Arhiiv December, 2008

Talumehe nukker ilme

Thursday, December 18th, 2008

16. detsembril peeti Paides Eestimaa Talupidajate Keskliidu 20. sünnipäeva ning ETKLi korralist kongressi. Meeleolu oli küll pidulik, aga natuke depressiivne. Vähe oli sära, seda eriti talumeeste silmades.
Asjal on ka selge põhjus. 20 aastat on rabatud, nüüd ollakse väsinud. Sest kuigi osa on jõukale järjele saanud, tuleb neid ehk mõnisada. Mõni tuhat nokitseb veel toimetulekupiiril, pidades talutootmist oluliseks või valdavaks sissetulekuallikaks. Ülejänud lihtsalt elavad maal ja nokitsevad millegi sellise kallal, mis annab neile moraalse õiguse end taluperemeesteks nimetada.
Kongressil kurdeti ka selle üle, et õiget talu ega selle peremehe mõistet pole endiselt olemas. Et kirjutad paberitele alla kui FIE, aga peremeheks nimetad end alles kätt andes.
Seda peremees olemist jääb aga aasta aastalt vähemaks, sest eestlane ei olegi nii väga enam oma maa isand. Õigupoolest ei teagi, kes see maaomanik siin on, sest Eesti seadused lubavad maad omada ka äriühingutel, neid aga omakorda osanikeks ja omanikeks lahutada pole mõtet. Jääb vaid ümiseda: “Kuni su küla veel elab…” Ühesõnaga – natuke kurb oli see pilt Paide kultuurikeskuse saali.


Pilt on küll konstruktiivne: siin peavad lähituleviku üle aru ETKLi meenutusteblokki juhtinud Sulev Oll (vasakul) ja üks meenutajaist Rainis Ruusamäe. Pildi tegi endine loomakasvataja, nüüdne teraviljatalunik ja videokunstnik Aare Hindremäe Raplamaalt.

Maailmad mere taga

Wednesday, December 17th, 2008

Et maailma ei paistaks nii kurb ega hall, ehk üks luuletus…

Kahvatub hommiku paistel
öödesse peitunu pale.
Ükskõik kui kiiresti jookseks,
päev tuleb lähemale.


Hämara viimastes viirudes
kipitab, kiheleb valgus.
Prõmmib su ukse taga
päeva punane algus.

Miks Heidy Tamme pahandab?

Wednesday, December 17th, 2008

Mul oli sel suvel õnn teha pikk intervjuu aegumatu ja unustamatu laulja Heidy Tammega. Paraku võib tuul puhuda täna lõunast, homme aga põhjast. Praegu on põhjatuule aeg ning Heidy Tamme ilmutab rahulolematust juba ilmunud raamatuga.
Kahju, sest kõik võinuks olla teisiti, kui… Aga see “kui” pole enam minu rida. Sest mina ei andnud raamatut  välja, küll aga kirjutasin alla lepingule, et olen kohustatud selleks ja selleks ajaks käsikirja üle andma. Ning siis, kui asi teravaks läks, ei saanud ma lihtsalt kõrvale astuda ning öelda: “Mina enam ei kirjuta!”
Koostöö oli selle hetkeni läinud mõnusalt. Tutvusime, istusime mõne korra koos kohvikulaua taga, siis aga Tamme lahkes kodus.  Jõime teed, sõime  lauljatari ostetud kooki. Tema rääkis, mina aga krõbistasin räägitu paberile, peatudes vaid pliiatsi teritamiseks.
Ühel päeval helistasin ma taas lauljatarile, et leppida kokku uue kohtumise aeg. Kõik oli aga muutunud minust sõltumatutel asjaoludel. Saime küll veel kokku, aga ei rääkinud enam Heidy Tamme elust, vaid sellest, miks ta soovib sellest raamatust eemalduda.  Otsisime kompromisse, aga ei suutnud neid leida.  Tamme valmistus oma juubeli- ja tänukontsertideks, kirjastajat aga kannustas lähenev majandussurutis.
Selles seisus jõudsid Heidy Tamme ja kirjastaja teatavale kompromissile, mille asjaolud pole mulle küll teada. Selle kohta saadud kaudne info aga võimaldas mul käsikirjaga edasi minna. Peaaegu valmis tekst liikus ka läbi teiste kirjastajate käte,  kes mulle teada olevalt andsid sellele pigem positiivse hinnangu.
Vahepeal tekkis ka võimalus, et Sirje Vullo astub kirjastamisest hoopis kõrvale, võimaldades projektil nii jõuda rahumeelse lahenduseni. Paraku ei võimaldanud ajapuudus pr Tammel ka ILO Kirjastuse varianti kaaluda. Seda teades võttis kirjastaja vastu otsuse raamat avaldada.
Püüdes head suhet siiski veel päästa, viisin käsikirja tutvumiseks Heidy Tammele, kes oli jätkuvalt huvitatud sellest, et raamat ei ilmuks. Võimalust sellele soovile vastu tulla aga pärast alternatiivse võimaluse luhtumist enam polnud.
Kirjastaja pakkus Heidy Tammele veel võimalust, et ta osaleks piltide valmimisel ERRis, aga nimetatud päeval valisime pilte kunstnikuga kahekesi.
Raamatu ilmumise päeval helistas mulle kirjastaja ja ütles, et raamat on valmis. Otsustasime saata eksemplarid ka Heidy Tammele ja lisada neile väikese roosikimbu. Edasist teate juba ise.
Kes aga ei tea, võtke raamat “Aeg annab kõik” ja lugege. Võibolla pole see tõesti see teos, mida Heidy Tamme endale ette kujutas, aga see annab edasi tema huvitava elufolosoofia, mis tugineb tema värvikale elu- ja loometeele.

Naabritädi 90

Monday, December 15th, 2008

Mu naabritädi Hilma Tiits saab täna 90.
Ma ei tea küll, kui suur luulesõber ta on, aga spordisõber on ta kindlasti. Seepärast ütlen nii:

elu on sport
kohtuniku vile võrkpalliplatsil
peitusemäng pettumustega
orienteerumisjooks Türisallu
pikk aerutõmme merelaineil
kõrgushüpe üle iseenese varju
takistusjooks trepi ja kepiga
90
ütleb ajamõõtja.

Palju õnne!

Vana otse eetris

Friday, December 12th, 2008

Tahan saada heaks ja tõsiseltvõetavaks Jõuluvanaks. Juba täna riputan ma habeme ette, tõmban karvase servaga punase mütsi pähe, viskan kuue üll ja räägin sellest, kuidas Lapimaal elatakse.
Ma räägin umbes nii: “Tere sõbrad! Seadke end nüüd valmis, unustage mure ja riid, visake kõrvale kõik igav ja tüütu ning hakake ootama. Sest ootamine on kõige ilusam aeg.
Oodata tuleb teil aga seepärast, et ma alles hakkan siit Lapimaalt tulema. Ning see tee on pikk. Nii pikk, et ükskõik millal ma tulema ei hakkaks, ikka jõuan teie uurde 24. detsembriks. Usinamad võivad muidugi välja arvutada mu liikumiskiiruse ja kindlasti imestavad, kui näevad mind, vana ausat taati, tuppa tatsamas, et kuidas üks vana mees üldse niisuguse maa maha kõndis. Aga kinnitan teile, et ükski tee pole liiga pikk, tähtis on vaid õigel ajal tulema või minema hakata. ”
Nõnda kavatsen ma rääkida Jõuluvanaks olemisest kaamerate ees. “Aga kinki annad?” küsite. Muidugi annan! Kinkidest tahan rääkida umbes nii: “Aga enne, kui ma oma erksate põhjapõtradega siit kihutama hakkan, tahan ma teilt küsida, et miks te mind üldse ootate? Kas siis kink on see, mille pärast pean ma oma vanu jalgu vaevama ja ukselt uksele tatsama? Ei, ma tahan tuua teile midagi palju enamat. Ma tahan teile tuua teie lapsepõlve, teie sisemise soojuse, rõõmu, usu. Seepärast olen ma ammu visanud metsa tagasi vitsakimbu ja võtnud ühes purgi mett, et te kõik tunneksite pühade päevade magusat maitset.”
“Aga luuletust ikka küsid?” pärite. Muidugi küsin, mis Jõuluvana ma muidu oleksin. Pealegi on luuletus just see sild, mida mööda hinged maailmas siia-sinna liiguvad. Nii et kui teil veel pole oma luuletust, leidke see. Võtke mõnest mõnusast raamatust või tehke ise. Selles ei peagi üle-rea-riimi olema. Peaasi, et seal on vägi, mis mu saani paigast tõmbab ja teie poole kihutama paneb. Kohtumiseni!

Olemine nüüdsest kogukam

Thursday, December 11th, 2008

Nüüd on see tehtud. Mul on oma luulekogu täiskasvanutele, pealkirjaks “Öö mõte on kuus”. Esitlesime fotograaf Anti Kuusiga seda Teatri Puhvetis. Oli mõnus õhtu sõpradega. Sõbrad Postimehest olid kohal ka pildiaparaadiga. Priit Simsoni pilt meist on umbes selline: