Blogi avalehel

27. märts – vabaduse rekord!

January 25th, 2013

Lähenev 27. märts oma kordumatus ajaloolises tähenduses on pannud lugejaid huvituma kahes peamises küsimuses: kuidas arvutati 7890 päeva esimest täielikku iseseisvust Eesti riigi ajaloos ja kuidas võiks leida tähistamist hetk, millal teine Eesti aeg muutub pikemaks esimesest. Need küsimused olid edasi antud Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimehele Trivimi Vellistele, kes vastab talle omase süvenemisega tunduvalt põhjalikumalt.

Trivimi Velliste võidupäeval Eesti  Sõjameeste Mälestuskiriku juures Toris

Kuus aastakümmet tagasi, kui ma olin viiene ja Stalin elas veel, seisin ühel ööl koos ema ja kolmeaastase õega Tartus Riia mäel suhkrusabas. Oli lootust – hommikul, kui pood avatakse, saab igaüks pool kilo. Kui ema oleks seisnud üksinda, oleksime saanud pooleteise kilo asemel vaid pool kilo suhkrut. Öö-otsa seismine on väikestele lastele teadagi üle jõu käiv. Teised naised ütlesid mu emale, mingu ta pealegi lastega mõneks tunniks koju puhkama ja tulgu enne kaupluse avamist koos minu ja õega tagasi.

Ema toimiski nii. Kui me hommikul aga sappa tagasi jõudsime, tõusis kisa. Järjekorda oli ilmunud palju uusi inimesi, kes ei teadnud kokkuleppest midagi. Ema pidi end kätega kaitsma, sest sõnasõda oli paisunud naiste kakluseks. Poole kilo suhkru pärast! Ma ei mäleta, kas sabas oli veel lapsi. Kuid arvan, et naised ei hakka – isegi raskel ajal – kaklema poole kilo suhkru pärast iseendale, küll aga suhkru pärast oma lastele.

See lapsepõlvelugu tuleb mulle meelde, kui mõtlen tänasele Eestile, tänastele Eesti kauplustele, tänastele Eesti inimestele, kellest paljud lahkuvad kodumaalt. Tuleb meelde, kui kuulan arutelusid selle üle, kuidas tänased noored Eesti naised sünnitavad aina vähem, vähemasti Eesti meestele. Kuulen kurtmist selle üle, et eesti neiud ei hinda siinseid noormehi. Küll aga hindavat nad saksa ja itaalia noormehi, kes olevat palju huvitavamad, palju hoolivamad, palju paremini kasvatatud.

Ja siis ma imestan: kuidas on see küll võimalik? Pojad-tütred kasvavad ju samas keskkonnas, samades kodudes õdede-vendadena. Kas on põhjus selles, et liiga paljudes kodudes puudub isa? Ja emad on alateadlikult programmeerinud oma tütreid – minge ja vaadake, kus on parem!?

Isata perede nõiaring sai teadagi alguse Teisest maailmasõjast ja sellele järgnenud Stalini hakklihamasinast. Noori mehi oli siis järel tunduvalt vähem kui noori naisi. Ja nii kujunes välja ilma isata peremudel, mida hiljem oli väga raske muuta. Peret ei osatud enam hoida, kui olnuks isegi võimalus. Viina katk ja kõik sellega kaasnev siia juurde.

Meenutan oma pikki jutuajamisi kunagiste Sinimägede võitlejate ja endiste metsavendadega 1970-ndatel, kui venestamine oli võtnud ähvardava ilme. Need hallipäised mehed on oma enamuses juba igavikuteedel. Nad olid toona suutnud vangilaagritest eluga tagasi tulla ja püüdsid igaüks oma lähikonnas korraldada Nõukogude okupatsioonile nii palju passiivset vastupanu, kui nondes oludes võimalik. Kuulati Ameerika Häält ja teisi raadiojaamu ning rõõmustati, kui meie esidiplomaat Ernst Jaakson – otsekui tunnimees vahipostil – tervitas oma rahvast igal aastal 24. veebruaril Eesti Vabariigi kodanikena ning kui sedasama kinnitas veel USA president või riigisekretär.

Need vanad mehed ei kahelnud hetkekski, et Nõukogude passid nende taskus on toores poliitiline ja riigiõiguslik vägivald nende kallal. Eesti Vabariigi sõjaeelset põhiseadust polnud nende meelest mitte keegi õiguspärasel viisil tühistanud. Eesti Vabariik eksisteeris nende jaoks mitte ainult de iure, vaid teataval määral ka de facto. Peakonsul saadiku ülesandeis Ernst Jaakson, aga ka järjepidevalt kestnud Vabariigi Valitsus paguluses rakendasid oma tegevuses loomulikult Eesti Vabariigi põhiseadust. Neile oli suureks toeks tõsiasi, et USA, Suurbritannia ja enamiku teiste demokraatlike riikide valitsused tunnustasid Eesti Vabariigi edasikestmist.

Rahva kõnepruugis kasutati pikkadel okupatsiooniaastakümnetel sageli väljendit „eesti aeg“ – võib-olla ka „Eesti aeg“, sest suulises kõnes oli raske vahet teha. Öeldi, et see või teine inimene elab eestiaegses majas või et tal on veel eestiaegsed kombed. Eesti aeg tähendas ajavahemikku 1918–1940, mil Eesti oli iseseisev, s. t. seaduslik riigivõim toimis. Aga täpsemalt, kui pikk siis oli Eesti aeg? Millal see algas ja millal lõppes?

27. märtsiks ühtekokku 7890 päeva

Arvutused kinnitavad, et esimene Eesti aeg – tegelik, de facto iseseisvuse aeg – kestis ühtekokku 7890 päeva. See moodustus Eesti Vabariigi väljakuulutamise päevast 24.02.1918 ning seejärel ajavahemikust 11.11.1918 kuni 16.06.1940 (kaasa arvatud). Nende vahele jääb lühike Saksa Keisririigi okupatsioon, mis algas järgmisel päeval pärast Eesti iseseisvuse manifesti väljakuulutamist Tallinnas ja kestis 259 päeva – kuni Saksamaal puhkes revolutsioon ja Saksa okupandid otsustasid lahkuda. Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus tuli põranda alt välja ja asus riiki valitsema 11. novembril 1918.

Eesti aeg lõppes, kui 16. juuni 1940 oli seljataha jäänud. Järgmise päeva varahommikul alustas Punaarmee Tartu rahulepingut ning sellele tuginevat baaside lepingut jämedalt rikkudes Eesti sõjalist okupeerimist. 17.06.40 kuni 19.08.91 (k.a.) kestis enam kui poole sajandi (18 691 päeva) pikkune välismaine sõjaline okupatsioon. Natsi-Saksamaa okupatsioon moodustas sellest pisut üle kolme aasta, ülejäänu oli Nõukogude okupatsioon kahes osas: 1940 –1941 ja 1944 –1991.

Teine Eesti aeg ehk praegune iseseisvusaeg on kestnud alates 20. augustist 1991 katkematult. Ajavahemik 20.08.1991 kuni 26.03.2013 (k. a.) moodustab samuti 7890 päeva. Seega 27. märtsi esimestel hetkedel võime sümboolselt öelda: uus vabaduse aeg on osutunud pikemaks eelmisest! Tegemist on ülimalt erilise, ainulaadse ajatähisega. Loodetavasti ei kordu see enam mitte kunagi!

Mida teha?

Mitmetes seltsides ja vestlusringides on leitud, et tänavust 27. märtsi kui erilist vabaduse päeva tuleks üldrahvalikult ja väärikalt pühitseda. Aga kuidas? Selle kohta on laekunud mitmesuguseid ettepanekuid, mida nüüd on viimane aeg sõeluda, et valida – mis on teostatav, mis mitte. Sellele päevale on tähelepanu juhtinud ka Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves.

Olen ettepanekud lahterdanud kokkuvõtlikult valdkondade kaupa. Nende hulgas on mõned, mis väärivad tõsist kaalumist ja on täiesti teostatavad.

I  Sportlikud:

7890 meetri pikkune Eesti vabaduse jooks. See toimuks igas maakonnas eraldi – lähe antakse maavalitsuse eest (või mõnest muust sobivast kohast) näiteks kell 15.
Osavõtt eelregistreerimisega internetis. Kaasatakse Eesti Olümpiakomitee ja spordiseltsid.
Iga osavõtja saab päevakohase diplomi (või meenena kauni stardinumbri).
Maakondade vahel peetakse võistlusarvestust osavõtjate suhtarvu järgi kogu maakonna elanike arvust. Vabariigi President tõstaks võitnud maakonna eriliselt esile.

II  Hariduslikud:

Kõikides koolides toimuksid näiteks algusega kell 12 päevakohased üritused, mis algaksid hümni laulmisega. Koolid otsustaksid ise, kas korraldavad aktuse, kontserdi, näitemängu, ajaloofilmide vaatamise, viktoriini, konverentsi vm.
Algklasside ja lasteaedade lapsed osaleksid ajavahemikul 24.02–26.03 maakonniti teemakohaste joonistuste võistlusel. 27. märtsil tõstaks maavanem võitjad esile.

III  Kultuurilised:

Kõik muuseumid ja arhiivid oleksid sel päeval avatud. Igaüks neist tõstaks eriliselt esile ühe üriku või eksponaadi, mis on huviäratavas seoses Eesti Vabariigiga. Kõik muuseumi (arhiivi) külastajad saaksid selle kuupäevaga kaunilt kujundatud sisuka meenekaardi „Eesti vabaduse tähik“, kuhu on võimalik peale kirjutada külastaja nimi. (Kaart on nii pidulik, et see hoitakse kodus alles, jääb vaatamiseks lastele.)
Muuseumid korraldaksid viktoriine või võistlusi ajaloo õpperajal oma linnas või vallas. („Vabaduse rännak kodukohas“).
Et 27. märts on traditsiooniline teatripäev, võiks vabaduse murdehetk mingil viisil kajastuda ka teatrielus. Eriti Pärnus, mis on tänavuse teatripäeva kese ja kus asub legendaarne, sümboolne Endla teatri rõdu.

IV  Liturgilised:

Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus Toris toimuks üleriigiline tänujumalateenistus veteranide, aga ka väeosade ja Kaitseliidu malevate esindajate osavõtul. Maakonnakirikutes toimuksid teenistused kas samal päeval või järgnevatel päevadel. Lauldakse riigihümni. Kõik kirikud – ka kihelkondades – helistaksid keskpäeval kirikukellasid. On ülestõusmispühade eelne nädal.

V  Üldised:

Riigi juhtkonna ja maavanemate üleskutsel heisatakse 27. märtsi hommikul kõikjal riigilipud. Rinnas kantakse sel päeval sinimustvalget rosetti või lihtsat rinnamärki:
„27.03.2013 – 2 x 7890 päeva vabadust“.
Sel päeval sündivatele lastele kingib üks Vabariigi Valitsuse liige hõbelusika ja
lapsevanematele hõbedase rinnamärgi.
Samal päeval lastakse Eesti Posti kaudu käibele tervikasi – ümbrik vastava eritempliga. Varakult trükitakse plakatid, mis kutsuvad selle päevaga seotud üritustele.
Maakonnalinnadesse paigutatakse sümboolne verstapost „7890/7891“. Kell 00.00 on maakonnalinnades ilutulestik.
Rahvusringhääling mängib kell 00.00 ja kell 12.00 riigihümni. Vikerraadio ja ETV teevad pikema päevakohase saate.
Vabariigi President, Riigikogu esimees ja peaminister teevad sobival ajal (24. veebruaril) ühispöördumise rahva poole. Ettevalmistavasse arutellu kaasatakse omavalitsused, rohujuuretasandi liikumised (näitkeks Kodukant), noorte suhtlusportaalid jpm. Võimalik, et ka rahvakogu?
Ajalookallakuga seltsid teevad ühispöördumise riigi ja rahva poole. Kõiki Eesti ajaloolasi kutsutakse üles esinema sel päeval ettekannete või sõnavõttudega koolides, asutustes, ühingutes jm. Peetakse silmas olulisi sellele päevale langenud tähiseid, nagu näiteks vabadusvõitleja Paul Maitla 100. sünniaastapäev või vabadusvõitleja Jüri Kuke surma-aastapäev. Juba ammu on tehtud ettepanek – kuulutada 27. märts Jüri Kuke mälestuseks vabadusvõitleja päevaks.

Tuleks sõnastada võimalik miinimumprogramm, kus riik (s.h. Riigikantselei) saaks õla alla panna. Ja ülejäänu osas piirduda üleskutsete ning vaba aruteluga – jättes inimeste otsustada, mida täpselt nad oma kodukandis või oma organisatsioonis teha tahaksid ja teha suudaksid.

Ilmalaulupidu

On ka arvatud, et võiks olla üks selline tegevus, mis tõuseks teiste hulgast selgelt esile ja haaraks väga paljusid, oleks väga meeldejääv. Kuna Eesti on maailmakuulus e-riik, siis võiks selliseks ettevõtmiseks olla interneti-(ehk ilmavõrgu-)laulupidu. Tallinnas Vabaduse väljakul juhatab Kooriühingu esimees sajaliikmelist ühendkoori. Kümned tuhanded eestlased Pärnus, Tartus, Võrus, Viljandis, Londonis, Torontos, Los Angeleses jälgivad oma sülearvuti ekraanilt Vabaduse väljaku taktikeppi ja laulavad (hümni, lipu laulu, ärkamisaega) oma mobiiltelefoni. Telefonid võivad olla sõpruskondade kaupa ühendatud konverentsikõneks – seega laulavad justkui väiksed kohalikud koorid. Ja kõik see laul – võib-olla kokku 30 tuhandest suust – jookseb kokku Rahvusringhäälingu serverisse, kust saatekeskus lähetab selle eetrisse. Tädi Maali aga istub kodus tugitoolis ning vaatab-kuulab ETV-st ilmavõrgu laulupidu!
Kahjuks ei ole selline laulupidu tänapäeval veel teostatav – signaal liigub ilmavõrgus etteaimamatuid radu ja jõuab erinevatesse kohtadesse erineval ajal, mitmesekundilise viivitusega. Lauljad ei ole sünkroonis ja tädi Maali ei taha sellist asja kuulata. Ehk õnnestub selliselt laulda siiski kunagi tulevikus?

Aga mille nimel?

Peamine küsimus on eesmärgipüstitus – mida me selle päevaga soovime ütelda, mida saavutada? Kui vajalik see päev on, eriti kuu aega pärast Eesti Vabariigi 95. aastapäeva?
Minu meelest kõige kütkestavam on päeva kordumatus. Kui kunagine Eesti aeg tundus terve igavikuna, kättesaamatu minevikuunistusena, mis nii paljudele oli elu ja surma küsimus, siis nüüd on sama pikk aeg märkamatult selja taha jäämas.

Oleme kätte saanud unistatud eesmärgi ja sageli ei tea, mis sellega peale hakata. Vahest kõige olulisem – see päev on tänu väljendamiseks. Meie laste emad ei pea poole kilo suhkru pärast poe ukse taga kaklema. Me võime küll paljude asjade pärast tusased olla, aga ei maksa arvata, et need hüved, mis meil praegu on, et need on iseenesestmõistetavad. Mitte ühtegi kosmilisse raamatusse – nagu osutas Maalehes Mihkel Mutt – pole kirjutatud, et me ei võiks neist jälle ilma jääda. Kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks!

Samal teemal:

 Trivimi Velliste: meie lähtekohaks on mälu

Trivimi Velliste rääkis saja-aastasest Eesti riigist

Riigivanemate mälestusjumalateenistusel kõneles Trivimi Velliste

Kuidas omletist uuesti muna tehti

Trivimi Velliste peetud kõne lossiaias

Eesti George Washington

Trivimi Velliste kõne Eliisabeti kirikus

Kakskümmend aastat hiljem

Trivimi Velliste kõne Pärnus Eesti lipu 127. sünnipäeval

Kas oleme uhke rahvas?

Trivimi Velliste: Eesti lipul on ka Euroopa Liidus oma kindel tähendus ja eesmärk

Trivimi Velliste toetab Põhiseaduse täiendust

Trivimi Velliste mälestuskillluke Mihkel Mathiesenist

Üleilmsed eesti keele tunnid

Täienduseks Jüri Estami mõtteavaldusele

Trivimi Velliste saab Poola Vabariigi Teenete Ordeni Ohvitseriristi

Aeg ei oota!

Trivimi Velliste: Teie päev kestku veel

Trivimi Velliste kõne 4. juunil Rüütli platsil

Läti Vabariik tunnustas Trivimi Vellistet Kolme tähe ordeniga

Trivimi Velliste Sindis

Trivimi Velliste: „Riigikogu ei ole ikka veel otsustanud, mille nimel siis võitlesid Eesti sõjamehed.”

Trivimi Velliste: „Laulev revolutsioon, mille hulka tuleb lugeda ka Balti kett, oli kogu võitluse kulminatsioon ja apoteoos.”

15 vastus “27. märts – vabaduse rekord!”

  1. Joosep Tammo:

    Kindlasti on need head mõtted Eesti ajaloo nii olulise künnise tähistamiseks. Ma ise peaksin kõige olulisemaks tänujumalateenistusi. Tänamatus ja tigedus on need, mis meie vabadust kõige enam õõnestavad. Tänamatu elab vaid saamahimus ja kui ta küllalt ei saa, siis lahkub.
    Lisaksin veel midagi, eestlane on tagasihoidlik rahvas. Suured pidustused ja lippude lehvitamised meenutavad vahel võõrvõimu, mis kasutas rahva sümbolitega manipuleerimise taktikat. Seepärast kutsuksin sellel päeval kõiki peresid üles kogunema üheskoos õhtul ühise peolaua taha ja mõtisklema möödunud vabaduse aastate üle ja unistama paremast tulevikust.

  2. Agu Laius:

    Trvimilt väga hea artikkel kutsudes üles tähistama pikimat Eesti vabaduseperioodi. Artiklis tutvustab autor mõningaid mõtteid, mis kindlasti sel päeval või päevaga seonduvalt teoks saavad, aga pakub ka asjakohaseid ideid riigi- ja omavalitsuse asutustele ning kodanikuühendustele. Kindlasti peaks selles ettevõtmises energiliselt osalema Kodukandi liikumine.
    Võikski olla nii, et selle päeva tähenduse üle mõtleb kogu Eesti rahvas ja kavandavad oma ühenduste kaudu selle tähistamiseks üritused ja/või tegevused.
    Kindlasti peaks päeva tähtsust rõhutama üleriigiline koordineeriv asutus, milleks võiks olla Eesti Koostöö Kogu ja tema koordineerimisel töötav Rahvakogu. On ju viimane võtnud endale ülesande sidustada rahvast ja nii tugevdada meie vabadust.

  3. Marko Šorin:

    Artikkel on minu arvates kasulik kahel põhjusel.

    Esiteks on ühe tunnustatud inimese poolt selgitatud esimese Eesti Wabariigi kestuse arvutamine. See ei olegi nii lihtne kui esmapilgul tunduda võib. Juba Saksa Keisririigi okupatsiooni lõppu on raske määratleda. Hr Velliste on selle fikseerinud 11.11.1918, mil Ajutine Valitsus tegutsema hakkas, kuigi lepinguga andsid sakslased võimu üle pisut hiljem. Ega nõukogude okupatsiooni alguski nii selge pole.
    Just seda peangi oluliseks, et Muinsuskaitse Seltsi auesimees avalikustas arvutamise alused.

    Teise olulise aspektina pean silmas soovi juhtida ühiskonna (Eesti rahva) tähelepanu niivõrd olulisele sündmusele Eesti Vabariigi ajaloos.
    Iseseisev Eesti on habras ja õrn ning nii noor. Võõrad rahvad on eestlasi hoidnud oma mõju all sisuliselt kogu aeg. Kuid nüüd kui sõltumatus on 22 aastat tagasi saavutatud, kipub vabadus tunduma elementaarsena. Patriotismi ja isamaalisust ei saa olla seega kunagi liiga palju.

    Soovin omalt pooltki, et 27.märts 2013 leiaks tähistamist lausa riiklikult.

  4. Enn Veesalu:

    Igati nõus kirjutatu ja eelkõnelejatega. Omalt poolt lisaksin vajaduse suurema tähelepanu osas Eesti peredele. Praegune olukord erineb vähe ajaloos toimunud sõjasündmustest, kus mehed olid kodust ära ja lapsed pidid ilma isadeta kasvama.
    Paljud pereisad peavad teenima elatist väljapool kodumaad, mis teadagi mõjub laastavalt pereelule, rääkimata majanduslikust kahjust riigile.
    Lastel on ainult üks noorusaeg ja see kujundab palju meie endi elu tulevikus. Kui tähelepanelikud või ükskõiksed me selle suhtes oleme, eks seda tulevikus tunnetamegi. Sellealased möödalaskmised lähiminevikus annavad paraku tunda juba tänapäeval.
    Rahvastiku juurdekasv, pereväärtused jne.

  5. Sven Anderson:

    Ma arvan, kui globalistlik filosoof, et selle päeva tähistamiseks sobivad peaegu kõik varjandid. Väljaarvatud suurejoonelised ideoloogiat meenutavad sündmused, nagu ühes eelnevas kommentaaris on väljatoodud. Minu arvates on väga mõistlik kõigile sellest päevade arvust teadvustada, sest siis on võimalik dialoogi tekkimine igas perekonnas iseseisvalt. Kui nüüd rääkida riigi tasandil tuleks kindlasti seda dialoogi tuua inimesteni juba olemasolevate saadete kaudu, näiteks Vabariigi kodanikud ETVs. Nüüd seos NSVL kaubanduse ja tänase inimeste lahkumise vahel on huvitav analoogiline seos. Siin juurest tuleks kindlasti tähelepanna, et anatud loogikat ei saa piiramatult kasutada, sest väga üldistataud tasemel tähendaks, et noored lahkuvad Eestist, sest nad ei saa (materiaalseid) hüvesid nagu mujal. See võib olla osaliselt tööst huvitatud isikute korral õige. Ma pakun, et globaalses maailmas muutuvad kõik piirkonnad üha enam avatuvamakas ja kõik süsteemid ehk piirkonnad soovivad ellujääda. See tähendabl, et süsteem ellujääks peab ta tõmbama ajudega inimesi enda poole stabiilselt. Selle üks osa on juurde tulevad immigrandid. Teiseks tekitab selline süsteemide loomulik kulgemine oluliste ,ütleme erialde, tuum punktide tekkimise. Tuumades tegeletakse x eriala valdkonnaga kõige tänapäevasemalt ja see määrabki osalise illusiooni, et mujal on parem kui siin. Isiklikuks minnes, ma tean sõpru, kes on läinud Eestist minema aga tulnud ka tagasi, sest reaalsus on kohale tulnud, mujal oodatakse täpselt sama moodi tulemuslikut kui kodumaal. Ainus vahe on keskkonnas ja selle tolerantsuses võõraste vastu. Ütleme, et Eesti kodanik saab Nobeli preemia ja ülikuulsaks kogu maailmas. Mis see tähendab Eestile kui piirkonnale? See tähendab mõnda aega, et siin on selles spetsiifilises valdkonnas teatava kontigendi mõtlemisviiside järgi tuum punkt ja arengu epitsenter. See tähendab teiste sõnadega, et sinna tasub õppima minna. Loomulikult nii kauaks, kuni see sama informatsioon jõudakse kanda copy ja paste meetodil teise piirkonda. Siin kohal Eesti Nobelist on kasu täpselt nii kaua kuni see suudab säilitda oma informatsioonilise epitsentri tähtuse. Sageli suured teadus epitsentrid ja sh filosoofia epitsentrid kaovad, sest info kantakse mujale. Võtame kasvõi saka filosoofia kui epitsentri, see on lagunemas tänapäeval suuresti, sest informatsioon kandub teistesse riikidesse nagu UK ja USA, sh Eesti. Ja hariduse andmise koha pealt on loomulikult oluline kvaliteet aga õpilasest lähtuv pedagoogika kinnitab, et inimne õpib enamasti iseseisvalt ja vajab kinnitavat toetust, mitte nö kulbiga pähe pandud infot. Sellega ma soovin rõhutada, et väga tähtis on sobiva ja kvaliteetse informatsiooni olemasolu ning õpetja olemasolu õpilasele on vähem tähtis. Järelkult Eestist lahkumine paremate jahimaade leidmiseks ei ole alati ratsionaalne kui motiiviks on kuulsaks ja tähtsaks saamine. Selle motiivi täitmiseks on vajalik lihtsalt osata ütleme erinevaid keeli ja jõuda osta või muretseda vastavates keeldes ilmuv info. Kui teie motiiviks on aga töö leidmine, siis ma arvan, et mida prestiisem on kool, seda parema maine te jätate endast tööandjale, aga ei garandeeri veel oma võimekust, sest info omandamine ju sõltub teist endist, mitte koolist. (Loomulikult ma ei välista siin kohal välise keskonna motivatsiooni andvat mõju inimesele. Seega erinevad keskonnad võivad anda erienavid edukuse tulemusi.) Kokkuvõttes oma kommentaari, ma arvan, et vabaduse tähistmaine pekas olema perekeskne. Eestlaste lahkumist tuleks aga analüüsida selle motiividest lähtuvana, mitte pajatada muinasjutukesi hüvedest. Hüved on sageli sekundaarsed inimestele. (Varjatud eeldusena ma käsitlesin siin juhtu, kui inimesed lahkuvad riigist, et x riigis ei ole võimalik x alaga tegeleda. See on hüvedest tingitud spetsialiseerumise probleem. Kõik koolid ei tegele ju kõikidel aladel spetsialiseerumisega korraga.)

  6. Tarmo Kruusimäe:

    Igati vahva ja väärikas üritus.
    Mõned soovitused,, et seda ainukordset sündmust tähistada.
    Otse loomulikult 27.03. lipud majadele ja kellel sini-must-valged lindikesed juba olemas, siis need rinda.
    Aga miks mitte võtta see maagiline number 7890 ja nuputada, mida kõike ta võiks sisaldada ?
    7890 sekundit, 7890 meetrit , 7890 mm, 7890 l, 7890 g. Kogukond võib selle päeva tähistamiseks luua või koguda midagi ilusat ja kaunist.

  7. Sirje Kiin:

    Toetan ideed tähistada tänavu 27. märtsi meie vabaduse päevana, samas meenutades, et sel päeval on ka Marie Underi 130. sünniaastapäev.

  8. Anne Kontus:

    Jumal on määranud rahvastele rajad ehk riikidele piirid.Tänuga võime seista sellel maalapil nimetades seda oma maaks. .Nurisemine , rahulolematus, ahnus, kadedus ehk -Jumalakartmatus on meie rahva hädade põhjus . Samas JUMALAKARTUS on SUUR tuluallikas, kui ta on seotud RAHULOLUGA. Ole rahul sellega ,mis sul on! Kes on rahul piskuga,SEE pannakse palju üle! Mõtle! See on Looja üks juhtnööridest meie eluks. Hakkame pühitsema seda päeva! Eesti Kiriku Kalendris on 27.märts Jeesuse surma mõistmise päevana kirjas. .Seega , see oli Isa plaan ja Jeesuse nõusolek. Inimkonnale VABADUSEKS, koos kõigi sinna juurde kuuluvate privileegidega. AU KOLMAINSUSELE! Looja! Õnnista meie maad ja rahvast ja aita meie uskmatuid südameid!

  9. Heldur Paulson:

    Väga ilusad mõtted ja plaanid.
    Olen ise ka tihti mõelnud, et millal on see päev kui ületame selle „kriitilise piiri“, aga arvasin, et see on juba mööda läinud.
    Ise pean kõige olulisemaks üritusi lastega ja laste jaoks, sest see isamaaline kasvatus on Eesti tuleviku jaoks kõige tähtsam. Lapsi tuleb selles harida, kasvatada, õpetada ja eks igasugu õpetamistega on vaja väga palju vaeva näha. Kui tahame, et laps õpiks klaverit mängima, siis alguses tuleb teda pea vägisi vedada sinna klaveritundi. Nii hea on ju kodus istuda ja arvuti taga aega surnuks lüüa. . Aga hiljem kui juba hakkab klaverimäng välja tulema ning tekib ka juba harjumus käia selles tunnis, siis laps juba läheb ise. Nii on ka siis kui tahate, et teie laps hakkaks sporti tegema jne.
    Sama asi kehtib ka isamaalise kasvatusega. Algul tuleb pea väevõimuga viia isamaalistele üritustele, aga hiljem kui laps juba suuremaks saab, siis saab tänu sellele ka temast isamaaline kodanik. Tahaks, et meie lapsed kasvaksid selles vaimus, et saaksid aru, mis on isamaa, mis on armastus kodumaa vastu, mis on armastus kodukoha vastu… et saaksid aru kui tähtis on oma kodu, oma lapsed, oma lastega koos veedetud aeg jne. Mitte ei läheks kohe siit minema kui kusagil natuke rohkem raha pakutakse. Ühegi raha eest ei saa osta lastega koos oldud aega…. koos kasvamist… perega koos oldud aega. Võibolla kunagi tulevikus saavad ka need aru, kes lähevad praegu välismaale suuremat palka teenima, aga siis on kahjuks juba hilja. Lapsed on üksi kasvanud… omaette kasvanud… ise kasvanud… vanematest lahku kasvanud… kasvanud ilma kodutundeta…
    Aga võibolla ma eksin….

  10. Andraš Tšitškan:

    Peaaegu kõik selle erilise vabaduspäeva tähistamiseks pakutud võimalused on väga vahvad ja igati teostatavad! Toon esile kaks sinimustvalgega otseselt seotud viisi: heiskame oma kodus riigilipu ning kanname rinnas sinimustvalget motiivi. Peame olema tänulikud oma iseseisva Eesti riigi eest. Seda tuleb veel tugevamalt hoida ning sellesse panustada. Riik – see oleme ju meie. Palju õnne, kallis Eesti!

  11. Peeter Prisk:

    Väga hea teema lahtikirjutamine Trivimi poolt. Eks pärnakana ole selles arvutuses ka intriigi. Pärnus kuulutati ju Eesti Vabariik välja 23.02.1918 õhtul. Seega võiks pärnakad varem pidutsema hakata. Olulise kuupäeva tähistamise ideid on Trimivi välja toonud palju.
    Mulle olid nendest sümpaatsed lipuheiskamise idee ja päeva erilisuse rõhutamine koolides. Pärnu tähtsuse Eesti Vabariigi väljakuulutamises esile toomiseks võiks lippude heiskamine toimuda siin ka juba päev varem. Samas nõustun Trivimi kokkuvõttega, et meil on siis värskelt möödunud oluline riigi sünnipäev ja eufoorilist pidutsemist igas valdkonnas pole nagu ka vaja. Hariv meediakajastus ja isamaa tähtsuse meeldetuletamine oleks nende ürituste ideena piisavad. Järgnevad ju kohe ka Suur Neljapäev ja Suur Reede oma tegemistega.

  12. Tõnu Tõnso:

    Kui ignoreerida Pätsi riigipööret, siis võib esimese iseseisvusaja pikkuse väljaarvutamist lugeda õigeks.
    Paraku eksib Trivimi Velliste teise iseseisvusaja pikkuse puhul. Nimelt võime teise iseseisvusaja alguskuupäevaks lugeda 20. augusti 1991.aastal, aga selle lõpukuupäevaks tuleb kindlasti lugeda
    1. maid 2004. aastal. Seega kestis teine iseseisvusaeg ainult 4638 päeva. Iseseisva Eesti Vabariigi reetnud isikute soovitused hakata meie praeguses liiduvabariigis tähistama seda 7890. päeva on naeruväärsed ja iseseisvuse mõistet labastavad.

  13. Annely Akkermann:

    Väga tänuväärne arvutus Trivimilt. Suur tänu.
    Minu arvates võiks Pärnumaal seda päeva tähistada 26. märtsil. Pärnumaal on ikka Eesti Vabariigi väljakuulutamist tähistatud 23. veebruaril. Las see olla meie komme, millega rõhutame EV väljakuulutamist Pärnus päev varem, kuigi see on riiklikult teisiti kokku lepitud.

    Ma ei suruks 26. märtsi tähistamist koolidele peale. Jah, palju lapsi on koos ja neile on lihtne peale suruda igasuguseid asju, mida vanemad põlvkonnad kasulikuks heaks peavad. Kodus vast vanemad saavad ka tähtpäevade meelespidamise ja kohaselt väärika tähistamisega hakkama. Kui midagi väga peale suruda, on tulemus vastupidine.

    See päev võiks olla lipupäev ja tähistatud kodanikeühenduste poolt.
    Alati ei pea osutama linnale, vallale või riigile, et korraldatagu meile tähistamine, suurejoonelisem oleks parem. Iga riigi üks kolmest tunnusest on kodanikkond. Kodanikud on viimasel poolel aastal olnud vägagi aktiivsed. Minu arvates on seda sündmust tore tähistada just kodanikuühendustes: koorides, rahvatantsu- ja näiterühmades, spordi- ja hobiklubides, kirjandus- ja kunstiringides, kirikutes ja kogudustes.

  14. Peeter Võsu:

    Tegemist on olulise verstapostiga Eesti ajaloos. Meil on põhjust olla tänulikud, et oma riik on jäänud püsima.

    Arvutused satuvad alati kriitikatule alla. Parem on vaadata asjale positiivse poole pealt. Hea, et arvutus on tehtud, mis kajastab parimini tegelikkust.

  15. Kaie Madisson:

    Ma isiklikult arvan ka, et Eesti iseseisvus 2004.a. kevadel läbi sai. Noh, armastan siis sellist osa meie riigist, mis veel Eesti moodi välja näeb. Sellepärast olengi mõnikord kurb (mässuline?), mõnikord õnnelik, sest eestlaseksolemise uhkust EL minu südamest ära pole röövinud. Ka 27. märtsi suhtes on kaksipidised tunded. Hea meel, et riik on, aga tahaks karjuda, sest iseseisvad me ju pole!!!

Jäta vastus