Blogi avalehel

Väärikad tutvusid Läti väärtusliku mõisapärandiga

July 23rd, 2014

Eile hilisõhtul jõudsid esmaspäeva hommikul Läti mõisatesse ja lossidesse külastusreisi alustanud Pärnu Väärikate ülikooli kuulajad tagasi kodupaika. Ümmarguselt poolesaja tunni sisse mahtunud muljed nähtust-kuuldust on väga värsked, head ja mitmel juhul isegi ülivõrdes kirjeldatavad.

Rundale barokkloss hoovi poolt vaadatuna

Varahommikune jalutuskäik Jelgavas

Lätimaa asub pärnakatele nii lähedal, et mõnel juhul unustatakse isegi eristumine kahe riigi vahel. Kuidagi kummaline oli kuulda mõne reisilise suust kiitvat hüüatust tunnustamist väärivate lätlaste saavutuste suhtes. Kuulsin midagi sarnast: „See on juba nagu midagi välismaal…!“ Kas Läti polegi siis välismaa? Või elatakse ikka alles Nõukogude okupatsiooniaegses minevikus, kui Eesti ja Läti arvati ühtsesse Vene impeeriumi kooslusesse? Teisest küljest tekitab Euroopa Liitu kuulumine ja ühises rahasüsteemis arveldamine taas samastumise märke kahe väga erineva keelega rahva vahel. Ei tohi ka unustada veidi kaugemat minevikku, kui Pärnumaa kuulus veel Liivimaa alla ja Riia oli meie pealinn. Nüüd on Läti pealinn kogu Baltikumi keskseim metropol.

Ilmar Prants

Mõtlema paneva seiga esitas reisijuht Ilmar Prants, kes on Tensi-Reisid giid. Hiljuti pakutud ühe Tallinna gümnaasiumi 9. klassi õpilastele valikut, kuhu minna eksursioonile. Küsitlusel selgus, et 30% õpilastest oli juba külastanud Itaaliat, pooled Egiptust ja üks laps Leedut. Kui soovitati järgmiseks sihtpunktiks Lätit, siis olevat taoline pakkumine ilma pikema arutluseta kohe kõrvale tõrjutud. Seal polevat midagi vaadatavat ega ahvatlevat. Eelistati hoopis Rootsi Kuningriiki. Pikal merereisil saavat kaks ööd järjestikku diskotada.

Bauska kindlus

Tegemist on selge teadmatusega, kui arvatakse, et lähinaabruses pole midagi uudset või avastamisväärset ja eksootilist laadi elamusi leiab üksnes kaugete merede või mägede tagant. Väheke piinlik tunnistada, aga ei salga, et pole ka ise taasiseseisvunud Lätit mitte kordagi huvireisijana külastanud. Viimati veetsin eelmisel kuul ühe päeva Strenčis, aga sedagi rohkem ülesannetega seotult. Varasemad reisid on viinud korduvalt Skandinaaviasse või hoopis kaugemale, kusagile Aafrika looderanniku lähedal asuvatele Atlandi ookeani saartele.

Läti lipp Malpilsi mõisa hoonel

Iklas piiriületamise järel andis esimesena selgelt mõistetavalt istumine tunda, et Eesti jäi selja taha. Lapitud ja konarlik tee pole võrreldav meie sileda Riia maanteega ja tahtmatult tekitas esmamulje kiusatuse võrrelda ennast lõunanaabritega. Tegelikult on see piirkond samasugune Läti ääremaa, mida võib ka Eestimaal mitmel pool kohata. Aga just siinsel ääremaal on tehtud suurt jõupingutust selleks, et midagi oleks pakkuda rohkem kui iseendale. Esmaspäeva hommikul seisis veel küllaga autosid suure tee ääres ja polnud vähe seljakottidega kodu suunas sammujaid. Kaheksandat suve peeti kolmel päeval Salacgrivas Baltikumi suurimat muusikafestivali Positivus, kuhu oli kogunenud umbes 6000 eestlastki.

Kolmel tasapinnal ristmik Riias

Mis puutub lõunanaabrite teedesse, siis on tõepoolest majanduslangus jätnud Läti majandusse, kaasa arvatud teedesse sügavamad jäljed. Aga edasi sõites võis veenduda, et Läti on taas tõusmas. Paranevad ka teed, mis ühendavad meie reisiseltskonda huvitanud paiku. Jätsime Via Baltica maha ja pöördusime sellelt vasakule, esimeseks reisisihiks Birini loss ja aed, mis asub Limbaži piirkonda jäävas Vidriži vallas.

Birini loss

Kohapeal selgus esimene ebameeldiv üllatus. Kuigi veel eelmisel päeval olid lätlased kinnitanud lossi külastamise võimalust, jõuti siiski enne meie saabumist meelt muuta ja võtta uhketesse ruumidesse hoopis pulmalised, kelle pealt laekus muidugi suurem teenistus, kui üürikest aega lossi uudistajatelt. Viisakas ja kultuurselt tagasihoidlik seltskond ei lasknud sellest ennast häirida, sest kaunis päikeseküllane ilm tõotas veel väga palju meeldivaid elamusi. Pealegi ei kujunenud kohale minek asjatuks tühisõiduks, sest kauni kujundusega hoonet ümbritsevad pargid minetasid kujutlusvõime sellest, kas hoone sisemus suudabki konkureerida ümbriteseva iluga. Erinevatel aegadel on rajatud kokku 4 parki, millest üks asub tallide ümber ja sinna juurde kuuluvad armunute tamm ning linnuaed.

Pisike aiaskulptuur Birini lossi pargis

Saabujaid tervitas ühes lossi nurgatornis pesitsev kurepere, kus ema parajasti lastele tiivasirutuse harjutusi korraldas. Lisaks kureperele on lossi omanike hulgas varem olnud ka näiteks Tuhala kandist pärit kuulus kartograaf Ludvig August von Mellin, kes koostas Liivimaa atlase. Nime sai loss siiski 1574. aastal selle omaniku Johann Büringi järgi. Uue härrastemaja sai mõis 1857. aastal.

Malpilsi mõisahoone dekoratsioon

Põhja-Lätis (Vidzemes) asub ka 1760. aastal ehitatud Malpilsi mõisahoone. Teel sinna läbisime ammuste liivlaste kunagisi elupaiku Vidzeme lääne poolses osas ja giid kasutas sõiduaega ka sellele tähelepanu juhtimiseks. Liivlastest pole teatud aegadel piisavalt hoolitud ja Ilmari arvates on eestlaste lähim hõim ka ise ennast pisut häbenenud. Nii võib liivi keele oskajaid olla järel kõigest paarisaja ringis. Ilmar rääkis teel ühest mõisast teise pidevalt väga paljudest asjadest ja ei jätnud nimetamata bussiaknast mööduvaid olulisi objekte. See muutis Lätiga tuttavamaks saamise palju mitmekülgsemaks. Giid tegi seda, mida eelnevalt koostatud programm poleks teda kohustanud. Kahtlematult nautis ta oma tööd, kuulajaid ja Lätimaad.

Mall Palm, Väärikate ülikooli poolne reisikorraldaja ja Wilhelm Bockslafil

Malpilsi mõisa aias on püstitatud mälestusmärk saksa arhitektile Wilhelm Bockslafile. 1905. aasta revolutsiooni ajal põletatud mõisa taastamise tellis Aleksander von Grote. Praeguse väljanäegemise omandas mõis 1911. aastal. Veekogus äratasid reisiseltskonna tähelepanu tavatult suurte õitega vesiroosid, mis ilmselt on aretatud taimedena sinna toodud.

Vaade ümbrusele Jaunmokase tornist

Esimesel päeval viimasena külastatud Jaunmokas on 1901. aastal valminud jahimõis, mis ehitati šoti päritolu töösturist Riia linnapeale George Armsteadile. Arhitektiks oli mitmete Eesti historistlike hoonete looja Wilhelm Bockslaff. Võimalus torni ronida avas võrratud vaatepildid ümberkaudsele loodusele.

Jurmalas näeb kõikjal ehitamist

Et mõisate nägemisele meeldivat vaheldust pakkuda ja kuuma ilma käest jahutavasse merevette pageda, võeti aega ka Jurmalasse põigata. Läti keeles tähendabki jurmala ‘mereäärne’. Sellel mereäärsel linnal on pikkust 33 kilomeetrit ja koosneb ridamisi väikestest keskustest, mida on ühtekokku tervelt kuraditosina jagu. Linn on 57 tuhande elanikuga, nagu Pärnugi ühel etapil 60 tuhande ligi hakkas küündima. Ilmar palus bussil sõita kaunite vanade puumajade ja uute tänapäevaste hotellide piirkonda. Seejuures pidime kiitma meie tublit bussijuhti, kelle nimi on Maidu Kimask. Väga pika Sebele kuuluva bussiga kitsastel tänavaristmikel pöörete sooritamine nõudis tõelise trikimeistri oskuseid. Aga sellest ülivajalikust kogemusest ei tundnud Maidu vähimatki puudust ja liikus teiste autode vahel uskumatu kerguse ja millimeetrites mõõdetava täpsusega, jäädes seejuures sama rahulikuks, nagu istuks tillukese WV mardika salongis.

Jurmalas näeb kõikjal ehitamist

Peatusime eestlastele kuuluva kõrge spaahotelli parklas, kust polnud kaugel randa minna. Veel lähemal asub linna kesktänav Jomas iela, mille ühes otsas on raudtee vaksal ja selle lähedal skulptuur “Lāčplēsis”, mis taastati 2003. aastal. Jurmala on suuresti tellingutes, ehitatakse väga palju. Pärnakates võib see isegi kadedust tekitada, sest Pärnugi on kuurortlinn ja teeniks puhkamise võimaluste laiendamiselt lisatulu.

Jelgava loss

Öömajale sätiti end kunagises Kuramaa hertsogiriigi pealinnas Jelgavas, mis on Pärnu sõpruslinn. Linn purustati peamiselt venelaste poolt täielikult. Üksikud kirikud ja mõned muud hooned on taastatud. Õnneks on püsti ka Jelgava loss, mis on kõige silmapaistvaim mälestis hertsogiriigi ajast. Kuramaa hertsogi Ernst Johann Bironi talveresidentsina kasutusel olnud hiigelhoone ehitati Rastrelli poolt ülemöödunud sajandil. See on Baltikumis üks suurimaid barokkehitisi, kus nüüd asub Läti Põllumajandusülikool. Giidi sõnul teevad muinsuskaitsenõuded hoone haldamise väga kulukaks, sest pole lubatud kasutada kauapüsivaid eurovärve. Vanad värvid kooruvad aga mõne aastaga maha ja jälle tuleb tonnide viisi värvi seintele kanda. Sama hoone keldris paiknevad Kuramaa hertsogite hauakambrid, mida samuti külastasime.

Rundale barokkloss Prantsuse stiilis aia poolt vaadatuna

Kuna uudistest käis läbi Riia venelaste toetus Ukraina terroristide tegevusele, siis tuli kohaliku lätlasega põgusalt jutuks ka poliitika ja leppimatud eriarvamused muulastega, keda Jelgavas on 45%, Riias paraku üle poolte. Endiselt määratleb osa venelasi oma rahvuslikku identiteeti vabastajatena, kellele peaksid Läti riigis teatud eriõigused kehtima. Totaalsed purustamised, millel puudus II Maailmasõja käigus praktiline otstarve ja puudub ka täna Ukraina Ida piirkondades mõistetav põhjendus, näivad kestvat ühe osa inimeste meelsuses muutumatul kujul läbi aegade. Rahvuslike mälestusmärkide hävitamine ja nende taastamisele vastuseis ning vene kogukonna paremaks arvamine siinsete põlisasukate ees – need on kokkuvõtlikult läti rahva üheks murekohaks, millele tuleb rahulikult elamise asemel oma aega ja energiat panustada. Parajasti reisil viibimise päeval kehtestas Läti välisministeerium sissesõidukeelu kolmele Venemaa lauljale, kes halvustavad Ukrainat ja toetavad Krimmi annekteerimist.

Rundale lossi aed

Ka Bironi suveresidentsi projekteeris kuulus Rastrell. Baltimaade suurim ja kauneim Rundale barokkloss koos Prantsuse stiilis aiaga asub Bauska lähedal. Lossis leidub 138 ruumi, mis on sisustatud peamiselt rokokoostiilis, esmajoones Kuldsaal ja Valge saal. Hoonega on Nõukogude okupatsiooni ajal üsna ebaperemehelikult ümberkäidud, nagu seda tehti sageli paljude teistegi arhitektuuriväärtustega, aga õnneks suudeti palju taastada.

Täiendav pildigalerii kahest päevast Lätimaal:

Üks vastus “Väärikad tutvusid Läti väärtusliku mõisapärandiga”

  1. Ago Peters:

    Soovitan lugeda Siegfried von Vegesack’i “Balti tragöödia.”

Jäta vastus