Blogi avalehel

Sindi kalevivabriku tööstuspärandi tulevik

March 12th, 2015

Sindi kalevivabriku varemed Forellipüügi kohalt vaadatuna

Eile kogunesid Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri-, restaureerimis- ja sisearhitektuuri- ja Tallinna Tehnikaülikooli inseneriõppe üliõpilased koos oma juhendajatega taas Kunstiteaduse instituudi Suur-Kloostri tänava auditooriumisse, kus sedakorda mõtiskleti interdistsiplinaarsel teemal “Hüljatud maastikud. Sindi kalevivabrik – tööstuspärandi tulevik?”

“Hüljatud maastikud. Sindi kalevivabrik – tööstuspärandi tulevik?”

Eelnevatel aastatel on Sindiga sarnaseid valdkondade vahelise kursuse tulemuste avalikke esitlusi korraldatud Hiiumaal Paluküla kirikule, Tallinnas Katariina kirikule ja püütud leida ideid Kohtla-Järve põlevkivitööstuse vanale õlitornile.

Suur-Kloostri tänava auditooriumis

Oma ideekavandite koostamiseks külastasid tudengid Sindit käesoleva aasta jaanuaris. Kahest tudengist koosnevaid töögruppe oli neli: Uljana Dudina ja Mirell Nõmm, Lauri Läänelaid ja Kristel Alliksaar, Kaisa Lindström ja Helmi Langsepp, Mihkel Raev ja Kaisa Lensen. Eilsel esitlusel iga töö tutvustamisele järgnenud mõttevahetust võis pidada väga kasulikuks ja mitmekülgselt arendavaks ettevõtmiseks, leidsid kõik kohal viibinud osalejad. Oma hinnangut olid andmas professor Lilian Hansar, Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskonna muinsuskaitse- ja restaureerimise osakonna juhataja, professor Andres Ojari, Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri teaduskonnast jt.

Paremal Tarvo Teder ja Lilian Hansar

Omanikku esindas Tarvo Teder, kes on üks kauaaegsemaid töötajaid Sonny Aswani juures. Selgituseks, et Kristi Täht ostis küll Toloram Grupilt tootmisettevõtte Qualitex AS-i, seega siis firma, mis opereerib Toloram Grupile kuuluvates ruumides, kuid kinnistud ja neil asuvad rajatised on endiselt Sonny Aswani perekonna omand. Ühtlasi ka tootmiseks kasutuskõlbmatud J. C. Wöhrmann‘i kalevivabriku aegse hoonete varemed.

Marko Šorin

Tudengite loovmõtte vastu tunti suurt huvi ka Sindi linna juhtide seas. Esitlusel osales volikogu liige Kardo Kase, linnapea Marko Šorin ja linnaaednik Sirli Pedassaar-Annast.

Esitlust juhtinud Lilian Hansar selgitas, et kalevivabrik osutus senistest ühistöötubadest kõige mastaapsema käsitlusega tööks. Väga suurele varemete hulgale lisandub nostalgiaga täidetud väikelinn ühes inspireerivalt romantilise loodusmaastikuga. Sama kinnitasid veel mitmed tudengid.

Sindi, pilves selginemistega

Tudengite kujutlusvõimelt oodati vastuseid küsimustele, mida oli selgelt rohkem kui mõne kuuga suudaks välja pakkuda. Suunavate küsimuste abil taheti teada, kuidas läheneda nii mahukale kompleksile, mille rahastamisteks napib vahendeid nii omanikul kui omavalitsusel? Kuidas peatada lagunemiskulgu ja millised on taastamise või praeguse oleku säilitamise nägemused, kui müürid silmnähtavalt otsekui liivana laiali pudenevad? Kuidas tajuda rajatist või selle läheduses kujunevat atmosfääri? Kuidas suhestub lagunev ehitis ümbritsevasse keskkonda? Kas varemeis hiigelhoonestusest võiks saada uuesti linna taaskäivitaja? Kuidas siduda Sindi linn vabrikuga ja vabrik Pärnu jõega nõnda, et mõlemad võiksid teineteist täiendada? Kuidas tagada konstruktsioonide püsivus ja kas üldse on võimalik veel midagi nendega ette võtta?

Uued lained

Neli tudengite töörühma otsis küsimustele vastuseid erinevate erialade inimeste loenguid kuulates, vaieldes, markeerides ja mõtteid joonistena, mõnel juhul ka makettidena, visandades. Vaimustuti Sindi linnast, aga eelkõige ikkagi konkreetsest objektist. Tudengite sõnul tekitas erilist adrenaliini väga kõrgete müüride vahel pea kuklasse tõstmine ja pidev mure mõne mureneva tükiga pihta saamisest… Koheselt tekkis arutelu ka teemal, millises seisus on seinad täna ja kaua nad veel püsivad, kui midagi konserveerimiseks ette ei võeta. Kõlas arvamus, et 10 aastat püsiks veel, kuid 50 aasta pärast poleks enam midagi päästa.

Uljana Dudina ja Mirell Nõmm

Uljana Dudina ja Mirell Nõmm pakkusid välja mõtte surfamisest vabrikut läbival kanalil. Nähtavasti sellest ka töö pealkiri “Uued lained”. Idee äratas kohe tähelepanu ja tõi kaasa täiendavad küsimused, mis nõudsid üsna detailseid vastuseid. Noored leidsid, et peahoone müüride vahele mahuks haljastatud seikluspark – kohe uuriti, kas varemed on selleks piisavalt heas seisukorras. Hoonet uurinud inseneritudengid leidsid, et seinu annab veel parandada küll. Kui surfajaid koguneb Sinti juba piisavalt, saaks korda teha rannapromenaadi, avada peahoones välikino ja teeninduskanali kohal restorani, kust surfajaid tore jälgida.

Kristel Alliksaar ja Lauri Läänelaid

Lauri Läänelaid ja Kristel Alliksaar valisid töö pealkirjaks „Sindi, pilves selgimistega”: katuseta peahoone maketist kerkisid välja pilvetuustakad. Esmamuljel olnuks tegu justkui ilma ennustamisega. Ilmast siiski ei kõneldud, aga mõneti ennustamisest küll. Oma tööga püüti luua midagi, mis võiks sobida nende poolt nimetatud “Uuele Sindi inimesele” (kelleks võib saada muide ka “Vana Sindi inimene”). Need uued Sintlased rajaksid tehasekompleksi tekstiilikooli, lükkaks sealsamas käima kangatootmise ja asuks mõtlema välja uusi kasutusvaldkondi tekstiilile kui materjalile. Elevust tekitasid “Uutele inimestele” mõeldud läbikumavad tekstiilist tööruumid, mis nagu pilvedki hõljuks kunagise peahoone varemetes, kord omavahel liitudes, kord ruumi hajudes. Kuidas selline kokkuõmmeldud aparaat täpsemalt lendama hakkab, jääb inseneridele nuputada.

Kaisa Lindström ja Helmi Langsepp

Kaisa Lindström ja Helmi Langsepp panid töö nimetuseks „Avatud vabrik“. Neiud usuvad, et sakraalset tunnet tekitav hoone kutsub inimesed uudistama. Läbivaks ideeks on süsinikkiust valmistatud kangasrajad, kuid alustada tuleks hoone konserveerimisest. Rajatist võiks kasutada konverentside ja näituste korraldamiseks, samuti majutusteenuse osutamiseks. 3D võimalust ära kasutades saaks tutvustada vabriku ajalugu.

Sindi vabriku kanali alguses

Mihkel Raev ja Kaisa Lensen andsid tööle nimeks „Uus Sindi“. Neile meeldib koolihoone asend vabriku suhtes ja seepärast soovivad taastada kooli ja vabriku vahelise telje. Muuseum peaks paiknema torniga hoone osas. Räägiti kaupluste ja turu avamisest. Stuudiokorterid võiksid asuda keset varemeid loova vaimuga inimestele. Ka praegune näotu kultuurimaja võiks leida uue asukoha varemetes. Huvitav oli kuulda mõtet linnavalitsuse ümberasumisest varemetesse. Praegusest raekojast võiks saada hotell. Uus linna süda peaks koonduma praeguste varemete alale.

Tarvo Tederi arvates võiks mõndki ideed edasi arendada. Kuid arvestama peab omaniku äriliste huvidega. Iga funktsiooni kasutusele võtmine peab ise ennast ära tasuma. Peale maksta ei soovi mitte ükski ettevõtja. Omaniku esindaja arvates esitasid Uljana Dudina ja Mirell Nõmm mõtteid, millega oleks kõige kergem alustada, aga häid mõtteid võttis ta kaasa ka teistelt.

Sirli Pedassaar-Annast ja Marko Šorin vestlevad tudengitega

Marko Šorin andis lühikese ülevaate vabriku kuulsusrikkast minevikust ja vastas veel hiljemgi eravestlustes paljudele tudengeid huvitanud küsimustele. Muuhulgas märkis linnapea, et mingil ajal oli Sindi vabrik Pärnu sadamale peamine töö andja. Sindi linn on olnud ka Pärnu linnaosa. Teadaolevalt on Sindi vabrik nõukogude ajal andnud 25-40% Pärnu linna eelarvest. Kunagi tekitas kalevivabrik Pärnu jõe äärde uue asunduse, nüüd võiks sama vabriku varemed anda Sindi linnale uue elu ja uue näo.

Jäta vastus