Arhiiv October, 2009

Mis ainet õpetas Maalehe ajakirjanik?

Monday, October 19th, 2009
Lapsed on ikka toredad küll, kui sa neid tund tunni ja päev päeva järel õpetama ei pea. Igaüks on erineva näoga ja mis peaasi, erineva hingega. Hinge muidugi kohe ei näe, aga kui sa paned värvilise klaasi vahele, võid harvadel hetkedel ka hinge näha. Ning hinge nägemine võib sulle omakorda hinge minna.
Ühesõnaga ja kokkuvõttes: läksin tagasi kooli. Mitte oma kodukooli, Aseri Keskkooli, mille saatus on varsti põhikooliks muutuda, vaid Raasiku põhikooli.
Mis mind Raasikule vedas? Polnud ma seal, erinevalt kümnetest muudest Eesti paikadest, kordagi käinudki? Ilmselt oli see armsas ja sõbralikus toonis kiri, et tulge meile. Ja nii ma tulingi või läksingi. Jäin isegi minutikese hiljaks, tormasin majja, trepist üles, kampsun õpetajate tuppa, ametlik nägu ette ning põmm! 7. klassi uksest sisse.
Seitsmendikud võõrustasid mind tõeliselt kenasti. Tüdrukud istusid tahvli poolt vaadates vasakul ja poisid paremal. Tüdrukud olid tulnud kooli bussiga, autoga või jalgsi, poisid jalgratastega. Jalgrattaid oli maja ees terve pinu. Või isegi kaks.
Soovitasin poistele, et nad jalgrattapedaale vändates rahvaluulet looksid. Et väntasin korra, väntasin kaksi ja väntasin tüki kolmandatki…
Tüdrukud lubasid homme hommikul kontrollida, kuidas poistel luule välja tuli ja siis mulle ette kanda. Oma telefoninumbri unustasin küll andmata, aga eks nad saada siis meilile.
Seitsmendike järel tulid neljandikud. Neid olid hoopis rohkem ja nende vurts tundus ka hoopis teine. Rääkisin neile nii keerulist juttu, et veel natuke ja juba võiks nad kõrgkooli minna. Pärast sain muidugi ise ka aru, et olin liiga kõrgele roninud ja tulin tagurpidi alla. Lapsed ronisid ka minuga koos alla ega olnud üllatunudki.
Loomulikult, ilmas sünnib igasuguseid imeasju ja pealegi polnud ma ainus külalisõpetaja. Raasikul rabeles täna kuhjakaupa lasteluuletajaid, muusikuid, kunstnikke ja reetlinnasid. Neile oli isegi omaette kohvilaud õpetajate toa nurgas. Ja purk mett.
Igatahes on see üks väärt ettevõtmine, see “Tagasi kooli”. Sest kui sa klassi ees hakkama saad, saad mujalgi. Ehk nagu öeldi filmis Karate-Kid´ile: “Kui sa riisipulkadega kärbse kätte saad, saad iga asjaga hakkama.”
Soovitan teilegi proovida. Kui mitte tänavu, siis tuleval aastal. Ja kui mitte Raasikul, siis Riisukul, Ruusikul või Rõõsikul. Viimaste nimedega ma puhusin teile küll hambasse, aga mis see luule muud ongi kui hambasse puhumine. Neljanda klassiga puhusime Raasikul igatahes nii et aitas. Vähemalt mulle küll.

Kuidas ma kodukohas valimas käisin

Sunday, October 18th, 2009
Mõnetise üllatusena ka mulle endale olen ma endiselt Aseri valla valijate kirjas. Nii mõtlesingi, et üks kahes ja kaks ühes ning sõitsin valimiste päeva reportaazi tegema Lääne-Virumaale, sissepõikega ka Ida-Virumaale ehk mu sünnipaika Aserisse.
Sõitsime, mina passiga põuteaskus ning juba e-valinud fotograaf Sven Arbet juhiistmel, Virumaa poole. Aaspere kohal pöörasime uuemalt Tallinn-Narva maanteelt vanemale Tallinn-Narva maanteele.
See kõrvalepõige tasus end ära. Keset vihma ja tuult surusid, jalgrattad käe kõrval, mäest üles ema ja poeg Ene Malleus ja Raul Malleus. “Miks nii vara siis?” pärisime kell 8.47. “Mõtlesime, et käime ära, kes teab veel, kui hulluks ilm õhtuks muutub,” vastasid nad otsekui ühest suust.
Vara hakkasid nad tulema aga ka seepärast, et Aaspere, kus nad elavad, on Haljalast hea mitme kilomeetri kaugusel. Veel ütlesid Malleused, et üldiselt nad ikka liiguvad jalgrattaga sadulal istudes ja pedaale vändates, ainult et meie sattusime hetkele, kui tee viis vastumäge.
Mõlemil oli ka valik, kelle poolt hääl anda, tehtud. Raul otsis taskust lipiku ja ütles, et tema valib kandidaadi number (jääb siin saladuseks) ja et kandidaat esindab liitu “Hallitusvaba Haljala”. Tore, siis sellega peaks olema kohaliku lasteaia hallitamisel ka lõpp. Seda enam, et kõnealusest hoonest mööda sõites võis tõdeda, et remont juba käib ning nimetatud hallitus lebas õuel, kerge kirvehaav peas.
Ene Malleus aga oma favoriiti ei öelnud, väites vaid, et teda on juba mõjutada tahetud ja tema seda teha ei lase. Õieti ei laseks ta teha piltigi, aga hea küll, kui me ajalehe talle koju saadame, siis võib. Küllap me siis saadame.
Paar minutit enne õiget aega ehk kella 9.00-i jõudsime Haljala rahvamajja üles seatud valimisjaoskonda. Valijaid juba oodati, laudate taga istusid Raavo Vask, Pille Kalde, Õie Kelder ja Malle Laos, kõigil särav naeratus näol. Ning miks mitte särada, kui esimene valija tuli nii vara, et tal tuli pisut oodata ja puhatagi lasta.
Ene Kõrv tuli kohale nii vara, sest “valin ära, siis saab kodus oma tegemisi teha”. Erilisi tegemisi tal siiski olla ei saa, kuna kodune naine loomi ei pea ja paar õuelooma igahetkest hoolt ei nõua.
Valimiste eelse kodutööga naine ei hiilanud. “Ei ole vaadanudki neid, keda valida,” tunnistab ta mitte just kõige tihedamate hammaste sähvides. Siis nimetab ta oma klassivenna nime (jääb siinkohal nimetamata), kes tema hääle saab.
“Mis selle hääle eest tegema peaks, Ene Kõrv?” - “Mis see minu hääl ikka muudab. Elu on ikka niisugune nagu ta on, vaestel ühesugune ja rikkad elavad ka nagu ikka.”
Kuna seda, kuidas rikkad elavad, me nagunii kunagi teada ei saa, keerasime nina suunda, kus elavad vaesemad. Mitte päris vaesed, aga noh näiteks need, kellel tuleb käru ja veenõuga pisut sõita, enne kui toas silmi või nõusid pesema saab hakata.
Ühest Seljal asuvast veekraanita majast astus välja optimistlik pensionär Anne Kollom. “Maal loeb see, et me tunneme inimest, keda valida!” põrutas endine karjabrigadir selgelt. Seejärel jagas ta oma vaateid Edgar Savisaare, Juhan Partsi, Ken-Marti Vaheri, laupäevaste ning pühapäevaste telesaadete, iiri pubide ja muudel teemadel.
Pika vestluse lõpetas must dziip, mis Kollomi, tema naabrid ja ühe kepiga vanatädi peale korjas. Tõenäoliset lihtsalt ligimesearmastusest, et kehva ühendusega kohast pärit inimesed paremini valimiskasti ligi pääseks. Aga siiski jäi hinge kahtluseuss, et seesama roolikeeraja oli ka ühtlasi kandidaat… Vastasel juhul andke kahtlustavale ajakirjanikule andeks. 
Ja veel andke andeks, et vaatasime suhu ka ühele hõreda hambareaga mehele, kes oma nime keeldus nimetamast, küll aga ütles, et valib oma ülemuse ja kogu lugu.
Aseris võttis meid vastu tõsine rahvasumm. Umbes niisugune nagu valla päevade või kohaliku puhkpilliorkestri juubelikontserdi ajal. Komisjoni esileedi Kaire Kutsar oli nagu alati esinduslikus soengus ning koduvallast pärit ajakirjaniku suhtes väga tähelepanelik.
Pealegi oli ta rahul. Esiteks polnud kampaania väga nugade peale läinud, teiseks oli valimisaktiivsus kõrge. Nii eelhääletamisel, e-hääletamisel kui täna. “Kartsin, et praegune seis tööga muudab inimesed ükskõiksemaks,” sõnas Kutsar.
Siis jõudis kätte tänase päeva suurhetk. Võtsin taskust isikut tõendava dokumendi, sain sedeli, andsin allkirja ja… põrkasin kokku lapsepõlvesõbra isa Heldur Saaveriga. “Mis sina siin võõras kohas teed?” vihjas ta mu ammusele koduvallast eemal viibimisele. “Ära sega inimesel täitmast tema kodanikukohust!” põrutasin samasuguse temperamendiga vastu ja astusin kardina taha.
Võtsin pastapliiatsi ning kirjutasin sedelile numbri (jääb siinkohal märkimata). Astusin kabiinist välja ja põrkasin veelkord kokku Heldur Saaveriga. Selle hetke jäädvustas fotograaf Sven Arbet ning seda näete juuresoleval pildil.
Siis rääkisin elust enesest oma endiste naabrite Helge ja Karl Helmega ning seejärel sõitsime Rannu kohvikusse ning võtsime kumbki pool praelihapraadi. Õlut me ei võtnud, seda võtsid Kestla kandi mehed Kustas Tapner ja Silver Põlluäär. Antud häält on ju vaja vääriliselt tähistada!
Aga sõbrad, millest siis valimiste päeval kõige enam puudu jäi? Mõistusest mitte, seda on Jumal andnud igaühele võrdselt. See tähendab, et igaüks arvab, et teine on loll. Kui millestki tõesti puudu jäi, siis hammastest. Eriti esimestest. Kahjuks.

Hääl minevikust - EPA klubi

Wednesday, October 14th, 2009
Mis see siis nüüd on? Mingi nali või? Pole ju EPA´t ega tema klubi ammugi mitte. EPA´st on saanud Maaülikool, klubist…
Õige sest asja, mis klubist sai, tähtis, et ta oli. Klubi on ju nagu väikeseks jäänud asi ühes lastesalmis, mis läks nende asjade maale tagasi. Anti 2002. Tartu Ülikoolile tagasi, see tähendab. Pilt on varastatud kodulehelt http://www.tym.ee/

Ajalugu aga oli (ajalugu ongi see, mis oli), on (nii kaua kui oleme meie) ja jääb. Kui kauaks, on juba iseasi. Aga plaadil kestab ta tõesti kauem kui mälus.
Mälu tuleb nagu laine. Nagu sinu naer. “Sinu naer” ansamblilt “Vahe”. Jah, on küll väljamaa laul, aga kuratlikult oma ka. Mäletad, kuidas me, ka trü-kad, selles klubis trügisime, kuidas vesi kogunes piiskadeks klubi lakke ja sealt alla kukkus.
Piisad kukkusid, naer jääb. “Meil kõigil on heameel, et suutsime selle majaga väärtustada, aktiviseerida ja kaunistada ilusat tudengiaega,” lausub – mis te arvate, kes? Arnold Rüütel muidugi, EPA rektor aastatel 1969-1977. Temap see rektorina tegeleski tudengite huvides hoonega Burdenko 6, mis esialgu oli väga halvas seisukorras ja poolenisti üürnikke täis.
Aga üürnikud läksid lõpuks ja pillid pandi üürgama. Sellest üürgest on plaadil 27 laulu. Nõudke plaati kõigist hästi varustatud kauplustest! Küll siis tulvad ka elektrikute hümn, hommik Betooni puhvetis, lõbus Caroline ning lõpuks ka July Jane. Ja uskuge, ta on sama hea ning siivutu kui toona!

Eine nukra sõbraga

Wednesday, October 14th, 2009
Istusime, mu töötu sõber ja mina, teine teisel pool lauda ja sõime viinereid. Jah, ka töötu sööb mõnikord, et oma nahk järgmise ametikoha lootuses siledana hoida.
Süües tuli meelde anekdoot vaesest üliõpilasest, kes tellis sööklas endale 4 viinerit. Ja küsis siis kassapreililt 16 kahvlit. Kuigi seekord oli viinereid terve pakitäis. Jäi hommikukski.
Mu sõber on (siin kõrval koloreeritud pildil) kuldsete kätega. Ei võta viina, veini, õlut. Ei kisu suitsu. Jalutab tihti värskes õhus. Ärkab iga tööpäeva hommikul vara, et töölkäimise harjumus meelest ei läheks. Peseb hambaid, ajab mõnikord habetki.
Ometi on ta töötu, praegu üks Eesti 76 500st. Seda juba pikki kuid. Veelgi hullem: tema lootus uuesti tööd leida kahaneb iga päevaga, sest töötuid tuleb Ida-Virumaal üha juurde, aga töökohti jääb järjest vähemaks. Võtaks hõlmad vöö vahele ja läheks mujale?
Ei, mujale ei saa, sest sõber pole tigu, kes koja selga vinnab ja mujale roomab. Ta on rajanud kodu, et maale jääda. Ja kodu on niisugune, et vald selle kaks korda oma kandi kaunimaks on tunnistanud.
Seega jääb sõbral üle järjekindlalt tööturuametnike juures käia ja oodata, oodata, oodata. Ja oodata, et ma tulen mõnikord veel külla ja et me saame istuda teine teisel pool lauda.

Mina ja Viru-Nigula

Wednesday, October 14th, 2009
Muidugi on aastad kingitus. Aitäh, kinkija, nende eest! Ainult et ma pole just VÄGA rõõmus. Rõõmus muidugi olen, sest iga hetk, nädal, aasta, on kogemus. Ja kogemus on see, mis…
Tühja sest kogemusest, tunda on vaja. Ja kui tunnet enam pole, ei tunne ka kingitud aastatest rõõmu. Olgu neid kasvõi sada. Parem elada üks päev lõvina, kui oled juba aastakümneid elanud lambana! Või kuidas see kõlas?
Igatahes ühel õhtul see juhtus. Viru-Nigulas, pastoraadi või teiste sõnadega muuseumi majas. Luuleõhtu, esinejaks Sulev Oll. (Maja näete pildil, mille võtsin Viru-Nigula valla kodulehelt) “Ohhoo, või Olli-poiss luuletama akand! Poleks arvandki! Teame teist küll, see on ju see Metsise Mati vennapoeg. Näe, suureks teine kasvand ja kohe õige kosundki. Vist linnas ea elu peal. Meie omadestki on siin mõne loo kokku keerutand.”
Jah, tunnistan, olen küll keerutanud. See ongi minu oskus ja amet ja leivatöö. Ning leiba ei söö ainult mina ise, olgu see õigustuseks mu keerutamistele.
Nõnda, luuleõhtu siis. Lugesin, Lea ja Malle laulsid, Malle mängis kitarri ka. Oli armasaid ja omi inimesi, oli armsaid ja võõraid. Ahi küdes ja küünlad põlesid. Soe toas ja südametes. Tee tassis auras, jättes mulje, et kõik see siin oli praegu ja päris.
Aitäh Pille! Aitäh kõik teised. See oli esimene ja kordumatu!

Tulbist ja tulbast

Wednesday, October 14th, 2009
Tuul puhub. Õieti ei saagi siin öelda “puhub”, sest see tundub liiga leebe. Lihtsalt on tuul. Lühike “on”, kaks tähte vaid, aga milline jõud! Mitte ainult liiv ei lenda, vaid ka väikesed kivid. Ja õieti võiksid suuredki kivid lennata, tähtsam on hoopiski see, et tuul muudab inimesi. Vastutuul teeb nad visaks, taganttuul loobib neid nagu prügi.
Keset seda tuulemöllu elab Tulpan, tüdruk. Või on ta ikkagi Tulp, kena lille järgi ristitu? Näo järgi me otsustada ei või, sest nägu pole näha. Võibolla silm korraks vilksab kardina vahelt, võibolla sähvatab korraks tume juuksetukk lauda uksepraost. .
Aga ei, võibolla polegi mingi Tulpi, on lihtsalt suurte kõrvadega endise madruse soov, et see Tulp oleks ja armastaks. Nagu oleks armastus üks kataloogikaup, mis tellimise peale postkontorisse tuuakse.
Mis kuradi postkontor, seal Kasahstanis pole õieti midagi. Tuult on jah ja lambaid. Mõned inimesed ka. Kuigi mis inimene see peategelase õemees on! Samas - võibolla on just tema see inimene, tuult kannatav inimene. Ja hoopis meie lemmik, suurte kõrvadega madrus, on võõrkeha, kes viiakse enese leidmise tarvis maailma servale ja pannakse lambatallele suust suhu hingamist tegema. Aga see-eest saab film nagu päris!
Mitte nagu, vaid päriselt päris. Ega seda steppi ja tuult ikka välja ei mõtle. Tulbi ehk Tulpani muidugi mõtleb, aga seda me teeme päevast päeva isegi. Ammugi siis Sergei Dvortsevoi.