Blogi avalehel

Chris Ryan’i „Nullvalik“ eestikeelse raamatu esmaesitlus Sindis

September 28th, 2013

25. septembril toimus Sindi Linnaraamatukogus Priit Neilinni poolt tõlgitud Chris Ryan’i raamatu „Nullvalik“ esmaesitlus.

Priit Neilinn

Merike Jürjo

Priit Neillinni tõlgitud „Nullvalik“ on tema elu esimene trükki jõudnud kirjatöö. Tõlke autoriga koos viibisid lugejatega kohtumisel ka raamatu välja andnud Kirjastus Nornberng & Co juhataja Merike Jürjo ja tema tütar Piret Kuusik, kes põneviku trükivalmis toimetas. Jürjo lõpetas 1977. aastal Sindi Keskkooli ja Neilinn on olnud pikalt oma elus seotud Sindi linna arenguga. See seletabki põhjust, miks esitleti raamatut kõigepealt Sindi inimestele.

Jürjo ütles, et 2010. aastal asutatud kirjastus on perefirma, kus emaga koos töötavad ka tema kaks tütart. „Mina olen maalaps ja seda meelt, et kõik lapsed varakult pere heaks ja hüvanguks tööle asuksid. Priidu raamatu toimetamise usaldasin oma nooremale tütrele Piretile eelkõige sellepärast, et ta on õppinud Yorki Ülikoolis politoloogiat ja rahvusvahelisi suhteid, mis on selle raamatu toimetamisel paljuski tema valdkond.“

Piret Kuusik

Piret tutvustas põgusalt raamatu autorit Chris Ryan’it, kes on pärit Newcastle’ist, Põhja-Inglismaalt. Noormees astus armeesse juba 16-aastaselt, aga oli liialt noor selleks, et kohe edasi jõuda SAS erivägedesse. Ta proovis aastaid vajalikke katseid teha, aga alati peeti teda liiga nooreks. Niipea kui nõutud vanusepiir sai ületatud, tegi ta katsed läbi ja pääses SAS vägedesse. Katsed pole kaugeltki mitte kerged. 200-st katsetele võetavast jääb lõpuks sõelale kõigest 30, kelle hulgas oli juba esimesel proovil ka Ryan.

Priit eelistas küsimuste-vastuste laadis vaba ja sundimatut vestlust, mis aitas tal rääkida sellest, millele ta ise kohe ei tulnudki ja hoidis nõnda ka kuulajad pidevas teadasaamise pinevuses.

„Ise olen Iirimaal elanud 5 aastat ja abikaasa juba 10 aastat. Olen sealsetes oludes küllaltki kohanenud ja vaadanud ringi mida inimesed armastavad lugeda. Alati kui tulen Eestisse, siis kuulen tavaliselt küsimusi: miks nad seal Põhja-Iirimaal sõdivad, mis seal lahti on, usu või millegi muu pärast? Et mitte iga kord samast uuesti jutustada, mõtlesin leida ühe raamatu, mis räägiks toimuva põhjustest. Tõlgitud raamatus on IRA tegevust näidatud üsna negatiivses valguses. Tean, et tegelikkuses on ka positiivseid pooli. Kuidas selgitada seda, et selles raamatus kajastub kõik negatiivses valguses? Autoriks on Briti endine eriväelane SAS-i liige Chris Ryan, kelle teenistuslikud kogemused Belfastis on niisuguseid halbu külgi aidanud võimendada. Aga mina olen vestelnud inimestega, kes on IRA pooldajad ja oskavad näidata ka selle positiivset külge. Ma loodan, et mul õnnestub kunagi tõlkida mõni raamat, mis näitab ka IRA positiivset poolt.“

„IRA röövib raamatu peakangelase, armastatu ja lapse ja vastutasuks nõuab Briti peaministri tapmist. Kas selline juhtum on kunagi aset leidnud, ei saa me mitte kunagi teada. Sest kui see isegi on aset leidnud, siis Briti salateenistus sellest ei räägi mitte kunagi avalikult või vähemalt mitte praegu, võibolla siis 25 aasta pärast.“

Kohtumine lugemissaalis

„Tahan öelda, et mind on alati huvitanud niisugused inimesed, kes seavad ennast väga rasketesse ja ohtlikesse olukordadesse. Miks nad seda teevad? See aspekt on mind väga huvitanud. Chris Ryan on 15-aastasest peale pühendunud sõjamehe kutsele ja teinud seda väga hästi. Usun, et paljud on kuulnud kuidas Briti eriväelaste 8-liikmeline grupp langes Iraagis valeinformatsiooni ohvriks ja sattus valesse kohta valel ajal. 3 sellest grupist tapeti, 4 võeti vangi ja ainult ühel õnnestus jala läbi kõrbe välja murda. Tema oligi Chris Ryan. Teine mees Andy McNab, kellest on ka üks raamat eesti keelde tõlgitud, langes samuti vangi, teda piinati, kuid jäi ellu ja temastki sai kirjanik. Nii on saanud mõlemast ellu jäänust kirjanik. Ei tea kas selles on mingi seaduspärasus või ei – aga ilmselt on.“

„Mul on suur sinine unistus kunagi Chris Ryan’iga Londonis silmast silma kohtuda, aga kas see õnnestub, ei tea. Põhiliselt mees kirjutab, aga selle kõrvalt leiab aega olla konsultandiks mitmete riikide erigruppide väljaõpetel. Poolas on ta suurt tööd teinud. Internetist leiab päris palju materjali sellest kuidas ta õpetab Poolas välja politsei erigruppe ja on seejuures väga hea spetsialist.“

„Oleks tore kui küsitakse rohkem,“ lausus Priit pärast lühikesi sissejuhatavaid mõttekäike.

Priit Neilinn

Esimene küsimus kuulajalt: „Sellest kohutavast retkest, kus ta eluga pääses, on Ryan kirjutanud ka raamatu. Kas on plaanis ka seda tõlkida?“

„Võibolla saab see tulevikus teoks? Lugu on selles, et kirjastajad ei taha tavaliselt tõlkekirjanduse osa väga suureks paisutada. Rohkem soovitakse, et inimesed kirjutaksid originaalloomingut ja sellepärast ei saa ma seda niimoodi välja kuulutada, et jah ma tõlgin. Kirjastaja on minu jaoks nagu ärimehe jaoks pankur ja pean eelkõige küsima tema käest nõu. Esmalt peab uurima kas tahetakse üldse lugeda ja kas seda ikkagi vajatakse? Tavaliselt on kirjastajad tõlkijatest targemad.“

„Ryani’il on veel bestsellereid, kusjuures ka laste kirjandust. Need on küll päris karmi tekstiga. Hakates Chris Ryan’i vastu huvi tundma tõlkisin prooviks üht tema laste raamatut, mis oli teismelistele mõeldud. Tõin selle proua Merikesele näha. Sellepeale ütles ta: võib vist küll proovida ja nii see asi algas. Alustasin talvel ja lootsin ajaliselt toime tulla, aga kevadel nägin, et tuli hakata jõudsamalt töötama. Tõlkisin hommikul enne tööd, õhtul ja öösel, et raamat kiiresti lõpetada. Tõlke lõpus andis kiirustamine juba kvaliteedis tunda.“

Järgmine küsimus: „Kuidas siis oma „pankuri“ leidsid? Kas oli mingi paralleel ka Sindiga?“

„Pean kohe vabandama, et paralleeli Sindiga ei tulnud pähe. Paralleel tuli pähe hoopis seoses ülikooliga. Ma olen õppinud ühe kursuse ajalugu, mida ma ülikoolis ei lõpetanud. Selle asemel lõpetasin Viljandi Kultuuriakadeemia. Aga ajalugu õppisin ma ka päris mitu-setu aastat. Seal ma siis tutvusin ühes ühiselamus elades Merikesega. Ise ma sellele ei tulnud, kuni keegi mulle ütles, et miks ma kirjastamise murega Merikese poole ei pöördu. Ja läkski korda. Ma olen näinud inimesi, kes otsivad viis-kuus aastat ja ei leiagi kirjastajat. See on tõsine probleem.“

Chris Ryan, "Nullvalik". Kaane kujunduse idee autor on Eve Neilinn

Saalist: „Kas Harry Potter leidis alles 12. katsel lõpuks kirjastaja, kes nõustus kirjastama?“

„Jah. Inimene, kes on praegu maailmakuulus, ei leidnud kergelt kirjastajat. See on meeletu õnn kui leiad kahe aastaga kirjastaja. Siis veel see, mis seob meid Sindiga… Merike käis mul külas Iirimaal ja veel mitmed inimesed – see on hästi suur õnn.“

„Küsida võib absoluutselt kõike. Mul ei ole saladusi, ei ole nii saladuslik mees kui Chris Ryan.“

Uus küsimus: „Kas kirjutamise kõrvalt jääb aega ka muuks huvialaseks tegevuseks?“

„Meil on hästi kena teater, mis on ehitatud annetustest seitsmekümnendatel aastatel kui Iirimaal oli väga raske aeg. Mul on olnud õnn vahel selles teatris mängida. Minu abikaasa töötab vabatahtlikuna teatri puhvetis. Teatrisse läksime vabatahtlikuna, et aidata lava taga. Ühel päeval astus režissöör minu juurde ja küsis kas ma ei tahaks meremeest mängida. Oli vaja aktsendiga kõnelevat meest. Ma mängin teatris pätte, meremehi ja üldse pahasid inimesi, sest minusuguse näoga inimesed ei saa vist väga häid inimesi mängida,“ naeris Priit humoorikal kombel vestlust jätkates.

„Veel peaksin rääkima kirjandusringist. Keset linna on kohvik, mille juurde kuulub suur antikvariaat. Seda omab iiri mees, kes elas terve elu Londonis ja omas seal raamatukauplust, aga vanemas eas tuli tagasi kodumaale väikesesse linna. Tegi seal sellise koha ja on nüüd taas väga edukas. Kui veel natuke vihma sajab, mida seal paigus tuleb üsna sageli ette, siis on tema kohvik alati päris puupüsti rahvast täis. Äri õitseb tal hästi nii kohviku kui raamatukaupluse poolel. Lisaks pakutakse heategevuslikult tasuta suupisteid, veini ja muud ning korraldatakse kirjandusõhtuid. Isegi Londonist käis seal kohal üks kirjanik, kes andis Rodeesia kohta välja väga põneva raamatu.“

„Meil on väike linn, kümne tuhande elanikuga, kus leidub 17 pubi ja kõik nad on rahvast täis. Linna nimi on Gori, mis on täpselt sarnane Stalini sünnilinna nimega. Linn asub Iirima parima kliimaga paigas. Wicklow mäed varjavad Atlandi ookeanilt tulevate tuulte ja tormide eest. Meri jääb mõne kilomeetri kaugusele, mis on paras vahemaa jalgrattaga sõiduks. Ka minu töökoht on lähedal. Seega igati sobiv koht elamiseks.“

„Meil on tehtud mitmeid maailmakuulsaid filme: näiteks Šoti vabadusvõitlusest inglastega, kus on mänginud Mel Gibson. Huvitav, et film vändati Iirimaal, meie kodupaigas.
Õllesaalidest võib leida traktoriste, kes on lükanud valle selle filmimiseks. Teine suur film on olnud Oscariga pärjatud Steven Spielberg’i lavastatud “Reamees Ryani päästmine”, mis võitis ka auhinna Kuldgloobus ja on tehtud samuti meie sealsel rannikul. Seega siis Normandia puhul on valminud meie juures film ka Prantsusmaa rannikust – üsna minu kodu lähedal. Ühesõnaga, väga põnev kant vastu Inglismaad asuval rannikul, mida tasub kindlasti vaatama tulla,“ oli Priit oma külalislahkuses hästi siiras.

Kuulajaid huvitas ka Priidu palgatöö?

Lugemistoas, esiplaanil Piret Kuusik ja Merike Jürjo

„Minu palgatöö on tegelemine vaimuhaigete inimestega. Meie asutuste kett hõlmab vist ca 180 hooldekodu kogu maailmas. See on Camphilli süsteem. Eestis asub sarnane Camphilli küla Pahklas Raplamaal, ainult hästi väikene, nelja majaga. Aga meil kujutab see kommuuni, kuhu on üle maailma kokku tulnud vabatahtlikud noored, kes seal töötades abistavad vaimuhaigeid inimesi. Elatakse ja süüakse ühe laua taga. Minul on kaks patsienti. Üks tuli Liverpoolist ja teine on iiri mees. Nendega ma tegelen spetsiaalselt. Peale selle on minu tööks juhendada haljastusbrigaadi, kus on nii vaimuhaiged kui ka abistavad Korea poisid ja tüdrukud, samuti brasiillased ja teistest erinevatest kohtadest saabunud vabatahtlikud. Minu kohus on aidata ja õpetada kõige lihtsamaid töid tegema. Inimesed on 99% suurlinnadest, kus ei osata rehaga riisuda, ei kirvega raiuda, ei pliidi alla tuld teha. Kõik algab väga lihtsatest asjadest, aga teinekord tehakse ka keerulisemaid asju. Õpetan võrdväärselt nii haigeid kui ka noori vabatahtlikke. Tuleb loenguid lugeda ja muud teha. Selles töös peab olema väga mitmekülgne pedagoog.“

„Ma arvan, et mul on õnnelik saatus, sest Eestis alustasin noore mehena Sindi erikutsekoolis kasvatajana, siis olin Pärnu pereabikeskuses kasvataja ja nüüd töötan jälle kasvatajana, kuigi teises kultuuris. Aga mingi saatus on olemas, et tuled ringiga tagasi. Olen ju vahepeal teinud muidki töid, olnud miilits ja tuuker. Tore on oma kunagisi kolleege taas siinsel kohtumisel näha.“

Sindi Linnaraamatukogu direktor Ene Michelis kingib raamtu, mis kõneleb 130-aastasest Sindi raamatukogundusest

Küsiti, kas igatsed Eestit?

„Jaa, ma igatsen Eesti loodust, hirmsasti Pärnu jõge. Kui maandusin Tallinna lennuväljal ja asusin teele Lõuna-Eesti poole, siis enne Tartut tuli õhtu valgus, mis on hoopis teistmoodi kui Iirimaal. See paistab sinust justkui läbi – väga, väga valus tunne oli… Raske isegi seletada. Samuti Võrumaa metsad… See ikka mõjus…!“ tunnistas Priit, samal ajal püüdis varjata kurku tekkivat valusat klompi.

Eelviimane küsimus enne veini ja suupistete juurde asumist: „Võibolla teed ka ise tulevikus kodumaale naastes kohviku, nagu see mees Iirimaal?“

„Kõike võib juhtuda, absoluutselt. Enam ei julge öelda, et ei iialgi, sest asjad on läinud tihtipeale nii kuidas ei ole üldse osanud oodata. Nii oli ka kirjutama hakkamisega, mida ma ei lootnud.“

Ja lõpuks: „Kui palju enne esimese tõlke valmimist on kirjutatud?“

„Ma olin keskkooli ajal päris hea kirjandite kirjutaja, vabariigis teine koht. Aga trükis avaldamisi pole varem olnud. Varem tegelesin teiste asjadega: elamisega ja kogusin materjale. Mõtlesin, et ega ennem viiekümneseks saamist kirjutamisega pihta ei hakka. Pole midagi kirjutada. Selleks, et midagi kirjutada, peab ka midagi läbi elama. Esimene töö oli tõlkeraamat, aga tegelikult pean ütlema, et see oli nagu uue raamatu kirjutamine. Tuleb säilitada tõlgitava raamatu vaimu, kuid tegeliku tööga ilmnes, et selle tegemine oli algselt arvatust palju raskem.“

Priit Neilinn: "Järgmise asja tahaksin juba ise kirjutada!"

„Järgmise asja tahaksin juba ise kirjutada ja mitte tõlkida. Kui läheb nii nagu ma tahan, siis kirjutaksin viiekümnendate aastate Eestist, Pärnumaast, ka muudest paikadest, samuti Sindist. Olen kogunud selle kohta päris palju materjali: milline too aeg välja nägi ja missugused inimesed siin elasid. Materjalid on juba pakiga saadetud Iirimaale, aga tahaksin veel Tallinna arhiivist ühte ja teist saada. Siis – mine sa tea – äkki tulebki veel midagi. Ei julge veel väga kindlalt lubada, aga tahaks midagi põnevat uuesti korrata. Need ajad olid väga põnevad ja karmid aastad siinmail. Kui hästi oskan ma seda valgustada, eks seda näe…“

Jäta vastus