Pärnu linn valis Rannastaadioni ehitajat

July 17th, 2014

Paari nädala pärast võiks Pärnu Linnavalitsus sõlmida lepingu Rannastaadioni ehitajaga.

Arvatavasti peatselt Pärnu linnaruumist kaduv staadioni hoonestus

Pärnu Linnavalitsuse korraldatud avatud riigihankele “Pärnu Rannastaadioni uue tribüünihoone ehitamine ja staadioni renoveerimine” tehti 9 pakkumust. Kõik pakkujad kvalifitseerusid ja esitatud pakkumused tunnistati vastavaks. Hankemenetlusega kinnitati edukaks Eventus Ehitus OÜ pakkumus maksumusega 5 619 608,96 eurot, koos käibemaksuga. Võimalus ehituslepingu sõlmimiseks tekib pärast 14 päevase vaidlustusaja möödumist.

Kohtumisel volikogu ühenduste ümarlauas käesoleva aasta alguses nimetas linnapea Toomas Kivimägi esialgseks arvestuslikuks maksumuseks 4 miljonit, millest endine kultuuriminister Rein Lang toetas poole miljoniga. „Kui tuleks lisada 2 kuni 3 miljonit, võib raskeks minna,“ arutles linnapea jaanuari esimestel päevadel.

Kasutuskõlbmatuks muutunud endine Kalevi staadion, uue nimetusega Rannastaadion, loodetakse ehitada selliseks, mis vastaks jalgpalliväljaku UEFA 2. kategooria nõuetele ja oleks kasutatav IAAFI 2. sertifikaadi tasemel kergejõustikuareenina. Tribüün peaks mahutama poolteisttuhat pealtvaatajat.

Mullu aprillis kuulutas linnavalitsus staadioni tribüünihoone eskiislahenduse saamiseks välja avatud ideekonkursi, mille võitjaks tunnistati Kamp Arhitektid OÜ poolt esitatud töö nimega „Sprint“.

Samal teemal:

Pärnu staadioni tribüünihoone eskiisikonkursi võitja on selgunud

Kalevi staadionile tuleb kaheksa jooksurada ja UEFA II kategooria jalgpalliväljak

 


Rongiga Pärnu randa

July 17th, 2014

Papiniidu jaamast ühel poolel puutumatu loodus ja teisel pool teed kaubanduskeskuste kvartalid

Rongist väljudes võib juba mõnikümmend minutit hiljem jahutada jalgu merevees

Olenevalt astumisest jõuab Papiniidu jaamast mere äärde keskeltläbi mõnekümne minutiga. Rutakama kõnnakuga saaks kiireminigi, aga puhkama minnes eelistatakse pigem aeglasemat jalutamist. Nii või teisiti pole Papiniidu keskusest randa pikem tee, kui Pärnu kesklinnast kuhugi Rannahoone kanti. Erinevus on üksnes ranna ja ranna vahel.

Keskrand on laia sõreda liivaga, käeulatuses asuvad teenindused ja head rannailmad meelitavad suhteliselt väikesele alale kokku tuhandeid inimesi. Kui räägitakse Pärnu rannast, siis tavaliselt just seda osa linna pikast mere äärest mõeldaksegi. Aga ka teistsugune rand pole kehvem ja vastavalt eelistustele võib osutuda omamoodi nauditavaks. Eriti, kui randa jõudmiseks läbitakse Pärnu looduskaitsealust rannaniitu.

Pärnu rand vaatega keskranna poole

Asetades end rongireisijaks, kes otsustanud puhkepäeva Pärnu rannas veeta, teen kogu päeva mõttes koos kujuteldava kaaslasega ise läbi. Pärnusse saab rongiga ainult kaks korda päevas ja kui ei soovi just mitmeks päevaks peatuma jääda, tuleb ka töövabal hommikul üsna vara ärgata. Balti jaamast väljub rong juba 7:44, Rapla perroonilt rongile astuja saaks võibolla peaaegu tunnikese rohkem magada ja nii edasi vastavalt sellele kuidas raudruun Pärnule läheneb. Kümneks on reisirong Pärnus. Esimest korda Papiniidu jaama saabujaid abistavad suunavad viidad juhatavad reisijad pikka tunnelisse, mille kaudu pääseb otseteed kesklinna sõitvale bussile. Sama tunnelit läbides saab ka jalgsi randa minev puhkaja kohe õige teeotsa kätte.

Papiniidu tänava tihe liiklussagin ja suurlinnalikult mõjuv hoonestus

Kui rongist väljudes võib tunduda, et tegemist pole linnaga ja ollakse sattunud päris puutumatu looduse rüppe, siis viis minutit hiljem leiab randa jalutav puhkaja ennast keset tihedat liiklussaginat ja suurte kaubanduskeskuste kvartalit. Papiniidu tänava ääres asuvad kuni 8-korruselised hooned ei jäta sugugi vaikse ja idüllilise pisikeste majakeste või varjuliste parkidega kuurortlinna muljet. Loomulikult tahaks sellest keskkonnast võimalikult kiiresti läbi pääseda, et jõuda soovitud sihtpaika.

Enne rongiga koduteele asumist võimalus veelkord valida sobilik söögikoht

Kuna hommikune rongile kiirustamine ei jätnud aega rahulikult kohvi joomiseks, siis siseneme Kaubamajaka pikale ja käänulisele sisetänavale, mille ääres asuvad arvukad ärid ei paku sedakorda huvi. Küll otsivad silmad mõnd sobilikku kohvikut. Esimesel korrusel neid enam ei leia. Pärast juurdeehituse valmimist koondati kõik viis söögikohta uue osa teisele korrusele, kuhu eskalaator meid ka jalavaeva vähendavalt kohe sõidutabki. Valime suurte akendega nurgapealse kohviku, kus kuni lõunani pakutakse maitsvat kohvi madalama hinnaga.

Sisenemine Pärnu rannaniidu looduskaitsealale

Kohvi joodud ja keha kergelt kinnitatud lahkume mugavast ja avara vaatega kohvikust. Läheme Papiniidu tänavale, mida mööda jõuame eksimatult, kuid mõnda eriti tiheda liiklusega tänavat ületavalt rannaniiduni. Merd võib aimata kusagil eespool juba poolel teel jaamast randa.

Linnalehmad Pärnu looduskaitsealusel rannaniidul

Viimane linnamaja asub üsna lähedal rannaniitu piiravale aedikule. Tarad piiravad „linnalehmade“ liikumise vabadust. Võiks pöörduda vasakule ja jalutada mõnda aega looduslikult kaunil pargi rajal või minna paremat kätt piki aedikut lootuses kohata „linnalehmasid“. Looduslike niidukite poolt madalaks söödud taimestik võimaldab näha väga kaugele, kus hetkel loomad parajasti asuvad. Kohe nende juurde ei lähe ja võtame jalge alla kõige otsema tee mere äärde. Mõlemale poole tee serva on veetud elektrikarjused. Loodame edasi minnes loomigi kohata.

Edelast puhuv tuul on kandnud merevee päris rohelise maakamara alguse servani

Edela- ja lõunakaare tuuled on merevee toonud päris vastu rohukamara algust. Teistsuguse tuule korral jääb merelainetuse ja rannaniidu vahele hästi lai liivane ala. Sügavamale vette minekuks peab päris pikalt madalas vees hulpima. Vaatamata kaunis tugevale tuulele on vesi päris soe. Kui soe, täpselt ei tea. Mõõtmist tehakse keskrannas ja teadete tahvlid on üksnes seal väljas. Mai, Papiniidu ja Raeküla randades pole ka vetelpäästet ja nii tuleb ohutuse pärast ise sedavõrd valvsam olla.

Pärnu rand Raeküla poolele vaadates

Aga siin on ka sedavõrd rohkem privaatsust. Nädalavahetustel ja muidu ilusate rannailmadega pole küll ka keskrannast väljapoole jäävatel aladel alati piisavalt palju privaatsust. Päris privaatselt saab ennast tunda hetkeks üksnes riietuskabiinis, mida näiteks Papiniidu rannas on vaid üksainus, aga üldjuhul piisab sellestki. Mõned pingid ja isegi kiigud kõnelevad sellest, et ka Papiniidu kohal asuv rand pole metsik puhkeala.

Tagasi rongile

Õhtune rong väljub Papiniidust kell 17:19. Saab ka järgmisel hommikul 6:31, aga sel juhul võivad öised romatilised hetked enne hommiku koitmist siiski väga väsitavaks kujuneda.

Kui edaspidi kaugemalt Pärnusse saabujad suvelinna mitmekülgsemaid võimalusi enda jaoks rohkem teadvustavad, küllap siis rongidki pikemaks muutuvad ning sagedamini ja kiiremini liikuma hakkavad. Just seda viimast olekski vaja, ja mitte ainult puhkajatele, vaid ka pärnakatele.

Samal teemal:

Esimene rong ei väljunudki Pärnus Liivi tee äärsest Papiniidu peatusest

Reisirongide lõpp-peatus muudab Pärnus viiendat korda asukohta

Šveitsi uued reisirongid hakkavad peatuma Papiniidus

Alates uuest aastast asub Pärnu reisirongide lõpp-peatus Raeküla asemel Papiniidus

Raeküla jaamahoone on saanud minevikuks

Raeküla jaamahoone lammutamiseks avati roheline tee

Rain Kaarjas räägib Edelaraudtee kavatsustest Tallinn-Pärnu raudteel


Balti keti otsuse langetamist tähistava mälestusmärgi avamine lükkub edasi

July 15th, 2014

Täna toimus kunagise Eesti Külaehituse (EKE) pansionaadi lähedal pidulik kogunemine, kus meenutati samas hoones 25 aastat tagasi langetatud otsust Balti keti korraldamiseks. Sellele sündmusele järgnes konverents Strandi konverentsikeskuses.

Küllo Arjakas

Õie tänava kaunistas lipuehtesse Sindi Gümnaasium

„Algne mõte oli täna avada Aisa tn 39 hotelli ees Balti keti otsuse langetamist vääristav mälestuskivi,“ rääkis päeva juhtinud ajaloolane Küllo Arjakas. Paraku päris mitmel põhjusel see avamine täna teoks ei saanud. „Aga – ütleme nii – et selle mälestusmärgi avamine lükkub veidi edasi, aega, mil ka ehitustööd on jõudnud lõpule. Endastmõistetavalt ei takista see tänasel päeval meenutamast seda, Pärnu jaoks kindlasti olulise tähtsusega päeva, 15. juulit 1989,“ ütles Arjakas, kes tuletas meelde Ida-Euroopa ja Baltimaade saatust määranud kurikuulsat Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokolli 50. aastapäeva. Tol korral sai juuli keskpaigaks üha enam selgemaks, et Moskvas juuni algul NSV Liidu rahvasaadikute Kongressil loodud nn MRP komisjoni töö hakkab venima ja impeeriumi pealinna raputamiseks oli vaja korraldada 23. augustil mõjuv aktsioon.

Balti kett

Üsna koosoleku algul peeti vajalikuks mais loodud kolmepoolne komisjon nimetada Balti Nõukoguks ja selle toimumise hilistel õhtutundidel otsustati 23. augustil moodustada Pika Hermanni juurest läbi Riia kulgeva inimketi kuni Gediminase tornini Vilniuses. „Balti inimkett andis võimaluse selle tee põlistamiseks maailma mällu vapra ning samas üleva ühiskogemuse kaudu,“ kõneles Arjakas ja osundas viis aastat tagasi kõrvalt antud hinnangule, mis muuseas ei äratanud Eesti ajakirjanduses 2009. aasta kesksuvel nimetamisväärset tähelepanu. 31. juunil kanti Balti kett Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organistasiooni (UNESCO) maailma mälu registrisse. Teatavasti võetakse sellesse nimistusse väga tiheda sõela järel vaid üksikuid sündmusi või teoseid. Näiteks oli samal aastal Balti keti kõrvale asetatud 1215. aastast pärinev Magna Carta (õigusakt, mis seotud Inglismaal kuningavõimu piiramise ja parlamentarismi algusega), helilooja Frédéric Chopin’i muusikapärand, 1814. aasta Viini kongressi dokumentatsioon, Rahvaste Liiga arhiiv (1919-1946, praeguse ÜRO eelkäija), II Maailmasõja ajast Anne Franki päevik jm. Balti kett on esimene Eesti, Läti ja Leeduga seonduv sündmus, mis võetud UNESCO Maailma mälu registrisse. „Tuleb karta, et rohkem meil ei olegi selliseid maailma jaoks sedavõrd tähtsaid sündmusi välja pakkuda. Küllap see asjaolu muudab Balti keti ajalooliseks sündmuseks ja tähtsustab ka Pärnu linna, kus see otsus vastu võeti.“

Dainis Īvāns

1989. aasta juulis Läti Tautas fronte delegatsiooni kuulunud viiest liikmest olid täna Pärnus proua Valentīna Zeile ning härrad Dainis Īvāns, Arnolds Klotiņš, Jānis Lucāns ja Läti rahvarinde muuseumi juhataja pr Meldra Usenko. Lätlaste nimel tervitas Dainis Īvāns.

Küllo Arjakas ja Neilas Tankevičius vestluses

Leedulasi jõudis 1989. aastal Pärnusse kolm: Virgilijus Čepaitis, Bronislovas Kuzmickas ja Romualdas Ozolas. Vytautas Landsbergis asus sel ajal Ameerikas ja Mečys Laurinkus Moskvas. Kuna kolm esimest on sündinud kolmekümnendate teisel poolel, siis ei soovinud nad nii pikka bussireisi ette võtta, aga Ozolas saatis kirjaliku tervituse. Leedut esindas täna Leedu Vabariigi suursaadik hr Neilas Tankevičius.

Toomas Kivimägi, Helen Lausma-Saar (Rahvarinde muuseumi juht) ja Edgar Savisaar

Sõnajärg anti ka Edgar Savisaarele, kes oli 1988. aastal Eestimaa Rahvarinde idee väljahõikaja ja järgnevalt selle ühenduse eestseisuse liige. Savisaar kinkis omaaegsetele Balti keti ettevalmistuses osalejatele ja tänase päeva organiseerijatele mälestuseks raamitud foto, millel Balti Nõukogu liikmed Aisa hotelli trepil 1989. a 15. juulil.

Pärnu linnapea Toomas Kivimägi rääkis, et tema oli samuti Balti ketis. Praegu peab ta oluliseks, et sarnaselt Balti keti aegse ühisettevõtmisega peaksid kolm riiki suutma nüüdki ajada ühiste huvidega projekti Rail Balticu realiseerumiseks.

Ainulaadne foto kingitakse paljudele

Enne Baltimaade ühislaulu „Ärgake, Baltimaad! Atmostas Baltija! Bunda jau Baltija!“ laulmist rääkis Arjakas selle laulu saamisest. „Balti kett oli kolme rahva ühistöö, aga Läti oluliseks panuseks selles ürituses on Baltimaade ühislaul. See laul valmis vaid loetud päevadega.“ Viisi lõi helilooja ja laulja Boriss Rezniks (sündinud 1947) Valdis Pavlovskise (sündinud 1934) sõnadele. Laulu tõlkis eesti keelde Heldur Karmo (1927-1997). Hümnilaadse pala laulsid Riias sisse teeneka Läti rock-ansambli Eolika muusikute saatel Eolika solist Viktors Zemgals, Leedust Žilvinas Bubelis ja Eestist Tarmo Pihlap.

Balti Nõukogu esimese koosoleku ennelõunal 15. juulil 1989 tehti Pärnus EKE pansionaadi ees ühispilt. Seisavad (vasakult): Virgilijus Čepaitis, Mart Tarmak, Edgar Savisaar, Rein Veidemann, Bronislovas Kuzmickas, Romualdas Ozolas, Arvo Junti, Küllo Arjakas, Ivars Godmanis, Valentīna Zeile, Dainis Īvāns, Jānis Lucāns ja Arnolds Klotiņš (tagareas).

Laul kõlas 23. augusti õhtul Eesti Raadios ja Vikerraadios kolmetunnise eriprogrammi otsesaate „Me hoiame ühte“ lõpetuseks, veidi enne kella kaheksat õhtul. Arjakas küsis, kas see pala kõlas samal päeval ka Läti raadios? „Seda on üsna keerukas välja selgitada, sest tänavu mais Lätist saadud andmete kohaselt anti Riias kohe Balti keti järel käsk 23. augusti raadiosaate makilint üle lindistada. Samamoodi ei õnnestunud välja selgitada, kas see laul kõlas sellel õhtul Leedu raadios,“ vastas Arjakas.

Meldra Usenko

Läti rahvarinde muuseumi juhataja Meldra Usenko rääkis, et paraku ei ole täpsemat ülevaadet ka selle laulu valmimise kohta. „Teadaolevatel andmetel palus Boriss Rezinks augusti esimesel poolel audientsi Dainis Īvānsi juurde, et talle äsjavalminud ja siiski veel mitte lõpuni viimistletud laulu tutvustada. Kohtumine vältas vaid kümmekond minutit. Dainis Īvāns oli äärmiselt üle koormatud kõikvõimalike korralduslike küsimustega ning tema mõtted vestluse ja selle laulu kuulamise ajal kohati hajusid. Aga ta ütles kohtumist lõpetades lühidalt Rezniksile, et laul on hea ja võiks raadios kõlada,“ rääkis Usenko tänase päeva juhile.

Tiina Tojak

Aisa hotelli lähedal Õie tänaval pidulikku kogunemist lõpetades tänas Arjakas Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektorit Tiina Tojakut, kes päeva kordaminekuks lahendas suurepäraselt kõik kohapealsed küsimused. Samuti tunnustas ta Sindi Gümnaasiumit, kes kaunistas päevasündmust mitmekümne lipuga.

*

*

Samal teemal:

Pärnus tähistatakse Balti keti korraldamise otsuse 25. aastapäeva

Sindis peetud Rahvarinde kontserdil kingiti Edgar Savisaarele labidas

Heidi Vellend: „Mis on Eesti diplomaatia kõige suurem võit?”


Pärnus tähistatakse Balti keti korraldamise otsuse 25. aastapäeva

July 12th, 2014

Juulis viis aastat tagasi kanti Balti kett UNESCO Maailma mälu registrisse, kuid põhimõtteline otsus selle läbiviimiseks langetati 1989. a 15. juulil Pärnus.

Õie tänav, kus 15 juulil toimub pidulik kogunemine. Aisa tänav 39 hoone on praegu põhjalikult ümberehitamisel ja seepärast pole võimalik ajaloolisele majale lähemale minna. Küll lubasid ehitajad teisipäevaks ümbruse võimalikult korda teha.

Päevakavast

Teisipäevale kavandatud Balti keti korraldamise otsuse 25. aastapäeva meenutus algab kell 14.00 Aisa ja Õie tänava ristmikul, mis on ehitud Eesti, Läti ja Leedu lippudega. Kolme riigi hümnide esitamise järel ütleb avasõna ajaloolane Küllo Arjakas. Sõna saavad veel Pärnu linnapea Toomas Kivimägi, Dainis Īvāns, kes oli aastatel 1988-1990 Tautas fronte esimees, samuti Leedu Vabariigi suursaadik Neilas Tankevičius ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar. Tervituste ja tänusõnade lõppedes lauldakse Baltimaade ühislaulu „Ärgake, Baltimaad! Atmostas Baltija! Bunda jau Baltija!“.

Pärast pidulikku kogunemist toimub Strandi konverentsikeskuses konverents, kus teevad ettekande Arnolds Klotiņš (Tautas fronte duuma esimees, 1989) „Balti keti korraldamisest Lätis“ ja Küllo Arjakas „Balti keti ettevalmistused“. Sellele järgneb Tallinna linnapea vastuvõtt.

Balti tee alguses

Küllo Arjakas

Tallinna Linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas meenutab, et paar kuud enne kogunemist Pärnu endises EKE pansionaadis (Aisa 39) peeti ühiselt Tallinnas Eestimaa Rahvarinde (RR) volikogu, Läti Tautas fronte duuma ja Leedu Sajūdise seimi liikmetega I Balti Assamblee. 13. mai õhtul pidas keeleteadlane ja RR eestseisuse liige Mati Hint Raekoja platsil kõne „Balti tee“, milles käsitles kolme maa ühist saatust alates 18. sajandi lõpust. Vägivaldne liitmine NSV Liiduga isoleeris Eesti, Läti ja Leedu kaua kestvalt Euroopa kodust, kuid siinsed rahvad oskasid oma ideaalide eest seista rahumeelsete vahenditega. “Balti tee on Ida ja Lääne ausate kokkulepete otsimise tee, rahvuste enesemääramisõiguste realiseerimise tee. Sellele teele asumine oleks uueks lootuseks Baltimaadele ja kogu Euroopale. Baltimaade rahvad on valmis asuma sellele teele“, lõpetas Hint.

„Balti tee“ rahumeelsuse ja parlamentaarsete meetodite rõhutamise ideoloogia vastandus erinevatele vägivaldsetele „teedele“, mis 1989. aastal NSV Liidus üha enam esile kerkisid: Mägi-Karabahhi kriis, NSV Liidu relvajõudude veretöö Thbilisis, ohvriterohked kokkupõrked Usbeki NSV-s jm.

Balti Assamblee järel moodustati kolmepoolne komisjon, mille esimene koosolek peeti 15. juulil Pärnus Eesti Külaehituse (EKE) pansionaadis. Eestit esindasid tolleaegne Eesti Muinsuskaitse Seltsi vastutav sekretär Küllo Arjakas, Tallinna II Õigusnõuandla advokaat Arvo Junti, kultuurilehe Reede korrespondent Mart Tarmak, ajakirja Vikerkaar peatoimetaja Rein Veidemann ning Projekteerimis- ja Konstrueerimisbüroo „Mainor“ direktori asetäitja Edgar Savisaar, kes juhtis koosolekut. Pärnu koosoleku päevakavasse võeti ühised põhimõtted, assamblee otsuste elluviimine, koostöö majanduses, 23. augusti tähistamine, teabevahetus rahvaliikumiste rahvusvahelistes sidemetes, referendumi ja kodakondsuse küsimused. Kinnitatud ühistöö reglement nägi ette samas koosseisus kohtumisi kord kuus kas Leedus, Eestis või Lätis.

Balti teest Balti ketini

Ajalooline hoone, kus otsustati Balti keti toimumine, on praegu põjalikult ümberehitamisel

Häbiväärse Molotov-Ribbentropi pakti aastapäeva tähistamise aruteluni jõuti alles pika koosoleku lõpupoolel. Vaeti põgusalt, kas tähistada 23. augustit eraldi või ühiselt. Otsustati korraldada inimkett Tallinnat, Iklat, Riiat, Vilniust ühendavatele teedele, kuhu võiks koguneda ca 600 000 inimest. Pakuti ettevõtmise sõnumi parimaid valikuid: „Vägivald ei sünnita õiglust“, „Elu kett“, „Vivat Baltica“, „Vabadus“, „Brīvība“, „Laisve“. Otsustati jääda sõna „Vabadus!“ juurde ja tegevus nimetati „Balti teeks“.

Esimesteks koordinaatoriteks seati Heinz Valk, Lätist Arnolds Klotiņš ja Leedust Virgilijus Čepaitis. Arutati temaatiliste märkide valmistamist, mille korraldamine jäi Eestimaa Rahvarinde ülesandeks.

Koosoleku lõputunnil vaadati läbi ühiskommünikee põhipunktid, mis tipiti vene tähestikuga kirjutusmasinal paberile ja allkirjastati. Balti ketti käsitleti kommünikees üksnes viimases napisõnalises lauses: „ … moodustada 23. augustil s. a. Eesti, Läti ja Leedu territooriumil inimestest ahela deviisi all „Balti tee“.“ Balti Nõukogu esimesest koosolekust Pärnus on säilinud kohapeal tehtud eestikeelsed märkmed kaheksal leheküljel ja veidi hiljem koostatud viieleheküljeline venekeelne masinkirjas protokoll, samuti allkirjastatud ühiskommünikee. Need dokumendid kinnitavad, et Balti tee eesmärgi, otstarbekuse ja vajalikkuse üle Pärnus palju ei kõneldud. Seega oli esimene põhimõtteline otsus Baltimaade rahvarinnete liidrite vahel juba veidi varem, juulikuu esimesel poolel, tehtud.

Tallinnas Vabaduse väljakul avatud Rahvarinde muuseumis kuulub eksponaatide hulka täiesti töökorras RAF buss, mille külgedel on kujutatud Balti ketti

Pärnus heakskiidetud Balti tee marsruuti muudeti augusti algul Tallinnast Rapla kaudu Viljandisse ja sealt Eesti-Läti piirile. Nii muutus teekond ka Põhja-Lätis ja Balti tee pikenes 675,5 kilomeetrini.

Balti tee kujund leidis võimsa kehastuse enneolematu inimketina 23. augustil 1989 Tallinnast Vilniusse. Küllo Arjakas ütleb, et Balti ketti võib pidada Balti tee omalaadseks kroonijuveeliks. 2009. aasta juulis kanti Balti kett UNESCO Maailma mälu registrisse, mis hõlmab maailma ajalugu mõjutanud tähtsündmusi või teoseid. Selleks ajaks oli rahvusvahelise tähtsusega dokumendipärandi registris vaid 193 kannet.

Kuni 21. juulini on Pärnu Keskraamatukogus avatud Balti keti 25. aastapäevale pühendatud rändnäitus „Kes on Su kõrval?“

Samal teemal:

Sindis peetud Rahvarinde kontserdil kingiti Edgar Savisaarele labidas

Heidi Vellend: „Mis on Eesti diplomaatia kõige suurem võit?”


Margus Poll: Truxor on asendamatu veekogude puhastaja

July 11th, 2014

Paide maantee äärse tiigi puhastamine

Jättes vääntaimed kõrvale võib pilliroogu pidada kõrgeimaks rohttaimeks, mille padrikud kasvavad harilikult paari-kolme meetri kõrgusteks. Lisaks suurimale kõrrelisele kasvab Sindi tiikide kallastel teisigi veetaimi, nagu penikeel ja muud. Liigset kasvuvabadust neile siiski ei anta ja teatud ajavahemike järel tellib linnavalitsus roomikutega parve tiikide vetele müttama.

VKHT OÜ juhatuse liige Margus Poll omab veehoolduse vallas pikaajalisi kogemusi. Esimese veekogude puhastusmasina tõi ta Eestisse 2001. aasta kevadel. Põhja-Rootsis valmistatud multifunktsionaalne masin Truxor võib olla samaaegselt unikaalne amfiibniiduk-koguja, kopp või muda pumpaja, olenevalt sellest, millist riista mingi töö tegemiseks parajasti tarvis läheb. Selleks võivad olla ka kihvad ja puiduhaaratsid näiteks kopra poolt langetatud puude kõrvaldamiseks. Margus loetleb oma masinapargis olevaid tööorganeid kümnekonna ümber. Ujuktraktor liigub vees, soos ja maismaal. Soisel ja õõtsuval pinnasel on masin asendamatu näiteks postidele aukude puurimiseks.

Mairo Rohesalu vahetab tööorgani teise vastu kõigest mõne minutiga

Täna töötas Sindis 2004. aastal ostetud teine Truxor, juhtkangide taga samuti pikaajaliste kogemustega mees. Mairo Rohesalu alustas pilliroo ja vesikasvude niitmist hommikul Kesk tänava äärsel tiigil. Kui kümmekond aastat tagasi Poll esimest korda tuli kinnikasvanud suurt tiiki puhastama, pidi ta mäletamist mööda töötama terve nädala hommikust õhtutundideni. Nüüd sai korras hoitud veekogu puhastamisega hakkama poole päevaga. Kindlasti vajavad väikeveekogud asjatundlikku hooldamist. Milline oleks sobiv hooldamise sagedus? Ega Poll sellele täpset vastust andnudki. See on nagu muru niitmine koduaias ja küsimus sellest, kui pikaks me tahame lasta sellel kasvada. Siiski ütles Poll, et oleks kena, kui vähemalt viie aasta järel veekogu korda tehakse. Sindis niideti roogu ka möödunud aastal, et veesilm ja kaldapealne võimalikult kaunis oleks.

Paide maantee äärse tiigi puhastamine toimus veelgi kiiremini. Selleks kasutati kahesugust lõikajat-niitjat ja hiiglasuure hangu taolist tarvikut, millega umbrohi kokku riisuti ja veest välja tõsteti. Rohesalu rääkis, et Truxor niidab veetaimed kuni pooleteise meetri sügavuselt. Pilliroo lõikamisega pole erilist raskust, aga on mingi tihedalt kasvav rohi, mille niitmine võtab hulga aega.

Veekogusid käivad VKHT masinad puhastamas üle riigi. Möödunud aastal oli Rohesalul üks suurem tööpõld Harjumaal, kus puhastas Vääna jõge Paetnast Saku raudteesillani, umbes 14 kilomeetri ulatuses. Puhastati ka Pääsküla jõge, mis on Vääna lisajõgi. Pärnumaal rügas Küti ojas ja Allika jõel, mis voolab ka Lääne maakonnas.

Polli sõnul on Truxori tellijad sagedasti kohalikud omavalitsused, kes huvituvad ujumis- ja kalastuskohtade või umbekasvanud veekogude puhastamisest. Kuna niidetud taimestik ka veest välja veetakse, siis kahaneb kinnikasvamist soodustavate toitainete kogus ja paraneb vee voolavus. Poll ütles, et praegu on tellimiste osas teatav mõõna-aeg. Põhjuseks uue rahastamisperioodi alguse ootus. Teisena nimetas ta KIK-i vähest huvi. Poll rääkis, et KIK rahastab praegu meelsamini neid projekte, kus soovitakse vooluveekogudes avada lõhele läbipääsu. See tähendab tammide lammutamisi ja muud seesugust.


Pildid: Vallikraavis ristiti Uulus ehitatud uut uuringulaeva

July 10th, 2014

4. juuni hommikul Pärnu kesklinna kailt vette lastud Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi uhiuus uurimislaev Aurelie ristiti täna Tallinna värava lähedal asuva maabumissilla ääres.

Aurelie asub tööle Pärnu ja Liivi lahel ning võimaldab lisaks ihtüoloogia- ja kalandusalastele uurimistöödele ja rannikumere seirele teha mereuuringute tarvis erinevaid proove ning nende esmast analüüsi merel

Aurelie ristimiseks pakitakse šampus kotiriidesse,et mitte kildudega loodust risustada

Veebruaris toimus Pärnumaal Uulus asuvas Polar Shipyardi laevatehases pidulik sündmus. Valmiva laeva mastirahaks kinnitati kajuti seinale kümnekroonine Tartu ülikooli suveniirmünt, millega sümboolselt märgiti ehitatav laev mereinstituudile kuuluvaks.

Kõiki sündmuse tunnistajaid palutakse laevale

Loodust säästvalt ei löödud pudelit traditsioonilisel viisil vastu laeva külge puruks. Šampuse pudel purustati kotiriidesse pakitult laeva vööritekil. Ristitud laeva nimeks sai Aurelie, mis sobib hästi ka heledapäisele Põhjamaa naisele. Mereinstituudi direktor professor Toomas Saat ütles, et aurelie tähendab millimalikaid, mille eestikeelne teaduslik nimetus on meririst. Seesama loomplanktoni esindaja elab meil Läänemereski.

Ivari Padar peab tähtsaks, et laev on ehitatud Pärnumaal ja soovib Uulus paiknevat tehast kindlasti külastada

Laeval on pikkust 15 ja laiust 4,3 meetrit, süvis jääb veidi alla meetri. Alus maksab üle 400 000 euro ja seda rahastati Euroopa kalandusfondi vahenditest. Laeva kodusadamaks jääb Pärnu kesklinna kai. Aurelie tööpiirkonnaks saab olema Liivi laht, kus tehakse rannikumere seiret ning ihtüoloogia- ja kalandusalaseid uurimusi.

Samal teemal:

Kalandusteadlased said uue uuringulaeva

Uulus valminud A-klassi jaht lasti vette


„Karm kevad“ Sindis

July 9th, 2014

Täna avati Sindi Muuseumis 1949. aasta märtsiküüditamise 60. aastapäevale pühendatud rändnäitus “Karm kevad”, mille väljapanek koostati Riigiarhiivis säilitatavate dokumentide ning Riigiarhiivi, Filmiarhiivi, Okupatsioonide muuseumi ja erakogude fotode põhjal.

Karmist kevadest kõnelevad stendid Sindi Muuseumis

Süngeid aegu kirjeldavad ülevaatlikud materjalid panid kokku Riigiarhiivi töötajad Peeter Kenkmann, Tiit Noormets, Valdur Ohmann, Margus Lääne, Jaanus Jõgi ja Lea Tegelmann Filmiarhiivist. Näitus on varemgi Pärnumaal olnud, kuid enne Sinti jõudmist sai väljapanekuga tutvuda alates käesoleva aasta algusest Tartu KGB kongide muuseumis.

Näituse stendilt

Näitusele on riputatud 18 stendi, mis loovad kokkuvõtliku pildi 25.-29. märtsil 1949 üheaegselt Eestis, Lätis ja Leedus toime pandud terroristlikust operatsioonist “Priboi”. Eesti keelde tõlgitult „Murdlainetus“ tähendas valdavalt rahulike elanike vägivaldset ümberasustamist Siberisse. Massilise küüditamise noorim ohver oli teadaolevalt Hiiumaal sündinud 3-päevane Anne Ojaäär ja vanim 95-aastane Maria Räägel Abja vallast. Okupeeritud Eestist saadeti välja 20 723 tsiviilisikut, kellest määratud sihtpaika jõudis 20 600. Kõigist Balti riikidest tervikuna küüditati neil päevil Siberisse üle 92 000 inimese.

Presidendi kingitud märk, mis Pärnumaal anti pidulikult maavanema osavõtul Memento kogunemisel üle 27. märtsil

“Karm kevad” jutustab Venemaa kuritegeliku kavatsuse ettevalmistamisest, läbiviimisest ja tagajärgedest. Samuti käsitletakse küüditamise järgset vastupanuliikumise suurenemist, vaadeldakse punaterroris kannatanute saatust Venemaal ja portreteeritakse inimeste kaudu erinevaid represseeritute kategooriaid. Kirjalikke dokumente ilmestavad mainitud inimeste fotod, ülesvõtted küüditatute elust Siberis ja mahajäänutest küüditamise-järgses Eestis.

Priit Kask võtab märgi rinnast ja kingib selle muuseumile

Sindi näitus avati vabas vestlusringis, kuhu oli kutsutud kunagisi küüditatuid. Tänavu möödus 65 aastat märtsiküüditamisest ja teatavasti saatis Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves küüditatutele ning Siberis sündinud küüditatute lastele sel puhul okastraadiga ümbritsetud sinimustvalge märgi, millel sõnad „Eestist küüditatu“. Priit Kask on üks nendest lastest. Kuna ta ise ei saanud Memento korraldatud pidulikul üleandmisel viibida, siis tõi täna selle märgi tema kätte Lembit Roosimäe. Kask pani selle märgi korraks küll tänulikult rinda, aga lahkudes kinkis Sindi Muuseumile.

Lembit Roosimäe

Lembit Roosimäe kõneles oma kogemustest, mis ta on saanud paljude KGB toimikutega tutvumisel. Iga läbi loetud toimik on olnud mitmesajaleheküljeline ja muidugi venekeelne. Roosimäe on aidanud inimesi rehabiliteerida. Tänagi pakkus ta abi, et juhatada inimesi kaustade juurde, kust võiks leida lähedasi puudutavatele küsimustele vastuseid. Toimikutega tutvumine andis talle mõistmise, kuivõrd mõttetutel põhjustel inimeste elusid hävitati.

Priit Kask juhtis tähelepanu toimikute kummalisele juriidilisele tekstile. Selles öeldakse, et Eesti kodanik mõistetakse surma Vene NFSV seaduse (§ 8.11) alusel. Karistatavat süüdistatakse selle eest, et on rahvavaenlane. Samas pole öeldud, millise rahva vaenlane. Paratamatult kandus vestlus korduvalt praeguse Ukraina murele. Vägivalda külvatakse riiklikul koordineerimisel endise innukusega nii oma riigi sees kui ka väljapool. Terrorism on Venemaa „kaubamärk“, millega see maa ennast oma naabritele ikka ja jälle üritab esitleda. Midagi ei ole muutunud, tõdeti näituse avamisel. Siiski peeti tähtsaks rõhutada, et riiklikult toetatud häbiväärset poliitikat ei tohiks samastada tavalise vene inimesega.

Maima Heinla (vasakul)

Kasulik oli kuulda Maima Heinla meenutusi Siberis kogetust ja kriitilisi märkuseid ajakirjanike ning kirjanike aadressil. Tema sõnul pole kirjasõnaga vahendajad alati kõigest päris hästi aru saanud. Eksitakse geograafiliste nimetustega ja toonaste olude kirjeldamisega. Ta rõhutas, et loomavagunites sõit polnud lõbureis. Polnud isegi aknaid, mille kaudu võinuks „huvireisija“ nautida kaunist loodust.

Muuseumi juhataja Heidi Vellend palub nime külalisteraamatusse kirjutada

Hea oli teada, et küüditatud eestlaste eeskujul õppisid muldonnide sarnastes elamutes elanud inimesed ehitama korralikke puitmaju. Heinla rääkis sellestki, mis kasu oli ema oskusest kududa. Tomskis ei teatud sõrmikute kudumisest midagi ja see oli taas midagi uut, mida sellesse piirkonda viidi. Ka soki kanda ei osatud sisse kududa.

Näitus jääb avatuks augusti lõpuni


Pärnu rannaniidule lisandub kaks vaatlustorni

July 8th, 2014

Vastavalt Keskkonnaameti, Pärnu linna ja Pärnu kolledži ühisprojektile „Linnalehmad“ (“Urbancows”) ehitati kõigepealt rannaniidu vaatlustorn Vana-Pärnusse, nüüd valmivad juuli lõpuks esimesega sarnased rajatised ka Mai ja Raeküla linnaosa kohale mõnekümne meetri kaugusele merepiirist.

Betoonalusele on alustatud puitsõrestiku ehitamist

Varjualune veistele

Üks vaatetornidest tuleb Mai lasteaia kõrvalt randa suunduva tee äärde ja teine Hirve tänava joonele . Arvestades meretõusudega püstitatakse vaatlustornide sõrestikud betoonalustele, et kõrgem veeseis ehitisi minema ei uhuks. Tornid saavad 2 vaateplatvormi, ülemine asetseb 8 meetri kõrgusel. Torn võtab korraga vastu paarkümmend looduse vaatlejat. Tornide juurde tulevad vajaliku teabega stendid.

Looduslik rohuniitja

Veel käesoleva aasta sees tahetakse alustada laudtee ehitamisega läbi sonnide, mis asuvad mere ja Tervise Paradiisi vahelisel alal. Ka sellele teele tuleb lindude jälgimiseks kõrgele tõstetud vaateplatvorm.

Esimesed šoti mägiveised saabusid Pärnusse 2010. aasta sügisel. Tänavu on Pärnu rannaniitudel paarsada herefordi ja šoti sarvilist roogu mälumas ning kümmekond hobust rohtu näsimas.

Tunamullu varakevadel eemaldati Mai rajooni korrusmajade vastas asuva kaitseala piirkonnas umbkaudu 1,2 ha võsa, mis pole rannaniidule iseloomulik taimekooslus. Võsast vabastamine peletas minema rannaniidul pesitsevaid linde ohustanud varesed ja muidugi loodi sellega paremad eeldused karjatamiseks. Oluliselt parandas võsa kõrvaldamine ka üldist vaadet kaitsealale.

Praegu otsivad loomad palavate päevade eest varju vähestes alles jäänud võsastikes, puudesalus või nendele spetsiaalselt ehitatud varjualuses. Selleks, et piirata looduslike rohuniitjate tahet jalutada linna tänavate ja pargiteede äärsetel murukamaratel, on ehitatud tarasid ja veetud kilomeetrite viisi elektrikarjuse juhtmeid.

Projektiga “Linnalehmad” taastatakse 250 hektarit roostunud Pärnu rannaniite ning rannikulõukaid, rajatakse vajalik taristu ja tutvustatakse looduskaitseala loodusväärtust. 2010. aasta septembris Euroopa Komisjonile esitatud LIFE+ Nature projekt “Linnalehmad” kiideti heaks järgmise aasta mais.

Projekti kogumaksumuseks arvestati 1 miljon 138 413 eurot, sellest 75% tasutakse Euroopa Liidu LIFE + Nature programmist. Suuremahulise taastamisprojektiga alustati 2012. aastal ja töö kestab 5 aastat. Linnalehmade projekti juhib Bert Holm, Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regioonist.

Projekti partneriteks on Keskkonnaamet, Pärnu Linnavalitsus ja Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž. Vajaliku kaasfinantseeringu tagavad SA KIK, Pärnu Linnavalitsus ja Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž.

Samal teemal:

Oodatud Šoti mägiveised jõudsid Pärnusse

„Linnalehmade“ saabumine viibib

“Linnalehmad” sai heakskiidu


Krulli kohviku õdusala laienes virtuaalmaailmavabalt väliterrassile

July 7th, 2014

Lauad on kaunistatud stiilselt, aga mitte üksteist kopeerivalt

Lilled terrassi piirdeaial

Krulli kohviku väliterrass on juba mõnda päeva külaliste kasutuses. Terrassi piirdele veetud pikad lillekastid pegooniate, raudürtide ja teiste õielistega teevad tänava äärsel õdusalal istumise veelgi õdusamaks. Tähelepanu tõmbavad laudadele asetatud portselannõud, millele antud täiesti uus sisu. Needki täidetud mullaga, mille sisse istutatud lilletaimed. Väga originaalne ja meeldiv leid, mis sobitub hästi tarvilike toidunõudega.

Kadri Kärg-Varris ja Urmas Varris lõpetavad väliterrassi viimistlust

Perefirma Krull OÜ omanikud Urmas Varris ja Kadri Kärg-Varris lubasid juba enne jõulupühi kohvikut avades laieneda soojade ilmade saabudes õuealale. Nüüd on lubadus täidetud, kuigi ei mindud õuele, vaid otse autoparkla serva. Urmas ja Kadri osutavad ka pisematele detailidele olulist tähelepanu. Keskpäeval kinnitasid nad puidust piirdele täienduseks jämeda kanepiköie. Mõtte vedaja näis olevat Kadri, kes hoidis kindlalt oma käes akutrelli ja pikki puidukruvisid. Urmas oli kõiges kuulekalt abis sedavõrd, kuidas muud kohustused talle aega jätsid kaasa tegemistes osaline olla. Tegemist on omanikel tõepoolest palju. Alati pole lõunatama tulevate inimeste hulk ette aimatav ja siis tuleb ka keset päeva tõtata toiduvarusid täiendama. Nädalaks ette Krulli kohvik sügavkülma kambritesse toitu ei varu. Kõik peab Urmase sõnul olema võimalikult värske.

Lõunatamise aeg

Alati väga värske on ka rukkileib, mis säilitab oma maitse ja värskuse veel mitmeid päevi pärast ostu, ega muutu puiseks. Ei teagi täpselt, mis seda õdusala pidevalt külastama sunnib? Kas rukkileib, Julius Meinl kirjaga tassides pakutav sama firma kohv oma tuntud headuses, sõbralik teenindus või nende päevade sees avatud välikohvik. Ilmselt kõik kokku!

Kui seni iga endast ja külalistest lugupidav kohvikuomanik on pidanud vajalikuks jagada vaba ligipääsu internetile, siis Urmas on asunud teisele arvamusele. Jutust selgus, et mõni teinegi kohvikupidaja on loobunud sellest mugavusest. Urmas selgitas, et järjest sagedamini näpitakse nutitelefoni ja sülearvuti kasutus jääb üha enam tagaplaanile. Urmase ja Kadri arvates on traditsioonilise hea kohvikukultuuri osaks ka vahetu suhtluse võimalus. „Niigi on suur osa suhtlusest kandunud virtuaalmaailma ja miks ei võiks siis jätta vähemalt söögi ja maitsva kohvi rüüpamise aeg virtuaalmaailma vabaks,“ tuli Urmas välja küsijale ootamatu kuid täiesti mõtteka mõtteavaldusega.

Samal teemal:

Leivategija purustab müüdi: eestlaste „musta leiva” lembus on eriti pentsik

Krulli kohvik Sindis


Pärnu lipud vallutasid pealinna

July 6th, 2014

Pärnakad tulid laulupeole väga paljude Pärnu lippudega

Eile toimunud XXVI laulu ja XIX tantsupeo rongkäigule kogunes Pärnu linna ja maakonna rahvas Kaarli kiriku lähedal. Arvatavalt enam kui 42 000 rongkäigus osalenu seast paistsid teistest selgesti eristuvatena silma Pärnu linna lauljad ja tantsijad. Valge ristiga sinised lipukesed olid väga paljude pärnakate käes. Samade käsilippudega tervitasid pärnakaid ka tänavate ääres seisvad pealtvaatajad.

Samal teemal

Mitte ainult peaproovi tantsulised hetked

Rahvatantsijad neljapäeval Kalevi staadionil

„Aja puudutus puudutuse ajas“ ei puuduta mitte üksnes, tule, laulude ja tantsudega

Sütevaka toob laulupeole oma sõbrad neljast riigist

Nädal algas tantsupeo tantsudele viimase lihvi andmisega