“Kokkutulemine on algus. Kokkujäämine on edusamm. Koostöö on edu.” Sellise kaemuseni jõudis Ameerika autotööstur Henry Ford, kelle kohta on muuseas öeldud sedagi, et tema on kujundanud olulisel määral Ameerika näo selliseks nagu seda nüüd tuntakse.

Peale muude teravmeelsuste on sama suurtööstur öelnud irooniliselt sedagi, et iga ostja võib valida täpselt selle värvi, mis talle meeldib, tingimusel, et ta valib musta. Tookord kutsus sellise huumori esile Henry leiutatud autotootmise konveiermeetod, mis ei võimaldanud autosid teisiti värvida.

Tulles autotööstuselt ja suurettevõtjalt üle hoopis uuele teemale ning teiste inimeste juurde, tahaks siiski parafraseerida Henry Fordi ja öelda: iga valija võib valida täpselt selle, kes talle meeldib, tingimusel, et valituks osutunud inimene meeldiks ka võimule pääsenutele. Tänases päevas kutsub niisuguse iroonia esile poliitiline suutmatus, võibolla ka tahtmatus, teostada koostööd nendega, kes pole sobinud samasse paati purjetama.

Kui omavalitsuse juhi toolile istunud inimene kuulutab ametissevannutamise päeval üheks peamiseks ettevõetud ülesandeks koostöö, siis peaks see saamagi juba alates järgmisest hommikust tähtsaks juhtmõtteks. Kindlasti ei tähenda koostöö ühepoolset suuniste ja korralduste esitamist vaid tõepoolest ühiste mõtete kokkupuutepunktide otsingut.

Kas omavalitsuse allasutuse juht, kes on valitud sama haldusala volikogu liikmeks, peaks muutuma ühiskonna silmis halvaks pandavaks nähtuseks? Kuivõrd õigustatud on sel puhul arvamine nagu istuks selline inimene piltlikult kahel toolil korraga? Järgnev küsimus peaks selgitama, millise kompetentsuse astmega inimesi vajatakse volikokku?

Inimesena ei saa eelistada ühte isikut teisele isiksusele. Ehitustööline, kinnisvaramaakler, majahoidja, õpetaja, nõudepesija, arst, sibivedaja – kõik nad võivad olla vaieldamatult oma ala parimad töötajad ja väga hea kui enamvähem samades kategooriates on sotsiaalne kuuluvus volikogus esindatud. Mitte nii hea pole aga enam siis, kui valituks osutunud enamus asub ebaprofessionaalselt tasandilt korraldama elutähtsaid sõlmküsimusi. Kahtlane, kas loomaarstina eeskujulikult oma tööga toimetulev inimene on piisavalt hea asjatundja kommunaalküsimustes. Loomulikult suudaks temagi end teatud määral oma teadmisi selles valdkonnas täiendada, aga kas see oleks otstarbekas, kui vastava ala hea asjatundja on juba olemas ja võiks ka ise nimetatud haldusalas otsustavate küsimuste arutelu juhatada. Mis sellest et ta on omavalitsuse allasutuse juht! Pole võimatu, et samas ametkonnas majahoidjana töötav isik valdab samuti kommunaalteemasid paremini kui suvalisel valikul näiteks esitatud loomaarst.

Mõnegi väitleja meelest oleks eetiline tagandada volikogutööst kommunaali juhataja, et ta ei saaks istuda n.ö. kahel toolil korraga. Ja sama väitleja meelest oleks võibolla vähemalt talutavuse piires eetiline jätta sama allaasutuse madalama vastutusega töötaja – majahoidja – volikogu laua taha. Aga kas sellepärast midagi oluliselt saaks muutuda ja kas spekulatsioonid kellegi töö mõjutamistest või takistamisest lakkaksid olemast? Vaevalt küll, sest jätkuvate aruteludega spekuleerides jõutakse selleni, et too-sama kommunaali juht saaks läbi majahoidja endistviisi oma tahet volikogu lauas teostada.

Selle mõttekonstruktsiooni abil tahan jõuda sinnamaale, et targutused teemal kas volikogu liige võib olla samaaegselt ka allasutuse juht või mitte, viib meid üksnes umbteele, mis tekitab rohkem küsimusi kui annab mõistlike vastuseid. Mõnel juhul viib aga täiesti absurdse lahenduseni, mille juures peaks lubama volikokku kandideerida üksnes töötud, abisaajad, asotsiaalid ja koduperenaised. Viimaste puhul muutuks muidugi asi taas spekulatiivseks, sest mine tea, järsku mõjutab abikaasa kodus oma volikogu liikme staatust kandvat meest sedavõrd palju, et omavalitsusjuhi püüdlused uuendajate tahte läbisurumiseks muutuvad pea võimatuks.

Volikogu liige esindab omavalitsuse haldusalas tema poolt hääle andnud inimeste huvisid ja kui need huvid kattuvad ka sama isiku juhitava allaasutuse mõjusfääri huvidega, siis ei saa nende küsimustega tegelemist pidada taunitavaks üksnes seepärast, et rahvaasemik teenib juhuslikult samas asutuses oma perele leiba.

Kogu küsimustik näib taanduvat ikkagi loo alguses esitatud tsitaadile: “Kokkutulemine on algus. Kokkujäämine on edusamm. Koostöö on edu.” Volikogu on kokkutulemise koht kõigi liikmete jaoks võrdväärsetel alustel, olenemata kellegi vaadetest, erimeelsustest, ametiseisundist ja muust. Volikogu peaks kujutama poliitika kööki, kus vähimagi edu nimel otsitakse parimaid kõiki osapooli rahuldavaid kokkupuutepunkte. Alles siis hakatakse jõudma lähemale kaunikõlalisele loosungile, mille pealkiri on koostöö. Edu, mida tinglikult võiks nimetada ka uuendusteks, saab järgneda üksnes pärast eelnevate tingimuste rakendumist. Usun, et igasugune vastupidises järjestuses karglemine ei vii iial seatud eesmärgile vaid osutub tühipaljaks veesegamiseks ja ebaausatel võtetel võimul püsimiseks.

Henry Ford soovis olla edukas oma autodega, aga kui ta poleks aegsasti ära tabanud millise võtmega uuenduste ust avada, vaevalt keegi siis veel tänapäeval mäletaks 1863. aastal sündinud meest sellisena nagu ta on ajalukku läinud.

Postitatud Sunday, March 28th, 2010 kell 10:21 pm kategooria Arvamus.