Arhiiv September, 2009

Koi, see raamatuputukas

Monday, September 21st, 2009

Käisime Kadriorus, sügisesel eesti kirjanduse laadal. Mida me nägime? Lette ja leti ääres inimesi, leti peal raamatuid. Vanu raamatuid ja mitte veel nii vanu. Või õigupoolest, kui vana üks raamat ikka olla saab. Mitusada aastat, aga mis see võrreldes ajaloo kulgemisega ikka on.
Mõned raamatud olid parajasti nii vanad, et nende endistel omanikel oli neist villand saanud. Osa teostest oli pandud müüki hinnaga 1 kroon tükk. Selles rubriigis nägin Jaan Anvelti raamatuid. Jah, olid kunagi riigikukutaja, revolutsionäär ja kirjanik, nüüd ei taha sind keegi, isegi ühe krooni eest mitte. Aeg on ümber saanud. Anvelt tuleb pehmeks keeta ja siis uuesti trükkida. Näiteks Diana Klasiks ja tema rahatuulutamiseks.
Aknast vaatas laata kunagine kultuskirjanik Eduard Vilde. Ei tea, kuidas Vildel endal läheb? Raamatukogudes ja poelettidel, mõtlen. Eks see mõisaaegne vägivald, tema raamatute üks valupunkte, ikka väga vanasse aega kuulu. Nüüd seda pole, oleme ju kõik võrdsed. Kui miskit on, siis perevägivald ja seksuaalne väärkohtlemine. Võllamäe Päärna ja tema kaasaegsete läbielamised jäävad meile võõraks. Kuigi mis see soolatud vitste vihin mõisatallis muud on kui üks seksuaalse alatooniga vägivald.
Välja, rahva sekka, Vilde ei tulnud. Mitmed ja mitmed inimesed aga tulid, olles tänavu esimest korda sügismantli selga saanud. Mantlid lõhnasid naftaliini järele. Et koid sisse ei lööks. See tähendab omakorda, et tõeline raamatukoi lõhnab naftaliini järele. Hea, et mingi tava siin muutuvas ühiskonnas ikka alles on!

Purkus hiisi otsimas

Sunday, September 20th, 2009

On üks ilus õhtu Purkus. Purku Purkuks, see paik pole teistele üleüldiselt nii tähtis kui purkulastele endale, keda oli kohal umbes paarkümmend.
Istusime ruumis, mille lagi meenutas kodanlikku aega või varast nõukogude oma. Päevavalguslambid oli aga hoopis hilisemad. Pruunid toolid veelgi hilisemad.
Aga mitte neist toolidest ei tahtnud ma rääkida, öelnuks üks riigimees, keda praegu kahjuks enam pole. Tahtsime rääkida hiitest ja muudest looduslikest pühapaikadest.
Rääkis Ahto Kaasik, Maavalla Koja vanem, kelle eluloo võiks juba praegu kivisse raiuda. Tema eestvõttel on Eestis looduslike pühapaikadega väga kaugele jõutud. Lausa ülikooli tasemel räägime hiitest ja ohvrikividest ning mitte enam muinasjuttu.
Kuid hirmus palju tööd on vaja veel teha. Käia vallast valda ja külast külla ja rääkida inimestele, kust nad pärit on. Sest inimese mälu valib. Kirikut ta veel teab, kuigi ta sealgi enam ei käi, aga meie endi, maarahva, pühasid kohti ei mäleta ta enam hoopiski.
Mõned meie seast veel teavad, aga ühtpidi peetakse neid ullikesteks, teisalt on nende hääl vanaks ja väetiks jäänud. Ei lähe nad laadaplatsile ega vallamajja kuulutama, et meie küla taga…
Aga võib küll olla, et just teie küla taga ongi see paik, kuhu maksaks minna, et igapäevaelus nappivat jõudu taastada. Kindlasti teie küla taga ongi, aga kus täpsemalt?
Ahto Kaasik ka ei tea. Pigem peaksid teadma seda kohalikud. “Küsige Ilse Rahkema käest!” hüüab Raikküla vallavanem saalist.
Aga kas minnakse lugematuid aastakümneid näinud Ilse juurde ning küsitakse? Võibolla peaks seesama vallavanem leidma omavalitsuse tühjast rahakotist nii palju raha, et keegi Ilse Rahkema teabe kirja paneks. Seda on palju. Aga kui kauaks? Niit, mis minevikku ja tulevikku ühendab, on katkemiseni pingul.
Ahto Kaasik kõneleb rahulikult ja veendunult. Ta on oma äratundmiseni jõudnud. Ta on saanud väärilise ameti – juhib Tartu Ülikooli Looduslike Pühapaikade keskust.Miks just tema? Vastuseks räägib Ahto ühe loo ajast, kui ta noore mehena Rakvere muuseumis töötas. Siis kohtus ta Ed. Vilde nim. kolhoosi esimehe Erich Eriltiga. Ning toona juba haige mees rääkis Ahtole loo, kuidas ta teadmatusest lasi maha raiuda hiie. Jah, teda püüti peatada, aga mees ei kuulanud. Liiga kaugele olid nihkunud loodusrahva esindaja ja kolhoosiesimehe mentaliteedid. Aga varsti pani mees, kes Erilti käsul hiie maha raius, käe enese külge. Ning Eriltit tabas insult, rabades mehe ratastooli.Oli see tõesti nii? Oli see “pärast seda” või “selle pärast”?. Vastust, seda selget ja paberil, ju pole. On hulk mäestusi, teateid, pärimuslugusid, legende. Ning Ahto Kaasik tegelebki nendega, püüdes tõele üha lähemale jõuda.Üks tõde on see, et paljusid looduslikke pühapaiku enam pole. Ja me ei leiagi neid. Nende juurde ei panda looduskaitse ega muinsuskaitse silti. Ning me olemegi ilma. Hoidkem siis neid, mis alles. Pühasid hiisi, allikaid, puid. Iga kodumaine puuliik võib ju olla hiiepuu.
Siis võtab Ahto Kaasik ette Purku kandi pühapaigad. “Ahsoo!”, “Ahnii!” kõlab. Ei, ei ole kuulnudki. Võibolla Ilse teab…
Muidugi on raske teada, ega siis meie esivanemad hiie juurde silti pannud. Ei tahtnudki panna, sest ega kirikhärra ega mõisasaks hiit sallinud. Nende hiis oli kirik. Ja mitmed kirkud ehitatigi hiite kohale. Isegi Kuremäe klooster toetub vadjalaste kunagisele hiiepaigale.
Mis on selle loo moraal? Esiteks hoidke silmad lahti. Teiseks hoidke kõrvad lahti. Ja muidugi mõista hoidke hing lahti. Siis võite oma elurännakul kohata keda või mida iganes. Kas Ahto Kaasikut, kes kusagil maakohas hiitest kõneleb, või hiit ennast.
Kui hiit kohtate, istuge ja koguge seal jõudu. Viina ärge võtke, ega ühtegi oksa või lille ka ühes võtke. Võtke ühes see, mis teisse iseenesest koguneb.
Kes looduslikku pühapaika aga pildi pealt ära tunda tahab, mingu kiiresti Purkusse. Seal on üleval väike fotonäitus. Sellelt siin ka mõned pildid. Pisut murdunud puu pärineb Kiigeorust, lintidega puud Ilumäelt, hiieväravale koputaja Tammealuselt.

Surnud puhkavad, elavad askeldavad

Thursday, September 10th, 2009

Kallaste linn võib sulle öelda mitte midagi. Võib öelda ka, et siin pole eesti kooli, aga paljud inimesed oskavad eesti keelt. Nii on lihtsalt tavaks, pealegi pole oluline osa siinsetest venelastest mitte pärastsõjaaegsed nagu tööstuspiirkondades, vaid vanaaegsed. Koguni vanausulised.

Vanausulistel on Kallastel ka vana kalmistu, millest võid autoga sõites hoopiski mööda sõita. Ja ka jalutades võid sa surnuaia väravat mitte tähele panna. Seepärast, hea teeline, kõnni Kallastel aeglaselt ja vaata Peipsi poole. Küll ühel hetkel õige teeotsa kätte leiad.
18. sajandi keskel aluse saanud kalmistu on vaatamist väärt. Ja tundmist muidugi ka. Siin on alles see side, mille meie oma surnutega tihti minetame. Meil ei tule surnu kalmistult meiega kaasa, aga siin tuleb. Seepärast ei mindagi kalmistule hilisel ajal: värav pannakse ju õhtul kinni ja nii ei pääse hing tagasi.

Kallaste vanausuliste kalmistu on väga korras. Nii korras, otsekui polekski see mitte koht, kus valitseb igavene rahu. Või kui kadunu puhkabki, siis elavad askeldavad seda usinamalt.

Kirikuta tornist mõeldes

Thursday, September 10th, 2009

Jumal kõrgel, kuningas kaugel,
mina siinsamas Eestis,
küla taga kiigel

kiigun jumala kõrgele,
kiigun kuninga kaugele,
nõnda kaua kui uni
lõpuks laskub mu laugele.

Lööks kella, aga kirikut pole

Thursday, September 10th, 2009

Mööda Peipsi äärt sõites näeb mereäärne inimene igasuguseid huvitavaid asju. Sibulaid ja kurke muidugi ka, aga neid võib turulgi silmata. Vene vanausulisi turul ei silma, või kui silmadki, siis ei saa aru, et tegemist on just vanausulisega. Peipsi ääres on see asi hoopis lihtsam.
Kui autol vähegi pidurid korras, peatuge Rajakülas. Siis näete midagi väga omapärast. Kirkut, mis on nagu kirik ja pole ka.
Nimelt 1905. aastal, pärast usuvabaduse seaduse vastuvõtmist, otsustasid Rajaküla elanikud anda palvemajale kiriku välimuse. Asi sai uhke: mitmetasemelist ikonostaasi kaunistasid ikoonid, millel oli kujutatud ligi 200 Vana Testamendi stseeni. Nendega ühendati 15 iidset Novgorodi meistrite ja 6 vanapomoori ikooni.
Teise maailmasõja ajal, 30. augustil 1944, langes Rajaküla palvemaja tuleroaks, kuid säilis unikaalne raamatukogu, mis asutati juba 1718. aastal ning sisaldas üle 200 raamatu. Külaelanikel õnnestus päästa ka osa ikoonidest.
1990. aastal taastati pühakoja 50 meetri kõrgune kellatorn, edaspidi on remonditud talvepalvelat ja taastatud sõjatules hävinud palvemaja vundament. See, mis Rajakülas praegu on, näib ühtlasi ülev ja kurb.

Hundist. Täienduseks Emumäele.

Thursday, September 10th, 2009

Kes luges lugu Emumäest ja isamaast, sel tekkis küsimus metsa mineku ohutusest. Lohutuseks hirmutundjaile üks luuletus:

Kes hunti kardab, see metsa ärgu mingu,
vaid ainult loomaaias käigu vahel harva.
Mis sest, et aeda pandud loom seal vahel vingub
et elu loomaaias käib tal vastukarva,

et metsalooma moodi tahaks võssa kaduda
ja vabalt kihutada vastu värsket õhku.
Loom loomaaias õhtuti saab aduda,
et keegi toonud talle põllult põhku.

Kes hunti kardab, ärgu Emumäele mingu!

Thursday, September 10th, 2009

Isamaast on teada seda, mis seisab raamatutes. On teada seda, mida sa oma silmaga näed. Ja siis veel see, mis seisab südames.
Südames seisab vähe, kui sa midagi oma silmaga ei näe. Aga oma silmaga näeb jällegi rohkem, kui sa oled kõrgel.Kõrgel olla on lihtsam mägedes, aga kus sa neid mägesid siin isamaal nii kergesti võtad. Meie maa on nii sile, et konnal ka raske komistada.
Tühja sellest, las konn kõnnib oma rada, meie kõnnime teist. Näiteks Emumäele, Pandivere kõrgustiku ja kogu Põhja-Eesti katusele. Mäe otsa rajatud vaatetornist paistab selge ilmaga kätte mitu kirikutorni, kirjutab www.maaturism.ee.
Muidugi võid vaadata kirikuid, aga ka traditsioonilist põllumajandusmaastikku, aga ka Endla soostikku ja Alutaguse metsi. Muidugi peavad siis olema nii selge ilm kui selge silm. Silma saad sealjuures ise selge hoida, ilma suhtes peame lootma ilmajaamale.
Emumäe kõrgus merepinnast on 166 meetrit, sinna otsa veel vaatetorn. Umbes niisugusel kõrgusel ma sel pildil olengi. Ja usun muistendit, mile kohaselt on Emumägi tekkinud Kalevipoja hobuse poolt Peetla rabast kaabitud mullast.
Nimelt puhanud kord sõjaretkelt naasnud Kalevipoeg nii sügavat und, et huntide ligitükkimine tema hobusele jäi kuulmata. Esijalgadega kammitsais olnud hobune kraapis oma tagajalgadega hunte tõrjudes küll vägeva mäe kokku, ent lõpuks murdsid hundid ta siiski maha.
Aga teistpidi jälle – kes hunti kardab, ärgu Emumäele mingu!

Hommikune mõte

Thursday, September 10th, 2009

Ühel hommikul mõtlesin hommikutest. Ma mõtlesin nii:

Hommik on targem kui õhtu,
õhtu koolis ei käi.
Luges ja kirjutas õhku,
lõpuks istuma jäi.

Õhtukooligi enam ei võetud,
ununes ükskordüks.
Keegi ei küsinud õhtult
miks päev ja öö on kord üks.

Mine varjupaika!

Thursday, September 10th, 2009

Kui sa mõnikord tahad endale meelde tuletada, kuidas “nõukogude ajal oli”, võid minna Järva-Jaani vanade autode varjupaika. Astud üle varjupaiga mõttelise piiri, paned raha korjanduskarpi ehk vanasse Žaporožetsisse ning astud edasi.
Täielik demokraatia. Keegi ei käsi, ei keela, ei suuna, ei õpeta. Lihtsalt kõnnid ja vaatad vanu sõiduautosid, veoautosid, eriotstarbelisi sõidukeid, sõdimise tarvis mõeldud sõidukeid,
trammi, põllumajandustehnikat. Kui uks on lahti, saad ka sisse astuda.
Ning tehnikahuvilised lapsed võta ka kaasa. Sest olgem ausad, kui ikka tahad näha vaimustust, siis vaata lapsi.
Muidugi pead ka lapsi tagasi oodates kannatust varuma ja näiteks värske ajalehe autosse ühes võtma. Nii saad ühel päeval teada, mismoodi elati paarkümmend aastat tagasi ja mismoodi elati eile. Kuigi ka paarkümmend aastat tundub ühel hetkel nagu eilne.

Karinu klaasikoda on minevik

Thursday, September 10th, 2009

Kui keerata autonina Järva-Jaanist Karinu poole, jõuame varsti - see pole vist mingi eriline üllatus - Karinusse. Kui uskuda turismiteatmikke, on Karinu üks vaatamisväärsusi klaasikoda, endine meierei, mis on ehitatud 20. sajandi alguses. Hoone on tõsti olemas. Tema esialgsest funktsioonist annab tunnistust esiplatvorm, kaks äärmist ühe poolega puitust ja nende vahel asetsev suurem valgusava. Ehitisel on viilkatus ja tahutud sarikaotsad, seinad paekivist ja krohvitud. (Kirjutasin need laused maha www.jarva.ee-st)

Järgmise jarva.ee lause “Praegu hoones töötav klaasikoda on kujunenud paljude ekskursioonide sihtpunktiks” pean aga kahjuks ümber lükkama. Sest silt uksel näitab küll, et koda on sellest kellast teiseni avatud, tegelikult on uks aga lukus. Kõik. Meistri jaks sai otsa ja ahju enam tuld ei tehta.
Õnneks on uksel veel telefoninumber. Kõnele vastab lahke proua, kes tuleb ja teeb klaasikoja ukse lahti. Natuke kurb on. Sinisest klaasist vaasid ja kujud ootavad, hinnasildid küljes, veel ostjat, aga kuidas sa kinniste uste tagant ostad.
Ainuke lohutus on, et kes majja ei pääse, sel midagi olulist ka vaatamata ei jää. See pole seest enam ei meierei ega ka klaasikoda. Pigem on ta mahajäetud tööstushoone. Ja kes ühes mahajäänud tööstushoones käinud, neile ei paku ka teised üllatusi.
Mida ehk siiski soovitada? Kui koda enam pole, võtke ka sildid maha. Muidu me sõidame suurte lootustega kohale, aga klaas on selleks ajaks juba hangunud.