Moealleel „Pärnu moodi“

August 14th, 2014

Möödunud aastal Pärnus algust tehtud moealleel jätkatakse tänavu suvelgi kolmapäevade õhtupoolikutel moedemmidega, mis rikastab suvituslinna melu.

Lapsed lähevad moealleele

Piret Hallik-Sassi kujundatud tekstiiliga lamamistoolid on vaatajatele moealleel istumiseks

Moealleel „Pärnu moodi“, mida korraldab Pärnu kuurordigalerii, liikusid eile õhtul Aia tänava keskel kasvavate puude varjus päris pisikesed lapsed ja noored. Esmalt tutvustati Mimi Disaini lasteriideid. Järgmisena nägid vaatajad rohelisel vaibal liikumas Tallinna disainerite Tuuliki ja Iris Peili moeloomingut, milleks on noortele mõeldud kleidid ja tagid.

Pärnu moealleel võlusid vaatajate tähelepanu lasteriided

Moehuvilised võisid istuda alleel esitletud suvistel lamamistoolidel, mille tekstiilid on kujundanud Piret Hallik-Sass või vahetada muljeid kohvilauas. Ave Reinson ütles, et tuli Aia tänava moealleele esimest korda, aga muidu külastab ta erinevaid moeesitlusi päris sagedasti. „Väga armas, et Pärnus selliseid suviseid moeetendusi tehakse. Külastajaid, kes vaataks, võinuks palju rohkemgi olla. Mulle meeldis väga pisut vanemat aega meenutav Mimi Disaini tüdruk. Poiste lõiked tundusid hästi mugavad. Peaks poiste endi käest küsima, kuidas neil nendega rüblikuna ringi joosta on? Minu jaoks on siinsed moekunstnikud uued avastused ja sellepärast ma ka vaatama tulin. Mimi kollektsioon oli täitsa äge,“ võttis Reinson nähtu lühidalt kokku. Mimi rõivad valmivad lastele alates kõige pisematest kuni 10-aastastele.

Rõivad moealleele

Reinsoni kiituse pälvisid samuti ema ja tütar: Tuuliki ja Iris Peil. 30 aastat tagasi moeloominguga alustanud Tuuliki Peil on vabakutselise disainerina teinud ka sisekujundust ja mööbli jooniseid. Moeallee projektijuht Jaanika Viima rääkis, et Tuuliki Peilile on südamelähedane taaskasutusdisain. Sellepärast moodustab esitletavast valikust vähemalt pool aegunud rõivastest või nahatööstuse jääkidest.


Kolm päeva Eesti-Läti noorte ühislaagris

August 12th, 2014

Eesti sõja- ja Läti vennashaudade ühenduste koostöös kestev kümnepäevane noortelaager, mille deviisiks on “Ühist ajalugu taaselustades” lõpetab kokkuvõtete tegemisega kolmapäeval Pärnu Linna Keskraamatukogus. Alljärgnevalt leiab kirjelduse sellest, mis kolmel laagris veedetud päeval rohkem meelde jäi või muljet avaldas.

Pildistamiseks koguneti Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioonile kuuluva soomuki peale ja ette

Eneseväärtust hinnata oskav linn

Ilze Salnāja-Värv ja Heli Grosberg

Laupäeva ennelõunane ilm tervitas Viljandisse saabunuid hootiste vihmasabinatega, mis polnud üldsegi võrreldav hommikul Valgast teele saatva paduvihmaga. Heli Grosberg töötab Viljandi Muuseumis kuraatorina ja arhiivikogus. Tema teadmised oma kodulinna ajaloost ja pikk giidi kogemus teritasid kuulajate tähelepanu juba kohtumise esimestest hetketest alates. Isegi soe vihm näis lustivat giidi naljalembust, mille abil ta kinnistas mitmed olulised märksõnad Viljandi ajaloost erilise oskusega kogu seltskonna ühismällu. Loomulikult poleks see täiel määral õnnestunud ilma läti keelde tõlkimata, mille eest kandis hoolt Ilze Salnāja-Värv.

Kuna kahe riigi noorte ühislaagri peamiseks ülesandeks on I ja II maailmasõja ja Vabadussõjaga seonduvate mälestistega tutvumine, siis alustati jalutuskäiku platsilt, mille servas asus aastatel 1926-1941 ausammas Vabadussõjas langenutele. Nüüd asendab suurepärase kunstiteose asukohta ilmetu hoone ja selle seinal üksnes tagasihoidliku pildi ja selgitava tekstiga tahvel. Hea seegi, kuid kuuldavasti olevat kaalutud ka hoone lammutamist ja ausamba koopia püstitamist samasse kohta, aga on peetud mõeldavaks ka teisi võimalusi mälestise taastamisel.

Johan Laidoneri ratsamonument

Loomulikult peatuti samas lähedal lossipargis asuva Eesti esimese ratsamonumendi juures, et meenutada kindral Johan Laidoneri teeneid Vabadussõjas. Teel Saksa sõjaväe kalmistule kuulsime, et Viljandi on olnud mitmel juhul Eestis venevõimu taotluste suhtes üsna isepäine. Viljandisse ei püstitatud Stalini ja Lenini auks monumente, ega nimetatud nende kurjategijate nimedega linna tänavaid.

Kaugemas minevikus tõrjusid baltisaksalased osava bürokraatliku venitamistaktikaga tsaarivõimu katsed ehitada Viljandisse õigeusu kirikut. Selleks otstarbeks eraldatud raha olevatki lõpuks kantud ühte Läti linna, kus nii tõrksad ei oldud. Vene õigeusu kirikute ehitamine ja koguduste rajamine Eestimaale kandis eelkõige poliitilist eesmärki, millel täiendava kristliku usu levitamisega oli vähe ühist. Vene õigeusklikule lubati maad, mis seadis eestlased majanduslike olude parandamise soovist aetuna mõistetavalt uue valiku ette. Tsaarivõim üritas aga seeläbi oma võimu veelgi Maarjamaal kinnistada.

Ugala

Reinu teel sammudes osutas Grosberg tiigi veele peegelduvale Ugala hoonele ja küsis Nõukogude okupatsiooniaegset anekdooti meenutades: mis on ühist Viljandi teatril Kremliga? Noortele pidi ta ise vastama. Mõlemad ehitati punastest tellistest, mõlemas tehakse teatrit ja mõlema hoone kõrval asub surnuaed. Viljandi on erandlik sellepärastki, et nõuka ajal ei rüvetatud saksa sõjaväelaste kalme nendele peale matmistega, nagu seda tehti võõrvõimule omase küünilisusega näiteks Pärnus, Tallinnas ja mujal. Kuigi valitses mujal kalmistutel matmispaikade puudus, ei maetud isegi sakslaste kõrvale. Nii on see paik säilinud kaunil endisel kujul.

Saksa sõjaväe kalmistu

Vana kalmistu Riia mnt ääres asub Viljandi Garnisoni kalmistu, mida tähistab 1994. aastal puhastatud ja uuendatud dolomiidist rist, see püstitati 1939. aastal. Garnisoni kalmistut nõukogude võim ei rüüstanud. Rist oli lihtsalt luitunud ja hooldamata. Ju siis  10 vene nimega hauda päästsid lõhkumisest, arvas giid.

Vabadussõjas langenute matmispaigale püstitatud mälestusmärki pidi taastama, sest vandaalitsev venemeelne okupatsioonivõim otsustas rikkuda hauarahu ja rüvetada sõjasangarite mälestust. Sinna on maetud ka laiarööpmelise soomusrongide komandör kapten Anton Irv. Kapteni auks on tema langemise paigas Lätimaal, Streči lähedal, mälestussammas püstitatud.

Mälestusmärk kommunistide kuriteo ohvritele endise Viljandi vangilaagri asukohas

Tallinna mnt ääres asub Rimi. Kaubanduskeskuse arendajad on teinud hästi, et jätsid siseõuele sobiva ja hästi kujundatud ala, kus asub mälestusmärk samas kohas paiknenud vangilaagris kommunistide poolt hukatud inimestele. Seejuures väärib mäletamist õnnelik juhus, et üks mahalaskmisele määratud meestest pääses surmava kuuli tabamusest. Ühtlasi muudab asjaloo eriti jõhkraks teadmine, et hiljem süüdistati tuld sülitava relva ees seisnud inimest karistusest kõrvale hoidmise pärast ja määrati surmamõistetule veel „pärast surmagi“ täiendavalt 25 aastat kinnipidamist.

Pauluse kiriku torn

Kuid Grosberg rääkis okupantide lähiminevikust headki. Viljandis asunud väeosa ohvitseride prouad olid haritud ja õpivõimelised inimesed. Nad austasid põlisrahva õigust kõnelda oma emakeelt ja seda kinnitas nende tahe rääkida poes ja mujal teeninduses või asutustes võimalikult palju eesti keeles. Grosberg arvab, et selle põhjuseks võis olla dessantväeosa suurem kultuursus. Sageli võis okupatsiooni tingimustes kohata ka eesti keele rääkimise suhtes ilmset põlgust, millega rõhutati enda suurrahvalikku ülemuslikkust.

Üle linna ja kaugele nähtava Pauluse kiriku tornikiivri sõrestiku ehitasid president Pätsi isa ja vanaisa. Teostamata on jäänud kiriku kõrgendiku kõrval asuvasse Valuoja lohku kavandatud Pätside perekonna mälestust jäädvustav park.

Pärnu maanteelt Viljandist väljudes võib silmata surnuaia nurgas pisikest raudtaraga ümbritsetud kalmu. Seda metsavenna matmispaika hoiti saladuses nõnda, et okupatsioonivõim sellest teada ei saaks. Kalmistuvahtidele anti suust suhu teadmine edasi ja hauale kuhjati pidevalt puulehtede hunnik.

Ekskursiooni lõpetuseks viis Grosberg rahva ümber järve sõidule. Ta meenutas, et legendaarne „Viljandi paadimees“ on loodud läti viisil. Eestikeelsete sõnade autor on John Pori, kes Viljandi koolipoisina oli veel Johannes Porisammul. Viljandi üllatab ka arvude keeles kõneldult. Elanike arv on vähenenud lühikese ajaga 20-lt 17-le tuhandele, aga Viljandi folgi ajal külastas linna paarkümmend tuhat inimest. Kuid Viljandi külje all on korrushoone koguni 50 tuhande seaga. Kuuendal korrusel kõige pisemad põssad ja mida korrus allapoole, seda suuremad sead. Viljandist võinuks saada ka suur tööstuslinn. Ungern-Sternbergi töökojas, mille ammust ajalugu meenutab Reinu teelt pisut eemale jääv kivihoone, valmisid omal ajal lennukid, bussid Tartule, Tallinnale, Narvale ja ehitati mitmeid eriotstarbelisi masinaid. Viljandi kesklinn pääses sõjapurustustest, säilinud on palju väärtuslikku punastest tellistest ja graniitkividest ehitatud hooneid, ajaloohõngu tekitavad munakivisillutised.

Viljandile tahtnuks tänu Grosbergi ülihuvitavele ja valjult kõlanud selgehäälsele jutustusele palju rohkem kirjaruumi pühendada, kuid kolm päeva laagri seltskonnas viibimist kohustab ka muust kirjutama. Kokkuvõtvalt jäi jutustuste ja vestluste põhjal Viljandist mulje, kui Eesti kõige konservatiivsemast ja eestimeelsemast linnast.

Sinimustvalge lipu sünnipaigas

Pareljeef Otepää kiriku seinal meenutab Eesti lipu sündi

Külastati Otepää vanimat ehitist, Maarja luteri kirikut. Teineteiselpool peaust kaunistavad välisseina suured bareljeefid, mis jutustavad 1884. a 4. juunil kiriklas pühitsetud EÜS-i sinimust-valgest lipust. Sellest kujunes hiljem rahvuslipp ja 1992. a riigilipp. Lipu bareljeefid valmistas skulptor Voldemar Mellik rahvuslipu 50. aastapäevaks. 1950. a hävitatud bareljeefid taastas Mati Varik ja need avati uuesti 1989. aastal.

Kiriku vastas oleval künkal asub Vabadussõjas langenute mälestusmärk, millel suurelt Vabadusristi kujutis. Tiina Tojak tutvustas Vabadusristi huvitavat kujundust, mille tegi kunstnik Nikolai Triik. I ja II liigi risti keskplaadil näeb Eestit sümboliseerivat „E“ tähte ja seda kaitseb soomusrüüs mõõka hoidev kõverdatud käsi.

Käed ümber energiasamba

Lipu sünnipaigast lahkumise järel peatuti viivuks Mäe tänaval asuva energiasamba juures, mis püstitati 1992. a oktoobris positiivsete energiaväljade olemasolu tähistamiseks ja sümboliseerimaks inimest osana loodusest, mille aluseks loodusseaduste tasakaal ja sõltuvus üksteisest. Noored embasid sammast ja üksteist, mõned puudutasid eemalt sõrmega ja üksikud jäid teiste tegevust kaugemalt uudistama.

Tagasi laagripaigas

Piljardi mänguks valmistumine

Järgnevalt mööduti Pühajärve sõjatammest ja asuti tagasiteele laagripaika. Reisiväsimusest polnud vähimatki märki. Kes võttis kohad sisse piljardilaua ümber, kes valmistusid õhtuseks etenduseks, kes jalutasid muidu muuseumi eksponaatide juures. Sõpruslik usaldus lätlaste ja eestlaste vahel oli kergesti märgatav. Julgeti hullata ja kelmikaid nipse vastastikku jagada. Seejuures ikka viisakuse piires ja heatahte meeleolus. Ka salajased seljatagant antud kerged vopsud piljardikepi pihta võeti eesti poiste poolt sõbraliku naljana omaks ja ei pahandatud kelmikate läti neidudega. Iga äpardunud löögi järel lausuti vaid läti keeles ‘nebūs‘, mis maakeelde äraseletatult pidavat tähendama ‘mööda’.

Priit Rohtmets saab kollase särgi selga Tartus Kalevipoja monumendi juures

Õhtul andsid Viire Talts, Edgars Gertners ja Tiina Tojak pidulikult kätte kollased T-särgid, millel Euroopa Liidu nõuetele vastavuses kirjad peal. Särkidega koos saadi rinda märgid, mille kujundus valmis laagri noorte ühisloomingu tulemusena. Reservmajor Meelis Kivi, SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni tegevjuht, sai samuti kollase särgi, nagu kõik teisedki selle projektiga seotud inimesed. Kivi palus hiljem kõik kollase särgi kandjad muuseumi esindussoomukile, et sündmus ka ühispildil leiaks jäädvustamist. Kivi on tõsine oma valdkonna entusiast, kes eelmisel aastal valiti Valga linna aukodanikuks.

Baltimaade tipus

Kes aias, kes aias?

Pühapäeva hommik algas tavapäraselt läti ja eesti keele õppimisega. Igal üksikul juhul tehakse seda erinevalt. Sedakorda koguneti muuseumi hoone ette väikeste laste ringmängulist tantsulaulmist tegema. Ringmänguks valiti „Kes aias, kes aias? Mesilane aias…“ Esmavajalikud läti sõnad eesti vastetega on samal ajal kõigile eeskoja seinal kordamiseks kirjas.

Tindioru kiigel

Teekonnal Suurele Munamäele imetleti Rõuge Ööbikuoru Hinni kanjoni loodusrajal asuvat Tindioru vesioinast, mille ehitas 2002. aastal Jüri Johanson. Esimese voolava vee jõul töötava pumba konstrueeris ja ehitas oma talu veega varustamiseks Friedrich Johanson, see töötab alates 1939. aastast ja lööb 30 m kõrgusele veepaaki 5m³ vett ööpäevas. Vesioinaks nimetatakse seadet, mille hüdrauliline löök tõstab vee taset. Pumba leiutas prantslane Joseph Michel Montgolfier.

Noortelaagri töötajad Gerli tiido ja Viire Talts Suure Munamäe tornis

Tõusul Suure Munamäe tippu peatuti esimese ratsa polgu Vabadussõja aegset võitluspaika meenutava mälestusmärgi juures. Seejärel rühiti palavat päeva trotsides ning higi laubalt pühkides ikka järjest kõrgemale. Võrumaal Haanja kõrgustiku keskosas paiknev Suur Munamägi peaks olema täpsustatud mõõtmiste tulemusel ca 317 m, mis on varem arvatust meetri võrra madalam. Mägi on Baltikumi kõrgeim küngas. Vaatetorni ülemisele platvormile tõustes näeb 346,7 meetri kõrguselt Eestimaad ringiratast 50 km kaugusele.

Võru linnas

Hüpe Tamula järve

Supelda saavad laagrinoored palju. Võrus leiti aega Tamula järve mõnu nautida. Jalutati pikal kaunil promenaadil, kuulati dr. Priit Rohtmetsa vahendusel monumentaalselt istuvat Fr. R. Kreutzwaldi, lummuti luikede perekonna vaatamisest.

Võru Vabadussõja sangaritele paigaldatud mälestusmärk hävitati samuti Nõukogude okupatsiooni ajal, kuid juba 1987. a alustas seltskond noori Vabadussõjas langenute haudade korrastamist ja aasta hiljem taastati Noortekolonn nr 1 eestvõtmisel mälestussammas, rääkis Priit Rohtmets. Matmispaiga algse kujunduse taastamisega tehti algust 2002.aastal.

Māra ja Goran Gora armastavad perekonda ja isamaad

Māra Upmane-Holšteina

Lätis ülipopulaarsed Māra Upmane-Holšteina (ansamblis Astro’n'out) ja Goran Gora, kodanikunimega Jānis Holšteins-Upmanis esinesid esmaspäeva õhtul Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni õuel. Māra meenutas tutvumist Jānis’ega 13 aastat tagasi umbes samasuguses laagris. Neist esimene oli 16 ja teine 17. Nüüd oli nendega kaasas tänavu 13. aprillil sündinud Ronja, kes püsis kogu kontserdi kestel ja ka sellele järgneval ajal väga vaikselt oma hällis. Küllap mõistis, et vanematel on tähtis ülesanne täita ja pärastpoole soovivad nemadki lõõgastuda.

Harilikult laulavad Ronja ema ja isa iseseisvalt. Nüüdne koosesinemine oli üsna tavatu kuulajate ette tulek, aga seda huviäratavam eriti lätlastele, sest kahjuks pole eestlased lõunanaabrite tähtedest midagi kuulnud. Nii Māra kui Goran Gora kirjutavad ise sõnu ja viisistavad tekste. Nad kasutavad musitseerimiseks ka teisi autoreid. Väga kõrgelt hinnatud luuletaja Imants Ziedonis suri mullu veebruaris. Noortelaagris esitati eelkõige tema tekstidele loodud laule: „Teed“ („Celi“), „Ööbikud“ („Lakstigalas“), „Palve“ („Liigums“). Samuti on nad kasutanud laulmiseks luuletaja Ārija Elksne ja helilooja Uldis Marhilevičs’i loomingut.

Māra Upmane-Holšteina ja Jānis Holšteins-Upmanis pärast esinemist

Kõlas ka üks lätlaste hitte: „See osa Riiast“ („Ta dala Rigas“. Laul jutustab Māra linnaosast, millele muidu ei vaadata just eriti hea pilguga. Paljud ei teagi, et autor on sealt pärit, kuid laulu ülistatakse. Māra ja Goran Gora laulude sisuks on sageli just isamaa ja perekonna väärtuste austamine. Nad imestavad kui kahekeelne võib teinekord patriotism inimeste jaoks olla. Suuga kiidetakse isamaad, aga esimesel võimalusel lahkutakse parematele jahimaadele välismaale, jättes armsa kodumaa võõraste pärusmaaks. Sellele lauldes mõteldes õõtsusid eestlased ja lätlased ühes rütmis kaasa, Läti ja Eesti lipud tõsteti kõrgele pea kohale.

Läti perede ja isamaa väärtustamiseks loodi Fond „Kerge“, mis on tihedalt seotud lahkunud Imants Ziedonis’i isikuga. Kaks aastat tegutsenud fond on istutanud puid.

Ilze kodulinnas

Indrikis Zile haual

Ilze Salnāja-Värv on tartlanna, kes kahtlemata armastab seda tarkade inimeste linna. Just nii ta ütles, kui kinnitas, et Tartus on kõrgemate õppeasutustega seotud ca 50 tuhat inimest, kellest poole moodustavad üliõpilased. Paistab, et lätlanna on Tartus elamise ajaga õppinud tundma peaaegu igat maja ja üksikut tänavanurka. Alsunga rahvariide mustriga üleõla kott aga kinnitab tugevat sidet oma lapsepõlve kodu ja terve Lätimaaga. Ilze hea eesti keele oskus toob Läti eestlastele oluliselt lähemale ja teeb ka tänastele naabritele ajaloolise Liivimaa, kuhu kunagi kuulusid Eestist hansalinnad Pärnu, Viljandi, Tartu, palju mõistetavamaks keelelt ning kultuuriliselt.

Indrikis Zile hauatähis

Priit Rohtmets ootas hommikuseid saabujaid Raadi kalmistu väravas, mille kohale on kirjutatud: õnsa omma ne koolnud, kes Issandan koolwa. Raadil on ühendatud Maarja, Peetri, Vana-Jaani, Ülikooli ja Uspenski kalmistud. Esmalt suunduti Läti kolme esimese laulupeo üldjuhi Indrikis Zile hauatähise juurde, kus Ilze rääkis kõige olulisemast. Ta tunnistas, et lätlased teavad temast vähe, aga akadeemilistes ringkondades hinnatakse Zile’t kõrgelt.

Juljus Kuperjanovi hauatähis

Edasi liiguti Vabadussõjas langenud leitnant Julius Kuperjanovi haua juurde. Rohtmets ütles, et Kuperjanov oli Nõukogude okupatsiooni ajal üks vabaduse sümboleid. Tema hauatähisel süüdati peamiselt jõulude ajal küünlaid. Nõukogude julgeolekutöötajad jälgisid toimuvat ja vahelejääjaid karistati karmilt, üliõpilasi heideti ülikoolist välja. Alice Kuperjanovi nimi on samuti haua külgmisele piirdele kirjutatud. Juliuse abikaasa oli aktiivne naiskodukaitsja, kes viidi sarnaselt paljude teistega Venemaale. Alice Kuperjanov hukati Siberis 1942. aastal.

ERM-i ehitus Raadil

Tartu ekskursiooni huviväärsuseks kujunes hiiglaslik ehitustanner Raadil, kus 2016. aastal peaks avatama Eesti Rahva Muuseum. Tulevane ERM asub mööda Roosi tänavat jalutades 950 m kaugusel Tartu raekojast. Vaadati Kalevipoja monumenti ja külastati Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Muuseumit. Muuseumi varamus on 10 tuhat eksponaati, millest väikesel pinnal näeb kümnendikku. Paljud museaalid on üliõpilastele õppevahenditeks. Üllatavalt hästi säilivad on mõned mundrid, mille vanus küündib juba 100 aastani. Nende hoidmine nõuab eritingimusi ja oskuslikku hooldust. Riideid tuleb aegajalt külmutada kuni 200 miinuskraadini, et hävitada riidekoi vastseid.

Pärg tuuakse Läti küttide rügemendi sõdurite ja Läti põgenike ühishaudade mälestusmärgi ette

Pärast lõunatamist ülikooli kohvikus tehti tööd Läti küttide rügemendi sõdurite ja Läti põgenike ühishaudade platsil. Niideti muru, puhastati mälestusmärki ja plaatidega kaetud ala, kasteti lilli. Tööde lõppedes süüdati küünlad ja asetati pärg lahkunute mälestuseks, lauldi Läti ja Eesti hümni. Aigars Pērkons, Läti Vennashaudade Komitee (Brāļu kapu komiteja) liige rääkis, et platsil puhkava Läti küttide rügemendi 180 sõduri ja 98 põgeniku mälestuseks otsustas Läti Valitsus 1930. aastal tähistada matmispaiga monumendiga. Monumendi detailid valmistati Lätis arhitekt Aleksandrs Birzenieks´i kavandi järgi. Pērkons soovis oma kõnes, et see paik mitte iialgi ei rohtuks. Ilze on Tartus asutatud Läti-Eesti Seltsi liige, kelle sõnul on nad juba kolmel korral käinud seda paika korrastamas, viimati tänavu kevadel.

Pildigalerii laupäevast, 9. augustil

Pildigalerii pühapäevast, 10. augustil

Pildigalerii esmaspäevast, 11. augustil

 

Samal teemal:

Eesti ja Läti noorte ühislaagri esimese päeva naelaks oli Lavassaare raudteel sõitmine

Eesti – Läti koostööprojektiga taaselustatakse ühist ajalugu

Anton Irve mälestuspäev Strenčis


Tervislik rukkileib

August 9th, 2014

Rukkileib

Kalev Vilgats (foto erakogust): Musta leiva ja kartuli rahvas eestlased on pöördumas nisusaia ja makaronide rahvaks. Õudne! Selleks, et rukkileib ja kartul ei kaoks, peaks neid väärtustama.

Ajakirjanik Kalev Vilgats kirjutas 5. augusti Pärnu Postimehe arvamusküljel: „Must leib ei olegi in?“ Sellega mõtles ta ikka eestlaste igipõlist rukkileiba, mitte igasugust nisujahust valmistatud ja lisanditega tumedaks muudetud leiba. „Minu mäletamist mööda on Eesti poodides alati olnud saadaval vähemalt kahte sorti rukkileiba: 20kopikaline Viru leib, mis oli põrandaleib, ja 12kopikaline vormileib, mida hüüti seakeeksiks ja mis odavuse tõttu osteti sageli loomasöögiks,“ jätkas Vilgats, kelle meenutus kandis minugi mõtted mälestuste linna Pärnusse.

Kalevi ja Võidu (nüüdne Rüütli ja Nikolai) tänava nurgal oli leivapood, kus meeldis käija ainuüksi värske leiva lõhna pärast. Leiva ja saia valik oli oluliselt väiksem võrreldes praeguste suurte toidupoodidega, aga õigel ajal poodi minnes võis isegi päris tulise leiva riiulist võtta. Leiva soojus, lõhn ja parajalt krõbe koorik tekitasid pidevalt rahuldamatut isu selle järele. Nüüd pole ammu enam seda poodi ega Pärnu leivatehastki. Poodides müügil olev vormileib meenutab vaid pealiskaudsel vaatlusel kodu lähedal tänavanurgalt ostetud kaupa, sest vorm ei ühti enam ammugi sisuga.

Kuni tänavu kevadeni ei osanud dieeti valida ja polnud ka väga hoolas arstide nõuandeid järgima. Ikka sõin enamvähem seda, millele ahvatlus järeleandmisi tegi. Võibolla üksnes rämpstoiduks nimetatavatest pakenditest hoidsin ennast mõõdukas kauguses. Olin juba leppimas olukorraga, et teinekord tuli keset öödki minna neelama kõrvetiste vastast tabletti, mille nime nüüd ei suuda enam meenutada. Arstirohu nimetus ununes koos kõrvetiste kadumisega ilma et oleksin oluliselt muutnud senist harjumuspärast toitumistava. Ainus, mida tegin – lõpetasin kõigi isevärki nimedega leibade ja saiade ostmise. Kuid sellestki ei loobunud teadlikku valikut tehes.

Juhtus nii, et Sindis tegevust alustanud Krulli kohviku omanik võttis nõuks hakata tänavu kevadel puhast rukkileiba küpsetama. Suurte kogemustega pagarite leivategu õnnestus juba esimestel katsetel. Ainult vormid on pikemad, kui vanasti. Eile tehti katset Pärnu leiva aegsetes vormides. Ühe neist esimestest pätsides asetas pagarmeister Ralf letile parajasti siis, kui olin taas ostu tegemas. 600 gr. kaaluv päts on väikeses peres etem kui 850 gr. Saab sagedamini värske leiva järele minna.

Leiva lõhn ja maitse tuletavad meelde lapsepõlve, kui vormileiva eest ladusin letile 12 (võibolla siiski 14) kopikat ja põrandaleiva eest pisut rohkem. Siis oli see leib nii maitsev ja asendamatu peatoidus, mille järel tasus teinekord vanemaid välja vahetades tundide pikkuses ootejärjekorras seista…

Praegu ei oska enam mälus taastada seda korda, kui viimati tundsin kõrvetise vaevuseid, aga need on kadunud juba mitmeid kuid. Ei oska märkamatult ilmnenud muutust selgitada mitte millegi muuga, kui rukkileiva söömise ja teiste leivatoodete kõrvalejätmisega.

Kalev Vilgats kirjutas arvamusloos rohkem kui rukkileivast ja ütles: „Selleks, et rukkileib ja kartul ei kaoks, peaks neid väärtustama. Rukkileiva propageerimisele tuleks lisada kartulikampaania.“ Nõustun temaga isikliku kogemuse põhjal. Rukkileib ja kartul on olnud pikalt eestlaste peatoidus. Rukkileib koguni nii pikalt, et teadlaste väitel olevat eestlaste organism sellega kohanenud sedavõrd, mis tekitab nisule ümberkohastumisel tõsiseid tervislikke vastunäidustusi.

Artikli ilmumisele järgnenud vestlustest on väljakoorunud ka arvamusi, et mingite uute kampaaniate korraldamine oleks taunitav ja vastumeelsust tekitav. Mõtteid võib olla mitmesuguseid ja ‘kampaania’ saaks asendada võibolla ka sobivama sõnaga. Kampaaniast tähtsamgi veel on mõistmine sellest, mis parem, kasulikum ja tervislikum.

Samal teemal:

Leivategija purustab müüdi: eestlaste „musta leiva” lembus on eriti pentsik

Pärnakad soovivad oma leiba

Pärnus avaldati meelt leivatööstuse sulgemise vastu


Homme toimuvat Sindi Rocki toetab linnavalitsus 2500 euroga

August 8th, 2014

Marko Šorin räägib Eesti ja Läti noorte ühislaagris laupäeval toimuvast Sindi Rockist, mis toimus rockkonterti festivalina Eestis esimest korda 45 aastat tagasi

„Mina loodan siiralt Sindi Rocki õnnestumisesse,“ räägib Sindi linnapea Marko Šorin, kes nimetab ennast rockmuusika tõsiseks fänniks. Siiski lisab juurde, et aasta eelarvet koostades ei kirjutatud Sindi Rocki toetuseks eraldi reale summat üksnes tema muusikalisest huvist lähtuvalt. „Pikaajalised traditsioonid väärivad hoidmist ja Sindi Rock on midagi sellist, millega sobib edasi minna,“ kinnitab Šorin linna juhtivate inimeste ühist seisukohta. Sindi Rocki korraldamise soovijaid oli rohkem kui üks. Linnavalitsus sõlmis lepingu MTÜ Sindi Sõprade Seltsiga, kellel olid omad mõtted ja nägemus juba aasta alguses olemas.

Ajaloohuviline Šorin kõneleb uhkustundega oma kodulinnast, kust on korduvalt alguse saanud mitmed algatused ja ollakse esimesed mitmetes ettevõtmistes. Pärast seda, kui meenutati Sindist võrsunud Uno Palu väikest osa rockmuusika tutvustamisest keelatud aegadel, otsis linnapea veel muidki kirjalikke tunnistajaid kaugematest aegadest. „Mul on isiklikult alles kaks Pärnu Kommunistist välja lõigatud kuulutust Sindi Metalli kohta. See oli millalgi ‘87-‘88, kui populaarsust kogus heavy metal muusika. Siis kasutati Sindi Rock nime asemel hoopis Sindi Metall. Tol ajal tegutses Sindis ansambel Provints. Selles koosseisus laulis Verner Vilgas, kes praegu hoiab Pärnumaa uudistel silma peal läbi rahvusringhäälingu telekaamera. Kitarri mängis Meelis Tauk, kes hiljem osales ansamblis The Tuberkuloited. Edasi viis tema muusikutee Tanel Padariga mängima. Praegu mängib Tauk Goresoerd’is. Lisaks veel Meelis Laidvee, kes on nüüd Tuberkuloitedis. Kahe ülejäänud liikme nime ma ei mäleta. Provintsi kutsus tolleaegne klubijuhataja Jets Sindi “Bon Joviks”, kuna nemad kasutasid laval pürotehnikat,“ jutustab linnapea, kellel jätkub küllaga mälestusi.

Aga ta teab sellegi kohta täpseid mälestusi, mida vanemad inimesed või mineviku kaasaegsed kipuvad juba unustama. Nii näitab ta muuseumi juhatajaga leitud 1999. aastal Sindi Sõnumites avaldatud artiklit, mille Toivo Pulk kirjutas Sindi Rocki 30. aastat tähistavalt. Toona meenutas Pulk 1966. aastat, kui Sinti jõudis kuuldus paarist Pärnus tegutsevast kitarristide ansamblist. Noorsugu olevat jooksnud neile pidudele tormi. Seapeale võttis Sindi nooruk Väino Land nõuks kodulinnaski moemuusikat viljeleda.

Priit Kask teab lisada, et Väino isa oli samuti muusikaliste kalduvustega ja tegi rahvamuusikat koos trompetisti, akordionisti ja kontrabassi mängijaga. Soovist biitmuusika vooluga ühineda liitusid Väinoga Jüri Säde, Vello Õunapuu, Eeri Saulep, Jaan Miilvee ja Aadi Kärner. Paar aastat hiljem tuli Vibrosse veel Valdur Prenge, keda nüüd enam meie hulgas ei ole, aga on jätnud märgi maha mitmete enda loodud lauludega. Juurde tuli ka Pärnu linna kultuurimajas mänginud näitleja Jüri Vlassov. 1969. aastal oli uuenenud Vibro koosseis järgmine: Jüri Vlassov – basskitarr ja laulmine; Eigo Lepp – löökriistad; Valdur Prenge – soolokitarr; Raimond Melikov – klahvpillid; Enn Puistamaa – laul; Kalju Metsamägi – laul ja klahvpillid; Aadi Kärner – helitehnik.

Pulk kirjutas, et 1969. aasta oli hipiliikumise aeg ja Sindi vabriku klubis peeti rockkontsert. „Maja oli tulvil lillelises riietuses noori, suurem osa neist sõitis kohale Pärnust.“ Järgmisel hommikul ootas kõiki nelja ansamblit üllatus, sest olid ühiselt „kohtu ette“ kutsutud. Põhjuseks oskamatus käsku täites kultuurselt mängida. Vibrole anti koos ansambliga Viking eluaegne esinemise keeld.

Alati pole Sindi Rocki sünnipäeva kontserti tähistatud sama nimetusega. Nii ka 1999. aastal. Siis räägiti Eesti esimese rockkontserdi 30. aastapäevale pühendatud muusikapäevadest. Tookord osalesid Optimistid, Mikronid, Peoleo, Syrius, Jüngrid, Haak, Kogudus, Korallid, Nemo, Fix, Koma ja eluaegse keelu omandanud Viking ning Vibro.

Käesoleval korral piirdutakse kümnekonna ansambliga. Kuna korraldajad Sindi Sõprade Seltsist tunnistavad ajapuudust, mis ei võimalda juubelihõngulise sündmuse lähemat tutvustamist, siis jagab Sindi Linnavalitsus peamise toetajana meelsasti nende kasutuses olevat infot. Šorini sõnul kirjutas Sindi Sõprade Seltsi nimel linnaga sõlmitud lepingule alla Annika Burket. Linnapea ütleb, et tegemist on toimeka organiseerijaga, kes on korduvalt linnavalitsusega täpsustamist nõudvates küsimustes käinud kohapeal asju arutamas. Šorini sõnul peaks Taavi Burket olema usaldusväärne suhtleja ansamblitega, kaasaaitajaid on veelgi. Samas hoiduvad Sindi Sõprade Seltsis Sindi Rocki korraldusega tegelevad inimesed enda nimel avalikkuse ees suhtlemisest ja kirjalikele küsimustelegi vastates kirjutatakse konkreetse nime asemel allkirjana ‘korraldajad’. Siinkohal on paslik õiendada ka eelmisesse uudisesse lipsanud viga. Katariina Vaabel ei ole seotud laupäevase kontserdi ettevalmistamisega, nagu avalikkusele levitamiseks antud teksti juurde kirjutatud nimest võinuks ekslikult järeldada.

Jan Uuspõld. Foto: Andres Putting

Siiski on linnapea seda meelt, et taoline linna esindussündmus väärinuks suuremat meedia eelteavitavat tähelepanu ja mõnigi ansambel väärinuks rohkem tutvustamist. Šorini hinnangul on üks publiku poolt rohkem oodatud peaesinejaid Jan Uuspõld & Luxury Filters. Arvamus võib olla muidugi väga subjektiivne, sest näiteks Pöölöy Gläänz on samuti muusikaliselt ja näitlejameisterliku esinemislaadiga alati paljudele hästi peale minev. Muidugi omab Sindi rahva jaoks erilist kohta The Tuberkuloited ning põnev saab olema Ühend-Fixi ja Syriuse esinemised, see ei tähenda, et teised ansamblid vähem huvitavamad oleksid.

Krulli kohvik on lubanud Sindi Rocki toimumise päeval korraldada laiendatud toitlustamise ja soodushindadega janu kustutamise oma territooriumil, et sellega toetada Sindi legendaarset muusikasündmust. Krullis korraldatakse “Rock Piknik”, lindilt lastakse kõlada maailma parimate traadimeeste loomingut, õhtupoolikul tuleb pulti DJ Kert Talistu.

Samal teemal:

Uno Palust Sindi Rockini

Steve Morrison & Rauno Pella on Sindi Rocki peaesinejad

Sindis rokitakse hiliste hommikutundideni

Sindis algas varajaste hommikutundideni kestev rockfestival


„Vaesemehe asfaltsegu“ on mõistlik kompromiss hinna ja kvaliteedi suhtes

August 7th, 2014

Arvatavasti järgmisel nädalal tehakse Sindis Kalamaja teel, Tööstuse tänavalt Sindi Gümnaasiumi parklasse viival sissesõidul, Lõokese tänaval Paide maanteest Linnu teeni ja Kuldnokas kahekordset emulsiooniseguga pindamist.

Looduslikud kookosmatid kaitsevad Kalamaja tee kõrget tammi varingute eest

Sellel nädalal tehakse veel pindamiseks vajalikke ettevalmistusi. Maden Grupi töötajad valmistavad tööfronti ette asfalteerimiseks koolimaja juures. Lemminkäinen kindlustab varisemise vastu Kalamaja teed ääristavaid kraave ja teetammi. Vihmavee uuristamiste vastu laotatakse kõrgele järsakule looduslik kookosmatt, millest rohi läbi kasvab. Aastate pikkused kogemused on kinnitanud kookosmati tõhusust.

Sindi Linnavalitsuse abilinnapea Rein Ariko loodab, et järgmisel nädalal saavad loetletud sõiduteed uue katte, aga päris kindel ei saa ta olla. Tänapäeval kasutatakse tee-ehituses väga keerulisi ja seega ka kalleid masinaid, mida kõigil kasutada pole. Sinti tuleb Lemminkäineni Jõhvi osakond vastavalt sellises järjestuses, kuidas mujal objektidel tööjärg kulgeb. See tähendab, et ei hakata üksikute väikeste juppide tegemiseks kusagilt kaugelt ekstra kohale tulema.

Lemminkäineni kopa juhtkangide juures töötab Janari Lillemets

Mis see „vaesemehe asfalt“ tegelikult on? Ariko sõnul ei võimalda linna rahakott kõikjale asfalbetooni laotada ja see polevatki alati majanduslikult päris põhjendatud. Odavama teekattega saab rohkem ruutmeetreid kaetud. Arvestada tuleb muidugi tee kasutatavusega. Kui sõidukoormus jääb liiklustiheduselt tagasihoidlikuks ja aluspinnas on hoolikalt ehitatud, püsib ka „vaesemehe asfalt“ pikalt heas korras. Külmsegule annab tugevuse graniitkillustik, mille valmistamisel ühe osana kasutatav vesi eemaldub emulsioonist äärmiselt kiiresti ja tee on varsti kohe pärast teerulliga tihendamist sõidetav. Väliselt on isegi raske vahet teha harjumuspärase asfaltbetooni ja lihtsama teekatte vahel.

Samal teemal:

Sindis vähendatakse Kalamaja tee kallet


Eesti ja Läti noorte ühislaagri esimese päeva naelaks oli Lavassaare raudteel sõitmine

August 5th, 2014

Muuseumi rongiga sõit kulges 2 km pikkusel Lavassare  kitsarööpmelisel raudteel

Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu ja Läti Vennashaudade Komitee (Brāļu kapu komiteja) koostööprojekti “Ühist ajalugu taaselustades” noortelaager algas esmaspäeva pärastlõunal Pärnusse kogunenud kahe riigi noortele kogunemisega Alevi kalmistul asuva Vabadussõjas langenute ausamba juures.

Sõjas langenud puhaku rahus

Diāna Ziemele ja Edgars Gertners

Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektor Tiina Tojak selgitas, et nende mittetulundusühing on teinud sarnase ühendusega Lätis väga pikaaegset koostööd paljudes ettevõtmistes, aga eile alanud kahe riigi noori kokku toov laager on esmakordne. Euroopa Regionaalse Arengu Fondist rahastatavas tegevuses osalevad Eesti poolelt Pärnu linna, Jõõpre, Paikuse, Kilingi-Nõmme ajaloohuvilised ja Lätist ollakse kohal peamiselt Riiast. Kokku tuli 32 noort, lisaks õpetajad ja teised laagri korraldajad. Kümnepäevases laagris ei pea noored ise mitte mingeid kulutusi tegema.

Noorkotkad Rayen Õun (Pärnu Ülejõe gümnaasium), Sander Seos (Pärnu Ühisgümnaasium) ja Krister Narbekov (Paikuse Põhikool) asetavad Vabadussõjas langenute monumendi ette lillekorvi

Eile toimunud esimesel kogunemisel Alevi kalmistule asetasid Pärnu Ühisgümnaasiumi, Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi ja Paikuse Põhikooli noorkotkad Vabadussõja jalamile lillekorvi. Tiina Tojak rääkis, et kalmistule on maetud üle 130 Vabadussõjas langenu ja nende mälestuseks kujundas skulptor Amandus Adamson suursuguse kunstiteose, mis Nõukogude okupatsioonivõimu poolt kästi hävitada. Praegune monument on originaali koopia.

Alevi kalmistul

Edasi tutvuti I ja II maailmasõjas hukkunud Saksa sõjaväekalmistu osaga, mis taastati suuresti Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu asutaja ja kuni oma surmani liidu presidendina töötanud Ali Rza-Kulijevi eestvedamisel. Sellepärast on tema põrm maetud sakslaste haudadeni viiva peatee otsa. Ali Rza-Kulijevi teeneks oli ka Läti Vennashaudade Komiteega tihedate sidemete loomine ja hoidmine. Möödaminnes nimetas Tojak ka punaväelaste kalmistu osa, mida Nõukogude okupatsiooni ajal üritati laiendada sakslaste alale. Nagu näiteks Tallinna Kaitseväe kalmistul, nii asuti ka Pärnus erilise küünilisusega hauarahu ja sõjameeste mälestust rüvetades peale matma. Õnneks ei saanud küünikud oma võitlust surnutega lõpule viia.

Kitsarööpmelisel raudteel läbi tihniku

Lavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee

Edasi kulges päev lõbusas meeleolus Pärnust 17 km kaugusel rabade keskel paiknevas Lavassaare asulas, kus asub põnev kitsarööpmelise raudtee ajalooga tegelev mittetulundusühing Eesti Muuseumraudtee. Põhiliselt lageda taeva all seisab rööbasteedel 82 veeremit, 2 muuseumile kuuluvat veeremit on vaatamiseks Pärnu kesklinnas. Muuseumihoone esimesel korrusel näeb 700 eksponaati. Muuseumi giid Leida Rohtla tahtnuks rääkida palju rohkem, kui kavandatud aeg seda võimaldas.

Mehis Helme

Kõige põnevam hetk saabus siis, kui vedurijuht Mehis Helme käivitas 1968. aastal Venemaal ehitatud veduri mootorid. Veduri taha oli haagitud 1957. aastal valminud 39 istekohaga vagun. Helme on ka muuseumi juhatuse esimees, kelle mure selle omapärase vanatehnika säilimise pärast on üsna murettekitav.

Raudtee läbi tihniku

Käesoleva aasta jaanuarist lõpetas Edela Raudtee muuseumi tegevuse toetamise ja seni pole Elron oma huvi üles näidanud. Piletirahast saadav tulu katab kõige hädapärasemad kulutused. Veerev koosseis vajaks pidevat taastamist. Ka 2 km pikkune raudteelõik on üsna viletsas seisus. Rong liikus olenevalt teeseisundist 10 kuni 25 kilomeetrise tunnikiirusega. Raudtee lookleb kohati sõna otseses mõttes keset peale kasvanud võsa, mille keskelt läbisõiduks rong teed murdis. Tihe okste võre peksis vastu aknaid. Tunne oli selline, et pidevalt peksavad oksad vastu nägu. Loomulikult oli selline loksumine ja võsas rapsimine sõitjatele erilist eksootilist naudingut pakkuv.

Märgi kujundamine

Jõõpre kooli korvpalliväljakul

Pärast sõitu oli viimane aeg minna mõneks ajaks Valgeranda. Laagri pealik Mati Sutt ütles, et varjus näitab kraadiklaas 35 kraadi Celsiust ja merevesi pidavat olema 24 pügalat pealpool nulli.

Sutt on suurte kogemustega mitmesuguste laagrite korraldaja ja tema juhtimisel näisid kõik küsimused lahenevat säärase sujuvusega, et kõrvaltvaataja pilgule ei jäänud midagi vajakajäävat silma.

Tiina Tojak Valgerannas

Õhtu lõpetati Jõõpre ööbimispaiga lähedal asuval Tamme saarel tule tegemise, grillimise ja üksteisega paremini tuttavaks saamisega. Samal õhtul kujundasid noored ka rinnamärgi deviisiga “Ühist ajalugu taaselustades”, mis juba täna tegemisele läheb ja peatselt rinda pannakse.

Jäätis on salde jumps

Raudtee muuseumi giid Leida Rohtla ja Jõõpre kooli direktor Mati Sutt

Tänane päev algas läti ja eesti keelte vastastikuse õpetamise-õppimisega. Lätlaste seltskonnaga on kaasas Riia Eesti Põhikooli õpilane Diāna Ziemele, kellest on õppekäigus suur abi. Läti keele õpetamisel on abiks veel Lelde Tikhere-Baltina ja Edgars Gertners, kes on Bralu Kapu Komiteja esindaja laagris . Eesti poolelt on üksteise paremaks mõistmiseks tõlgina abiks Liina Tojak. Tema on kogu projekti juht. Õppimine käis lihtsal viisil. Esitati lihtsaid sõnu, väljendeid ja lauseid, mida püüti tõlkida ja meelde jätta. Mõned esimesed meelde jäänud näited läti keelest? Salde jumps on küll vist sõna, mida teavad varakult juba põlvepikkused jõnglasedki. Õppetunnid toimuvad kõigi laagripäevade hommikutel pärast hommikusööki.

Tänane päev jätkus sõiduga Tahkuranda president Konstantin Pätsi ausamba juurde, korraldati ekskursioon Pärnu linnas ja tutvuti supelrannaga.

Sindi forellid vees ja kõhus

Villem Rent

Midagi väga põnevat kohati Sindis, kus asuvad forelli basseinid. Noortel avanes võimalus ise lõunatoit veest välja õngitseda. Kõige lähemal oli sellele ülesandele Villem Rent, kes olevat enda sõnul kogu elu kalamees olnud. Tema osavus ja kogemus üksnes kinnitasid öeldut. Paraku muutis keskpäevane lõõsk kalad loiuks. Siiski õnnestus tal kahel korral forellipurakas konksu otsa meelitada. Õnnetuseks hüppas võrku võetud kala vette tagasi. Ka teisel korral pääses kala viimasel hetkel käest. Ometi ei jäänud seepärast lõuna olemata ja kõik said maitsvalt valmistatud forellist kõhud korralikult täis.

Esimese fooriga asula Eestis

Marko Šorin

Linnapea Marko Šorin kinkis esmalt kõigile kohalviibinutele enda koostatud ingliskeelse voldiku Sindi linna tutvustavate tähtsamate märksõnadega. Ta tutvustas linna seoseid Vabadussõjaga ja linna ajalugu, mis on vaatamata lühikesele perioodile täis kuulsust ja mitmetes asjades esimene olemist. Näiteks Eesti esimene valgusfoor paigaldati Sindis ja mitte kusagil suuremas asunduses, isegi mitte Tallinnas.

Lätlannal on linnapeale rohkelt küsimusi

Lätlaste jaoks oli huvitav kuulda, et Sindil ja Lätil, eriti Riial on ajaloost ja tänapäevast palju ühist. Kogu endisel Liivimaal etendas Sindi Kalevivabrik väga erilist tähtsust. Selle asutaja Johann Christoph Wöhrmann elas Riias, kus praegugi asub tema nimeline park. I maailmasõja päevil üritasid venelased Sindi vabriku seadmed Venemaale toimetada, milleks rajati koguni ajutine raudtee Raekülani ja mida kasutati veel paar aastat hiljemgi. Kuid õnneks jäi seadmete minema viimine ära. Võimalik, et selle teostumisel oleks pärastpoole vabriku töö taastamine olnud seotud tõsiste raskustega.

Ühist lätlastega minevikus ja tänapäeval

Vestlus linnapeaga muutus küsimusterohkeks

Sindil on lätlastega ühist ka Vabadussõja ajast. Sindi vabriku asulas sündinud Richard Johann Kirschbaumi autasustati vapruse eest Karutapja ordeniga (läti keeles Lāčplēša Kara ordenis), mis on Läti analoog meie Vabadusristile.

11. augustil 2012 avati Sindis Baltimaade parim automudelismi ringrada, mille valmistas Firma AM Trase automudelismi juhtradade projekteerija ja ehitaja Jânis Rage-Ragis. Tegemist oli Eesti-Läti koostööprojekti käigus rajatud juhtradade ehitusega nii Sindis kui Limbažis. Eesti-Läti programmi rahastati Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse vahendusel Euroopa regionaalfondi rahadest.

Forellipüük

Šorini sorav inglise keel, head teadmised kodukohast ja lai silmaring muutsid kohtumise kavandatust märksa pikemaks. Pärast n.ö. ametliku esinemise lõppu tulid kaks läti neiut linnapea juurde ja esitasid täiendavaid küsimusi, peagi liitusid nendega veel mitmed teisedki ja näis, et vestlusel ei tulegi enam lõppu.

Janar soovinuks samuti osaleda selles laagris

Janar Viibus

Sindi väliujula sundis tegema päevakavasse muudatust, sest huvi supluse vastu oli kuumal päeval väga tõsine. Vetelpääste hoonel oleval teadetetahvlil näitas kell 12.00 mõõdetud veeteperatuur 26 kraadi. Ujula kaldajärsaku trepil uudistas Sindi Gümnaasiumi õpilane Janar Viibus ja küsis, kuidas lätlased oskasid sinna suplema tulla. Kuuldes toimuvast ühislaagrist muutus Janar silmnähtavalt kurvaks, kuna tema ei saa selles osaleda. Viimati käis ta juunis oma kooli õpilastega Strenčis ja sarnane kogemus tekitas huvi ka järgmisteks koostegemisteks. Janar avaldas kindlat tahet järgmisel aastal samasuguses laagris osaleda. Kuuldavasti toimub siis laager Läti poolel.

Järge ootavad Cimze ja teised Lõuna-Eesti I maailmasõja ja Vabadussõja aegsed mälestuspaigad

Pärnu linnaga tutvumine

Pealelõunal külastati Pärnu muuseumit. Giidide abiga süveneti peamiselt I maailmasõja ja Vabadussõja väljapanekutesse.

Kolmapäeval külastatakse sõjaajalooga seotud paiku Tori ja Vändra ümbruses. Käiakse ka Kurgjal, kus otsitakse eestlaste ja lätlaste seoseid Cimze seminaris õppinute kaudu. Õhtupoolikul külastatakse Audru vallas mitmeid huviväärsusi, millest enamik seotud nii sõjaajaloo kui kultuurilooga.

Neljapäeval siirdutakse Valga linna, Seal majututakase Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni majutusasutuses, kust tehakse väljasõite Lõuna-Eesti I maailmasõja ja Vabadussõja aegsetesse mälestuspaikadesse, tutvutakse huviväärsustega ja elatakse meeldivat laagrielu.

Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni Keskus

Pildigalerii esimesest päevast

Teise päeva pildigalerii

Samal teemal:

Eesti – Läti koostööprojektiga taaselustatakse ühist ajalugu

 


Uno Palust Sindi Rockini

August 4th, 2014

Sindi Rock tähistab 9. augustil 45 aasta möödumist esimesest kokkutulekust. Esinetakse välilaval ja Sindi seltsimaja saalis. 1969. aastal osalenud neljast ansamblist astuvad laupäeval taaskordselt lavale Fix ja Syrius.

Katariina Vaabel, üks tänavuse suursündmuse korraldajaist, räägib seoses tuleval laupäeval toimuva Sindi Rockiga, et juba 1966. aastal võttis Sindi poiss Väino Land nõuks oma kodulinnas kitarristide bänd kokku panna ja tekstiilivabrikus kohalikele noortele muusikat mängida. Toonasel vabriku juhtkonnal polnud selle vastu midagi ja esimene Sindi rokkbänd sai nimeks Vibro, kellega vaheldumisi hakkasid hiljuti valminud uues klubihoones mängimas käima ka Pärnu bändid.

Ajaloost kõnelemine meenutab Sindis sündinud ja õppinud Uno Palut, keda usutlesin (“Uno Palu rajas teed spordis ja muusikas”, Pärnu Postimees, 9. veebruar 2008) tema 75. sünnipäeva eel. “1955-1957 ja võib olla ka 1958/59 oli keelatud rocki tantsimine igal pool, nii restoranides kui ka klubides ja ausalt öelda ei osatudki. Näiteks Sossis suruti viiekümnendatel aastatel vägisi balletitantse. 1955 aastal Tombis visati protestiks orkestrile peotäis kopikaid. Restoran Glorias võis huvilistele rock´n´rolli näidata esikus või WC´s, mitte tantsupõrandal. Muidugi peab ütlema, et huvi oli suur selle tantsu vastu, kuid vastavat muusikat ju ka ei olnud,” jutustas spordikuulsus.

1956. aastal võistles Palu kümnevõistlejana Melbourne Olümpiamängudel. Saavutatud 4. koht oli üle ootuste hea tulemus, millega noormees omandas kindla koha Eesti spordiajaloos. Vähem mäletatakse Eestis Palut rocki maaletoojana. Loodetavasti paremini Sindis. Nagu eelpool tsiteeritud mälestustes selgub, taunis tollane Nõukogude ideoloogia kõike, mis seostus lääne kultuuriga. Keelatud polnud üksnes rock, sama hoiak kehtis ka mitmete Ladina-Ameerika tantsude suhtes. Küla klubis, kus Uno Melbourne Olümpiamängudel õhtuti vaba aega sisustas, ei hoolitud loomulikult vähimatki selle totalitaarse režiimi käskudest ja keeldudest. Ei hoolinud ka Palu, sest rock’n roll oli haaramas uue vooluna maailma. Palu meelt ei suutnud mõjutada isegi mitte vene keelt rääkiv onuke, kes olevat noormehe poole pöördunud sõnadega ‘tovariš gospodin’ ja seejärel kõnetanud teda hoiatava manitsusega mitte järgneda manduva kapitalistliku ühiskonna kultuurile.

Mai Skizo kitarrist Abskin

Vähe sellest, et talle ei läinud venelase keelitus korda. Palu tuli kängurude maalt tagasi venüülplaadiga „Rock around a`clock“, autor Bill Haley. Palu võttis naljatades rocki maaletooja au endale ja meenutas, kuidas ta pealinna noortele plaati mängitades üheaegselt ka kergelt õõtsuvaid samme õpetas. Isegi Arseeni Poolgas, kes oli viiekümnendatel tunnustatud ladina tantsude õpetaja, palus kümnevõistlejat tantsuõpetajaks. Muidugi külastas Palu Sinditki, kus sünnilinn olümpiasangarit raudteejaamas tervitas. Järgnevalt mindi Viirale, tolleaegsesse „kuuma“ kohvikusse. Seal pandi Palu plaadi keerutamisel taas pidu käima, aga miskipärast saabusid varsti rahvamalevlased pidulisi „jahutama“. Palu ei tahtnud sellest osast palju rääkida, sest tegelikult mingit pahandust ei tehtud. Arvatavasti jällegi seesama ideoloogiline leppimatus.

1957. a. viis Bruno Junk Roheliselt mandrilt toodud plaadi Eesti Raadiosse, kus rock võibolla kogu tollases Nõukogude Liidus esmakordselt raadioeetris võnkus. Seda kuuldes olevat Palut vallanud vapustav tunne.

Tosin aastat pärast seda, kui Sindi mehe poolt Eestisse toodud „Rock around a`clock“ esimest korda raadioeetris oli kõlanud, peeti esimest korda Sindi Rocki, mille 45. sünnipäeva nüüd üle riigi tähistama tullakse.

PööLöy GLääNZ esineb Paikusel, nüüd Sindi Rockil

Katariina Vaabel tutvustab esinejaid. Legendaarne Sindi Rock toob teiste hulgas lavale Sindis alati teretulnud kodukandipoisid The Tuberkuloited, samuti esineb teatris ja teles hästi tuntud Jan Uuspõld oma bändiga.
Kontserdid toimuvad nii sise- kui välilaval. Väljapool maja kuuleb ansamblite Ühend-Fix, Los Libedos Vineros, Telly Addicts, Directors ja Syrius esinemisi tasuta. Seltsimajas sees esinevad Jana Kask & Mai Skizo, The Tuberkuloited, Pöölöy Gläänz, Legshaker, Jan Uuspõld ja Luxury Filters. Õhtu lõpetab DJ Tom Lilienthal.

Rockisündmust korraldab kodanikeühendus Sindi Sõprade Selts, kontsert algab kell 13.00 välilaval ja 19.00 siselaval.

Arvukama hulga külaliste vastuvõtuks väikelinna valmistub ka Krulli kohvik. Urmas Varris, kohviku omanik, ütles, et mõned eelmised suuremad sündmused on andnud väärtuslikke kogemusi, mida nüüd on hea varnast võtta. Roki toimumise ajaks on kohviku kõrval asuva lageda ala muru hästi madalaks niidetud. Sinna tekitatakse täiendav teenindusala, et kõik soovijad pääseksid väiksema ajakuluga sööma ja janu kustutama.

Samal teemal:

Steve Morrison & Rauno Pella on Sindi Rocki peaesinejad

Sindis rokitakse hiliste hommikutundideni

Sindis algas varajaste hommikutundideni kestev rockfestival


Akrobaatilised ja tantsulised etteasted Pärnu rannas

August 3rd, 2014

Akrobaatilised ja tantsulised etteasted Pärnu rannas

Täna nägid Pärnu keskrannas puhkajad Baltic Stunt Festil akrobaatilisi ja tantsulisi etteasteid, mida esitlesid Baltimaade ja Eesti parimate tiitli võitnud Tallinna tehnikaülikooli tantsutüdrukud ja saltopoisid ning Riia tehnikaülikooli tantsutüdrukud.

Vaatemängulise sündmuse korraldaja on Baltic Cheerleading Organization, kes tutvustab ja populariseerib seda ala Balti riikides. Juulis toimus sarnane sündmus Riias ja Jurmalas, eile Tallinnas Stroomi rannas.

TTÜ tantsutüdrukute ja saltopoiste treener ning tehnikaülikooli biomeditsiinitehnoloogia magister Laura Karindi hinnangul pakuvad akrobaatilised trikid, tasakaalutõsted ja inimeste lennutamised kõrgustesse väga põnevat vaatamist, milles võis veenduda täna ka Pärnu Sunseti esisel terrasil.

Mõningaid harjutusi kutsuti tegema ka vaatajate hulgast. Julgemad, osavamad ja tugevamad teenisid väikese võistluse võitjatena autasusidki.


President Pätsi mälestuspäeval Metsakalmistul ja Kloostrimetsa koduõuel

July 31st, 2014

Konstantin Pätsi kalmule kogunes sadakond inimest

Kloostrimetsa muinsuskaitseklubi ja Tallinna Botaanikaaed püstitasid 30. juulil 1989 president Konstantin Pätsi kunagise kodutalu õuele mälestuskivi, kus juba veerandsajandi jooksul samal kuupäeval kogunetakse austama riigi esimest valitsusjuhti ja esimest presidenti.

Kaitseliidu peakaplan ülempreester Aleksander Sarapik

Korporatsioon Fraternitas Estica auvalve

See on kuupäev, kui Konstantin Päts küüditati 1940. aastal koos perega Kloostrimetsa talust Venemaale. Tavaks saanud kombel koguneti ka kolmapäeval esmalt Metsakalmistul puhkava riigipea hauale, kus auvalvesse üles rivistatult seisid oma värvides korporatsiooni Fraternitas Estica noored. Hingepalve pidas Kaitseliidu peakaplan ülempreester Aleksander Sarapik. Vaimuliku talituse järel esines päevakohase kõnega toonane Botaanikaaia direktor Andres Tarand.

Kaks veendumust

Andres Tarand Konstantin Pätsi kalmul

De mortuis nil, nisi bene, surnutest räägitakse ainult head,“ ütles Tarand sõnavõtu sissejuhatuseks. Kuid leidis päris ilusas reeglis erandeid, mille kutsuvad esile poliitikud, varem ka kuningad, väe- ja muud pealikud. Nende tegusid kaaluvad pärast surma ajaloolased, kes leiavad head ja halba, mis omakorda ei pruugigi osutuda lõplikuks tõeks. „Heal juhul on see liikumine tõesema poole ja peabki nii olema, muidu jõuaksime suure naabri presidendi maksiimi juurde. Ta on korduvalt hukka mõistnud „ajaloo ümberkirjutamise“. See tähendab omakorda, et kui ajalugu kord juba on võltsitud, siis see peakski võltsituks jääma. See nõuab meilt suhtumist, et kuitahes teravaks ajaloolaste vaidlused vahel ka ei läheks ja meie arvamusi ja eelarvamusi ei puudutaks, peab ühiskond tagama ajaloolastele töörahu. Küllap siis ka terad sõkaldest eraldatakse,“ arutles Tarand, kes ilma üksikasjadesse sekkumata väljendas Pätsi puhul kahte veendumust.

„Esiteks valitses Päts Eestit üle poole esimese iseseisvuse ajast, mis andis talle kindlasti kõige teenekama tegelase tiitli iseseisva Eesti ajaloos, kuid jättis ta vastakuti ka samavõrd suure vastutusega.“ Teisena leidis Tarand, et kõige enam kritiseeritud sammud II maailmasõja alguses on põhjendatud üksnes Eesti au ja ilu seisukohalt. „Kuid mistahes muud lahendused poleks suutnud Eestit tollases geopoliitilises seisus sõjast kõrvale hoida ning kõik hinnangud ohvrite arvu ja sõjakahjude suuruse kohta, millega väga palju tegeleti nii siin- kui sealpool Läänemerd, jäävadki spekulatsioonideks, kuna realiseerus nagu ikka, ainult üks variant,“ mõtiskles Tarand.

Metsakalmistu männid meenutavad loodusliku sakraalhoone taevasse tõusvaid sambaid

Veel rääkis Tarand, et tal puuduvad täpsed teadmised Pätsi osast Metsakalmistu rajamisest eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel. Side võis olla Konstantini venna hilisema riigiparkide direkotori kaudu. „Mis päris kindel, oma matmispaiga valis Päts ise, valis oma talu väravasse ja lõpuks ka ise siia jõudis.“ Tarand usub, et Metsakalmistu ja Pätside perekonna kalmu valikul on tegemist ühe suurima õnnestumisega esimese iseseisvuse päevilt. „Matmispaik asub loomulikus ja looduslikus asukohas, kus veel Pirita kloostri rajamise (1407-1436) ajal liivaluited liikusid, kuid iseseisvuse sünni ajaks valitses juba männimets. Kui metsatüüpides otsida midagi sakraalset, siis pole paremat täiskasvanud männikust.“ Ta soovitas heita männikus selili ja silmitseda taevasse tõusvaid sambaid ning sinist taevast latvade vahel. „Kolm põlvkonda tagasi taibati selliselt asukohta vaadelda. Kui olete reisidel külastanud katoliiklike maade kalmistuid, siis teate, et nende perekondlikud mausoleumid peavad põlistama pigem maapealset jõukust kui igavest rahu. Ma ei too teisi näiteid teistelt rahvastelt, kuid kinnitan, et Metsakalmistu on maailma parim.“

Kuulus või tunnustatud?

„Ma ei räägi seda kõike kogemata, vaid ikka seoses Pätsiga. Praegu seisame mitte ainult Pätsi haua ümber, vaid ka paigas, mis kivisse raiutud sildil kannab nime „Kuulsuste küngas“. Sellest sildist sagedane möödumine ärritab mind parasjagu. Te teate, et sõna „kuulsus“ käib paaris sõnaga „kurikuulus“, mis näiteks venekeelsete vastetena on „CЛABA“ ja „ДУPHAЯ CЛABA“. Me tahame rääkida ehk tuntusest ja selles pole midagi taunitavat, kui inimene saavutab seda oma tööga. Nii muutub tuntus tunnustamiseks. Tunnustus ühendab kõiki selle kalmistu osakondi ja ei vastanda kedagi seisuslikult, nagu kuulsus,“ selgitas Tarand ja pidas Eesti ühiskonna seisusteta ajalugu väga heaks demokraatia aluseks. „Ka see on eesmärk, mida võime edaspidigi õppida eelmise sajandi kolmekümnendatest aegadest. Inimesesse kui imetajate klassi esindajasse on istutatud tahe hierarhiate moodustamiseks. Kirjandusklassikast on tuntud hea näide: „Kord Päitsik puskis Punikut. Kes teab, mis tulu sellest saada ihkas?“. Demokraatia on vahend nende hierarhiate hillitsemiseks,“ kinnitas Tarand ja lõpetas oma sõnavõtu kõrgete looduslike sammaste keskel leplikumal toonil
Betti Alveri sõnadega „et me suuri surnuid ei kamanda keegi”.

Ühislaulmised

Katariina, Kaarel ja Margareta oma vaarvanaisa kodumaja veranda trepil

Kalmistult mindi ühises jalutuskäigus Pätside koduõuel asuva mälestuskivi juurde. Külalisi rõõmustasid oma kohalviibimisega Konstantin Pätsi viienda põlvkonna noorimad järglased Katariina, Margareta ja Kaarel. Kivi ette asetati küünlaid ja lilli, kuulati sõnavõtte ja Alibi Duo esinemist. Pätside kodumaakonnast Pärnumaalt on Tõstamaa ansambel varemgi selle mälestuskivi juurde laulma tulnud.

Alan Beck ja Õnnela Lees musitseerivad ansamblis Alibi Duo

Õnnela Lees ja Alan Beck on muusikutena erinevates koosseisudes ja ka solistidena tegutsenud kogu elu, aga selles ansamblis viimased 9 aastat. Nende esinemiskava on mitmekesine, alustades kõige kuldsematest tantsulugudest läbi aastakümnete. Stiililt pakutakse igaühele midagi: blues, rock, jazz, klassikaline ja rahvalik muusika. Eile õhtul lauldi Alani soolokitarri saatel igihaljaid palasid nii Konstantin Pätsi ajastust kui ka tänaste eakamate inimeste mälestustest. Mõned korrad võeti võimendus maha ja Õnnela palus rahvast ühislaulmisele. Kaarel, kes alguses jälgis õuel toimuvat ja kuulas laule vaarvanaisa eluhoone ülemise korruse aknast, tuli ka hiljem ise õuele. Õnnela küsimusele laulude meeldimise kohta vastas Kaarel, et kõik kuuldud lood olid talle tundmatud, aga meloodia poolest ilusad.

Trivimi Velliste: muide, ma arvan…

Trivimi Velliste esineb Pätside õuel

Alljärgnevalt on esitatud MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse esimehe Trivimi Velliste peaesinemine Pätside kodutalus täies mahus.

Head kokkutulnud!

Me oleme täna siin ajaloo tõttu. Ajalugu koosneb tegudest ja tegevustest, mida võib liigitada meeldivateks ja ebameeldivateks. Üks meeldivamaid tegevusi on teadupoolest unistamine. Eesti rahval oli XIX sajandi teisel poolel ja XX alguses üks suur unistaja, kelle nimi oli Juhan Liiv. Tema unistus oli: „Aga ükskord on Eesti riik!“ Tookord muidugi, arusaadavalt, liigitasid elutargad eesti talutaadid sellise nägemuse eluvõõraks. Ent järsku, üleöö, tekkis maailmas täiesti uus olukord. Tekkis selline geopoliitiline tühimik, mida mitte keegi ei osanud ette näha. Arvati, et Romanovite dünastia jääb igavesti kestma. Eesti talupojad olid põlvest põlve harjunud sellise arusaamaga.

Pätsi muuseumi liige Peeter Talvar asetab mälestuskivi juurde küünla

Aga nüüd juhtus nii, et seda, millest oli unistanud Juhan Liiv, oli äkki võimalik hakata ellu viima. Selleks tuli kasutada avanenud võimaluste akent, mida kunagi ei pakuta liiga pikaks ajaks. Selleks tuli valmis olla ja tegutseda kiiresti. Selle võimaluste akna avas suur ilmasõda, mis puhkes just neil päevil täpselt sada aastat tagasi. Kaks meid otseselt mõjutanud ilmariiki – Vene ja Saksa keisririik – varisesid kokku.

Täna viibime talus, mille hilisem peremees mõistis kiiresti, mis on tulekul. Ta oli 44-aastane, kui kuulutas välja riigi, milles me täna elame. Esimese maailmasõja rinnetel langes ühtekokku 10 tuhat eestlast. Mõeldes meie kirikaedades ja kihelkonnakalmistutel asuvatele Vabadussõja ausammastele, mida on saja ümber, siis nende ühel küljel on Vabadussõjas langenute nimed ja samba vastasküljel ilmasõjas langenute nimekiri. Peaaegu kõigis kihelkondades on ilmasõjas langenute nimekiri palju pikem. Seega Vabadussõjas langes meie mehi palju vähem. Sellest hoolimata on ilmasõda jäänud meie ajalooteadvusse mitte nii väga sünge peatükina. Põhjuseks on just nimelt see, et ilmasõda võimaldas Eesti riigi sünni, et saaksime olla peremeesrahvas omal maal.

Sellesama suure sõjaga seoses on viimastel päevadel kirjutatud lehtedes, et ilmasõda tegi lõpu 700 aastat siin maal valitsenud saksakeelse ülemkihi võimule. Me ei ole seda endale palju teadvustanud. Me teame küll, et XIX sajandi lõpul, venestamise ajal suruti baltisakslasi ja saksakeelsust kõrvale. Peterburis ja Moskvas tegutsesid käremeelsed panslavistid. Nende olemasolu toetas Carl Robert Jakobsoni tegevust.

Siiski oli XIX sajandi lõpu venestuspoliitika baltlaste jaoks tühiasi selle kõrval, mida tekitas esimene ilmasõda, kui sakslased lükati tõepoolest kõrvale. See oli üks olulisi tegureid, mis lõi eeltingimusi, et meil sobival hetkel oleks võimalik oma riik välja kuulutada.

Head president Pätsi mälestuse austajad!

Andres Tarand meenutab Botaanikaaia direktoriks olemise aega

Kõik, mis on seotud esimese ilmasõjaga ja Konstantin Pätsiga sellel ajal ning järel, on võrdlemisi selge ja lihtne. Meil ei ole siin millegi üle väga pikalt arutleda. Hoopis keerulisem on lugu, nagu me kõik teame, seoses Teise maailmasõjaga. Ma olen täiesti nõus tänase peakõneleja Andres Tarandiga – de mortuis nil, nisi bene. Surnuist ei räägita halvasti. Ka Marie Under on kunagi hüüdnud: jätke rahule meie suured surnud!

Tõepoolest, juba vanad kreeklased ja roomlased pidasid õigeks surnutest halvasti mitte rääkida. Nood ei saa ennast ise kaitsta. Samas on ka tõsi, et Napoleoni üle tuleb veel vaielda. Hitleri üle, Stalini üle samuti. Kes saab takistada nende üle rääkimast? Soomlased vaidlevad Mannerheimi üle, samamoodi Kekkoneni üle. Küllap jääme ka meie veel mõneks ajaks, taoti teravaltki, mõtteid vahetama teisele maailmasõjale eelnenu ja sõja-aastate üle.

Head Kloostrimetsa-päevalised!

Tänavu 12. märtsil möödus 80 aastat Konstantin Pätsi viimasest võimuletulekust, mida mõned on nimetanud „vaikiva ajastu“ alguseks. Olen sel teemal pikemalt kirjutanud Postimehe lisas AK (29.03.2014) ja siinsegi auditooriumi ees sõna võtnud, mistõttu ei hakka täna ennast kordama. Rõhutan vaid üht: ajalugu ei ole mõistlik kujutada mustvalgetes värvides, märgata tasub ka vahetoone.

Ja veel – me ei tohi kunagi ära unustada, et see, mis leidis aset 12. märtsil 1934, toimus kehtiva Põhiseaduse raamides. Selle Põhiseaduse sünni eest olid hoolitsenud vabadussõjalased. Nende eelseisev võimuletulek ei kuulutanud Eestile mitte midagi head – isegi kui neil mingil hetkel oli suur rahva toetus. Rahva meel on teadagi muutlik. On lubamatult lihtsameelne kasutada president Pätsi ja kindral Laidoneri suhtes NLKP lektorite kõnepruuki, unustades, et oma sõnavara selles küsimuses olid nood laenanud vapsidelt.

Aga see ei ole täna kõige tähtsam teema. Kõige tähtsam on meie rahvale nüüd ja veel mõnda aega tulevikuski see, mis toimus 1939. ja 1940. ning sellele järgnenud aastatel. Nende aastate mõju on endiselt traumeeriv ja see trauma on sügav. Ei ole lihtne mõtteid vahetada, kui jutt on valus. Ei ole lihtne saavutada, et osapooled üldse kuulaksid teineteist lõpuni.

Vahepeal abistati esinejaid vihmavarjudega, aga seda läks vaja väga üürikest aega

Rääkides 1939. aasta suvest ja sügisest, siis mina olen alati eelistanud võrrelda olukorda, mis tekkis 23. augustil, kosmiliste kehade kokkupõrkega. Kui kaks väga suure massiga keha liiguvad teineteisele vastu väga suure kiirusega, siis väikestel kehadel seal kahe vahel on ju ka mingisugused võimalused. Keegi ei saa ütelda, et neil pole üldse mitte mingisuguseid võimalusi. Aga me peame siiski nägema asju õiges proportsioonis ja hindama olukordi realistlikult.

Väga sageli unustatakse ära, et septembri viimastel päevadel 1939, kui Kremlist esitati meile ultimaatum, oli just kokku varisenud Euroopa suurriik Poola, mis oli täiesti ettenägematu ja uskumatu. Meil armastatakse rääkida, et oli sangarlik Talvesõda. Aga sangarlikust Talvesõjast ei osatud siis veel undki näha. Uhke on mõtelda nüüd meie suurepärases tagantjärele tarkuses, et pärast Poola kokkuvarisemist tõstab Eesti üksinda oma mõõga olukorras, kus isegi Läti, kellega meil oli sõjalise liidu leping, tegelik toetus oli küsitav. Läti oli siis ainuke teoreetiline liitlane, kellega oleksime saanud koos Punaarmee vastu sõdida.

Soome Vabariik oli meile ammu mõista andnud, et nemad jäävad sellest sõjast kõrvale ja kahjuks ei saa Eesti enam arvestada abiga, nagu see oli olnud Vabadussõjas. Seda teadsime meie ja ka soomlased väga hästi. Soome poliitiline eliit oli üsna kindel, et neid ei rünnata, et nemad jäävad sõjast kõrvale täpselt samamoodi nagu Rootsi. See oli nende paradigma, arusaam, diplomaatiline hinnang olukorrale. Kui tõepoolest ühel päeval kukkusid Helsingile pommid, siis oli Soome poliitiline juhtkond äärmiselt üllatunud. Siis ei jäänud muidugi midagi muud üle kui sõdida. Nad sõdisid hästi! Aga ka taevased jõud olid nende poolt, sest lisaks heale võitlusvaimule oli palju selliseid tegureid, mis soosisid Soomet: kohutav pakane, erakordselt soodne Soome loodus metsade, kaljude ja suurte lumehangedega. Sellisel maastikul on tankidel palju vähem võimalusi kui lagedal väljal. Selle kõige taustal on kerge liialdus võrrelda Eesti ja Soome võimalusi sügisel 1939.

Lilled esinejatele

Muidugi oleksime mingi aja vastu pidanud, seda kinnitas ka ülemjuhataja kindral Laidoner. Ent missuguse hinnaga? Marssal Mannerheim tegi enne Talvesõda Soome poliitilisele juhtkonnale selgeks, et neil ei jätku jõudu üksinda sõda pidada. Mingisugune kokkulepe tuleb Nõukogude Liiduga sõlmida. Muidugi, Stalinil olid üsna jäigad nõudmised – kõik see, mis puudutas Karjala kannast, s.t. nihutada piir Leningradist oluliselt kaugemale. Peale selle Hanko poolsaar, mida nõuti ja mis polnud Helsingist kuigi kaugel. Need olid soomlastele väga ebameeldivad ettepanekud, aga kuna nad uskusid, et sõda ei tule, venitasid nad igati läbirääkimistega.

Alan Beck

Nüüd, 74 aastat pärast riigipea küüditamist, mil oleme siinsamas, kust ta viidi, saame ikkagi küsida: kas siis, kui president Päts ja kindral Laidoner koos oma poliitiliste oponentidega nagu Jaan Tõnisson oleksid langetanud teistsuguse otsuse – hakkame igal juhul vastu, olgu või üksi – kas siis oleksime täna seda otsust kiitnud? Kas meid üldse oleks olemas, olgu kiitmas või laitmas? Kas me võime olla kindlad, et siis ei küsitaks, miks Päts ja Laidoner saatsid oma rahva, oma sõjaväe kindlasse surma? Kui esimesel päeval langenuks 500, järgmisel päeval võib-olla 700, kolmandal päeval 2000 sõjameest? Me ei saa selles kindlad olla.

Õnnela ema Elle tänab tütart kaunite laulude eest

Tahan öelda, et ajaloos on olukordi, kus valida on ainult väga halva ja veel halvema vahel. 1939. aasta sügisel oli meil valida erakordselt halva ja veel halvema vahel. Sellepärast arvan, et peame õppima arutlema nonde sündmuste üle tasakaalukalt ja väärikalt.

Lõpetuseks tuletan meelde, mis oli kombeks muinasaegsel Rooma poliitikul Catol. Ta lõpetas oma kõned lausega: „Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada.“ Minul on olnud kombeks viimase paari aasta jooksul lõpetada oma kõned üleskutsega: muide, ma arvan, et Eesti Vabariigi pealinnas peab olema mälestusmärk selle riigi esimesele valitsusjuhile ja esimesele presidendile!

Elle Lees otsustaks jätta selleaastase kogunemise viimaseks

Elle Lees

Pätsi Kloostrimetsa talu kunagine teenija Helle Reeder on praegu 92-aastane ja ei saanud ise kohale tulla, aga MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi tegevjuht Elle Lees andis tema tervitused kõigile kohalviibinutele edasi. Elle Lees meenutas, kuidas veerandsajandit tagasi tekkis ühes kohvilauas mõte Pätsi taluõuele paigaldada mälestuskivi. Kivi leiti Pätsile kuuluvalt maalt. Kivi avamisel esines suur koor, mida juhatas Kuno Areng. Nüüd, kui 25 aastat on selle kivi juures kogunetud, avaldas Elle Lees arvamust, et oleks paras aeg ühe etapi lõpetamiseks. Seega jäi tema sõnul taoline sündmus Pätside koduõuel viimaseks.

Samal teemal:

Kloostrimetsa päev


Äripäev kirjutas kangatööstuslinnast

July 31st, 2014

Ajalehe Äripäev kaasautor Kadrin Karner kirjutab suviselt rahulikust Sindist, mis ei reeda millegagi, et tegemist on kangemat sorti tööstuslinnaga. Need, kes on lugenud 4. juulil avaldatud artiklit, kiidavad autorit hästi koostatud ülevaate puhul. Autor on artikli valmimiseks teinud suurt ja põhjalikku tööd. Mõned näited allpool. Täisteksti saab lugeda siia klikkides.

Roheluses tööstuslinn Sindi

Sindi Lanka tegevjuht, taanlane Dennis Ulrik Kristensen räägib mitte-eestlase kohta väga head eesti keelt ning kannab tegevjuhi kohta ääretult sportlikku riietust – lühikesi pükse ja sportsärki. Võib ju mõelda, et ah ju see mingi Sindi värk ole, aga tegelikult ei ole sellel kõigel asukohaga mitte kui midagi pistmist.

*

Foto meenutab omaaegset asundust, kuhu Preisimaa tööstur Johann Cristoph Wöhrmann aastal 1832 asutas Liivimaa suurima vabriku

Kahjuks kimbutab ka Fein-Elast Estoniat tööjõu puudus. “Meie palgad on üle Pärnumaa keskmise, peaksid jääma kuskile Eesti keskmise lähedale, aga noored, kes kõrgkooli lähevad, jäävadki suurlinna – Tallinnasse, Tartusse – ega tule enam siia tagasi.” Palgale lisandub ka motivatsioonipakett, kust Mäe sõnul puudub veel vaid ehk tasuta lõuna, kõik muu on olemas.

*
Suur osa Qualitexi klientidest asub Valgevenes ja Ukrainas ning sealsed poliitilised pinged  on oluliselt mõjutanud tellimusi. Veel 2009. aastani õmmeldi kohapeal kootud kangast riideid, täna õmmeldakse vaid tootenäidiseid.

Samal teemal:

Urmas Mägi on kõige vastutustundlikum ettevõtja

Pärnumaad väisanud Riigikogu liikmed külastasid ka Sindit