Arhiiv October, 2014

Väärikad Jääaja ja AHHAA keskustes

Friday, October 31st, 2014

Jääaja keskus

Pärnu Väärikate ülikooli korraldusel toimus eile taas väljasõit Jääaja ja AHHAA teaduskeskusesse, mis on eakatele vanuses 50+ suunatud laiahaardelise täiendõppe osa lisaks loengutele ja paljudele õpitubadele väiksemates huvigruppides.

Teaduskeskus AHHAA

Juba neljandat korda võtsid Pärnu Väärikate ülikooli kuulajad ette teekonna Jääaja ja AHHAA keskustesse. Iga reis toob kohale uued looduse ja teaduse huvilised, kelle poolt vahendatud teadmiste põhised, aga ka hästi elamuslikud muljed tekitavad järgmise reisi ootel pärnakates üksnes kõrgendatud soovi kõike oma silmaga kogeda.

Jääaja keskuses kohtusid Väärikate ülikooli õpilased Maimu Eriste (loodusõpetaja) ja Armilde Koppelmaa (matemaatika ja muusika) pärast 60 aastast vahet oma Seljametsa kooli õpilase Vahur Jaakosniga

Esmalt peatuti Vooremaa suurima järve ääres. Tunamullu juulis Äksis avatud Jääaja Keskus paikneb Saadjärve kaldal seepärast, et selles kandis leidub kõige paremaid jälgi viimasest jääajast. Pindalalt ca 707 ha suurune ja 6 km pikkuselt väljavenitatud kuni 1,8 km laiune järv asub merepinnast 53,4 m kõrgemal. Keskmise 8 m sügavusega vagu täitus kusagil kümne ja poole tuhande aasta eest taanduva jää sulaveega. Mandrijää liikumisest maha jäänud voored, mis koosnevad peamiselt moreenist, kõnelevad Maakera igikestvast looduslikust muutusest. Muuseumi juhendaja Hannes Jäär selgitas kuivõrd tühine saab looduse vägevuse kõrval olla inimese tahe midagi muuta halvema või paremuse suunas.

Hannes Jäär saab Mall Palmilt Väärikate ülikooli nimel mõned mäletsusmeened tänuks huvitavate esitluste eest

Õppereise korraldanud Mall Palm kiitis juhendajat ja ütles, et Hannes Jäär teeb oma tööd erilisel viisil. Kui ettenähtud aeg ei pigista uue grupi saabumisega, siis võtab ta aega enamaks. Tähtis, et huvilised ei väsiks ja suudaksid ka pikemaid selgitusi kuulata. Kiirustamata ja lihtsamate paralleelnäidetega jutustused stendide ja näidiste juures aitasid ka rohkem võhiklikul kergema vaevaga teemasse sisse elada.

Kui lähedale ekvaatorile jää ulatus?

Jääaja keskuse aatriumisse sisenedes köidab külastajate tähelepanu kahtlemata kõige enam võimsalt mõjuv mammutikuju, mis pole topis. Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumis oleva mammutikolba põhjal ehitatud skelett on kaetud Indiast pärit hobusejõhviga. Ka teised praeguseks väljasurnud loomad pole valmistatud kaasaegsetest kunstmaterjalidest (plüüsist, plastmassist jm seesugusest) vaid teistelt loomadelt saadud karusnahkadest.

Martins Briedis alustab käepaelte kinnitamisega

Äksist 18 km kaugusel Tartus asuv Teaduskeskus AHAA ei ahvatle külastama mitte üksnes pärnakaid. Sinna tullakse veel kaugemaltki. Palju võis kuulda läti keelt. Bussitäis rahvast jaotati kaheks väiksemaks huviliste seltskonnaks, kellest ühed võttis endaga kaasa Zarema Nikiforova ja teise osa Martins Briedis. Viimase puhtalt kõneldud eesti keelest kõlas läbi selge läti aktsent ja noormees kinnitas ka ise, et on lätlane. Zarema Nikiforova aga ütles naljatades, et vaatamata eesnime kõlale puuduvat tal igasugune ajalooline side Saaremaaga. Mõlemad teadusmaailma tutvustavad juhid on üksnes juba oma loomupäraselt olekult äärmiselt köitva loomuga. Huumor ei peegeldunud mitte üksnes verbaalses väljenduses vaid ka heas kehakeeles, mis aitas paremini keskenduda teaduse nutikusele. Väga huvitavad olid isegi kõige lihtsamad katsed, mis mõlemal grupil olid olenevalt juhist siiski täiesti erinevad. Isegi kustutatud küünla hetk hiljem süütamine ilma leegi viimist tahiga kokkupuutesse oli omamoodi põnev ja selgitavaid küsimusi nõudnud katse. Vastused andis Martins Briedis lühidalt ja arusaadavalt. Kas kõik koduteel ka meeles püsis, olenes juba ühe või teise mälu treenitusest. Martins Briedis rääkis nii kooruvatest tibudest kui hämmastavalt taiplikest sipelgatest nagu inimestega võrdväärsetest partneritest. Ka vabalt liikumiseks antud aega ei kasutanud giidid isiklikuks puhkemomendiks. Zarema märkas uudishimulikke kuid kartlikke eakamaid naisi, kes soovinuks samuti tõusta ümber torni seina tiirleval istmel 8 m kõrgusele lae alla. Ta võttis külastaja kõrval ise istet ja koos tõusmine sai julgustava giidi abil elamuslikuks naudinguks.

Zarema Nikiforova (vasakul) julgestab külastajat lae alla tõusmisel

Muidugi leidub teaduskeskuses lisaks põnevatele atraktsioonidele, tikkudele, küünaldele, sipelgatele ja tibudele veel palju põnevamat ning üsna suurt tippteadust. Näiteks planetaarium. Teadusteatris suutis noor keemik keemiliste ühenditega demonstreerida keerulisena tunduvaid reaktsioone lihtsate selgitustega ja vaatajate hulgast kostnud mõnigi ekslik arvamus sai pööratud jaatuseks nõnda, et arvaja ei tundnud ennast rumalana.

Ühispilt AHHAA hoone ees

Täiendav pildigalerii

Samal teemal:

Väärikad tutvusid Läti väärtusliku mõisapärandiga

Väärikate ülikooliga Lennusadamas

Pärnu Väärikate Ülikooli kuulajad külastasid teletorni ja botaanikaaeda

Vabariigi Presidendi Kantseleis

Väärikad külastasid Stenbocki ja Euroopa Liidu maja

Riigikogu saadiku kutsel pealinnas

Kui vanad on Murueided?

Tuesday, October 28th, 2014

Ajalehes Sindi Sõnumid (november, 2014) avaldatud artikkel täiendab ja selgitab siinses märkmikus ilmunud lugu „Murueided osutusid arvatust vanemaks“

Mardipäeval saab tantsuõpetaja Amali Jegorova kaheksakümneseks, fotol meenutus tema 5 aasta tagusest juubeli tähistamisest

11. oktoobri õhtul arvuti juurde istudes leidsin postkastist suure hulga fotosid ja lühikese sõnumi sellest, et Sindi Murueided pidutsesid seltsimajas oma tegevuse 60 tegevusaasta täitumise puhul. Kohe meenus samade memmede viie aasta tagune pidu, kui tähistati 50. tähtpäeva. Küsisin kirjasaatjalt enne uudise avaldamist täiendavat selgitust, mille ka paar päeva hiljem sain. Üldjuhul kehtib arusaam, et uudiste toimetaja ei vastuta sõnumi sisu õigsuse eest, kuigi teatava kontrolliva pilguga saab jälgitud kõigi kirjasaatjate teksti tõepärasust. On tulnud ette ka juhuseid, et mõningate faktiliste kahtluste tõttu ongi jäänud uudis avaldamiseks toimetamata. Sedakorda kahtlus hajus, kuid nüüd pean õigeks ikkagi vabandada Maalehe Pärnumaa märkmiku lugejate ees.

Kasutasin uudises väidet, mille pidupäeva õhtujuht oli Sindi Seltsimaja suure saali lavalt Murueitede seltskonnas kirja pandult ette lugenud. Sissejuhatava teksti alguses olev lause tekitas kõhklematut usaldust: „Tegelikult on asi nii, et Sindi tantsu Grand Old Lady Amali Jegorova (rühmajuht aastast 1959) leidis oma dokumentide hulgast autentse aukirja, mis tõestab, et Sindi eakate tantsurühm on loodud 60 aastat tagasi.“ Sellise sõnumi avaldamine pealkirjaga „Murueided osutusid arvatust vanemaks“ üllatas Sindi Muuseumi juhatajat Heidi Vellendit väga sügavalt mitmel põhjusel, millest ka kohe mullegi märku andis.

Uudisest sai kohalik mäluasutus teada ajakirjanduse vahendusel. Loomulik asjade käik eeldanuks, et uute asjaolude selgudes oleks pöördutud esmalt Sindi Muuseumi poole. Oma töös head kompetentsi omav Vellend saanuks vastavalt kogemustele ja mälukeskuse spetsiifikale oskuslikult reageerida. Tähtsa tõenduseseme vastu tundis huvi mäluasutus, kodulooliste huvidega Marko Šorin ja muidugi mina. Amali Jegorova rõõmsal ja lahkel loal külastasimegi kahekesi järgmisel kuul kaheksakümneseks saavat auväärset tantsuõpetajat, kes alustas tantsimisega juba viieselt, saades kooliõpetaja kutse viieteistkümneselt ja olles tantsuõpetaja ühtekokku umbes 30 aastat. Külastuse esmaseks eesmärgiks oli soov viia tähtis dokument muuseumisse või teha kohapeal sellest koopia. Sama üllatavalt, kui jutt leitud dokumendi autentsusest, mõjus teade, et sellist aukirja, mis tõestab eakate tantsurühma loomist 60 aastat tagasi, polevatki olnud. „Ei ole ja ei saanudki olla tookord,“ kinnitas Jegorova.

Siiski on Jegoroval lisaks mõnedele vanadele fotodele olemas ka päris autentseid aukirju. Nähtuist vanimale on kirjutatud järgmist: 1. Detsembri nim. Sindi Tekstiilivabriku klubi veteranide naisrahvatantsurühm – juht Amalie Jegorova – Eesti NSV üldlaulupeo peakomisjon tänab teid eduka esinemise eest Eesti NSV 1975. a. Üldlaulu- ja Tantsupeol. Tänukirjale on allkirja andnud V. Väljas.

Muuseumi juhataja näitas omaaegseid ringi tegevust kajastavaid tööpäevikuid. Märkmed ei ole tehtud tavalisesse koolivihikusse vaid tolleaegseid nõudeid arvestavalt spetsiaalsete lahtritega trükitud kladedesse. Neist vanim on aastast 1959. Keegi on küll teadmata põhjusel 9 rohelisega 8 muutnud, aga sissekanded algavad aastast 1959. Kõigi nimede juures on iga päeva kohta märge, kas inimene oli kohal või puudus. Esimese lehe välisservale on Hilda Aassalu kirjutatud märge esimese kokkusaamise kohta. Varasemast ajast sellised päevikud muuseumis puuduvad ja Jegorova kinnitas, et sarnast lisakohustust enne viiekümneüheksandat ei olnud. Ajalooprofessor Aadu Must kirjutab raamatus „Sindi linn ja 1. Detsembri nimeline vabrik“ (lk. 158), et 1959. a alustasid tööd pensionäride isetegevusringid – nais-, mees- ja segaansamblid, rahvatantsuring ja näitering. Aadu Must on eeskätt ajaloolane, kes töötab arhiivides ajalooliste dokumentidega ja teeb oma järeldused kirjalike tunnistajate põhjal. Samasugustele esemelistele või kirjalikele tõendustele tugineb oluliselt ka Sindi Muuseum. Nõnda kinnitab Heidi Vellend.

Koduloouurijad käivad ka kohapeal inimestega kohtumas ja talletavad mälestusi üles kirjutades, helisalvestitena või videojäädvustustes. Alati pole olnud või ei ole osatud säilitada kirjalikke või teisi paberil ja teistsugusel esemelisel kujul ajaloolisi mälestusi. Inimeste mälestustes olevate museaalide talletamiseks oleks vaja vastava ala töötajaid või vabatahtlikke huvilisi, nagu neid ikka leidub kodu-uurijate näol. Jegorova oleks valmis rääkima, küllap ka teised. Meie külastuse ajal näitas ta fotosid aastast 1954, koguni 1953. Jegorova teadis teha viiteid sellelegi, et tegelikult võib Sindi Murueitede õiguslik järjepidevus mõningatele teadetele toetudes ulatuda 62 aasta tagusesse aega, aga ta ei püüdnud seda vääramatu tõena väita ja rääkis olemasolevate fotode põhjal tagasiulatuvalt kuni aastani 1954.

Kuidas käsitleda korduvalt nimemuutuseid läbinud ja erinevate ühenduste koosseisus või iseseisvalt tegutsenud eakate naistantsurühma õigusliku järjepidevuse kestvust aastate arvestuses, peaks olema ühise laua taha istumise teemaks. Omaaegses NSV Liidus läksid naised vanuses 55 ja mehed 60 pensionile. Tolleaegsed nooremadki pensionärid, kes kirjade järgi ühinesid 1959. aastal pensionäride isetegevusringidesse, meiega enam inimkeeli ei kõnele. Nende inimeste kirjutamata jäänud teateid võivad asendada veel üksnes üksikud väga eakad memmed-taadid, kellel on olnud elav side eelkäijatega. Kui tõsiselt praeguste eakate kirjutamata mälu võib võtta ja kas sobib see ka ajalooraamatusse trükkida, on ilmselt ajalugu uurivate inimeste otsustada.

Samal teemal:

Murueided osutusid arvatust vanemaks

Pool sajandit memmed isekeskis

Tantsuõpetaja Amalie Jegorova tähistab juubelit

Sindi memmed Sindi muuseumis

Lõpel kõneldi Jumalast, küülikutest ja raamatutest

Monday, October 27th, 2014

Mineval kesknädalal kohtusid Pärnumaa kirjanikud Heli Künnapas ja Margit Peterson Lõpe raamatukogus väikese seltskonna Koonga valla kirjandushuvilistega.

Margit Peterson ja Heli Künnapas esitlevad Lõpe raamatukogus oma uudisloomingut

Christian lubas emal suurte inimestega juttu puhuda

Terje Roseniit

Raamatukogu juhataja Terje Roseniit oli aegsasti erilise hoolikusega väikese kohvilaua ettevalmistanud. Ei külasta ju tillukest raamatukogu kuigi sageli raamatute autorid, veel vähem kaks kirjutavat naist korraga. Kitsuke ruum oli parajasti sedavõrd suur, et Heli ja Margit mahtusid kenasti oma kaasa võetud kirjandusega ühe laua taha ja viis naist teise samasuguse laua äärde istuma. Maalehe ilmatark Ilmar Tiismaa sättis ennast veidi mugavamalt lauast kaugemale akna alla, et pilk kõigile naistele ülevaatlikum oleks. Ise püüdsin võimalikult kaugemat nurka valides jätta kõige osavõtmatuma kohalviibija mulje. Raamatukogu perenaisel oli palju toimetamist, aga viimaks sättis temagi end raamaturiiulite ette. Üksnes Heli käevangus kantud lapsehäll jäi eesruumi.

Ilmar Tiismaa

“Poiss või tüdruk?”, uuris Ilmar. „Poiss, Christian. Tal on viieaastane vend, kolme-pooleaastane vend ja kaheaastane õde. Pisikseid on meil maja täis. Igapäevaselt siis nende väikeste kõrvalt saabki kirjutatud. Seni pidasin küülikuid, aga väikeste laste kõrvalt polnud see enam võimalik. Nüüd peame kõigest 13 lammast ja kahte hobust. Tegeleme talumaja renoveerimisega. Hetkel olen üksikema kuna mees töötab Soomes. Neli last ja loomad on praegu minu käsutada,” vastas Heli konkreetsele küsimusele pisut põhjalikuma enda tutvustamisega.

Koonga valla kirjandushuvilised naised kuulavad, mida Margit Peterson ja Heli Künnapas räägivad Lauas istujatest keskmine on Linda Kaas

Tunnikese kestnud kohtumine kujunes vestluskolmnurgaks, milles üritasid võistu sõna saada Ilmar ja kaks naist, Heli ja Margit. Kõik kolm olid lahkelt valmis ka teistele küsimusteks sõna andma, aga viimased jätsid suurepärase võimaluse oma tagasihoidlikkuses kasutamata ja jälgisid huviga Ilmari katseid jutujärge juhtida. Ilmataat ei pea ennast ilmatargaks nagu Maalehes teinekord teda tituleeritakse ja eelistab olla lihtsalt ilmavaatleja. Margit nimetas ammust tuttavat hellitavamalt ilmataadiks. Kui Margit oli ennast paari sõnaga jõudnud tutvustada, tundis ka Ilmar naises ära kunagise väikese tütarlapse, kes Koonga valla Veltsa külas sündinud, seal kandis kasvanud ja koolis käinud. “Näe, Kaasi Linda noorem tütar ju,” rõõmustas Ilmar ja vaatas viiest laua ääres istuvast naisest keskmisele otse silma ning arvatavasti kiitis mõttes ka Margiti ema.

Kui Miia saab lapse

Sedakorda jäi siiski ilmajutt rääkimata, kuigi erakordselt külm oktoobrikuu õhk võinuks selleks põhjust anda. Ilmselt pani aknast paistev ere päikese valgus ja soojus unustama talviselt mõjuva karguse ja jutt levis teistele ilmaelu asjadele. Ilmar vedas jutu koguni ilmaruumi kaugemates oletatavates paikades pesitsevate olevusteni, ent külla tulnud kirjanikud eelistasid maisematele küsimustele pühenduda.

Heli Künnapas

„Romaani “Homme on ka päev” puhul on hea kontrollida, kas inimene, kes ütleb, et on seda lugenud, ka tegelikult on. Kes pole lugenud, arvab, et räägitakse sellest, kuidas meil on palju aega ja kõike võib edasi lükata. Tegelikult räägin mina hoopis sellest, et me ei tea kunagi, kas homne päev veel tuleb ning kes siis meie kõrval veel on. See ei tähenda suremist, aga inimestega võib juhtuda mida iganes. Nii et suur oskus on elada tänases päevas ja näha kõike head, mis meil juba praegu käes on,“ tutvustas Heli üht oma seni ilmunud kolmest raamatust.

Heli viimane noorsooromaan “Tristan” räägib edukast õpilasest Miiast, kes on väga hea tantsija, kuid ettevaatamatuse tõttu jääb rasedaks. „Kui täiskasvanute puhul võetakse seda paratamatusena, siis noore puhul pannakse kohe tempel külge. Nii saab seni hinnatud noorest kõrvaletõugatu, isegi kui ta on valmis oma teo eest vastutust võtma. Ma ei propageeri teismeliste rasedust, kuid mulle ei meeldi silmakirjalikkus meie ühiskonnas.“

Ilmaril on küsimusi

Aga Ilmar soovis ka vastust küsimusele, kas kirjanikud usuvad Jumalat: “Kas te usute Jumalasse, Loojasse, et see maakera ja universum on tehtud tema poolt?” Ilmar soovinuks veel pikemaltki oma küsimust selgitavate märkustega avardada, aga Heli napsas oma vastusega tal sõnad suust.

Heli Künnapas vastab Ilmar Tiisma küsimusele Jumalast

“Jah, mina usun, et Jumal on olemas. Milline ta täpselt on ja mida teinud? Mul on usuteaduses teoloogia magistrikraad. Kõik Jumala ja usu teemal meieni jõudev teadmine tuleb läbi inimeste. Kellel siis on õigus? Mind on õpetanud erinevad õppejõud, kes räägivad mõnikord ka teineteisele vastu või päriselt üksteise vaateid ei toeta. Ja mina, üliõpilasena, pidin siis aru saama, kellel on õigus. Kõige rohkem sain magistriõpingutest teada seda, et see kõik on inimlik. See, mida mina täpselt usun ja milline on minu arusaamine või kogemus – seda pean ma ikkagi lõpuks ise tunnetama, mõistma ning leidma need tükid, mida mulle näidatakse. Kirik on olnud minu jaoks oluline läbi elu. Suviti korraldan Pärnu praostkonna laste religioosseid laagreid, kus olen ise õpetaja. Kõik võivad tulla. Seal pole eeldatud, et nad oleksid pühapäevakooli lapsed või peaksid kuuluma kristlikku perekonda. Võtame kõik vastu. Siiski peavad nad arvestama, millist tõde me selles laagris kuulutame. Kristlastel on Piibel, teistel religioonidel teised pühakirjad. Usu pärast tapmist ei saa mitte mingil juhul heaks kiita. Täpselt sellel põhjusel, et tegemist on inimlikkusega, mis alguse saanud inimestest. Erinevate religioonide vahel on küll oma jumalad, aga tegelikult on teda ju ikkagi üks ja ainus. Kõrgeima loovjõuga ei saa olla nii, et Eestis on üks ja üle piiri minnes mingi teistsugune jumal. Vahe tegemine on vaid inimlik nähtus,” selgitas Heli, millele mitte keegi ei söandanud vastu vaielda.

Ilmar: „Arvatavasti olete te ristitud. Mina olen ’43. aastal, ma olen juba nii vana mees.“

Heli: „Jah. Mina lasksin ristida selle aasta augustis 3 last korraga.“

Ilmar: „Te teate muidugi ka, mis tähendab ristimine?“

Heli: „Jah!“

Ilmar: “See on pühalik toiming, mis tuletab meelde Jeesus Kristust. Kui teil on see kõik raamatus kirjas, siis ma loen kõik need raamatud läbi. Mulle on Jumal andnud sellise lobisemise järje. Pean ennast alati tühjaks rääkima. Ma võtan teie meili aadressid ja kirjutan tänasest päevast ka oma arvamuse.”

„Segavereline“ pole ainus

Margit on kannatlikult Ilmari ja Heli kahekõnet kuulates oma kauneid lokke keerutanud, kuid võtab viimaks samuti jutujärje üle: „Nüüd on mul 4 raamatut ilmunud, 3 luuleraamatut ja sellel suvel ilmus esikromaan „Segavereline“. Kokku on minu loomingut avaldatud 30 raamatus. Meil on välja antud ühised almanahhid. 2011. aastal ilmus „Pärnu romanss“, kus on esindatud 3 Pärnu luuleklubi: suleklubi, mida juhib Pärnu tuntud poetess Luule Luuse, vene klubil on Nadežda ja luuleklubi Luuletaeva-Latern, kuhu ma ka ise aastaid kuulusin. Olen sellest klubist välja kasvanud ja nüüd korraldan viiendat hooaega kirjandusõhtuid. Alustasin luuleõhtutega, Varem käisime iga kuu korra koos, aga nüüd kohtume olenevalt sellest kuidas tuttavate ringis jälle ports raamatuid valmib. Tuleme ühel õhtul mingi kaheksa kirjanikuga kokku, et kõik saaksid oma uut loomingut tutvustada. Sekka kuulame muusikat.“

Heliga tutvus Margit facebooki vahendusel. „Kati Saara Vatmann, endine Kati Murutar rääkis, et on olemas keegi väga tore naisterahvas, kes kirjutab ja tema nimi on Heli Künnapas,“ ütles Margit ja kasutas aega ka mõne enda luuletuse lugemiseks.

Margit Peterson Lõpel

Veel rääkis Margit, et on pannud kokku „Pärnu kirjarahva antoloogia 2“, mis on praegu kirjastamisel ja peaks ilmuma veel sellel aastal. „Kunagi ’98-dal ilmus Pärnu kirjarahva antoloogia esimene köide. Sellele järgnes pikk vaikuse periood. Ma tundsin, et on vaja Pärnu kirjarahva antoloogiat nr 2 ja juba on koostamisel ka nr 3. Pärnus ja Pärnumaal on nii palju kirjutajaid, et selle järele on karjuv vajadus. Ühiskogumikes ei ole ainult luule, on ka näidendid ja proosa. Kui on rahvast, kes tahab midagi kirjutada, võtku aga ühendust.“

Margit: „Sotsiaalluule kogumikuga sai televisioonis esinetud. Sisult veidi räigem luule, millest punkbändid saaksid laulusid teha. Paljud ei kirjuta sellist luulet.“

Ilus elu maal

Heli: „Küsiks, kas kellegil on mingi teema, millest võiks rääkida? Mida te meist teada tahate või kuulda soovite?“

„Kui palju teil kõige rohkem on küülikuid olnud?“ Üldine naerupurse muutis olemise avatumaks ja Heli vastusest saadi teada, et kahesaja ringis. „K…r…t, mul on 70 olnud ja praegu ainult 1,“ tundis Ilmar naisele allajäämise kibedust.

Heli Künnapas ja Christian koduteele asutamas

„Nendega ongi keeruline olnud. Millal ma söötsin küülikuid? Siis kui lapsed magasid. Ma jootsin küülikuid paar tundi. Õhtul tuppa jõudes oli väga väsitav tunne. Seitsmest tuli lastega juba ärgata,“ jutustas Heli. Ja viimaks tunnistas ta, et eelistab kirjutada öösel, siis kui keegi ei sega.

Detsembrikuus on tal ilmumas “Minu ilus elu maal”, mis on päeviku vormis teos Heli ja tema elukaaslase elust maamajas koos laste ja loomadega. „Kirjutan sellest, kuidas me hakkama saame või millega hakkama ei saa. Lähipäevil hakkan Hooandja.ee keskkonnas selle teose trükkimiseks raha koguma.“

Pärnusse tuleb kodu- ja ehitusmess

Monday, October 27th, 2014

Põnevate kodu- ja põhjamaiste toodetega Pärnu kodu- ja ehitusmess avab uksed 8. novembril Port Arturis.

Port Artur 1

Pärnu kodu- ja ehitusmessil on väljas majatootjad, ehitajad, küttesüsteemide, soojuspumpade, kinnisvara, panganduse, disaini ja sisustusettevõtted. Eksponente tuleb messile Tallinnast, Tartust ja Pärnust.

Lisaks uudsele disainile, nutikatele lahendustele ja moodsale tehnikale pakub mess ka uusi teadmisi seminaril, mis keskendub Pärnu kinnisvaraturu homsele päevale ja energiasäästlikule ehitusele. Seminaril esinevad energiasäästliku ehituse, kinnisvaraarenduse ja panganduse eksperdid.

Ehituse ja elamumajanduse teema on Pärnus mitu aastat suhteliselt vaikne olnud. Kui Pärnumaa elanikel on koduehituse või -remondi teemal küsimusi, mis vajaks ekspertidega arutamist, materjalide oma silmaga vaatamist, siis on mess selleks just õige koht.

Ettevõtjate huvi Pärnu klientidega kohtuda on suur. Messipindade täitumine on aktiivne ja jäänud on vaid mõned vabad kohad. Messil osaleda soovivatel ettevõtetel on võimalik ühendust võtta Port Arturi turundusosakonnaga aadressil turundus@portartur.ee või telefonil 5627 5255.

Pärnu kodu- ja ehitusmess on avatud vaid 8. novembril kell 12-16 Port Artur 1 kolmandal korrusel. Külastajatele on messile sissepääs ja seminaridel osalemine tasuta.

Julia Lumi: oleks vaja noori, et Slavjanotška ei kahaneks

Sunday, October 26th, 2014

Eile kaunistasid Sindi seltsimaja suurt lava sõnad Славяночка 20 лет c пеcней (Slavjanotška, 20 aastat lauluga).

            

Tõiv Tiits juhendab Slavjanotškat juba pikka aega

Ligemale kolme tunni pikkuse kontserdi alguses küsis aastapäevapeo eeskõneleja: „Kas te mäletate, kuidas kõik algas? Siis oli 1994. a oktoober. Toimekad ja elu armastavad naised asutasid Julia Lumi eestvedamisel midagi naisklubi taolist. Koguneti väikese seltskonnaga: vesteldi, ühiselt tähistati pidupäevi, joodi teed ja lauldi. Sellest kujunes lootus enamaks, millega suuremalt ettevõetuna edasi minna. Seltsimajas tuletati meelde esimesi kohmakaid samme, esinemisi ja kõige armsamaks saanud laule. Oleg Anofriev on loonud sõnad ja muusika Nõukogude ajal populaarseks saanud loole „Milline laul ilma bajaanita“, kus ühel real kõlab mõte „… жизнь сложилась, словно песня“ ja mis Slavjanotška liikmete nägemuses vastab täielikult auväärsele juubilarile.

Suurele ekraanile ilmusid TV uudistest jäädvustatud videokaadrid inimestest, kes olid Sindi tekstiilivabriku pankrotistumisel tööta jäänud ja milliste meeleoludega edasi jätkati.

Sindi linnapead palutakse võtta kaitseingel endaga kaasa

Sindi linnapea Marko Šorin ütles Slavjanotškat tervitades, et neile pole energia saamiseks elektrijaama vaja. „Kui Priit mängib teile pidupäeva lugusid patareide jõul häält tegeva akordioniga, siis Slavjanotška ei vaja hinge särama panemiseks ja kaunite heliliste võngete tekitamiseks patareisid ega juhet pistikupesas,“ väljendas Šorin kujundlikus pildis mõtet, mis pani rahva tormiliselt aplodeerima.

Koorivanem Niina Mozessova tänas endist linnapead Mati Mettust ja ametis olevat linnapead erilise toetuse eest, millest on olnud slaavi vähemusrahvuste ühendusel oma kultuuri hoidmisel olulist abi. Tänumärgiks kingiti Šorinile tilluke kaitseingel, mis kaitseks linna ja linnapead.

Julia Lumi

Julia Lumi meenutas, et kunagi oli lauljaid 25 ringis, aga praeguseks on alles jäänud hulk kahanenud viiendiku jagu. Ta muretses järelkasvu pärast ja soovis, et Slavjanotškaga liituks ka noori. Kõigile valmistas head meelt Pärnu Vene Gümnaasiumi õpilaste tantsuline etteaste. Tantsurühma Koletško juhedaja on Jelena Vaganova.

Slavjanotška peol esinesid ka Sindi rahvatantsijad: Murueided, juhendaja Saima Laanemaa ja Omasoodu, juhendaja Heldur Sojonen.

Nadežda Krainova

Marulise heakskiidu kutsus esile Nadežda Krainova tšastuška. Saalipõrandalt astuti lilledega lavale, et kohe esinemise järel tänada. Aga lilli toodi juba esinemise ajal teistelegi. Eelenvalt oma õnnitluste soovist teada andnud pidid veel kannatlikult ootama. Kõige arvukama esindusega tuldi Slavjanotškat õnnitlema Saaremaalt.

Kui Niina Mozessova lõpuks küsis, kas kõik on saanud sõna tervitusteks-õnnitlusteks, kargas luua seljas lavakardinate vahelt välja lõbus nõid, kelle iga võis mõõta määramatus ajas, aga olemise särtsakuselt aastaid sama palju, kui Slavjanotškal. Tema tervitas ja jagas lilli kõige väärikamatele. Teiste hulgas sai temalt lille ka eakaim liige Zinaida Mozessova.

Slavjanotška kahekümnes sünnipäeva pidu lõpetatakse tordil küünalde kustutamisega

Zinaida Mozessova

Samal teemal:

Kahekümneseks saav Slavjanotška

Slavjanotška esinemised

Slavjanotška osales Praha folklooripäevadel

15 aastane Slavjanotška

Slavjanotška esines kodulinnas

Paikuse vallas valmis sajandi ehitus

Saturday, October 25th, 2014

Eile tähistas Paikuse vald omavalitsuse õiguste saamise 23. aastapäeva ligemale 3 miljonilise maksumusega spordi- ja tervisekeskuse avamisega.

Valminud hoone kahele korrusele jaotub põrandapinda 4073 ruutmeetrit. Suurima pinna võtab enda alla kahe palliväljakuga spordisaal, kus saab tegeleda ka muude aladega. Vaatajate kasutada on 120 istet tribüünil, lisaks saali põrandale lahti käivad istmed. Omaette saalid on olemas aeroobika-, jõu- ja maadlusharrastuseks. Muidugi on arvestatud riietus- ja pesemisruumidega. Külaliste kasutada on majutusruumid. Tervisekeskuses asuvad riidehoidla, ooteruum, lastenurk, perearstide vastuvõtu- ja protseduurikabinetid ning ruum hambaraviks. Ka apteek sai uue asukoha. Uude hoonesse tulid kokku nii valla kui Paikuse Põhikooli raamatukogu. 430 õpilasega koolile lisandus kolm klassiruumi. Avardusid ka noortekeskuse tegevuse võimalused. Hoones asub invalift.

Põhjust vallavanemat Kuno Erkmanni tervitada

Mõtteliselt on selle rajatisega tegeletud kuni valmimiseni kümmekond aastat, väga intensiivselt viimased viis aastat. 2009. aasta septembris kinnitas vallavalitsus Paikuse spordi- ja tervisekeskuse projekteerimise korralduse. Tehnilises kirjelduses projekteerijale esitatud soovide põhjal sai teatavaks tulevase keskuse lahenduslik funktsionaalsus, mida hiljem pidi korduvalt vastavalt reaalsetele võimalustele korrigeerima. Raske on kõrvalt jälgijal aimata, kui suuri pingutusi nõudis projekti lõplik teostumine. Vallavanem Kuno Erkmann tunnustas suurprojekti juhina paljude visadust ja pealehakkamise indu. „Just täna 21 kuud tagasi andis endine minister Siim Valmar Kiisler välja käskkirja, mis sisaldas meedet kohalike omavalitsuse arendamise raames Paikuse tervisekeskuse ehitamiseks,“ meenutas vallavanem tähtsat otsust, mis viis projekti realiseerumise viimaks täistuuridel lõpusirgele.

2013. a 6. juunil allkirjastasid vald ja AS YIT Ehitus spordi- ja tervisekeskuse projekteerimis- ja ehitustööde teostamiseks vajaliku lepingu. Kohe samal kuul märkasid Paide maanteel liikujad Paikuse Põhikooli edelapoolses otsas ehitustara paigaldamist ja mõni päev hiljem suurte puude langetamist. Jõulukuu saabudes oli hoone põhikarkass juba kenasti püsti saamas ja 5. detsembril paigaldati nurgakivi. Jaanuari viimasel päeval tõid ehitusmehed Valeri Žutškov ja Aivar Sutt katuselt pärja alla ja andsid selle sarikapeo peremehele Kuno Erkmannile üle. Kombe kohaselt kutsuti ehitajad lauda, sest töötempoga oli vallavalitsus väga rahul.

Leo demonstratsioonesinemine

Tähtaegselt valminud hoone suures saalis peeti esimene suurvõistlus 13. septembril, kui toimusid XIII Leo Kreinini rahvusvahelised mälestusvõistlused kreeka-rooma maadluses. Piduliku avamisega ei kiirustatud ja see sündmus jäi ootama valla sünnipäeva, et tõelise kingitusena suurehitus valla rahva teenistusse anda. Lindi lõikamiseks asetati 9 hantlit saali põrandale. Pika niidi otsas hantlite külge seotud õhupallid ootasid maavanema, volikogu esimehe, vallavanema, spordijuhi, arstikeskuse juhataja, ehitaja ja teiste tähtsate inimeste abistavat käärilõiget, et parajal hetkel tõusta spordihalli lage kaunistama.

Rajatis, mille hinnast tasus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus 1,3 miljonit tellija projektitoetusena ning vald eelarve- ja laenurahaga 1,7 eurot, sai avatud ligemale paarisaja inimese plaksutuste ja rõõmuhõisete saatel, millele mängis pidulikku viisi kaasa puhkpilliorkester Saxon. Sündmusele olid tulnud kaasa elama ka külalised Lätimaalt: Grobina linna haridusosakonna juhataja Zigmunds Cinkus ja Paikuse Põhikooli sõpruskooli, Grobina kooli direktor Laila Urbane.

Vaatamisrõõmu pakkusid aeroobikaklubi Tirel neiud. Maadlusklubist Leo esinesid demonstratsioonvõtetega suured ja väikesed vägilased, kelle hulgas ka üks tütarlaps. Kohati päris pööraseid trikke sooritasid ekstreemrahvatantsurühma Viisuke noormehed.

Ekstreemrahvatantsurühma Viisuke kaelamurdvad harjutused

Samal teemal:
Paikuse Spordi- ja Tervisekeskuse ehitusel peeti sarikapidu

Paikuse Spordi- ja Tervisekeskus sai nurgakivi

Viieteist kuu pärast valmib Paikuse spordi- ja tervisekeskus

Paikuse vald plaanib uut spordi- ja tervisekeskust

Teet Kurs sai Paikuse valla vapimärgi

Friday, October 24th, 2014

Eile õhtul tähistas Paikuse omavalitsus valla asutamise 23. aastapäeva piduliku kogunemisega, kus OÜ Paikre endine juhataja Teet Kurs võttis vastu talle omistatud vapimärgi, valla kõrgeima autasu.

Vallavanem Kuno Erkmann annab Teet Kursile valla kõrgeima autasuna vapimärgi kätte

Teet Kurs tänab kõrge tunnustuse eest

Paikuse valla vapimärgi statuudi § 2 ütleb: „Vapimärk omistatakse Paikuse vallale osutatud teenete väärtustamiseks ning see näitab valla tunnustust selle eest, et vapimärgi kavaler on oma töö ja tegemistega oluliselt kaasa aidanud valla arengule ja mainele.“ Teet Kurs on panustanud Paikre prügila valmimisesse ja tööle rakendamisse ning juhatanud edukalt selle tööd 14 aastat.

Gristen Heinmets, nimi valla auraamatusse

Valla auraamatusse kanti Gristen Heinmets ja Raiko Hiis, kelle juures hinnatakse pikaajalist maadluse järelkasvu eest hoolitsemist, kohalike laste ja noortega tegelemist ja nendest ühiskonnale väärtuslike kodanike kasvatamist. Samuti hinnatakse nende meeste puhul jätkusuutliku spordiklubi loomist ja kreeka-rooma maadluses rahvusvahelise Leo Kreinini mälestusturniiri algatamist. Võistluste pikaajaline korraldamine on toonud spordiringkondades Paikuse vallale tuntust ja tunnustatust.

Raiko Hiis, nimi valla auraamatusse

Paikuse valla tänukirjade saajate hulgas oli ühena tublidest spordikeskuse juhataja Roland Šimanis, samuti vallavalitsuse kultuuritööspetsialist Ille Riivits, teabespetsialist Liilia Varik, sekretär-asjaajaja Riita Lillemets ja paljud teised.

Valla volikogu esimees Mait Talvoja nimetas oma tervituskõnes mõningaid arve. Paikuse vald moodustati 1991. aasta 24. oktoobril. Aasta varem õppis Paikuse koolis kõigest 76 õpilast. Nüüd on Paikuse Põhikool 430 õpilasega põhikoolide osas riigi maakondade suurimaid. 2007. aastal asutati huvikool. Alates aastast 2005 hakkasid teostuma suured veemajanduse projektid. Valla 23. sünnipäeval avati suur tervise- ja spordikeskus, mis lubas vallarahval sedakorda omavalitsuse moodustamise tähtpäeva tähistada erilise pidulikkusega.

Sulev Helin

Kokkutulnud kuulsid esmakordselt vallakeskuse saalis toimunud avalikul esinemisel Paikuse reilenderit, mida laulis kitarri saatel muusika ja sõnade autor Sulev Helin. Loo autori sõnul olevat reilenderi sünni peamine algataja olnud tema tütar Ulla Helin-Mengel, kelle palvel isa selle pala Paikuse vallale kinkis. Esimesel korral kuulas rahvas esinemist vaikides, aga abivallavanem Helve Reisenbuk avaldas lootust, et järgmisel valla sünnipäeval laulavad kõik reilenderit ühiselt kaasa.

Paikuse valla sünnipäeva tähistamisel

Kuid üllatusi oli veelgi ees ootamas. Lava eesriide avanedes andsid Viljandi Seasaare Näitemängu Seltsi harrastusteateri näitlejad etenduse „Toonekurg“, mis oli pööraselt põnevaks tehtud komöödia. Trupi koosseisu kuuluvad Agu Lall, Ane Purgas, Indrek Palu, Maarja Vildo, Kersti Sillaots, Kait Aidnik, Reet Raudsepp, Romet Koser.

Näitemängu järel lõikasid vallavanem Kuno Erkmann ja volikogu esimees Mait Talvoja tükkideks suure tordi.

Samal teemal:

Paikuse vald tähistas 20-aastaseks saamist

Kokkuvõtvalt Paikuse hariduskonverentsilt

Friday, October 24th, 2014

Eile peeti Pärnumaal Paikuse vallas esimene hariduskonverents „Kes on lapse kasvataja?“ Lisaks valla haridusasutuste töötajatele olid oodatud ka kõik teised huvilised.

Paikuse esimene hariduskonverents

„Mida kõrgem peab olema su maja, seda sügavamale ta alus raja,“ on öelnud 19. sajandi teisel poolel Pärnumaal sündinud Mihkel Kampmaa, kellel on suured teened eesti rahva ees pedagoogi, koolikirjaniku ja kirjandusloolasena. Kõigi viie ettekandja sõnavõtud olidki Kmpmaa juhtmõtet läbivad.

Väärtuspõhine kasvatus

Tallinna Ülikooli lektor Maarika Pukk käsitles kultuuriajaloolise lähenemise tähtsust kasvatusprotsessis, kasvatusteaduse tuginemist meie enda Kampmaa ja Käisi käsitlustele. Ta rõhutas näiliselt pisiasjade tähtsust lõpptulemuse saavutamisel. Väärtuskasvatuse tähtsus oleneb inimliku suhtlemise soojusest ja tähelepanu osutamisest.

Psühholoog ja perekonnapsühhoterapeut Ene Raudla selgitusest ilmnes, et parim lapsevanem ei pea olema täiuslik. Kuid siiski peab ta olema armastav lapsevanem. Lapsevanem ei pea mängima kasvataja rolli vaid olema see, kes ta on ja oma eeskujuga kasvatama. Samuti peaks ta oskama lapsele selgitada sedagi, et mõnikord juhtub vanematelgi ebaõnnestumisi, aga sellest tuleb suuta üle saada. Lapsevanemal peaks jätkuma järjekindlust oma piiride seadmisel.

Kuninga tänava Põhikooli õpetaja Lemme Sulaoja rääkis õpetaja ja klassijuhataja rollist kasvatusprotsessis ja iga lapse headuse leidmisest, ka kõige halvematel juhtudel. Sulaoja rõhutas oma kooli toetavat keskkonda, kus õpetajal on võimalik alati tuge ja toetust saada nii juhtkonnalt kui kolleegidelt.

Vaimse keskkonna tähtsus

Viive Einfeldt

Viive Einfeldt, psühholoog, sertifitseeritud suhtlemistreener ja Pärnumaa aasta 2011 koolitaja, püstitas küsimuse sellest, mis kasvatab last? Ta käsitles väga nauditava kirjeldusega lapse arengu staadiume, tema arendamise meetodeid nii maailma kasvatusteadlaste kui praktikute tõekspidamistele tuginedes. Einfeldt jõudis välja järelduseni, et lapse arenemise keskkond on ülioluline, pidades seejuures silmas mitte materiaalset vaid vaimset keskkonda. Ennekõike vanema isiklikku eeskuju. „Geenius on meis kõigis lapsena olemas. Seda ei tohi kasvatusega ära tappa,“ tõdes Einfeldt oma kogemustele toetuvalt.

Väärtushinnangute juurde ema piimaga

Andres Arrak

Majandusteadlane ja arvamusliider Andres Arrak on viimastel aastatel murelikult keskendunud peamiselt noorte hariduslikele valikutele ja sellest ka ettekande pealkiri „Noorte valikud ja elus hakkamasaamine“. Tema seiskohalt ei toeta praegustes lastes kujundatavad väärtushinnangud Eestis helget tulevikku. Arrak näeb valikute tegemisel olulisi vigu ja lünkasid. „Meil hakatakse noorte karjääritegemise nõustamisega tegelema heal juhul keskkoolis, tegelikult ollakse selleks ajaks jäädud totaalselt hiljaks. Olen veendunud, et esimene karjäärinõustaja peaks olema lapsevanem. Seega peaks karjäärinõustamist tegema eelkõige lastevanemate hulgas, mis tagaks lapse väärtushinnangute väljakujunemise juba lasteaias käimise viimaseks aastaks, ehk enne kooli minekut,“ kinnitas Arrak, kes väljendas väga head meelt, et Paikusel valiti konverentsi teemaks lapse tuleviku eest hoolitsemise.

Ta tunnistas, et kuigi pätiks võib muutuda ka hiljem, sisendatakse lapsesse peamised väärtused juba väga varakult koos ema rinnapiimaga. „Meie paljud perekonnad on praegu kriisis, mis tuleneb sellest, et lapsed ei sünni enam sageli täisväärtuslikku perekonda. Emal, issil ja lastelgi on kõikvõimalikud erinevad perekonnanimed, kehtivad mingid kärg- ja külalisperekonna mõisted. Kui isa ongi, siis kusagil kaugemal Soomes või mujal. Rääkigu need kooselu seaduse pooldajad mida iganes tahavad, sellistest katkistest perekondadest ei tõuse iialgi head.“

Vähene ametiõpe

Teisena vaatles Arrak noorte erialade valikuid pärast üldharidusliku kooli lõpetamist. Euroopas domineerib hoiak, et valdav enamus 9. klaasi lõpetanuist läheb edasi õppima ametikoolidesse. Neid on 60 %. Ülikooli läheb gümnaasiumi lõpetamise järel 40 %. „Šveitsis läheb gümnaasiumisse ainult 17 % õpilastest, kes loodavad teadlasteks saada. Meil on vastupidi: 30 % läheb ametit õppima ja 70 % üldgümnaasiumisse. Tulemuseks suur hulk noori, kellel raskusi enese ülalpidamisega, sest oskused tööks puuduvad ja tööturul läbilöögi väljavaade nulli lähedane, aga palgasoov kusagil tuhande euri ümber. Siis saab noorele peagi selgeks, et keegi ei taha talle seda maksta ja polegi põhjust. Muidugi on ka siin erandeid, aga enamikel juhtudel jääb kaks võimalust. Kas elada veel mitmed aastad vanemate kulul või pikendada lapsepõlve 5-6 aastat midagi kõrgkoolis õppides,“ arutles Arrak.

Kohvipaus

Ülikooli astudes ilmneb Eestis veel kolmas viga. Kolmneljandikku õpib nö pehmeid erialasid, sotsiaalteaduseid, ja ainult neljandik õpib reaalteaduseid. „See teeb muret, sest Eesti saaks muutuda jõukamaks üksnes kallimaid asju tootes, aga massöörid, psühholoogid, suhtekorraldajad, küünelakkijad, juuksurid ei aita riigi elu rikkamaks teha.“ Arrak tõi konkreetse näite sellest, et midagi on väga valesti ka matemaatikaga meie koolides, kui viienda klassi õpilased hakkavad sõna ‘matemaatikat’ kuuldes metsa poole jooksma.

Kui asjad ei muutu, näeb Arrak Eestit järgmise kümne aasta perspektiivis vaese Portugali provintsi tasemel ja vahemaa meie eeskujuks oleva heaolu Soomega ei vähene.

Samasooliste asetamine traditsiooniliste perekondadega samale pulgale läheb vastuollu bioloogias õpetatavaga

Andres Arrak, arvamusliider ja Aare Külaots, Paikuse Põhikooli direktor

Kuna Arrak ei näe Eesti põhiprobleemi mitte niivõrd majanduse ja finantsilistes kitsaskohtades, siis keskendus ta oluliselt inimese vaimsetele väärtustele. Kaasaegne urbaniseerunud väheste lastega perekond ei ole jätkusuutlik. „Minul ei ole samasooliste ühiselu vastu absoluutselt mitte midagi, aga selge on seegi, et kaks meest ja kaks naist last ei saa,“ rääkis Arrak, kes on lugenud läbi 7. klassis õppiva tütre bioloogiaõpiku, milles selgitatakse sugulisel ja mitte sugulisel teel paljunemist. Samast õpikust luges ta ema rinnaga toitmise tähtsusest, millest väga palju oleneb lapse edaspidine vaimne ja füüsiline tervis ning igakülgne tugevus. „Kaks karvase rinnaga isast ei saa mitte kuidagi asendada ema funktsiooni, räägitagu sellest asjast kuidas tahetakse,“ kõneles Arrak. „Mina jätaks kõik ühiskondlikud väited tagaplaanile ja tuleks looduse poolt seatud tasandile. Me ei saa kõiki kooselamise vorme võrdsustada perekondadega, kus on isa ja ema ning paljunemine toimub loomulikul sugulisel teel. Elagu samasoolised oma soovi järgi, aga neid ei saa mitte kuidagi asetada samale pulgale traditsioonilise looduse poolt ette antud perekonnaga,“ jääb Arrak enda seisukohas kindlaks.

Balti keti idee vormistamise paigas avati mälestustahvel

Thursday, October 23rd, 2014

  

Balti keti toimumise otsuse mälestuseks avaneva graniittahvli valmistaja on Tauno Kangro

Täna avati Pärnus Aisa 39 hoone seinal mälestusplaat, mis tähistab 1989. a 15. juulil peetud Eesti, Läti ja Leedu Rahvarinde esindajate kohtumisel vastu võetud otsust Balti keti toimumise kohta.

Tauno Kangro ja Heinz Valk

Edgar Savisaar mälestustahvli avamisel

Enne piduliku tegevuse algust oli nõrk, kuid ikkagi vääramatu tahtega sügisene tuulehoog katte mälestusplaadilt langetanud, aga see ei vähendanud ajaloolise tippsündmuse kivisse raiutud mälestuse jäädvustamise väärikust. Mõõtmetega 60 X 190 cm graniittahvlile on kirjutatud sõnad: Balti kett – 23. august 1989 – Siin võtsid 15. juulil 1989 Eesti, Läti ja Leedu Rahvarinnete esindajad vastu otsuse korraldada Balti kett. Graniitplaadi servasid ületavalt on lisatud Rahvarinnet tähistav R-kujuline pronksist ehis, mis kujutab katkematut inimketti, sümboliseerides nõnda elavat ahelat Tallinna, Riia, Vilniuse teel. Kunstiteose valmistas skulptor Tauno Kangro, kes ise oli üleeile õhtul tahvli ülespaneku juures ja viibis ka täna mälestusväärse sündmuse tunnistajana kohal.

Ivar Raig, Ivo Ilmsalu, Heinz Valk

Mälestustahvli avamist tervitasid lühikeste sõnavõttudega toonane Eestimaa Rahvarinde eestseisuse ja Balti Nõukogu liige, tänane Tallinna linnapea Edgar Savisaar, Pärnust Riigikokku läkitatud Kadri Simson, Rahvarinde Muuseumi direktriss Helen Lausma-Saar ja ajaloolane Küllo Arjakas. Vaatamata kõledalt jahedale ilmale oli tulnud pidulikule hetkele kaasa elama umbes poolsada inimest, teiste hulgas Pärnu Linnavolikogu aseesimees Hillar Talvik, Sindi linnapea Marko Šorin, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektor Tiina Tojak, rahvuslane Ivo Ilmsalu, majandusteadlane Ivar Raig, päris mitmed Eesti Lipu Seltsi liikmed. Samuti legendaarne Heinz Valk, kes on läinud ajalukku 1988. a 11. septembril toimunud „Eestimaa laulu“ ajal peetud kõne lõpulausega “Ükskord me võidame niikuinii”.

Kadri Simson

Kadri Simson ütles, et nägi mälestusplaadi avamisele tulnud inimeste seas väga palju tuttavaid nägusid, kes olid Rahvarinde ajal meie kõigi kangelased. „Minus sünnib siin ajaloolase juurikas, mis püüab meenutada ülikoolis õpitut ja vanematelt kuuldut. Välismaal tööreisidel viibides kogen sageli, et paljud tunnevad Eestit, Lätit, Leedut just läbi teadmise Balti ketist. 25 aastat tagasi olid ärevad ajad, kui maailma pilgud pöördusid Balti maadele ja seda kõike tuleb mäletada.“

Helen Lausma-Saar

Helen Lausma-Saar on sündinud 14. aprillil 1988 – see tähendab päeval, kui just eelmisel õhtul oli telesaates „Mõtleme veel“ Edgar Savisaar käinud välja idee Rahvarinde loomiseks. Balti keti mälestustahvli avamise juures küsis Lausma-Saar, kas inimesed oleks tulnud välja ka oktoobrikuisel külmal päeval ja ta oli kindlalt veendunud, et ükski ilmaolu poleks suutnud sel ajal rahva ühtset tahet murda.

Küllo Arjakas juhib pidulikku päevasündmust

Savisaar väljendas rahulolu sõnadega, et tal on hea meel Pärnust, kus Balti keti idee idanema pandi: „Nüüd on saanud see paik väärilise tähistuse!” Ta märkis, et see polnud üksnes Eesti, Läti ja Leedu ühine ettevõtmine. „Tollane inimestevaheline solidaarsus kajastus maailma ajaloos.” Küllo Arjakas meenutas, et praeguseks on Balti kett kantud tähelepanuväärse ajaloosündmusena UNESCO maailma mälu registrisse, kuhu märgitakse maailma ajalugu paremuse poole pööranud sündmuseid.

Samal teemal:

Homme avatakse Balti keti mälestustahvel

Balti keti otsuse langetamist tähistava mälestusmärgi avamine lükkub edasi

Pärnus tähistatakse Balti keti korraldamise otsuse 25. aastapäeva

Kahekümneseks saav Slavjanotška

Wednesday, October 22nd, 2014

Niina Mozessova, koorivanem

Eeloleval laupäeval, 25. oktoobril tähistab Slavjanotška oma tegevuse 20. aastapäeva Sindi seltsimajas piduliku kontserdiga.

    

Smolenskist saadud tänukiri                                                      Aleksander Mozessov

Zinaida Mozessova

Sõnast slavjane = славяне (slaavlased) tuletatud koori nimetuse Slavjanotška alla on koondunud paarkümmend eakamat slaavi päritolu inimest, kelle keskmiseks vanuseks 67,5 aastat. Vanim liige on praegu 83-aastane Zinaida Mozessova. Kooris laulavad valdavalt naised, keda toetavad mõne hääle ja pilliga ka üksikud mehed. Koori juhatab alates aastast 2003 Tõiv Tiits. Enne teda dirigeeris Jelena Kuvšinova. Koori asutaja oli Julia Lumi ja koorivanem on juba pikka aega Niina Mozessova.

Kostüümid järjestuses vasakult paremale viimasest kõige esimeseni

Slavjanotška koori moodustavad Sindi tekstiilivabriku pankrotistumise järel töötuks jäänud ketrajad, kes püüdsid aja raskust ületada kokkujäämise ja laulmisega. Sindist kaugemal on esinetud paljudes kohtades ja osaletud erinevatel festivalidel: Tallinnas “Slaavi Pärg”, Sillamäel “Väike Slaavi Pärg”, lisaks rahvakooride festivalid Tallinnas, rahvusvahelised festivalid Jõhvis ja 2006. a Venemaal Smolenskis, 2010. a suvel Tšehhi Vabariigis IV Praha folklooripäevadel, samuti on esinetud erinevates Eesti paikades nagu Narvas, Valgas, Saaremaal, muidugi Pärnus ja loomulikult oma kodulinnas, kus antud ka päris tänavakontserte suvises Sindis. 2009. a oli Slavjanotška Pärnumaa parima kodanikuühenduse nominent, aga kindlasti väärib ta nüüd veelgi enam laureaaditiitlit.

Meened IV Praha folklooripäevadelt

Kahe aastakümne jooksul on õmmeldud neli erinevat kostüümi. Ära õpitud on üle 100 laulu. Kuid enamik lauljaid ei tunnegi nooti. Dirigendi noodivihikust võib märgata Kiriltsenko, Ponomarenko ja teiste Vene autorite nimesid. Vanima liikme poeg ja Niina Mozessova abikaasa Aleksander mängib vene rahvapilli balalaikat, teisel juhul taob lusikaid vastu peopesa või vastu jalgu, andes selliselt täpse rütmi ette. Alati oodatud on olnud Nadežda Krainova tšastuška esitused.

Samal teemal:

Slavjanotška esinemised

Slavjanotška osales Praha folklooripäevadel

15 aastane Slavjanotška

Slavjanotška esines kodulinnas