Arhiiv January, 2009

Hea tuju soovitus

Wednesday, January 28th, 2009

Kui ikka lumi hakkab hästi kokku, siis ta hakkab. Võid seda rullida, veeretada, mätsida, loopida, kühveldada. Siis on mõnus kutsuda teised ka õue ning teha lumememm. Või taat. Sest nagu pildilt näha, pole see just klassikaline memm.
Seega:

Lumi - majaümbrusest

Peakate - Johan Markuse pisut katkine kelk

Peakatte pael - AS Norma toodetud turvavöö

Nina - klassikaline porgand, kasvanud tõenäoselt Järvamaal

Suu - lõik oksast, murtud lähiümbrusest

Silmad - kuusekäbid (võibolla ka nulg, kasvab maja otsas)

Kulmud - kah looduslik materjal

Nööbid - männikäbid (mägimännilt nurga tagant)
Disain - käpik, lumelabidas

Siia lisaks soovitus: lume olemasolul on memm lihtne ja käepärane vahend hea tuju saamiseks.

Miks ma läksin ajaloomuuseumi?

Monday, January 26th, 2009

Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi ruume on ilmselt ikka tuulutatud ka, aga veneaegne lõhn on visa kaduma. See lõhn vaevas ninasõõrmeid ka laupäeval, kui Mart Laar kõneles rahvale Eesti Leegionist.
Võibolla imbus seda lõhna saali seintest, võibolla ruumist välja viskamata kujudest, mis kujutasid töölist ja kolhoositari, tõsi, seekord mitte küll jelenamuhhinalikus haardes. Võibolla aga lõhnasime niiviisi meie, kuulajad ise, sest osa meie sees olevast lähiminevikust kipub alatihti roiskuma minema.
Mart Laar oli aga tema ise. Juba sissejuhatuseks enesega rahulolev, muhe jutuvestja, kelle diktsiooni peale küll tema kõneseadjast abikaasa võinuks hulluks minna, aga pole seni läinud. Õnneks. Võibolla aga oligi see kõnedefektide kogum põhjuseks, miks…
Laar teenis suure aplausi. Veidi rohkem kui tunni ajaga tulistas ta läbi II Maailmasõja ajaloo ja Eesti nii, et kõik tundus lihtne, loogiline ja üheti mõistetav.
Nii olekski võinud loeng lõppeda, aga siis hakati kurikavalaid küsimusi vastaja ette veeretama. Õnneks olid umbes pooled küsimused tõesti vastajale suunatud. Teised pärinesid nagu alati inimestelt, kes on kiuslikud, kahtlustavad, vandenõuteooriaid otsivad ning olgem ausad, ikka pisut hullud ka.
14. veebruaril kõneleb Mati Mandel sealsamas teemal “Vabastatud või vallutatud?”.

Armastan pisut ka rahvatantsu

Monday, January 26th, 2009

Kõik algas sellest, et ühel heal päeval kohtasin naabri-Mariliisi. Mariliis (üks neist siin pildil) on niisugune kena ja särtsakas alla 18-aastane tütarlaps, kes mõni aasta tagasi avastas enda jaoks rahvatantsu. Kurjad keeled räägivad isegi, et Mariliisi jaoks olla õppimine nüüd pisut tähtsamgi kui rahvatants, mis 9. klassi kotitäie viitega lõpetanud neidise kohta kõnelduna tundub küll uskumatu.
Uskumatu oli aga ka see, mis toimus tantsuansambli Lee kontserdil “Tantsime suve heledaks” Salme kultuurikeskuse. Pauer oli niisugune, et juba paari esimese tantsuga pigistati publik endale pihku ega lastud seda välja etenduse lõpuni. Vägi, kurbus, igatsus, protest tungisid vaheldumisi saali ja viisid meele nii sassi, et üht tantsu vaadates tundsin isegi paari pisarat põsel allapoole libisemas.
Siit võib järeldada vaid üht: pole oluline, mida teha, vaid kuidas seda teha. Kui ikka teed nii, et kolmsada inimest ühekorraga “Vau!” tahab hüüda, siis oled ikka teinud küll. Seega “Jee! Lee!”. Ja muidugi tänan Mariliisi, kes kutsus meid sellele (vaid 35 krooni per nase maksnud) kontserdile niisuguse ilmega, et enne oleks võinud Kanaaridele-sõidust loobuda kui Salmesse minekust. Aga õnneks polnudki meil kavas sel reedel Kanaaridele minna. Ega ka ühelgi teisel reedel mitte.

Kummiga AIDSi vastu

Wednesday, January 21st, 2009

Käisin eile koolitusel. Istusime viie erinevas vanuses daamiga ümber laua ning rääkisime valusatel teemadel. Et Eesti on Euroopa tippriik HIV suhtes. Kui kolm aastat tagasi tuli Eestis juurde 497 viirusekandjat miljoni elaniku kohta, siis Lätis 130 ja Soomes vaid 26. Türgi viiest ei maksa kõneledagi.

Sihtasutuse Terve Eesti andmetel on Eestis 6924 ametlikku HI viiruse kandjat, mitteametlikult võib neid olla aga 15 000, seega keskmise Eesti linna elanike arv. Tõsi, nn keskmist HIV-linna Eestis pole, küll aga on meil oma aidsipealinn – Narva. Küsimus, miks just Narva, jäägu igaühe enda lahendada. Aga HIV olevat endale mõne kandja leidnud ka Hiiumaalt.
Kasvõi viide turvalise meretaguse Hiiumaa kohta tõestab, et HIV tuleb meile, mittesüstivatele mittenarkomaanidele, üha lähemale. Kui veel aastal 2001 oli AIDSi nõustamiskabinettides avastatud HIV kandjate seas 90% süstivaid narkomaane, siis kaks aastat tagasi vaid 54%.
Suurenenud on ka naiste ning vanemaealiste osakaal. On isegi üle 70-aastasi viirusekandjaid, kinnitas koolitaja Liisa Raudsepp. 32 last on saanud HIV oma emalt.
Mida teha, et meie ja HIV võiks eri radu käia? Kõige lihtsam vahend on muidugi leida endale kallis inimene, käia kontrollimas, et kummalgi mõnd rumalat haigust varasematest suhetest kaasas pole ning jääda siis teineteisele truuks.
Kellele see abivahend ei sobi, tuleb leida lahendus kondoomi hoolikast kasutamisest. Hoolikus tähendab seda, et ära vigasta kondoomi paki lahti rebimisel, puhu, et teada saada, kummale poole kumm lahti rullub, suru siis selle otsast õhk välja ning rulli lahti sinna, kuhu vaja. Ning kui sa ise ei julge seda teha, las teeb seda su partner.
Mis aga kõige tähtsam, räägi seksuaalmaailmas valitsevatest ohtudest oma lastele. Ning lisada, et alati, kui tekib oht kokku puutuda vere või teiste kehavedelikega, tuleks olla väga ettevaatlik ja vältida võõraste kehavedelike sattumist nahavigastustele või limaskestadele, ka silma.

Maaleht mängis maameestega mälu

Wednesday, January 21st, 2009

Maaleht on seal, kus tema lugejad. Kolmel laupäeval oleme koos lugejatega olnud Eesti koolides ja rahvamajades ning mänginud Eesti Maakilva eelvoorudes.
Maakilb on tõsiste meeste peaga mäng. Mingeid ilueedisid kohal pole. Enamasti ollakse pisut tüsedad, kampsunites, lühema või pikema habeme ning pigem pikemate juuste, mõnikord isegi patsiga. Ning kui dopingu pruukimisest rääkida, siis mõnel mehel on ka õllepudel lauajala taga.
Kuidas Maalehel läinud on? Ütleme nii, et oleme pigem harrastajad. Kariibi mere riikide pealinnu me iga päev pähe ei õpi ning kunstiraamatutest iganenud pilte ei vaata. Teame, mida teame.
Sellele vaatamata pole meie tulemusel viga. Kolme vooruga kogusime 240st võimalikust punktist 140. Sellega kaotasime me Hiiumaa Pühalepa võistkonnale 28 punktiga ja asume sõrmedel arvutades 18. kohal. Viimane tähendab seda, et nn superliigasse me ilmselt ei pääse ja rahuldume esiliigaga.
Esiliiga on aga hea koht medali võitmiseks. Korra on Maaleht seal jõudnud hõbedale, korra pronksile. Seekord ihkavad medalit Jüri Aarma, Mati Soomre, Jaan Mettik, Karl Anton ning blogipidaja. Tõsi, Jüri Aarmat vaimustab rohkem mängu ilu kui medal. Teised tahavad aga oma auhinnakappi kindlasti lisa. Vähemalt mina arvan nii.

Kui oled pärit põhjarannikult

Tuesday, January 6th, 2009

Ühel heal päeval helistas mulle Tiia Linnard ajalehest Põhjarannik. Meie jutus olid ka sellised laused:

Ma ei ole ammu hoidnud käes midagi nii ilusat ja ilulevat kui sinu luulekogu “Öö mõte on kuus”.

Tegemist on kompromisslahendusega - albumiga, mida saab lehitseda kui pildiraamatut ja lugeda kui luuleraamatut. See oht on olemas, et teos köidab rohkem neid, kes on huvitatud selle kinkimisest, mitte niivõrd luuletuste nautimisest. Aga ma tõepoolest ei arvanud, et see raamat nii ilus tuleb.

Mis sind luuletama ajab? Võiks ju arvata, et töölt koju jõudes pole sul enam ühtegi tähemärki varuks.

Mööda panid: enamasti ma luuletan töö juures.

Taga targemaks! Kuhu su tööandja vaatab?

Mida rohkem on tööl tööd, seda enam tekib väikesi lühiühendusi ning nende sähvatuste valguses hakkavad leheloo toimetamise ajal sõnad korraga riimuma. Tekivad mõnusad kooskõlad, millest hiljem sünnib luuletus.

Teinekord saavad luuletused alguse aga sisemisest rahutusest, mida ei oska seletada. Kui see rahutus õnnestub paberile saada, tuleb ka rahunemine.

Märkus: selle foto tegi Bianca.

Tean nüüd, kuidas seda õhtut veeta

Tuesday, January 6th, 2009

Tean nüüd üht mõnusat retsepti: tehke vana aasta õhtul kõike seda, mis aasta jooksul on tegemata jäänud. Olgu see õhtu nagu väike viimaste soovide nimekiri.

Oled tahtnud ükski kord aasta jooksul olla oma lemmikraamatuga kahekesi? Aga palun! Võta raamat ja poe mõne kaugema toa nurka. Keegi ei tule sind sealt otsima. Ja kui sinu juurde põntsutabki mõni alla meetri pikkune sugulane, tee talle pluti-pluti-plutt ja ta vudib varsti tuldud teed tagasi.


Oled tahtnud oma kalli inimese ümbert kinni hoida, aga pole nagu otsest ajendit olnud? Nüüd on. „Veedame selle viimase tunni koos,“ ütle talle. Ning uskuge, peab ikka olema tõeliselt hea telesaade, et anda silmad ette sellele nostalgilisele kahekesi olemise hetkele.

Oled tahtnud oma pojale näidata, kuidas endisel ajal sauna köeti? Aga palun! Lähete, lumi pisut kriuksumas, puuriidani, kolistate lõhutud kuivade halgudega, lööte siis ahju ees lahti mõned süütamiseks paslikud killud, kägardate maakonnalehe üle-eelmise numbri kokku, laote sellele sobiva ahjutäie ning tõmbate tikku. Õigemini tõmbab ainult tema. Sest nüüd on tema aeg kanda edasi seda eestluse aadet, mille juurde kuulub ka enda lõputu kuumutamine poolpimedas ruumis.

Kui nüüd veel suvel tehtud viha ka likku panete, siis… Ai sa pagan, tegelikult tuleks tal järgmisel suvel ise ka viht teha!