Karl Rammi sünnist möödus juulis 150 aastat

November 12th, 2014

Morsk nihutab vägilase jõuga mitmesaja kilose hauakivi alusele

Juubeliaastat silmaspidavalt korraldavad homme mitmed Sindi Linnavalitsuse allasutused nende linnaga seotud koolmeistri ja muusiku auks erinevaid ettevõtmisi.

Karl Rammi hauakivi kujundas, valmistas ja paigaldas kiviraidur Morsk

Karl Rammile pühendatud mitmesuguste sündmuste jada algab neljapäeva ennelõunal Pärnu Alevi kalmistul, kuhu mälestust vääriv mees maeti 95 aastat tagasi. Tema haud asub Budbergi kabeli kõrval, mille leiab hõlpsasti üles kui peaväravast sisenedes liigutakse Jutluse mäe suunas. Seniajani puudus suurmehe kalmul mälestuskivi. Täna paigaldab kiviraidur Morsk ise oma töö hauaplatsile ja homme algusega kell 10.30 toimub mälestuskivi avamise talitus. Kuna Tahkuranna vald on lubanud mälestuskivi paigaldamist toetada paarisaja euroga, siis jääb Sindi linna kui tellija tasuda 900 eurot.

Tund aega hiljem kogunetakse Sindi Muuseumisse, kus saab tutvuda Karl Rammi meenutava näitusega. Tegemist on kahe koguga: „Ramm 150“ ja „Sindi laulukoorid“. Sindi Muuseumi juhataja sõnul jättis Karl Ramm sügava jälje Sindi muusikalukku, kuigi ta töötas selles töölisasulas kõigest 9 aastat.

Liim alusplaadile

Rahva südamesse läks Karl Ramm eelkõige populaarse mõisnikevastase laulu “Õrn ööbik, kuhu tõttad sa” viisi autorina. Koolmeister tegi vabriku direktorile ettepaneku asutada kohalik pasunakoor. Koolipoistest moodustas ta 40-liikmelise pasunakoori. Samuti juhatas Karl Ramm Sindis ka mees- ja segakoori. Tema asutatud on ka Eesti esimene spetsiaalne muusikaklass. Sellepärast kannabki Sindi muusikakool Karl Rammi nime.

Lõigatud murumätastega antakse pinnasele endine väljanägemine

Pool tundi pärast keskpäeva avatakse Sindi Gümnaasiumi aulas ajalookonverents “Karl Rammi elutee jälgedes”. Samas esitleb Raik-Hiio Mikelsaar raamatut “Õrn ööbik”.

Viimistlevad rehatõmbed

Sindiga seotud isikutele pühendatud ajalookonverentsid on Sindi Gümnaasiumis saanud heaks traditsiooniks. Varem on peetud 5 sarnast konverentsi:
- riigitegelane Kaarel Liidak;
- riigitegelane, Tartu Rahu delegatsiooni liige Julius Seljamaa;
- Eesti metsandusteaduse alusepanija Andres Mathiesen ning eksiilvalitsuse minister ja Nõmme Valitsuse Vabariigi President Mihkel Matiesen;
- muusik Jüri Dmitrjev;
- olümpiasportlane Aleksander Kask.

Karl Rammile pühendatud päev lõpetatakse loomeõhtuga Karl Rammi nimelises Sindi Muusikakoolis.


Ametist lahkuv Pärnu maavanem külastas Sindi ja Paikuse valitsusjuhte

November 11th, 2014

Andres Metsoja lepinguline ametiaeg Pärnu maavanemana lõpeb käesoleva aasta 31. detsembril. Eile kohtus maavanem Sindi linnapea Marko Šorini, Paikuse Vallavolikogu esimehe Mait Talvoja ja Paikuse vallavanema Kuno Erkmanniga, et saada omavalitsustelt tagasisidet arengutest või kitsaskohtadest.

Kuno Erkmann, Mait Talvik, Andres Metsoja

Maavanem soovitab Sindis tekitada pretsedenti

Sindi kohtumise esimese teemana arutati mõistagi paisuga seonduvat. Ühiselt tõdeti, et siirdekalade ränne ei tohi olla takistatud ning hiljemalt 2015. aastaks tuleb leida mõistlik lahendus.

Marko Šorin toetakse Andres Metsoja jätkamist

Hariduse vallas küsis Metsoja, milline on Sindi linna praegune seisukoht gümnaasiumi astmes hariduse jätkamiseks? Šorin on isiklikult seda meelt, et Sindi Gümnaasiumi õpetajad töötavad väga heal tasemel. Gümnaasiumi pidamine Sindi linnas on otstarbekas ka seepärast, et Sindis peale kasvavate laste arv suureneb, mitte ei kahane nagu mõnes teises kohas. Põhikooli osas on õppeedukus püsinud maakondlikus arvestuses silmapaistvalt parimate seas. Kahel viimasel õppeaastal on gümnaasium lõpetatud lausa kuldmedalitega. Probleemiks jääb Pärnu lähedus, mis viib palju gümnaasiumi astme õpilasi maakonna keskusesse näiteks eriala kallakuga klassidesse. Linnapea arvates pole Sindi lastel mingit vajadust tavaklassis õppimiseks Pärnusse sõita. Gümnaasiumi kaotamine mõjutaks otseselt ka põhikooli tööd. Õpetajatel ei jätkuks normtundide ulatuses enam rakendust ja paratamatult paremad õpetajad hakkaksid otsima mujalt tasuvamat tööd, mis omakorda halvendaks ka põhikoolis antava õpetamise taset.

Jutuks tuli ka aastaid lagunev laululava. Linnapea ei eita, et põlistele sintlastele on laululava linna hiilgeaegadest sümboli väärtusega mälestus. Ta on ju ise põline sintlane. Kuid küsimust tuleb kaaluda ka majanduslikust seisukohast ja vaadelda vajaduste eelistuste järjestuses. Hillar Sojonen, laululava kujundi autor ja projekteerija, on koostanud linnavalitsuse tellimusel mahuka ehitusprojekti ja rajatise taastamise kuluarvestuse. Taastamise maksumus on ca 200 000 eurot. Samal ajal on aeg mõelda näiteks Pärnu maantee kapitaalsele remondile või seltsimaja renoveerimisele. Sellises võrdluses nihkub laululava prioriteetsus tahapoole. Linnapea leiab ka, et laululava taastamine tuleks teha mujalt saadavate rahade toel, mitte täiel määral linna eelarvest kinni maksta.

Andres Metsoja huvitub Sindi ajalehe sisust

Sindi linna elanike arv on ca 4100, mis ei võimalda kuulumist LEADER programmi raames MTÜ Roheline Jõemaa Koostöökogu või teiste sarnaste koostööprogrammide koosseisu, et selle kaudu esitada projektipõhiseid rahataotlusi. See võimalus on avatud kõigile valdadele ja linnadele alla 4000 elaniku. Maavanem näeb siin kummalist vastuolu, sest näiteks ühinenud Viljandi vald oma 18 tuhande elanikuga saab kasutada seda eelist, mis Sindile pole lubatud. Metsoja soovitas üritada Sindil luua pretsedent ja esitada Rohelisele jõemaale liitumisavaldus.

Sindi linnapea toetaks Metsoja jätkamist

Šorin, kes ise pooldaks Metsoja jätkamist, küsis maavanemalt, keda ta näeks parema meelega järgmise maavanemana. Metsoja pidas tähtsaks, et inimene tuleks mõnest Pärnumaa omavalitsusest, kes on töö sisuga juba eelnevalt hästi kokku puutunud. Maavanema sõnul on mitmed teemaplaneeringud käsil, samuti alanud uus Euroopa Liidu rahastamisperiood, millega tuleks loogilist radapidi jätkata. Väljapoolt tulev ja mõne teise valdkonna inimene, näiteks ärimaailmast, peaks kulutama alguses palju aega sellele, et viia ennast Pärnumaa vajadustega kurssi. See oleks ebaratsionaalne asjade käik.

Kuno Erkmann tundis head meelt, et maavanem ka ametist lahkudes seisab jätkuvalt maakonna huvide eest. Pikemalt räägiti haldusreformi ja selle tervikliku tegemise vajalikkusest kogu riigis.

Paikuse vallavanem näeb vajadust riiki reformida

Kuno Erkmann

Erkmann leiab, et täna ei piisa enam 215 omavalituse (töötab ca 4500 inimest) liitmisest. Ümber vaadata tuleks ka keskvalitsuse tasand, kus ministeeriumites töötab ca 28000 ametnikku. Kriitilise pilguga peab hindama omavalitsuse tasandil toimivaid funktsioone ja nende rahastamist. Omavalitsused, mis otseselt kujundavad inimesi ümbritsevat keskkonda ja heaolu, on pikalt olnud alarahastatud, pärssides nõnda kohalikke arenguid, kinnitas Paikuse vallavanem.

Vallale teevad muret arutlused politsei kooli võimalikust üleviimisest mujale. Riik on teinud suuri kulutusi tänase õppebaasi väljaarendamiseks, mis on leidnud tunnustamist ka naaberriikide spetsialistide poolt. Praeguses asukohas on piisavalt võimalusi vajadusel õppekompleksi laiendada ca 20 ha suurusel alal. Samas ca 10 km kaugusele Surju valda rajatakse uus Kaitseliidu väliõppe baas ja kaasaegne lasketiir, mida saab kasutada ka politsei väljaõppe tööks. Tegemist oleks sama arutu teoga nagu omal ajal Pärnu sõjaväelinnaku likvideerimisel toimiti. Sealgi tehti eelnevalt olulisi investeeringuid. Teisena peaks ka Edela-Eestis säilitama suuremat turvalisust tagava isikkoosseisu. Maavanem toetas Erkmanni seisukohta.

Muret teeb riigi võimetus rajada kergliiklusteid kohalike omavalitsuste piires riigi maanteede äärde. Kuid turvalisus on inimeste üks esmasemaid vajadusi.

Erkmann rääkis ka probleemist Kiviaja küla edasiarendamisel, kus Natura alal tegutsemisele seatakse ebamõistlikke piiranguid. Ei tohi kalda äärt võsast puhastada. Kui seda saabki teha, siis väga rangeid ettekirjutisi järgides.

Valminud planeeringu alusel soovib erainvestor alustada paari tuhande ruutmeetri suuruse kaubanduskeskuse projekteerimist Paikuse alevisse ja sealt edasi jõutakse ka ükskord ehituseni. Hoogustunud on viimasel ajal pereelamute rajamine valda. See teadmine kinnitab valla elujõulisust, mida ei tohiks eilsel kohtumisel osalenute arvates pärssida mõnede teiste valdkondade taandarengutega.


Paikuse valla esimene meister korvpallis selgub kevadel

November 10th, 2014

Foto eelmisest turniirist Tünamo Kapp, kus Paikuse valla KV osalevad Kõwa ja AK Spartak. Pildi autor on Kerttu Rämson

Mõne nädala eest pidulikult avatud Paikuse Spordikeskuses alustati 9. novembril Paikuse valla Karikavõistlustega korvpallis. Paikuse Põhikooli matemaatika- ja klassiõpetaja Tarmo Tõnismann on uue spordisündmuse ellukutsujana ühtlasi ka võistluste peakorraldaja. Tõnismann ise mängib korvpalli SK Tünamo meeskonnas. Turniiri läbiviimisele on oma õla alla pannud Paikuse Vallavalitsus.

Turniiril osaleb 10 võistkonda, kes mängivad üheringilises turniirisüsteemis, kõik võistkonnad mängivad omavahel ühe korra. Põhiturniiri järel pääsevad 8 paremat play-offi ja kevadeks selgitatakse välja esimene Paikuse valla meister korvpallis. Esimese vooru järel on seis järgmine:

SK Tünamo – Altius 39:41
BC Pärnu – Mariine Auto 45:43
BC Lietuva – Raba 53:54
AK Spartak – Tori 55:43
Kõwa – Kamex Puit 82:37


Neli tundi kodu- ja ehitusmessi Port Arturis

November 8th, 2014

Pärast seitsmeaastast vaheaega peeti täna Pärnus taas kodu- ja ehitusmessi, kus nelja tunni kestel olid esindatud veerandsada ettevõtet Pärnust, Tallinnast ja Tartust.

Kairi Vain, kaupluse Dreamland juhataja, tutvustab voodipesu

Keit Nestor, Port Arturi tegevjuht

Messi toimumise paigaks valiti tavatu kõrgus, Port Arturi kolmas korrus. Pärnus on ehituse ja elamumajanduse tegevus jäänud päris mitmeteks aastateks üsna tagasihoidlikuks. Kuid tänane päev ilmutas uue virgumise märke vähemalt soovmõteteski. Port Arturi tegevjuht Keit Nestor oli tänast ettevõtmist kommenteerides tagasihoidlik, aga samavõrd ka kindlameelne, et järgmisel aastal tahetakse messi korraldamisega edasi liikuda. Asjast huvitatud nägid arenguid ehitusmaterjalide ja kodude sisustamise võimaluste turul, inimesed said vastuseid küsimustele ning asjatundlikke nõuandeid.

Messi sihiks oli tuua Pärnusse uudiseid elamuehituse, sisustuse ja kinnisvara vallast. Enne tänast korraldati Pärnus ehitusmessi viimati 2007. aastal. „Pärnu Ehitus 2007” peakorraldajaks oli Eesti Expo ja mess toimus siis kolmandat aastat kolmel päeval Pärnu Tennisehallis. Tookord olid sajakonna eksponendi hulgas esindatud kõrvuti Eestiga ka naaberriigid. Ehitusmess kogus toona suurt poolehoidu nii kohalike elanike seas kui ka kogu riigi ulatuses. Pärast seitsme aasta möödumist on vahepeal toimunud palju muutuseid kinnisvaraturul, tehnoloogiates ja sisutustrendides. Seekordse messi fookusteemadeks olid energiasäästlikkus ja ökoloogilisus. Tutvustati erinevaid küttesüsteeme soojuspumpadest päikesepaneelideni ja savikrohvist palkmajadeni.

Kodu- ja ehitusmess tekitas huvi kõigi tänaste või tulevaste koduomanike seas, sest kodus on pidevalt midagi veelgi paremaks, mugavamaks, kasutajasõbralikumaks ja kaunimaks muuta. Messil võis osta kõike pakutavat: maju, kortereid, veeboilereid, soojuspumpasid, pinglagesid, viimistlusvahendeid ja mööblit. Messipinnale sisenedes hakkaski esimese asjana silma keset ruumi paigutatud pilkupüüdev voodi koos kõige muu mugavaks magamiseks tarvilikuga. Pärnus tegutseva kaupluse Dreamland juhataja Kairi Vain ütles, et kõik ülejäänud messil osalejad annavad endast parima selleks, et lõpptulemusena saaksime tõepoolest väga hubase kodu. „Sellepärast asumegi kõige kesksemalt kohal, et kasvatada veelgi suuremat soovi oma kodu loomiseks.“

Yit Ehituse juhatuse liige Toomas Rapp, Pärnu linnapea Toomas Kivimägi ja DTZ Kinnisvaraeksperdi Pärnu kontori maaklerteenuste juhataja Janno Peterson.

Pool tundi pärast keskpäeva said kokku Yit Ehituse juhatuse liige Toomas Rapp, Pärnu linnapea Toomas Kivimägi ja DTZ Kinnisvaraeksperdi Pärnu kontori maaklerteenuste juhataja Janno Peterson. Kolme mehe paneeldiskussiooni arutlusteemaks oli “Mis Pärnu kinnisvaraturul tegelikult toimub? Mis saab 10 aasta pärast?”.

Diskussiooni tuli kuulama paarkümmend inimest, kes kõik mahtusid lahedasti kas istuma või seisma teiselt korruselt kolmandale tõusva eskalaatori ees olevas ruuminurgas. Tõdeti, et Pärnu ei erine Eesti paljudest teistest paikadest, ka mitte ülejäänud Euroopast sellega, et elanikkond vananeb ja väheneb. Sellest ka uute elamute ehitamise väga minimaalne vajadus. Pärnus on elanikke hetkel veidi üle 41 tuhande ja vähenemise tendents jätkub. Viimaste aegade näitajate põhjal keskmiselt 500 inimest aastas. Sellest kolmandik vähenemist toimub negatiivse iibe tulemusena ja kaks kolmandikku on tingitud väljarändest. Kivimägi näeb olukorras muutust pärast kiirraudtee valmimist. Uus ühendus toob Riia ja Tallinna Pärnule ajaliselt mitu korda lähemale. See võimaldab Pärnus elamist ka kaugemal paremini tasustatud töökohtades käimise korral. Loodetakse, et siis ei pea enam inimesed nii palju oma kodusid maha jätma.

Raul Pärtel, Omatalo Põhja-Eesti müügiesindaja

Omatalo Põhja-Eesti müügiesindaja Raul Pärtel näis suurte kogemustega mehena. Ootamata, et uudistaja suurema huvipuuduse tõttu järgmise boksini kõnniks, astus müügimees ise porgandite kausiga juurde. Pakkus hakatuseks magusat juurvilja ja edasi kandus jutt juba ehituse pinnale. Maja valmib vundamendist katuseni, kuni võtmete üleandmiseni, mõne kuuga. 120 ruutmeetrise pinnaga maja saaks kätte umbes 135 tuhandega.

Thermomaja meeskond jagas kasulikku teavitust oma toodete ja võimaluste kohta. Legoklotsidele sarnanevad blokid asetatakse oma kohtadele ja seejärel täidetakse betooniga. Nii rida-realt, kuni seinad on saanud soovitud kõrguse.

Õhk-, vesi- ja maasoojuspumpadest tegi ülevaate Rasmus Leibur AIT-Nordist.

Sergei Levada ja Triin Meresaar Vecta Designist tutvustasid muljetavaldavalt ilusate pinglagede kasutamise ja paigaldamise võimalusi.

Swedbanki nõustaja Kristi Järv jagas soovitusi, kuidas leida vajaminev raha kodu ostmiseks.

Lisaks uudsele disainile, nutikatele lahendustele ja moodsale tehnikale sai messilt ka täiendavaid teadmisi seminaril, mis keskendus energiasäästlikule ehitusele ja Pärnu kinnisvaraturu eelseisvatele päevadele.

Samal teemal:

Pärnusse tuleb kodu- ja ehitusmess


Nurrikute autor kirjutas esikraamatu viimased read sokivarraste abil

November 7th, 2014

Siiri Metsamägi oma isikunäituse juures Port Artur 2 kolmandal korrusel

See oli 2011. a 28. aprillil, kui kunstiõpetaja Üllar Kallau avas Pärnus Kuninga tänaval asuvas Anni Akadeemia kohvikus harrastuskunstnike maalinäituse. Kolmeteistkümne naise hulgas oli esindatud ka Siiri Metsamägi esimene näitusetöö „Lilled vaasis“. Praegu on Port Artur 2 kolmandal korrusel näha Siiri Metsamägi lasteraamatut „Nurrikud Pärnus“ kaunistavad maalid, mis valmisid samaaegselt jutustusi kirjutades. Nurrikud ise sündisid kinnastel, mida Siiri kunagisele klassiõele kudus. Tema laste õpetaja aga nimetas labakutele kootud kassid Nurrikuteks.

Siiri Metsamägi on vestluses hea suhtleja

Siiri ise on sama hea vestluskaaslane nagu tema loodud Nurrikud, kellega väike Johannes esmakordselt Tallinna väravate juures kohtus. Oma esimest raamatut asus naine kirjutama tunamullu. Pärast paarikümne aasta pikkust elamist Tahkurannas on Siiri taas viimased 7 aastat lapsepõlvelinnas, kus ringi liikudes kangastuvad silme ette iseäralikud tegevused, mida raamatu autor on näinud nagu kinolinal vahelduvaid muinasjutulisi pildikesi. Siiski kohtab raamatus muinasjutulisust kõige selgemalt üksnes Nurrikutes, kes Johannese üllatuseks kõnelevad inimeste keeles. Nurrikute arukusega aga võivad võistelda kõik inimesed. Seepärast pakub raamat mõnusat lugemishuvi ka täiskasvanutele koos lastega.

Kogupereraamat Nurrikud Pärnus on mõnus lugemine ka eakamatele, eriti aga koos lastelastega

Loos „Uputus“ päästavad Nurrikud tite. Siiri rääkis, kuidas sündmustik esmalt tema nägemuses hakkas kujunema. Jõel hulpiv kast muutus kasetohust hälliks, millest kostus tite nuttu ja viimaks päästsid Nurrikud vetevoolust kantud tite. Pildi maalis Siiri selle loo juurde söe ja värvipliiatsitega.

Õlivärve ja lõuendit kasutab ta aga kõige sagedamini. „Nii saavad pildid hästi kirkad. Guaš ja vesivärvid ei sära.“ Suuri pilte raamatulehtedele mahutades vähendatakse mõõtmeid ja tihenev pilt muutub algsest tööst palju ilusamaks, selgitas Siiri. Siiri ütles, et alguses pöördus ta  raamatute illustreerimise sooviga oma vanema tütre Madli poole. Tütar maalib samuti ja valdab ema arvates seda kunsti temast palju paremini. Aga Madli julgustas ikkagi ema ennast oma jutustustele illustratsioone tegema.

Maalid pildistas trükiks ettevalmistamise tarbeks Aasa Akerberg, kes on üks neist 2010. a sügisel koos Siiriga maalimist alustanud õpilastest.

„Uputus“ pole üksnes muinasjutulise seiga kirjeldus vaid kõneleb samaaegselt ka aeg-ajalt Pärnut tabavast kõrgest veetõusust. Nii on ajalooline tõelisus esitatud alati mõne põnevust tekitava tegevuse või sündmusega, et ajalooline tegelikkus paremini meelde jääks. Muuseumipedagoog Kristiina Vunk vaatas lood üle selle pilguga, et kõik ajaloolised tõsiasjad oleksid täpses vastavuses kinnitust leidnud teadetega minevikust.

Kogupereraamat "Nurrikud Pärnus"

Siiri on ise raamatu kirjastaja ja toimetaja. Raamatu tosina jutustuse juurde kuulub 25 eriilmelist pilti. Hea eesti keele oskuse arvab ta olevat omandanud paljude raamatute lugemisega. Hea keelevaistuga on ka tema tütar Marit, kellest emal on raamatu sõnalisel viimistlemisel olnud suur abi. Siiri tänu pälvis ka tema kunagine Raeküla kooli õpetaja Aime Künnapas, kes andis emakeele kirjandustunde ja joonistamist. Võibolla panigi õpetaja Künnapas juba siis aluse tulevasele raamatute loojale, kes suudab võrdväärselt hästi kirjutada ja illustreerida. Aga Siiri on siiralt tänulik maalimise tundidele Üllar Kallau käe all. „Varem ma ei teadnud, kuidas saab sinist värvi kasutades tekitada ruumilisuse tunnet,“ tõi näiteid õpilane, kes kahetseb, et pole sellel sügisel enam leidnud aega jätkata harrastuskunstnikele mõeldud õppepäevadel.

Nurrikute raamatuga võiks kaasas olla ka CD. Raamat lõpeb laulusõnadega, mida saadab noodikiri. „„Pärnu laul“ sündis öötundidel. Tõusin voodist ja unise peaga ei tulnud selle peale, et oleksin võinud peas kumiseva viisikese mobla diktofonile laulda. Et hommikul ärgates oleks midagi mäletada, joonisin sukavarrast joonlauana kasutades 5 noodijoont, millele kirjutasin viisijupikese peale.“

Vene keelt emakeelena või esimese keelena eelistavad inimesed on maale nähes avaldanud mõtet „Nurrikud Pärnus“ nende suurde keelde tõlkida. Siiri lubab sellele mõelda.

Nurrikute varviraamatu esikaas

30. novembril tutvustab Siiri Rahva Raamatu kaupluses esimesele raamatule valmivat järge. Ühisrahastusplatvorm Hooandja abiga valmib väiksematele lastele „Nurrikute värviraamat värsside ja Pärnu piltidega“. Siiri on ka raamatus leiduvate vemmalvärsside autor. Värviraamatus järjestuvad värsivormis lookesed tähestikuliselt vastavalt logopeedi soovitusele ja mitte tavalises alfabeedilises loetelus. Värvimispildid on raamatus reastatud aastaaegade kaupa suvest kevadeni.

Värviraamatu kaanepilt on juba olemas. Hooandja kogumiskampaania toimub 20. novembrini. Raha kogumisele kaasa aitajatele kingitakse Nurrikute teemalised meened. Maritsa Viljak, Siiri klassiõde Koidula koolis õppimise ajast, on olnud abiks nende valmistamisel.


Tagasivaade Briti päevadele

November 7th, 2014

29. oktoobrist 2. novembrini kestnud Briti päevad lõppesid Sindi rahva kohtumisel Reet Kromeliga, kuid nelja päeva sisse mahtus kaksiklinnade Pärnu ja Sindi kultuuriruumis brittide elu-olu tutvustavalt oluliselt rohkem. Oma mõtteid toimunust jagab MTÜ Estobrit juhatuse liige Erika Jeret.

Endal õnnestus olla kohal kolmes tegevuspaigas. Sain meeldiva elamuse brittide muinasjutte kuulates, šoti tantse vaadates, Ülle Jantsoni ja Jaano Martin Otsa musitseerimist kuulates ning viimaks ka Reet Kromeli vestlusest ja laulmisest osa saades. Milliseks jäi aset leidnud päevade üldmulje korraldaja poolt vaadatuna ja missugune on olnud senine tagasiside?

Erika Jeret Café Grand ees, koht kus toimus palju Brit päevadega seotud sündmusi

Erika Jeret:

Korraldajana oli mul hea meel, et õnnestus kavandatud esinemised, seminarid ja kohtumised läbi viia nii nagu plaanis ja vaid üks töötuba jäi ära õpetaja haiguse tõttu. Osalejate arvu on veel raske hinnata, ehk võinuks neid rohkem olla, aga Sindis olin väga meeldivalt üllatunud arvuka publiku üle. Tagasiside meie ettevõtmistele on olnud ääretult positiivne.

Suursaadik Christopher Holtby osalemine rõhutas kindlasti ettevõtmise tähtsust. Kas Briti suursaatkond osutas ka mingit väga praktilist abi ja kuivõrd ta sooviks seda ka järgmisel aastal teha?

Erika Jeret:

Saatkond korraldas meie loomeettevõtjate seminari peaesineja Maggie Broadley Eestisse toomise ja koos Briti nõukogu töötaja Ursula Roosmaaga kavandasime tema Eestis viibimise ajal muud külastused. Ma loodan, et kuuleme selle külastuse tulemusel sündivatest koostöösidemetest ja -projektidest peagi.

Saatkonna töötajad külastasid mitut kooli Pärnu linnas ja maakonnas ning rääkisid noortega erinevatel teemadel.

Saatkond toetas lisaks ragbimatši ja briti äriseminari toimumist ning korraldas vastuvõtu.

Milliseks kujunes koostöö Pärnu ja Sindi omavalitsustega?

Erika Jeret:

Valdav enamus ettevõtmisi toimus tasuta ja ka esinejad või läbiviijad tasu ei küsinud.

Nelja päeva tegevuskava oli kirev. Kui palju jäi aega lihtsalt vaataja rollis olemiseks?

Erika Jeret:

Vaatajana nautisin esinemisi Cafe Grandis, kus oli hästi huvitav ja silmaringi laiendav ettekanne Pärnumaa laevaehituse, laevasõidu ja merehariduse ajaloost koos Pärnu ja Ühendkuningriigi vaheliste sidemete otsimisega. Luuleõhtu romantismiajastu luulest oli põnev ja vahemuusika valiku tõttu ka üsna kummastav. Kuursaalis jõudsin reede õhtul šoti tantse tantsida ja meeste kilti ja selle selga panemist näidata. Kuna kahjuks ühtki Eesti tartani värvides kildi kandjat Pärnusse ei tulnud ja kaasatoodud kildi omanik oli haige, siis „laenasime“ sobivat kasvu mehe, kelle peal kildi kandmist ja juurdekuuluvaid aksessuaare näidata. Ma usun, et see näis natuke naljakas, kui kildi talle teksade peale sättisime ja muidu sokiääre alla käivad lipsikud samuti püksisääre peale kinnitasime, aga vähemalt said vaatajad ilusa kildikomplekti kandmisest aimu.

Reedel olin kaasatud loomeettevõtjate seminaril, kus esines Maggie Broadley ja hoolitsesin tema eest ka laupäeval. Tegemist jagus, aga ka pealtvaatamise ja osalemise rõõmu.

Millal algab järgmisel aastal toimuvate Briti päevade ettevalmistus?

Erika Jeret:

Konkreetset ettevalmistuse kohta öelda on veel vara. Saadik küll viitas, et nad on ka järgmisel aastal meie jaoks olemas kui jälle midagi korraldame. Meil tuleb kiiresti esmaste plaanidega edasi minna, et omavalitsus, olgu see Pärnu, Sindi või veel mõni teine, jõuaksid oma eelarvetesse kultuuritöö reale raha eraldada. See on küll juba kindel, et Paikuse koolis toimub järgmisel sügisel Suurbritannia-teemaline viktoriin nagu sel aastal oli gümnasistidele üleriiklik võistlus Pärnu Ühisgümnaasiumis.

Samal teemal:

Briti päevad lõppesid keili ja Reet Kromeliga

Jaak Känd brittide muinasjuttudega Sindis

Briti päevad Pärnus ja Sindis


Ants Laaneots tutvustas Venemaa taotlusi

November 4th, 2014

Pärnumaalt Saarde vallast pärit erukindral Ants Laaneots rääkis 29. oktoobril Pärnu Väärikate ülikooli kuulajatele Venemaa ambitsioonidest tõusta maailmavalitsejaks.

Ants Laaneots ja Mari Suurväli pärast loengut

Kremli tellimusel on idanaabritel ilmunud mitmete autorite ühistööna viis raamataut: “Проект Россия” 2005, 2007, 2009, 2010 ja “Новая русская доктрина” 2009. Venemaa opositsioon on andnud raamatutele irooniliselt ühiseks nimetuseks “Mein Kampf”. Nimetatud raamatuid lehitsedes luges Laaneots huvipakkuvamaid lõike, mis avasid venelaste varjamatuid kavatsusi tulevikus suurt osa maailmast ise valitseda. Alljärgnevalt on esitatud vaid üksikuid katkeid, mida asjast rohkem huvitatud lugejad võivad ka omal käel põhjalikumalt lugeda.

Koostöös Vene Föderatsiooni presidendi, Venemaa Teaduste Akadeemia, eriteenistuste ja õigeusu kirikuga valminud viie raamatu sisu saab kokku võtta kolme seisukoha kujundamisega: maailm asub katastroofi äärel; õhtumaa on ohu allikaks tervele maailmale ja Venemaast saab tsivilisatsiooni päästja.

- Me oleme tunnistajaks kapitalismi agooniale. Olles jõudnud aastatel 1980 kuni 2000 oma loogilise tipuni, hakkas ta surema. Venemaa on eriline riik. Sellepärast heidab ta kõrvale materiaalse lääne mudeli. Inimkond on silmitsi süsteemse rikkega, mis tekkis fundamentaalsetest valearvestustest.

- Tarbimistsivilisatsioon on planeedi vähkkasvaja. Oma elementaarseks eksisteerimiseks on ta sunnitud hävitama ühiskonna elutegevust tagavad traditsioonilised väärtused. Demokraatia on ohtlikum kui ususektid. Ta formeerib võltseliidi, kes annab võltskäitumise eeskuju ühiskonnale.

- Maksimaalselt tugevaks konstruktsiooniks on monarhia. Tema peamine eelis seisneb võimu legitiimsuses. Monarh esindab maksimaalselt iseseisvat võimu. Selline hiiglaslik riik nagu Venemaa ei vaja ajutist juhti vaid peremeest, mitte diktaatorit vaid isa. „Meie eesmärk – Õigeusklik Tsaaririik.“

- Venemaale toetub kogu maailm. Enam kui kahesajast riigist planeedil on Venemaa ainuke inimkonna kaitsja. Venemaa saab maailma impeeriumiks mitte majandusliku võimsuse pärast vaid tänu õigeusule. Me oleme ainuke, unikaalne ja kordumatu impeerium, perekonna tüüpi impeerium.

- Praegu elab planeedil ligemale 7 miljardit inimest. Selleks, et Maa ressurss taastuks, on erinevatel hinnangutel vaja, et elanikkond oleks 2 kuni 4 miljardi piirides. Sellepärast on vaja „raudse käega“ amputeerida liigsed miljardid.

- Venemaa mõju taastamine naaberriikides eeldab läbimõeldud, laialulatuslikku ja mitmekesist infopoliitikat. Väikest osa ühiskonnast kaasavatest sporaadilistest, vene keele kaitseks läbiviidavatest kampaaniatest tuleb minna üle pidevale, läbimõeldud ja sihipärasele vene kultuuri ekspansioonile naaberriikidesse.

Vene Föderatsiooni lõppeesmärgi kohta öeldakse: „Kui USA ainult imiteerib ja sisuliselt labastab globaalse administraatori rolli, siis Venemaale kuulub see roll õigusega.“

Putini Venemaad tutvustavad raamatud

Venemaa juhtivaid ideolooge, Euraasia doktriini autor ja Moskva Riikliku Ülikooli prof. Aleksandr Dugin räägib Venemaa suhtumisest Balti riikidesse järgmist: „Venemaa peab neid vaenlasteks ja ei tee nende seas erilist vahet. See on eliidi, sh ka liberaalide, üldine arvamus… Venemaa ootab globaalset ümberjaotamist. Kui USA-ga midagi juhtub, okupeerime need riigid veelkord. Nii või naa – kas pehmelt või karmilt. See on katkendlik väljavõte intervjuust Leedu venekeelsele Delfile 2010. a novembris.

Venemaa peab ennast iseseisvaks tsivilisatsiooniks, kellel on kõigi teiste suhtes eelisõigused.

Samal teemal:

Ants Laaneots: Ega Putin rahune


Briti päevad lõppesid keili ja Reet Kromeliga

November 3rd, 2014

Šoti tantsu tantsimas

Eile lõppesid Briti päevad Pärnus šoti keili õppimisega Café Grand tantsupõrandal ja kohe selle järel andis kultuurisündmusele lõppakordi Reet Kromeli esinemine sõnas ja muusikas Sindi seltsimajas.

Café Grand’is tantsiti šoti tantse

Keili sammud

Raivo Erm ja Sülvi Mölder õpetavad šoti tantse

Segarahvatantsurühma Kirmas juhendaja Raivo Erm ja tema tantsupartner Sülvi Mölder õppisid oktoobrikuu kahel päeval Tallinnas šoti peotantsusid. Šotlaste kõnepruugis öeldakse peotantsu kohta ceilidh. Sellest siis eestlaste suus lihtsalt keili. Pühapäeval oli üks osa Café Grand põrandast vabastatud liigsetest laudadest ja istmetest, samuti vaip kokku rullitud, et lubada keili õppimise huvilised tantsupõrandale.

Alustuseks "Burn's horn pipes"

Tantsijate seas jäi silma üks šoti meeste tartanimustriline kilt, mida ei tohiks ka naljatledes seelikuks nimetada. Maidu Kuuse oli selle väärika rõivaeseme laenanud Briti päevade toimumise ajaks Endla teatrist. Selle valmistamine eeldab meistrioskust ja õiged kildid valmivad käsitsi tehtult. Kuue ja muu vajaliku tegi Kuuse endale ise.

Esimesena tantsiti tantsu „Burn’s horn pipes“. Nimetust ei soovitatud tõlkida, aga viimane sõna tähendavat torupilli. Seda tantsu tantsis ainult Kirmas. Õpihimulistele õpetati nelja järgmist tantsu. Raivo Erm loetles neid selliselt: „Gay Gordons“, „St. Bernard’s waltz“, „Military two-step“ ja „Eva three step“.

Reet Kromel rääkis ja laulis Sindi rahvale

Reet Kromel

Londonis elav Reet Kromel jutustas oma elust Inglismaal ja vastas kuulajate küsimustele. Vahelduseks laulis ka kolm laulu. Tema puhkepausil musitseeris Paikuse pereansambel Rannarada. Jaano Martin Ots mängis kitarri. Ülle Jantson puhus flööti, mängis akordionit ja laulis.

Roger Evans ja Erika Jeret

Kromel rääkis, et 18 aastat tagasi läks ta Suurbritanniasse elama ja selle ajaga on seal väga palju juhtunud. „On olnud palju arenemist ja kasvamist.“ Ta kõneles raskustest võõrasse kultuuriruumi sulandumisel. „Sinna kolides osutus kohanemine oodatust hoopis keerulisemaks. Mõistsin, et minu inglise keelest keegi midagi eriti aru ei saanud.“ Ta sai aru, et tuleb täielikult uuesti häälestuda ja ümber õppida ka inglise keel. Sisseelamine Londonisse oli keerulisem, kui Kromel oli arvanud. „Mul olid kindlad plaanid, mis ei toiminud. Sellevõrra oli algus veidi raskendatud. See oli hea õppetund ja viis mind edasi. Ma sain kohe aru, et võimalusi on palju õppida ja areneda. Naiivselt tahtsin väga muusikuna edasi töötada. Juhuslike kokkusattumuste läbi see ka viis kuud hiljem õnnestus.“ See oli hästi pikk protsess, aga arvas, et on nüüdseks väga palju Inglismaal õppinud. Võõrsil sündisid talle ka lapsed.

Muusikalise hariduse omandas Kromel Eestis. Muusikalist loomingulist tööd on ta teinud kogu elu, aga selle kõrval tekkis tal soovmõte veel millegi enama järele. Küpses eas õppis ta põhjalikult psühholoogiat ja psühholoogilist nõustamist. „Pannes varem õpitud muusika ja psühholoogia kokku tekkis veel üks põnev elukutse. See on muusikateraapia ja praegu töötangi muusika terapeudina.“
Enne vahepausile minekut laulis Kromel Valter Ojakääru laulu „See pole see“.

Ülle Jantson ja Jaano Martin Ots Sindi Seltsimajas Briti päevade viimasel sündmusel

Pärast vaheaega rääkis ta sellest, et neil on Inglismaal mitmed eestlaste keskused, kus toimub pidevalt huvitavaid sündmusi. Inglismaale kolides ei arvanud ta, et seal on nii tugev eestlaste kogukond. Tõsi, eestlasi on palju vähem kui näiteks lätlasi. „Meil on kolm Eesti maja: Londonis, Kesk-Inglismaal Leicesteris ja Põhja-Inglismaal Bradfordis. Kõik eestlaste organisatsioonid tegutsevad väga suure entusiasmiga. Korraldatakse jaanitulesid, seejuures arvestusega, et ükski ei kattuks samale ajale: Londonis juuni esimesel nädalavahetusel; teisel nädalavahetusel Leicesteris ja kolmandal nädalavahetusel Bradfordis.“ Ta rääkis, et Londonisse on tekkinud rahvatantsurühm, laulukoor ja tegutsevad seltsid. Kromeli sõnul on elu väga hoogne.

Suvel REE-kooriga Pärnusse

„Rääkides minust endast, kui eesti kogukonna muusikust, olen olnud Londonis innustunud dirigent ja aranžeerija. Tahaksin olla mingi uue helikeele looja. Tahtsin eksperimentaalkoori tekkimist, millesse koguneksid kokku eestlased tervest Euroopast. Hakkasin jõude ja muusikat koondama, mille tulemusena sündis 2011. a REE-koor (Rahvusvaheline Eestlaste Eksperimentaalkoor). See ei ole päris rahvuslik koor. Kavas on jazzi, natuke gospelit ja põnevaid töötlusi. Oleme kutsunud paremaid soliste osalema. Senised esinemised on olnud kirikutes ja mujal paikades. Meil oli tore üritus sellel aastal Leicesteri Eesti majas. REE-koor korraldas suure emadepäeva kontserdi, mis oli väga südant soojendav. Erich Krieger tuli selleks puhuks peasolistina Tallinnast külla.“

„Selja taga on 5 õppelaagrit, kestvusega neljapäevast või reedest pühapäevani. Kolm laagrit on peetud Inglismaa erinevates kohtades, korra ka Brüsselis ja ühel juhul eelnevalt Eestis Abja-Paluojal. Kuues on tulemas järgmisel aastal ja selle toimumise koht saab olema Pärnu. Niivõrd paljud lauljad üle Euroopa avaldasid soovi, et nemad tahaksid Pärnus kokku saada. Pärnu on sedavõrd paljudele lemmiklinnaks. Loodame, et see tore-tore üritus ka õnnestub.“

„Meil on ka oma ajaleht, mis tuleb igal kuul postkasti.“

„Me teame palju prantslaste rahvusköögist, aga kas te teate ka inglise köögist ja mida seal süüakse? Minu tütre lemmiktoit on makaronid juustukastmega, mis on Inglismaa rahvustoit. Kas teate, mis on English breakfast – beekoni ja munaga? Samuti maitseb hästi taignas küpsetatud kala. Mulle oli toidutraditsioon Inglismaal suur avastus. Briti köök on väga teistmoodi.“

Autismist väljapääsu otsides

Briti päevad lõppesid Sindi seltsimajas Reet Kromelit kuulates

„Minu poeg on aspergeri sündroomiga, mis on üks autismi vorme. Lapsel puudus esimesed 4-5 aastat suhtlus, ta ei rääkinud. Sain aru, et midagi on väga valesti ja kõik on minu elus muutunud. Olin 38-aastane ema. Mind haaras seesmine hüsteeria ja paanika. Ma ei teadnud, mida teha. Kui ma hakkasin sellest väljapääsu otsima, oli see algus meeletule arengule. Algas enesetäiendus, õpingud, et leida kõikvõimalikku abi. Mäletan seda ahastust ja meeleheidet, mida ma siis tundsin. Lõpuks jõudsime Varajase sekkumise keskuse spetsialistide juurde. Nüüd on tal kõneoskus. Varem ei olnud tal tuleviku nägemusi, aga nüüd on. Tal on huvi ülikooli vastu. Poeg on mind palju inspireerinud, sest selles olukorras olen näinud kui palju on arengu võimalusi.“

Nüüd on Kromel otsustanud avaldada kaheosalise raamatu autismist, mis toetub suuresti tema enda kogemustele.

Kuulajatel oli mitmeid küsimusi. Küsiti sedagi, kuidas on iirlased ja šotlased leppinud oma keele hääbumisega? Kromel vastas, et tegelikult on nende keel säilinud lauludes, aga kindlasti pole nad rõõmsad oma emakeele kadumise pärast. Tugevama, inglise keele, mõjule jäädi lihtsalt alla.

Vestlust ei saatnud inglisepärane aktsent

Mind hämmastas Kromeli puhas ja ilma vähimagi aktsendita eesti keele rääkimine. Polnud vähemalgi määral märgata, et kaks teineteisest täiesti erinevat keeleruumi oleksid omavahel kuidagi ühinenud. Vaheajal astusin talle lähemale ja uurisin, kuidas on see õnnestunud? Kohtame ju praegu väga sagedasti, et isegi paikselt Eestis elavad eestlased pudrutavad eesti keelt inglisepärases keeleruumis. Panin tähele, et Kromel ei kasutanud kogu esinemise vältel mitte kordagi kõigile nii iseloomulikku tähtedeühendit OK. Ta tuli hästi toime eesti keeles kõneldes ka ilma selleta, kuigi 18 aastat elamist Suurbritaannias andnuks selleks suurema õigustuse võrreldes nendega, kes elavad alaliselt eestikeelses kultuuriruumis.

Lilled Reet Kromelile

Vastates naeratas Kromel heatahtlikult, kuid tema leebelt kõlanud sõnadest ilmnes siiski väga terav kriitika: „See on tendents!“ Tegemist on teadlikult hoolimatu hoiakuga eemalduda oma emakeelest ja rääkida midagi, mis ei mahu eesti keeleruumi ja sageli ei küündi ka eeskujulikult räägitavasse inglise keeleruumi.

Lõpetuseks paluti veel üht laulu. Kromel valis pikalt ja viimaks istus klahvpilli taha et laulda Ahto Veerme ja Heldur Karmo „Maailm samme täis“.

Samal teemal:

Jaak Känd brittide muinasjuttudega Sindis

Briti päevad Pärnus ja Sindis


Trivimi Velliste ei pea „debateerimist“ vajalikuks

November 3rd, 2014

Siseministeeriumi ja kohanimenõukogu kutsel toimus läinud nädala kolmapäeval Pärnu Maavalitsuse saalis XII kohanimepäev. Kõigil tosinal sõnavõtjal oli oma valdkonnas rääkida sellist, mis vääriks eraldi märkmeid. Ühena esinejatest pälvis kesksemat tähelepanu Trivimi Velliste ettekanne, millele osutas hiljem mitmel korral ka Eesti Keele Instituudi peakeelekorraldaja ja kohanimenõukogu aseesimees Peeter Päll.

XII kohanimepäev Pärnu Maavalitsuse saalis

Trivimi Velliste Pärnus XII kohanimepäeval

Ühiskonnategelane Trivimi Velliste, kes on hariduselt inglise keele filoloog, peatus põhjalikult keele kitsaskohtadel, mis on saanud komistuskiviks isegi neile, kelle igapäeva töövahendiks on keelekasutus. Üksnes juba ettekande pealkiri „Eesti mälu ajas ja ruumis“ viitas meie mõtlemise ja meeles pidamise võime lahutamatule seotusele keelelistes valikutes.

Velliste seisukohalt ei ole sugugi ükskõik, kuidas me midagi või kedagi nimetame: „Nime korratakse tuhandeid kordi, see on nagu mantra. Nimel on oma kõla- ja tähendusväli. On väga suur vahe, kas ütleme härra Steinberg või isand Kivimägi, Waldbach või Metsoja; Feldmann või Põllumees, Goldscmidt või Kuldsepp. Nii võtsid kaheksa aastakümmet tagasi tuhanded ja kümned tuhanded eesti mehed ja naised endale uued nimed. „Kui seda poleks juhtunud ja enamik meie inimesi kannaksid endiselt saksakeelseid perekonnanimesid, elaksime hoopis teistsuguses keeleruumis, teistsuguses kõlaväljas. Me oleksime mingis mõttes nagu Saksamaa pikendus.“

Siis saabus aasta 1939, mil oli eestikeelse Piibli ilmumise kahesajas aastapäev. „Sellel aastal trükiti ja köideti imeilus Piibel, mis oli veelgi uhkem kui raamatuaasta Kalevipoeg. Kahjuks sellel samal aastal augusti 23. päeval tabas meid poliitiline maavärin. Ma ei tea, kas süü oli selles, et meie inimesed polnud Piiblit korralikult lugenud või  olid muud põhjused. Aga see, mis ’39-dal aset leidis, oli tõeline šokk ja sellest „maavärinast“ muutus kõik.“

Tõnis Rüütel, kohanimenõukogu sekretär, Siseministeeriumi regionaalhalduse osakonnanõunik, kes juhatas XII kohanimepäeva

70 tuhande eestlase lahkumine viimasel sõjasügisel 1944 tekitas ruumilise katkestuse. Võõrsil säilitati küll emakeelt, aga side kodumaaga polnud enam ruumiliselt mõeldav, selgitas Velliste. Esimene ruumiline katkestus oli toimunud juba varem, 1941. a juuniküüditamise näol. Sama järgnes veel 1949. aastal. Toimunu tulemusena tekkis täiendavaid keelesaarekesi mitmele poole väljapoole eesti keeleruumi. Aktiivne vastupanu kestis Eesti metsades, millega püüti muuhulgas säilitada ka ühismälu. Kodudes räägiti lugusid, loeti keelatud raamatuid sedavõrd, kuidas neid oli õnnestunud hoida hävitamise eest. Mälu säilitamise nimel kirjutati raamatuid – peites sõnumi ridade vahele, nagu seda tegid näiteks Jaan Kross, Paul-Eerik Rummo või Hando Runnel. Mälu säilis kõigest hoolimata, vaatamata väga suurtele kadudele. Mälu säilimisele pöörati suurt tähelepanu pagulaskeskustes Stockholmis, Torontos, New Yorgis. Läbi kohutava müraragina saime Ameerika Hääle kaudu neilt tagasisidet.

„Siinkohal tahan juhtida tähelepanu väga huvitavale paradoksile. Alles sel suvel möönis prof. Rein Taagepera, et kolhoosikord ja raudne eesriie aitasid kaasa eesti rahva ja keele säilimisele. Teatava irooniaga öeldud väide tundub esmapilgul uskumatu ja ehmatav, aga selles leidub tubli annus tõtt.“ Tõepoolest polnud kolhoosikord ju muud kui XIX sajandi sunnismaisus. Raudne eesriie oli veelgi selgem asi: piir oli kinni ja kusagile minna ei saanud. Ida poole enam minna ei tahetud. Kes sinna sunnitult toimetati, tuli esimesel võimalusel tagasi. Seega lõi kolhoosikord sellise tõsiseltvõetava sisemiselt tasakaalus keeleruumi, mis erines suurematest linnadest. Eesti keel võis siin vene keelest hoolimata vabalt kõlada ja eestlased sünnitasid veel palju lapsigi. Kõik see erineb vägagi sellest, mida me täna näeme. Uksed on nelja tuule poole valla ja see pole eestlastel jäänud märkamata.

Peeter Päll, Eesti Keele Instituudi peakeelekorraldaja

Velliste meenutas, et 25 aastat tagasi toimus ülioluline murrang meie kui riigirahva mälus. Hakkasime taas ennast teadvustama Eesti kodanikena, olgugi et okupatsiooniaastatel olid kõigile täiskasvanutele vägivaldselt punased Nõukogude passid taskusse surutud. 1989. a sügisel jõudis Eesti kodanike komiteede liikumine haripunkti. Veebruaris 1990 valiti Eesti Kongress, mille ideoloogia osutus aluseks ka VII Riigikogule.

Aasta varem oli olnud muinsuskaitseliikumise kõrgaeg. Oktoobris 1988 peeti keeleloitsu Tallinnas Raekoja platsil. Tuhanded inimesed koondusid tuletungaldega pealinna väljakule ja eesti keelele loitsiti tulevikku. Mõisteti, et keel on meie ühismälu peamine kandja ja keele nimel tuleb võidelda. Tuleb kätte võita see staatus, mis eesti keelele võõrandamatult kuulub.

„Nii nagu 25 aastat tagasi küsisime, mis on eesti keele staatus, sama moodi küsime me täna uuesti. Mis on selle keele staatus, maine? Milline on selle keele prestiiž teiste keelte hulgas? Mis on selle keele väärtus? Mis ootused on eesti keelele nüüd ja tulevikus? Milline on selle keele väärtus maailmas laiali olevate teiste eestlaste jaoks? Kui ohustatud on eesti keel praegu?“

Väino tõemets, kohanimenõukogu esimees, Siseministeeriumi regionaalhaldus osakonna juhataja

Vene keele surve oli tugev, aga vastupanu sellele suhteliselt lihtne, sest vastase maine oli meie silmis väga madal, kinnitas Velliste. Vene keelt vaadeldi kui okupatsiooni tööriista. Seepärast osati vene keelt kõikvõimalike vahenditega tõrjuda ja seetõttu ei suutnud vene keel lõppkokkuvõttes kõigi okupatsiooni aastakümnete kiuste eesti keelele mõjuda kuigi laastavalt.

Seevastu teame, millises inglise keele surveväljas elab eesti keel tänapäeval. Olukorra erinevus seisneb selles: vene keelele vaadati ülevalt alla, nüüd on inglise keelega asi aga vastupidine.

„Hiljuti kuulsin Vikerraadiost ajakirjanikku väljendumas sedaviisi: toimus kohtumine Ukraina ülemraada spiikriga. Huvitav! Aga miks mitte tamadaga? Mille poolest oleks tamada halvem kui spiiker? Aga olen kuulnud ka kohtumistest Georgia parlamendi spiikriga… Nende puhul võiks ju ometi öelda, et toimus kohtumine tamadaga. 28. oktoobril kuulsin Vikerraadiost: praegu kontrollivad demokraadid USA kongressi esindajate koda. Kas kujutate olukorda ette? Mida või keda nad seal kontrollivad? Kas toolialuseid või nurgataguseid? Asi on lihtne: demokraadid on esindajate kojas enamuses, mis tähendab, et neil on sealses esinduses meelevald. Aga kes siis tänapäeva eesti keeles kasutaks sõna ‘meelevald’? Tänapäeva Eestis isegi lendur kontrollib lennukit, autojuht kontrollib autot ja jalgrattur kontrollib jalgratast. The pilot controls his aircraft!“

Trivimi Velliste: "Kas tänapäeva Eestis on debateerida OK?"

Velliste esitas veel ühe näite küsimuse vormis. „Kas tänapäeva Eestis on debateerida OK?“ „Sõna debatt on tulnud eesti keele üleüldisesse kasutusse viimase paari aastaga. Varem kasutati seda sõna harva, kuigi see on Võõrsõnade leksikonis kogu aeg olemas olnud. Aga Võõrsõnade leksikonist leiab tuhandeid sõnu. Nüüd äkki on meil igapäevaselt – debatt. Kui vanasti arutati riigi eelarvet, siis nüüd debateeritakse riigi eelarve üle, olgu Toompeal või telemajas. Debatt on minu arvates rakvere raibe eesti keele lilleaias. Või ehk sosnovski karuputk. See on kõige eredam näide suunast, kuhu meie keel liigub. Sõna debatt järele puudub vähimgi vajadus. Tegusõnad väitlema või arutama oma tuletistega võimaldavad suurepäraselt kõnelda väitlustest ja aruteludest jms. Nad on seda aastakümneid edukalt teinud. Seega on siin väga tõsine mõtlemise koht, sest mitte midagi ei juhtu niisama. Igal asjal on põhjus. Mis siis toimub meie keeleteadvuses? Mis sünnib meie alateadvuses?“
Sageli kasutatakse väljendit Euroopa Rahvapartei, samamoodi Austraalia Tööpartei, Iisraeli Tööpartei, jätkas Velliste. „Samas olid meil kunagi kahekümnendatel-kolmekümnendatel tööerakond, rahvaerakond. Eestis kõlbas küll ütelda rahvaerakond, aga kui jutt läheb nüüd Euroopale või Austraaliale, peab juba olema partei. European Party, unsere Partei, наша дорогая партия – või veel paremini – верной дорогой партия наша нас к коммунизму ведет.“

Mart Alliku, ajaloohuviline Audru vallast

Ja Velliste jätkas näidetega: „Üks väga lennukas poliitik Toompeal kasutas jällegi Vikerraadios väljendit: seda probleemi me saame adresseerida. (Muidugi: we can address the problem.) See on nüüd näide, mismoodi inimesed loevad läbisegi nii eestikeelseid kui ingliskeelseid tekste ega suuda vahet teha kahe täiesti eraldi keeleruumi vahel. Nad ei ole võimelised normaalselt tõlkima. Toimub keelte segunemine. Siit sünnibki nn. keelekontakt, millest võib alguse saada nõrgema keele järeleandmine ja viimaks keele täielik väljasuremine. Lähim näide on võtta liivlastelt, kes viimaks hakkasid oma keelt häbenema ja läksid üle tugevama rahva keelele. Valdavalt siis läti keelele ja mõnes siinpoolses kihelkonnas ka eesti keelele.“

Eelnevale jätkuks irooniline paradoks Velliste tähelepanekutest. „Kui me juba oleme nii suurepärases inglise keele väljas ja mõnikord tuntakse sellepärast vaata et uhkustki, siis sellisel juhul peaks olema meil jõukohane ka kõrgpilotaaž, näiteks ingliskeelsete nimede hääldamisel.“ Paradoks seisnebki selles, et seda ei suudeta. Väga kõrva kriipivaid näiteid on inglise pärisnimede hääldamisel. „Meie Vabadussõjas võitles Briti admiral, kelle nime järgi on praegu Eesti mereväes ristitud üks sõjalaev. Admirali nimi oli Cowan. Nime tüvisõna on cow, mis maakeeli tähendab lehma. Ma ei ole veel kohanud ühtegi eestlasest ajakirjanikku, mereväelast või poliitikut, kes oleks selle admirali nime inglisepäraselt hääldanud. Öelda cow, no mis seal siis keerulist on?“

Heldor Käärats, koduloolane ja Marko Šorin, ajaloohuviline, XII kohanimepäeval

Ja Velliste jätkas: „USA endine asepresident Dick Cheney, kelle perekonnanime võiks hääldusreeglite järgi hääldada justkui pika i-ga. Kuid tegemist on ebareeglipärase hääldusega. Kui tegemist on üldtuntud inimesega, võiks ju ometi kuulata hääldamise viisi, kuidas ameeriklased või inglased ise seda nime hääldavad. On hämmastav, kuidas meie inimesed püüavad iga hinna eest eesti keele kasutusse tuua sisse inglise keele mõjuvälja, aga samas ei tule toime lihtsate nimede ütlemisega. See on väga tõsine mõtlemise koht. Me peame endilt küsima, miks see nii on ja mis meie alateadvuses toimub.“

„Postimehes juhtis lugeja oma kirjas tähelepanu kuulsa prantsuse kirjaniku Jules Verne´i [žül vern, prantsuse hääldus: ʒyl vɛʁn] nime hääldusele. Kirjanikku olevat raadios nimetatud inglise hääldusreeglite kohaselt. (Mida, muide, inglased ise kunagi ei tee!) Vikerraadios on ka Richard Wagner´it hääldatud inglispäraselt. Ometi on meil 700 aastat ühist kultuuritraditsiooni koos sakslastega. Meie vahetu naabri, Läti seimi endise esimehe nime hääldades peaks teadma, et tänu liivi mõjule asub läti keeles sõna rõhk alati esimesel silbil. Nii tuleb ka selle kena naisterahva nime hääldada esimest silpi rõhutades: Solvita Aboltina. Soome nimedest ma parem ei räägi. See on eriti veider, kui me soome nimesid ei oska hääldada.“

Kuid Velliste on leidnud Vikerraadiost ka häid näiteid. Kuu aega tagasi ütles Kaja Kumer-Haukanõmm, et 1944. a sügisel lahkuti Ojamaale – mitte mingisugusele Gotlandile. Saarlased käisid oma käiasid toomas ikka Ojamaalt. „See on iseenesest mõistetav ja nii on see alati olnud. Täpselt samamoodi on meie keeles Riia ja mitte Riga, nagu ka Pihkva ja mitte Pskov, nagu Võnnu ja mitte Cēsis. Üks ajakirjanik kirjutas mullu „Võnnu lahingust, mis toimus Cēsise lähedal.“ („Tule taevas appi!“ Naer kuulajatelt.) Aga Velliste jätkas: on Heinaste, mitte Ainaži. Samuti on eesti keeles Pariis, Moskva, Peterburi. Ei mingisugust Sankt Peterburgi!
Ka eesti isikunimesid tuleb käänata nagu nimisõnu. Näiteks: Arjakas – Arjaka. Lähen külla Küllo Arjakale, mitte Arja-kasele. Kirjutan märgukirja Taavi Rõivale, mitte Rõivasele.

„Eesti identiteet püsib peamiselt keelel. Iirlastel või šotlastel võib see asi olla teisiti. Kui me kaotame keele või suure osa sellest, siis ei ole me enam need, kes me oleme. Kui me teadvustame seda probleemi, siis on küsimus meie valikus. See on küsimus ennekõike noorematele.“

Pärnu maavanem Andres Metsoja XII kohanimepäeval

Velliste on teadagi kuulanud professorite Vääri ja Ariste loenguid keele ajaloost ja mõistab filoloogina, et keeled muutuvad ja arenevad. „Ükski keel ei püsi paigal. Küsimus on pigem selles, kus suunas ja milliseks nad muutuvad. Selles on suur osa meie otsustada. Keel ei muutu iseenesest, vaid sõltuvalt meist. Võõrsõnade leksikonis on tuhandeid sõnu, aga mida enam on võõrsõna asendatav omasõnaga, seda tagasihoidlikumalt peaks võõrast päritolu sõna tarvitama. Ehk teisi sõnu: mida sagedamini me mõnd sõna vajame, seda suurema tõenäosusega olgu see omasõna. Ja vastupidi: mida harvem me mõnd sõna vajame, seda enam võime leppida võõrsõnaga. Debati näide on ehmatav ja hoiatav. See ütleb, et midagi on tõsiselt viltu ja asjad käest minemas.“

„Keel on aare, mille arendamisel on väga kaua ja visalt vaeva nähtud. Selle taga on kümned ja kümned esivanemate põlvkonnad. Mida kavatsevad selle aardega peale hakata eestlaste kõige nooremad põlvkonnad?“


Jaak Känd brittide muinasjuttudega Sindis

November 1st, 2014

Kolmapäevast pühapäevani kestvad Briti päevad Pärnus ulatuvad mitmete ettevõtmistega ka väljapoole maakonna keskust. Täna keskpäeval jutustas Jaak Känd briti muinasjutte Sindi Linnaraamatukogus.

Jaak Känd, muinasjututaat

Jõuluvanatada on veel varavõitu, aga lastele ja miks mitte ka nende vanematele võib muinasjutuvestja Jaak Känd oma rikkalikust varamust jutustada erinevate rahvaste muinasjutte peaaegu lõputul hulgal. Päris täpset muinasjuttude arvu ei oskagi muinasjututaat öelda, aga ilma raamatutest maha lugemata suudaks ta enda arvates nii umbes paar-kolmsada lugu suurema pingutuseta peast kuulajatele edasi jutustada küll. Sadakond muinasjuttu moodustavad tuumiku jutustustest, mis kuulajate kõrvu alati kõige rohkem kikitama paneb ja seepärast tuleb neid ka sagedamini korrata.

Esimesena pajatas ta inglaste muinasjuttu „Vana naine ja siga“.

Järgmisena küsis ta lastelt: kes on kilplased? Keegi pisike tüdruk tagumisest toolide reast teadis vastata, et kilplased ei tee mitte kõike päris õigesti.

„Jah, nad on natuke rumalad. Seda kohta, kus Eestimaal elavad kilplased, nimetatakse Kilplaks. Meie kilplaseid näeb Järvamaal. Aga ega Eestimaa ei ole ainus sääraste asukate elamise paik. Inglismaa keskosas paikneva Birmingham’i linna lähedal asub väike maakond ja inglaste endi jutu järgi elavad meie kilplastele sarnanevad elanikud selleski piirkonnas,“ rääkis taat ja võttis ühe raamatu kätte. Nii mõistsid lapsed paremini, et muinasjutte saab ka ise raamatust lugeda. „Loen teile loo, mille pealkiri on „Tiksuv kärnkonn“. Mis asi see tiksub tegelikult?“ Esimeses reas istunud päris väike noorhärra teadis öelda, et kell tiksub. „No vat,“ lausus vestja ja alustas uue looga.

Suurbritannia saartel elab peale inglaste teisigi rahvaid ja seepärast jutustas taat Wales’i jutte „Uelsi jänes ja jänesejaht“, „Graig-y-Doni sepp“, „Haldjate kättemaks“. Tagavaraks kaasas ka šotlaste „Kaerajahukakk“. Samuti Manx: „Kuidas kass kaotas oma saba“.

*

Samal teemal:

Briti päevad Pärnus ja Sindis