Blogi avalehel

16) Leenu Reinsalu, Mõeldes sinimustvalgele, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

June 4th, 2009


parnu-lipu-paev-2009-099

Leenu Reinsalu

Sinimustvalge, Eesti lipp. Sellelemõeldes meenuvad mulle alati mu vanavanemad, kes on vaba riigi nimel kannatanud. Sinimustvalge lipu all on vabaduse eest võidelnud tuhanded eestlased. Olen tänulik oma esivanematele. Olen õnnelik, et saan elada vabal maal ja olen uhke oma 125-aastase lipu üle. Kui palju ajaloosündmusi, kannatusi, nuttu ja üleelamisi on aga põimitud kolme värvi sisse!

Minu jaoks on lipuvärvidel oma tähendus. Sinine tuletab mulle meelde vanavanaema siniseid silmi ja neid jutte sõjast, mida ta mulle rääkis. Must meenutab vanavanisa vaprust ja julgust. Valged olid mu armsa vanavanaema juuksed…

Meie vanemad ja vanavanemad suhtuvad Eesti lippu teisit kui noored. Paljud noored ei mõista seda, mida on tundnud ja näinud need, kes vabaduse eest võitlesid. Mina hakkasin kõigest paremini aru saama pärast seda, kui ema mulle ühe loo jutustas.

Oli 1989. aasta veebruarikuu. Eesti riigis olid toimumas suured muudatused. Taasiseseisvumiseaeg lähenes. Mu ema oli tol ajal keskkooli viimases klassis ja oma jutu järgi üsnagi aktiivne kaasa lööma ühiskondlikes üritustes, mis seotud riigis toimuvaga. 24. veebruaril sõitis ta külla oma vanaemale, kes elas rohkem kui 100 kilomeetri kaugusel tema kodust. Sõit sinna oli üsna tavaline, kuid kõik teadsid, et sel päeval heisatakse Tallinnas Pika Hermanni tornis taas sinimustvalge lipp. Seda ärevust oli tunda igal pool.

Jõudnud vanaema ukseni, koputas ta nagu alati uksele, kuid seda ei tulnud keegi avama. Mu ema läbis väike ehmatus – ta arvas, et vanaemaga oli midagi juhtunud. Veidi julgust kogunud, astus ta uksest sisse. Oli täielik vaikus. Hetke pärast kuulis ta tagumisest toast nuukseid. Ema tegi paar kiiremat sammu ja vaatepilt, mis ta silmadele avanes oli ehmatav.

Mu vanavanaema, kes oli sel ajal 81-aasatane, oli põlvili televiisori ees ja nuttis nagu väike laps. Just sel hetkel heisatigi lipp. See oli meie memmele nii tähtis. Ta ei uskunud, et okupatsiooniaeg on lõpuks möödas ning Eesti on vaba nagu tema noorusajal. Vahepealsetesse aastakümnetesse mahtus nii palju tulekuid ja minekuid, kaotusi ja lootusetust. Nüüd võttis vanavanaema kapist välja Eestiaegsed kallid esemed, mida ta oli salajas hoidnud ning mis koos temaga pikal Siberi teekonnalgi käisid.

Paljude noorte jaoks oli taasiseseisvumine võib-olla asjade loomulik käik. Kuid pärast seda, kui vanavanaema mulle oma lapsepõlvest, esimese Eesti Vabariigi loomise aegadest, metsavendade abistamisest, näljatundest ja Siberi-aastatest jutustas, mõistan hästi selle põlvkonna läbielamisi ja tundeid.

Nüüd lehvib sinimustvalge lipp iga päev meie kooliukse kõrval. Arvan, et me kõik peaksime sellest vabaduse sümbolist möödudes mõtlema kasvõi kord nädalas, et alati pole meie maal olnud vabadust. Et vabadusel on olnud kallis hind ning et see aare on usaldatud meie kätesse.

Pärnu Kuninga Tänava Põhikool, 6. klass

Jäta vastus