Ago Kungla tähistas 5. mail pikal teel ümmargust tähtpäeva. Kungla on mees, kes täiskasvanute nimistus Ülo Koodi, Hans Tekko, Ilmar Laaguse, Peeter Pilti, Venda Tammani ja paljude teiste kõrval jätnud oma nime kindlalt Pärnu veemootorispordi ajalukku.

Poja kingitud lipp

Kodumaja Sauga-Jõekalda tänaval asub veepiirist kõigest kümnekonna meetri kaugusel. Koduakna ees voolav Sauga jõgi on meest veega sidunud varajasest lapsepõlvest ega lase tal nüüdki elu ilma veeta kujutleda. „Veemootorispordiga hakkasin tegelema 27aastaselt,” meenutab Kungla 1967. aastat. Samaaegselt mõlkus mõttes võistluspaadi ehitamine. „Käisin ja uurisin teisi paate, võtsin salaja mõõtusid ja nuputasin, millise voolujoonega täpselt peaks aluse ehitama, et ta vee peal võimalikult nobedalt liiguks,” meenutab veemotosportlane üle neljakümne aasta tagust aega. 1968. aastal kulus 3-4 kuud, et teha esimene proovisõit.

Kungla omavalmistatud paadis

„VSÜ Kalevi meistriks olen tulnud mitmel korral. Eesti meistrivõistlustel olen saavutanud II ja III kohal 3 medalit, Päris meistriks siiski ei tulnud. Kahel korral olen osalenud NSV Liidu meistrivõistlustel. Parim koht oli VI-s,” nimetab spordimees oma tulemusi. 1972. a. ehitas ta teise võidusõidu paadi, millega täitis NSV Liidu meistersportlase normatiivi. „1973. a. sügisel lõpetasin võistluse ja müüsin paadi maha lätlastele, sain selle raha eest osta televiisori,” jutustab meistersportlane oma sportlaskarjääri järsust lõpetamisest.

15 aastat pärast võistlustest loobumist pani veesporti armastav isa oma poja Tarvo samasse paati, millé ta oli esimesena valmistanud. Paraku 4 aastat sõitu ei äratanud pojas suuremat huvi võistlusspordi vastu ja ta loobus.

Leningradi võistleja minek

Esimene paat on siiani kodus alles, mis asub kõrgel maja pööningul. Pidavat olema täiesti sõidukõlbulik. Tarvitseks vaid veele asetada ja käima tõmmata. Muuseumi eksponaadina pole tal kavatsust olnud paati säilitada ja kui kellegil peaks asja vastu huvi olema, saaks isegi kaupa teha.

Lisaks kahele mootorpaadile ehitas Ago 1985. a. ka Mini DN-klassi jääpurjeka spetsiaalselt oma pojale. Tuult püüdis DN- alus Optimisti purjega, kuid heaks lootuseks kogu ettevõtmine üksnes jäigi, sest ka jääpurjetamine ei tõmmanud Tarvot. Erinevalt isa spordi ja tehnika huvist paelub poega humanitaarvaldkond. Päris tuluta siiski jääpurjeka ehitamine ei jäänud ja pööningult seda ka ei maksa otsida, sest sellele leidus ostja. „Poeg sai müügiraha eest endale korraliku „Scott” firmamärgiga jalgratta, jääpurjekas ise on vist veel praegugi Pärnu Jahtklubi angaaris, aga päris kindel ma pole,” arutleb Ago möödunut meeldetuletades.

Praegu on paadisilla küljes ketis „Krõm” tüüpi plekkpaat. „Paar kolm aastat tagasi ostsin jahi, kuid praegu plaanin müüki,” räägib Ago veidike kahjutunnet hinges avalduvalt. Põhjuseks on kaks momenti, mispärast ta ostust loobuda soovib. Ühena nimetab ta hea paarilise puudumist ja teiseks nõuab jaht ka raha. Näiteks sadamas peatumise tund maksvat terve euro. Nüüd võib hind kõrgemgi olla.

Tarvo jääpurjekaga

Saab ka tagasihoidlikumalt veemõnusid nautida. Piisab, kui tavalise mootorpaadiga liikuda saab ja sobivas jõekäärus kalu õngitseda. Eriliseks hobiks on nüüd saanud spinningu heitmine. Hea sõber Hans Soll on talle selles asjas parimaks õpetajaks, kelle täpsusheited, landi ehitus ja kogu õngitsemistehnika vääriks omaette kirjatükki.

Kalandusega on Ago mingi aja koguni väga tulusat elatist teeninud. Samas kodu hoovihoones asutas ta kohe peale krooni käibele tulekut miniatuurse kalatööstuse, mis töötas edukalt 7 aastat. Keskmiseks päevatoodanguks 250 kg suitsuvimba. Nüüd on samad kalarookimise ruumid muudetud kenaks elamiseks. Sealsamas ehitati ka esimene paat, mida nüüd on meistril hea meenutada oma kavandi järgi ehitatud kamina juures istudes ja tule paistet nautides.

Ometi ei kulge väärikas eas eeskujuliku meistri päevad kiiktooli õõtsuvas rütmis möödunud aegu meenutades, sest päevategemised ei anna talle selleks mahti. Poole tunni kohtumise järel vaatab ta kella, et õigeks ajaks jõuda Ranna kõlakoja juurde, kus tuleb lipumasti remontida, et lipu päeval, 4. juunil lehviks sinimustvalge kõrgel kõigi pduliste kohal. Ago on Pärnus korraldatava lipu päeva liputoimkonna aktiivne liige, kelle otseseks ülesandeks on korra ja heakorra tagamine kogu ürituse kestel.

Kodurõdult on jõgi kiviviske kaugusel

Lipumasti juurest aga tõttas ta otseteed Rüütli tänavale, kus toimus Hans Solli juhtimisel kiireloomuline nõupidamine Sindi paisu küsimuses. See teema põletab esmajoones kõigi kalameeste hingi juba kolmkümend aastat. Peavalu tekitab äpardunud kalatrepp, mille tulemusena jääb Liivilahes järjest vähemaks lõhet, vimba ja teisi siirde- ning poolsiirdekalasid.

Lõpuks, kui Agol vee peal ja vee ääres ning kalade keskel aega veidi üle jääb, võtab ta lisaks ühiskondlikule tegevusele aja päris maha ja tiirutab tantsupõrnadal rahvatantsu vihtuda nõnda, et hing ja ihu endiselt noorena püsiks.

Postitatud Tuesday, May 26th, 2009 kell 7:55 pm kategooria Pärnu.