Eesti lipp on nii eesti rahvus- kui ka riigilipp, mis esimest korda pühitseti ja õnnistati 4. juunil 1884. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepää kirikus, kus üritus sai toimuda võõraste pilkude eest varjatult. Alates sellest aastast on sini-must-valge lipp andnud ajalukku suure ulatuse ning tähtsusega sündmusi – olgu nendeks kokkupõrked eestlastest ja venelastest demonstrantide vahel lipu heiskamise tõttu või kombinatsiooni kasutamine õlakutel. Ametlik registreerimine Eesti lipuks toimus 1918. aasta novembris, mis näitab ning tõestab eestlaste tugevat vaimsust ja suuri jõupingutusi Eesti lipu kui riikluse sümboli nimel. Siiski tuli eestlastel pärast iseseisvumist kannatada sõjategevust ning võõrast võimu veel pea viiskümmend aastat, ent kultuuriline ja rahvuslik südikus ei vaibunud ka siis. Eesti asja aeti enamjaolt tasa ja targu kodudes ja salajastes ühingutes, ent korduvalt heisati lippe, mis miilitsa poolt üsna pea maha kisti. Samuti korraldati öölaulupidusid, kus lehvitati sinimustvalgeid ning kust võttis osa suur hulk eestimeelseid inimesi. Pea igas perekonnas leidub seoses lipuga suuremal või väiksemal määral meeliköitvaid lugusid, nii ka minu perekonnas, mis osalt kogutud suulisel teel, ent mõningaid fakte leidus ka meie pere maja ajalugu koondavas mälestusraamatus.

Kultuurilooliselt olulise ning südantsoojendava loo saab rääkida minu perekonnale lähedalseisvast isikust ning endisest vabadusvõitlejast Kristjan Albert Savisikust, keda enamjaolt tuntakse Taadi nime all ning kes elas väärika 99 aasta vanuseks. Kristjan A. Savisikk oli üks neist paljudest inimestest, kes väärtustas Eesti lippu ning hoidis seda tähtpäevadel auväärsel kohal, seda kuni aastani 1940, mil Punaarmee sisenes Tallinnasse ning võõrvõim keelustas Eesti lipu omamise ja loomulikult ka igasuguse demonstreerimise. Keelu eiramine võis kaasa tuua suuri karistusi, välistatud polnud isegi tapmine. Savisikkude perekond aga ei hävitanud lippu ega kavatsenud seda ka ära visata, vaid selle asemel otsustas Kristjan A. Savisikk Vene vägede saabumisel sinimustvalge katusetalade vahele peita. Riiklik sümbol võeti pööningukorruselt alla alles 1990. aastal, see tähendab 50 aastat hiljem, mil kehtestati seadus Eesti sümboolikast. Asjaolu, et lipp pika aja jooksul niiskuse ja kahjurite toimel praktiliselt hävinud, ei oma antud juhul suurt rolli, kuna peamine on pühendumus, lojaalsus ja põhimõtted – vaid nende olemasolul võib rääkida rahvusest. Sarnase põhimõtte järgi on tegutsenud kindlasti paljud teisedki Eestimaa pinnal, mis omakorda näitab rahva kokkuhoidmist.

Konsulteerides vanematega ning uurides vanavanemate isiklikku kroonikat, mis on valminud ajavahemikus 1960-1991 ühistööna, siis selgub, et nende jaoks sügavaimalt hinge läinud üritused olid öölaulupeod, mis said alguse 4. juunil 1988. aastal alanud Tallinna vanalinnapäevadest. 10.-14. juuni 1988 toimunud öölaulupeod olid poolspontaansed, kuhu tippmomentidel kogunes vanemate sõnul isamaalisi laule laulma üle 100 000 inimese, mida saab järeldada ka mitmetest teemakohastest väljaannetest. Öölaulupidude vaimus lehvisid enesestmõistetavalt sini-must-valged lipud, mis olid üritusel auküsimuseks, ent samal ajal tõeline defitsiit – õnneks leidus siiski inimesi, kes salaja kodustes tingimustes trikoloore valmistasid. Rahvast olnud nii palju, et seisti külg-külje kõrval ning kohati oli võimalik tunnetada selja taga seisva kaasmaalase hingeõhku oma kaelal. Et minu ema läks üritusele koos minu tol ajal aastavanuse vennaga, kes magas kogu kontserdi aja lapsevankris õndsat und, osutus hilisem väljapääs laulukaare juurest väga komplitseerituks. Siiski korvasid väidete järgi kõik ebamugavused rahva meeleolu, lippude lehvimine, ühtsustunne ning isamaalised laulud, millest suure osa moodustas Alo Mattiiseni looming.

Kõige kauni ja isamaalise kõrval seostuvad lipuga minu vanematele ka ebameeldivad ja lausa kriminaalsed juhtumid, mis kummalisel kombel on alati sattunud ööle vastu jaanipäeva, kui lipp on öö läbi vardas. Nimelt asub meie perekonnale kuuluv ja tänaseks juba 85-aastane maja suure maantee ääres. Aasta võis olla 1993, kui keset suveööd kuulis isa läbi une tugevat tagumist, millest hiljem selgus, et tegu oli varastega, kes varemgi Nõmmel pahandusi otsinud. Varguskatse motiiviks oli uhke pronksist lipuvarda ots ning alumiiniumist valmistatud lipuvarras, mis olid valmistatud tuttava treiali poolt eritellimusel. Sel korral jäi lipp koos kõigi osadega alles tänu isa kergele unele. Mõned aastad hiljem, samuti ööl vastu jaanipäeva, ärkas isa jällegi veidrate häälte peale üles, ent kuna oli suhteliselt ebatõenäoline, et teist korda võiks midagi säärast juhtuda, siis isa ei kiirustanud. Aknale jõudes sai asjaolu selgeks – tegutsevad jälle pikanäpumehed. Isa äratas jooksu pealt koera ning ruttas mööda maanteed varastele järgi, kuid päästa polnud kahjuks enam midagi. Uskumatu, aga tõsi – ka kurikuulus ja kohtulik kolmas kord ei jäänud mõned aastad hiljem tulemata ning seegi samal kuupäeval. Varaste saagiks langes kõige harilikum ja odavam lipuvariant. Ükskõik, kas põhjus peitub vimmas maja vastu, võõra rahapuuduses või olid juhtumite kattumised pelgalt juhused, näitab taoline tegu lipu suhtes eranditult madalust ning lugupidamatust oma riigi, rahvuse ja kultuuri vastu.

Eesti lipuga kaasas käivad ajaloosündmused ja juhtumid on tugevalt seoses Eesti riigi ja eestlaste raske saatusega, milleta poleks võimalik jutustada pea ühtegi säärast lugu. Väga haruldane on asjaolu, et esimene originaallipp on alles, seda suuresti tänu Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmetele, kes toimetasid selle nõukogude võimu eest tallu peitu. Lipp on rahva tõekspidamiste ja traditsioonide sümbol. Riigilipu heiskamine näitab üles austust ja hoolivust oma kodumaa vastu, see lisab riigipühadele ja –tähtpäevadele ülevust ja tooni. Lugupidamatus riigilipu vastu on lugupidamatus riigi ja iga tema elaniku vastu.

Gustav Adolfi Gümnaasium

Postitatud Wednesday, June 3rd, 2009 kell 3:06 am kategooria "Eesti lipp 125" esseed.