Blogi avalehel

Eesti George Washington

January 22nd, 2012

Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe Trivimi Velliste kõne Vabariigi Presidendi haual tema 56. surma-aastapäeval 18. jaanuaril 2012.

Konstantin Päts

Head president Pätsi mälestuse austajad!

Oleme taas kogunenud siia kalmukünkale – malbel ja samas kargel talvepäeval. Tänane ilm on meie loodusele igiomane. Selline ilm ja selline päev on üks neid põhjusi, mille puhul võime ütelda, et Eestis on hea elada.

On tähelepanuvääriv, et Eesti riigi rajaja Konstantin Päts on sündinud ja ka surnud talvel – külmal, kargel ajal. Kas selles tõsiasjas on sümboolsust, kas see on meie jaoks otsekui tähendamissõna? Nii nagu meie lipu värvidki on karged, külmad.

Suvel on siin kõik teisiti. Kui ilm on palav, on siin mändide all kosutavam, siin on vaikne ja igavikuline. Suvel sõidavad siit mõnekümne meetri kauguselt sageli mööda bussid välismaalastega, kes on tulnud Eestiga tutvuma. Mul on mõnelgi korral juhust olnud neid saata. Ma pole kunagi jätnud võimalust kasutamata, et viibata läbi akna selle künka poole ja öelda: „Seal puhkab Eesti George Washington!“

See äratab tähelepanu. Küsitakse – kas tõesti?! Sest George Washington on sümbol, on märk. Mõnikord palutakse buss kinni pidada ja tullakse siia künkale. Olen siin võrrelnud kahe riigi sündi – Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide. Mõlema riigi sünniloos on mõndagi ühist. Mõlemad võitlesid oma sõltumatuse kätte sõjas, iseseisvussõjas. Meie ütleme – Vabadussõjas. Mõlemad pidid end rebima lahti ülemvalitsejatest – ühed kaugel mere taga Londonis, teised suhteliselt lähedal Narva jõe taga Petrogradis, hiljem pisut kaugemal Moskvas.

Aga muidugi on kahe riigi sünnis ka suuri erinevusi, neist kõige ilmsem kahtlemata riikide suurus. Olen seda meelt, et Eesti rahva ja Eesti riigi üks kõige olulisemaid hädasid ongi meie suurus, meie arv. Meie maa suudaks toita palju enamat rahvast. Võrrelgem end pindalalt võrdse Taani, Shveitsi või Hollandiga, kus on viis, kaheksa või koguni kuusteist miljonit inimest.

Jah, Jakob Hurt on ütelnud: kui me ei saa suureks arvult, peame saama suureks vaimult. See on tõsi! Vaimult peame me suured olema! Kuid tähtis on saada suuremaks ka arvult! Rahva püsimajäämine oleneb väga oluliselt ka selle arvukusest. Täna on õige küsida, kas tahame ja jaksame saada suuremaks ka arvult. Veidi vähem kui seitse aastakümmet tagasi lahkusid paljud kodumaalt sellepärast, et päästa oma elu. Täna minnakse samasugusel arvul, aga hoopis teistsugustel põhjustel. Kas nii saame suuremaks vaimult?

Meie arv kasvab tõesti ainult siis, kui saame suuremaks vaimult. Meie vaimu oluline alusmüür on meie mälu – meie ühismälu, meie ajaloomälu, meie omakuvand. Tähtis on, kellena ja millisena me end ette kujutame, kelleks end peame. Millisena oma riiki tajume. Mullu suvel ja sügisel võisime sageli kuulda juttu sellest, justkui olevat meie riik saanud täiskasvanuks – juba 20-aastaseks! – ja sellisena olevat meie kohus käituda ka täiskasvanud riigina.

Selline kuvand on tragikoomiline, on olulisel määral Nõukogude mälu järelmõju. Minu teada saab meie riik mõne nädala pärast 94-aastaseks. Ja see riik on katkematult kestnud kõik need enam kui üheksa aastakümmet! Meil ei ole mitte kunagi olnud tarvidust oma riiklust, Eesti Vabariiki taastada! Sest et taastada saab üksnes seda, mis on lakanud olemast. Eesti Vabariik ei ole oma olemasolu aastakümnete jooksul mitte üheks silmapilguks, mitte üheks hingetõmbeks lakanud olemast. Teises maailmasõjas okupeeriti palju riike – ega nad seepärast lakanud olemast! Isegi Prantsusmaa, rääkimata Taanist, Norrast või Reichi lülitatud Tshehhist.

Selleks, et tugevdada oma vaimu, tuleb tugevdada mälu! Üks viis selleks on püstitada meie aegruumi tugevaid, nähtavaid maamärke – nagu seda on George Washingtoni ausammas riigi pealinnas, mida ma alguses nimetasin. Kas ameeriklased kujutaksid ette, et nende riigi pealinnas ei olegi riigi rajaja ausammast?

Meie, eestlased, ei ole seni veel suutnud püstitada oma pealinna meie George Washingtoni ausammast – olgugi et üks mälestusmärk temale siiski on, ta sünnikohas. Lagunemas on Pätside lapsepõlvekodu Pärnu Raekülas – just samuti nagu Konstantin Pätsi suure võistleja Jaan Tõnissoni kodumaja Tartus. Küllap on nende silmatorkavate vajakajäämiste suur põhjus selles, et paljud meie kodanikest arvavad, et meie riik on alles kahekümneaastane.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäev saabub kuue aasta pärast – seega varsti. Kutsun kõiki kaasmaalasi pingutama selle nimel, et 23. veebruaril 2018 pühitsetaks Tallinna südalinnas president Konstantin Pätsi ausammas!

Täna langetame oma pea, mõteldes viiekümne kuue aasta eest igavikku lahkunud esimesele valitsusjuhile, esimesele Vabariigi Presidendile. Tänan kõiki, kes võtsid vaevaks tulla sel kaunil päeval Metsakalmistule.

Jäta vastus