Selle aasta 4. juunil saab Eesti lipp 125-aastaseks. Sinimustvalge värvikombinatsiooni pakkus välja Eesti Üliõpilaste Selts Tartus. Värvide tähendust on seletatud järgmiselt: sinine väljendab merd ning on ustavuse sümbol, must meenutab eesti rahva sünget minevikku ja kodumaa musta mulda, valge sümboliseerib püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole.

Esmalt kuulutatigi sinimustvalge Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks. Oletatavaks lipu õmblejaks peetakse Emilie Rosalie Beermanni, kes praegu puhkab Viljandi vanal kalmistul. See pühitseti ametlikult 4. juunil 1884. aastal Otepää kirikus.

Eesti lipp on olnud paljude sündmuste pealtnägijaks. See on lehvinud, kui Eesti kuulutati iseseisvaks riigiks, seda on kasutatud näitamaks oma protestivaimu ning vabadusehimu, sellega on avaldatud meelt võõrvõimu vastu. Kuid alati pole Eesti lipp olnud tunnustatud. Sügaval Nõukogude ajal ei tulnud kõne allagi hoida avalikult kodudes trikoloori.

Sellise teo eest karistati rangelt. Nõukogude võim kartis igasugust eestluse õhutamist, sealhulgas ka Eesti lipu omamist. Siinkohal võib uhkusega mainida, et paljud pered astusid keelule vastu. Mitte küll avalikult, kuid näiteks haruati trikoloor kolmeks ning kõik osad pandi erinevatesse kummutisahtlitesse. Paljud eakad inimesed räägivad veel, et meie lipp sätiti patjade sisse ning püür õmmeldi peale. See oli selgeks näitajaks, et eestlusevaim ei olnud inimeste hingest kadunud ning usuti, et Eesti Vabariik suudab veelkord iseseisvuda.

Kolga-Jaani Põhikooli kunagine geograafia- ja inglise keele õpetaja Astrid Käsper jutustas mulle oma mälestustest õhe päris pentsiku loo. See seik juhtus 1980.-90. aastate vahel. Nimelt kutsuti ühel hommikul Kolga-Jaani Põhikooli pedagoogid, vahetult enne esimese tunni algust välkkoosolekule. Keegi ei teadnud, mis oli selle põhjuseks ning kõik olid üllatunud, sest selliseid nõupidamisi toimus väga harva. Selgus, et õpilane Rando Põdra, kes käis lõpuklassis, oli saanud tol hommikul hakkama suure pahandusega – ta oli kritseldanud väljarebitud vihikulehele eesti lipu ning kleepinud selle siis elektriposti külge. Joonistuse leidis Lembit Villem, kes oli tol ajal Leie kolhoosi esimees. Loomulikult ei saanud tema kui kommunismi tuline pooldaja seda edasi kaebamata jätta. Ta viis paberilehe Viljandi parteikomiteesse ning rääkis seal kõike, mida ta juhtunu kohta arvas teadvat. Kooli olid samuti jõudnud kuuldused selle sündmuse kohta. Tolleaegne direktor Peeter Sadam ja õppealajuhataja Anu Tomp olid endast täiesti väljas. Et selle poisi klassijuhatajaks oli just Astrid Käsper, sai riielda eelkõige tema. Talle heideti ette, et kommunistlik kasvatustöö olevat olnud liiga nõrk. Pedagoogi õnnetuseks oli tal järgmine tund vaba ning terve selle aja teda „töödeldi”. Õpetaja Käsper oli šokis, ta ei osanud tol hetkel midagi kosta. Samal päeval tuli kooli ka Viljandi parteikomitee esimees Rein Elvak, kes ütles juhtunu kohta vaid nii: „Eks see olnud üks poisikese temp. Karistage teda natukene, näiteks visake pioneeriorganisatsioonist välja!” Nii tehtigi. Kuid see karistus oli vist Randole pigem hea kui halb, sest niikuinii ei tahtnud keegi vabal tahtel pioneer olla.

Õpetaja Käsper mäletab, et oli mitu nädalat pärast juhtunut rööpast väljas, sest tema jäi ju peamiseks süüdlaseks. Kuna Vene võim kartis kõiki selliseid üleastumisi, siis tehti juhtunust tookord suur number. Minu arvates on see kentsakas ning praegu tundub kergelt isegi humoorikas lugu. Ülaltoodud seik on ehe näide sellest, kuidas Nõukogude võim ei sallinud mittemingisugust vastuhakku riigikorrale.

Atrid Käsper mäletab veel üht juhtumit, mis leidis aset Viljandis. Seal tegutses kunagi üks grupp eestimeelseid õpilasi. Viimased olevat salaja õmmelnud Eesti lipu ning viinud selle Viljandi Pauluse kiriku torni lehvima. Sinna ta ei jäänud aga kauaks, sest kommunistid eemaldasid lipu võimalikult kiiresti ning kõik nimed, kes antud Nõukogude võimu vastases ettevõtmises osalesid, uuriti välja. Räägitakse, et neid karistati karmilt. Minu arvates oli tegu väga vapper, paraku maksis see kõvasti kätte.

Vanem põlvkond mäletab aega, mil esimest korda Eesti iseseisvus. Elli Tillo jutustas mulle tolleaegsest koolikorrast. Kui ema koolis käis, oli olemas eraldi tund isamaalise kasvatuse jaoks. Selles tunnis räägiti Eesti süngest ajaloost ja rõhuti iseseisvusele kui suurele varandusele. Õpilased olid äärmiselt eestimeelsed ning austasid oma riiki ja lippu.

Kui Eesti taasiseseisvus ning lõppes Nõukogude võimu okupatsioon, võeti lipud oma peidukohtadest välja ning heisati uhkust tundes sinise taeva poole. Oldi õnnelikud, sest unistus vabastada Eesti võõrvõimu alt, oli täitunud. Tol ajal näitasid oma patriootlikkust välja eriti noored, kes korraldasid palju üleastumisi ja eestimeelseid üritusi.

Peab tähendama, et suhtumine Eesti lippu pole tänapäeval enam selline nagu see oli taasiseseisvumise aastatel. Nendel aegadel oli lipu heiskamine ja omamine hingeasi ning sellega väljendati oma patriootlikke tundeid. Mulle tundub, et tänasel päeval heisatakse lipp sageli põhimõttel, et nii nõutakse. Küsimusele, millest selline muutus on toimunud, on vastuseid üsna mitmeid. Võib-olla on üheks põhjuseks see, et Riigikogu ja valitsus on oma tegevusega eemaldunud rahvast. Oleme oma kauaigatsetud omariikluse saavutanud. Me ei pea enam igal võimalikul juhul Eesti riigi olemasolu tõestama ja seda maailmale näitama.

Minu kodukohas on juurdunud komme, et kohalik võim kingib vanuritele nende juubelisünnipäeval riigilipu. Olen kuulnud, et vanurid suhtuvad sellesse kaunis vastakate tunnetega. Kortermajas pole eakal inimesel sellega midagi muud peale hakata, kui panna sahtli põhja seisma. Iseenesest hea kingiidee, kuid vaevalt sellega saavutatakse soovitud eesmärk.

Ei saa öelda, et tänapäeval oleks suhtumine Eesti lippu meie riigis halb, kuid minu arvates peaksime teda siiski enam väärtustama. Meie riigi üks sümbolitest räägib eestlaste kui rahva väärikusest – ta on meie esivanemate püüdluste tunnistaja.

Tunnen isiklikult suurt värinat südames, kui Eesti lipp tõuseb meie tugevuse ja ühtekuuluvuse sümbolina olümpiaküla taevasse või lehvib laulupeol. Loodan, et meie, noored, oskame oma elus väärtustada sinist värvi kui ustavuse sümbolit, musta kui eestlasi toitnud viljakat mullakamarat ja valget kui vaimuvalguse märki.

Kolga-Jaani Põhikool, 9. klass, juhendaja Jevgenia Kampus

Postitatud Monday, May 25th, 2009 kell 8:44 pm kategooria "Eesti lipp 125" esseed.