Arhiiv: 'Luuletused' kategooriale

Kirikuta tornist mõeldes

Thursday, September 10th, 2009

Jumal kõrgel, kuningas kaugel,
mina siinsamas Eestis,
küla taga kiigel

kiigun jumala kõrgele,
kiigun kuninga kaugele,
nõnda kaua kui uni
lõpuks laskub mu laugele.

Hundist. Täienduseks Emumäele.

Thursday, September 10th, 2009

Kes luges lugu Emumäest ja isamaast, sel tekkis küsimus metsa mineku ohutusest. Lohutuseks hirmutundjaile üks luuletus:

Kes hunti kardab, see metsa ärgu mingu,
vaid ainult loomaaias käigu vahel harva.
Mis sest, et aeda pandud loom seal vahel vingub
et elu loomaaias käib tal vastukarva,

et metsalooma moodi tahaks võssa kaduda
ja vabalt kihutada vastu värsket õhku.
Loom loomaaias õhtuti saab aduda,
et keegi toonud talle põllult põhku.

Hommikune mõte

Thursday, September 10th, 2009

Ühel hommikul mõtlesin hommikutest. Ma mõtlesin nii:

Hommik on targem kui õhtu,
õhtu koolis ei käi.
Luges ja kirjutas õhku,
lõpuks istuma jäi.

Õhtukooligi enam ei võetud,
ununes ükskordüks.
Keegi ei küsinud õhtult
miks päev ja öö on kord üks.

Koerus pole koerus

Friday, October 3rd, 2008

Ees seisab tähtis silmapilk.
Hakkan rahva ees luuletusi lugema (see pildil olen ka mina).
Narr tunne on, aga ehk saan hakkama.
Kooliõpetaja kutsus, piinlik ära ka öelda.
11. oktoober on see päev, kui luulet lugedes Kalju Lepikule mõtleme.

Laisa laine aeg
Kui on päevad hästi vaiksed,
õhk ei ole tuul.
Kui on sõnad hästi vaiksed,
peatuvad nad suul.
Kui on meri hästi vaikne,

laine laisk ja hell.
Kui on väljas hästi vaikne,
vähe on siis kell.

Kui on süda hästi vaikne,
vahest siis on öö?
Keegi õues valgeid laike

vaikse suuga sööb.

Olen ikka põllumees kah

Sunday, September 14th, 2008

Kui töötad Maalehes, oodatakse sinult, et sa kasvõi pisutki tunneksid kaasa neile põllumeestele, kes tänavu oma viljaga hädas on. Esitan siinkohal oma julgustava kaastundeavalduse.

Kannudes piim läheb hapuks,
silmapiir äikesest hall,
põriseb piisk vastu katust,
sügise sinine sall

juba kammitseb kaela,
kahvatuks ehmatab õhk.
Koguneb põldude serva
sellesuvine põhk.

Kuni aega on

Friday, September 12th, 2008

ajapikku ajalikku

valitud ja vajalikku

armistunud armastusi

naeruväärseid narmastusi

tarka, aga tajumatut

harjunut ja hajumatut

tõsiellu tõkestatut

mõtiskellu mõtestatut

varjudesse vajutatut

maikudesse majutatut

üleliia üksi olnut.

Üleliia ükski polnud.

Kus on siis tasu?

Friday, September 12th, 2008
kui ma ei kardaks sõnadega keerutada

ütleksin nii, et pilved ongi tasu

pilvitu taeva nägemise eest

öö on tasu
toimeka päeva eest

kaheksiolemine
üksinda veedetud päevade eest.