Pane edasi, Marko!

September 11th, 2012

Sügis on muidugi, teadagi, loomulikult ja otsekoheselt tärkava kurvameelsuse aeg. Seda saab muidugi veel võimsalt võimendada. Näiteks kooli algus. Abikaasa sünnipäev. Tuttavate sünnipäevad, sugulaste sünnipäevad. Augusti lõpp ja septembri algus on ausalt öeldes otsekui märklaud, mis täpsetest laskudest auklik. Siis on hea võtta pliiats ja midagi kirjutada.

Päeval, mil mu täditütre poeg Marko sai 25, kirjutasin nii:

“Mõneti on maailm üks kummaline ring. Osad jõuavad peaaegu et kohalegi, teised alles alustavad. Kusjuures alustajad peaksid nagu olema eelkäijate kogemuse võrra rikkamad.

Õnneks vist pole. Nii saame ikka minna ja minna, ikka tuult tallata, ikka pilvi püüda, ikka kogeda, nutta ja vanduda, rusikaid rõõmus taeva poole raputada, ise mõelda ja otsustada, üldistada, luua oma filosoofia, saada ise kõige targemaks, näidata maailmale, kuidas tegelikult peab, olla otsekui olümpiavõitja, loopida oma lillekimpe pealtvaatajate suunas, suudelda ning olla suudeldud, lasta vahuvein vahuveini järel taeva poole ning veidike ka klaasi, siis sellest kõigest väsida, vaikselt vananeda, lükata ise oma teooriad ümber, vanduda alla, leppida, kibestuda, veidi aja pärast leida elurõõm hoopis väiksemates asjades, rõõmustada iga algava päeva üle, kevade üle, suve üle ja lõpuks isegi sügise ning talve üle, selle üle, et lehed tõmbuvad kollaseks ja punaseks, et hommikuti on hall maas, et mets kohiseb õhtuti tumedalt, et tähed kukuvad ning meie saame seda näha, et kusagil kraaksatab hiline vares ja siis jääb kõik vaikseks, nii vaikseks, et on kuulda, kuidas su enda süda lööb.

Kõige selle järel on hea minna tuppa, kohendada kallitel inimestel, kes juba magavad, tekki, istuda korraks tugitooli, kuhu ulatub ka tänavalambi valgusvihk ning kuulata, kuidas kell tiksub aega hommiku poole.

Pane lootusega edasi, Marko!”


Miks me mõnikord viina joome

September 11th, 2012

Ühel varasel hommikul, peaaegu paarkümmend aastat tagasi, sõitsime Maalehe bussiga Pärnu poole. Mina Pärnusse, Olev Anton aga ühte suurfarmi, sihiks kohtuda lüpsisüsteemi torude pesijana töötava naisega.

Naine oli Olevile kirja saatnud. Öelnud, et kuigi tema sissetulek pole suur ning ta on oma kolme lapsega üksi, on meel siiski rõõmus.

Olevi hing sai kirjast liigutatud. Tõtt öelda oli ta ka üsna kergesti liigutatava hingega mees. Mitte niivõrd ajakirjanik, kui aja kirjanik. Kõndis ja tundis. Ning selle, mida tundis, pani kirja. Mis tegelikult on ju meie töö juures kõige raskem. Kirjutada nii, et teised tunneksid midagi sellist, mida ka sina tundsid. Andku uudistetreialid siinkohal mulle andeks!

Ühesõnaga, sõitsime Pärnu poole, kuni Libatse kandis palus Olev bussi kinni pidada. Ta läks kohalikku sööklasse – nurgas oli igatahes ka baarilett – ja tellis pool kilo komme. Ning 100 grammi viina. Võibolla teise saja veel lisakski.

Viina jõi Olev ära, et hing sees veidigi rohkem vaiki püsiks. Kommid viis ta lastele.

Mõne nädala pärast kirjutas Olev selle naise loo südamelt ära. Sellest, kuidas lapsed laua taga kodu pilti joonistasid, igaühele oma toa tegid. Ainult isale mitte.

Ma lugesin ja nutsin. Olev oli suur meister nutma panemise alal.

Võibolla tuli see sellest, et ta kirjutas ainult oluliselt. Rääkis inimesega, märkmeid ei teinud, lasi siis mõttel mitu nädalat laagerdada ning pani kirja. “Oluline jääb meelde,” ütles ta selle kohta. Kahju, et ajakirjandusteoreetikud sellest mõttest kinni pole hakanud.


Kui sa omaenda vagu…

September 11th, 2012

Vene ajal irvitati käibelause üle, et jälle käidi kusagil kogemusi vahetamas. Sest kogemus on oma iseloomult ju selline, et vahetada seda ei saa. Igaüks peab ikka ise kogema.

Nüüd, kus ma juba hea hulk aastaid maailma kogenud olen, tahaks ma kogetut üha rohkem edasi anda. Tütrele ja pojale näiteks. Rääkida, mida ma tundsin nõukogude ajal Aseris koolis käies, sügisõhtuti aias õunte kukkumist kuulates, ülikooli ajal esimest korda veinist veidi uimane olles. Üle diskosaali põranda kedagi tantsima võtma sammudes. Kuumaõhupalliga lennates. Oma isa turvakodus külastades.

Kogemusi on tohutult. Nagu ka teeotsi, mille kohta ma tean, kuhu nad viivad. Seda ka Eesti kaardi mõttes. Olen olnud kõigis Eesti linnades ja tublis sajas külas veel takkapihta.

See, et kogemusi edasi anda ei saa, teeb kurvaks. Elad ja elad, aga ükskord on su töö ja vaev kuulutatud tühiseks ja vaimunärimiseks. Justkui elanuks ma mitte teistele, vaid pelgalt iseendale.

Võibolla aga ongi mõistlik hoopis iseendale elada. Ning kui teised tahavad su künnivagu vaatama tulla, siis las nad tulevad. Kui ei, künna ikka edasi. Ning õhtuti istu tugitooli, võta kann õlut ja ole endaga rahul. Loota, et teised seda sinu eest teeksid, on asjatu.


Kohtumine, mis siiski kungi aset leidis

September 11th, 2012

Kui siin maailmas üldse midagi üllatavat on, siis elu ise. Ning meie kaasasündinud võime selles üllatust näha.

Mõned head aastad tagasi mõtlesin oma nime Sulev Oll peale ja kaalusin, kas ma olen ainus sellenimeline või jagan seda au kellegi teise-kolmandaga.

Selgus, et ma polegi ainus. Üks Sulev Oll elas sel ajal Saaremaal Tornimäel ja oli ka Maalehe tellija, teine elas Kose kandis ja tegeles põllumajandusega. Seega, tõenäoliselt ka Maalehe tellija. Või vähemalt nende teemade huviline.

Mõtlesin, et oleks uhke kõik kolm Sulev Olli kokku kutsuda ja üks pilt teha, allkirjaks Sulev Oll, Sulev Oll, Sulev Oll. Mõte püsis jõus seni, kuni mu endine kolleeg Merike Pitk naases oma maakodust ja ütles, et tema nägi, et üks Sulev Oll puhkab juba Tornimäe kalmistul.

Mul oli kahju nii sellest mehest, keda ma kunagi polnud näinud, kui ka sellest mõttest, millel kunagi polnud enam määratud teoks saada.

Maailm on aga, nagu öeldud, üllatusi täis paik. Küsisin nädalavahetusel Saaremaal ühelt paati sikutavalt mehelt, mis tema nimi ka on. Ja tema küsis vastu, et sina oled siis Maalehe Sulev Oll. “Mina olen Sulev Olli poeg!” jätkas ta.

Kuradi kuradi kurat, kuidas üks päev ja üks mõte võivad muutuda! Rääkisime ja lubasime meile vahetama hakata. Ning ta lubas, kui mõnikord taeva poole vaatab, kõnelda ka oma taadiga ning talle öelda, et on minuga kohtunud. Sest mulle ja meie võimalikule sugulusele olid nad mõelnud varemgi. Nagu mina mehele, kes nüüd on seal pilve peal.


Me kolmekesi käisime

July 30th, 2012

Klassikokkutulek on teadupärast ohtlik ettevõtmine. Eriti, kui pole kolmkümmend aastat kokku saadud. Siis võib teiste vanus pahviks lüüa. Endal pole ju teadupärast vigagi. Aastad on küll läinud kui lind, kuid ikka nooreks jätnud mind, meenub laulusalm. Võibolla polnud mul meeles küll mitte käige täpsemalt, aga sisult ausalt.

Olgem teiselgi viisil ausad: polnud neil teistelgi häda midagi. Valdavalt võis klassiõdesid-vendi veel äragi tunda. Karguga keegi ei kõndinud, kepile ei toetunud. Mõni oli tüsedamaks läinud, teine seevastu kõhnunud.

Eriti tore oli muidugi näha oma küla tüdrukuid. Ikkagi üksteist aastat ühist kooliteed.

Lasime end kolmekesi üles võtta. Kel huvi, olgu öeldud ka nimed: Virge, mina, Tiia.

Foto autor: keegi neist, keda pildil pole, aga kohal olid.


Sellel vanal, hallil ajal

May 11th, 2012

Ennemuistsel ajal, mil taevas veel mõnes kohas vastu maad puutus, töötasin ma õpetajana.

Õpetasin nii ajalugu kui ka ühiskonna-õpetust. Kusjuures ühiskond oli siis selline, et lihtsam oli omal silmad lahti ringi vaadata kui õpikust tarkust otsida.

Nüüd käin ma selle kooli aastapäevadel, kokkutulekutel ning muudel tähtpäevadel. Kusjuures tunnistan endale tõsiasja, et kui neil, kes mu viimasel õpetaja-aastal lõpetasid, sündinuks kohe lapsed, oleksid ka nemad tänaseks gümnaasiumist läbi.

Pühendan teile Getter Jaani hiti “Me käik jääme vanaks”.

Ühtlasi tänan kõiki, kes mind kutsusid. Eraldi veel neid, kes mu ära tundsid.

Ning umbes sellised daamid õppisid selles koolis siis, kui ma hõlmad vöö vahele panin ning ära tulin.


Sel kevadel siin, tol Tartus

May 11th, 2012

Vihma sabistas täna ning sooja oli parajalt nii palju, et lehepungad läksid öösel plaksti lahti. Või veidi vähem plaksti, aga hommikul olid kased igatahes lehes.

Tõmbasin kopsud õhku täis ja tundsin äkki vägevat valu. Ei, ma polnud õhuga liialdanud. See oli puhtakujuline hingevalu.

No umbes selline, nagu tol kevadel Tartus. Ülikooli ajal, noh, kui vastuolu kevade võimaluste ja noore mehe tegelikkuse vahel võis lausa hulluks ajada.

Võibolla selle tunde pärast hakkasin vanas põlves luuletama.

Nüüd valetasin ka sortsukese sekka. Tegelikult hakkasin luuletama ikka ka ülikooli ajal. Esimesel kevadel. Lihtsalt ei saanud teisiti. Võtsin siniste kaantega märkmiku ja krõbistasin hingevalu ridadeks.

Avaldamiseni läks aega nii veerandsada aastat. Ning ega neid sinise märkmiku omi avaldatud polegi. Tunnet toona oli, aga sõna seadmise oskust mitte niiväga. Või üldse mitte.

Nüüd on muidugi vastupidi. Oskust nagu on, aga tunnet pigem vähe.

Kuni tänase hommikuni. Põmm! lõi ärkava looduse lõhn nuiaga pähe.

Võibolla ei oska seda ega nüüd sõnadesse panna.


Juhend päripäeva käimiseks

April 23rd, 2012

Pidasime koos luulekogu “Päevad käivad päripäeva” sünnipäeva. Sünnipäevaks võtsime 19. aprilli ehk päeva, millal me raamatut Eesti Lastekirjanduse Keskuses esitlesime. Tegelikult on sel raamatul vähemalt üks sünnipäev veel. Trükist tuli ta 13. aprillil, minu isa Kalev Olli sünniaastapäeval.

Võiks ju küsida, et milline seos on 1924. aastal sündinud mehel ja äsja ilmunud lasteluulekogul. Aga vägagi otsene. Nimelt pärines minu isa ajast, kui loodus ja inimloomus seisid veel teineteisele üsna lähedal. Nii lähedal, et isa oskas teha väga ilusaid kasevihtu, painutatud võrudega luudasid ning võis meisterdada pajuoksast vilepilli. Karjapoisi-päevaga suutis ta loomade koos hoidmise kõrval korjata pangetäie pohli või jõhvikaid.

Muidugi oskas ta ka hobust rakkesse panna ja kartulivagusid lahti ajada, vikatiga heina niita ning kuivast heinast mitte ümber vajuva saadu meisterdada. Ning veel umbes tuhandet asja. Isal ja loodusel oli veel üks ühine (ja tagantjärele vaadates väga valus) joon. Nimelt uskus ta poisina, et vikerkaar joob ojast vett. Ning jooksis seda oja juurde vaatama. Veel teadis ta, et aastas on pühi, mille hommikul päike taevas mängib. Õnneks päike tõesti mängib, olen seda mitmeid kordi oma silmaga näinud.

Ma võtsin osakese mu rõõmsameelse isa loomupärasest kurbusest enda kanda ja kirjutasin selle mängiva päikese luuletuseks. See kõlab nii:

Kiigun läbi suveõhu /kiigun läbi päeva.

Kõrgele kes kiiguvad/ need kaugele sealt näevad.

Kõrgele kes kiiguvad / neil kõhe hakkab kõhus.

Minu isa nägi kord/ kui päike mängis õhus.

Nõndaviisi võiks isegi öelda, et ma pühendasin luulekogu “Päevad käivad päripäeva” oma isa mälestusele. Nagu ma tegin kaudselt ka oma eelmise lasteluulekoguga “Vana sõna vallatused”, mille kaudu said luuletusteks vanasõnad.

Kas ma olen nüüd minevikuga tasa saanud? Ei tea. Võibolla. Kuigi pigem tundub nii, et mina vanemaks me saame, seda suuremat osa minevik meie elust küsib.

Mõnes mõttes näitab mineviku tähtsust aga ka see, et mina (sündinud 1964) ja “Päevad käivad päripäeva” kunstnik Urmas Viik (1961) olime luulekogu tehes kokku umbes saja-aastased. Hea lasteluule-tiim ikka küll!

Urmas Viik tegi suurepärase kunstnikutöö. Osundades ühele tuttavale, kellele meeldivad kõigi mu luulekogude kujundused, on see “kõigist neist südamelähedasem”.

Kokkuvõte siit võiks olla järgmine: ärge kartke mehi lasta ka laste mängumaale. Vastupidi: võibolla jäävad nagu kogu eluks parajateks poisikesteks ja nende “kuradite ning põrgute” taga on peidus veel rikkumata kiht, mida puudutades võib päikese mängima panna.

Kes tahab mu luuletustega tutvust teha, neile siin väike viide:

Öö mõte on kuus, fotod Anti Kuus

Printsessi voodikohendaja päevaraamat, kunstnik Mari Kanasaar

Hea tuju kuju, Reti Saks

Vana sõna vallatused, Catherine Zarip

Päevad käivad päripäeva, Urmas Viik

Ning ärge unustage kaemast ka Siili-aabitsat, mille pildid tegi Valdek Alber!


See igavene Baskin!

April 23rd, 2012

Käisin kinos, et vaadata filmi Eino Baskinist. Mitu inimest on Eestis, kellest tehtud portreefilmi rahvas vaatama läheks? Teie vaikimisest sain aru, et vähe.

Baskin väärib filmi. On see mees ju igavene. Või siis üks väheseid, kes surnust üles tõusnud. Teine neist pidi olema Jeesus, väidetakse filmi alguses.Igavest võiks võtta aga ka teistpidi. “See igavene Baskin!”

On küll igavene, selles ja teises võtmes. Leiab praegugi, et just tema on see üks ja ainus telg, kelle ümber maailm ringi käib.

Baskini ümber tiirutavad suure hooga teater, Ita, Roman ja veel rida rohkem ja vähem tähtsaid satelliite.

Ita Ever on muidugi paras paariline. Koos Einoga ilmselt Eesti rekord paaridest, kes õige lühikest aega koos elanud, aga keda ikka ja jälle seotakse või vähemalt seostatakse.

Ever mängib oma rolli temale omaselt täpselt ja selgelt, seda kasvõi ainult neis kaadrites, kus ta suud kõnelemiseks valmis seab. Ta pole naine, kes jäänuks mehele alla “omal ajal” või jääks nüüd. Üsna vahedalt ja näiliselt erapooletult tõmbab ta Baskinilt maha tema jumalarüüd.

Osa oma ilmeksimatusest kaotab Eino filmis ka poja suu läbi. On isa jah, vägev hambamees ja suurte saalide naerutaja, aga draamalaval - peaaegu et vaata saalis kinganinasid! Ja väikest viisi intrigant on see igavene südametemurdja ka.

Isa omakorda silitab poega ka mitmel korral vastukarva. No stiilis, et poeg on ka ikka tore, aga noh, võrreldes ikka minuga… Või umbes nii.

Kindlasti pole see aga arvete klaarimise film. Pigem on ta “kunstiline linateos” teemal “me kõik jääme vanaks”, mis viimasel ajal ühe noorukese lauljatari suu kaudu öelduna väga tuntuks on saanud.

Kaamera käib ikka mööda kortse ja korratuid hambaid nii et kõhe hakkab. Vähemalt vanemaks enam küll saada ei tahaks kui praegune hetk.

Kaameratöö ongi selle filmi üks meistriteoseid. Milleks suur plaan, kui kõneleb suu ja otsa vaatavad silmad. Kogu muu kehakeel on jõuliselt kõrvale jäetud.

Kaadrid lõigatakse vahedalt üksteise kõrvale, ka need, mis “võtmise järjekorras” üldse kokku ei kuulu. Baskin lausa lõigatakse vaataja jaoks välja.

Millest ta välja lõigatakse? Elust kindlasti mitte. Sest mees, olgugi et veerand tundi jalutanuna juba istepinki otsib, on vägagi elus. Mõtleb. On abikaasa. Kuigi tahaks rohkem abikaasa olla. “Liiga suur vanusevahe!” ütleb ta, viidates abielule Veeraga.

See on ka vist ainuke enesekriitiline killuke kogu filmi jooksul. Ülejäänus, mis kehvasti läks, on süüdi (pigem) teised. Need, kes ei lubanud Baskinil igal hetkel päikesepoiss olla.


Igavik ja isakodu

April 1st, 2012
Mõtlen tihti igavikule. Sellele, et see on kahekõne minu ja millegi väga suure vahel.
See suur tuleb tavaliselt õhtuti. Küsib, kas juba magad.
Enamasti magan jah. Keeran näo padjanurka ning lasen käia. Hommikul on siis hea tõusta, teadagi.
Teinekord ma aga ei maga. Ning siis me vestleme. Kõigest, aga eriti sellest üldisest. Kulgemisest, noh.
Hakkame algusest peale ja jõuame lõpuni välja. Ehkki need alguse asjad on ikka väga segased.
Et päris algust on raske puutuda, mõtlen oma kodupaigale Aserile. Sellele, et lapsena peame loomulikuks seda, mis on. Alles hiljem hakkame temasse kuidagi suhtuma.
Nüüd ma suhtun nagu suhtun. Mis seal ikka. Kodu füüsilises mõttes pole, vaimselt jään ma ikka kusagile sinna, kus mänd õue valvas, tuba oli soe ning vesi radiaatorites vaikselt voolas.
Selle voolamise saatel uinun ma praegugi. Ainult et eemal ei päästeta lahti killustikupunkri luuki nagu mu lapsepõlves.