Blogi avalehel

Erki Bahovski kõneles kuulajatele viiskümmend kuni sada

December 4th, 2013

27. novembril esines Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik Erki Bahovski Pärnu Väärikate ülikooli poolesajale kuulajale Euroopa kodaniku teemal.

Erki Bahovski

Kuna lõppev aasta on Euroopas olnud pühendatud kodanikule, siis oli Bahovski ettekanne hästi ajastatud ja suunatud ühele innukamale õpilaskonnale, kes soovib end pidevalt tähtsamate asjadega nii Eestis kui terves maailmas kursis hoida. Bahovski sõnul polevat ta ammu enam korraga nii suurele auditooriumile esinenud. Loengu muutis erilisemaks seegi, et kuulajaskonna hulgas viibis mõne tunni pärast 100-aastaseks saav õpilane August Puuste, kelle sirge rüht, hea mälu kaugest minevikust ja eilsest päevast ning eluterve mõtlemisvõime on suurepäraseks eeskujuks meile kõigile.

Bahovski ütles sisejuhatuseks, et Euroopa tuleviku üle otsustamisel tuleb endale teadvustada minevikku ja selgitada asjade hetkeseisu. Olulisi otsuseid pole võimalik langetada ilma nende sisusse süvenemata ja selleks, et kodanikud aduksid end selles maailmajaos kaasarääkivaina, peavad siinsed inimesed olema hästi teavitatud.

Mida tähendab kodakondsus Euroopas? Kodakondsuse mõiste hakkas vaikselt arenema vanas Kreekas, aga leidis suuremat rakendust vana Rooma impeeriumis. Ladina keelne sõna civitas tähendab kuulumist kuhugile kogukonda ja sellest ka selle sõna rahvusvaheline kasutus kodakondsuse tähisena.

Euroopa kodakondsuse väljakujunemise tee alguses sai tähtsaks dokumendiks Magna Carta, millega Inglismaa kuningas John andis oma ülikutele teatud õiguseid. Enne seda oli valitseja peaaegu piiramatu võimuga. Kuna John’il õnnestus minna tülli oma ülikutega, siis poliitilise võitluse tulemusena lepitigi kokku eelnimetatud dokumendi koostamises. Dokumendis oli kirjas, et kuningas ei saa teha tähtsamaid otsuseid ilma ülikute nõusolekuta. Kõige tähtsam oli aga sellejuures põhimõte inimese põhiolemuslikust vabadusest. Dokumendis oli selgelt kirjas, et inimene ei kuulu kuningale või kellegile teisele isikule.

Edasi tuli valgustusaeg, kus kadus valitseja võimumonopol. Enne seda oli hiilgavaimaks ainuvõimu esindaja näiteks Louis XIV, keda tunti juhtlausest: “Riik, see olen mina”. Valgustusaja saabudes öeldi, et ka rahval on õigus valitseda ja kuningaid või keisreid ei pane Jumal paika. Sellest tuleneb Eesti Põhiseaduse § 1, mis ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. See seaduse säte tuleb valgustusajast. Valitsejad peavad valitsema rahvalt saadud mandaadi alusel.

Edasi mõeldes tekib küsimus – kes valisid Euroopale liidrid? Küsimus on päris valus. Ehkki Euroopa komisjoni juhid pannakse paika nende poliitikute poolt, kes on valitud liikmesriikide peaministrite või presidentide poolt, siis nemad ise ei ole valitud. Siin tekibki küsimus, kuidas Euroopa valib endale liidrid? Igasugune kodakondsus ja kokkukuulumise tunne annab üksnes kindlad õigused. Praegu käib Euroopas suur vaidlus selle üle – kas ja kuidas tuleb valimised teha. Selles peitubki võti.

Praegu oleme Eesti Vabariigi kodanikud ennekõike ja võibolla natuke tunneme ennast ka Euroopa kodanikena. Kindlasti on Euroopa praegu veel väga paljude jaoks hästi kauge. Tunneme, et kõik sünnib kusagil Brüsselis, Luxembourgis, Strasbourgis ja meist ei sõltu midagi. Kui saaksime otse valida endale esindajaid Euroopa Parlamenti või komisjoni, oleks raske oletada võimalikke muutusi. Aga Bahovski loodab, et midagi muutuks siiski.

Eraldi küsimus on ka presidendi valimistest. Kui rahvas saaks otse valida presidenti, siis koguks valituks osutunud kandidaat määratult suurema arvu hääli kui näiteks parlamendi saadik. See võiks tähendada presidendile ka suuremaid õiguseid. Sealt edasi tekib küsimus rahvusriikide hääle mõjule pääsemisest juhul kui liikmesriikide valijad on andnud rahvana oma toetuse ühele inimesele. Sama küsimus on pikalt üleval püsinud ka Eestis, kus arutatakse presidendi otsevalimise mõeldavust.

Enne 1648. aasta Vestfaali rahu ei olnud riigi piirid puutumatult pühad. Kui mõnele välisriigile ei meeldinud mingi usk või muu asi, võis ta alustada sõda ja seda peeti enne 30-aastast sõda täiesti normaalseks. Kuna nimetatud sõda oli määratu hävitusjõuga ja jättis Saksamaa ilma paljudest asjadest, mõisteti vajadust uute reeglite järele. Siis tuligi koos Vestfaali rahuga selline loosung: „Kelle valitsus, selle usk“. Sealt peale hakkas tekkima põhimõte, et välisriigi valitsus ei tohi sekkuda teise riigi siseasjadesse. Siiski ei sünni midagi üle öö ja rahvusriigid, nagu meie seda mõistame, tekkisid alles XIX sajandil. Eestis tekkis rahvus siinsamas linnas, Pärnus, alles siis kui Perno Postimees Jannseni juhatusel 1857. aastal tuli välja sõnaga eestlus. Seni olid eestlased ise ennast kutsunud maarahvaks.

1913 oli viimane rahuaasta enne suuri Euroopa sõdasid: 1914 puhkes I Maailmasõda ja 1939 II Maailmasõda. Kuna mõlemad sõjad külvasid niivõrd suurt laastamistööd, tekkis küsimus sõdade vajalikkusest. Varem valitses arusaam, et sõda pole küll poliitikas päris igapäevane, aga siiski kaunis tavaline nähtus. Kui midagi ei meeldinud, võeti relvad ja püüti lahinguväljadel oma pealejäämist kinnitada. Aga kuna relvastus arenes väga jõudsalt ja seoses Prantsuse revolutsiooniga oli tekkinud massiarmee, mis võttis sõjaväkke suure hulga elanikkonnast, hävitades arvestatavalt palju mehi (sama hiljem ka kahes maailmasõjas), polnud ka enam selget arusaama sõdade kaotajast ja võitjast, siis võtsid poliitikud nõuks midagi muuta.

Tekkis arusaam, et pärast 30-aastast sõda tekkinud olukord vajab teistsugust lahendust ja II Maailmasõja lõppedes leiti, et näiteks Saksamaa ning Prantsusmaa võiksid loovutada väheke oma suveräänsusest, sest vastasel korral võinuks sõda uuesti puhkeda. Need ongi olnud Euroopa Liidu sisearengud. 1950. a asutati söe ja terase ühendus, mida peetaksegi Euroopa Liidu loomise alguseks. Miks mitte šokolaadi ja piima ühendus? Mõte oli selles, et riigid loobuvad iseseisvast kontrollist söe ja terase tootmise üle, loovutades selle riikidest väljapoole. Kuna sütt ja terast kasutati relvade tootmiseks ja viis aastat pärast sõja lõppu riigid sellest loobusid, siis loodeti sellega uuest sõjast hoiduda.

Aegajalt on ajalehte Financial Times'i kutustud Euroopa Liidu mitteametlikuks häälekandjaks, mida loomulikult kõik ei loe. Seda loevad pankurid, ärimehed, poliitikud, Brüsseli ametnikud ja veel mõned huvilised. Loetakse ka Eestis, aga terves Euroopas see siiski väga populaarne ei ole kuna ilmub inglise keeles.

1957. aastal sõlmisid 6 riiki Euroopa Liidu aluslepingu (ladina keeles sui generis), mis tähendas uut taset rahvusvahelistes suhetes.

Ajakirjandust jälgides räägitakse peamiselt kolmest probleemist: demokraatiast, et kodanikud ei saa valimas käija; riigid ei suuda omavahel kokku leppida ja igaüks ajab oma asja; Euroopa Liit vajab paremini toimimise nimel reformi. Bahovski arvates tuleks neid asju käsitleda koos. Praegused märgid näitavad, et kõige kolme asjaga tegeletakse ja leidub neid, kes võtavad seda kõike ühe tervikuna.

Ekraanil näidatud diagrammilt võis näha, et madala majanduskasvuga on Euroopa Liidu liikmesriigid ja eriti võimsa kasvuga Aasia riigid. Nende prognoositavad kasvuprotsendid on 2,5-2,6. Samas euroala protsendid ei ole palju muutunud. Küsimus ongi selles, kuidas Euroopa Liit püsiks konkurentsis? Hiina, India, Jaapan, Brasiilia lähevad lihtsalt eest ära. Rahva arvult on kaks esimest väga suured: Hiinas elab 1,3 miljardit inimest ja arvatakse, et peatselt läheb India Hiinast mööda. Võrreldes neid riike Euroopa Liiduga näeb üht väga olulist erinevust. Kõik teised saavad otsuseid teha väga kiiresti, aga Euroopa Liidul puudub see võimalus. Näiteks USA-s teeb peamisi otsuseid föderaalreserv, mis on keskpanganduse süsteem. See loodi Ameerika Ühendriikide Kongressi otsusega juba 1913. aastal. Mujal riikides teevad sama majandusministeeriumid, Hiinas kommunistlik partei, aga loomulikult konsulteerivad nemadki majandusinimestega.

Palju hõlpsam on igal riigil iseseisvalt majandusotsuseid vastu võtta. Hoopis keerukam on Euroopa Liidus, kus kõike tuleb kooskõlastada 17 liikmesriigiga, üldiselt aga 28 riigi vahel. Euroopa Liidu konkurentsis püsimiseks peaksid otsused kiiremini jõustuma, et jõuda USA-le või Hiinale järele. Aga see eeldaks võimu koondumist Brüsselisse. Samas ei taha riigid oma võimu ära anda. Nii tekibki küsimus suveräänsuse jagamisest. Näiteks, kas Eesti otsustab ise maksude üle või annab selle Brüsselile?

Paaril-kolmel aastatel on räägitud ka liidu ühtsest eelarvest ja eelarve distsipliini kontrollist. Kuid ühtki eelarvet ei saaks kontrollida ilma kontrollita sissetulekute ja maksude üle. Bahovski rääkis, et tema ei ole see prohvet, kes ütleks kuidas peaks tegema. Poliitikud on valikute ees. Brüsselis peaksid nad ütlema, et mängivad Euroopa ühiste huvide nimel kaasa, aga koju tulles kinnitavad, et pole midagi ära andnud.

Viimastel aastatel on Euroopa komisjonide kätte läinud rohkem võimu, sest mõned riigid nagu Kreeka, vahepeal ka Küpros, ei suutnud täita eelarve distsipliini. Nii võetigi Brüsselis eelarve kontrolli rohkem üle.

Aga kui Brüssel võtab järjest rohkem võimu enda kätte, tekibki taas legitiimsuse ehk seaduslikkuse küsimus valimistest. Tuleb hakata mõtlema sellele, kas tulevikus saab olema föderatsioon, Euroopa ühendriigid või mitte, aga liidrid tuleks ikkagi valida. Kriisis kõneldi sellest, et Euroopa Liit ei saa enam jätkata endiselt, aga sel juhul peaks teadma kuhu tahetakse välja jõuda. Sihitult rabelemisel ei ole samuti erilist mõtet. Ettepanekud viitavad sellele, et teatud suundades mõeldakse.

Mis oleks Eesti huvidest lähtuvalt parem lahendus? Riigikontrolli esimees Mihkel Oviir peab Eesti huviks Euroopa föderatsiooni. Endine kahekordne peaminister Mart Laar peab Euroopa Parlamendi valimistel oluliseks mitmekihilisi valimisringkondasid. Praegu valitakse igast riigist ise saadikud Euroopa Parlamenti. Eestil on 6 kohta, aga paralamendis ei jaotu kohad maade vahel vaid poliitiliste parteide vahel. Teiste sõnadega Eesti saadikud ei moodusta parlamendis ühtset gruppi. Vandeadvokaat Jüri Raidla näeb Euroopa ühendriikide tulekut, milleks fiskaallepe annab olulise aluse. Toomas Hendrik Ilves on viidanud USA kogemusele kahekojalisest parlamendist, kus kongress koosneb esindajate kojast ja senatist. Praegune Euroopa Parlament on seevastu ühekojaline, mis tekitab probleemi riikide ebavõrdse esindatuse tõttu.

Sajandat sünnipäeva (28 nov) tähistav August Puuste ja Väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli

Millised on praegused võimalused Euroopa asjades kaasa rääkida? On olemas põhiõiguste harta, mis jõustus koos Lissaboni lepinguga 2009. aastal. Selles on Euroopa kodanike õigused, mis annab näiteks õiguse pöörduda eesti keeles mingi Euroopa Liidu asutuse poole, kust antav vastus tuleb samuti samas keeles. See on kindlasti väga oluline õigus. Lissaboni lepinguga tuli ka kodanikualgatus. See võimaldab liidu kodanikul ka ise seadusi algatada. Tingimuseks on, et seadus puudutaks tervet Euroopat, aga mitte kohaliku tähtsusega kergliiklusteed või looduskaitse alust puud suvalises külas. Seadusealgatus peaks olema Euroopa komisjoni pädevuses ja saama kogutud miljon allkirja vähemalt seitsmest liikmesriigist. Eestist peaks olema minimaalne allkirjade arv 4500. See on küll keeruline, aga Eestis on juba algust tehtud ja mingisugused asjad ka jõus. Eestis on tehtud katset jõustada seadusega kõigile inimestele vaba ligipääs Internetile.

Samal teemal:

Pärnu Väärikate Ülikooli populaarsus püsib endiselt kõrgel

Väärikad lõpetasid neljanda õppeaasta

Helir-Valdor Seeder esines Pärnu Väärikate ülikooli kuulajatele

Peaminister esineb kohe pärast Vatikanist saabumist Pärnu Väärikate ülikoolile

Väärikate Ülikoolis kõneldi avanevast elektriturust

Trivimi Velliste rääkis saja-aastasest Eesti riigist

Kuidas supelsaksad Pärnu vallutasid?

President Toomas Hendrik Ilves esines Pärnumaa väärikatele

Rekordarv Pärnu Väärikate Ülikooli õppureid

Ilm, ilmastik ja kliima oli Andres Tarandi vestluse teemaks Pärnu Tervise kultuurikeskuses

Hardo Aasmäe esines taas Pärnu Väärikate Ülikoolis

Annely Akkermann loenguga Väärikate Ülikooli ees

Siseminister esines Pärnu Väärikate Ülikooli kuulajatele

Toomas Kivimägi esines Väärikate ülikooli kuulajate ees

Väärikate ülikool alustas tegevust Pärnu kolledžis

Jäta vastus