Hommikul poolekümneks oli Priit jõudnud juba mustsõstraid noppida ja vaarikavartelt kümpsemaid vaarikaid korjata. Sealsamas kõrval aialaual lebasid märkmepaberid vasara raskuse all, et tuul kogutud mõtteid laiali ei kannaks. Kahjuks ei lubanud tõusev tuul ning ähvardavatest pilverüngastest maapinda puudutavad vihmapiisad kauem marju ja mõtteid koguda. Nii tuli mõlematega tuppa varjuda, et kasutada parajat aega kauaaegse kultuuritöötajaga põhjalikumaks vestluseks enne kui määratu suur küttepuude koorem õuele veereb.

Mitmenda põlvkonna Sindi elanik Sa oled?

Kolmas põlvkond. Vanaema Liidia oli vabrikus ketraja. Vanaisa Andrei töötas vabrikus treialina. Nõukogude okupatsiooni ajal meie pere küüditati Komi ANSV-sse. Seal isa abiellus ja nii sai minust Vene passi järgi „komik”, ehkki Eesti Vabariigi kodakondsusseaduse alusel olen täieõiguslik sünnijärgne eesti kodanik. Sindi linna saabusin oma vanematega 3 aastasena.

Tunnen Sind väga musikaalse mehena.

Akordionit hakkasin mängima juba kuue aastaselt, kui isa viis mind Mihkel Kalbuse juurde õppima. Klaverimängu hakkasin õppima Sindi Keskkooli 11. klassis Lehte Rinaldo juhendamisel. Keskkooli järel siirdusin Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuurharidus teaduskonda. Erialaks valisin dirigeerimise. Õppisin ka klarnetit. Puhkpilliorkestris olen mänginud trumme ja vajadusel teen seda nüüdki.

Kas kultuuritöötatajaks saamise mõte oli peas juba edasiõppima minnes või tuli otsus hiljem?

Kaare Vello kutsus klubisse poisse bändi tegema. Tema õpetas mind trummi mängima. Nii olen kultuurimajaga juba varakult olnud seotud. Instituudi lõpetamise järel 1973. a. suunati mind kolmeks aastaks kohustuslikus korras Sindi 1. Detsembri nimelisesse vabrikusse ametiühingu klubi muusika sektori juhatajaks. Paarkümmend aastat olen töötanud seltsimaja juhatajana. Kultuuritöötaja ja juhataja on minust saanud siiski pigem juhuslike asjaolude kokkulangevuse tõttu. Mitte seepärast, et oleksin niiväga pürginud karjääriredelile.

Oled Sindis kultuuri viljelenud juba väga pikka aega. Ise olen Sindiga aktiivses kokkupuutes olnud vähem kui paar aastat ega tea paljutki. Ometi kuulen inimestelt tunnustavaid sõnu, mis kõik on toimunud paar-kolmkümmend aastat tagasi. Järjelikult peab see nii või teisiti seostuma ka Sinu nime ja tegemistega.

Ega käed rüppes istutud pole.

Nimetasid puhkpilliorkestrit, kus oled ise osalenud. Mis on Sindi puhkpillimängimisest nüüdseks saanud?

Sindi puhkpillimängimisega on toimunud sama saatus, mis paljude teiste Sindist võrsunud heade asjadega. Rein Vendla töö kasvas niivõrd heatasemeliseks, et seda pidi märgatama paratamatult kaugel väljaspool Sindit. Alati, kui Pärnus toimus mõni suurem üritus, kutsuti Sindi orkester mängima. Ei taha öelda, et Sindi linn oleks vähe orkestri eest hoolt kannud. Dirigendile maksti palka ja osteti uusi pille. Ainuüksi üks tuubabass maksis 25 000 krooni. Toetati kontsertreiside transpordikulutusi. Mingi osa teenisime ise. Siis pakkus Pärnu Ülejõe gümnaasium märksa suuremat raha. Sama tegi Koidula gümnaasium. Pärnu linn eraldas orkestrile kohe 200 000 krooni uute pillide muretsemiseks. Midagi polnud teha, raha pani asjad paika. Nüüdseks on Sindi orkestrist saanud esinduslik ja väga elujõuline Pärnu Noorte Puhkpilliorkester, kus mängivad ka Sindi inimesed ja millest võib vaid rõõmu tunda. Ma pole kade, et Pärnu on saanud Sindilt hea orkestri, pealegi pole Vendla meid unustanud. Vajadusel tuleb ja mängib ka meile. Viimati esines koguni tasuta, kui heiskasime Sindi raekoja torni Eesti lipu alaliselt lehvima ja toimus pidulik rongkäik seoses linna sünnipäeva ja laulukoori 140. aasstapäeva tähistamisega.

Tean, et raetorni lipu heiskamise mõtet oled mõlgutanud juba aastaid ja nüüd sai see lõpuks teoks. Mäletan, et see oli väga meelt ülendav sündmus. Kui Sa poleks märtsi lõpus ühel hetkel otsustavalt tegutsenud, võinuks roostes lipuvarras endiselt sinimustvalget kangast igatseda.

Alati kui linnavalitsusse asja on või volikogu istungitelegi tulen, ajan pea kuklasse ja soe tunne tuleb hinge. Kuna viimastel kuudel olid ka ise avalikus sõnas mitu korda seda mõtet käsitlenud ja volikogule saatsid juba varem vastava märgukirja, millele ükski volikoguliige vastu ei vaielnud, siis tundsin, et peab midagi konkreetselt ärategema. Olime kultuurikomisjoniga mitu korda asja arutanud ja üksmeelselt toetanud. Omakorda mõjutas lipu 125. juubeliaasta, et selleks sündmuseks Sindiski midagi meeldejäävat korraldada. Teades juba eelnevalt linnaelanike toetavat hoiakut, võtsin ühel päeval südame rindu ja „kaabu näpuvahele”. Mõne tunniga oli esimese mastilipu ostmiseks rahva annetatud raha koos. Viisin annetusest kogutud raha eest ostetud lipu linnapea kätte. Lipunööri ja kinnitusklambrite jaoks ei tulnud kohe pähe raha koguda, aga selle pisiasja muretses juurde Eesti Lipu Selts. Mati Mettus oli parajalt üllatunud, aga asus vastu tõrkumatult väga kiiresti tegutsema, et 1. maiks saaks kiirendatud korras torni katuse plekk vahetatud ja mast uuendatud. Katusepleki vahetus oligi juba varem plaaniliste tööde nimekirjas.

Nimetasid Eesti Lipu Seltsi, kas Sa ei tahaks samuti selle ühinguga liituda?

Eesti lipp on minu jaoks tõesti kogu elu olnud väga tähtis. Olen päris õnnelik, et Sindi seltsimaja katuse all on rohkem sinimustvalgeid lippe, kui kusagil mujal Eestimaa paigus ühes hoones olla saaks. Eesti Lipu Seltsile kuuluvast suurest hulgast sinimustvalgetest kandelippudest asub 125 tükki mitme luku taga ja siganalisatsiooni valve all meie seltsimajas. Ka Sindi linn on saanud neid mitmel erineval üritusel kasutada. Viimati lehvis 12 lippu Reiu jõe kaldal laulupeotule vastuvõtul. Pole varem praegu esitatud ootamatule küsimusele mõelnud, aga nii väärikasse ühingusse kuulumine oleks kindlasti austustvääriv mõte. Tänan kutsumast.

Seltsimaja seinte vahel käib koos palju taidluskollektiive. Millistes ise kaasalööd?

Praegu mängin kolmeliikmelises ansamblis „Akordion & Co”, mida juhendab minu õpetaja Mihkel Kalbus. Kolmas liige on Erika Kolnes. Neljandana täidab vokaalset osa Endel Pukk, vahel laulab ka Ilme Prenge. Ansambel „La-Di-Da” on viieliikmeline ja selles mängin trumme. Elektrilistel klahvpillidel saadan vastavalt vajadusele mitmeid esinejaid. Lembit Roosimäega musitseerime pidevalt koos. Talle meeldivad saksa laulud ja viiulipoognanga muusika tegemine. Muusika tegemise kõrval püüan jõudumööda kohal olla mälumängus, mis on aastatega muutunud väga populaarseks ja toob inimesi omavahel kokku tunduvalt kaugemalt kui ainult Sindist. Lembit Roosimäest on meil palju abi. Lisaks mälumängule korraldas ta ka esimest hooaega ajalooklubi, millest samuti huvitun.

Millega ajaloohuvilised klubis kokkupuutuvad?

Huvilised pakuvad ise teemasid välja ja Lemit või keegi osalejaist valmistab järgmiseks korraks materjalid ette. Peale ettekannet toimub elav arutelu. Lisaks ettekannetele jagatakse väljaprinditud materjale koju kaasa. Näidatakse ka teemakohaseid videosid ja slaidiprogramme. Ajalugu hõlmab nii maailma eripaiku kui ka sedasama kodust Sindit. Eeloleval hooajal on kavas korraldada ekskursioone Sindi linnas ja kalmistutel, et viibida neis paigus, kus midagi on toimunud. Paljud ehitised on lammutatud, kuid midagi on veel alles, mis saaksid elavamalt jutustada möödunud aegadest.

Kas on veel midagi uut seltsiellu lisandunud või tulemas?

Giidisid oleks Sindile tarvis. Võiks kaaluda selle sama ajalooklubi baasil giidide grupi loomist koostöös Sindi muuseumiga.

Möödunud aastal loodi näitemänguseltsing. Kahjuks ei saanud kohe tugevat näitetruppi kokku. Praeguseks on kindel, et juba 1. septembril alustab tööd väga tugevas koosseisus 5 mehest koosnev harrastusnäitlejate tuumik, kuhu kuulub ka ammuste kogemustega Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup. Loomulikult ootame endi sekka ka naisi ja noori tütarlapsi.

Ega endal pole soovi näitemängu teha?

Mängin kaasa. Juhendama hakkab Riina Soomre, kellel on head kogemused Varbla kultuurimaja näitetrupiga.

Lisaks huvialastele tegevustele oled ka volikogu liige ja kultuurikomisjoni esimees.

Volikogu töös osalemine on kultuuritöötajale parasjagu kõva närvide mäng, sest loomingulised inimesed on ikka palju emotsionaalsemad ja võtavad kõike rohkem hinge. Kultuurikomisjoni töös osaleksin pigem lihtliikmena. Koos istume mitte niivõrd mingi regulaarsuse põhimõttel vaid eelkõige vastavalt vajadustele. Olin üllatunud, kui ühel korral linnasekretäri juures viibides selgus, et kultuurikomisjon on esitanud kõige arvukamalt erinevaid ettepanekuid ja mõtteid, mis on paberimajanduses fikseeritud. Siiski arvan, et kultuurikomisjoni peaksid kuuluma inimesed, kel leidub rohkem aega selle valdkonnaga tegelemiseks. Ei taha kellegile midagi etteheita, kui põhitöö ja pere võtab enamiku ajast. Ent, kui kolm korda järjest on inimest kohale kutsunud ja pole tuldud ega siis lõputult enam ei kutsutagi. Kui kvoorumist on enamik koos, saab ka ilma järjekindlalt puuduva inimeseta asjad läbiarutatud ja otsused vastuvõetud.

Volikogu liikmena oled küll otsapidi poliitikas, aga ühtegi erakonda ei kuulu. Kas siiski on mingi erakondlik eelistus?

Valimisliidus Kodulinn Sindi, kuhu ma jätkuvalt kuulun, on minu teada kõik parteitud, väljaarvatud linnapea, kes on reform. Kuid nagu ma arusaan, ei aja temagi suurt erakondlikku poliitikat Sindis vaid eelistab kohalikul tasandil kõigiga head läbisaamist.

Isamaaliit on varem olnud mulle sümpaatne, kuigi ka temaga ei saanud paljus nõustuda. Nüüdne IRL on minu meelest midagi endisest isamaalisusest kaotanud. Omaaegne ERSP seisis vast kõige kindlamini rahvuslike huvide eest. Võibolla on IRL mulle ka seepärast vastuvõetavam, et tunnen mõnd usaldusväärset inimest sellest erakonnast. Kuid nemadki on algselt rohkem endise Isamaaliidu poolelt, mida nüüd enam ei eksisteeri. Kahju, et võimule pääsevad erakonnad eemalduvad alati esialgsetest sõnadest. Seda tegi ka hetkeks poliitmaastikule kerkinud Res Publica.

Kui palju suudab linn toetada seltsimaja ja seltsielu tegevust?

Iga pisemagi toetuse eest oleme linnavalitsusele loomulikult ülimalt tänulikud. Tegelikult ei tohiks isegi siis nuriseda, kui me linnalt sentigi ei saaks. Külastasin Saksamaad. Kleinsachsenheim on 4200 elanikuga sama suur linnake nagu Sindi. Saksamaal on Kulturhaus professionaalsetele muusikutele mõeldud esinemise koht, kuhu võib minna kalleid pileteid lunastades. Seltsielu ja isetegevus on linnas igalpool laiali ja ilma linna poolse toetuseta. Külastuse ajal tähistas sealne Raudteeklubi oma tegevuse 25. aastapäeva. Nad on tegutsenud täiesti eraalgatusel ja omavahendeid kasutades ilma mingisuguse kohaliku omavalitsuse toeta. Siiski oli neile ütlemata suureks auks, kui juubelipäeval austas klubi tegevust linnapea oma kohalviibimisega. Meie oleme harjunud pideva saamise ja kellegi hoolitsusega. Kui piisavalt vahendeid ei saada tegutsemiseks, võidakse hõlpsasti otsida mõnda teist tegutsemise paika.

Seni on Sindi linnavalitsus suhtunud kultuuri- ja seltsielu tegevuse toetamisesse väga mõistvalt. Näiteks Pärnus enam ei maksta ringijuhtidele palka, kuid Sindis jätkatakse nende töö tasustamist. Aga ka ruumid, mida kasutatakse, nõuavad kulusid. Seni on tasunud linn. Samuti on linn toetanud mitmeid väljasõite, aidanud muretseda tehnikat jne.

Vahel kuulen nurinat, et seltsimaja võiks korraldada suurejoonelisemaid üritusi, samuti arendada linnarahvale suuremaid elamusi pakkuvat kultuurielu. Kui rahulolematust avaldab volikogu liige, siis näib nagu oodatakse seltsimaja tööle tehtavatele kulutustele suuremat tulemust. Mida vastad?

Paremate esinejate kutsumine nõuab suuremat rahakotti. Linnaelanikud pole valmis tasuma 100 või 300 krooniste piletite eest. Kahju, kui mõnele suurepärasele esinemisele ei vaevuta ka tasuta tulema. Mis puutub nurisemistesse ja etteheidetesse, siis virisevad enamasti need, kes ei vaevu ise midagi tegema. Hiljuti lugesin sellest samast blogist ühe meie volikoguliikme muljetest viimaselt tantsu- ja laulupeolt. Muuhulgas väljendas ta kahetsust, et ükski Sindi kollektiiv ei osalenud suurel peol Tallinnas. Etteheide on põhjendatud. Siiski tekkis küsimus, miks ta ise ei osale üheski taidluskollektiivis. Seda enam, et tegu on endise rahvatantsijaga. Siiski ei jäänud ka Sindi taidlejad tantsu- ja laulupeo tegemistest täiesti kõrvale. Kihnu tantsupeol ja tantsutule süütamisel esinesid Sindi murueided. Paikusel Tule Tulemine vastuvõtul esines segakoor Sindi, naisansambel Šal-lal-la, kantritantsijad ja ansambel La-di-da.

Seega ootad suuremat omaalgatust?

Üks näide. Minu juurde tuli naisterahvas, kes küsis, miks pole segarahvatantsurühma. Tema tahtvat väga tantsida. Vastasin, et kogugu 12 paari tantsijaid ja mina muretsen juhendaja. See inimene koguski rühma kokku ja töö läks lahti. Kahjuks ei jätkunud kõigil püsivust ja grupist hakkasid inimesed lahkuma. Siiski jätkati seltskonnatantsude õppimisega. Selliseid omaalgatuslikke ettevõtmisi näeksin rohkem.

Kuidas möödub suvi?

Terve juuli kuu olen puhanud. Täitsin naise korraldusi ja käisime ka väikesel reisil. Teist suve järjest korrastame ühiskondlikus korras ujula territooriumi. Oleme võtnud võsa maha, niitnud. Parandasime kalda trepi ja ehitasime ploti veele. Toomas Asi abiga veeti hulga liiva endise ujula hoone kohale. Just nende päevade sees saime võrgupostid maasse. Pallivõrk on juba muretsetud. Augustis tahaksime veel enne suure suve lõppu korraldada rannavõrkpalli võistluse.

Postitatud Monday, July 27th, 2009 kell 12:04 pm kategooria Sindi.