Blogi avalehel

Tiit Tarlap: mõte kirjutada kromanjoonlastest tekkis praemuna süües

October 25th, 2010

tiit-tarlap-sindi-raamatukogu-trepigaleriis

Tiit Tarlap Sindi raamatukogu trepigaleriis

„Kas Tiit Tarlap on kirjanik, kirjamees või hoopis kirjutav mees?“, küsis Sindi Linnaraamatukogu direktor Ene Michelis eile keskpäeval Tiit Tarlapilt, kes kohtus seltsimaja väikeses saalis mõnekümne inimesega. Selgus, et Tiit Tarlap ei pea ennast kirjanikuks, kuigi on trükis ilmutanud juba neli erineva pealkirjaga raamatut, samuti on avaldatud tõlkeid inglise ning jaapani keeltes. Ta ütleb tagasihoidlikult, et kirjutab vähestele sõpradele ja tuttavatele. “Ma ei saa teisiti, kui pean kirjutama!”

opetajad-urve-lussmagi-ja-leili-liidemaa

Õpetajad Urve Lussmägi ja Leili Liidemaa

„Põhimõtteliselt ma ei käi kunagi kusagil kohtumistel,“ ütles Tarlap ja selgitas, et osaliselt nõustus ta seekord tulema oma kunagise kirjandusõpetaja Leili Liidemaa pärast, kelle ees olevat tal veel keskkooli ajast vanad võlgnevused tasumata. „Siin ma nüüd higistan! Kui raamatud mind ei esinda, siis ei suuda ma ka ise seda teha,“ rääkis Tarlap vabandades ja teatava kergendusega kuna teda kuulama tulnud publik oli parajalt poppi paneva väikese klassi suurune, nii tundis kirjutav mees end natuke kodusemalt. Viimane esinemine pärineb aastakümnete tagusest ajast ja sedagi klassi ees seismisega. „Publikum oli siis väga tolerantne sel lihtsal põhjusel, et igaüks neist võis olla järgmine seal klassi ees,“ jätkas ta üksnes talle omase jutu vestmise oskusega, mis pani kirjanduse huvilised juba esimeste minutite jooksul järgmisi mõtteid pingsalt ootama. „Kui praegune publik väga vaenuline ei ole, siis ma loodan teie abile ja küsimuste peale.“ Nende sõnadega lõpetas Tarlap sissejuhatava jutu ja edasi jätkas küsimuste esitamisega iseendale, millele pidi oma kodulinna inimeste ees ka ise vastama.

Miks ma üldse kirjutan?

See on haigus, võiks täiesti öelda, sest terve inimene niisuguse asjaga ei tegele, kui tal vähegi aru peas on. Kuna selle vastu ei saa, siis pole midagi parata.

Milles see väljendub?

tiit-tarlap-annab-autogrammi-raamatule-viiking-kes-armastas-haisid

Tiit Tarlap annab autogrammi raamatule "Viiking, kes armastas haisid"

Kirjutamise soov väljendub selles, et koged midagi ja tahad seda tunnet teisele inimesele jagades edasi anda. Vastasel korral ei ole see päris õige tunne. Kui tunned, et keegi mõistab sinu tunnet, siis toimub justnagu vabanemine. Eks ma siis püüangi nõnda vabaneda oma painetest, et kirjeldan tunnete teket. Armastus, vihkamine ja muud tunded – see kõik on väga inimlik. Aga tekivad need tunded iga inimese puhul eraldi igal üksikul juhul alati erakordsel viisil. Järelikult on kõige parem leida mingisugune ühine nimetaja ja kirjutada midagi niisugust, mis tekitaks samaväärse tunde nii kirjutajas endas kui ka selles, kes loeb. See oleks siis nagu sillaks. Kuidas tunnet väljendada, on juba juhuse ja arenduse küsimus. Esimese kirjutamise katsetuse tegin juba 2. klassis. Suutsin siis vaevalt tähti maalida. Vaatasin tolleaegseid diafilme projektoriga, mille nupust sai pilte edasi keerata. Kaadrite all olev tekst oli vene keeles, millest ma tol ajal mitte sõnagi aru ei saanud. Otsustasin neid pilte vaadates panna teksti kokku selliselt, mida need mulle näisid jutustavat. Loomulikult ma seda kirjanduslikku lugu kuhugile ei esitanud, kuigi enda jaoks oli see väga huvitav. Mõned väga naljakad seikluslood sai kirja pandud kusagil 5. või 6. klassis. Kirjutasin siis põhiliselt vanade inglise kõmuuudiste väänamise stiilis, mida 60-tel aastatel veel kõvasti säilinud oli. 7. klassis tegin algust kirjutamisega, millega lõpule ei jõudnud, sest mingi aja möödudes pidasin tehtut jamaks. Ilmselt muutus minu kriitikameel siis juba nii tugevaks. Ainuke hea asi oli selle juures mõningane sõnaseadmise oskuse tekkimine. Kõik oli harjutatav ja kirjanditega mul sealt peale enam mingit probleemi ei olnud. Põhimõtteliselt valmis kooli kirjand täpselt nii ruttu, kui sulg kirjutada jõudis. Põhiline hinne oli neli. Kui aega polnud, siis kolm aga kui väga vaja oli, siis sain alati viie. Sel juhul nägin ma natuke ka vaeva. Sõna seadmise oskus tekkiski paberil harjutamise tulemusena. Selle järel kestis lühiajaline vaheaeg kuna kriitikameel oli sedavõrd kasvanud. 11. klassis kirjutasin ma siiski kaks asja: üks läks aia taha, teine vist kooli almanahhi õpetaja Liidemaa abiga.

Millal ma päriselt kirjutamisele pühendusin?

tiit-tarlap-annab-autogrammi-raamatule-meie-kromanjoonlased

Tiit Tarlap annab autogrammi raamatule "Meie kromanjoonlased"

Pärast almanahhis avaldatud loo avaldamist tuli väga pikk vahe sisse. Põhimõtteliselt on nii, et enne 30 aastat kirjutama ei hakata – kui sa ei ole just suur erand nagu näiteks Mihhail Lermontov, kes selleks ajaks juba surnud oli. Tohutult palju mängib kaasa elukogemus. Kogemus on üldistamise võime. Pole õrna aimugi kuidas kogutakse elukogemust. Küllap tuleb elades ja igasuguseid asju nähes lihtsalt midagi teha. Seda ei saa teha tahtlikult mingi otsuse põhjal, et nüüd hakkan elukogemust koguma. Sellest ei tuleks kindlasti midagi välja. Kogemused lihtsalt kuhjuvad kuidagimoodi ja siis hakkadki järsku nägema kuidas asjad ja sündmused kokku langevad. Umbes 30-aastaselt asusin päriselt kirjutama. Esimene üllitis oli „Väga pikk päev“, aga ma tegin hiljem selle pisut ümber ja asendasin esialgse pealkirja uuega: „Koidiku lapsed“.

Miks ma kirjutan ulmet?

Ulme on tegelikult kõige vanem kirjandusliik, sest ta on vanem kui kirjandus ise. Räägitud unistused ja muinasjutud olid ju põhimõtteliselt esialgne ulme. Hilisemad kirjapandud rahvuseeposed järgnesid ikkagi varajasemale suulisele loomingule. See on rahva fantaasia, mis käib alati unistuste teed mööda. Millest rahvas unistab, sellest ta ka jutustab. Lõpuks viis see selliste asjadeni nagu „Alice Imedemaal“, mille kirjutas Lewis Carroll, õieti oli Briti kirjaniku nimi küll Charles Lutwidge Dodgson. Samuti on hästi tuntud Jonathan Swift’i “Culliveri reisid“. Need on mõistujutud, kus kasutatakse ulmet kui meetodit. Mina kasutan samuti ulmet mitte eesmärgina vaid meetodina, mis annab võimaluse viia asjad lõpuni ja panna olukord just niisugustesse raamidesse nagu vaja on, et mõte ise välja tuleks. Kui otsida ajaloost põhjuseid, siis hakkab ajalugu minu eest ise rääkima ja summutab ära selle, mida ma tegelikult ütelda tahan. Ulmes olen ma täielikult vaba ja võin asjad viia loogilise lõpuni, mida realismis naljalt ei juhtuks. Sellise vabaduse alla mahtus ka „Kurjuse tund“. Kapitalismi olemus ei tule elus mitte kunagi niimoodi välja. Selles raamatus realiseerus soovitu üksnes sellepärast, et lõin vastavad tingimused ja sobiva ümbruse. Seal mindi tõesti lõpuni. Elus nii ei juhtu. Unistuste alla kuulub kõik, mida inimene võib kujutleda. Sellest on kõige parem luua võimalikkuse illusioon võimatust. Võimatuid asju tuleb kirjeldada lugeja jaoks sellise usutavusega, et teatud tingimuste puhul saab põhimõtteliselt nii ka juhtuda ja võibolla mõnel juhul isegi juhtubki.

Millel minu ulme põhineb?

esimene-tutvus-tiit-tarlapiga

Esimene tutvus Tiit Tarlapiga

Kõik see kirjutamine põhineb mingisugusel algfilosoofial. Millestki peab inimene lähtuma, kui ta maailma vaatab. On palju ebaharilikke tundmusi, mida ei oska kokku panna aga pika elu jooksul hakkavad asjad mingiks ühiseks süsteemiks kujunema. Ma olen elanud kahes ühiskonna korras, praeguses ja eelmises, kuid mitte kumbki mulle ei meeldi. Läbi ajaloo kõiki ühiskonna kordasid vaadeldes jõudsin sinna, kus terve mõistus lõppes ja tsivilisatsioon sai alguse. Tsivilisatsiooni võib käsitleda ühe suure nimetusena, aga seda võib võtta näiteks Sumeri, antiik-kreeka, Egiptuse, Rooma, Euroopa, ka India tsivilisatsioonina. Ent mina võtsin kõike üldtsivilisatsioonina. Leidsin, et tsivilisatsioon on inimkonna väära arengu tulemus. Mulle tundub tsivilisatsioon klassikalise inimese surma haigusena. Teadlased vaidlevad ja jäävadki vaidlema, millisest momendist lugeda inimese teket, aga kui panna miljon aastat inimkonna ajalooks, siis on mugavam protsente arvutada. 10 tuhat aastat on 1% miljonist ja tsivilisatsioon on sellest kestnud vaevalt poole – 5000 aastat. Meil põhja kandis, hea kui 1000 aastat välja veab, seega vähem kui 0,1 % miljonist, kui  toodi tsivilisatsioon tule ja mõõgaga kohale. Sellele eelnes aeg, mil ürgühiskond oli lagunenud aga riiklust polnud veel sündinud. Tsivilisatsiooni ühine nimetaja seisneb ühises küsimuses: kes teeb ära töö ja kes saab tulu kätte? Kokku need kaks asja enam tsivilisatsioonis ei lange. Ja see teebki inimkonna haigeks, sest 99,5% , halvemal juhul isegi 99,9% kogu olemasolu ajast, nagu meil , elas inimene teisiti. Kõik, mida inimene seni tegi, sai endale. Äkki suutis viljakasvataja toota rohkem kui tal vaja läks. Jalamaid tekkis töötegija kõrvale kõikvõimalik hierarhia. See, kes oli olnud 99,9 % ajast töötegija, muutus äkki põlastusväärseks. Kõik võimalikud sehkendajad asusid talle kukile. Kogu tsivilisatsioon seisnebki igasugustes sehkendustes. Seetõttu on inimene haige ja tunneb end halvasti ega ole suutnud selle tormilise arenguga kaasa minna. Ühele inimesele tundub aeg pikk aga tegelikult on see silmapilk ja riik pole suutnud sellega kohaneda. Sellepärast oleme kõik enamvähem õnnetud ja rahulolematud. Me tahame midagi ja õigupoolest ei tea isegi, mida.

Praegusajast võib tuua palju näiteid. Prantsuse kirjanik Henri Charrière autobiograafiline põnevuslugu „Papillon“ on kõnekas sündmus eelneva jutu jätkuks. 1931. aastal mõisteti 25-aastane Henri, hüüdnimega Papillon (pr. k.: liblikas) eluks ajaks sunnitööle mõrva eest, mida ta tegelikult polnud sooritanud. 1933 viidi ta üle Atlandi ookeani Prantsuse Guajaana vanglasse. Pärast 13 aastat põgenemisi, taasvangistamisi ja uskumatuid seiklusi õnnestus Papillonil taas tsiviliseeritud inimeseks saada. Kuid esimest korda põgenedes sattus ta kuhugile Lõuna Ameerikas vabalt elavate metslaste juurde. Seal oli täiesti õige elu alles. Nad nautisid üksnes tänast päeva ja mitte midagi rohkemat. Nad armastasid ja elasid tohutult hästi, sest neil ei olnud tsivilisatsiooni ja nad olid normaalses olukorras. Maailma heidikud võivad olla paremad kui maailma võitjad!

Küsimused publiku hulgast:

Millal sa ajaliselt kirjutad – päeval, hommikul, õhtul ja kui pikalt korraga?

tiit-tarlap-tutvustab-jaapani-keelset-tsernoboli-raamatut1

Tiit Tarlap tutvustab jaapani keelset Tšernobõli raamatut

Täiesti suvaliselt. Tavaliselt pärast lõunat, kui kauaks siis kirjutamine venib, sõltub paljus inspiratsiooni tulvast. Aga juhtub ka nii, et kui tõeline vaim peale tuleb, siis lepin päevas ühe korra söömisega ja kirjutan järjest väga pikalt jutti. Aga see ei kesta kaua, kõigest mõne päeva kuni ära langemiseni magama jäädes.

Kas kirjutad arvutis või käsitsi?

Arvuti on liiga ametlik, seal peab taga istuma. Arvuti on lõputöötluseks. Käsitsi töötades saab tuba mööda liikuda. Viskun voodisse, panen ühe käe maha ja kirjutan.

Mitu raamatut oled sa kirjutanud?

Peaks vist neli olema kui Tšernobõl juurde arvata. Jaapani keelne variant käib tagant poolt etepoole nagu juutidel. Tšernobõlist oli väga kerge kirjutada. Seda võis teha põlve otsas, sest midagi polnud vaja välja mõelda. Ma teadsin, mis juhtus.

Kas peale raamatute on ka mujal midagi ilmunud?

Seda on palju olnud, 90-tel katel kees: ajalehed Pärnu Postimees, Pärnu Leht, Mati Vaga toimetatud Kesknädal, Lääne Elu, Sakala, Liivimaa Kuller, peale selle ajakirjades Horisont, Algernon – oli selline nimetus ka ja paar lugu Favoriidis. Pidevalt lõpetas mõni leht ilmumise ja teine alustas tegevust. Selle tõttu läks mitu juttu poole pealt kaduma.

Kas praegu ka midagi pooleli on?

Alati on midagi pooleli. Üks on mõttes, teine hakkab kirjas valmis saama. Kõige hullem moment on see, kui üks asi, mis pole veel valmis, hakkab ära tüütama kuna tahaks juba järgmise peas moodustuva juurde asuda.

Kas oled kahte lugu korraga teinud?

Vahepeal on idee olnud küll, et võiks ju teha. Kahtlen, kas see produktiivne oleks. Siis ma läheksin vist laisaks, kuna alguseid tekiks liiga palju ja ei tuleks ühtegi lõppu.

Kas teed ka parandusi või suuremaid ümberkirjutamisi?

ene-michelis-kingib-tiit-tarlapile-raamatu

Ene Michelis kingib Tiit Tarlapile raamatu

Parandusi ei tee. Tavaliselt ma ei tea, millega asi lõpeb. Umbkaudu siiski tean, millest asi algab ja milleni see viima peaks. Kuidas sündmustik kulgeb, selgub kirjutamise käigus. Poole asja puhul ma ei tea sedagi kes on hea ja kes paha. Võimalused on mõlemal.

Kuidas mõtted tulevad?

Tean ainult seda millest tahan kirjutada ja kuidas pihta hakata, samuti esimest peatükki. Olemasolev tekst peab inspireerima seda, mis järele tuleb. Kui ei inspireeri, peab olema tekstis mingi viga. Viga ilmneb kohe järgmise osa juurde asumisel. Algust ei saa kunagi muuta.

Räägitakse legendist: Tiit ja kitarr?

Varem mängisin tõepoolest kitarri. Laulud on ise tehtud. Tšernobõlist tulles esitas ansambel Talong pidevalt üht laulu.

Samal teemal:

Sindi kirjanik Tiit Tarlap kohtub rahvaga

Jäta vastus