Kirikuta tornist mõeldes
Thursday, September 10th, 2009Jumal kõrgel, kuningas kaugel,
mina siinsamas Eestis,
küla taga kiigel
kiigun jumala kõrgele,
kiigun kuninga kaugele,
nõnda kaua kui uni
lõpuks laskub mu laugele.
Jumal kõrgel, kuningas kaugel,
mina siinsamas Eestis,
küla taga kiigel
kiigun jumala kõrgele,
kiigun kuninga kaugele,
nõnda kaua kui uni
lõpuks laskub mu laugele.
Kes luges lugu Emumäest ja isamaast, sel tekkis küsimus metsa mineku ohutusest. Lohutuseks hirmutundjaile üks luuletus:
Kes hunti kardab, see metsa ärgu mingu,
vaid ainult loomaaias käigu vahel harva.
Mis sest, et aeda pandud loom seal vahel vingub
et elu loomaaias käib tal vastukarva,
et metsalooma moodi tahaks võssa kaduda
ja vabalt kihutada vastu värsket õhku.
Loom loomaaias õhtuti saab aduda,
et keegi toonud talle põllult põhku.
Ühel hommikul mõtlesin hommikutest. Ma mõtlesin nii:
Õhtukooligi enam ei võetud,
ununes ükskordüks.
Keegi ei küsinud õhtult
miks päev ja öö on kord üks.
Ees seisab tähtis silmapilk.
Hakkan rahva ees luuletusi lugema (see pildil olen ka mina).
Narr tunne on, aga ehk saan hakkama.
Kooliõpetaja kutsus, piinlik ära ka öelda.
11. oktoober on see päev, kui luulet lugedes Kalju Lepikule mõtleme.
Laisa laine aeg
Kui on päevad hästi vaiksed,
õhk ei ole tuul.
Kui on sõnad hästi vaiksed,
peatuvad nad suul.
Kui on meri hästi vaikne,
laine laisk ja hell.
Kui on väljas hästi vaikne,
vähe on siis kell.
Kui on süda hästi vaikne,
vahest siis on öö?
Keegi õues valgeid laike
vaikse suuga sööb.
Kui töötad Maalehes, oodatakse sinult, et sa kasvõi pisutki tunneksid kaasa neile põllumeestele, kes tänavu oma viljaga hädas on. Esitan siinkohal oma julgustava kaastundeavalduse.
Kannudes piim läheb hapuks,
silmapiir äikesest hall,
põriseb piisk vastu katust,
sügise sinine sall
juba kammitseb kaela,
kahvatuks ehmatab õhk.
Koguneb põldude serva
sellesuvine põhk.