi muuseumis tehtava tööga ja andsid hulga ammendavaid vastuseid külalisi huvitanud küsimustele. Lahkumisel ütles Kristi, et siinne vastuvõtt ning huvi elavat pärandit märkama ning väärtustama kutsuva näituse vastu on soe ja siiras. „On näha, et Sindi Muuseum on kohaliku kogukonna südameks, õppimise ja avastamise paigaks, kus tunneb end teretulnuna nii noor kui vana. Suur tänu külalislahkele muuseumiperele, mängulusti täis Sindi Gümnaasiumi õpilastele, kes tutvustasid lihavõttetraditsioone, nende juhendajale ning kõikidele näitusekülastajatele!“

Näitust vaatama kutsudes lisas Kristi juurde, et tõenäoliselt pakub väljapanek korraga nii avastamis- kui äratundmisrõõmu. „Ehk on teie seas ka neid, kes sooviksid Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu koostamises kaasa lüüa? Huvi korral külastage veebilehte www.rahvakultuur.ee/vkp.”

Sirelin Kukk jagab tibusid

Salzburgi muusikakooli kitarristid esinesid Sindis

Saturday, April 12th, 2014

Salzburgi esinejad

Pärnumaa Klassikalise Kitarrimuusika Päevade raames külastas eile õhtupoolikul Austria Salzburgi linna muusikakooli kitarristide rühm Sindit, kus toimus ühiskontsert koos Karl Jüri Rammi nimelise Sindi Muusikakooliga.

Katharina Oberholzer ja Marlies Shiel;

Sindi muusikakooli viiuldajad

Kontsert algas lühema etteastega Sindi muusikakoolilt. Esinesid kooli kitarri- ja viiuliõpilased. Seejärel anti esinemisjärg üle külalistele Salzburgist – linnast, kus on sündinud Wolfgang Amadeus Mozart ja Herbert von Karajan. UNESCO maailmapärandi nimistusse arvatud Salzburgi barokses vanalinnas vändati 1965. aastal ka kunagine ülimenukaks saanud film „Helisev muusika“. Landesmusikschule Salzburg – Musikum Mattsee on 13-liikmeline. Koos õpilastega musitseerisid kooli kammersaalis õppeasutuse direktor Wolfgang Gappmaier ja kitarri õpetajad Maria Veliz-Delgado ning Elke Krahm.

Wolfgang Gappmaier

Muusikapaladest kanti ette eesti publikule tuntumaid ja vähem tuntud autoreid: A. Vivaldi, F. Gragnani, M. Carcassi jt. Valdavalt sõrmitseti küll kitarrikeeli, aga mõnel juhul kõlas saate taustaks kätega kastikese pihta laksatavat trummimuusikat ja teiste rütmi tekitavate instrumentide heli. Wolfgang Gappmaier puhus klarnetit. Üksikuid kitarrilugusid täiendati vokaalseltki. Väga armsalt ja hingestatult laulsid Katharina Oberholzer ja Marlies Shiel.

Enne Sinti saabumist esinesid austerlased Vändras ja täna antakse väga esinduslik kontsert Pärnu raekojas, kus viiakse kuulaja klassikalise kitarrimuusika töötlustes rännakule läbi Euroopa. Kontsert kannab pealkirja „Salzburg Pärnu”.

Õpetajad Maria Veliz-Delgado ja Elke Krahm

Wolfgang Gappmaier’i sõnul on Salzburgi muusikute külaskäigu eesmärgiks klassikalise kitarrimängu tutvustamine. Kohtumise peakorraldaja Üllar Kallau hinnangul aitab ühisettevõtmine kaasa Austria ja Eesti kitarrimängu tavade laiemale levikule. Salzburgi õpetajad M.Veliz-Delgado ja E.Krahm kinnitavad samas huvi Eesti õpetamismetoodika vastu. Selle külaskäiguga soovitakse panna alus koostööle Salzburgi ja Pärnumaa muusikakoolide vahel.

Marko Šorin, Sindi linnapea, tutuvustab oma linna ajalugu

Projekti toetavad Austria Suursaatkond Tallinnas, Kultuurkapital, Pärnumaa Omavalitsuste Liit, Pärnu Linnavalitsus, Pärnu muusikakool, Pärnu Kunstide Maja, Vändra Alevivalitsus, Vändra Muusikakool, Sindi Linnavalitsus ja Sindi Muusikakool. Mälestuseks eilsest muusikalisest kohtumisest Sindi muusikasõpradega kingiti igale külalisele tass linna vapiga, mis kujutab omaaegset Euraasia mandri tuntuimat tekstiilivabrikut Sindis. Kooli direktorile kinkis linnapea Marko Šorin pildialbumi, mis kirjeldab erilise tööstus- ja kultuurilooga asumi mitmekülgset ajalugu.