Blogi avalehel

Vahur Kersna: minu käes on kaks Eesti rekordit

January 20th, 2013

Vahur Kersna Sindis

Eile kohtus ajakirjanik Vahur Kersna Pärnu Keskraamatukogus ja Sindi Linnaraamatukogus ühtekokku sajakonna inimesega, kellega vestles peamiselt elulooraamatu “7×7″ ainetel, samuti tele- ja raadiotööst, aga ka lihtsalt inimesena elamise võimalustest.

Kui ma minut enne kaht Sindi seltsimaja väikese saali uksest sisse astusin, nägin toolidel istumas umbes neljakümmend inimest, kelle hulgast tabas silm ka mõnda üksikut meest. Järgmisel hetkel silmasin üle toolide ridade lauda ja sellel põlevat küünalt. Kõige viimasena märkasin pisut küürus ja vaikselt istuvat kõhna meest, kelle üks jalg oli tõstetud üle põlve ja vasaku käe küünarnukk toetus laua servale. Istusin tagumisesse ritta ja jäin sama vaikselt ootama nagu ootasid teised koos Kersnaga aega, millal külaline võib alustada.

Ta alustas vaikselt ja ilmselt üldsegi end kohalt liigutamata. Tagant reast ei näinud pidevalt Kersna nägu ja tema liikumatust, aga vist ei eksi, et ta istuski terve tunnikese vesteldes peaaegu täielikult ühes ja samas asendis. Ja kui ta ka viivuks pead pööraski, näiteks fotokaamera klõpsatustele reageerides, siis ikkagi üldmuljet see ei muutnud.

Vahur Kersna kohtumisel Sindi rahvaga

Kersna esimestest sõnadest koorus kahjutunne, et inimesed on tulnud nii külma ilmaga kodust välja, sest ta ei laula, ega tantsi neile ja seljas pole uhket kostüümi, millest hiljem saaks tuttavatele rääkida. Seletamatul viisil tundsin sel momendil end isiklikult puudutatuna. Olin ju enne kodust väljumist tajunud tõrget, ega tahtnudki eriti teletähega kohtuda. Seda mitte vastumeelsusest tema isiku vastu. Teleekraanilt on ta jätnud alati meeldivalt rahustava isiksuse mulje, kellega oleksin soovinud mõnel juhul koguni isiklikult kokku puutuda.

Seesmine vastumeelsus oli tegelikult suunatud iseenda vastu, kuna varem loetud artiklite põhjal arvasin temast teadvat enam vähem kõike ja ei lootnud seepärast midagi uut kuulda. Nii sammusin läbi jaheda õhu seltsimajja üksnes kohusetundest, sest olin Sindi Linnaraamatukogu direktori kutsele vastanud lubadusega mõned pildid teha ja võibolla ka pisut kirjutada. Just viimane lubadus häiriski mind kõige rohkem. Pole ju mõtet korrata kirjutades seda, mida teised on jõudnud juba varem korduvalt ja kindlasti ka palju paremini teha.

„Tahan kümne minutiga jõuda selleni, mida pean tähtsaks teile öelda,“ lausus Kersna pisut aega pärast seda, kui ta oli vaikusest tasaduse märkamatuses oma jutuga tagasihoidlikult alustanud. Teadsin juba ette, millega ta inimeste südamele kümne minuti möödudes koputab ja see võinuks olla ka põhjuseks, mis lubanuks mul rahuliku meelega minna tagasi koduteele, istuda arvuti taha ja asuda kohustusest tulenevat uudist kirjutama. Aga ma ei tõusnud toolilt isegi mitte selleks, et teda ja saalis viibivat seltskonda pildistada. Avastasin ühtäkki taas selle, mida olen alati hästi oluliseks pidanud ja millest targad pead või lihtsalt kogenud tavainimesed on juba ammu enne mind õigesti aru saanud. Kusagilt olen kuulnud ja kusagilt olen ka juurde lugenud, et verbaalsel viisil saadav informatsioon moodustab üksnes 7% sellest võimalikust teabe hulgast, mida võiks nii öeldes 100 % koguses omandada. Seega tuleb 93% puuduolevast teabest hankida teisi meeli abiks võtvalt.

Olen nüüdseks lubamatult palju rääkinud enda mõtetest ja kahetsusväärselt vähe Kersnast, kellele kogu tähelepanu oli tol päeval koondunud. Kersna peamine sõnum seisnes soovituses kõigile, et igaüks võiks kirjutada. See ei pea tingimata ilmuma trükituna avalikkusele lugemiseks. Seda ei peagi alati kohe kellegile näitama ja võibki jääda pikaks ajaks varjule. Kuid kirjutamisega on inimene jätnud maha märgi, mida võibolla tema lapselapsed mingil väga vajalikul ja õigel hetkel võiksid tõsises hädas hädasti vajada. Meie isade, emade ja esivanemate kogetud kogemused on need, mida just kitsal silmapilgul kõige enam vajatakse. Küll on hea, kui neid on siis varnast võtta ja ei tule endal katse-eksituse meetodil hakata oma kibedate kogemuste najal taas avastama.

Autogramm Vahur Kersnalt

Elulooraamatu pealkiri „7X7“ mõjub müstiliselt ja küsimusi tekitavalt, millele tahtnuks saalis viibijadki lähemaid selgitusi kuulda. Samas jääb nähtavasti ka Kersna enda jaoks valitud pealkiri tuleviku jaoks vastuseid andma vastavalt sellele kuidas elumüsteerium end tema jaoks avab. Arvutuslikult annab 7 X 7 tulemuseks 49. Just nii vana oli Kersna, kui ta 2011. aasta 25. novembril tutvustas oma trükisooja esimest raamatut. Sellesse ikka jõudmisega jättis ta endast maha ühe paljudest varajasematest jälgedest, mis teda jätkuvalt saadavad.

Neli aastat enne raamatu valmimist kandis vesi mehe Ugandas Niiluse kosest alla. Kukkumine ja paadiga ümber minek vigastas kaela. Ta sai abi minut enne kaheteistkümnenda tunni löömist. Sama õnnetusega sai visatud seeme viljakasse pinnasesse, millest hakkas idanema uute kogemuste kõrval ka raamat. Kersna sõnul kirjutas ta raamatut 150 korda ümber kirjutades paar aastat ja kasutas parima tulemuse saavutamiseks parimate toimetajate abi. Nende nimed on Helju Vals ja Egle Pullerits. Kersna sõnul ei kirjutanud ta eesmärgiga menuraamatut luua ja lugejate rekordit lüüa. Ometi kujunes sellest raamatust 2011. aasta viimase kuuga terve aasta lõikes kõige nõutavam lugemisvara. Ta tunnistas, et ei mõista siiani taolise harulduse tegelikku põhjust. Samas teab ta kirjutajaid, ka kirjanikke, kes loovad raamatuid kiirustades ja arvestusega, et nende raamatud hästi müüksid. Paraku osutuvad tulemused vaatamata ponnistustele vastupidisteks.

Küsimusele kas on veel uusi raamatuid oodata, vastas Kersna selge eitusega. Kordustrükile kirjutas ta küll mõned peatükid juurde, aga sellega lubas ta lõplikult piirduda. Siiski ütles ta juurde, et võibolla 77-aastaselt… Ei saanud aru, kas ütlemine kõlas naljatades või peitus öeldus ka tõetera. Jutuks oli mõeldav lasteraamatu kirjutamine, kuid seegi jäi rohkem arutluseks ja mitte tõsiselt võetavaks tuleviku kavatsuseks. Kersna arvates on sedavõrd palju heade illustratsioonide ja põneva sisuga raamatuid hoopis andekamate poolt kirjutatud, et tal poleks sellele midagi samaväärset enam lisada. Taas võis aimata Kersna loomulikku tagasihoidlikkust.

Telesaadete tegemistes osalemisest rääkides kõneles ta sellest, et eelistab Eesti oma saateid. Mujalt ostetud saated on küll lõpuni viimistletud ja neid on lihtne kohapealse tegemisega sisustada, aga ei paku tema jaoks loomingulist pinget.

Sindi Linnaraamatukogu direktor Ene Michelis kingib Vahur Kersnale enda toimetatud raamatu Sindi raamatukogunudse 130 aastasest ajaloost

Kersna pidas vajalikuks mainida kahte rekordit, mida keegi teine pole seni Eestis suutnud lüüa. Ühena nimetas ta Õhtulehe esilehele sattumise kümnetesse kordadesse ulatuvat kosmilist arvu ja teise rekordina avaldatud lugu, kus ainult üks artikkel sisaldas tervelt 37 faktiviga. Säherdune vigade määr samas kirjatükis tekitab küll teatavat hämmeldust ja küsimust, kas kõik on sisse lipsanud teadmatusest, loomulikust inimlikust eksimusest või hoopis kirjutaja kiusatusest eesmärgi saavutamiseks midagi teadlikult moonutada? Kuid veel rohkem hämmastas Kersna leplik suhtumine. Ta ei süüdistanud mitte kedagi, jäädes vaoshoituks ja tunnistas vaikselt kõneldes rohkem enda kui teiste eksimusi. „Need on jäljed, mis maha jäävad ja viivad algusesse…“. Keegi on Kersna elu võrrelnud rõngasvorstiga, kus lõpust algab uus algus. Tahan uskuda, et Kersna tulevikust tagasi vaadatud jäljed juhatavad kaasränduri uue alguse uutele jälgedele, mida on hea vaadata.

Samal teemal:

Aasta enimmüüdud raamatuks sai Vahur Kersna “7×7″

Renita Metsalu tutvustas oma äsja ilmunud teist raamatut

Tiit Tarlap: mõte kirjutada kromanjoonlastest tekkis praemuna süües

Maire Aunaste: „Tahan olla originaalne!”

Üks vastus “Vahur Kersna: minu käes on kaks Eesti rekordit”

  1. Ene Michelis:

    Tänud sulemees Urmasele südamest tulnud artikli eest!

Jäta vastus