Blogi avalehel

Trivimi Velliste kõne 4. juunil Rüütli platsil

June 6th, 2010

Trivimi Velliste: „Vabadust on palju ja me tunneme rõõmu võimalusest jääda oma arvamuse juurde, suutmata vahel mitte milleski kokkuleppele jõuda. Siiski on üks suur erand, mille tähenduse üle me ei vaidle – see on sinimustvalge Eesti lipp.“

trivimi-velliste-konelemas1

Trivimi Velliste kõneles 4. juunil Pärnus Eesti Vabariigi väljakuulutamise monumendi trepil

Austatud härra maavanem, proua abilinnapea, kolleegid Riigikogust! Hea Pärnu rahvas ja külalised!

126 lippu on uhkelt rivistunud siia ajaloolise Endla rõdu ette! Need lipud toovad meile tervitusi minevikust – iga lipp ühe aasta kaupa. Laulja Tõnis Mägi nimetas täpselt aasta tagasi Tartu Ülikooli aulas peetud lipu juubelikõnes meie sinimustvalget Eesti triipkoodiks. Sellega oli palju öeldud. Sinimustvalged värvid võtavad lehvival kangal ühtseks sõnumiks kokku meie jaoks kõige olulisema.

Luuletaja Hando Runnel on kirjutanud: „… kõige nähtavamalt tuntakse aadet lipu kujul. Lippu pühitsetakse, lipu all antakse vanne, lippu ei lasta langeda; teda kaitstakse langemise eest elu hinnaga. Esimene ellujääja võtab langenu käest lipu ja elab ja hoiab edasi. / … / Lipp on raske! Aade on raskemgi veel.“

See, mis tundub täna enesestmõistetav, oli kunagi unistuste pärusmaa. Nii oli see juba 128 aastat tagasi, kui toonased eesti soost üliõpilased Tartus astusid esimesi samme oma värvide vabaks kasutamiseks. Aga seda kasutamist ei lubatud. Kõige esimene sinimustvalge värvimüts tallati 1882. aasta Suurel Reedel väljakutsuvalt, tseremoniaalselt – jalge alla. Ja seda mitte piltlikult, vaid sõna otseses mõttes – sinimustvalgetel värvidel trambiti saabastega. Sellega saadeti eestlastele ja eestlusele selge sõnum, kes on sellel maal peremees.

Meie värvikolmik tuli siia ilma läbi alanduse, läbi heitluse, läbi katsumuste. Lipu pühitsemisest Otepääl kuni oma riigi väljakuulutamiseni siit rõdult kulus 34 aastat. Kuid ka sellest murranguhetkest edasi pidi see lipp läbi raskuste endale teed rajame – ennekõike muidugi Vabadussõjas.

Me peame meeles pidama, et vaid ühe kolmandiku kõigist 126-st aastast oleme võinud oma lippu vabalt heisata. Kahe kolmandiku vältel oli see meile keelatud. Vähem kui kolme nädala pärast möödub seitse aastakümmet päevast, mil sinimustvalge riigilipp rebiti Pika Hermanni tornist. Aga see lipp ei ole kunagi alistunud.
Ta tõusis esimesel võimalusel kas või viivuks, et siis jälle langeda.
Sinimustvalged värvid olid Eesti sõduri käisel, kui meeleheitlikult klammerduti Sinimägede maakamarasse.

ruutli-plats

Rüütli plats

Sinimustvalged värvid olid metsavendade punkrites ja võimalust mööda isegi Siberi vangilaagrites. Ja olgugi, et aastakümnete masendus venis nii pikaks, et paljudel kippus kustuma usk ja lootus, ei alistunud sinimustvalge siiski.

Vanemad ja keskealised mäletavad Tartu ja Pärnu muinsuskaitsepäevi enam kui kaks aastakümmet tagasi, alates millest on sinimustvalged lipud sama uljalt lehvinud, nagu nad teevad seda täna.

Head lipu sünnipäevalised!

Me oleme vaba rahvas. Vabal rahval on palju erinevaid tarkusi. Vabad kodanikud armastavad oma tarkuse üle vaielda – igaühel oma tõde, igaühel omad eelistused. Vabadust on palju ja me tunneme rõõmu võimalusest jääda oma arvamuse juurde, suutmata vahel mitte milleski kokkuleppele jõuda.

Siiski on üks suur erand, mille tähenduse üle me ei vaidle – see on sinimustvalge Eesti lipp. Selle lipu all on võideldud ja langetud, on kannatatud ja hukkutud. Aga on ka võidetud ja hõisatud, on lauldud ja rõõmustatud. Seda lippu oleme kandnud oma südames alati, usk sellesse lipusse ei ole kustunud kunagi.

Nõnda ongi meie lipust saanud meie ühisosa – see osa meist endist, mis ühendab ja liidab meid kõiki. Seepärast hoidkemgi oma lippu! Tehkem seda kogu Eestis sellise väärikusega – nagu seda tehakse täna õhtul ja igal aastal Eesti Vabariigi sünnilinnas Pärnus.

Luuletaja Hando Runnel on ka öelnud: kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks. See tähendab, kui me tahame vaba rahvana püsima jääda, tuleb meil iga päev pingutada. Mitte midagi ei kingita meile niisama. Meie vabadust ei hoita hõbekandikul.

Iseäranis oluline on, et seda mõistaksid Eesti noored, kes seisavad ju oma isade ja vanaisade õlgadel. Tähtis on, et nemad, meie noored – kes nii kiiduväärsel hulgal on täna siia vana Endla rõdu ette kogunenud – oskaksid teraselt silmapiiri taha vaadata. Eesti tulevik on ju noorte kätes. Lippu hoides hoiavad nad Eestit, lippu kandes viivad nad Eesti tulevikule vastu. Nad loovad Eesti uueks, jättes eesti meele ja vaimu samaks.

Head pärnakad ja linna külalised!

Tänaõhtune Eesti lipu austamine siin Rüütli platsil on muljetavaldav. Kui jätta kõrvale tänahommikune pidulik liputervitus Toompeal Pika Hermanni jalamil, siis mujal pole mitte ühelgi Eesti linnal mitte midagi ligilähedaseltki sellist kõrvale panna. Pärnu on selgelt teenäitaja, Eesti lipukultuuri suunanäitaja, millel võib olla kaugeleulatuv tähendus.

Täna pühitseme ametlikult Eesti lipu päeva juba seitsmendat korda – alates aastast 2004. Siin Rüütli platsil oli 2007. aastal viis sinimustvalget kandelippu, 2008. aastal aga juba 90 – sest just nii vanaks oli saanud siin väljakuulutatud Eesti riik. Mullu, ränka rajuilma trotsides toodi siia 125 kandelippu, mida tuul püüdis maha murda. Täna niisiis 126 lippu.

Nagu me teame, mitte midagi ei sünni iseenesest, vaid iga saavutuse taga on inimesed. Seetõttu tahaksin Eesti Lipu Seltsi nimel erilise südamlikkusega tänada kõiki suure vaeva nägijaid.

Pärnu lipu päevade mõtte algataja on Tõnu Simson, kes on ka siinse tegusa liputoimkonna innukas liige. Toimkonna tuumiku moodustavad Lipu Seltsi, Ühiskonnaõpetajate Seltsi, IRL-i Pärnumaa Väärikate Klubi liikmed. Meie eriline tänu kuulub Heldur Paulsonile, Ago Kunglale, Mari Suurväljale, Urmas Saardile. Esiletõstmise on ära teeninud AS Pajo ja Pärnu Linnavalitsus, kelle abi ja tugi on olnud asendamatu.

Ma tahaksin eraldi nimetada kaht kooli. Sindi Gümnaasium andis Eesti lipu austamise traditsiooni väga kiiduväärse panuse juba jüripäeval, tuues koos lõõmava jüriöötulega kooli õuele 55 suurt sinimustvalget lippu. See oli meeldesööbiv vaatepilt.

Pärnu Vene Gümnaasium pälvib erilisi kiidusõnu selle eest, et sealsed noored olid kõige varmamad tulema siia nende 126 hulka, kes praegu lippe hoiavad. See kool on teistele eeskujuks!

Kõige lõpetuseks tahaksin tänada Rein Vendlat ja Pärnu Noorte Puhkpilliorkestrit, kes meile täna meeltülendavalt mängib. Samuti olgu tänatud Mihkel Lüdigi nimeline meeskoor.

Kallis rahvas!

Meie lipp on jõudnud auväärsesse ikka – ta on saanud 126 aastaseks. Meil on põhjust sel puhul üksteist õnnitleda. Ent mis veel tähtsam – tehkem kõik endast olenev, et meie ja meie lapsed ning nende lapsed saaksid pühitseda ka Eesti lipu 150. ja 200. aastapäeva. Ja ikka siinsamas Rüütli platsil!

Elagu Eesti ja tema lipp!

Üks vastus “Trivimi Velliste kõne 4. juunil Rüütli platsil”

  1. Pärnumaa » Blog Archive » Trivimi Velliste kõne Pärnus Eesti lipu 127. sünnipäeval:

    [...] Trivimi Velliste kõne 4. juunil Rüütli platsil [...]

Jäta vastus