Arhiiv April, 2009

Hülgekütina Eestis. III osa

Friday, April 24th, 2009
Et asjast õiget pilti saada, loe kõigepealt läbi sarja esimene ja seejärel teine lugu. Sest nüüd jõuame ka hülge enda juurde.

Esmalt aga Loona mõisa, Vilsandi rahvuspargi külastuskeskusse. Sealt saate te endale giidi, kelle temperament särtsub nagu pliidiraud. Maarika Toomel on tema nimi (pildil linnuluuga).
Põnevus nöörib hinge. Kusagil siinsamas lähedal on Vilsandi saar, mida juba sada aastat on katnud romantikaloor. Esiteks lindude, siis Heino Väli ja Juhan Saare ning praegu Jaan Tätte pärast.
Ei, me ei lähe saarele. Me ei lähe isegi laiule, vaid liigume randa mööda. Oleme vaimustuses, minetame oma täiskasvanulikkuse ning vaatame uudishimulike silmadega linnuluid, eri kujuga kive, aakrikku. Teise silmaga aga piilume mere poole – ega ometi mõni hüljes…
Hülged on aga tõesti olemas. Muidugi siis, kui sul on korralik binokkel. Jah, pisut väheintiimseks jääb meie vahekord küll, aga tähtis on ju, et loodusele tema neitsilikkus alles jääks….
Seetõttu on hülge asemel siin kõrval ka vaid näsiniine pilt….

Hülgekütina Eestis. II osa

Friday, April 24th, 2009
Esiteks, et saada hülgeasjast aimu, tuleb läbi lugeda jutu esimene osa. Sest praegune hakkab keerutama ümber Matsalu, aga see on suur ja kiirakääralise servaga ala, nii et võite seal kergesti ära eksida.

Kes eksimist ei karda, võiks siiski tulla kaasa Penijõele, Matsalu rahvuspargi külastuskeskusse, ja kuulata sealt järgi, ega mõni giid sind linde vaatama taha viia.
Tahab küll, selgus. Nii popsutaski paat lõbusalt mööda Suitsu jõge (näed vasakul pildil) mere poole, tahke olemisega kalur paadimeheks. Mõnes mõttes oli paadimees isegi liiga tahke, siunates mõõdukuse piires ka meie väikest Eesti Vabariiki.
Vabariik on nimelt süüdi selles, et tulid koprad ja närisid puud maha. Koprad, muide, on tõesti väga kõvad närijad. Kord näidanud Eesti kaitseliitlased kopra näritud puud oma Hispaania kolleegidele. “Suur loom on seda närinud,” teatasid nad. Hispaanlasi polevat pärast seda enam nähtud…
Linde on aga nähtud küll. Lähed lahe äärde ja linnulaul lainetab sulle vastu nagu Beethoven. Pea ainult paadimootor ja oma igavesti jahvatavad lõuad vagusi ja kuula. Ning kui sul on ka binokkel, siis tõsta see taeva poole ning sihi. Muidugi ei lastud seda kaks korda öelda. Eriti aktiivsed olid muidugi mehed, elupõlised linnuvaatlejad…
Aeg voolab nagu jõgi kakuami alt läbi. Pilliroog sahiseb tuules ja pikkamisi hiilib ligi armastus. Armastus Eestimaa ja tema neitsiliku looduse vastu. Aga neitsitki on vaja puutuda. Kuigi ettevaatlikult. Seepärast ongi EASil konkurss Eesti avastamata aarded 2009. Matsalu on üks neist aaretest. Siin on veel üks pilt sellest vääriskivist:

Aga hülgega kuidas siis on? Hülged on pisut teises kohas ning tõstavad seal oma kaelu kelmikalt kenusse.

Hülgekütina Eestis. Esimene osa

Friday, April 24th, 2009
Elu on nii põnev, et mõnikord tundub: see polegi elu. Lähed kodunt välja ja ilm on lahti nagu maal. Võta seljakott selga ja…

Sõitsin välja Hansabussiga. Bussijuht on mõnus Sõrve kandi mees, kes olude sunnil suurde linna tulnud, aga eluga ikka rahul. Viisakas ja puhta särgiga nagu üks bussijuht olema peabki.
Reisijad olid ka väga viisakad. Üks viisakam kui teine. Ja teine omakorda viisakam kui kolmas. Ei võetud pudelit lahti, ei pillutud kahemõttelisi väljendeid. Rända nagu nunnakloostri eeskojas.
Aga kus on siis hülged?
Oota, kallis lugeja. Hüljest juba palja käega ei püüa. Sest hülgel, sel on hülgeviga küljes. Ta ei lesi ega oota, millal sa teda varbaga tonksama lähed. Kuigi ega viisakas inimene looma jalaga tonksagi. Ta ei löö isegi uksi jalaga lahti. Ning seepärast ta piilubki elu tagareast, otsekui kardinate vahelt.
Kõik algas aga tegelikult sellest, et me kogunesime 21. aprillil EASi kontori ette Tallinnas, et sõita Soomaale. Soomaa on üks kuulus kant Eestis, kus on viies aastaaeg, aga mitte paastuaeg, vaid üleujutuste aeg. Ja üleujutuste reklaamnägu on Aivar Ruukel (pildil binokkel käes).
Üleujutus, tõsi, oli juba lõppenud. Ainult okkaringid, väikesed malbed kraed püütüvedel reetsid hiljutist kõrgaega. Isegi laudtee kandis oli vesi olnud nii kõrgel, et huvilised mööda käispuud kõndisid. “Käsipuud tehti seega ilmselt liiga laiad,” sõnas giid Algis (pildil prillide ja mütsiga, räätsad jalas. Räätsad on selleks, et me liiga sügavalt sohu ei vajuks. Või lumme, kes lund rohkem armastab kui laukaid).
Algis on tegelikult ka laudteede ehitaja. On seda ehitanud kilomeetrite viisi. Laudtee on muide selline tee, mida ehitatakse enamasti sohu, et inimesed omadega rappa ei läheks. Aga mõned lähevad ikka, just sellesama raba pärast.
Meie sumpasime ka rabas ning nägime tutt-villpead. Või miskit muud pead, ei või pead anda. Siin see villpea ongi!

Esimesed kurblood kohal

Friday, April 17th, 2009

Maalehe kurbade lugude konkurss algas pisut kurvalt. Kuigi kurbust on meie ümber nii palju, et taskurätte on pesunöörid täis, ei kipu inimesed oma nuttu paberile panema.

Nüüd on siiski lugu juba teine ning kurbi lugusid tuleb nii et pisar siriseb. Et mitte üldsõnaliseks jääda, mõned näited. Siin väljavõte Põlvamaalt saabunud põhjalikumast poeemist:

“Raha otsas – õnn ei tulnud. Nagu poleks teda olnud.

Miskit valesti on läinud – keegi enne kallal käinud?

Minu üllad lubadused, unelmate-unistused

lendavad kõik vastu taevast, jooksnud karile mu vaevad.”

Või siis niisugune näide veel sügavamast Lõuna-Eestist:

“Mida teeks inimene, kes satub üksinda kusagile, kust pole lootustki omaste ja isegi omataoliste keskele tagasi pöörduda? Kui satub täiesti teise maailma, kus pole inimese jälgegi, lõhnagi? Söök-jook olemas, aga rohkem ei mitte kui midagi. Küllap see ongi kõige lõpp. Keset sööki-jooki, keset kullakange kooled ära nagu nalja!”

Ning lõpuks veel üks mõtlik mõttekatke:

“Taelovas vaarisa haual laksutab lehekuul sisask.

Olla võiksin ise kui metsatsirk Setomaa nõmmes,

lendaks, kui saaks, tere ütleks saja mahlakuu tagant,

küünla ja lillega mälestaks osakest toonasest endast.”

Kirjutage julgemini, nukrad. Veel jõuab. Tähtaeg ju alles 1. mail.