Paikusel oma reilender

August 21st, 2014

Täna täienes veebisait You Tube looga „Paikuse reilender“, mis peaks eelkõige Paikuse valla rahvast rõõmustama.

Muusika ja sõnade autor on Sulev Helin, kes ise kitarri saatel ka laulab. Sulev on üks neist poolesajast Eesti vabatahtlikust, kellele president Toomas Hendrik Ilves andis 2006. aastal Mustpeade Majas tänutäheks aasta vabatahtliku aukirja ja rinnamärgi. Tookord pälvis Karksi valla mees tänu ja avalikku tähelepanu sellega, et pakkus suure pühendumusega lastele võimalust saada tasuta muusikalist õpet. Ta juhendas kahte lasteansamblit, õpetas lapsi pilli mängima, koos musitseerima ning laulma.

„Hetkel Sulev ei tegele laste muusikalise harimisega, aga õpetamine on tal jätkuvalt veres, olgu siis pallimäng või kalapüük,“ räägib tütar Ulla Helin-Mengel. „Tal lapsemeelselt hea klapp lastega. Nüüd on talle hakanud meeldima muusikaliste lugude tegemine,“ jätkab Ulla, kes paar aastat tagasi palus isa, et ta teeks oma tütretütrest laulu. Vanaisa Sulev võluski äsja sündinud Eliise lauluks, aga lubas, et „Lugu vanaisalt“ jääb sellega esimeseks ja viimaseks looks. Päris nii see ei jäänud ja mullu jaanuaris kõlas järgmine pala. Siis juba Häädemeeste rahvalt tellitud laul „Häädemeeste serenaad“.

Nüüd tegi Sulev tütrele järgmise järeleandmise, kui Paikuse alevis elav Ulla palus tema armsaks saanud kodukohast laulu meisterdada. Ulla ise on rahvatantsuansambel Kajakas ja Pärnu Rääma Põhikooli paljude rühmade juhendaja. Küllap seepärast Sulev valiski tantsulise laulu. Reilendereid on palju ja erinevaid, miks mitte siis Tarvastu ja teistele lisaks veel Paikuse reilender. Jääb vaid oodata, et Ullalt tuleb ka „Paikuse reilenderi“ tantsuseade.

Sulev Helin. Foto: erakogust

1.Oled sina linnast Tori poole teel
pikki Pärnu jõge üle Reiu vee
Oled sina linnast Tori poole teel
peagi paistab kodukoht Paikuse
R;:Jookse,jookse hüppa ,teisipidi ka
hüppa ja jälle sa keeruta
Jookse , jookse hüppa teisipidi ka
ikka hüppa ja jälle sa keeruta
2. Siin on Linnuriik ja kollane pood
roheluses rohkesti lapsi igal pool
Siin on Linnuriik ja Politseikool
sellest omakandi tantsu-laulu lood
R:; Jookse jookse….
3.Paikuse paik, kus parim elada
Postipaunast võid ka seda lugeda
Paikuse paik, kus parim elada
reilendrit sa ikka keeruta
R:; Jookse jookse…

Lugu kuuleb siia klikkides


Paikusel tähistati saabuvat taasiseseisvumispäeva

August 19th, 2014

Taasiseseisvumispäeva tähistamine Paikuse Päevakeskuse ja tiigi vahelisel platsil

Taasiseseisvumise päeva eelõhtul tähistati Paikusel 23 aastat tagasi toimunud Eesti iseseisvuse taastamist väikese kontserdiga, milles osalesid tantsuansambli Kuu naisrühm Malle Ormilaane ja segarühm Kardo Ojassalu juhendamisel, akordionil musitseeris Priit Kask ning solistina laulis Ilme Prenge.

Ilme Prenge ja Priit Kask

Ille Riivits

Õhtu eeskõneleja oli Paikuse valla kultuuritööspetsialist Ille Riivits, kes meenutas 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt vastu võetud otsust riiklikust iseseisvusest. 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariik, mis kestis de jure järjepidevuses kogu pika okupatsiooniaja, sai tollel mälestusväärse päeva viimasel tunnil kell 23.03 uuesti de facto toimima hakata.

Taasiseseisvumispäeva noorimad vaatajad-kuulajad

Ilme Prenge laulis kolm laulu, millele on viisid seadnud tema vara lahkunud abikaasa Valdur Prenge. Kontsert algas lauluga „Kummardus“, sõnad Hando Runnelilt. Laul „Libe tee“ kannab Pärnu luuletaja Luule Luuse luulelisi mõtteid. Viimasena kõlas viisistatult Betti Alveri „ANNO“.

Malle Ormilaan

Laulude vahele põimiti vaheldumisi naisrühma ja segarühma tantse: „Kodupaik“, „Vanaisa polka“, „Mulgipolka“, „Vigala reilender“, „Upa-upa“, „Üits paigake“, „Kui kallist kodust läksin“ jt.

Tugeva tuule tõttu ei korratud möödunud aasta eeskujul tulede süütamist Pärnu jõel liikuvatel alustel Sindi-Lodja muinasasunduse kohal. Veel virvendavad tuled soovinuks tänavugi liikuma panna MTÜ Paikuse Aerutamisklubi, aga seda loodetakse taas teha mõnel järgmisel aastal.

*

Samal teemal:

Koidulauliku juures tähistati taasiseseisvumispäeva

Martensi väljakul valmistati ja kingiti sinimustvalgetes värvides meeneid

Pärnus tähistati taasiseseisvumise päeva Koidulauliku juures

Kakskümmend aastat hiljem

Esimene Ühtelaulmine on peetud


Pärnu Postimees kogus raha ja allkirju kolmanda silla ehitamise toetuseks

August 17th, 2014

Allkiri kolmanda silla toetuseks

Augustiunetuse jooksjad Ranna pargis

Viiendat korda peeti Pärnus Augustiunetust. Umbes 40 ühe õhtu kohvikut, lisaks sündmuse toimumise piirkonda jäävad alaliselt tegutsevad kohvikud ja siis veel üle 80 eripärase meelelahutusliku tegevuse. Vihmasadudest loobunud ja päikesepaisteliseks muutunud ilm meelitas suure hulga rahvast välja.

Supeluse tänavat ummistas kõige suurem inimhulk ja heameel oli suve lõppemise eel kohtuda korraga väga paljude tuttavatega, keda võibolla mitmete kuude vältel pole trehvanud nägema. Kõike seda oli sedavõrd suurel määral, et toimuvat rahulikult võttes suutis Augustiunetuse külaline vaid murdosa eilse õhtu melust märgata.

Pärnu Postimehe leti äärde sattunud unetutele uitajatele osutasid sõbralikult abi Teet Roosaar ja Kalev Vilgats, kelle valduses olid pliiats ja paber. Iga pärnakas, kelle unistuseks on üle Pärnu jõe kolmanda silla ehitamine, võis oma soovi allkirja andmisega kinnitada. Kodanikel oli võimalus silla ehitamist ka rahaliselt toetada. Kuuldavasti tahab toimetus juba esmaspäeval kogutud raha Pärnu linnale üle anda.

*

Samal teemal:

Pärnu saab täna juurde poolsada kohvikut

Augustiunetusel ei jäänud märkamatuks saurused ja heategevuskohvikud

Augustiunetul ööl oli elamusi


Esimest korda Arvamusfestivalil

August 16th, 2014

Arvamusfestivalil

Sammun esimeste seas aegsasti enne teise Arvamusfestivali algust Paide Vallimäele. Vastu tulevad kolm neidu, igal ühel suur sülem ajalehti. „Tere, palun, kas soovite?“ Soovin küll. Lehe nimetus ongi vist Tere. Nii see tundub, sest esilehe pildilt hakkab kõige paremini silma sinisele taustale kirjutatud Tere ja alles lähemalt vaadates näen ka arvamusfestivali toimumist 15.-16.08.2014 Paides.

Juba esimest rasvaselt kirjutatud lauset lugedes saan tublisti targemaks. Meenutatakse sama sündmuse eelmise aasta päevajuhi sõnu: „Kui ma õigesti aru saan, siis Arvamusfestivali idee on sisse toodud Rootsist.“ Tunnen hetkelist pettumust, sest arvasin selleski asjas olevat eestlased maailma esimesed. Seejärel panen lehe käest, hoolsalt kaamerakoti rihmade vahele, et kaduma ei läheks ja sinna see päeva lõpuni ununebki.

Ettevalmistav ehitustöö

Väheste, kui mitte olematute eelteadmistega astun sihitus suunas edasi ja kiikan uudistaval pilgul paremale, vasakule ja ette. Sirbi ja Müürilehe ühendtoimetuse toimetamisteks pannakse parajasti telgi sõrestikku kokku. Pildistan kõrgel maalritrepil meest, kes üritab endast veel kõrgemale upitada üht vajalikku kaigast hapras konstruktsioonis. All maapeal teda abistav mees kiidab taeva all turnijat ja arvab, et minu pilt jõuab tublist ehitajast ajalehe esikaanele. See ehmatab tegijat sedavõrd, et pillab kaika käest otse abilise jalge ette.

Johannes Kass

Eemalt näen telki, mille juures mitmed tuttavad näod Pärnust. Maailmavaateliselt tean neid liigituvat kolme-nelja seltskonda: Keskerakond, EKRE, IRL. Lähemale minnes saan aru, et tegemist on Vabaerakonna telgiga, kus tegutsetakse aktiivselt uue erakonna loomisega ja teiste huvi uute tulijate vastu on mõistetav. Hulk Pärnu EKRE inimesi seisvat seal ka seepärast, et nende telk pidavat saama ruumi puudusel püsti alles festivali järgmisel päeval. Kuulajatele räägivad Jüri Adams, Andres Herkel ja Andres Ammas. On ka teisi, aga nende nimesid niisama nägusid nähes ei tea. Ei tea ka minu kõrval seisjad. Isegi mitte Johannes Kass, kes on olnud omal ajal Eesti Kodanike Komitee liikumises aktiivne tegija Pärnus, hiljem ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikuna ja Pärnu Linnavolikogus. Kass pole olnud pärast Keskerakonnast lahkumist poliitikas märgatavalt aktiivne. Nüüd tunnistab, et kirjutas tund aega tagasi avalduse Vabaerakonnaga liitumiseks. Küsin, vaevalt siis lihtliikmelisusega lepib?“ Vastab, et vaevalt küll. See on usutav. Ilmselt on siis varsti temaltki oodata panust Pärnu poliitilise maastiku elavdamiseks, esialgul siiski võibolla rohkem Raekülas, kus ta ise elab.

Eestimaa süda puhutakse võimalikult suureks

Juhuslikul kõmpimisel leian ennast Orulava kogunemiselt. Enne järsakutpidi laskumist püüan mööda pääseda trepi otsale kogunenud inimeste hulgakesest. Keegi sinises särgis, iseäraliku märgiga rinnal, kodanik ulatab minu suunas sedelikese. Viimasel hetkel aga mõtleb ümber ja tõmbab käe tagasi. Mees lisab juurde, et mina polevat selle jaoks küllalt usaldusväärne. Minuga koos tuleb allapoole veel üks mees, kes ütleb, et tedagi polevat arvatud usaldusväärsete kilda. Muigame koos.

Sulev Valner, Andres Tarand, Siim Kallas, Juhan Parts

Endised peaministrid Andres Tarand, Siim Kallas ja Juhan Parts ootavad oma etteastet, mida asub juhtima Sulev Valner. Kõik on pealtnäha sümpaatsed ja sõbralikud, mõned isegi väga. Siim Kallas on kiire otsustusega. Kohe kui Mari Suurväli esitab talle kutse tulla Pärnu Väärikate ülikooli pooletuhandele kuulajale loengut pidama, vastab Kallas mõne minutilise vestluse järel, et on punktuaalselt 1. aprillil platsis ja see polevatki aprilli nali. Meeldib Andres Tarandi siiras lihtsus. Mõnest üksikust varajasemast kohtumisest piisab, et astuda pool sammu lähemale ja pista soe käsi pihku.

Mari Suurväli kutsub Siim Kallast Pärnusse Väärikate ülikooli poolele tuhandele kuulajale esinema

Sulev Valneri puhul olen alati imetlenud tema head mälu ja üldistuste suutlikust, mis teeb ta moderaatorina põnevalt jälgitavaks. Endistelt peaministritelt küsib Valner: mida teeksite täna teisiti? Samal ajal näen fotograafide objektiive sihtivat orunõlva trepile. Varsti märkan minagi teiste inimeste seas presidenti oru põhja laskuvat. Ajastus on täpne, sest Valneri küsimus haakub Toomas Hendrik Ilvese iseseisvuspäeva kõnega Pärnu kontserdimajas. 24. veebruaril kinnitas president kokkuvõtvalt: “Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.”

Andres Tarand ja Juhan Parts

Tarandilt on huvitav kuulda pihtimust sellest, mis võinuks muuta ennetavalt olematuks maadevahetuse skandaali. Tarand puudutab ka riigipiiri. Tema sõnul püsivat endiselt tugev mulje, nagu pääses Eesti NATO-sse väga ludinal. Tegelikult valitses Euroopas tugev vastuseis piirileppe puudumisest tulenevate Venemaa võimalike pretensioonide tõttu.

Juhan Partsi sõnu tasuks uuesti meenutada 10 aasta pärast. Kas poliitiku ennustus osutub tõeks või valeprohvetlikuks? Tema nägemuses lõppevat 10 aastat kestev Vene-Ukraina konflikt Venemaa lagunemisega. Venemaa lagunemist on ennustatud varemgi, seega pole selles ka midagi väga uudset.

Lastel oma tegevus Arvamusfestivalil

Lapse Huvikaitse Kojas saavad sõna Urmas Kruuse ja veel kolm oma valdkonda hästi tundvad naised. Vestlust juhib Hannes Hermaküla. Saan teada, et perekond on ühiskonnas nagu maja vundament. Katus on samuti oluline, aga kui kaob vundament, siis ei saa pealisehitus mitte kuidagi püsida. Keegi noor daam küsib pikalt sõnastatud küsimuse pereväärtuse kohta. Päris hästi ei saa küsimusest aru. Küsimuses esinevad sõnapaarid naine ja naine, mees ja mees. Jääb mulje, et sajanditega väljakujunenud pereväärtusele peaks nüüd leitama uus väärtus. Tahan ka ise esitada küsimuse, aga kardan, et ei suuda ennast ühe lausega mõistetavaks teha ja pikemalt ei tihka seltskonna aega kulutada. Nii lahkungi arusaamatuses küsimusega samasooliste paarisuhetest, mis ei „tooda“ iseseisvalt järglasi, vaid naudivad üksnes teineteisega olemise turvalisust.

Aadu Must

Õnneks sattun õigel ajal Keskerakonna telgi juurde siis, kui professor Aadu Must räägib ajaloolistele teadmistele tuginedes eestlaste välja- ja sisserändest. Istun paekivi müüritisele otse veeloiku, aga ei tee endalegi üllatuseks sellest välja. Loik pole nii suur, et sellest numbrit teha ja ajaloolase põnev vestlus haarab hetkega kogu tähelepanu teemasse. Isegi järjest sagenevad vihmapiisad ei peleta ühtki kuulajat toolilt. Viimaks otsustab teadlase tütar isa märjaks saamisest säästa ja astub vihmavarjuga tema kohale. Kadri Simsonil on isale ka mitmeid asjalikke küsimusi. Järgmine kord sarnast teemakäsitlust kuulates panen kindlasti kohe diktofoni käima, et ükski fakt kaduma ei läheks. Praegu lepin tagantjärele tarkuses üksnes emotsionaalse teadmisega, et teadlastel on teinekord rohkem öelda, kui poliitikul või tavatargutajal.

Pärnakad ühise laua taga

Päris huvitavaks kisub jutt rahvusvahelisest eestlasest. Mis elukas see on? Püsin paigal ja kuulan hästi tuntud ning vähem tuntud inimeste arvamusi. Poodiumil räägivad kordamööda oma mõtetest Eerik-Niiles Kross, Ettie Mikita, Neeme Raud, Marek-Andres Kauts ja veel keegi, kelle nimi jääb märkamatuks. Kui sügavale ajalukku ulatuvad eestluse juured, milline on selle mõju tänapäevas ja kui kestev võiks see olla tulevikus isegi siis, kui eesti keel polegi enam siduvaks lüliks eestlase ja eestlase vahel?

Eerik-Niiles Kross

Kross toob näite Eesti päritolu riskikapitalistist Steve Jürvetsonist, kes kahetseb, et vanemad pole talle õigel ajal eesti keelt õpetanud. Kuid ta tunneb sellest hoolimata ennast eestlasena ja kinnitab oma eestlusest hoolivust praktiliste tegudega. Teine kasulik näide. Islandi endine välisminister Jón Baldvin Hannibalson oli see mees, kelle tungival soovitusel tunnustas väike Atlandi ookeani saareriik esimesena de facto taastatud Eesti Vabariiki. Enamus seisis sellele alguses vastu kartuses mitte suurt Venemaad asjatult ärritada. Miks Hannibalson ikkagi kartmatult oma asja lõpuni viis? Ta oli uurinud oma sugupuud ja saanud teada, et põlvneb kaugest minevikust Liivimaalt. Oletatavasti olid tema esivanemad purjetanud kunagi viikingitega sellele erilisele saarele, aga Hannibalson tundis end vastutavana veel praegugi oma emamaa ees.

Arutletakse rahvusvahelisest eestlusest

Üle tunni kestev mõttevahetus kandub kuni e-eestlase kujundamise poolt ja vastu kõnelevate argumentide vaagimiseni. Kross küsib, kui mugavalt tunneksime ennast tulevikus näiteks e-eestlasest mosambiiklase seltsis? Teema on uudne. Siinkohal meenutuseks Riigikogu 30. juuni otsus, millega võeti menetlusse isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, võimaldamaks teoks teha nn “10 miljoni e-eestlase” idee. Sellega antakse väljaspool Eestit elavatele teiste riikide kodanikele digi-ID-kiip. Pooldajate sõnul aitaks e-residendi digi-ID loomine kaasa välisriikides elavate välismaalaste kaasamisele Eesti majanduse, teaduse ja hariduse ning IT-keskkonna arendamisse, muutes Eesti maailmas unikaalse lahenduse pakkujana atraktiivseks majandus-, teadus- ja hariduskeskkonnaks.

Jaak Prints

Enne lahkumist luban endale meelelahutust Orulaval monoetendust jälgides. Näitleja Jaak Prints teeb eesti ja vene keeles tunniga ülevaate 24 aasta läbilõikes. Tekstid, mida ta erineva rõhuasetuse või intensiivsusega esitab, on väidetavalt kujundanud veerandsajandi jooksul ka meie identiteeti. Spordiülekanded, kõned, reklaamlaused, kommentaarid vahelduvad läbisegi. Rahvas naerab, on pinevil ja lõpuks plaksutab lakkamatu ovatsiooniga.

Kirjeldatud märkmetest märkasin muidugi palju enamat, aga piirdun sellega. Kauemaks ei jää ja järgmist päeva arvamusfestivalil ei veeda. Võtan kodutee ette ja olen päevaga päris rahul.

Veel pilte Arvamusfestivalilt:


Naaberriikide noorte ühislaagri lõpetamisel tunnustati kõiki osalejaid

August 14th, 2014

Euroopa Regionaalse Arengu Fondist rahastatud koostööprojekti “Ühist ajalugu taaselustades” raames korraldasid Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit ja Läti Vennashaudade Komitee noortelaagri, mis algas 4. juunil Pärnu Alevi kalmistul Vabadussõja monumendi juures ja lõpetati eile piduliku tänamisega Pärnu Keskraamatukogus.

Tiina Tojak näitab viie läti neiu koostatud kavandit, mille järgi valmis rinnamärk

Mati Sutt kinkis kõigile laagri tööd korraldanud naistele roosi, pildil lätlanna Lelde Tikhere-Baltina

Laagris viibitud päevadel tehti rohkeid väljasõite Pärnumaa, Viljandimaa, Valgamaa, Võrumaa ja Tartumaa paikadesse, kus erinevad mälestised kandsid sõnumit vanavanemate sõdimistest I ja II maailmasõjas ning Vabadussõjas. Laagripäevadel tutvuti ka teistsuguste huviväärsustega, tehti sporti, harrastati isetegevust ja nauditi noorte omavahelist suhtlust.

Viire Talts tänab naljakalt sõnastatud iseloomustusega noorukeid

Laagri korraldusega tihedalt seotud Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektor Tiina Tojak, Jõõpre Põhikooli direktor Mati Sutt ja Pärnumaa Kutsehariduskeskuse õpetaja Viire Talts andsid noortele kaasa Tänukirjad. Lisaks neile tänati täiendavalt veel eriliselt 11 noort, kes paistsid silma mingis valdkonnas aktiivsema tegevusega. Noori tutvustati naljakalt sõnastatud iseloomustustega: Villem – haavatud musikaalne sõdurpoiss; Helen ja Carol – alati krips ja kraps kuperjanovlanna; Marie – õrn ja malbe Tuhkatriinu; Janis – šarmantne prints-sõdurpoiss; Arvi – alati abivalmis sõdurpoiss; Hendrik – staabi toalillede degusteerija; Inara – staabi toalillede degusteerijanna; Priit – jutulembene sõdurpoiss; Raivo – tragi, abivalmis soldat; Ranno – soldat-malemeister; Sander – kobe kopamees.

Aumärgi saanud Marko Šorin ja Gerli Tiido vahetavad muljeid möödunud laagripäevadest

Erilise tänu ja kiituse pälvisid viis läti neidu, kelle koostatud kavandi alusel valmis laagri mõtet selgitav rinnamärk ja mille omanikuks said kõik osalised.

Tiina Tojak andis Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu aumärgi neljale inimesele, kellel on erilisi teeneid selle ühenduse ees rohkem kui ainult lõppenud laagri töös. Aumärgi said Mati Sutt, Viire Talts, Gerli Tiido ja Marko Šorin.

Laager lõpetati ühise tordi söömisega

Sindi linnapea Marko Šorin ütles lühikeses sõnavõtus, et Sindi on ainus linn Eestis, mille juured asuvad Lätimaal. Kalevivabriku asula asutaja Johann Christoph Wöhrmann elas ja töötas Riias. Sellepärast oli ajaloohuvilisel linnapeal erakordselt heameel kohtuda eelmisel nädalal Sindis suure hulga läti noortega, kes esitasid küsimusi väikelinna elu-olu kohta tavatult elava huviga. Mati Sutt lisas juurde, et hilisemas vestluses noortega nimetati Sindit üheks põnevamaks paigaks, mida külastati. Et Sutt kõneles tõtt, seda kinnitas ka tugev aplaus linnapea aadressil. Ainsa negatiivse asjana meenutati seda, et ühtki kala ei õnnestunud konksu otsa meelitada.

 

Samal teemal:

Kolm päeva Eesti-Läti noorte ühislaagris

Eesti ja Läti noorte ühislaagri esimese päeva naelaks oli Lavassaare raudteel sõitmine

Eesti – Läti koostööprojektiga taaselustatakse ühist ajalugu

Anton Irve mälestuspäev Strenčis


Moealleel „Pärnu moodi“

August 14th, 2014

Möödunud aastal Pärnus algust tehtud moealleel jätkatakse tänavu suvelgi kolmapäevade õhtupoolikutel moedemmidega, mis rikastab suvituslinna melu.

Lapsed lähevad moealleele

Piret Hallik-Sassi kujundatud tekstiiliga lamamistoolid on vaatajatele moealleel istumiseks

Moealleel „Pärnu moodi“, mida korraldab Pärnu kuurordigalerii, liikusid eile õhtul Aia tänava keskel kasvavate puude varjus päris pisikesed lapsed ja noored. Esmalt tutvustati Mimi Disaini lasteriideid. Järgmisena nägid vaatajad rohelisel vaibal liikumas Tallinna disainerite Tuuliki ja Iris Peili moeloomingut, milleks on noortele mõeldud kleidid ja tagid.

Pärnu moealleel võlusid vaatajate tähelepanu lasteriided

Moehuvilised võisid istuda alleel esitletud suvistel lamamistoolidel, mille tekstiilid on kujundanud Piret Hallik-Sass või vahetada muljeid kohvilauas. Ave Reinson ütles, et tuli Aia tänava moealleele esimest korda, aga muidu külastab ta erinevaid moeesitlusi päris sagedasti. „Väga armas, et Pärnus selliseid suviseid moeetendusi tehakse. Külastajaid, kes vaataks, võinuks palju rohkemgi olla. Mulle meeldis väga pisut vanemat aega meenutav Mimi Disaini tüdruk. Poiste lõiked tundusid hästi mugavad. Peaks poiste endi käest küsima, kuidas neil nendega rüblikuna ringi joosta on? Minu jaoks on siinsed moekunstnikud uued avastused ja sellepärast ma ka vaatama tulin. Mimi kollektsioon oli täitsa äge,“ võttis Reinson nähtu lühidalt kokku. Mimi rõivad valmivad lastele alates kõige pisematest kuni 10-aastastele.

Rõivad moealleele

Reinsoni kiituse pälvisid samuti ema ja tütar: Tuuliki ja Iris Peil. 30 aastat tagasi moeloominguga alustanud Tuuliki Peil on vabakutselise disainerina teinud ka sisekujundust ja mööbli jooniseid. Moeallee projektijuht Jaanika Viima rääkis, et Tuuliki Peilile on südamelähedane taaskasutusdisain. Sellepärast moodustab esitletavast valikust vähemalt pool aegunud rõivastest või nahatööstuse jääkidest.


Kolm päeva Eesti-Läti noorte ühislaagris

August 12th, 2014

Eesti sõja- ja Läti vennashaudade ühenduste koostöös kestev kümnepäevane noortelaager, mille deviisiks on “Ühist ajalugu taaselustades” lõpetab kokkuvõtete tegemisega kolmapäeval Pärnu Linna Keskraamatukogus. Alljärgnevalt leiab kirjelduse sellest, mis kolmel laagris veedetud päeval rohkem meelde jäi või muljet avaldas.

Pildistamiseks koguneti Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioonile kuuluva soomuki peale ja ette

Eneseväärtust hinnata oskav linn

Ilze Salnāja-Värv ja Heli Grosberg

Laupäeva ennelõunane ilm tervitas Viljandisse saabunuid hootiste vihmasabinatega, mis polnud üldsegi võrreldav hommikul Valgast teele saatva paduvihmaga. Heli Grosberg töötab Viljandi Muuseumis kuraatorina ja arhiivikogus. Tema teadmised oma kodulinna ajaloost ja pikk giidi kogemus teritasid kuulajate tähelepanu juba kohtumise esimestest hetketest alates. Isegi soe vihm näis lustivat giidi naljalembust, mille abil ta kinnistas mitmed olulised märksõnad Viljandi ajaloost erilise oskusega kogu seltskonna ühismällu. Loomulikult poleks see täiel määral õnnestunud ilma läti keelde tõlkimata, mille eest kandis hoolt Ilze Salnāja-Värv.

Kuna kahe riigi noorte ühislaagri peamiseks ülesandeks on I ja II maailmasõja ja Vabadussõjaga seonduvate mälestistega tutvumine, siis alustati jalutuskäiku platsilt, mille servas asus aastatel 1926-1941 ausammas Vabadussõjas langenutele. Nüüd asendab suurepärase kunstiteose asukohta ilmetu hoone ja selle seinal üksnes tagasihoidliku pildi ja selgitava tekstiga tahvel. Hea seegi, kuid kuuldavasti olevat kaalutud ka hoone lammutamist ja ausamba koopia püstitamist samasse kohta, aga on peetud mõeldavaks ka teisi võimalusi mälestise taastamisel.

Johan Laidoneri ratsamonument

Loomulikult peatuti samas lähedal lossipargis asuva Eesti esimese ratsamonumendi juures, et meenutada kindral Johan Laidoneri teeneid Vabadussõjas. Teel Saksa sõjaväe kalmistule kuulsime, et Viljandi on olnud mitmel juhul Eestis venevõimu taotluste suhtes üsna isepäine. Viljandisse ei püstitatud Stalini ja Lenini auks monumente, ega nimetatud nende kurjategijate nimedega linna tänavaid.

Kaugemas minevikus tõrjusid baltisaksalased osava bürokraatliku venitamistaktikaga tsaarivõimu katsed ehitada Viljandisse õigeusu kirikut. Selleks otstarbeks eraldatud raha olevatki lõpuks kantud ühte Läti linna, kus nii tõrksad ei oldud. Vene õigeusu kirikute ehitamine ja koguduste rajamine Eestimaale kandis eelkõige poliitilist eesmärki, millel täiendava kristliku usu levitamisega oli vähe ühist. Vene õigeusklikule lubati maad, mis seadis eestlased majanduslike olude parandamise soovist aetuna mõistetavalt uue valiku ette. Tsaarivõim üritas aga seeläbi oma võimu veelgi Maarjamaal kinnistada.

Ugala

Reinu teel sammudes osutas Grosberg tiigi veele peegelduvale Ugala hoonele ja küsis Nõukogude okupatsiooniaegset anekdooti meenutades: mis on ühist Viljandi teatril Kremliga? Noortele pidi ta ise vastama. Mõlemad ehitati punastest tellistest, mõlemas tehakse teatrit ja mõlema hoone kõrval asub surnuaed. Viljandi on erandlik sellepärastki, et nõuka ajal ei rüvetatud saksa sõjaväelaste kalme nendele peale matmistega, nagu seda tehti võõrvõimule omase küünilisusega näiteks Pärnus, Tallinnas ja mujal. Kuigi valitses mujal kalmistutel matmispaikade puudus, ei maetud isegi sakslaste kõrvale. Nii on see paik säilinud kaunil endisel kujul.

Saksa sõjaväe kalmistu

Vana kalmistu Riia mnt ääres asub Viljandi Garnisoni kalmistu, mida tähistab 1994. aastal puhastatud ja uuendatud dolomiidist rist, see püstitati 1939. aastal. Garnisoni kalmistut nõukogude võim ei rüüstanud. Rist oli lihtsalt luitunud ja hooldamata. Ju siis  10 vene nimega hauda päästsid lõhkumisest, arvas giid.

Vabadussõjas langenute matmispaigale püstitatud mälestusmärki pidi taastama, sest vandaalitsev venemeelne okupatsioonivõim otsustas rikkuda hauarahu ja rüvetada sõjasangarite mälestust. Sinna on maetud ka laiarööpmelise soomusrongide komandör kapten Anton Irv. Kapteni auks on tema langemise paigas Lätimaal, Streči lähedal, mälestussammas püstitatud.

Mälestusmärk kommunistide kuriteo ohvritele endise Viljandi vangilaagri asukohas

Tallinna mnt ääres asub Rimi. Kaubanduskeskuse arendajad on teinud hästi, et jätsid siseõuele sobiva ja hästi kujundatud ala, kus asub mälestusmärk samas kohas paiknenud vangilaagris kommunistide poolt hukatud inimestele. Seejuures väärib mäletamist õnnelik juhus, et üks mahalaskmisele määratud meestest pääses surmava kuuli tabamusest. Ühtlasi muudab asjaloo eriti jõhkraks teadmine, et hiljem süüdistati tuld sülitava relva ees seisnud inimest karistusest kõrvale hoidmise pärast ja määrati surmamõistetule veel „pärast surmagi“ täiendavalt 25 aastat kinnipidamist.

Pauluse kiriku torn

Kuid Grosberg rääkis okupantide lähiminevikust headki. Viljandis asunud väeosa ohvitseride prouad olid haritud ja õpivõimelised inimesed. Nad austasid põlisrahva õigust kõnelda oma emakeelt ja seda kinnitas nende tahe rääkida poes ja mujal teeninduses või asutustes võimalikult palju eesti keeles. Grosberg arvab, et selle põhjuseks võis olla dessantväeosa suurem kultuursus. Sageli võis okupatsiooni tingimustes kohata ka eesti keele rääkimise suhtes ilmset põlgust, millega rõhutati enda suurrahvalikku ülemuslikkust.

Üle linna ja kaugele nähtava Pauluse kiriku tornikiivri sõrestiku ehitasid president Pätsi isa ja vanaisa. Teostamata on jäänud kiriku kõrgendiku kõrval asuvasse Valuoja lohku kavandatud Pätside perekonna mälestust jäädvustav park.

Pärnu maanteelt Viljandist väljudes võib silmata surnuaia nurgas pisikest raudtaraga ümbritsetud kalmu. Seda metsavenna matmispaika hoiti saladuses nõnda, et okupatsioonivõim sellest teada ei saaks. Kalmistuvahtidele anti suust suhu teadmine edasi ja hauale kuhjati pidevalt puulehtede hunnik.

Ekskursiooni lõpetuseks viis Grosberg rahva ümber järve sõidule. Ta meenutas, et legendaarne „Viljandi paadimees“ on loodud läti viisil. Eestikeelsete sõnade autor on John Pori, kes Viljandi koolipoisina oli veel Johannes Porisammul. Viljandi üllatab ka arvude keeles kõneldult. Elanike arv on vähenenud lühikese ajaga 20-lt 17-le tuhandele, aga Viljandi folgi ajal külastas linna paarkümmend tuhat inimest. Kuid Viljandi külje all on korrushoone koguni 50 tuhande seaga. Kuuendal korrusel kõige pisemad põssad ja mida korrus allapoole, seda suuremad sead. Viljandist võinuks saada ka suur tööstuslinn. Ungern-Sternbergi töökojas, mille ammust ajalugu meenutab Reinu teelt pisut eemale jääv kivihoone, valmisid omal ajal lennukid, bussid Tartule, Tallinnale, Narvale ja ehitati mitmeid eriotstarbelisi masinaid. Viljandi kesklinn pääses sõjapurustustest, säilinud on palju väärtuslikku punastest tellistest ja graniitkividest ehitatud hooneid, ajaloohõngu tekitavad munakivisillutised.

Viljandile tahtnuks tänu Grosbergi ülihuvitavele ja valjult kõlanud selgehäälsele jutustusele palju rohkem kirjaruumi pühendada, kuid kolm päeva laagri seltskonnas viibimist kohustab ka muust kirjutama. Kokkuvõtvalt jäi jutustuste ja vestluste põhjal Viljandist mulje, kui Eesti kõige konservatiivsemast ja eestimeelsemast linnast.

Sinimustvalge lipu sünnipaigas

Pareljeef Otepää kiriku seinal meenutab Eesti lipu sündi

Külastati Otepää vanimat ehitist, Maarja luteri kirikut. Teineteiselpool peaust kaunistavad välisseina suured bareljeefid, mis jutustavad 1884. a 4. juunil kiriklas pühitsetud EÜS-i sinimust-valgest lipust. Sellest kujunes hiljem rahvuslipp ja 1992. a riigilipp. Lipu bareljeefid valmistas skulptor Voldemar Mellik rahvuslipu 50. aastapäevaks. 1950. a hävitatud bareljeefid taastas Mati Varik ja need avati uuesti 1989. aastal.

Kiriku vastas oleval künkal asub Vabadussõjas langenute mälestusmärk, millel suurelt Vabadusristi kujutis. Tiina Tojak tutvustas Vabadusristi huvitavat kujundust, mille tegi kunstnik Nikolai Triik. I ja II liigi risti keskplaadil näeb Eestit sümboliseerivat „E“ tähte ja seda kaitseb soomusrüüs mõõka hoidev kõverdatud käsi.

Käed ümber energiasamba

Lipu sünnipaigast lahkumise järel peatuti viivuks Mäe tänaval asuva energiasamba juures, mis püstitati 1992. a oktoobris positiivsete energiaväljade olemasolu tähistamiseks ja sümboliseerimaks inimest osana loodusest, mille aluseks loodusseaduste tasakaal ja sõltuvus üksteisest. Noored embasid sammast ja üksteist, mõned puudutasid eemalt sõrmega ja üksikud jäid teiste tegevust kaugemalt uudistama.

Tagasi laagripaigas

Piljardi mänguks valmistumine

Järgnevalt mööduti Pühajärve sõjatammest ja asuti tagasiteele laagripaika. Reisiväsimusest polnud vähimatki märki. Kes võttis kohad sisse piljardilaua ümber, kes valmistusid õhtuseks etenduseks, kes jalutasid muidu muuseumi eksponaatide juures. Sõpruslik usaldus lätlaste ja eestlaste vahel oli kergesti märgatav. Julgeti hullata ja kelmikaid nipse vastastikku jagada. Seejuures ikka viisakuse piires ja heatahte meeleolus. Ka salajased seljatagant antud kerged vopsud piljardikepi pihta võeti eesti poiste poolt sõbraliku naljana omaks ja ei pahandatud kelmikate läti neidudega. Iga äpardunud löögi järel lausuti vaid läti keeles ‘nebūs‘, mis maakeelde äraseletatult pidavat tähendama ‘mööda’.

Priit Rohtmets saab kollase särgi selga Tartus Kalevipoja monumendi juures

Õhtul andsid Viire Talts, Edgars Gertners ja Tiina Tojak pidulikult kätte kollased T-särgid, millel Euroopa Liidu nõuetele vastavuses kirjad peal. Särkidega koos saadi rinda märgid, mille kujundus valmis laagri noorte ühisloomingu tulemusena. Reservmajor Meelis Kivi, SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni tegevjuht, sai samuti kollase särgi, nagu kõik teisedki selle projektiga seotud inimesed. Kivi palus hiljem kõik kollase särgi kandjad muuseumi esindussoomukile, et sündmus ka ühispildil leiaks jäädvustamist. Kivi on tõsine oma valdkonna entusiast, kes eelmisel aastal valiti Valga linna aukodanikuks.

Baltimaade tipus

Kes aias, kes aias?

Pühapäeva hommik algas tavapäraselt läti ja eesti keele õppimisega. Igal üksikul juhul tehakse seda erinevalt. Sedakorda koguneti muuseumi hoone ette väikeste laste ringmängulist tantsulaulmist tegema. Ringmänguks valiti „Kes aias, kes aias? Mesilane aias…“ Esmavajalikud läti sõnad eesti vastetega on samal ajal kõigile eeskoja seinal kordamiseks kirjas.

Tindioru kiigel

Teekonnal Suurele Munamäele imetleti Rõuge Ööbikuoru Hinni kanjoni loodusrajal asuvat Tindioru vesioinast, mille ehitas 2002. aastal Jüri Johanson. Esimese voolava vee jõul töötava pumba konstrueeris ja ehitas oma talu veega varustamiseks Friedrich Johanson, see töötab alates 1939. aastast ja lööb 30 m kõrgusele veepaaki 5m³ vett ööpäevas. Vesioinaks nimetatakse seadet, mille hüdrauliline löök tõstab vee taset. Pumba leiutas prantslane Joseph Michel Montgolfier.

Noortelaagri töötajad Gerli tiido ja Viire Talts Suure Munamäe tornis

Tõusul Suure Munamäe tippu peatuti esimese ratsa polgu Vabadussõja aegset võitluspaika meenutava mälestusmärgi juures. Seejärel rühiti palavat päeva trotsides ning higi laubalt pühkides ikka järjest kõrgemale. Võrumaal Haanja kõrgustiku keskosas paiknev Suur Munamägi peaks olema täpsustatud mõõtmiste tulemusel ca 317 m, mis on varem arvatust meetri võrra madalam. Mägi on Baltikumi kõrgeim küngas. Vaatetorni ülemisele platvormile tõustes näeb 346,7 meetri kõrguselt Eestimaad ringiratast 50 km kaugusele.

Võru linnas

Hüpe Tamula järve

Supelda saavad laagrinoored palju. Võrus leiti aega Tamula järve mõnu nautida. Jalutati pikal kaunil promenaadil, kuulati dr. Priit Rohtmetsa vahendusel monumentaalselt istuvat Fr. R. Kreutzwaldi, lummuti luikede perekonna vaatamisest.

Võru Vabadussõja sangaritele paigaldatud mälestusmärk hävitati samuti Nõukogude okupatsiooni ajal, kuid juba 1987. a alustas seltskond noori Vabadussõjas langenute haudade korrastamist ja aasta hiljem taastati Noortekolonn nr 1 eestvõtmisel mälestussammas, rääkis Priit Rohtmets. Matmispaiga algse kujunduse taastamisega tehti algust 2002.aastal.

Māra ja Goran Gora armastavad perekonda ja isamaad

Māra Upmane-Holšteina

Lätis ülipopulaarsed Māra Upmane-Holšteina (ansamblis Astro’n'out) ja Goran Gora, kodanikunimega Jānis Holšteins-Upmanis esinesid esmaspäeva õhtul Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni õuel. Māra meenutas tutvumist Jānis’ega 13 aastat tagasi umbes samasuguses laagris. Neist esimene oli 16 ja teine 17. Nüüd oli nendega kaasas tänavu 13. aprillil sündinud Ronja, kes püsis kogu kontserdi kestel ja ka sellele järgneval ajal väga vaikselt oma hällis. Küllap mõistis, et vanematel on tähtis ülesanne täita ja pärastpoole soovivad nemadki lõõgastuda.

Harilikult laulavad Ronja ema ja isa iseseisvalt. Nüüdne koosesinemine oli üsna tavatu kuulajate ette tulek, aga seda huviäratavam eriti lätlastele, sest kahjuks pole eestlased lõunanaabrite tähtedest midagi kuulnud. Nii Māra kui Goran Gora kirjutavad ise sõnu ja viisistavad tekste. Nad kasutavad musitseerimiseks ka teisi autoreid. Väga kõrgelt hinnatud luuletaja Imants Ziedonis suri mullu veebruaris. Noortelaagris esitati eelkõige tema tekstidele loodud laule: „Teed“ („Celi“), „Ööbikud“ („Lakstigalas“), „Palve“ („Liigums“). Samuti on nad kasutanud laulmiseks luuletaja Ārija Elksne ja helilooja Uldis Marhilevičs’i loomingut.

Māra Upmane-Holšteina ja Jānis Holšteins-Upmanis pärast esinemist

Kõlas ka üks lätlaste hitte: „See osa Riiast“ („Ta dala Rigas“. Laul jutustab Māra linnaosast, millele muidu ei vaadata just eriti hea pilguga. Paljud ei teagi, et autor on sealt pärit, kuid laulu ülistatakse. Māra ja Goran Gora laulude sisuks on sageli just isamaa ja perekonna väärtuste austamine. Nad imestavad kui kahekeelne võib teinekord patriotism inimeste jaoks olla. Suuga kiidetakse isamaad, aga esimesel võimalusel lahkutakse parematele jahimaadele välismaale, jättes armsa kodumaa võõraste pärusmaaks. Sellele lauldes mõteldes õõtsusid eestlased ja lätlased ühes rütmis kaasa, Läti ja Eesti lipud tõsteti kõrgele pea kohale.

Läti perede ja isamaa väärtustamiseks loodi Fond „Kerge“, mis on tihedalt seotud lahkunud Imants Ziedonis’i isikuga. Kaks aastat tegutsenud fond on istutanud puid.

Ilze kodulinnas

Indrikis Zile haual

Ilze Salnāja-Värv on tartlanna, kes kahtlemata armastab seda tarkade inimeste linna. Just nii ta ütles, kui kinnitas, et Tartus on kõrgemate õppeasutustega seotud ca 50 tuhat inimest, kellest poole moodustavad üliõpilased. Paistab, et lätlanna on Tartus elamise ajaga õppinud tundma peaaegu igat maja ja üksikut tänavanurka. Alsunga rahvariide mustriga üleõla kott aga kinnitab tugevat sidet oma lapsepõlve kodu ja terve Lätimaaga. Ilze hea eesti keele oskus toob Läti eestlastele oluliselt lähemale ja teeb ka tänastele naabritele ajaloolise Liivimaa, kuhu kunagi kuulusid Eestist hansalinnad Pärnu, Viljandi, Tartu, palju mõistetavamaks keelelt ning kultuuriliselt.

Indrikis Zile hauatähis

Priit Rohtmets ootas hommikuseid saabujaid Raadi kalmistu väravas, mille kohale on kirjutatud: õnsa omma ne koolnud, kes Issandan koolwa. Raadil on ühendatud Maarja, Peetri, Vana-Jaani, Ülikooli ja Uspenski kalmistud. Esmalt suunduti Läti kolme esimese laulupeo üldjuhi Indrikis Zile hauatähise juurde, kus Ilze rääkis kõige olulisemast. Ta tunnistas, et lätlased teavad temast vähe, aga akadeemilistes ringkondades hinnatakse Zile’t kõrgelt.

Juljus Kuperjanovi hauatähis

Edasi liiguti Vabadussõjas langenud leitnant Julius Kuperjanovi haua juurde. Rohtmets ütles, et Kuperjanov oli Nõukogude okupatsiooni ajal üks vabaduse sümboleid. Tema hauatähisel süüdati peamiselt jõulude ajal küünlaid. Nõukogude julgeolekutöötajad jälgisid toimuvat ja vahelejääjaid karistati karmilt, üliõpilasi heideti ülikoolist välja. Alice Kuperjanovi nimi on samuti haua külgmisele piirdele kirjutatud. Juliuse abikaasa oli aktiivne naiskodukaitsja, kes viidi sarnaselt paljude teistega Venemaale. Alice Kuperjanov hukati Siberis 1942. aastal.

ERM-i ehitus Raadil

Tartu ekskursiooni huviväärsuseks kujunes hiiglaslik ehitustanner Raadil, kus 2016. aastal peaks avatama Eesti Rahva Muuseum. Tulevane ERM asub mööda Roosi tänavat jalutades 950 m kaugusel Tartu raekojast. Vaadati Kalevipoja monumenti ja külastati Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Muuseumit. Muuseumi varamus on 10 tuhat eksponaati, millest väikesel pinnal näeb kümnendikku. Paljud museaalid on üliõpilastele õppevahenditeks. Üllatavalt hästi säilivad on mõned mundrid, mille vanus küündib juba 100 aastani. Nende hoidmine nõuab eritingimusi ja oskuslikku hooldust. Riideid tuleb aegajalt külmutada kuni 200 miinuskraadini, et hävitada riidekoi vastseid.

Pärg tuuakse Läti küttide rügemendi sõdurite ja Läti põgenike ühishaudade mälestusmärgi ette

Pärast lõunatamist ülikooli kohvikus tehti tööd Läti küttide rügemendi sõdurite ja Läti põgenike ühishaudade platsil. Niideti muru, puhastati mälestusmärki ja plaatidega kaetud ala, kasteti lilli. Tööde lõppedes süüdati küünlad ja asetati pärg lahkunute mälestuseks, lauldi Läti ja Eesti hümni. Aigars Pērkons, Läti Vennashaudade Komitee (Brāļu kapu komiteja) liige rääkis, et platsil puhkava Läti küttide rügemendi 180 sõduri ja 98 põgeniku mälestuseks otsustas Läti Valitsus 1930. aastal tähistada matmispaiga monumendiga. Monumendi detailid valmistati Lätis arhitekt Aleksandrs Birzenieks´i kavandi järgi. Pērkons soovis oma kõnes, et see paik mitte iialgi ei rohtuks. Ilze on Tartus asutatud Läti-Eesti Seltsi liige, kelle sõnul on nad juba kolmel korral käinud seda paika korrastamas, viimati tänavu kevadel.

Pildigalerii laupäevast, 9. augustil

Pildigalerii pühapäevast, 10. augustil

Pildigalerii esmaspäevast, 11. augustil

 

Samal teemal:

Eesti ja Läti noorte ühislaagri esimese päeva naelaks oli Lavassaare raudteel sõitmine

Eesti – Läti koostööprojektiga taaselustatakse ühist ajalugu

Anton Irve mälestuspäev Strenčis


Tervislik rukkileib

August 9th, 2014

Rukkileib

Kalev Vilgats (foto erakogust): Musta leiva ja kartuli rahvas eestlased on pöördumas nisusaia ja makaronide rahvaks. Õudne! Selleks, et rukkileib ja kartul ei kaoks, peaks neid väärtustama.

Ajakirjanik Kalev Vilgats kirjutas 5. augusti Pärnu Postimehe arvamusküljel: „Must leib ei olegi in?“ Sellega mõtles ta ikka eestlaste igipõlist rukkileiba, mitte igasugust nisujahust valmistatud ja lisanditega tumedaks muudetud leiba. „Minu mäletamist mööda on Eesti poodides alati olnud saadaval vähemalt kahte sorti rukkileiba: 20kopikaline Viru leib, mis oli põrandaleib, ja 12kopikaline vormileib, mida hüüti seakeeksiks ja mis odavuse tõttu osteti sageli loomasöögiks,“ jätkas Vilgats, kelle meenutus kandis minugi mõtted mälestuste linna Pärnusse.

Kalevi ja Võidu (nüüdne Rüütli ja Nikolai) tänava nurgal oli leivapood, kus meeldis käija ainuüksi värske leiva lõhna pärast. Leiva ja saia valik oli oluliselt väiksem võrreldes praeguste suurte toidupoodidega, aga õigel ajal poodi minnes võis isegi päris tulise leiva riiulist võtta. Leiva soojus, lõhn ja parajalt krõbe koorik tekitasid pidevalt rahuldamatut isu selle järele. Nüüd pole ammu enam seda poodi ega Pärnu leivatehastki. Poodides müügil olev vormileib meenutab vaid pealiskaudsel vaatlusel kodu lähedal tänavanurgalt ostetud kaupa, sest vorm ei ühti enam ammugi sisuga.

Kuni tänavu kevadeni ei osanud dieeti valida ja polnud ka väga hoolas arstide nõuandeid järgima. Ikka sõin enamvähem seda, millele ahvatlus järeleandmisi tegi. Võibolla üksnes rämpstoiduks nimetatavatest pakenditest hoidsin ennast mõõdukas kauguses. Olin juba leppimas olukorraga, et teinekord tuli keset öödki minna neelama kõrvetiste vastast tabletti, mille nime nüüd ei suuda enam meenutada. Arstirohu nimetus ununes koos kõrvetiste kadumisega ilma et oleksin oluliselt muutnud senist harjumuspärast toitumistava. Ainus, mida tegin – lõpetasin kõigi isevärki nimedega leibade ja saiade ostmise. Kuid sellestki ei loobunud teadlikku valikut tehes.

Juhtus nii, et Sindis tegevust alustanud Krulli kohviku omanik võttis nõuks hakata tänavu kevadel puhast rukkileiba küpsetama. Suurte kogemustega pagarite leivategu õnnestus juba esimestel katsetel. Ainult vormid on pikemad, kui vanasti. Eile tehti katset Pärnu leiva aegsetes vormides. Ühe neist esimestest pätsides asetas pagarmeister Ralf letile parajasti siis, kui olin taas ostu tegemas. 600 gr. kaaluv päts on väikeses peres etem kui 850 gr. Saab sagedamini värske leiva järele minna.

Leiva lõhn ja maitse tuletavad meelde lapsepõlve, kui vormileiva eest ladusin letile 12 (võibolla siiski 14) kopikat ja põrandaleiva eest pisut rohkem. Siis oli see leib nii maitsev ja asendamatu peatoidus, mille järel tasus teinekord vanemaid välja vahetades tundide pikkuses ootejärjekorras seista…

Praegu ei oska enam mälus taastada seda korda, kui viimati tundsin kõrvetise vaevuseid, aga need on kadunud juba mitmeid kuid. Ei oska märkamatult ilmnenud muutust selgitada mitte millegi muuga, kui rukkileiva söömise ja teiste leivatoodete kõrvalejätmisega.

Kalev Vilgats kirjutas arvamusloos rohkem kui rukkileivast ja ütles: „Selleks, et rukkileib ja kartul ei kaoks, peaks neid väärtustama. Rukkileiva propageerimisele tuleks lisada kartulikampaania.“ Nõustun temaga isikliku kogemuse põhjal. Rukkileib ja kartul on olnud pikalt eestlaste peatoidus. Rukkileib koguni nii pikalt, et teadlaste väitel olevat eestlaste organism sellega kohanenud sedavõrd, mis tekitab nisule ümberkohastumisel tõsiseid tervislikke vastunäidustusi.

Artikli ilmumisele järgnenud vestlustest on väljakoorunud ka arvamusi, et mingite uute kampaaniate korraldamine oleks taunitav ja vastumeelsust tekitav. Mõtteid võib olla mitmesuguseid ja ‘kampaania’ saaks asendada võibolla ka sobivama sõnaga. Kampaaniast tähtsamgi veel on mõistmine sellest, mis parem, kasulikum ja tervislikum.

Samal teemal:

Leivategija purustab müüdi: eestlaste „musta leiva” lembus on eriti pentsik

Pärnakad soovivad oma leiba

Pärnus avaldati meelt leivatööstuse sulgemise vastu


Homme toimuvat Sindi Rocki toetab linnavalitsus 2500 euroga

August 8th, 2014

Marko Šorin räägib Eesti ja Läti noorte ühislaagris laupäeval toimuvast Sindi Rockist, mis toimus rockkonterti festivalina Eestis esimest korda 45 aastat tagasi

„Mina loodan siiralt Sindi Rocki õnnestumisesse,“ räägib Sindi linnapea Marko Šorin, kes nimetab ennast rockmuusika tõsiseks fänniks. Siiski lisab juurde, et aasta eelarvet koostades ei kirjutatud Sindi Rocki toetuseks eraldi reale summat üksnes tema muusikalisest huvist lähtuvalt. „Pikaajalised traditsioonid väärivad hoidmist ja Sindi Rock on midagi sellist, millega sobib edasi minna,“ kinnitab Šorin linna juhtivate inimeste ühist seisukohta. Sindi Rocki korraldamise soovijaid oli rohkem kui üks. Linnavalitsus sõlmis lepingu MTÜ Sindi Sõprade Seltsiga, kellel olid omad mõtted ja nägemus juba aasta alguses olemas.

Ajaloohuviline Šorin kõneleb uhkustundega oma kodulinnast, kust on korduvalt alguse saanud mitmed algatused ja ollakse esimesed mitmetes ettevõtmistes. Pärast seda, kui meenutati Sindist võrsunud Uno Palu väikest osa rockmuusika tutvustamisest keelatud aegadel, otsis linnapea veel muidki kirjalikke tunnistajaid kaugematest aegadest. „Mul on isiklikult alles kaks Pärnu Kommunistist välja lõigatud kuulutust Sindi Metalli kohta. See oli millalgi ‘87-‘88, kui populaarsust kogus heavy metal muusika. Siis kasutati Sindi Rock nime asemel hoopis Sindi Metall. Tol ajal tegutses Sindis ansambel Provints. Selles koosseisus laulis Verner Vilgas, kes praegu hoiab Pärnumaa uudistel silma peal läbi rahvusringhäälingu telekaamera. Kitarri mängis Meelis Tauk, kes hiljem osales ansamblis The Tuberkuloited. Edasi viis tema muusikutee Tanel Padariga mängima. Praegu mängib Tauk Goresoerd’is. Lisaks veel Meelis Laidvee, kes on nüüd Tuberkuloitedis. Kahe ülejäänud liikme nime ma ei mäleta. Provintsi kutsus tolleaegne klubijuhataja Jets Sindi “Bon Joviks”, kuna nemad kasutasid laval pürotehnikat,“ jutustab linnapea, kellel jätkub küllaga mälestusi.

Aga ta teab sellegi kohta täpseid mälestusi, mida vanemad inimesed või mineviku kaasaegsed kipuvad juba unustama. Nii näitab ta muuseumi juhatajaga leitud 1999. aastal Sindi Sõnumites avaldatud artiklit, mille Toivo Pulk kirjutas Sindi Rocki 30. aastat tähistavalt. Toona meenutas Pulk 1966. aastat, kui Sinti jõudis kuuldus paarist Pärnus tegutsevast kitarristide ansamblist. Noorsugu olevat jooksnud neile pidudele tormi. Seapeale võttis Sindi nooruk Väino Land nõuks kodulinnaski moemuusikat viljeleda.

Priit Kask teab lisada, et Väino isa oli samuti muusikaliste kalduvustega ja tegi rahvamuusikat koos trompetisti, akordionisti ja kontrabassi mängijaga. Soovist biitmuusika vooluga ühineda liitusid Väinoga Jüri Säde, Vello Õunapuu, Eeri Saulep, Jaan Miilvee ja Aadi Kärner. Paar aastat hiljem tuli Vibrosse veel Valdur Prenge, keda nüüd enam meie hulgas ei ole, aga on jätnud märgi maha mitmete enda loodud lauludega. Juurde tuli ka Pärnu linna kultuurimajas mänginud näitleja Jüri Vlassov. 1969. aastal oli uuenenud Vibro koosseis järgmine: Jüri Vlassov – basskitarr ja laulmine; Eigo Lepp – löökriistad; Valdur Prenge – soolokitarr; Raimond Melikov – klahvpillid; Enn Puistamaa – laul; Kalju Metsamägi – laul ja klahvpillid; Aadi Kärner – helitehnik.

Pulk kirjutas, et 1969. aasta oli hipiliikumise aeg ja Sindi vabriku klubis peeti rockkontsert. „Maja oli tulvil lillelises riietuses noori, suurem osa neist sõitis kohale Pärnust.“ Järgmisel hommikul ootas kõiki nelja ansamblit üllatus, sest olid ühiselt „kohtu ette“ kutsutud. Põhjuseks oskamatus käsku täites kultuurselt mängida. Vibrole anti koos ansambliga Viking eluaegne esinemise keeld.

Alati pole Sindi Rocki sünnipäeva kontserti tähistatud sama nimetusega. Nii ka 1999. aastal. Siis räägiti Eesti esimese rockkontserdi 30. aastapäevale pühendatud muusikapäevadest. Tookord osalesid Optimistid, Mikronid, Peoleo, Syrius, Jüngrid, Haak, Kogudus, Korallid, Nemo, Fix, Koma ja eluaegse keelu omandanud Viking ning Vibro.

Käesoleval korral piirdutakse kümnekonna ansambliga. Kuna korraldajad Sindi Sõprade Seltsist tunnistavad ajapuudust, mis ei võimalda juubelihõngulise sündmuse lähemat tutvustamist, siis jagab Sindi Linnavalitsus peamise toetajana meelsasti nende kasutuses olevat infot. Šorini sõnul kirjutas Sindi Sõprade Seltsi nimel linnaga sõlmitud lepingule alla Annika Burket. Linnapea ütleb, et tegemist on toimeka organiseerijaga, kes on korduvalt linnavalitsusega täpsustamist nõudvates küsimustes käinud kohapeal asju arutamas. Šorini sõnul peaks Taavi Burket olema usaldusväärne suhtleja ansamblitega, kaasaaitajaid on veelgi. Samas hoiduvad Sindi Sõprade Seltsis Sindi Rocki korraldusega tegelevad inimesed enda nimel avalikkuse ees suhtlemisest ja kirjalikele küsimustelegi vastates kirjutatakse konkreetse nime asemel allkirjana ‘korraldajad’. Siinkohal on paslik õiendada ka eelmisesse uudisesse lipsanud viga. Katariina Vaabel ei ole seotud laupäevase kontserdi ettevalmistamisega, nagu avalikkusele levitamiseks antud teksti juurde kirjutatud nimest võinuks ekslikult järeldada.

Jan Uuspõld. Foto: Andres Putting

Siiski on linnapea seda meelt, et taoline linna esindussündmus väärinuks suuremat meedia eelteavitavat tähelepanu ja mõnigi ansambel väärinuks rohkem tutvustamist. Šorini hinnangul on üks publiku poolt rohkem oodatud peaesinejaid Jan Uuspõld & Luxury Filters. Arvamus võib olla muidugi väga subjektiivne, sest näiteks Pöölöy Gläänz on samuti muusikaliselt ja näitlejameisterliku esinemislaadiga alati paljudele hästi peale minev. Muidugi omab Sindi rahva jaoks erilist kohta The Tuberkuloited ning põnev saab olema Ühend-Fixi ja Syriuse esinemised, see ei tähenda, et teised ansamblid vähem huvitavamad oleksid.

Krulli kohvik on lubanud Sindi Rocki toimumise päeval korraldada laiendatud toitlustamise ja soodushindadega janu kustutamise oma territooriumil, et sellega toetada Sindi legendaarset muusikasündmust. Krullis korraldatakse “Rock Piknik”, lindilt lastakse kõlada maailma parimate traadimeeste loomingut, õhtupoolikul tuleb pulti DJ Kert Talistu.

Samal teemal:

Uno Palust Sindi Rockini

Steve Morrison & Rauno Pella on Sindi Rocki peaesinejad

Sindis rokitakse hiliste hommikutundideni

Sindis algas varajaste hommikutundideni kestev rockfestival


„Vaesemehe asfaltsegu“ on mõistlik kompromiss hinna ja kvaliteedi suhtes

August 7th, 2014

Arvatavasti järgmisel nädalal tehakse Sindis Kalamaja teel, Tööstuse tänavalt Sindi Gümnaasiumi parklasse viival sissesõidul, Lõokese tänaval Paide maanteest Linnu teeni ja Kuldnokas kahekordset emulsiooniseguga pindamist.

Looduslikud kookosmatid kaitsevad Kalamaja tee kõrget tammi varingute eest

Sellel nädalal tehakse veel pindamiseks vajalikke ettevalmistusi. Maden Grupi töötajad valmistavad tööfronti ette asfalteerimiseks koolimaja juures. Lemminkäinen kindlustab varisemise vastu Kalamaja teed ääristavaid kraave ja teetammi. Vihmavee uuristamiste vastu laotatakse kõrgele järsakule looduslik kookosmatt, millest rohi läbi kasvab. Aastate pikkused kogemused on kinnitanud kookosmati tõhusust.

Sindi Linnavalitsuse abilinnapea Rein Ariko loodab, et järgmisel nädalal saavad loetletud sõiduteed uue katte, aga päris kindel ei saa ta olla. Tänapäeval kasutatakse tee-ehituses väga keerulisi ja seega ka kalleid masinaid, mida kõigil kasutada pole. Sinti tuleb Lemminkäineni Jõhvi osakond vastavalt sellises järjestuses, kuidas mujal objektidel tööjärg kulgeb. See tähendab, et ei hakata üksikute väikeste juppide tegemiseks kusagilt kaugelt ekstra kohale tulema.

Lemminkäineni kopa juhtkangide juures töötab Janari Lillemets

Mis see „vaesemehe asfalt“ tegelikult on? Ariko sõnul ei võimalda linna rahakott kõikjale asfalbetooni laotada ja see polevatki alati majanduslikult päris põhjendatud. Odavama teekattega saab rohkem ruutmeetreid kaetud. Arvestada tuleb muidugi tee kasutatavusega. Kui sõidukoormus jääb liiklustiheduselt tagasihoidlikuks ja aluspinnas on hoolikalt ehitatud, püsib ka „vaesemehe asfalt“ pikalt heas korras. Külmsegule annab tugevuse graniitkillustik, mille valmistamisel ühe osana kasutatav vesi eemaldub emulsioonist äärmiselt kiiresti ja tee on varsti kohe pärast teerulliga tihendamist sõidetav. Väliselt on isegi raske vahet teha harjumuspärase asfaltbetooni ja lihtsama teekatte vahel.

Samal teemal:

Sindis vähendatakse Kalamaja tee kallet