Blogi avalehel

Vabadusristi Vendade päevad enne Nõukogude okupatsiooni

January 30th, 2015

Kesknädalal, 28. jaanuaril räägiti Sindi Ajalooklubis II Maailmasõja eelsetest Vabadusristi Vendade päevadest, millest tegi põgusa ülevaate Lembit Roosimäe ja viimasest Pärnu-Sindi kogunemisest rääkis üksikasjalikumalt Marko Šorin.

Vabadusristi Vendade päeval  Sindis

„Alanud aasta esimeseks teemaks valiti Vabadusristi Vendade päevade põhjalikum tutvustamine sellepärast, et Eesti Lipu Seltsi Sindi osakond soovib käesoleva aasta lipu päeva tähistamise siduda 75 aasta möödumisega viimasest kokkutulekust Pärnus ja Sindis, mis toimus vahetult enne Nõukogude okupatsiooni algust Eestis,“ selgitas Sindi linnapea Marko Šorin, kes on samaaegselt nii Lipu seltsi liige kui ka ajalooklubi üks vedajatest.

Esmalt rääkis Lembit Roosimäe tutvustavalt Vabadusristist ja seejärel peatus üldsõnaliselt kõigil kaheteistkümnel VR päeval.

Vabadusristist üldiselt

Lembit Roosimäe

Vabadusristi algne nimetus oli Vabaduse Rist (VR), mis asutati Ajutise Valitsuse otsusega Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäeval 1919 iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenete autasuna.

Vabadusristil on kolm liiki: sõjateenete eest (I liik), isikliku vapruse eest (II liik) ja tsiviilteenete eest (III liik). Iga liik jaguneb omakorda kolmeks järguks. Ajaloolase Hannes Walteri kirjutise “Põlvkonnad vabadusvõitluses” hinnangul sai Vabadussõja kestel VR keskmiselt iga viiekümnes võitleja, iga kolmas üliõpilane ja iga kaheksas õpilane. Umbes 2000 Eesti kodanikule annetatud VR said autasu 600 kooliõpilast ja 150 üliõpilast.

VR väljaandmine lõpetati Riigikogu seadusega 1925. a juunis. Viimased ristid anti välja 1.detsembri mässu mahasurujatele. Uuesti tohib VR välja anda alates sõjaseisukorra väljakuulutamisest riigis ja Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul.

Varem on ajalooklubis käsitletud Sindiga seotud Vabadusristi kavalere.

Viimane Vabadusristi kavaler lahkus aastal 2000

Karl Jaanus (10. 11. 1899 – 6. 10. 2000) oli viimane Vabadusristi kavaler, kes meie hulgas elas. Ta läks reamehena 1919. a jaanuaris 3. jalaväepolgu koosseisus punaste vastu rindele ja osales lahingutes Viljandimaal, Valga all, Võrumaal, Petseri ümbruses. Vabadusristi sai Jaanus Landeswehri sõjas, täpsemalt Võnnu lahingu luurelkäigul üles näidatud vapruse eest Üksküla (Ikšķile) juures 1919. a 29. juunil. Jaanuse sajandal juubelil anti kangelasele uus Vabadusrist, sest enne küüditamist peidetud Vabadusrist oli kaotsi läinud. 23. juunil 2000 avati mehe sünnitalus Jaanuse auks juubelikivi.

Vabadusristi kavaleride austamiseks hakati tähistama Vabadusristi päeva, mis algselt kattus autasu asutamise kuupäevaga. Kuna see ühildus iseseisvuspäevaga, otsustati Vabadusristi aastapäeva tähistada alates 1931. aastast 3. jaanuaril. Aastast 1934 võeti Vabadusristi aastapäevaks Taevaminemispüha, mida tähistatakse liikuva pühana mais.

Esimesest kaheteistkümnendani

Esimene VR päev toimus Narvas 23. ja 24. juunil 1923. Peakorraldajaks oli 1. diviisi ülem kindral A. Tõnisson. Tutvuti Viru väerinnal toimunud lahingute paikadega. Referaatidega esinesid lahinguväljadel kindralid A. Tõnisson, O. Heinze ja J. Laidoner, kolonel G. Leets, kolonelleitnandid A. Balder ja J. Kurvits. Kokkutulekul osales umbes 150 VR kavaleri.

Teine VR päev korraldati 1930. a 28. ja 29. juunil Petseris ja Irboskas, mis praegu jäävad idanaabri okupatsiooni tsooni. Ettekannetega Irboska minevikust, kuid põhiliselt Vabadussõja lahingutest esinesid kindralid J. Laidoner ja H. Kurvits, kolonelleitnandid O. Luiga ja J. Unt, majorid J. Preisberg ja P. Villemi, samuti kapten J. Sööt. Päeva üldjuhiks oli 2. diviisi ülem kindral N. Reek. Osa võttis umbes 300 VR kavaleri.

Kolmas VR päev peeti 1931. a 5 juulil Viru rannikul, keskusega Kundas. Kõrvuti üldise olukorraga  Virtsu rindel jaanuaris 1919 pöörati erilist tähelepanu selleaegsetele dessantoperatsioonidele. Kohal viibisid ka 15 Vabadussõjaaegset Soome vabatahtlikku eesotsas kapten Tanno Hildéniga. Üldse võttis päevast osa 425 VR kavaleri.

Neljandal VR päeval viibiti Tartus ja selle ümbruses. Avati Tähtvere mälestusmärk. Toomemäel pidas ettekande „Eesti sõjaväeosad ja Tartu kaitse aastal 1704“ prof. H. Sepp. Päeva üldjuhiks oli 2. diviisi ülem kindral N. Reek. Osa võttis 600 VR kavaleri.

Viies VR. päev leidis aset Viljandis 6. augustil 1933. Viljandi lossi minevikust jutustas praost  Vestrén-Doll. Avati mälestusmärgid Soomusrongide divisjoni ülemale kapten  A. Irvele  ja Saksamaal langenud sõduritele. Päeva üldjuhiks oli 3. diviisi ülem kindral G. Jonson. Osa võttis 550 VR kavaleri.

Kuuendale VR päevale koguneti Tallinna 1934. a 10. mail. Seoses VR XV aastapäeva tähistamisega toimusid ulatuslikud pidustused. Suurejooneliste paraadide ja vastuvõttude vahel kippus ära lahustuma juba tavaks kujunema hakanud VR vendade päev, mille lahutamatuks osaks pidi olema Eesti vabadusvõitluse ajaloos tähtsate lahinguväljade külastamine koos vastavate ettekannete kuulamisega. Siiski otsustati ka pealinnas korraldatud pidustustega kaasnenud VR kavaleride üleriigiline kokkutulek arvata eelnenud väljasõidupäevadega ühte ritta.

Seitsmenda VR päeva asukohaks valiti 1935. a 7. juulil Võru, Kubja, Mõniste, Haanja. Paljud lubasid kaasa võtta ka oma pojad.

Kaheksas VR päev toimus 1936. a 28. juunil Tapal. Tutvuti Tapa ja selle ümbruse lahinguväljadega. Külastati Udriku VR vendade kodu, kus elasid 11 VR kavaleri, neist 4 perekondadega. Üldjuhiks oli 1. diviisi ülem kindral J. Kruus.

Üheksas VR päev korraldati 1937. a 4. ja 5. juulil Saaremaal, kus peamist tähelepanu pöörati saarlaste XIII sajandi muistsele vabadusvõitlusele. Kuressaares toimus VR vendade paraad, mille võtsid vastu kindralid J. Laidoner, J. Soots, G. Jonson ja kohalik maavalitsus. Hiljem esines M. Tuisk ettekandega 1917. a lahingutegevusest Saaremaal. Päevast võttis osa umbes 350 VR kavaleri.

Kümnes VR päev toimus 1938. a 12. juunil Valgas. Asetati nurgakivi kavandatavale Paju monumendile. Kokkutulekul osales 600 VR kavaleri koos 100 pojaga. Kutsutud oli ka arvukas Paju lahingus osalenud Soome vabatahtlike veteranide delegatsioon. Päeva üldjuhiks oli kindral J. Kruus.

Üheteistkümnes VR päev peeti 1939. a 11. juunil Jõhvis, Kohtla-Järvel ja Orul. Kindral A. Traksmaa ja major Paurmann esinesid ülevaadetega taandumislahingutest 1918. a detsembris ning võitlustest Kõrve kõrtsi juures. Päeva üldjuhiks oli 1. diviisi ülem kindral A. Pulk. Osavõtjaid oli 960, kellest 140 VR kavaleride pojad.

Ajaloolist materjali vähevõitu

Kaheteistkümnes VR päev toimus 1940. a 16 juunil Pärnus ja Sindis. Sellest andis ulatuslikuma ülevaate Marko Šorin, kes esmalt siiski tutvustas Lipu seltsi Sindi osakonna algset kava siduda sinimustvalge lipu sünnipäeva tähistamine 4. juunil 75 aastat tagasi toimunud suursündmusega Pärnus ja Sindis. Mõtteliselt saaksid Eesti lipu sünnipäeval VR kavalerid austusega mälestatud riigi võimsama sümboli nimel. Kahe sündmuse omavahelise ühendamise idee algataja oli Lembit Roosimäe, kes õpetab Sindi Gümnaasiumis ajalugu ja ühiskonnaõpetust ning on samuti Lipu seltsi liige ja ajalooklubi vedaja.

Šorin ei leidnud 12. kokkutuleku kokku mitte palju märkmeid, aga üht ja teist siiski leidub. Kirjalike mälestuste vähesust selgitas ta olukorraga, et juba olid baaside lepinguga Eestis Nõukogude väed sees ja tegelik riigi okupeerimine alanud. „Mitu meie diplomaati olid juba käinud Moskvas erinevaid väljapressimisi kuulamas ja olukord Eesti iseseisvuse ümber muutunud väga ärevaks.“ Samal ajal kirjutasid ajalehed juba meeleavaldustest „Nõukogude võimu toetuseks“. Mõisteti, et iseseisvus ei pruugigi enam väga pikalt kesta. Sellele kartusele lisas kinnitust seegi, et VR kavaleride kokkutulekule oodatud kindral Laidoner jäi vaatamata algsele kokkuleppele siiski tulemata. Juba paar päeva enne 16. juunit kirjutati lehes, et Laidoner tuleb üksnes juhul, kui ta tulek pole millegipärast takistatud.

VR kavalerid supluslinnas

Sindi ajalooklubi kuulajad aasta esimesel klubiõhtul

Pärnu Päewalehes, 18. juunil 1940, avaldatud artikli põhjal sai Šorin midagi siiski ajaloohuvilistele edasi anda. Päevast, mis oli pühapäev, võttis osa 800 VR kavaleri, lisaks sadakond sõjasangarite poega. Kogu Pärnu linn oli hõivatud selle päeva korraldamisega. Soodsalt mõjus korraldusele ka hea ilm. Esmakordselt toimus kokkutulek supluslinnas, mida nüüd nimetatakse suve pealinnaks. Sangarid ja nende pojad tõi juba varahommikul kohale kaks erirongi. Rongide saabumist tervitasid puhkpilliorkestri helid. Keskjuhatuse esimees ja päeva peakorraldaja kindral Jaan Soots saabus erirongil koos oma osakonna liikmetega. Vaatamata pikale sõidule ei esinenud väsimuse märke ja jällenägemise rõõmus kallistati endisi võitluskaaslaseid.

Pärast saabumist rivistuti Brackmanni tänavale, kust orkestri saatel liiguti Vabaduse väljakule, mis asus Kaitseliidu hoone ja kunagise kaubanduskooli esisel alal. Gaidide ja kodutütarde rinda dekoreerisid valged maikellukesed. Pärast pidulikku ülesrivistust saabus kell 9 kindral Jaan Soots, kes tervitas VR kavalere. Sõjasangarid vastasid tervitusele müriseva häälega: tervist, härra kindral! Siis pidas Soots lühikese kõne, mille järel mängiti hümni. Edasi ütlesid tervitusi ja soovisid päevale head kordaminekut 4. diviisi ülem, maavanem ja linnapea. Pidulik rivistus lõppes paraadmarsil defileega Sootsi ees. Edasi suunduti Endla teatrihoone aeda, kus linnapea pakkus hommikueinet. Aias moodustasid lillepeenrad vabadusristi kujutise. Kohvi serveerisid Naiskodukaitse piigad. Sõjamälestuste vestlusteks jätkus kohvijoomise kõrvalt aega umbes tunnike. Samal ajal asetasid kindralid Kruus ja Soots Pärnu Alevi kalmistul asuva Vabadussõjas langenute mälestussamba ette pärja. Vallikäärus kuulasid kavalerid linna ja kuurordi ajalugu.

VR kavalerid Sindis

Marko Šorin, Sindi ajalooklubi ja Eesti Lipu Seltsi liige, räägib Vabadusristi Vendade päevast Pärnus ja Sindis

Päeval kella poole ühe ajal sõideti erirongiga Sinti. Rong oli erakordselt pikk, tervelt 33 vagunit. Sindis korraldati väga suurejooneline vastuvõtt. Linn oli täies lipuehtes ja jaama lähedale püstitati auvärav. Auvalves seisid jällegi kodutütred ja gaidid. Kindral Sootsi tervitasid samas linnavanem ja vabriku esindaja. Ajalehest võib lugeda, et kogu Sindi linna rahvas olevat sündmust vaatama tulnud. „Kui kavalerid orkestri saatel läbi linna jalutasid, olid teed mõlemalt küljelt paisutatud inimmurruga,“ kirjutas leht. Liiguti koolimaja juurde, kus Sindi laulukoor esines paari tervituslauluga. Õpetaja Paigaline andis ülevaate linna ja vabriku arenguloost. Edasi siirduti ringkäigule linnaga tutvuma. Vaadati paisu ja käidi ka vabriku hoonetes, kus selgitusi jagasid vabriku esindajad. Šorin rõhutas, et Sindit külastades on kindlasti alati käidud vaatamas ka paisu, kui üht peamist vaatamisväärsust. Pärast ringkäiku paluti kavalerid vabriku parki, kus lauad olid kaetud kõigile osalejatele. Pärast einet sõideti tagasi Pärnusse ja juba samal õhtul lahkuti koduteele.

Veel selgus ühest teisest lehest, et VR kavalerid saatsid tervitustelegrammid Vabariigi Presidendile ja sõjavägede ülemjuhatajale. Selline tervituse saatmine oli Šorini sõnul tol ajal traditsiooniline viisakuse avaldus riigi esimestele juhtidele, millega sooviti oma ettevõtmist ka rohkem riiklikult tähtsustada.

Samal teemal:

 Asutatud Lipu seltsi Sindi osakonnal on tahe austada Vabadussõja sangareid

Jäta vastus