Arhiiv November, 2009

Temal talve ei tule

Tuesday, November 24th, 2009

Täna tuli teade, et poeg ärgu homme kooli mingu. Liiga palju haigeid koolikaaslasi. Rõõmustada või kurvastada?
Kurvastada. Hulk õppetunde jääb ära ja hulk teadmisi teadmata. Kurvastada. Paljud lapsed on haiged ning nende emad ja isad murelikud.
Rõõmustada, et haiged lapsed ei kogune enam ühte kohta ega ei anna üksteisele haigust edasi. Rõõmustada, sest see on üks tegus otsus praeguses tegusid ootavas maailmas.

Siiski on veel üks, mille pärast kurvastada. 13aastane poiss on surnud. Alles ta õppis Raasiku koolis ja alles ma nägin teda seal. Käisin Raasiku koolis “Tagasi kooli” tundi andmas ja kõnelesin 7. klassis luuletustest. Me luuletasime koos. Kõik koos ja üksteise kõrval. Ka tema.

Poisi eluluuletus jäi lühikeseks. Õieti ei saanud ta veel alatagi kui juba…
algab talv
tulevad tihased
vaatavad akendesse
kas me oleme ikka alles
mõnikord oleme
mõnikord

Kuidas nad Aasta Ettevõtja valisid

Friday, November 6th, 2009

Eile valiti suure ilu ja käraga Aasta Ettevõtja 2009. Valimine ise võibolla polnudki nii ilus ja kärav, küll aga selle kätteandmine Tallinna Meriton Conference & Spa hotellis. Tore ikka, et niisuguseid kaasakiskuvaid välismaiseid nimesid on! Mis selle kõrval on Kõver Kõrts või Kuldne Notsu?

Aga asja juurde. Asja korraldas Baltimaade juhtiv konsultatsiooni- ja audiitorbüroo AS Ernst&Young Baltic. Jälle tore nimi, hoopis tõsisem kui AS Hüva Nõu või OÜ Kasulik Asi. Aga see selleks, asjaga said nad hakkama küll ja enamgi veel.

Mõnus on ikka olla viisakas seltskonnas. “Sinnapoole palun!” juhatatakse sind, kui oled end kutsutute nimekirjast leidnud. “Lauda nr 1″. Saladuskatte all võib öelda, et lauda nr 1 istusidki ajakirjanikud. Kirjutajad istusid ja kuulasid C-Jami mahedaid meloodiaid, fotograafid sähvisid ise ringi nagu välgud ja lasksid välkudel sähvida. Mõne aasta pärast arhiivist hea võtta, kui vaja kirjutada, et see ja see on pankrotis või teine ja teine sai pisukese sulitembuga hakkama. Et näe, siin tõstab VEEL klaasi, ilus naine kõrval.

Jumalapärast, ei kahtlusevarjugi nende inimeste kohale, kes valgete linadega kaetud ümmarguste laudade taga istusid. Pigem oli see nüke ajakirjanike suunas, kes ikka ja kõiges halba näevad. Nagu kojamehed, kes ei näe sügise ilu, vaid seda, et kurat, varsti hakka neid lehti koristama. Ning talv tuleb veelgi hullem!

Nüüd aga tagasi Aasta Ettevõtja juurde. Kõhn pikka kasvu mees istus rahulikult laua taga ega aimanudki veel, et tunnikese pärast tõuseb ta kullast troonile, tõstab käed pea kohale ja kuulutab, et kogu maailm on tema päralt. Ei, päris niiviisi see ka polnud ja nii lihtsalt ei käinud. Enne tuli eelroog, siis mõnus muusika, siis kandidaatide tutvustamine, siis žürii liikme sõnavõtt.

Žürii koosseis oli järgmine: Aavo Kokk, Maaja Vadi, Sten Tamkivi, Jaan Männik ning Jaan Puusaag. Kõik tegijad. Vadi TÜ professor, Männik Eesti Panga nõukogu esimees, Tamkivi Skype ja Puusaag eelmise aasta ettevõtja. Kõneles neist Maaja Vadi, kes esitas kaks põhimõttelist küsimust. A. Kas tahad rikkaks saada? (No kes ei tahaks, ärge parem valetage!). B. Kas te oskate rikkaks jääda? (Ei tea, pole proovinud, palgast palgani kuidagi venitan).

Tegelikult oodati juba ammu, et lavale astuks majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ja ütleks välja, et… Ei, enne toodi lauale põhiroog ja Helin Mari Arder laulis prae kõrvale tiba-tuba-taba-dii ning kõigutas selle kõrvale edasi-tagasi sidrunikujulist kõristit. Ütleme ausalt, muusika oli tõeliselt mõnus. Ja kummardus ka kööki, peakokale.

Peeter Langovits Postimehest muutus juba üsna rahutuks. Kell tiksus armutult, leht ootas piltnikku ja pilti, aga tiba-taba-dii või kuidagi nii kostus ikka edasi. Siis lõpuks: Juhan Parts astus lavale. Ja põrutas, et valitsus kiidab heaks nii ettevõtja, hea muusika kui prae takkapihta. Aplodismendid.

Aasta Ettevõtja kuulutamise au jäi hoopiski õhtu juhile Meelis Kompusele. Jaaaaaaaa see mees on Indrek Sepp, AS Pristis omanik ja nõukogu esimees. Sepp läheb pika sammuga lavale, tõstab auhinna pea kohale, tervitab, lubab kogu maailma sülle võtta - või oli see pisut vähem? Igatahes sõidab ta kevadel Monte Carlosse, kus selgub World Enterpreneur of the Year.

Konkurss, seega, on lausa ülemaailmne. Alguse sai ta aastal 1986 USAs. Nüüdseks on seda korraldatud rohkem kui 50 riigis. Eestis ka, nagu lugesite.

Jäid veel kohvi ja magustoit. Ning muidugi Margus Kappel valge klaveri taga. Fuih neile, kes masust kõnelevad!