Blogi avalehel

Hullumeelse „riigipööre“ Toompeal

August 12th, 2011

Meenutuseks üks üle 80 aasta tagune sündmus tolleaegse ajalehe vahendusel, kuna ka selles loos ilmneb teatavaid ühiseid jooni mõnegi lähiajal toimunud vahejuhtumiga.

1929. aasta 19. veebruaril kirjutas Rahva Sõna eelmise päeva hommikusest vahejuhtumist Toompeal, kus isik tutvustas end Kalevipojana ja kuulutas, et isa saatis teda riiki valitsema. Allpool on kogu sündmustik üksikasjaliku kirjelduse ja väheste kärbetega ajalehest Rahva Sõna.

*

Hommikul, mõni minut enne kella poolt üheksat lähenes üle Toompea lossi platsi valitsuse ruumide sissekäigule keegi tundmatu mees. Samal ajal astusid uksest sisse ka tööle tulnud riigikantselei ametnikud. Välisukseni jõudes pööras võõras näo ukse juures seisva vahisõduri poole ja viimane nägi tundmatu käes suurt nuga. Sõdur tahtis kahtlase võõra sisseminekut takistada ja astus uksele ette. Võõras jõudis aga uksest sisse lipsata ja sulges sõduri ees ukse. Sõdur kutsus appi vahipostil seisva 6. jaoskonna allkonstaabli Otto Konradi ja mõlemad püüdsid võõrale järgneda, aga sisenenud mees hoidis ust kinni. Kordnikul õnnestus pikapeale uks jõuga lahti suruda.

Võõras jooksis ukse tagant riietehoiuruumi, kus keegi kantseleipreili oli end just üleriietest vabastanud ja valmistus trepist üles minema. Nähes sissetormava mehe käes suurt nuga, põgenes ehmatanud töötaja treppi mööda üles kantseleiruumide poole, tundmatu tema järel. Politseinik omakorda jooksis sissetungija kannul ja trepi käänakul jõudis talle järele, kus võttis kurjategijal seljatagant ümbert kinni. Parema käega haaras mehe käes olevat noatera. Politseiniku ja sissetungija vahel tekkis omavaheline heitlus, kuid viimasel õnnestus ennast politseiniku käest lahti rebida. Rabelemise käigus tõmbas ta noa politseiniku käest läbi. Nuga lõikus sõrmed luuni läbi. Kallaletungija paiskas politseiniku küljeli vastu seina ja surus noa vastu kordniku nägu. Vahisõdur seisis kogu selle aja all trepi alguses, kuid nähes, et politseiniku elu on hädaohus, otsustas kasutada tulirelva. Lasu järel vabanes politseinik tundmatu haardest ja veeres trepi astmeid pidi alla.

Kallaletungija istus aga trepi astmele nuga endiselt ähvardavalt käes. Sõdur andis seejärel hädakella, mis peale ruttasid kohale vahiülem koos teiste sõduritega. Kallaletungijat kästi trepist alla tulla, kuid mees istus minuti veel seal edasi. Seejärel tõusis mees äkki üles ja hakkas sõdurite poole tulema, kuid komistas ja veeres samuti trepist alla. Kohe astusid sõdurid mehe juurde, kuid ka nüüd üritas ta vastu hakata. Peale pikka rabelemist saadi siiski nuga kätte ja seoti käed kinni.

Mees oli verine ja näis, et ta on haavatud. Haavatud kordnik viis sissetungija autoga keskvangla haiglasse, kus ka kordniku käsi kinni seoti. Sissetungijal avastati raske haav kubeme piirkonnas. Vanglas tehti kindlaks mehe isik. Selgus, et haavata saanu on Bernhard Kleesman, kes elab koos oma ema Vilhelminega Katusepapi tänaval. Isa oli tal surnud. Nagu mehe seletusest järeldada võis, toimus kallaletung nõrgameelsuse hoos. Mees näis olevat mingisuguses isamaalises hullustuses. Ta olevat selgitanud, et isa käskinud teda minna riiki valitsema. Tema olevat Eesti Kalevipoeg ja tahtvat riiki päästa, kuna punased tapvat kõik meie riigi paremad pojad. Juba kolm tundi hiljem suri Kleesman saadud vigastuse tagajärjel.

Ta oli pikemat aega töötanud sadamas, börsi artellis päevatöölisena, teenides 250 senti päevas. Mees olevat olnud korralike eluviisidega ja polevat üldsegi tarvitanud alkoholi. Polnud teada, millest Kleesman hullumeelseks muutus. Kõneldi, et ta Belgias viibimise ajal olevat varanduslikult kannatada saanud ja see võis mõjutada nõdrameelsuse teket. Sõja ajal teenis Kleesman kitsarööpmelisel rongil.

Jäta vastus