Pildi tegi Johan Markus Oll pühapäeval, 10. jaanuaril 2010. Peatusime tee ääres, sest lihtsalt ei saanud teisiti. Oli päev, millal maastikud avanesid ja kaugused lähenesid. Ning sa olid teisel pool lagedat välja ilma astumatagi.

Ühel päeval lihtsalt tuleb keegi ja küsib: “Kas sa, Sulev, võiksid mõned talvelaulude sõnad teha?” Ma ei tea, kas võin. Sest ma ei pea viisi. Ja taktimõõtu ei tunne. Ning taktitunne on hoopiski omalaadne küsimus. Sügise tusase tuulega tuletan meelde, et tuled,
valge saab vaibana valvama varjude und.
Ahjude hõõgumist ahmime endasse, sest et sa tuled.
Lumedel talviti tulla on saatus ja sund.

Hingedes keradeks kerivad ennast su sokkide triibud,
vaikus on lärm, milles härmalõng pudeneb koost.
Aeg läheb aeglaselt, vedades lumele triibud.
Juttusid jutustan, välja astun siis loost.

Õhtuti õuedes punasteks põskedeks muutuvad õunad,
süda loeb sekundeid, hingeldab minuteid hing.
Jää avab näituse akendel, praegu kahjuks on lõuna.
Teie, kes unelmaid kogute, leidke ka mind.