Blogi avalehel

Toivo Niiberg: ma olen õpetaja

September 5th, 2014

„Ma ei ole läinud kõrgkoolidesse mitte sellepärast, et koguda kõrgkoolide diplomeid, vaid saatuse rada on lükanud mind ja olen mulle antud katsumused lihtsalt vastu võtnud,“ selgitas Toivo Niiberg.

Toivo Niiberg

Tuntud ka kui Ivo Ivari

Eelmisel nädalal kohtus hingeteadlane Toivo Niiberg Sindi Avatud Noortekeskuses ühise laua taga väikese seltskonna tütarlastega ja kõneles nendega tähtsamatest sõlmedest, millest oluliselt oleneb vastastikuse suhtlemise parim tulemus. Psühholoogia vallas peamiselt laste, teismeliste ja pereküsimustega tegelev professor ei soovinud, et noortekeskuse juhataja esitleks teda akadeemilise kraadi lisamisega. Lihtsa ja tagasihoidliku loomuga mehele piisab täielikult sellestki, kui teda tutvustades nimetatakse üksnes eesnimi, Toivo.

Enne noorte inimeste seltsi istumist leidis ta aega vestelda täiskasvanute inimeste keeles, millest hiljem tuli osaliselt jutuks ka tütarlastega. Siiski polnud meie jutuajamises midagi sellist, mida teismelised oma nooruse tõttu poleks pidanud kuulma.

Helle Vent, ANK juhataja ja Toivo Niiberg loeb oma värsse

Teada on Toivo mitmekülgsus, mis ei piirdu üksnes psühholoogia erivaldkondade tundmisega. Tema huviks on ka aiandus ja nobe kirjutamine. Kirjamehe luuletusi, aforisme ja följetone lugedes tuleb meeles pidada autori varjunime Ivo Ivari. Teisi raamatuid või artikleid kirjutades kasutab aga endiselt oma kodanikunime. Toivo Niiberg kuulub Eesti Huumoriliitu ja Ajakirjanike Liitu ning soovib liituda ka Eesti Kirjanike Liiduga.

Kuna paljude teadmistega mehel on hulk erineva väljundiga töiseid tegevusi, siis tekkis küsimus, kas saaks teda ikkagi veel mingi ühise nimetajaga tituleerida? Psühholoog, aednik ja kirjanik viitavad alati ühele kindlale tegevusele. „Olen õpetaja,“ sain kiire vastuse, kuigi oleksin söandanud ise teda nimetada õpilaseks. Viis kõrgkooli lõpetamist andnuks selleks põhjendatud õiguse.

Suvetöölt innukalt edasi

„ Kui pooleli ei jäta, siis saan veel 6. kõrghariduse ja pereterapeudi kutse. Oleksin sellel aastal lõpetanud, kui poleks väikest õnnetust juhtunud. 3 aastat õppimist eeldab, et kõrgharidus on all – kas arst või psühholoog.“ Milleks nii palju kõrghariduse omandamist? Kas ei piisa ühest või äärmisel juhul paarist kõrgharidusest, et sellele toetuvalt süvenedes elus edasi minna? Ometi ei hämmastanud kõige rohkem paljude kõrgkoolide lõpetamine, vaid veel rohkem üllatas haridustee algus.

„Sain suvetöö matemaatikas ja vene keeles sellepärast, et tekkis konflikt õpetajaga. Õpetaja Palm mulle matemaatikat ei andnud, aga tema juhendamisel tegin suvetöö viiele. Väga tore õpetaja, kes sai aru, et ma pole loll. 21. Koolis olid üldse väga toredad õpetajad, kõigi nimesid ei mäleta. Näiteks füüsika õpetaja oli väga huvitav ja tubli inimene. Ullo Toomi abikaasa Vilja oli meil laulmisõpetaja algklassides. Tema pani kogu 21. Kooli laulma,“ meenutas Toivo sooja tundega Raua tänava kooli, mille lõpetamise järel siirdus spordiinternaatkooli.

„Linnalapsel oli seal väga huvitav. 21. Koolis tekkis mingi vahe. Kes oli direktori või mõne ülemuse laps, aga spordiinternaati tulid maalapsed üle Eesti kokku. Tundsime õlg-õla tunnet ja teineteise toetamist, oli hoopis teine mikrokliima.“

Huvitasid roosid…

Edasi rääkis Toivo hirmus suurest tahtmisest minna Tartusse ülikooli. „Sattusin kogemata Riia mäele ja pool juhuslikult Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse. Vaatasin üle ukse sisse: aiandusagronoomiat, veterinaariat. Olen suviti maal olnud ja meeldib lilledega tegeleda. Nägin aiandusagronoomias väikest konkurssi ja läksingi sisse. Valisin aianduse eriala. Üldse ei kahetse. EPA oli väga vahva kool ja lõpetasin ’77-dal peaaegu cum laude (ladina: “kiitusega”) ära. Üks kolm oli sees, kõik ülejäänud olid viied. Teatud ainetega hästi läbi ei saanud. Mulle öeldi küll, mis pulli ma teen? Aga ma ei teinud marksistliku filosoofiaga nalja.“

„1976 oli Tartus suur üliõpilaste mäss ja mina grupi juhatuses. Mäletan, et mina ise, Riho Mesilane, Tiit Merinäkk, luuleteater – kõik me olime siis sees. Tuli julgeolek ja kõik puistati laiali. Väga palju asju võeti ära, käisin kolm korda ülekuulamisel ja lõpuks sain kaks ettepanekut: kas EKP-sse või KGB-sse. EPA tuli ära lõpetada, astusingi parteisse. Väga head soovitajad olid, üks neist Arnold Rüütel, tolleaegne EPA rektor, väga tore ja soe inimene. Meil olid vabamad tingimused. Paljud asjad mida Tartu Riiklikus Ülikoolis ei tohtinud teha, oli EPA-s lubatud.“

„EPA lõpetamise järel ei tahtnud õpetajaks hakata ja tahtsin kindlasti minna roose kasvatama. Kõigepealt suunatigi Pirita lillekasvatus näidissovhoosi roosikasvatuse agronoomiks, aga suunamine muudeti kehtetuks ja saadeti hoopis Antsla sovhoostehnikumi botaanika õpetajaks. Sain aru, et mind oli tarvis Tallinnast kaugemale saada. Polnud pedagoogikat õppinud, aga sain hakkama. Õpilaskontingent oli seal väga raske. Antslasse minek oli minu jaoks samuti väga hull ettevõtmine, sest Tallinnast käimine võttis 7,5 tundi aega ära. Mõtlesin, et olen nii vähe seal õpetaja kui ma saan olla ja kohe tulen ära. Teadsin, et Nõukogude sõjavägi vabastab lepingust ja pärast seda võib minna kuhu tahad. Antslas olin 2 või 3 kuud õpetaja ja selle järel pääsesin ajateenistusse.“

Õpetajaks läbi psühholoogia tundmise

„Teenisin polaarjoone taga Murmanskis, kus Norra piir kätte paistis. Sõjaväes pidin olema aasta, aga siis lisati ohvitseriks saamiseks pool aastat juurde. Sõjaväes omandasin velskri kutse ja lõpuks edutati mind haigla peavelskriks.“

„Enne sõjaväe lõppemist sain Antslast 200 õpilase allkirjaga kirja, milles paluti tulla tagasi Antslasse. Antslas oli 240 õpilast. Süda läks hardaks, loobusin Piritast ja läksingi Antslasse tagasi. Sealt leidsin ka tulevase abikaasa, kes õppis arstiteaduskonnas. Elu oli selline, et tulin Antslast ära Tartusse, et asuda EPA-sse õppejõuks. Samas ei saanud õpetaja olla, kuna puudus pedagoogiline kutse. Tänapäeval võib igaüks olla õppejõud, kes ei tea mitte midagi metoodikast.“

„Tartu Ülikoolis avati juba ’78-dal psühholoogia osakond. Nii sattusin siis psühholoogiat õppima ainult selleks, et saada pedagoogiks. Psühholoogia eriala võrdsustati pedagoogilise haridusega. Peale Moskva mujal seda võimalust ei pakutud. Kursuse vanem oli dr Noormann alias Tõnu Ots. Lõpetasin ’84-dal ja hakkasin EPA-s õppejõuks. Kuid siis suunati mind ikkagi Moskvasse vägisi, läbisin Moskva Timirjazevi nim Põllumajandusakadeemia pedagoogilise osakonna, praeguse bakalaureuse õppe.“

„Tagasi tulles hakkasid need pöörangud peale. Mulle on väga meeldinud usuteadus ja religioon, olen usklikus peres üleskasvanud. Läksin Helsingi ülikooli kaugõppesse usuteaduskonda, mis kestis 3 aastat. Õppisin alternatiivpedagoogikat, mida meil tol ajal üldse ei õpetatudki.“

„Siis jõudis kätte Eesti Vabariik ja avastati, et Nõukogude psühholoogia ei ole kõige parem. Südametäiega töötasin siis Akadeemias Nord õppejõuna, nii kaua kui Nord eksisteeris, üle kümne aasta. Samal ajal läbisin Tartus täis magistratuuri, aga kaitsesin oma tööd Nordis. Ametlikult lõpetasin Akadeemia Nord filosoofia teaduskonna.“

Truuks jäämine bioloogiale ja psühholoogiale

„Ma ei ole läinud kõrgkoolidesse mitte sellepärast, et koguda kõrgkoolide diplomeid, vaid minu saatuse rada on lükanud mind ja ma olen need katsumused lihtsalt vastu võtnud. Ma ei ole tagasi lükanud seda, mis mulle on antud. Pedagoogika ongi olnud minu punane niit, et olla veelgi parem õpetaja. See ongi see psühholoogiline rada. Nüüd ma olen siis väga palju psühholoogiaga tegelenud, aga edasi kavatsen minna Tartu Ülikooli pereterapeutikat õpetama.“

„Kümme aastat tagasi asutasin Tartusse teraapiakeskuse Katriito (Kati, Triinu, Toivo). Minu tütar on kliiniline psühholoog. Keskuses tegeleme perenõustamise, arvutisõltuvusega.“

„Kaks aastat tagasi läksin jälle Räpinasse, kus olen varem 10 aastat olnud direktor. Nüüd olen poole kohaga aianduskooli köögiviljanduses õpetaja ja poole kohaga psühholoog.“

Kirjutamine

Toivo kuulub vaimupuudega inimesi ühendava ajakirja Vaimupuu  toimetuse kolleegiumi. Kuna raha napib, on ajakiri interneti põhine. „Tore ajakiri, milles ma nõustan ajupuuetega inimesi. Olen algusest peale selle ajakirja juures olnud ja toetanud. Ajakirjanikutööna on see tegevus praegu kõige südamelähedasem. Minu esimesed lood hakkasid ilmuma tudengieas EPA lehes. Vello Lään oli siis 15 aastat selle toimetaja. Vello Lään ongi minu ajakirjanduslik isa. Keeleliselt on mind toetanud ja väga õiglast kriitikat teinud Karin Rummo, Paul-Erik Rummo abikaasa. Tänu temale olen eestikeeleliselt arenenud. Karin oli EPA õpetaja.“

„Vanasti kirjutasid väga palju artikleid ikka eriala inimesed. Nüüd kirjutavad ka need, kes asjast midagi ei tea ja teevad sellega väga palju vigu, alates sõnavara kasutusest. Kuna honorari maksmine on piiratud, siis võib superlolluseid välja lugeda. Seni olen arvatavasti umbes tuhatkond artiklit kirjutanud“

„Kirjastatud raamatute arv küünib nüüd seitsmekümneni. Kirjutamiseks pean hästi palju lugema ja lahti kirjutades vaatama, et teine inimene sellest samuti aru saaks. See on põnev tegevus, milles avastad ka palju vasturääkivusi. Tänapäeval on võimalik kasutada väga palju keeli google vahendusel. Google tõlge on küll väga vigane, aga kui ise teemat valdad, taipad, millest jutt käib. Asja sisu tundes ei ole tähtis, mis keelest tõlgid ka google abil. See muudab asja veel põnevamaks. Ilukirjandust ei saaks muidugi nii tõlkida, aga oma eriala piires on võimalik.“

Võimalus väljaelamiseks

Kogumik sisaldab satiirilise allegooriaga luuletusi, kus inimesed võivad näha kõverpeeglis ka iseennast

„Huvisid on palju, aga põhihobiks jääb luuletuste, aforismide ja följetonide kirjutamine. Nendega elan ennast välja. Bussis on paber ja harilik pliiats kaasas. Hariliku pliiatsiga saab igale poole kirjutada, ka siis kui paber on määrdunud või käsi kriidine. Harilik pliiats on minu põhiline töövahend. Kirjutan huumoriajakirjale Pilkaja, samuti Perekodu, omal ajal Postimees Extra, Õhtulehes on lugusid ilmunud ja paljudes teistes väljaannetes.

„Luulekogumikuna ilmus viimasena „Issanda loomaaed“. 115 luuletust, tegelased loomad. Loomadesse on peidetud kogu inimmaailma absurdsus, headus, halbus ja kõik muu. Seda kirjutasin 25 aastat. Aasta tagasi ilmus nalja ja satiiriga täidetud jõulusalmik. Kasutan väga erinevaid värsimõõte, meeldib eksperimenteerida. Oleme Contraga koos istunud, lugenud oma luulet ja kritiseerinud vastastikku.“ rääkis mitmete kirjandusvõistluste laureaat.

Diagnoosiks: võimu pähe hakkamine

„Poliitikaga alustasin Räpinas Rahvarindest. Olen olnud ka Savisaarega seotud siis kui polnud veel Keskerakonda, aga oli Rahvarinne. Omal ajal astusin Isamaaliitu, millest nüüdseks on saanud IRL. Mõtlen sealt välja astuda. Kõik, kes partei etteotsa astuvad, unustavad ära Eesti rahva, unustavad varsti ära ka oma erakonna. Küll on hirmus, kui võim pähe hakkab. Selle diagnoosi panen kõigile, ka IRL-is, kahjuks.“

„Väga vähesed inimesed elavad võimu juurde pääsemise üle. Enamusele lööb võim pähe. Palju on jooksmist, noored tulevad ja lähevad. Mõned siiski väärivad lugupidamist: Marju Lauristin, Ene Ergma, Arnold Rüütel. Mind teeb kurvaks nende vähesus. Muidugi ei ole olemas puudusteta ja eksimatuid inimesi. Olen olnud 38 aastat õpetaja ja kõiki reforme näinud alates Nõukogude ajast. Uute tulekuga hakatakse vana lammutama. Pole ime, et meil enam haridust ei ole. Õpetajad on tohutult kannatanud ja nende käest ei küsita midagi. Tasuks kuulata vanemaid õpetajaid. Usaldatagu meid kui õpetajaid. Bioloogia õpetajana lähen ma tundi ja õpetan looduse armastust, rohkem ei olegi vaja. Mingi põhisõnavara võiks ju olla sellest, mida ma õpetan, aga mitte 100% ettekirjutatult. 60% olgu õpetaja otsustada. Mul oli väga hea kogemus Nordis bioloogiat õpetades. Viskasime kõik õppeplaanid ja õpikud kõrvale. Kõik tahtsid tundi tulla, lollid tahtsid ka tundi tulla. Kui ta tunnist osa võttis ja vait suutis olla, siis ma kolme panin ikka. Kummaline, kõik hakkasid kuulama ja bioloogia muutus huvitavaks.“

Meheks tegev veresoon peab vabanema hirmust

„Eesti on väga kõrge lahutuse protsendiga maa. Meil peaks olema tugev perekond. Väga paljud homoseksuaalsed inimesed ei sünni homoseksuaalsetena. Väga paljud poisid saavad homoseksuaalideks tänu lõhutud peredele, tänu oma väga rangele emale, kes neid üksinda kasvatab. Poisid ei julge enam naisega olla. See suur meheks tegev veresoon on surutud hirmu alla ja lihtsalt ei funktsioneeri enam.“

„Või võtame joodikutest isade tüdrukud, kellest on saanud lesbilised naised. Hirmuäratavad kogemused ei võimaldagi enam olla mehega. Mina ise olen väga raskesti oma vanemate lahutuse üle elanud. Kui pereväärtused oleksid paigas, siis muud vähesed probleemid ei tekitaks küsimusi. Probleem on meie pere tugevuses ja kõik teised küsimused on jäämäe tühine nähtav osa. Neis asjus võivad kõige häälekamalt sõna võtta need, kes ei ole lahutatud, on 4-5 last ja lapselapsed üles kasvatanud. Mitte inimesed, kel puudub tarkus peret tervena hoida ja väärtustada.“

Meheks ja naiseks!

Oma noortele kuulajatele soovitas Toivo lugeda tema enda kirjutatud raamatut „Naiseks, emaks ja daamiks“, mis on loogiline jätk varem avaldatud raamatule „Meheks, isaks ja härrasmeheks“.

*

Kohtumine Sindi ANK-is

Jäta vastus