Blogi avalehel

Virve Gaim armastab Sindit ja muretseb laguneva kiriku pärast

May 28th, 2010

Eile avas Virve Gaim Sindi Linnaraamatukogus oma teise maalinäituse, mis valdavas enamuses kujutab Sindi linna rahustavalt pehmetes, õrnades ja lootust andvates toonides. Sindi kirikut näeb rohkem kui ühel maalil, sest selle hoone lagunemine on läinud talle eriti valuliselt hinge.

virve-gaim-tutvustab-oma-maalesindi-kirik-talvel

Virve Gaim sündis Uderna külas Rõngu vallas Tartumaal. Elva linn jääb tema sünnikohast vaid kiviviske kaugusele. Mingi tema jaoks seletamatu sisetunne aga soovitas tal vahetada Tartumaa kauni loodusega kodupaik kauni Sindi linna vastu. „Tegin seda seepärast, et Sindi on nii ilus ja hea auraga linn,“ ütles Virve rõõmsas siiruses. Virve tuli Sindi linna 2007. aastal. Igaks juhuks küsisin veel, kas tal oli siin lähedasi sugulasi või sõpru, et otsustas Sindiga oma ülejäänud elu siduda. „Ei,“ vastas Virve. Rohkem küsimusi ei olnud minul ega ka vist kõigil teistel tema headel sõpradel ja tuttavatel, kes tulid teda tervitama järgmise näituse avamisel.

sindi-linnasekretar-andres-annast-kingib-lilled-virve-gaimile

Sindi linnasekretär Andres Annast kingib Virve Gaimile lilled

Esimene näitus toimus Virvel samal aastal, kui ta otsustas elukohta vahetada. Vanurite päeva tähistamiseks avas Virve 2007. a 3. oktoobril Tartus, Puuetega Inimeste Koja rohelises saalis oma elu esimese õlimaalide näituse. Selleks ajaks oli ta kunstniku pintslit ja molbertit käes hoidnud vähem kui aasta. Siis oli Virve 68 aastane ja kindlasti sama nooruslik oma vaimu reipuses nagu eilselgi kohtumisel. „Virve ise küll vanuri moodi välja ei näe, aga – kes on üldse vanur?“ lugesin ühe tema sõbra kirjast enne maalikunstnikuga kohtumist ja pärast seda kui olin silmast silma näinud Virvet, süvenesin sellesse mõttesse veelgi mõtlikumalt.

looduses

Virve Gaim on loodust tabanud Sindis ja rannal

Ta ise ütleb enda kohta, et saab oma tegemiste ja toimetamiste jaoks jõudu ja inspiratsiooni loodusest, unenägudest ja headelt inimestelt. Kudujana töötamine on teda õpetanud paremini nägema värvide maailma. Oma elus on ta leiba teeninud ka veterinaarlaborandina, tuletõrjeinstruktorina ja lapsehoidjana, mis pole küll arendanud maalimisetehnikat, aga võibolla on andnud mitmekülgsemat nägemust elu eripalgelistest valdkondadest, mis lõpptulemusena jäädvustub ikkagi kasvõi värvitoonide valikul, mille ta kannab lõuendile. „Sisemine intelligents on olulisem kui koolitunnistus,“ arvas Virve, kes pole iialgi kunstialast haridust omandanud ja hakkas maalimisega tõsisemalt tegelema alles pensionipõlves kui elas Otepääl ja Elvas. Esmalt otsis ta üles kodulinna Elva kunstiringi. Ometi eelistas Virve jätkata maalimisega iseseisvalt ja ilma teiste juhendamiseta. Siiski sai ta vajalikul määral abi oma minialt, kes omab kunstiannet ja abistas ka värvidega. Tänuga nimetas Virve oma sõpru ja pojaperet, kes teda maalimisel heade sõnade ja vajaliku abiga toetavad. Virve on kahe poja emana õnnelik vanaema 7-le lapselapsele.

ranna-vaated

Seekordse näituse maalidest kõneldes peatus Virve väga pikalt Sindi kiriku teemal ja oli nõus müüdud maalide raha annetama kiriku remondi heaks. Ta mõistis, et maalimine pole odav, sest materjal ja värvid on kallid, kuid sellele vaatamata tahab ta toetada selle kauni arhitektuuriväärtuse taastamist. Virve on korduvalt külastanud kiriku siseruume ja leiab, et lisaks jumalateenistustele võiks seda hoonet kasutada ka suurepäraste kontsertide korraldamiseks.

Oma töid tutvustades rääkis ta ka sellest kui raske on kuuvalgust maalida, aga oli õnnelikult rahul, et see on tal õnnestunud. Meri on talle väga südamelähedane. Treimani ranna maal on üheks selle kinnituseks.

virve-gaim-on-kupsetanud-pahklitega-taidetud-leivaOma näituse külastajaid kostitas Virve suure leivaga, mille ta oma retsepti järgi küpsetas. Tegelikult polegi tal üleskirjutatud retsepti, mida teistele jagada. Leib valmib maitse, tunnetuse ja kogemuste varal. Ja proovitud leib oli tõesti maitsev. Tavalises puudega ahjus meeldib talle sageli ise leiba valmistada. Algse juuretise sai ta Ülenurme Eesti Põllumajandusmuuseumist.

Kui esimest näitust võis näha vaid 3 päeva, siis seekord saab Virve töid vaadata tunduvalt pikemat aega. Ometi ei tasu sellepärast aega viita ja soovitav oleks juba kohe minna vaatama noore kunstniku maale. Kolm aastat maalimist on tõepoolest ikka veel noorkunstniku iga, kuid kogemustelt ja tehniliselt tasemelt täiesti arvestatavad tööd.

Jäta vastus