Arhiiv October, 2008

Sotsialism Tootsi moodi

Wednesday, October 29th, 2008

See jutt pole Joosep Tootsist. Vaid Pärnumaal asuvast Tootsist. Pööravere kandist, noh. Aga mitte pöörasest. Pigem vaoshoitud ja tasakaalukast. No isegi sotsialistlikust, kuigi me seda sõna suhugi võtta ei taha.
Omamoodi on Tootsi kena. Väike paik, tehas siinsamas, elamud kohe lähedal. Kesktänav läheb ja lõikab selle silikaattellistest ilu keskelt pooleks.
Kõik on siin olemas: lasteaed, muusikakool, spordiplats, ujula. Isegi vesimassaaž. Ja vald hoiab kõiki ülal. Riik hoiab jällegi valda väikest viisi ülal. Ning kõik on rahul. Mina olen ka rahul.
Anneli Tamm on rahul. Maalib korruselamu koridori kenamaks. Praegu on see mürkroheline. Mürgitab inimeste hinge. Parem oleks beež. Sest siis ei märka mõnikord ka seda, kui asi on juba…

Palju õnne, Tiit!

Wednesday, October 22nd, 2008

Tean üht Tiitu. Ei, ma tean kaht Tiitu, aga üks neist pole praegu see. Jutt on spordiraamatu-Tiidust, spordiajaloo kroonimata kuningast Tiit Läänest, kes eilsel päeval 50 aastat vanaks sai. Mees on oma 50 eluaastaga kirjutanud, koostanud, toimetanud 50 raamatut. No tehke järele! Või makske kinni, näiteks kogu tiraaž.
Veelgi enam, Tiit on pealt näinud enamike Eesti kaasaegsete olümpiavõitude sündi, kolanud ringi mööda OM-e, MM-e, EM-e, vedelenud hotelllides oma elust rohkem kui aasta jagu.
Aga peamine - mees on samal ajal olnud kogu aeg oma kodukandi poeg, Paduvere patrioot selle kõige paremas mõttes. Au ja kiitus! Pöörake mööda Piibe maanteed Tartu poole sõites peale Vaimastveret vasakule Paduvere poole, tema muuseum asub paremat kätt.

Aja jälg kivis

Tuesday, October 21st, 2008

Mõtlesin ühel päeval laste sõrmejälgedele paberil. Lapsed saatsid oma jäljed ühele koolimehele. Ja lapsed ütlesid sellele mehele nii:

Elu on nälg
kauguse,
kõrguse,
sügavuse
suure ja sinise
järele.

Teen ja tahan
tahan ja teen
ja ma ei jäta järele
kuni on jälg
mis tõesti
MINUST
jääb järele.

Sügis on käes

Friday, October 17th, 2008

Juba sumpan sügisetes,

kandadeni vammus,

otsin seda, mis on homme,

aga oli ammu.

Pihku pigistame sõrmed,

veri vaikib. Hangub.

Elu läbi klaasi viipab,

eilsed sõnad hambus.


Kuidas ma luulevõistluse võitsin

Sunday, October 12th, 2008

Laupäeval, kui ma esimest korda elus luulevõistlusele sõitsin, valitses tõeline luuletaja-ilm. Tuul sasis puudel viimaseid lehti ja keerutas õhus vihmapiisku, taevas oli valmis talve tantsule paluma. Luuletajad tulid, mõnel kooli vormimüts peas, mõnel silmaalused tundelisusest pisut tuhmid, mõnel sõltumatust või isegi ükskõiksust rõhutav riietus üll.
Kõndisime koos Aruküla mõisa trepist üles. Trepp oli mõnusalt kulunud, veel palju rohkem, kui sel
ajal, kui koolipoiss Kalju Lepik sellel oma susse sahistas. Lepikut kahjuks pole enam, on vaid hinge pugevad luuletused ja kivi tema kodumaja kunagises asukohas.
Kool, mille sümboliks ja suurvaimuks Lepik praegu on, töötab Aruküla mõisas aga endiselt. Ikka veel on ka tüdrukuid ja poisse (eriti küll just tüdrukuid), kes tahavad oma hinge paberile välja kirjutada. Ja pärast selle teistele ette lugeda.
Kalju Lepiku VI luulevõistlus oligi suuresti ettelugemisvõistlus, innustust saanud sellest, et Lepik ise oli iseenda loomingu vaieldamatult parim esitaja.
Ka mina olen oma loomingu parim esitaja, seda küll põhjusel, et teised mu salme vaevalt valju häälega lugema hakkavad. Ja laupäevast alates olen ma ka Kalju Lepiku luulevõistluse võitja. Ühtki teist täiskasvanut seekord lihtsalt kohale ei tulnud. Küllap on majandusraske aeg tindi sulepeast kuivatanud. Sest kartulivõtmise-põhjust oktoobri teisel nädalavahetusel enam tõsiselt võtta ei saa.

Tselluliidipidu Rakveres

Sunday, October 12th, 2008

“Vaata, kui paks see veel on!” torkas umbes kaheksa-aastane poiss Rakvere Spordikeskuses sõrmega õhku. “Aga kus sellel jälle on alles tissid! Nagu naisel!” vastas teine.
Poisid ei valetanud. Üllatavalt tüsedaid ja vormist väljas mehi, aga ka naisi, askeldas nädalavahetusel Rakvere Spodikeskuses tõesti rohkelt. Nimelt peeti seal 16. sumo maailmameistrivõistlused, lisaks veel 7. naiste MM, 9. juunioride MM ning esimene naisjuunioride MM. Nii et puhisevat pusklemist ja tselluliidiauke tuharatel enam kui küll!
Tselluliit tselluliidiks. Kaaluge ise 150 kilogrammi ja tagurdage taguots siis peegli ette, küll te siis näete. Erinevus on vaid see, et kodus te sellise välimusega medaleid ei võida, spordiväljal aga küll. Ning pärast võitu jaksate isegi õhku hüpata, nagu tegi seda ukrainlanna Olga Davõdko vaatamata oma 140-kilosele kaalule.

Kurb jutt Islandist

Friday, October 10th, 2008

IIsland on käpuli. Mitte ainult maana, mille kohal taevas on juba maailma äärele kohaselt madalam, vaid pigem majanduslikult. Alles nad hõiskasid, et on arvestuses, kus nende sisemajanduse kogutoodang inimeste peale laiali jaotada, maailmas viiendal kohal. Nüüd pole nende jaoks kohta ollagi. Õnneks ei tule muidugi keegi nende kohta ära võtma ka, liiga kauge on see üksildane paik muudest maadest, liiga tumedat aurat õhkub lõpututest laavaväljadest.
Mis siis nüüd juhtus? Võibolla polnudki islandlaste redel, mida mööda nad kogu aeg üles ronisid, nii kindel. Võibolla polnudki sel kõiki pulki, mõned olid edutuhinas unustatud lihtsalt voolida.
Kahju on ikkagi. Islandlased tundusid nii sümpaatsed, asjalikud. Nende tegevus näis mõõdetuna, otsekui sümbolina mõttele, et sa ei saa maailmas teha rohkem, kui loodus lubab. Nüüd siis selline vops, lops, laks.
Poleks maa sees keevat vett, jääksid selle tule ja vee maa lapsed tänavusel talvel külma. Poleks puhast vett, jääksid nad janusse. Ning poleks meres kalu, võiksid nad, valged linad ümber, kõndida oma väikestele maakalmistutele, kinnitades enne seda hauakivi äärele paar väikest lindu.

Varsti on võistlus

Friday, October 10th, 2008

Mida lähemale homne jõuab, seda enam hakkan ma hinges värisema avaliku luulelugemise pärast. Jah, tunnistan, et mulle pisut meeldib ette lugeda, eilegi lugesin pojale viienda klassi ajalooõpikut pisut ette, aga eelistan esineda kindla headusega tekstiga. Sellega, mis on juba raamatuks saanud. Seepärast värisengi, kui loen järgmisi ridu:

Varjud välja lähevad,
tuppa tulevad ööd.

Messingist lusika võtad,

vaikides kuuvalgust sööd.

Kuljuseid kõliseb kõrvas,
sõrmed on sahisev siid.
kes sa oled, kes tuled?
Kuhu sa hommikud viid?

Soki-kudumis-varrastes
sala sahiseb heie.

Kapi nurga peal raamatus
kõneleb issameie.

Raamatuks saamise tee

Friday, October 10th, 2008

Räägin Viljandis peetaval Hubert Pärnakivist, eelmise sajandi Eesti ühest vägevamast jooksjast. Õigemini, ma ei räägi mitte niivõrd jooksjast, vaid sellest, kuidas inimene võib ja peab olema eelkõige inimene, kuidas inimeseks olek võib olla aluseks kõigele muule: lõpututele treeningutele, külma ja kuuma kannatamisele, võistlusele mõistuse kaotuseni. Õnneks on Hubert Pärnakivile võrdlusena kõrvale panna tema kaasaegse, sõbra ja konkurendi Lembit Virkuse saatus. Nad olid treeningul kõrvuti, olid rajal kõrvuti, ometi troonib üks neist meestest kujuna ning raamatuna, elava mälestusena meie keskel, teist aga teavad vaid need, kes teavad. Virkus oma mõistusvälise kompromissitusega, lapsepõlves läbi elatud hirmu, ahastuse ja üksi jäetusega sööstis kui kleenuke jäälõhkuja läbi elu, end vastu teravat jääserva pidevalt katki lõigates, pere ja sõprade toetusega Pärnakivi aga noppis võite nagu kaval rebane, lükates viiimasel meetritel võidukalt rinna ette.

Mis maksab turul mälestus?

Thursday, October 9th, 2008

Hapukurk – 70 kr kg. Issand tule appi! Kas siis maailmas pole enam kurgikasvatajaid ja -hapendajaid, et kümne kilo hapukurkide eest saaks osta juba mahakantud Žiguli!

Hapukapsas – 30 kr kg. Magus lõhn lööb pütist ninna. Umbes niisugune, nagu siis, kui isa puunuiaga kapsastest mahla vajutas ja mina paljajalu nuial raskuseks seisin. Inimesed, tehke ise hapukapsast! Kui hea see tunne on! Aga miks ma ise teen siis hapukapsast veel ainult mälestustes?

Õun “Kuldrenett” – 35 kr kg. Looja arm! Koduaias kukkusid “Kuldrenetid” mõnusalt potsatades murule, maksmata kroonigi. Praegugi võib vaiksetel sügisõhtutel Eesti aedades istudes kuulata, kuidas õunad sajavad ilma, et keegi nende eest sajalisi küsiks. Kui saaks kuidagi, kasvõi läbi Interneti, teha nii, et see, kellel koduaia õuna on, pakuks neid teistelegi. Meie, õunatud, oleme nõus kohale sõitma. Ja maksama 35 krooni ämbritäie eest, mis muidu lihtviisiliselt ära mädaneks.

Jõhvikas – 40 kr kg. Ma tean nüüd üht head jõhvikakohta. Maja ukse juurest seitse minutit autosõitu ja siis tosin minutit jalgsikõndi. Edasi nii kiiresti enam ei kõnni, pind õõtsub jalge all ja mätastelt valguvad punased marjanired. Ning hinges on hiljem nii hea jõhvikasurin.