Blogi avalehel

Aldo Kalsi kõne Eesti Terviklikkuse initsiatiivgrupi kogutud allkirjade üleandmisel

June 20th, 2014

Täna toimus Eesti Rahva Muuseumi näitustemaja saalis 2005. aastal Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitava piirilepingu vastu Eesti Terviklikkuse initsiatiivgrupi poolt kogutud allkirjade hoiule andmine Eesti Rahva Muuseumile. Allkirjade üleandmise sündmusel kõneles Aldo Kals, kelle sõnavõtt on siin täies mahus äratoodud.

Aldo Kals Lossi platsil Tallinnas

Suur tänu Eesti Rahva Muuseumile võimaluse eest anda pidulikus õhkkonnas muuseumile säilitamiseks üle tähtsaid ajaloodokumente. Need sisaldavad 2005. aastal Eesti-Vene kavandatava piirilepingu vastu kogutud 13032 protestiallkirja! Kindlasti kasutavad tulevased isamaalised juristid ja poliitikud neid süütõendina nende vastu, kes uut piirilepingut sõlmides ja ratifitseerides ilmselgelt rikkusid Eesti Vabariigi põhiseadust ja territoriaalset terviklikkust.

Eesti Vabariigi olemasolu on ajaloo ime ja meepott igale eestlasele ja Eestit austavale muulasele. Vanasõna ütleb, et tõrvatilk võib kogu meepoti ära rikkuda. Selleks tõrvatilgaks on juba 20 aastat taganemine Eesti Vabariigi põhiseadusest ja riigi territoriaalsest terviklikkusest.

Olgu öeldud mõned sõnad piirilepingu aastatepikkuse saaga kohta. Meie põhiseaduse tegijad nägid ette probleeme ida suunal ja kirjutasid põhiseadusesse targu sisse Tartu rahulepinguga määratletud idapiiri. Ometi on seda põhiseaduse pügalat nurgaadvokaadi võtetega suudetud olematuks teha.

Aastatel 1991-1994 oldi Eesti territoriaalse terviklikkuse küsimuses õigel teel. Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel ja see käib ka riigipiiri kohta.

Siis astusime allakäigu trepile, mille esimeseks astmeks oli loobumine oma rahvusvaheliselt tunnustatud seaduslikust territooriumist. Jutt on suuremast osast Petseri maakonnast koos maakonnalinnaga ja kolmest Virumaa vallast koos Jaanilinnaga. Loovutatud ala on Saaremaa suurune ja 5% kogu Eesti pindalast. Asjatundjate arvates on selle väärtus vähemalt triljon eurot. President Arnold Rüütel on seda rahanumbrit koguni mitmuses öelnud!

Allakäigu trepi järgmiseks astmeks oli loobumine Tartu rahulepingust seeläbi, et olime nõus maaloovutuseks vähimagi vihjeta meie põhiseaduse koostisosale, Tartu rahulepingule. Kui me ise ei austa Tartu rahulepingut, miks peaksid seda teised tegema?

Meie riigiisad arvasid teadvat, et de facto piirilepingu puudumine on takistuseks astumisel Euroopa Liitu ja NATO-sse. Seetõttu oli piirilepingu amokijooks ehk iga hinna eest sõlmimine kuni 2004. aastani nende seisukohalt mõistetav. Tegelikult sellist nõuet polnud. 2004. aastal võinuks rahumeeli aja maha võtta ja kokku lugeda tuulde loobitud miljoneid kroone, mida raisati Eestile kahjulikele piiriläbirääkimistele. Teisisõnu võinuks oskuste ja võimete puudumisel jätta hüvasti idapiiri teemaga ja küsimus paremate aegade saabumiseni külmutada.

Selle asemel me aga astume allakäigu trepil järjest sügavamale. Uute astmete täpseid nimesid me hetkel ei tea, aga nende ühine nimetaja on „kaasmaalaste ebavõrdne kohtlemine”. Sellesisulisi etteheiteid me kuuleme Brüsselist ja mujalt pidevalt. Kogenud poliitikud on hoiatanud, et allakäigu trepp viib kuristikku, kus juba olime.

Palume setudelt andestust, et me pole Eesti Vabariigi Petseri maakonna taastamiseks suutnud midagi ära teha. See võla- ja süükoorem on üsna ränk – oleme kaasosalised setude genotsiidis. Me pole aidanud setusid, et neil oleks ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga tagatud voli oma põlisele asualale. Nõndanimetatud reaalpoliitikal pole kohta meie elus, kui selle hinnaks on setu hõimu reetmine! Täna, täpselt üheksa aastat tagasi tegi seda meie Riigikogu. Oleks vaja, et see ei korduks!

Tänan 2005. aasta allkirjade aktsioonis juhtivalt tegutsenud Erwin Parit, Ilmar Vananurme, Mart Niklust, Osvald Saskot ja väga paljusid teisi vabatahtlikke! Kõik see toimus kodanikualgatuse korras nende poolt, kes valutasid südant Eesti riigi territoriaalse terviklikkuse pärast.

Samal teemal:

Rühma Eesti aasta emade ja isade avaldus

Piirileppe küsimuses avaldasid pärnakad arvamust nii kodulinnas kui Tallinnas

Eesti rahvas, piirilepe ja Põhiseadus?

Ajaloolane Aldo Kals: Tulemas on uus alandav hääletu alistumine

Pärnumaalased käisid pealinnas piirilepingu vastu meelt avaldamas

Tartu rahu äraandmine ja piirileppe tagajärjed

Eestiaegne mees alla ei anna: rahvahääletusel piirileping läbi ei läheks

Kas Eesti−Vene piirikõnelused on nagu lõõtspill, mis kohe alguses võimalikult laiali tõmmati?

Aldo Kals: Eesti ühiskond ei lepi iial nurgaadvokaadi võtetega põhiseadust rikkudes koostatud uue piirilepinguga

Pärnus austati Vabadussõjas langenuid ja muretseti valitsuse tegevuse pärast

Pärnus tähistatakse Tartu rahulepingu aastapäeva, kas viimast korda?

Martensi väljakul tauniti ettevalmistatud piirilepingut

Pärnu Valijate Mõtteklubi teemaks oli riigipiir

Jüri Saar: Esmalt liiduleping, nüüd siis piirileping

2 vastus “Aldo Kalsi kõne Eesti Terviklikkuse initsiatiivgrupi kogutud allkirjade üleandmisel”

  1. Rein Vanja:

    Tervitan koosviibijaid! Mäletame, et vabanemine NSV Liidu okupatsiooni ikkest algas ihalusega Eesti Vabariigi taastamiseks nii nagu ta oli. Eelmise sajandi üheksakümnendatel oli meil kõigil
    ainuke soov, et meie elu jätkuks võimalikult kõiges sealt, kus see 1940. aastal vägivaldselt katkestati. Lootsime riigi desovetiseerimist, debolševiseerimist, derussifitseerimist. Meie viga oli siis selles, et me ainult lootsime, ega jälginud, et need lootused ka täide läheks.
    Lisaks nendele lootustele oli meil ka konkreetne õiglustunne, mis ootas ka konkreetseid tegusi. Aeg läks – aga lootused olid visad täituma, väideti, et meil ei ole jõudu, mis meid aitaks. Miks aga unustati ära meie kodanikkond, kes olid siiski valmis osalema kodu kordategemise protsessis? Kahjuks aga läks kõik vastupidi – valimisseadusega võeti kodanikkonnalt praktiliselt võimalus riigi poliitikas kaasa rääkida – isegi valimistulemused olid kõvasti moonutatud nn. “häälte ülekandmise meetodiga”. Arglikult hakati rääkima “piiri vajalikkusest idanaabriga”, väites kummaliselt, et kui me revideerime ainult Tartu rahulepingu Artikkel III-e, siis jääb muu lepitu ikkagi kehtima… Rahval tekkis ohutunne, eriti olid mures senini okupeeritud 5,2 protsendilt Eesti territooriumilt pärit Eesti elanikud. Valitsema pääsenud aga hirmutasid rahvast, et meil ei ole vaja lisavenelasi… Fakt on aga see, et okupeeritud Petserimaal elavad Eesti Vabariigis elanud venelased on Eesti riigile lojaalsemad kui Eestisse okupatsiooniajal kutsumata sissetoodud/tulnud juhuslik nõukogude kontingent…
    Tehes suuri sõnu “Tartu rahulepingust kui Eesti riigi sünnitunnistusest” asuti aga sisuliselt seda lepingut reetma. 2005. aastal esimene katse ebaõnnestus: rahva suus paet-puutini paktiks nimetatava sobingu ratifitseerimisel Riigikogus meenutati Tartu rahulepingut. See aga ei sobinud lepingu teisele poolele.
    Siin soovis ka rahvas öelda oma sõna sekka – peeti koosolekuid, koguti allkirju, aga see oli kurtidele kõrvadele – siis oli juba valitsuskartell endas nii kindel, et ei vaevutud rahva küsimustele isegi vastama. Siiani on üleval küsimus, miks on vaja rutata, kui Tartu rahuleping, kui Rahvusvaheliste lepingute registris senini registreeritud leping on ikka veel kehtiv?
    Teiseks jääb arusaamatuks, kuidas ikkagi nõutakse teiselt lepinguosaliselt senini täitmata Tartu rahulepingus kokkulepitu täitmist?
    See, et rahva ohutunne oli õigustatud – näitab selgelt meie idanaabri käitumine Ukrainas, kus lihtsalt murti kõiki enda poolt allakirjutatud lepinguid.
    Meie viimane lootus on, et need Ukraina sündmused avasid silmad meie riigikogulastel, kes ometi ei saa reeta oma isade ja vanaisade võitlust Vabadussõjas ja selle hiilgavat tulemust – Tartu rahulepingut! Lepingut, mille sõlmimisel oldi esimest korda viimase 700 aasta jooksul lepingu sõlmimisel subjektideks, aga mitte pelgalt kauplemisobjektideks! Meie rahvas on endiselt talupoeglikult visa!

  2. Ants Rannula:

    Loota riigikogule ja partorgidele – tulemus on olemas.
    Põhiseadust pole, on Seaduse muutmise muudatused,valimisseadus soosib parteisid.
    Valijad on olnud senini partorgide juhtida. Lambakarjale on vaja juhtoinast ja senini on seda teinud edukalt partorgid. Millise seaduse alusel saaks parteide saadikuid muuta RAHVA SAADIKUTEKS?
    Süüdistan valijat ,et EESTI VABARIIGIST tehti parteide A/S eesti.

Jäta vastus