Arhiiv July, 2014

President Pätsi mälestuspäeval Metsakalmistul ja Kloostrimetsa koduõuel

Thursday, July 31st, 2014

Konstantin Pätsi kalmule kogunes sadakond inimest

Kloostrimetsa muinsuskaitseklubi ja Tallinna Botaanikaaed püstitasid 30. juulil 1989 president Konstantin Pätsi kunagise kodutalu õuele mälestuskivi, kus juba veerandsajandi jooksul samal kuupäeval kogunetakse austama riigi esimest valitsusjuhti ja esimest presidenti.

Kaitseliidu peakaplan ülempreester Aleksander Sarapik

Korporatsioon Fraternitas Estica auvalve

See on kuupäev, kui Konstantin Päts küüditati 1940. aastal koos perega Kloostrimetsa talust Venemaale. Tavaks saanud kombel koguneti ka kolmapäeval esmalt Metsakalmistul puhkava riigipea hauale, kus auvalvesse üles rivistatult seisid oma värvides korporatsiooni Fraternitas Estica noored. Hingepalve pidas Kaitseliidu peakaplan ülempreester Aleksander Sarapik. Vaimuliku talituse järel esines päevakohase kõnega toonane Botaanikaaia direktor Andres Tarand.

Kaks veendumust

Andres Tarand Konstantin Pätsi kalmul

De mortuis nil, nisi bene, surnutest räägitakse ainult head,“ ütles Tarand sõnavõtu sissejuhatuseks. Kuid leidis päris ilusas reeglis erandeid, mille kutsuvad esile poliitikud, varem ka kuningad, väe- ja muud pealikud. Nende tegusid kaaluvad pärast surma ajaloolased, kes leiavad head ja halba, mis omakorda ei pruugigi osutuda lõplikuks tõeks. „Heal juhul on see liikumine tõesema poole ja peabki nii olema, muidu jõuaksime suure naabri presidendi maksiimi juurde. Ta on korduvalt hukka mõistnud „ajaloo ümberkirjutamise“. See tähendab omakorda, et kui ajalugu kord juba on võltsitud, siis see peakski võltsituks jääma. See nõuab meilt suhtumist, et kuitahes teravaks ajaloolaste vaidlused vahel ka ei läheks ja meie arvamusi ja eelarvamusi ei puudutaks, peab ühiskond tagama ajaloolastele töörahu. Küllap siis ka terad sõkaldest eraldatakse,“ arutles Tarand, kes ilma üksikasjadesse sekkumata väljendas Pätsi puhul kahte veendumust.

„Esiteks valitses Päts Eestit üle poole esimese iseseisvuse ajast, mis andis talle kindlasti kõige teenekama tegelase tiitli iseseisva Eesti ajaloos, kuid jättis ta vastakuti ka samavõrd suure vastutusega.“ Teisena leidis Tarand, et kõige enam kritiseeritud sammud II maailmasõja alguses on põhjendatud üksnes Eesti au ja ilu seisukohalt. „Kuid mistahes muud lahendused poleks suutnud Eestit tollases geopoliitilises seisus sõjast kõrvale hoida ning kõik hinnangud ohvrite arvu ja sõjakahjude suuruse kohta, millega väga palju tegeleti nii siin- kui sealpool Läänemerd, jäävadki spekulatsioonideks, kuna realiseerus nagu ikka, ainult üks variant,“ mõtiskles Tarand.

Metsakalmistu männid meenutavad loodusliku sakraalhoone taevasse tõusvaid sambaid

Veel rääkis Tarand, et tal puuduvad täpsed teadmised Pätsi osast Metsakalmistu rajamisest eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel. Side võis olla Konstantini venna hilisema riigiparkide direkotori kaudu. „Mis päris kindel, oma matmispaiga valis Päts ise, valis oma talu väravasse ja lõpuks ka ise siia jõudis.“ Tarand usub, et Metsakalmistu ja Pätside perekonna kalmu valikul on tegemist ühe suurima õnnestumisega esimese iseseisvuse päevilt. „Matmispaik asub loomulikus ja looduslikus asukohas, kus veel Pirita kloostri rajamise (1407-1436) ajal liivaluited liikusid, kuid iseseisvuse sünni ajaks valitses juba männimets. Kui metsatüüpides otsida midagi sakraalset, siis pole paremat täiskasvanud männikust.“ Ta soovitas heita männikus selili ja silmitseda taevasse tõusvaid sambaid ning sinist taevast latvade vahel. „Kolm põlvkonda tagasi taibati selliselt asukohta vaadelda. Kui olete reisidel külastanud katoliiklike maade kalmistuid, siis teate, et nende perekondlikud mausoleumid peavad põlistama pigem maapealset jõukust kui igavest rahu. Ma ei too teisi näiteid teistelt rahvastelt, kuid kinnitan, et Metsakalmistu on maailma parim.“

Kuulus või tunnustatud?

„Ma ei räägi seda kõike kogemata, vaid ikka seoses Pätsiga. Praegu seisame mitte ainult Pätsi haua ümber, vaid ka paigas, mis kivisse raiutud sildil kannab nime „Kuulsuste küngas“. Sellest sildist sagedane möödumine ärritab mind parasjagu. Te teate, et sõna „kuulsus“ käib paaris sõnaga „kurikuulus“, mis näiteks venekeelsete vastetena on „CЛABA“ ja „ДУPHAЯ CЛABA“. Me tahame rääkida ehk tuntusest ja selles pole midagi taunitavat, kui inimene saavutab seda oma tööga. Nii muutub tuntus tunnustamiseks. Tunnustus ühendab kõiki selle kalmistu osakondi ja ei vastanda kedagi seisuslikult, nagu kuulsus,“ selgitas Tarand ja pidas Eesti ühiskonna seisusteta ajalugu väga heaks demokraatia aluseks. „Ka see on eesmärk, mida võime edaspidigi õppida eelmise sajandi kolmekümnendatest aegadest. Inimesesse kui imetajate klassi esindajasse on istutatud tahe hierarhiate moodustamiseks. Kirjandusklassikast on tuntud hea näide: „Kord Päitsik puskis Punikut. Kes teab, mis tulu sellest saada ihkas?“. Demokraatia on vahend nende hierarhiate hillitsemiseks,“ kinnitas Tarand ja lõpetas oma sõnavõtu kõrgete looduslike sammaste keskel leplikumal toonil
Betti Alveri sõnadega „et me suuri surnuid ei kamanda keegi”.

Ühislaulmised

Katariina, Kaarel ja Margareta oma vaarvanaisa kodumaja veranda trepil

Kalmistult mindi ühises jalutuskäigus Pätside koduõuel asuva mälestuskivi juurde. Külalisi rõõmustasid oma kohalviibimisega Konstantin Pätsi viienda põlvkonna noorimad järglased Katariina, Margareta ja Kaarel. Kivi ette asetati küünlaid ja lilli, kuulati sõnavõtte ja Alibi Duo esinemist. Pätside kodumaakonnast Pärnumaalt on Tõstamaa ansambel varemgi selle mälestuskivi juurde laulma tulnud.

Alan Beck ja Õnnela Lees musitseerivad ansamblis Alibi Duo

Õnnela Lees ja Alan Beck on muusikutena erinevates koosseisudes ja ka solistidena tegutsenud kogu elu, aga selles ansamblis viimased 9 aastat. Nende esinemiskava on mitmekesine, alustades kõige kuldsematest tantsulugudest läbi aastakümnete. Stiililt pakutakse igaühele midagi: blues, rock, jazz, klassikaline ja rahvalik muusika. Eile õhtul lauldi Alani soolokitarri saatel igihaljaid palasid nii Konstantin Pätsi ajastust kui ka tänaste eakamate inimeste mälestustest. Mõned korrad võeti võimendus maha ja Õnnela palus rahvast ühislaulmisele. Kaarel, kes alguses jälgis õuel toimuvat ja kuulas laule vaarvanaisa eluhoone ülemise korruse aknast, tuli ka hiljem ise õuele. Õnnela küsimusele laulude meeldimise kohta vastas Kaarel, et kõik kuuldud lood olid talle tundmatud, aga meloodia poolest ilusad.

Trivimi Velliste: muide, ma arvan…

Trivimi Velliste esineb Pätside õuel

Alljärgnevalt on esitatud MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse esimehe Trivimi Velliste peaesinemine Pätside kodutalus täies mahus.

Head kokkutulnud!

Me oleme täna siin ajaloo tõttu. Ajalugu koosneb tegudest ja tegevustest, mida võib liigitada meeldivateks ja ebameeldivateks. Üks meeldivamaid tegevusi on teadupoolest unistamine. Eesti rahval oli XIX sajandi teisel poolel ja XX alguses üks suur unistaja, kelle nimi oli Juhan Liiv. Tema unistus oli: „Aga ükskord on Eesti riik!“ Tookord muidugi, arusaadavalt, liigitasid elutargad eesti talutaadid sellise nägemuse eluvõõraks. Ent järsku, üleöö, tekkis maailmas täiesti uus olukord. Tekkis selline geopoliitiline tühimik, mida mitte keegi ei osanud ette näha. Arvati, et Romanovite dünastia jääb igavesti kestma. Eesti talupojad olid põlvest põlve harjunud sellise arusaamaga.

Pätsi muuseumi liige Peeter Talvar asetab mälestuskivi juurde küünla

Aga nüüd juhtus nii, et seda, millest oli unistanud Juhan Liiv, oli äkki võimalik hakata ellu viima. Selleks tuli kasutada avanenud võimaluste akent, mida kunagi ei pakuta liiga pikaks ajaks. Selleks tuli valmis olla ja tegutseda kiiresti. Selle võimaluste akna avas suur ilmasõda, mis puhkes just neil päevil täpselt sada aastat tagasi. Kaks meid otseselt mõjutanud ilmariiki – Vene ja Saksa keisririik – varisesid kokku.

Täna viibime talus, mille hilisem peremees mõistis kiiresti, mis on tulekul. Ta oli 44-aastane, kui kuulutas välja riigi, milles me täna elame. Esimese maailmasõja rinnetel langes ühtekokku 10 tuhat eestlast. Mõeldes meie kirikaedades ja kihelkonnakalmistutel asuvatele Vabadussõja ausammastele, mida on saja ümber, siis nende ühel küljel on Vabadussõjas langenute nimed ja samba vastasküljel ilmasõjas langenute nimekiri. Peaaegu kõigis kihelkondades on ilmasõjas langenute nimekiri palju pikem. Seega Vabadussõjas langes meie mehi palju vähem. Sellest hoolimata on ilmasõda jäänud meie ajalooteadvusse mitte nii väga sünge peatükina. Põhjuseks on just nimelt see, et ilmasõda võimaldas Eesti riigi sünni, et saaksime olla peremeesrahvas omal maal.

Sellesama suure sõjaga seoses on viimastel päevadel kirjutatud lehtedes, et ilmasõda tegi lõpu 700 aastat siin maal valitsenud saksakeelse ülemkihi võimule. Me ei ole seda endale palju teadvustanud. Me teame küll, et XIX sajandi lõpul, venestamise ajal suruti baltisakslasi ja saksakeelsust kõrvale. Peterburis ja Moskvas tegutsesid käremeelsed panslavistid. Nende olemasolu toetas Carl Robert Jakobsoni tegevust.

Siiski oli XIX sajandi lõpu venestuspoliitika baltlaste jaoks tühiasi selle kõrval, mida tekitas esimene ilmasõda, kui sakslased lükati tõepoolest kõrvale. See oli üks olulisi tegureid, mis lõi eeltingimusi, et meil sobival hetkel oleks võimalik oma riik välja kuulutada.

Head president Pätsi mälestuse austajad!

Andres Tarand meenutab Botaanikaaia direktoriks olemise aega

Kõik, mis on seotud esimese ilmasõjaga ja Konstantin Pätsiga sellel ajal ning järel, on võrdlemisi selge ja lihtne. Meil ei ole siin millegi üle väga pikalt arutleda. Hoopis keerulisem on lugu, nagu me kõik teame, seoses Teise maailmasõjaga. Ma olen täiesti nõus tänase peakõneleja Andres Tarandiga – de mortuis nil, nisi bene. Surnuist ei räägita halvasti. Ka Marie Under on kunagi hüüdnud: jätke rahule meie suured surnud!

Tõepoolest, juba vanad kreeklased ja roomlased pidasid õigeks surnutest halvasti mitte rääkida. Nood ei saa ennast ise kaitsta. Samas on ka tõsi, et Napoleoni üle tuleb veel vaielda. Hitleri üle, Stalini üle samuti. Kes saab takistada nende üle rääkimast? Soomlased vaidlevad Mannerheimi üle, samamoodi Kekkoneni üle. Küllap jääme ka meie veel mõneks ajaks, taoti teravaltki, mõtteid vahetama teisele maailmasõjale eelnenu ja sõja-aastate üle.

Head Kloostrimetsa-päevalised!

Tänavu 12. märtsil möödus 80 aastat Konstantin Pätsi viimasest võimuletulekust, mida mõned on nimetanud „vaikiva ajastu“ alguseks. Olen sel teemal pikemalt kirjutanud Postimehe lisas AK (29.03.2014) ja siinsegi auditooriumi ees sõna võtnud, mistõttu ei hakka täna ennast kordama. Rõhutan vaid üht: ajalugu ei ole mõistlik kujutada mustvalgetes värvides, märgata tasub ka vahetoone.

Ja veel – me ei tohi kunagi ära unustada, et see, mis leidis aset 12. märtsil 1934, toimus kehtiva Põhiseaduse raamides. Selle Põhiseaduse sünni eest olid hoolitsenud vabadussõjalased. Nende eelseisev võimuletulek ei kuulutanud Eestile mitte midagi head – isegi kui neil mingil hetkel oli suur rahva toetus. Rahva meel on teadagi muutlik. On lubamatult lihtsameelne kasutada president Pätsi ja kindral Laidoneri suhtes NLKP lektorite kõnepruuki, unustades, et oma sõnavara selles küsimuses olid nood laenanud vapsidelt.

Aga see ei ole täna kõige tähtsam teema. Kõige tähtsam on meie rahvale nüüd ja veel mõnda aega tulevikuski see, mis toimus 1939. ja 1940. ning sellele järgnenud aastatel. Nende aastate mõju on endiselt traumeeriv ja see trauma on sügav. Ei ole lihtne mõtteid vahetada, kui jutt on valus. Ei ole lihtne saavutada, et osapooled üldse kuulaksid teineteist lõpuni.

Vahepeal abistati esinejaid vihmavarjudega, aga seda läks vaja väga üürikest aega

Rääkides 1939. aasta suvest ja sügisest, siis mina olen alati eelistanud võrrelda olukorda, mis tekkis 23. augustil, kosmiliste kehade kokkupõrkega. Kui kaks väga suure massiga keha liiguvad teineteisele vastu väga suure kiirusega, siis väikestel kehadel seal kahe vahel on ju ka mingisugused võimalused. Keegi ei saa ütelda, et neil pole üldse mitte mingisuguseid võimalusi. Aga me peame siiski nägema asju õiges proportsioonis ja hindama olukordi realistlikult.

Väga sageli unustatakse ära, et septembri viimastel päevadel 1939, kui Kremlist esitati meile ultimaatum, oli just kokku varisenud Euroopa suurriik Poola, mis oli täiesti ettenägematu ja uskumatu. Meil armastatakse rääkida, et oli sangarlik Talvesõda. Aga sangarlikust Talvesõjast ei osatud siis veel undki näha. Uhke on mõtelda nüüd meie suurepärases tagantjärele tarkuses, et pärast Poola kokkuvarisemist tõstab Eesti üksinda oma mõõga olukorras, kus isegi Läti, kellega meil oli sõjalise liidu leping, tegelik toetus oli küsitav. Läti oli siis ainuke teoreetiline liitlane, kellega oleksime saanud koos Punaarmee vastu sõdida.

Soome Vabariik oli meile ammu mõista andnud, et nemad jäävad sellest sõjast kõrvale ja kahjuks ei saa Eesti enam arvestada abiga, nagu see oli olnud Vabadussõjas. Seda teadsime meie ja ka soomlased väga hästi. Soome poliitiline eliit oli üsna kindel, et neid ei rünnata, et nemad jäävad sõjast kõrvale täpselt samamoodi nagu Rootsi. See oli nende paradigma, arusaam, diplomaatiline hinnang olukorrale. Kui tõepoolest ühel päeval kukkusid Helsingile pommid, siis oli Soome poliitiline juhtkond äärmiselt üllatunud. Siis ei jäänud muidugi midagi muud üle kui sõdida. Nad sõdisid hästi! Aga ka taevased jõud olid nende poolt, sest lisaks heale võitlusvaimule oli palju selliseid tegureid, mis soosisid Soomet: kohutav pakane, erakordselt soodne Soome loodus metsade, kaljude ja suurte lumehangedega. Sellisel maastikul on tankidel palju vähem võimalusi kui lagedal väljal. Selle kõige taustal on kerge liialdus võrrelda Eesti ja Soome võimalusi sügisel 1939.

Lilled esinejatele

Muidugi oleksime mingi aja vastu pidanud, seda kinnitas ka ülemjuhataja kindral Laidoner. Ent missuguse hinnaga? Marssal Mannerheim tegi enne Talvesõda Soome poliitilisele juhtkonnale selgeks, et neil ei jätku jõudu üksinda sõda pidada. Mingisugune kokkulepe tuleb Nõukogude Liiduga sõlmida. Muidugi, Stalinil olid üsna jäigad nõudmised – kõik see, mis puudutas Karjala kannast, s.t. nihutada piir Leningradist oluliselt kaugemale. Peale selle Hanko poolsaar, mida nõuti ja mis polnud Helsingist kuigi kaugel. Need olid soomlastele väga ebameeldivad ettepanekud, aga kuna nad uskusid, et sõda ei tule, venitasid nad igati läbirääkimistega.

Alan Beck

Nüüd, 74 aastat pärast riigipea küüditamist, mil oleme siinsamas, kust ta viidi, saame ikkagi küsida: kas siis, kui president Päts ja kindral Laidoner koos oma poliitiliste oponentidega nagu Jaan Tõnisson oleksid langetanud teistsuguse otsuse – hakkame igal juhul vastu, olgu või üksi – kas siis oleksime täna seda otsust kiitnud? Kas meid üldse oleks olemas, olgu kiitmas või laitmas? Kas me võime olla kindlad, et siis ei küsitaks, miks Päts ja Laidoner saatsid oma rahva, oma sõjaväe kindlasse surma? Kui esimesel päeval langenuks 500, järgmisel päeval võib-olla 700, kolmandal päeval 2000 sõjameest? Me ei saa selles kindlad olla.

Õnnela ema Elle tänab tütart kaunite laulude eest

Tahan öelda, et ajaloos on olukordi, kus valida on ainult väga halva ja veel halvema vahel. 1939. aasta sügisel oli meil valida erakordselt halva ja veel halvema vahel. Sellepärast arvan, et peame õppima arutlema nonde sündmuste üle tasakaalukalt ja väärikalt.

Lõpetuseks tuletan meelde, mis oli kombeks muinasaegsel Rooma poliitikul Catol. Ta lõpetas oma kõned lausega: „Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada.“ Minul on olnud kombeks viimase paari aasta jooksul lõpetada oma kõned üleskutsega: muide, ma arvan, et Eesti Vabariigi pealinnas peab olema mälestusmärk selle riigi esimesele valitsusjuhile ja esimesele presidendile!

Elle Lees otsustaks jätta selleaastase kogunemise viimaseks

Elle Lees

Pätsi Kloostrimetsa talu kunagine teenija Helle Reeder on praegu 92-aastane ja ei saanud ise kohale tulla, aga MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi tegevjuht Elle Lees andis tema tervitused kõigile kohalviibinutele edasi. Elle Lees meenutas, kuidas veerandsajandit tagasi tekkis ühes kohvilauas mõte Pätsi taluõuele paigaldada mälestuskivi. Kivi leiti Pätsile kuuluvalt maalt. Kivi avamisel esines suur koor, mida juhatas Kuno Areng. Nüüd, kui 25 aastat on selle kivi juures kogunetud, avaldas Elle Lees arvamust, et oleks paras aeg ühe etapi lõpetamiseks. Seega jäi tema sõnul taoline sündmus Pätside koduõuel viimaseks.

Samal teemal:

Kloostrimetsa päev

Äripäev kirjutas kangatööstuslinnast

Thursday, July 31st, 2014

Ajalehe Äripäev kaasautor Kadrin Karner kirjutab suviselt rahulikust Sindist, mis ei reeda millegagi, et tegemist on kangemat sorti tööstuslinnaga. Need, kes on lugenud 4. juulil avaldatud artiklit, kiidavad autorit hästi koostatud ülevaate puhul. Autor on artikli valmimiseks teinud suurt ja põhjalikku tööd. Mõned näited allpool. Täisteksti saab lugeda siia klikkides.

Roheluses tööstuslinn Sindi

Sindi Lanka tegevjuht, taanlane Dennis Ulrik Kristensen räägib mitte-eestlase kohta väga head eesti keelt ning kannab tegevjuhi kohta ääretult sportlikku riietust – lühikesi pükse ja sportsärki. Võib ju mõelda, et ah ju see mingi Sindi värk ole, aga tegelikult ei ole sellel kõigel asukohaga mitte kui midagi pistmist.

*

Foto meenutab omaaegset asundust, kuhu Preisimaa tööstur Johann Cristoph Wöhrmann aastal 1832 asutas Liivimaa suurima vabriku

Kahjuks kimbutab ka Fein-Elast Estoniat tööjõu puudus. “Meie palgad on üle Pärnumaa keskmise, peaksid jääma kuskile Eesti keskmise lähedale, aga noored, kes kõrgkooli lähevad, jäävadki suurlinna – Tallinnasse, Tartusse – ega tule enam siia tagasi.” Palgale lisandub ka motivatsioonipakett, kust Mäe sõnul puudub veel vaid ehk tasuta lõuna, kõik muu on olemas.

*
Suur osa Qualitexi klientidest asub Valgevenes ja Ukrainas ning sealsed poliitilised pinged  on oluliselt mõjutanud tellimusi. Veel 2009. aastani õmmeldi kohapeal kootud kangast riideid, täna õmmeldakse vaid tootenäidiseid.

Samal teemal:

Urmas Mägi on kõige vastutustundlikum ettevõtja

Pärnumaad väisanud Riigikogu liikmed külastasid ka Sindit

Laarmann laiendab teed Raeküla randa

Wednesday, July 30th, 2014

Oskar, Markus, Eino-Jüri ja Sydny istuvad paplitüvest voolitud vaalapoja seljas

Elevandi vette vedamine ja selle kasutamiseks loa hankimine nõudis suurt hulka bürokraatlike dokumentide täitmist

Kui tänavusuvisel laulu- ja tantsupeo rongkäigul Pärnu supelranna suure elevandi imetillukesed järglased ratastel Tallinna tänavatel hüpeldes lauluväljakule suundusid, hüüatasid mõned: „Ennäe, Laarmanni elevandid!“ Ilmselt on Pärnu Linnavolikogu liige Eino-Jüri Laarmann oma elevandiga Raeküla merevees sedavõrd palju tuntust kogunud, et pealinnaski teatakse tema nimelist londilist mõnel juhul isegi paremini, kui Pärnu keskranna pika ajalooga elevanti.

Jüri Päike trimmerdab tee serva

Tähelepanek meenus uuesti, kui Laarmann kutsus Raeküla inimesi pärast tööpäeva lõppu randa viiva tee äärtele väikestele talgutöödele. Jüri Päike pole küll Raeküla mees, aga tuli Laarmanni kutse peale kodust kaasa võetud trimmeriga tee äärt kõrgeks kasvanud umbrohust ja peenemate okstega võsast puhastama. Tema on olnud varemgi abiks ka mitmetel teistel töödel.

Gregor-Hendrik Laarmann

Laarmanni tütrepoeg elab praegu Kölnis, aga koolivaheajal tuli vanaisale külla. Ta on alles 16-aastane, kuid kasvult hakkab kahe meetri ligi jõudma. Pikk ja töökas, nagu vanaisagi. Eile õhtul võttis paraja suurusega redeli, asetas selle tee servas kasvava puu najale ja upitas end viimastel pulkadel seistes veel sedavõrd pikemaks, et ulatas alumisi oksi saagima. Oksad segasid autojuhtide vaatevälja nägemaks äsja paigaldatud liiklusmärke Hirve tänava pikendusel, mis algab pärast Kalevi pst ületamist.

Pärast tulpade paigaldamist jäävad kindlalt poolitatud jalakäijate ja jalgratturite ning autodega sõitmise eralduspooled

Eelmisel nädalal lõpetati kruusatee laiendamise tööd. Kuna randa voorivate inimeste ja autode hulk hakkas tekitama jalakäijatele ja ratturitele ohtlikke olukordi, otsustas Laarmann teed laiendada ja eraldada märgistusega kergliiklusriba autode liikumiseks määratud poolest. Kruusale pole võimalik valget jutti maha värvida. Sellepärast paigutas ta läinud nädala reedel ajutised puna-valge-vöödilised postid, mis saavad peatselt väljavahetatud alaliste tulpadega. Tänaseks kavandas Laarmann plastmassist koonusekujuliste tulpade betooni valamise. Betoneerimine on vajalik selleks, et need paigaldamise järel ka oma kohale püsima jääksid.

Massiivselt ehitatud istepingid on loodetavasti püsivamad

Eile jäi üks vanem härra randa minekul viivuks seisma, et anda oma hinnang tehtavale. Ei olnud ta rahul tolmuse teega, ega arvanud ka midagi teeperve puhastamisest. Järgmisel aastal pidavat veelgi kõrgemad raudnõgesed kasvama. Aukliku tee silumine olevat üksnes karuteene jalakäijatele, sest nüüd saavat autod palju kiiremini kihutada ja sedajagu ka tolmu kõrgemale keerutada. Üldiselt olevat kogu tegevus asjatu vaevanägemine. Laarmann kuulas juttu, ega öelnud enda kaitseks sõnakestki.

Vanaisa ja tütrepoeg

Teele on paigaldatud kiirust piiravad märgid, millest juhid näikse ka kinni pidavat. Ise mõtlesin, kas keegi teelistest märkab ka Laarmanni kätt pigistada ja jõudu soovida. Või kas keegi üldse mäletab seda aega, kui ta raskusi ja ametkondlikku bürokraatiat eirates teed läbi võsa, ohakate ja nõgeste murdis. Vanahärra ei kaeble ega kurda, et omal ajal Keskkonnaamet määras talle korralikult ehitatud sileda tee eest 7900 krooni suuruse trahvi.

Raeküla rannas

Nüüd tuli Pärnu Linnavalitsus appi ja toetas oma osaga tee valmimist, mille maksumus saab olema arvestuslikult ca 4000 eurot. Töö tegi ära Nurme Teedeehitus OÜ. Tolmu vastu aidanuks üks korralik vihmasabin, paraku seda eile Pärnusse ei tulnud, kuigi mitmel pool ujutas Eestimaad rohkem kui küllaga. Nurmes olevat korra küll paar piiska tulnud, aga sellest polnu mingit kasu. Rannatee tolmuvabaks muutmine keemiliste vahenditega võib leida taas Keskkonnaameti vastuseisu, arvas Laarmann, kes ei näi eriti soovivat selle ametkonnaga suhelda. Kogemused on sellised…

Linna paigaldatud käimlast käis rammumeeste jõud üle

Tee serva on paigaldatud kaks massiivset istepinki. Jäme palk saeti pikuti pooleks ja kinnitati spetsiaalselt valatud betoonalustele. Kokku kaalub üks pink ligemale paarsada kilo, mida pole eriti hõlbus paigast nihutada. Rammumehi, kes ei oska oma jõudu otstarbekalt rakendada, kahjuks ikka leidub. Alles mõned päevad tagasi keerati linnavalitsuse poolt ehitatud kuivkäimla kraavi. Pinkide valmistamisel on olnud abiks Endel Märtsoo, kes 78-aastasest Laarmannist paar aastat vanem. Seni on pingid Laarmann enda rahaga valmistanud ja plaanib neid veelgi teha. Samas arvab, et linn võiks osa pinke välja osta, et kulutusi võrdsemalt jaotada.

Ivo rääkis, et tuleb täna juba kümnendat korda mereveest suplemast

Pärast tööd kõndisime elevandi juurde. Vanahärrat tunnevad kõik, paljud tervitavad. Nüüd mõistsin, miks kõik kümned möödujad teda töö tegemise juures kättpidi ei rutanud tervitama. Siis poleks tal jäänudki aega tööks. Vanahärrast peetakse väga lugu. Teel kohtasin Sindist randa tulnud Merlet. Kiitis koos lastega siinseid võimalusi, eriti elevanti, mis olevat Pärnu keskranda paigaldatud elevandist etem.

Markus

Sama juttu rääkis elevandi juures pildistades Tarva tänaval elav Sydny, kes jälgis oma poja Markuse ja tema sõbra Oskari vette liuglemisi. Me polnud Laarmanniga arvestanud edela tuule tugevnemisega, mis tõstis kiiremini veeseisu kui jõudsime püksisääri üles keerata. Nii me seisimegi varsti kõigi teiste suplejatega ühtviisi püksid märjaks tehtult keset lainetust. Laarmanni sõnul on vesi Raekülas puhtam ja sinivetikaid siin ei voha mitte kunagi. Elevandist veidi kalda pool on sel suvel paplitüvest voolitud vaalapoeg. Läksime ja proovisime sellelgi istuda. Mõnus oli lasta lainetel ennast pritsida. Siiski jäin sedakorda kaamerat hoides sellest naudingnust ilma.

Ennast unustavat naudingut pakub Raeküla rand tõepoolest. Hoogsas jutuhoos unustasime kuivale jäetud jalanõud maha. Kui taipasime ja tagasi pöördusime, olid sandaalid juba keset tõusuvett.

 *

Merest tulles polnud jalanõud enam kuival maal

Dokumentaalfilm mõrvast taevas

Monday, July 28th, 2014
Meenutuseks 80 lapsest, kes terroristide tegevuse tulemusena elu kaotasid

Meenutuseks 80 lapsest, kes terroristide tegevuse tulemusena elu kaotasid

Täna õhtul nägid TV3 vaatajad Briti Channel 4 dokumentaalfilmi “Mõrv taevas: lend MH17″, milles ajakirjanik Matt Frei avaldas dokumentaalkaadreid 17. juulil hävitatud Malaysia reisilennukist ja vahendas jutustusi hukatute lugudest ning usutlustes osalenute mõtteid.

Dokumentaalfilm andis piisavalt palju materjali iseseisvaks mõtlemiseks ja eksimatute järelduste tegemiseks.

Võibolla saabki just see Putinile saatuslikuks

Vaatajana ei saanud ma kuidagi arvata, et 298 lennureisijaga toimus 10 kilomeetri kõrgusel juhtum, mida saaks kvalifitseerida õnnetusena. Isegi väide, et tegelikult sooviti alla tulistada mõnd teist lennukit, ei anna põhjust rääkida õnnetusega lõppenud kahetsusväärsest eksitusest. Sõjategevusega piirkondadest ülelennud pole tsiviillennunduse praktikas midagi erakordset ja seda on tehtud pidevalt ohutus kõrguses. Ka tollel päeval tehti sealses piirkonnas ülelende väidetavalt ca 150 korral. Hoolimatu raketi tulistamine sellisesse ohutusse kõrgustsooni oli kahtlematult massimõrv, mille tekitamise pärast peavad karistatud saama kõik selles kuriteos osalenud isikud.

*

Internetis on gallup:“Kes on süüdi Boeng 777 MH-17 allatulistamises?”

Täna õhtuse seisuga peab 78,6 % vastanuist süüdlaseks Venemaad.

Eesti – Läti koostööprojektiga taaselustatakse ühist ajalugu

Saturday, July 26th, 2014

Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu ja Läti Vennashaudade Komitee koostööprojekti “Ühist ajalugu taaselustades” raames toimub 4. -13. augustini noortelaager 15-20 aastastele mõlema riigi noortele. Laagrit rahastatakse Eesti-Läti programmi poolt ja see on osalejatele tasuta.

Estonia – Latvia programme

Laagri algus ja lõpetamine toimub Pärnus. Majutamine korraldatakse esimestel päevadel Pärnumaal Jõõpres, hiljem Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni puhkekeskuses.

Viimati toimus 7 juunil Estonia-Latvia programmis ühine ettevõtmine Lätis, kus kohtusid omavahel Strenči ja Sindi koolinoored

Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektor Tiina Tojak selgitab, et laagri tegevus keskendub meie isade ja isa-isade ühisele sõdimisele I maailmasõjas ja Vabadussõjas, mille jätkuks olid ka võitlused II maailmasõjas. Käiakse avastamas ja korrastamas kahe riigi ühises sõjaajaloos olulisi paiku Pärnu-, Viljandi-, Valga-, Tartu- ning Võrumaal: lahingu- ja matmispaigad, sõjamälestusmärgid, mitmed ajaloo-, sõjaajaloo- ja militaarmuuseumid. Toimuvad arutelud ja kohtumised sõjaajaloolaste, omavalitsus- ning muuseumitöötajatega. Vastastikku õpitakse tundma eesti ja läti keelt, kultuuri, ajalugu. Külastatakse ka looduskauneid paiku, käiakse ujumas, tehakse sporti.

Sindi noored puhkavad Strenči linnas Koiva jõe ääres pärast kerget tööd Anton Irve mälestusmärgi juures. Nende arvates võiks sarnaseid väljasõite tulevikuski korraldada.

Esimese päeva kogunemine algab peale lõunat Pärnu Alevi kalmistul Vabadussõjas langenute mälestussamba juures. Tutvutakse I maailmasõjas ja Vabadussõjas ning II maailmasõjas langenute kalmistuga, toimub lillede ja küünalde asetamine. Samal päeval tehakse väljasõit Lavassaare raudteemuuseumisse ja sõidetakse vanal kitsarööpmelisel rongil. Päev lõpetatakse ühistegevuses tutvumisõhtuga lõkke juures, grillimise ja muusikaga. Samasugused põnevad ühistegemised lõkke paistel, sportimises või saunamõnus toimuvad ka kõigil teistel õhtutel.

Kõigil ülejäänud päevadel järgneb hommikusöögile läti ja eesti keelte õppimine. Iga päev korraldatakse väljasõit huviväärsetesse kohtadesse, näiteks Tahkuranda, Pärnu linna, randa, Sinti kalastama, Tori-Vändra suunda, Audrusse ja mitmetesse teistesse Eesti maakondadesse.

Registreerida ja lähemat teavitust saab telefonil 5108839, Mati Sutt või 5138508, Tiina Tojak.

Lottemaa on huvilistele avatud

Friday, July 25th, 2014

Lottemaa avamise päeval Lottega

Pidulikult punase lindi läbilõikamisega kuulutas Lotte tüdruk täna Lottemaa avatuks ja alates homsest läheb elu Pärnu lahe lähedal asuvas 17,9 hektari suuruses muinasjutulises leiutajatekülas täispööretel käima.

Lottemaa iga ehitus uhkem kui teine

Perekond Sindist Lottemaal

Pärnu kesklinnast mõõdetuna jääb Lottemaa teemapark umbkaudu tosina kilomeetri kaugusele. Linnast Riia suunas välja sõites märkab varsti pärast männimetsa vahelt lagedale väljale jõudes paremat kätt asuvat ääretult suurt parklat. Parklast viib umbes 800 meetri pikkune tee salapäraste tegemistega külasse. Täna sõidutas sellel teel külalisi kaks rööbasteta ühe vaguniga rongi. Teemapargi müügi- ja turundusdirektor Jorgen Sumina ütles, et alates laupäevast jääb käiku ainult üks rong, aga kahe reisijate vaguniga. Kolmas haagis on platvormvagunit meenutav ja sellele saavad lapsevanemad lastevankrid asetada.

Lottemaa kõrghoone kõrgel künkal

Tahkuranna valda rajatud külasse on ehitatud rohkem kui kümmekond hoonet. Päris täpne kokku lugemine läks raskeks. Ka kõikvõimalikke leiutisi ja atraktsioone pole kerge kokku lugeda, aga Sumina sõnul on neid kindlasti üle saja. Pärnakates tekitab kadedust väga uhke jaamahoone, mille sarnast Pärnus pole. Muljet avaldavad on kõrged tornid, staadion ja rohkete pealtvaatajate kohtadega teater. Aastasse on prognoositud kuni 120 tuhat külastajat. Projekti maksumuseks on arvestatud ca 7 miljonit eurot, millest 4,4 miljoni euro ulatuses finantseeringuid on võtnud enda kanda EAS, 280 tuhat eurot Pärnumaa omavalitsused ja ülejäänu erainvestorid.

Toomas Kivimägi

Et projekti õnnestumisele aitasid kaasa ka kohalikud omavalitsused, siis olid avamisele kutsutud lisaks paljudele näitlejatele ja teistele tuntud inimestele ka maakonna omavalitsuste juhid koos peredega. Palusin pikemalt projekti teostumisest rääkida Pärnu linnapeal Toomas Kivimägil, kelle juhtimisel on olnud samuti oma panus sellesse.

„Kõige suuremad unistused saavad teoks, kui neisse uskuda. Ka Lotte unistus oma kodust on saanud teoks ja kogu jutustus ei asu enam mitte ainult raamatu lehekülgedel ja filmilinal,“ ütles Pärnu linnapea, kes oli sarnaselt teiste maakonna omavalitsusejuhtidega tulnud avapäevale koos perega. „Tahan tunnustada üliandekaid inimesi: Andrus Kivirähk, Janno Põldma, Heiki Ernits. Nemad on tegelikult selle legendi loonud. Ilma selleta poleks meil olnud midagi ehitada. Loomulikult kui on head ideed, siis tuleb need ka teoks teha,“ rääkis Kivimägi, kes pidas oluliseks samuti tunnustada EAS-i, kelle osa on investeeringus olnud kindlasti suur. Rahastamist silmas pidavalt oli tema hinnangul ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium äärmiselt osavõtlik. Loomulikult andsid eraettevõtjad omalt poolt väga tõhusa panuse. „Vahepeal oli laual ka teisi variante, aga arvan, et eraettevõtjad on siiski kõige efektiivsemad,“ leidis linnapea. „Täna oleme kõik väga õnnelikud ja rahul. Me usume, et ka kümne aasta pärast on kõik siin hästi, et mitte öelda veelgi uhkem. Aga sellle nimel on vaja ka homme, ülehomme väga palju tööd teha. Just sellepärast arvangi, et kvalifitseerumine 100 % eraomandile on igati õige ja põhjendatud.“

Rein Malsubi

Läbi erinevate ettevõtete kuuluvad Teemapark Investeeringute omanikeringi Kuldar Leis, Raul Lusti, Elmer Maas, Marin Närska, Gerli Saaresalu ja Meelis Saaresalu. Lottemaa tegevjuhi Rein Malsubi firma OÜ Robot alustas teemapargi arendamisega veidi rohkem kui 6 aastat tagasi. Heiki Ernits, kelle kujutluses sündis Lotte kujutis ja Janno Põldma asutasid 2009. a alguses Lottemaa OÜ. Nad olid kuni mullu suveni teemapargi omanikfirma Lottesõbrad OÜ ühed omanikud, aga seoses kulude suurenemisega lahkusid omanike seast.

Heiki Ernits ja Janno Põldma

Kivimägi usub, et Ernitsale ja Põldmale jääb oma koht ja neid ei ole ka päriselt kõrvale jäetud. „Valmiv projekt on äärmiselt unikaalne ja ma olen alati öelnud, et ühel väikesel rahval on alati põhjust olla unikaalne. Ma ei ole küll väga palju maailmas liikunud, aga midagi sarnast ei ole mitte kuskil maailmas olmas. Võibolla lähim sarnasus on Muumimaaga Soomes,“ arutles Kivimägi.

Maavanem Andres Metsoja kingib Lottemaale sinimustvalge lipu, mille saab suurde lipumasti heisata

„Esimene hange osutus kavandatust oluliselt suuremaks. Siis oli projekti teostumine täiesti küsimärgi all. Teame, et ettevõtmine rippus vahepeal ikka üsna juuksekarva otsas. Ja sel hetkel panid ka omavalitsused oma õla alla. See ei olnud rahaliselt omavalitsuste jaoks mitte kõige väiksem. Algul panime paarkümmend tuhat maa ostmisele. Hiljem andsime veel juurde, kokku 150 tuhat eurot. Linna jaoks oli see suur raha.

Saarde vallavanem Andres Annast oma perega

Vastavalt võimalustele andsid raha teisedki maakonna omavalitsused. Kõik olid valmis tegudega panustama, mitte ainult sõnades rääkima: tehke, tehke. Arvan, et see suurendas ka eraettevõtluse indu. Meil ei ole küll osalust selles projektis, aga raha on antud õige asja jaoks. Meie eesmärk oligi see projekt siia tuua,“ meenutas Kivimägi raskustele lahenduse leidmist.

Sauga vallavanem Priit Ruut

Palju oli kuulda läti keelt, sest Lotte lood on Lätis peaaegu sama hästi tuntud nagu Eestiski. Kivimägi rääkis, et Lottemaast saab loodetavasti lätlastele uus magnet, millest tõuseb kindlasti tulu ka Pärnule.

Kuid teiste omavalitsuste juhtidega kõneldes ei jäänud samuti kahtlust, et nemadki näevad Lottemaa toetamises mõtet. Esmane kasu on juba seegi, et nende kodukohtade pered leiavad tee suurepäraseks vabaaja veetmiseks. Mõnedki vallajuhid tunnistasid, et Lottemaal on lapsed neist targemad ja teavad jutustada, kes millises majas elab ja millega seal tegeletakse. Leiti, et nüüd tuleb kõigepealt Lottega raamatu vahendusel tutvust sobitada, sest paljudel vanematel on lood alles lugemata või üksnes vähesed episoodilised kokkupuuted olemas.

Lottemaalt randa

Sumina jutust selgus, et üht ja teist on veel teha. Randa tulevad riietuskabiinid ja pikendatakse laudteed. Paari nädala pärast peaks valmima ka lennumasin, mis võimaldab virtuaalset lendu Lottemaa kohal.

Õhku lennutatud pallid teatasid piduliku avapäeva lõppemisest

Teemapargi külastajatel soovitatakse pilet muretseda veebist. Kodulehe piletimüügi süsteemis näeb iga kuupäeva all siniseid kastikesi. Kümne kastikese täitumine tähendab eelmüügi lõppemist ja rohkem üksikpileteid ei müüda sel juhul ka kohapeal. Kuni kaheaastased pääsevad Lottemaale tasuta, teistel tuleb lunastada 15-eurone pilet. Pensionäride, puuetega inimeste ja lastekodulaste pileti hind on 9 eurot. Rongisõidu ühe otsa pileti hinnaks on 1 euro. Tavalise liinibussiga Pärnu bussijaamast sõites on hinnaks keskeltläbi 65 senti.

*

Samal teemal:

Lottemaa avab nädalalõpul uksed

Lotte pani setu memmed mustri järgi kuduma

Lottemaa kurvastab krõbeda piletihinnaga

Pärnumaal algas Lottemaa teemapargi ehitus

Väärikad tutvusid Läti väärtusliku mõisapärandiga

Wednesday, July 23rd, 2014

Eile hilisõhtul jõudsid esmaspäeva hommikul Läti mõisatesse ja lossidesse külastusreisi alustanud Pärnu Väärikate ülikooli kuulajad tagasi kodupaika. Ümmarguselt poolesaja tunni sisse mahtunud muljed nähtust-kuuldust on väga värsked, head ja mitmel juhul isegi ülivõrdes kirjeldatavad.

Rundale barokkloss hoovi poolt vaadatuna

Varahommikune jalutuskäik Jelgavas

Lätimaa asub pärnakatele nii lähedal, et mõnel juhul unustatakse isegi eristumine kahe riigi vahel. Kuidagi kummaline oli kuulda mõne reisilise suust kiitvat hüüatust tunnustamist väärivate lätlaste saavutuste suhtes. Kuulsin midagi sarnast: „See on juba nagu midagi välismaal…!“ Kas Läti polegi siis välismaa? Või elatakse ikka alles Nõukogude okupatsiooniaegses minevikus, kui Eesti ja Läti arvati ühtsesse Vene impeeriumi kooslusesse? Teisest küljest tekitab Euroopa Liitu kuulumine ja ühises rahasüsteemis arveldamine taas samastumise märke kahe väga erineva keelega rahva vahel. Ei tohi ka unustada veidi kaugemat minevikku, kui Pärnumaa kuulus veel Liivimaa alla ja Riia oli meie pealinn. Nüüd on Läti pealinn kogu Baltikumi keskseim metropol.

Ilmar Prants

Mõtlema paneva seiga esitas reisijuht Ilmar Prants, kes on Tensi-Reisid giid. Hiljuti pakutud ühe Tallinna gümnaasiumi 9. klassi õpilastele valikut, kuhu minna eksursioonile. Küsitlusel selgus, et 30% õpilastest oli juba külastanud Itaaliat, pooled Egiptust ja üks laps Leedut. Kui soovitati järgmiseks sihtpunktiks Lätit, siis olevat taoline pakkumine ilma pikema arutluseta kohe kõrvale tõrjutud. Seal polevat midagi vaadatavat ega ahvatlevat. Eelistati hoopis Rootsi Kuningriiki. Pikal merereisil saavat kaks ööd järjestikku diskotada.

Bauska kindlus

Tegemist on selge teadmatusega, kui arvatakse, et lähinaabruses pole midagi uudset või avastamisväärset ja eksootilist laadi elamusi leiab üksnes kaugete merede või mägede tagant. Väheke piinlik tunnistada, aga ei salga, et pole ka ise taasiseseisvunud Lätit mitte kordagi huvireisijana külastanud. Viimati veetsin eelmisel kuul ühe päeva Strenčis, aga sedagi rohkem ülesannetega seotult. Varasemad reisid on viinud korduvalt Skandinaaviasse või hoopis kaugemale, kusagile Aafrika looderanniku lähedal asuvatele Atlandi ookeani saartele.

Läti lipp Malpilsi mõisa hoonel

Iklas piiriületamise järel andis esimesena selgelt mõistetavalt istumine tunda, et Eesti jäi selja taha. Lapitud ja konarlik tee pole võrreldav meie sileda Riia maanteega ja tahtmatult tekitas esmamulje kiusatuse võrrelda ennast lõunanaabritega. Tegelikult on see piirkond samasugune Läti ääremaa, mida võib ka Eestimaal mitmel pool kohata. Aga just siinsel ääremaal on tehtud suurt jõupingutust selleks, et midagi oleks pakkuda rohkem kui iseendale. Esmaspäeva hommikul seisis veel küllaga autosid suure tee ääres ja polnud vähe seljakottidega kodu suunas sammujaid. Kaheksandat suve peeti kolmel päeval Salacgrivas Baltikumi suurimat muusikafestivali Positivus, kuhu oli kogunenud umbes 6000 eestlastki.

Kolmel tasapinnal ristmik Riias

Mis puutub lõunanaabrite teedesse, siis on tõepoolest majanduslangus jätnud Läti majandusse, kaasa arvatud teedesse sügavamad jäljed. Aga edasi sõites võis veenduda, et Läti on taas tõusmas. Paranevad ka teed, mis ühendavad meie reisiseltskonda huvitanud paiku. Jätsime Via Baltica maha ja pöördusime sellelt vasakule, esimeseks reisisihiks Birini loss ja aed, mis asub Limbaži piirkonda jäävas Vidriži vallas.

Birini loss

Kohapeal selgus esimene ebameeldiv üllatus. Kuigi veel eelmisel päeval olid lätlased kinnitanud lossi külastamise võimalust, jõuti siiski enne meie saabumist meelt muuta ja võtta uhketesse ruumidesse hoopis pulmalised, kelle pealt laekus muidugi suurem teenistus, kui üürikest aega lossi uudistajatelt. Viisakas ja kultuurselt tagasihoidlik seltskond ei lasknud sellest ennast häirida, sest kaunis päikeseküllane ilm tõotas veel väga palju meeldivaid elamusi. Pealegi ei kujunenud kohale minek asjatuks tühisõiduks, sest kauni kujundusega hoonet ümbritsevad pargid minetasid kujutlusvõime sellest, kas hoone sisemus suudabki konkureerida ümbriteseva iluga. Erinevatel aegadel on rajatud kokku 4 parki, millest üks asub tallide ümber ja sinna juurde kuuluvad armunute tamm ning linnuaed.

Pisike aiaskulptuur Birini lossi pargis

Saabujaid tervitas ühes lossi nurgatornis pesitsev kurepere, kus ema parajasti lastele tiivasirutuse harjutusi korraldas. Lisaks kureperele on lossi omanike hulgas varem olnud ka näiteks Tuhala kandist pärit kuulus kartograaf Ludvig August von Mellin, kes koostas Liivimaa atlase. Nime sai loss siiski 1574. aastal selle omaniku Johann Büringi järgi. Uue härrastemaja sai mõis 1857. aastal.

Malpilsi mõisahoone dekoratsioon

Põhja-Lätis (Vidzemes) asub ka 1760. aastal ehitatud Malpilsi mõisahoone. Teel sinna läbisime ammuste liivlaste kunagisi elupaiku Vidzeme lääne poolses osas ja giid kasutas sõiduaega ka sellele tähelepanu juhtimiseks. Liivlastest pole teatud aegadel piisavalt hoolitud ja Ilmari arvates on eestlaste lähim hõim ka ise ennast pisut häbenenud. Nii võib liivi keele oskajaid olla järel kõigest paarisaja ringis. Ilmar rääkis teel ühest mõisast teise pidevalt väga paljudest asjadest ja ei jätnud nimetamata bussiaknast mööduvaid olulisi objekte. See muutis Lätiga tuttavamaks saamise palju mitmekülgsemaks. Giid tegi seda, mida eelnevalt koostatud programm poleks teda kohustanud. Kahtlematult nautis ta oma tööd, kuulajaid ja Lätimaad.

Mall Palm, Väärikate ülikooli poolne reisikorraldaja ja Wilhelm Bockslafil

Malpilsi mõisa aias on püstitatud mälestusmärk saksa arhitektile Wilhelm Bockslafile. 1905. aasta revolutsiooni ajal põletatud mõisa taastamise tellis Aleksander von Grote. Praeguse väljanäegemise omandas mõis 1911. aastal. Veekogus äratasid reisiseltskonna tähelepanu tavatult suurte õitega vesiroosid, mis ilmselt on aretatud taimedena sinna toodud.

Vaade ümbrusele Jaunmokase tornist

Esimesel päeval viimasena külastatud Jaunmokas on 1901. aastal valminud jahimõis, mis ehitati šoti päritolu töösturist Riia linnapeale George Armsteadile. Arhitektiks oli mitmete Eesti historistlike hoonete looja Wilhelm Bockslaff. Võimalus torni ronida avas võrratud vaatepildid ümberkaudsele loodusele.

Jurmalas näeb kõikjal ehitamist

Et mõisate nägemisele meeldivat vaheldust pakkuda ja kuuma ilma käest jahutavasse merevette pageda, võeti aega ka Jurmalasse põigata. Läti keeles tähendabki jurmala ‘mereäärne’. Sellel mereäärsel linnal on pikkust 33 kilomeetrit ja koosneb ridamisi väikestest keskustest, mida on ühtekokku tervelt kuraditosina jagu. Linn on 57 tuhande elanikuga, nagu Pärnugi ühel etapil 60 tuhande ligi hakkas küündima. Ilmar palus bussil sõita kaunite vanade puumajade ja uute tänapäevaste hotellide piirkonda. Seejuures pidime kiitma meie tublit bussijuhti, kelle nimi on Maidu Kimask. Väga pika Sebele kuuluva bussiga kitsastel tänavaristmikel pöörete sooritamine nõudis tõelise trikimeistri oskuseid. Aga sellest ülivajalikust kogemusest ei tundnud Maidu vähimatki puudust ja liikus teiste autode vahel uskumatu kerguse ja millimeetrites mõõdetava täpsusega, jäädes seejuures sama rahulikuks, nagu istuks tillukese WV mardika salongis.

Jurmalas näeb kõikjal ehitamist

Peatusime eestlastele kuuluva kõrge spaahotelli parklas, kust polnud kaugel randa minna. Veel lähemal asub linna kesktänav Jomas iela, mille ühes otsas on raudtee vaksal ja selle lähedal skulptuur “Lāčplēsis”, mis taastati 2003. aastal. Jurmala on suuresti tellingutes, ehitatakse väga palju. Pärnakates võib see isegi kadedust tekitada, sest Pärnugi on kuurortlinn ja teeniks puhkamise võimaluste laiendamiselt lisatulu.

Jelgava loss

Öömajale sätiti end kunagises Kuramaa hertsogiriigi pealinnas Jelgavas, mis on Pärnu sõpruslinn. Linn purustati peamiselt venelaste poolt täielikult. Üksikud kirikud ja mõned muud hooned on taastatud. Õnneks on püsti ka Jelgava loss, mis on kõige silmapaistvaim mälestis hertsogiriigi ajast. Kuramaa hertsogi Ernst Johann Bironi talveresidentsina kasutusel olnud hiigelhoone ehitati Rastrelli poolt ülemöödunud sajandil. See on Baltikumis üks suurimaid barokkehitisi, kus nüüd asub Läti Põllumajandusülikool. Giidi sõnul teevad muinsuskaitsenõuded hoone haldamise väga kulukaks, sest pole lubatud kasutada kauapüsivaid eurovärve. Vanad värvid kooruvad aga mõne aastaga maha ja jälle tuleb tonnide viisi värvi seintele kanda. Sama hoone keldris paiknevad Kuramaa hertsogite hauakambrid, mida samuti külastasime.

Rundale barokkloss Prantsuse stiilis aia poolt vaadatuna

Kuna uudistest käis läbi Riia venelaste toetus Ukraina terroristide tegevusele, siis tuli kohaliku lätlasega põgusalt jutuks ka poliitika ja leppimatud eriarvamused muulastega, keda Jelgavas on 45%, Riias paraku üle poolte. Endiselt määratleb osa venelasi oma rahvuslikku identiteeti vabastajatena, kellele peaksid Läti riigis teatud eriõigused kehtima. Totaalsed purustamised, millel puudus II Maailmasõja käigus praktiline otstarve ja puudub ka täna Ukraina Ida piirkondades mõistetav põhjendus, näivad kestvat ühe osa inimeste meelsuses muutumatul kujul läbi aegade. Rahvuslike mälestusmärkide hävitamine ja nende taastamisele vastuseis ning vene kogukonna paremaks arvamine siinsete põlisasukate ees – need on kokkuvõtlikult läti rahva üheks murekohaks, millele tuleb rahulikult elamise asemel oma aega ja energiat panustada. Parajasti reisil viibimise päeval kehtestas Läti välisministeerium sissesõidukeelu kolmele Venemaa lauljale, kes halvustavad Ukrainat ja toetavad Krimmi annekteerimist.

Rundale lossi aed

Ka Bironi suveresidentsi projekteeris kuulus Rastrell. Baltimaade suurim ja kauneim Rundale barokkloss koos Prantsuse stiilis aiaga asub Bauska lähedal. Lossis leidub 138 ruumi, mis on sisustatud peamiselt rokokoostiilis, esmajoones Kuldsaal ja Valge saal. Hoonega on Nõukogude okupatsiooni ajal üsna ebaperemehelikult ümberkäidud, nagu seda tehti sageli paljude teistegi arhitektuuriväärtustega, aga õnneks suudeti palju taastada.

Täiendav pildigalerii kahest päevast Lätimaal:

Pärnumaal peeti IX Laste ja noorte rahvamuusika laager ja valmistati väikekandleid

Sunday, July 20th, 2014

Juulikuu esimesel poolel toimus huvikooli ModeRato korraldusel Metsapoolel kaks laagrit. Laste ja noorte rahvamuusikalaagris said kokku lapsed vanuses 7-13, teises laagris kohtusid täiskasvanud kandle meisterdamiseks.

Rahvamuusika laager. Kõik  fotod ModeRato kogust

7. juuli hommikul alustas kandlemeisterdamist 10 täiskasvanut, kelle juhendajaks oli Mart Aardam Saaremaalt ja pillimängu õpetas Reine Niin.

8. juulil saabusid laagrisse laulupeo emotsioonidest tulvil 32 tüdrukut ja poissi ühes oma vanematega, et saada ühiselt senistele elamustele veel täiendavat lisa. Neid juhendasid tublid ja ettevõtlikud õpetajad, kes kolme ja poole päevaga suutsid Metsapoole kooli seinad panna jälle rõkkama mõnusast muusikast ja vanemate rõõmsast kaasa elamisest.

Eriliseks muudavad 9 aastat korraldatud laagri just õpetajad. Laagri meeskond ja lapsed tänavad kogu südamest õpetajaid, et nad on just sellised nagu ollakse. Laagris olid viiuliõpetaja Kristi Alas, ansambli juhendaja Marek Talts, akordioni õpetaja Eha Niglas, mandoliini juhendaja Meeli Lepik, kandle õpetaja Marie Laanisto, tantsulise liikumise juhendaja Ulla-Helin Mengel, käelise tegevuse juhendaja Maiga Tamm, plokkflöödi õpetaja Reine Niin ja lauluõpetaja Margrit Kits.

Meeli ja Marie on laagris väga erilised õpetajad, kuna nemad on sama laagri kasvandikud ja nüüd juba ise sirgunud õpetajaks. Mõlemad olid suurepärased ja lapsed kiindusid neisse hetkega.

„Olen Pärimusmuusikalaagris käinud juba peaaegu selle loomisest saati, kuid sel aastal avanes mul esimest korda võimalus proovida kätt laagriliste õpetamises,“ jutustas Meeli. Väljakutse tundus talle alguses suure ja ülejõu käivana. Alles eelmisel aastal kuulus temagi nende särasilmsete põngerjate sekka, nagu ta ise väljendas. „Kuid mida päev edasi, seda kindlamaks muutusid pillilood ja seda enam süttisid südamed. Neljapäevase laagri vältel õpetasin mandoliini pea viieteistkümnele lapsele ja noorele ning lisaks ka laagri akordioniõpetajale. Õppisime selgeks 2 pillilugu ja esinesime nendega Kabli Rannakodu välilaval ning laagri lõpukontserdil Metsapoole põhikoolis.“ Meeli rääkis, et lisaks pillimängimisele ja laulmisele käidi üheskoos ujumas, peeti kolme Neptuni seltsis merepidu, kohtuti Silver Sepp’a ning tema suguvõsalaagriga. Korjati mustikatest tühjaks kõik metsad Treimanist Metsapooleni ja osaleti võidukalt ööhäires. „Viimasel õhtul lasime üheskoos täiskuust ning tähtedest tipitud taevasse laterna, millega panime kaasa kõikide salasoovid ja rõõmusõnumid.“ Meeli sõnul jätkus kilkeid ja naeruhõiskeid hiliste õhtutundideni ning oleks olnud vale väita, et keegi ilma sõbrata jäi. „Tänavune rahvamuusikalaager jääb senistest minule meelde kui kõige kokkuhoidvam ja omanäolisim. Emotsioone võtaks kokku järgmine sentents: ek-kee, džaa!’’

Marie pidas unustamatuks kogemuseks olla merehaldjas-näkk. Selleks valmistas ta ennast ette nii vaimselt kui ka füüsiliselt, ehtides end kõrkjatega. „Meeldejääv oli kindlasti ka Silveri muusikafestival, kus saime olla otse selle keskel, kus tema eripärased ideed on tekkinud. Väga lahe on seegi, et kontserdipaik asub igal aastal erinevates kohtades.“ Samuti hindas Marie kandlemeisterdamise laagris avanenud esmakordset võimalust lastele, kes võisid nüüd ka töökotta piiluda.

Mart Aardam juhendab kandlemeisterdamist Foto ModeRato kogust

Teist aastat järjest juhendas Mart Aardam kandlemeisterdamist. Viie päeva jooksul valmis kaheksa 7-keelset D-duuri väikekannelt, üks 10-keelne D-duuri väikekannel ja üks hiiukannel. „Pillide meisterdajad olid väga tublid, sest lisaks üsna tihedale meisterdamise graafikule õpiti selgeks 2 kandlelugu, mida esitati kahel kontserdil,“ kiitis Aardam.

„Paralleelselt pillide ehitamisega toimunud rahvamuusika laagriga oli mitmeid huvitavaid ettevõtmisi, millest said vastastikku osa nii pillide ehitajad kui ka vastupidiselt. Kolmel päeval kogunesid noored peale lõunasööki pooleks tunniks töötuppa, kus nägid kandle ehitamist. Rääkisin neile pilli ehitamisest ja tutvustasin erinevaid tööriistu.“ Aardam sai panustada ka mererannas toimunud sündmusele, kus noored katsusid jõudu kolme Neptuniga.

Aardam leidis, et kahe laagri samaaegne läbiviimine võib olla paras peavalu korraldajatele, kuid teeb osalejatele laagris olemise huvitavamaks ja pakub rohkem elamusi. „Loodan, et korraldajatel jätkub jõudu ja tahtmist ka järgnevatel aastatel sarnast mõtet  jätkata.“

„Kuna järgmisel aastal on tulemas laagri 10. sünnipäev, siis sooviksime kokku kutsuda kõiki vilistlasi, et tuletada meelde laagris õpitut ja anda koos  meeleolukas kontsert,“ kinnitasid ModeRato poolelt Reine Niin ja Margrit Kits. Ühtlasi tänasid nad toetajaid, kelleks olid Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp; Rahvakultuur; Teadus ja Haridusministeerium; AS Pihlakas; Pärnu Linnavalitsus.

Samal teemal:

Muusikalaager läbi ja positiivsust terveks aastaks!

Noored rahvamuusikalaagris

Metsapoole laager – lihtsalt super!

Rahvamuusika heliseb seekord Metsapoolel

Hetkeline uputus Pärnus ei kestnud kaua

Sunday, July 20th, 2014

Hetkelise paduvihma jäljed kadusid sama kiiresti, kui vihmahoog linna üllatas

Facebooki fotodelt näeb, et täna päeval kella ühe paiku ei võtnud Pärnu kesklinna sadeveekaevud korraga kõike taevast langenud vett vastu ja näiteks bussijaamas võis sumada põlvini ulatuvas vihmavees. Siiski polnud midagi enneolematut ja juba vähem kui tund hiljem linna tänavatel jalutades ei meenutanud enam miski hetkelist paduvihma.

Ene Ergma Pärnus

Friday, July 18th, 2014

Praegu Pärnus puhkusel viibiv ja tervist kosutav Ene Ergma kohtus neljapäeval hotellis Viiking IRL-i Pärnumaa piirkonna Väärikate klubi inimestega.

Kesksuvine kohtumine Ene Ergmaga Pärnus

Jõgeva- ja Tartumaalt Riigikokku valitud Isamaa ja Respublica Liidu fraktsiooni liige Ene Ergma on taandumas tipp-poliitikast. Aastatel 2003–2006 ja 2007 kuni käesoleval kevadel uue valitsuse moodustamiseni oli ta Riigikogu esimees, vahepeal lühemat aega ka aseesimees. Praegu jätkab endiselt riigikaitsekomisjonis, kuid uude Riigikogu koosseisu ei kavatse enam kandideerida. Kes võiks XIII Riigikogus olla teda asendav sama vääriline inimene? Seda väikeses seltskonnas lauas istunuist ükski küsida ei märganud. Küll näeb Ergma Pärnumaalt valitud Riigikogu liikmetest tulevikuski kasu tõusvat Annely Akkermanni tegevuses.

Ene Ergma kostitab šokolaadi müntidega

Veidi üle kümne aasta Eesti poliitika kujundamise tipus tegutsenud inimesega inimlikult lihtsalt arusaadavas keeles vestlemine on midagi muud, kui kõnepuldist kuuldud või ajalehest loetud teksti mõistmine. Ergma poliitilised arutlused on alati kergesti haaratavad ja seepärast ka rohketele küsimustele vastused oodatud. Sama oodatud on ka tema selgitused astrofüüsika vallast, kuigi mõnigi pisut pikem vastus võib lihtsureliku taibule raskemini arusaadav olla. Ometi kaldus jutt ka sedakorda kaugustes asuvate tähtede mastaapidesse, nagu kõigil varajasematelgi põnevatel kohtumistel.

Tavapäraselt aga alustati poliitikast. Küsimused sadasid erinevas raskusastmes ja mitte olulisuse loogilisse järjestusse reastatult. Imetleti Yana Toomi edu eurovalimistel ja kahetseti, et näiteks Jüri Ratas sai oodatust palju väiksema häältenoosi. Samas ei oma Ergma hinnangul Keskerakonna või Reformi nimekirjas Euroopa Parlamenti pääsenud suurt kaalu suures poliitikas, sest liberaalid moodustavad marginaalse vähemuse. Ta mõistab rahva valikut, kui Tarandit eelistati erakondadele eelmisel Euroopa Parlamendi valimisel, aga jääb sõnatuks, et inimesed saatsid ta veelkord mitte midagi tegema. Peeter Võsa jõudmine Riigikokku näitab läbilõiget meie rahvast samal viisil nagu paljude teiste nimed riigi kõrgeimas seadusandlust kujundavas esinduskogus. Ergma sõnul vajatakse Riigikokku ennekõike oma valdkonna asjatundjaid, kes on midagi elus juba teinud, omavad selles kogemust ja nägemust, mitte poliitbroilereid. Ergma arvates võiks isegi kehtestada Riigikokku kandideerijatele vanuse alampiiriks 35 aastat.

Küsimusi esitati kõrghariduse omandamise kohta. Rohkelt on tasakaalustamatust. Paljud soovivad õppida õigusteaduskonnas, aga kas iga Eesti kodanik ikka vajab endale isiklikku advokaati? Küsimus seaduse koostajatest ja seaduse tõlgendajatest. Õigusteadust õppinud inimene suudab küll seadust konstrueerida, aga mitte samavõrd hästi mõista näiteks majandust mõjutavaid tegureid, mis vajaksid seadustega reguleerimist. „Kõige täiuslikumad seadused on muidugi loodusseadused,“ muigas Ergma. „Advokaat võib küll väga osavalt anda Riigikogu poolt kehtestatud seadusele mingis uues vaates tõlgenduse, aga proovigu ta sama edukalt tõlgendada ka loodusseadust,“ jätkas Ergma. „Kas gravitatsiooniseadusele saaks advokaat anda ka sellise tõlgenduse, mis kindlustaks üheksandalt korruselt pea ees alla kukkumisel veel ellu jäämise?“ Sellised intrigeerivad küsimused-vastused selgitasid hästi, kui keerukas on poliitiku töö ja kui tähtis on leida südamega oma tööd tegevaid inimesi.

Ühe küsimusena kerkis esile Venemaa agressiivsus Ukrainas. Kohtumise hetkel polnud veel teada äsja toimunud terroriakt Malaysian Airlines’i lennukiga Boeing 777. Ergma kõrvutas Saksamaad ja Venemaad. Kui sakslased tunnevad ka läbi mitmenda põlvkonna oma eelkäijate tegude pärast piinlikust, siis venelased püüavad kõiki tekitatud õudusi igal võimalikul juhul õigustada. Seda olevat Ergma kogenud ka hiljutisel Moskva reisil. Paljud haritud venelased toetavad Putinit ja leiavad tema tegevusele õigustust, mis on Ergma sõnul ääretult õõvastav ja muret tekitav tendents.

Millega täidab iga nelja aasta järel aasta vanemaks saav ja seepärast endiselt nooruslikult erksa vaimuga Ergma poliitikast lahkumise järel oma aega? „Oodatakse arhiivi korrastamist, Tiina Kaalep sooviks, et kirjutaksin autobiograafia,“ nimetas Ergma mõnda asja. Erilist rõõmu valmistab talle Eesti saamine täieõiguslikuks kosmoseriigiks. Selleni jõudmiseks alustati intensiivset tööd 2006. aastal. Ta ei rääkinud sellest kõneldes kordagi enda isiklikust panusest. Tahtsin seda mitmel juhul otse küsida, aga hoidusin, sest küsimus tundus teisalt ka kohatuna. Ilmselt on Ergma roll olnud Eesti kosmose riigiks arendamisel väga suur.

Mari Suurväli ja Ene Ergma

Õnnestunud Eesti Tudengisatelliidi projekti tulemusel 7. mail orbiidile lennutatud ESTCube-1 avas uue etapi eestlastele ja sellest võiks Ergma tulla järgmisel õppeaastal Pärnu Väärikate ülikooli kuulajatele rääkima, arvas Mari Suurväli. Astrofüüsik, kes varemgi Pärnu suurele auditooriumile esinenud, oli kutsega päri.

Enne koosviibimise lõppemist palus Tõnu Simpson luba rääkida ühe anekdoodi astroloogide, astronoomide ja teiste tarkade kohtumisel esitatud küsimusest päikese kustumise kohta. Keegi kuulnud, et see võib juhtuda 20 miljoni aasta pärast, aga korduva küsimuse peale saanud vastuseks, et hull lugu toimub alles 200 miljoni aasta pärast, mis tegi küsija meele palju rõõmsamaks. Anekdoodi kuuljad said aga suure suutäie naerda…

Ennast naljatamisi ema Teresaks nimetav eakas proua kingib sellelgi kohtumisel lilli ja maiustusi

Seepeale ütles Ergma, et tegelikult kustub arvestuste kohaselt päike alles 4 miljardi aasta pärast ja 200 miljonit on selle kõrval üksnes nö. kosmose köhatus. „Inimestele meeldib pidevalt rääkida peatselt saabuvatest maailmalõppudest seepärast, et tema isiklik lõpp võib jääda vaid mõne aasta või paremal juhul mõnekümne aasta lähedusse. Nii ei taheta egoistlikel motiividel, et teised peaksid pärast tema lõppu veel edasi elama ja hakataksegi taas kõnelema üldisest lõpust,“ esitas Ergma ühe versioonina põhjuse, miks ikka ja jälle ärgitatakse teemat maailma lõpust. Päike võib anda loodusele vajalikku energiat veel mitu miljardit aastat ka pärast inimkonna kadumist.

Anekdoodist alates tahtnuks seltskond Ergma jutustusi astrofüüsika vallast kuulata veel teist poolteist tundi, aga Vallikäärust kostma hakanud Ivo Linna laulud kutsusid juba uude paika.

Samal teemal:

Kaasamõtlevalt kohtumisest Ene Ergmaga