Blogi avalehel

Trivimi Velliste toetab Põhiseaduse täiendust

January 18th, 2011

Täna arutati Riigikogus taas Põhiseaduse täiendust, mis §531 kohaselt ütleks järgmist: „Igaüks on kohustatud hoidma nii eesti kui teiste rahvaste kultuuripärandit. Riik ja omavalitsused toetavad kultuuriväärtuste ennistamist ja kaitsmist.” Põhiseaduse muudatuse algatuseks on kogutud 67 allkirja.

2008. aasta 25. augustil toimus Riigikogu liikme Mark Soosaare eestvedamisel Pärnu Rannahotellis muinsuskaitselise initsiatiivgrupi töökoosolek, kus osalesid Riigikogu liige Trivimi Velliste, põhiseaduskomisjoni liige Ene Kaups ja muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu. Ühiselt leiti, et Eesti põhiseadust tuleb täiendada selliselt, mis tagaks igaühe vastutuse siinsete kultuuriväärtuste paremaks säilimiseks. Tookord rõhutas Trivimi Velliste kohe teema käsitluse alguses punase kirjana läbivat mõtet, et ühiskond vajab kultuuriväärtuste säilitamisel täielikku paradigma muutust.

Väljavõtteid Trivimi Velliste kõnest

Trivimi Velliste Johann Heinrich Rosenplänteri maja ees Pärnus. Hoone väärib taastamist ja säilitamist tulevastele põlvedele eelkõige kultuuriväärtusliku objektina.

Riigikogu muinsuskaitse ühenduse esimees Trivimi Velliste rääkis tänasel Riikogu istungil peetud peaettekandes kultuuripärandi kaitsest kui olulise tähtsusega riiklikust küsimusest, mis kasvas välja ühenduse liikmete algatusest täiendada Eesti Põhiseadust sättega, mis rõhutaks kultuuripärandi kaitsmise kohustuslikkust igaühele – olgu siis tegemist riigi, kohaliku omavalitsuse või üksiku kodanikuga. Velliste  sõnul tuleks Põhiseadust muuta nii harva kui võimalik ja nii sageli kui häda pärast vajalik, aga kultuuripärand vajab hädasti senisest tunduvalt suuremat avalikku tähelepanu, samuti selgemat ja täpsemat poliitilist ning õiguslikku mõtestamist.

Kuigi Riigikogu XI koosseis ei jõua enam põhiseaduse muudatust vastu võtta, loodab Velliste, et järgmine riigikogu koosseis teeb selle ära.

Ta meenutas, et 18. oktoobril möödub 25 aastat organiseeritud muinsuskaitseliikumise sünnist, mil neliteist esimest muinsuskaitseklubi kogunes Tallinna lähedale Jüri kirikaeda korrastama. Pärast Tartu muinsuskaitse päevi 1988. a aprillis oli seltsil kümme tuhat liiget ja kordades rohkem toetajaid. Muinsuskaitse Seltsi lipukirjaks oli toona muinsuste muinsuse, Eesti Wabariigi taastamine. Eesti lipu väljatoomisele järgnes arvukate Vabadussõja ausammaste taastamine, sõjaeelse riigipea mälestusmärgi ennistamine ja tema säilmete kojutoomine Venemaalt. Just täna möödub 55 aastat president Pätsi surmast. Kogu seltsi tegevus oli suunatud rahva ühismälu tugevdamisele ja ajaloomälu äratamisele osalisest varjusurmast. Selle kõige vahetumaks kinnituseks oli ka seltsi ajalootoimkonna algatatud mälestuste talletamine vanematelt inimestelt.

Üleminek vabale turumajandusele oli üksikisiku jaoks karm ja inimesed mõtlesid esimeses järjekorras iseendale, talguvaim kadus. Ühiskond pihustus justkui liivateradeks, mida tuul võis ringi keerutada. Muinsuskaitse seltsi read hõrenesid kiiresti. Ere muinsusteadvus taandus alateadvusse. Olgugi et asutati Riigi Muinsuskaitseamet tänase EMS-i esimehe Jaan Tamme juhtimisel, jäid selle käed sageli lühikeseks, sest ühiskonna hoiakutes kerkisid esile teistsugused väärtused. Pärast Eesti vabaduse taastamist hõrenesid muinsuskaitsjate read kiiresti.

UNESCO on korduvalt pidanud muret tundma vanas Tallinnas puuduva korraliku arengukava pärast. See tähendab korraliku kaitsekava puudumist, kuid sellise mastaabiga mälestis ei tohi jääda juhuslike tuulte meelevalda. Tallinna vanalinnale lisanduvad muinsuskaitsealadena kordumatult kaunid vanalinnad Pärnus, Tartus, Viljandis, Valgas, Võrus Rakveres, Paides, Haapsalus, Kuressaares.

Maal ringi liikudes kohtab sageli kurvastavas olukorras väärtuslikke ajaloolisi hooneid ja kooslusi. Nii öelda muinsuskaitse kiirabi jaoks oli palju aastaid Muinsuskaitseameti käsutuses vaid üks miljon krooni maakonna kohta. Nüüdseks on seegi ülinapp raha kolmandiku võrra kahanenud. Sellele peab uus Riigikogu olude paranedes kõige tõsisemat tähelepanu pöörama!

Kultuuriministeeriumi üldise investeeringute kava taustal tuleb esile tõsta kaht üliolulist riiklikku programmi: esiteks „Pühakodade säilitamine ja areng“, mille keskmiseks aastamahuks ajavahemikus 2004 kuni 2014 on kavandatud 63 miljonit krooni. Ja teiseks: mõisakoolide riiklik programm, mille kogumaht aastail 2005 – 2010 oli 150 miljonit krooni.

Ent häda on selles, et pühakodade programmi tegelik aastamaht on kavandatud 63 miljoni asemel kõikunud 9 ja 29 miljoni vahel. Mõisakoolide käsi on käinud paremini tänu Norra abile. Neli viiendikku nimetatud rahast on tulnud Norrast. Vastselt ennistatud Laupa põhikool Järvamaal on heaks näiteks, kuid see sai teoks tänu tulihingelisele eestvedajale Piret Rammole.

Kunagise kümne tuhande asemel on praegu aktiivseid liikmeid Velliste hinnangul tuhatkond. Vahepeal on uuesti ellu ärganud talguvaim ja muinsuskaitse vallas sündinud uusi algatusi: koostöös Muinsuskaitseametiga on ellu kutsutud muinsuskaitse ümarlaud, mis on püüdnud kaasa tõmmata inimesi, kes seni on olnud muinsuskaitsest eemal. Näitus „Ultima memoria“ Tallinna Suurgildi hoones ja rändnäitusena mujalgi tõmbas taaskord avalikkuse tähelepanu meie hävivatele mälestistele. Samuti tegutseb väga edukalt Eesti Mõisate Ühendus.

„Kas ei ole nüüd, mil Eesti riik on taas teatavas mõttes „valmis“, aeg küps uueks kodanikualgatuseks, mis tugineks põhimõtteliselt samadele igavikuväärtustele, nagu seda tegi
muinsuskaitseliikumise esmasünd veerand sajandit tagasi,“ küsis Velliste. Eesti Muinsuskaitse Seltsis on järjepidevana kestnud vaid Viljandimaa ühendus. Ilmselt tänu selle maakonna kultuurikihi viljakusele ja kohaliku esimehe Jaak Pihlaku pühendumusele. Kuid ellu on uuesti ärganud ka Saaremaa ühendus.

Rohkem kui veerandsajandi jooksul on igal kevadel korraldatud muinsuskaitsekuud mitmesuguste ettevõtmistega ja sügisel peetud Euroopa muinsuskaitsepäevi. Aktiivselt osaletakse muinsuskaitset puudutavas üle-euroopalises võrgustikus Europa Nostra. Koostöös kodu-uurijate seltsi ja genealoogide seltsiga antakse välja ühist aastaraamatut.

Eesti seltsielu üks keerukamaid küsimusi on: millisel määral see peaks toimuma liikmete endi kulul ja millisel määral seltsid peaksid ja tohiksid paluda riigi või omavalitsuse kassast toetust. Vabatahtlikud kingivad ühiskonnale kõige väärtuslikumat ressurssi – oma aega. Sestap on pühendunud MTÜ panus ühiskonda maksumaksja seisukohalt kõige tõhusam – vähese rahaga tehakse suuri asju.

Sellise tegevuse heaks näiteks on EMS-i leping Kaitseministeeriumiga. Sõjahaudade seadus kohustab ministeeriumi hoolitsema meie langenute kalmude eest, s. h. Kaitseväe kalmistu eest. Väga tülikas ja ebatõhus oleks luua ministeeriumis selliseks tööks eraldi osakond. Kallis oleks sellist teenust osta eraettevõttelt – pealegi kui turul puudub selleks piisav oskusteave. Just muinsuskaitse selts on oma iseloomu ja seniste kogemuste tõttu selles asjas riigile sobiv partner. Kalmistute puhul on tegemist üliolulise osaga meie kultuuripärandist. Seetõttu väljendab Velliste heameelt, et Riigikogu menetlusse on just jõudnud kauaoodatud kalmistuseadus.

Traditsiooniliselt vaadeldakse keskkonnakaitset ja muinsuskaitset teineteisest lahus. Keskkonnaamet ja Muinsuskaitseamet asuvad erinevates haldusalades ja nende ametnikud töötavad teineteisest sõltumata, olgugi et liiguvad samas kultuuriruumis, enamasti isegi samal maastikul. Vaadates nähakse erinevaid asju, aga kas see on mõistlik?

Looduskeskkond ja tehiskeskkond on tänapäeval tugevasti läbipõimunud, nende vahel puudub selge piir. Pühad hiied, kalmistud ja mõisapargid võivad olla nii loodus- kui ka muinsuskaitse all. Üha enam räägitakse miljööväärtusega kooslustest, kus ei kaitsta mitte niivõrd üksikut „eksponaati“, vaid terviklikku vaimset keskkonda, mis on rohkemal või vähemal määral inimese loodud.

Velliste esitas küsimuse, kas ei peaks mitte kaks paradigmat ühendama – rakendama nii keskkonnakaitses kui ka muinsuskaitses ühesugust, omavahel lõimitud mõtteviisi? Kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõtte rakendamine mõlemas vallas oleks pikk samm edasi nii õigusruumis kui ka üldse kultuuri mõtestamisel. Mälestisi ei peaks vaatlema mitte niivõrd üksikute eksponaatidena vabas õhus, vaid tervikliku ja lahutamatu keskkonna osadena.

Suurt sünergiat annaks kahe ametkonna senisest tihedam koostöö. Tuleks õppida üheskoos tervikut nägema ja säästlikult oma käsutuses olevat ressurssi jagama.

Samal teemal:

Trivimi Velliste näeb vajadust paremini kaitsta esivanemate pärandust

Üks vastus “Trivimi Velliste toetab Põhiseaduse täiendust”

  1. Pärnumaa » Blog Archive » Kultuuripärandiga on lood sandid:

    [...] Trivimi Velliste toetab Põhiseaduse täiendust [...]

Jäta vastus