Arhiiv July, 2009

Lendav Kotkas ja Paindumatu Põlv

Friday, July 24th, 2009

Tere. Siin Viljandi, siin 17. pärimusmuusika festival. Ilm on ilus, päike paistab, sooja on nii palju, et tüdrukute seelikupikkusi võib sõrmega mõõta. Ei, mitte ses mõttes, mida teie mõtlete. Mõõdad ikka pilguga.
Ja pealegi pole folgitüdrukud mingid lühikese seeliku tüdrukud. Neil on pea tähtsam kui…. Kuigi ka taguotsa osatähtsust pole ka pärimuspeol mõtet alahinnata – kogu pakutavat ikka püsti seistes kuulata ei jaksa.
Kõige tähtsamad on folgil muidugi süda ja kõrvad. Otse südamega kuulata me vististi ei oska. Või kogunisti ei julge. Seega on kõrvu on väga vaja – kuidas muusika tunne muidu südamesse pääseks.
Esimene valik, millega eelmisest folgist möödunud aastaga kalestunud hinge meeleoluauku puuruma hakkasin, olid Juhan Uppin (pildil poiss põlvele tõstetud lõõtsaga) ja Tiit Kõrvits (pildil naerunäoga mees kitarriga).
Mehed tegid enne pidu Uppini sõnul vaid ühe proovi, aga said hakkama. Meeleolu loomisega nimelt. Selle ruumi loomisega, kuhu mahub ka mõte: “Ma olen jälle Viljandis. Ma istun ja hingan koos teistega. Juba olen ma viibanud mitmele, keda ma näen ainult sel ajal ja ainult siin. Ma olen oma hinge lahti nööpinud ja noodijoontele kuivama riputanud. Ma tunnen midagi magusat ja samas midagi valusat. Järelikult olen ma olemas.”
Selle “olemas olemise tunde” lõi eriti selgelt vahule Soome legend Jukka Karjalainen (pildil mees mütsi ja bändžoga), seekord Lääne-Jukka, kes laulis oma puidust hammasrataste häälega soome laule ameerika viisil või ameerika laule soome sõnadega. Tulemus oli igatahes…
..igatahes selline, et kui sa ei mõista ei soome ega inglise keelt, mõistad ikka, et jutt ei käinud mitte kombeliste aadlineidude pansionaadist, vaid millestki väga selgest ja ühesest.
Ajaloost nimelt. Mehe ajaloost, kes tuleb kehvalt ja kaljuselt pinnalt ning rändab tõotatud maale, pruukides oma lõputul teekonnal ka tulivett ning kahtlase elukäiguga naisi ning laulab sellest nii üksi kui koos sõpradega. Pruukides selle juurde ka pisut tulivett. Ning võibolla ka veidi kahtlase elukäiguga naisi.
Aitäh igatahes, Jukka. Hingel hakkas kõvasti kergem. Kaevumäelt lahkudes oli lausa niisugune tunne , nagu oleks saanud hea suutäie vägisõnu öelda. Kusjuures nii, et südamel sai lahedam, aga ükski õrnem kõrv sellest ei kannatanud.
Õhtu nael oli minu jaoks aga Lendav Kotkas, mees kotkasulgedega. Indiaanlane nimega Ba´ag Da. Hõimust nimega Tohono O´odham. Kartsin kõvasti, et ta pole päris. Aga ta oli päris. Päris nagu lapsepõlves loetud indiaaniraamatud.
Lendavas Kotkas oli väärikust. Mitte seda väärikust, millega tomahook haarata ja huilates lahingusse tormata. Pigem oli selles vana mehe väärikust, kes näeb kaduvikku, aga pole sellega lõpuni leppinud.
Võibolla on Lendav Kotkas ühtlasi viimane mohikaanlane. Et pärast teda tulevad hoopis teistsugused põlved, kelle kannab ilmale Kotka tütar Libliknaine, kes nüüd, mokassiinid jalas, Suures Toas oma tantse tantsis.
Libliknaisest kahjuks pilti pole. Minu tagasihoidliku fotoaparaadi jaoks liikus ta hämaras ruumis liiga kiiresti. Isegi arglikult. Natuke nagu isegi isa käsu peale. Aga isal on käsk oma hõimu pärimus alles hoida. Ning seda käsku pole andnud mitte Barak Obama, vaid Maa-Ema.
Mina aga tundsin üha enam ja enam, kui vähe on ühist ühel keskealisel valgel eestlasel ja pisut vanemaealisel punanahal. Jah, me mõlemad armastame tuliseks aetud kividega saunas käia, muidu oleme erinevad. Aga kui ma siiski oleksin indiaanlane, mis võiks olla mu nimi? “Küllap Paindumatu Põlv,” ütlesin endale, hakates end mulle pisut madalalt ning ebamugavalt istepaigalt püsti ajama.
Väljas oli aga kõik nagu Viljandis ikka. Inimesed armastasid muusikat (pildil) ja üksteist. Viimase pildi jätan siiski avaldamata. Mõelge see ise juurde!