Arhiiv February, 2010

Andsin edasi sõbra tervituse põlisrahvale

Friday, February 19th, 2010

Kui Vancouverisse teele asusin, ütles mu sõber Tiit: “Anna palun edasi meie maarahva tervitused Kanada põlisrahvastele, kui sa neist kedagi seal kohtad!”

Nüüd on see tehtud. Meie Maavalla tervituse sai Leona M. Sparrow, indiaani nimega Celisia, musque hõimu liige (kui sellel rahval on eestikeelne nimi, andke palun teada!).

Ma kummardasin hallipäise naise suunas, ütlesin tervituse ja tema tõstis labakäed küünarnukist kõrgemale näitamaks, kuivõrd talle ühe kaugel elava väikese rahva tervitus korda läks.

“Hau!” tahtnuksin öelda. “Valge mees on kõnelnud!” Aga jätsin oma “hau” ning kõik muud ettekujutused Kanada põlisrahvaste maailmast, sest tegelikkus ja müüt on sel teemal liiga segamini.

Muidugi oleks parem olnud tervitus edasi anda vigvamis, lõkke ääres, rahupiipu suitsetades või kuidagi teisel moel, aga pole enam need ajad.

Indiaanlase tunned nüüd ära pigem näojoonte kui riietuse järgi. Nad elavad Vancouveris samasugustes majades, sõidavad samasuguste autodega, räägivad samasugust keelt. Ning käivad ka samamoodi riides, kui vaadata tüdrukuid pildil.

Pildid reservaadis asuva ametihoone saalis võimaldavad näha, et veel saja aasta eest kandsid põlisrahvad oma riideid - argipäevadel lihtsamaid ja pidudel värvikamaid - siis aga läksid valge mehe moega kaasa.

Ainus terav vahe on põlise, neli tuhat aastat sel maal elanud inimese, ja uusasuka vahel see, et põlised elavad Kanadas omaette. Reservaatides, kui annate selle sõna kasutamise andeks.

Indiaanlastel on oma maa, kuhu valgel põhimõtteliselt asja ei peaks olema. Ega vist eriti ole ka. Igatahes siirdusime me igaks juhuks kohe hoone juurde, mille ees seisis silt MUSQUEAM ADMINISTRATION. Seal kohtusimegi Leona M. Sparrowga, kes on üks sealse kogukonna juhtivaid ametnikke.

Sõitsime pisut ringi ja naine rääkis, et tööd on põlisrahva liikmetel vähe ning ühisel maa-alal elamine võimaldab neil paremini endaga toime tulla.

Et paljud püüavad oma toidulauale kala ja võivad teha seda ka siis, kui kala on vees vähe. Kui aga kala on rohkem, võivad põliselanikud seda ka müüa.

Tähendusega indiaaninimesid nagu Istuv Sõnn või Suur Madu musgue-indiaanlastel pole, aga indiaaninimed on. Leona M. Sparrow sai oma vanaisa vanatädilt (kelle pildile ta ülemisel pildil osutab) nime Celisia.

Üks tingimus selleks oli hõimlaste heakskiit. Nii külastaski Leona Vancouveri saarel elavaid sugulasi - Kanada valitsus paigutas põlielanikud omal ajal mitmele poole laiali - ning sai nime, mida tema visiitkaardilt, tõsi küll, ei leia.

“Need nimed pole meie omad,” lausus naine. “Kanname neid lihtsalt edasi.”

Küll on valikult ja ametlikult kasutusel indikeelsed tänavanimed (vaata tänavasildi ülemist serva).

Lapsena unistasin Kanada lipuga kampsunist

Friday, February 12th, 2010

Öö enne XXI talimängude avamist oli teistmoodi. Esiteks seepärast, et ajavahe annab ikka veel öiste äratustena tunda. Teiseks seepärast, et mulle tuli kahe uinaku vahel meelde, kuidas ma lapsena unistasin Kanada lipuga kampsunist.

“Miks?” mõtlen nüüd. Kas seepärast, et suurt vahtralehte oleks olnud lihtsalt ilus vaadata? Kahtlen. Tamm oleks olnud kodusem ja ilusamgi.

Siit edasi ei jää rohkem võimalusi kui üks. Sport. Ja siit edasi - jäähoki. Tundub uskumatu, aga nii võib see olla. Sest kuigi NSV Liidu koondis tagus väga tihti auti selle, kes talle nn amatööride võistluse ette sattus, jäi ikka mulje, et kui kanadalsed ikka tuleksid, siis…

Jäähoki oli ju tollal meeletult tähtis mäng. Isegi lapsed istusid teinekord poolte öödeni üleval, et koos vanematega oodata, järsku õnnestub kellegi, näiteks tsehhidel, seda va kurjuse impeeriumi võita.
Siit edasi võiksid politoloogid uurida, mida erinevatel aegadel on tähendanud sõna “kodumaa”. Kui “kodumaa” kodanikud soovivad, et nende võistkond kaotaks…

Ühesõnaga, vaja oli, et Kanada tuleks ja venkudele nende koha kätte näitas. Pealegi õhkus kanadalastest vaba ja pisut ükskõiksetki mehelikkust, samal ajal kui N Liidu trump oli armeelik sõnakuulmine ning käsutäitmine, alles siis vaba andekus.

Minu puhul viis jäähoki, mida ma mittepoliitilisel pinnal pole kunagi eriti armastanud, selleni, et ma naabritädilt Helgelt, kes masinkudujana “Tarvcs” töötas, Kanda lipu kujutisega villast kampsunit läksin tellima.

Ma ei saanud seda kampsunit. Käsitsi oleks pidanud selle kuduma, mitte masinal. Aga sain hoopis triibulise kampsuni.

Minu lugupidamine aastakümneid Kanada tippude seas püsinud, 1928. aastal sündinud Gordie Howe vastu sellest aga ei vähenenud. Mis sellest, et raadios kõlas tema nimi nagu Kördi Õu.

Nüüd olen ma selle mehe, aga teiste vägevate hokimeeste maal. Ning loetud tundide pärast klõbiseb lahti olümpiamängude eesriie.

Olümpiamängud kui redelipulgad

Friday, February 12th, 2010

Kui küsida minult, mida ma samas ootan ja kardan, on see üks ja seesama asi. Et elu liiguks kiirelt ja huvitavalt, aga ei lõpeks liiga ruttu. Et tuleks kevad ja tuleks talv, aga et nad saabuksid veel ja veel ning ma suudaksin nende saabumisest rõõmu tunda.

Veel ootan ma, et tuleksid olümpiamängud. Sest nende korrapärasus ja järgnevus on nagu redel, millest ma olen aastaid kinni hoidnud. Aastast 1976, täpsemalt. Olin siis 12aastane Aseri koolipoiss ja vist ei teadnud veel, millise jälje võivad minusse jätta ühed spordimängud.

Aga nad jätsid. Ühel hetkel olin ma olümpialummuses, võtsin õhukese joonistusploki, Spordilehe, käärid ja liimi ning hakkasin omale tegema isiklikku olümpiaraamatut.

Raamat on kuhugi kaduma läinud, aga ma mäletan täpselt, missugune ta oli.

Liimimisest pisut kangete ja krobeliste lehtedega, aga muidu nagu päris.

Sellest astusid minu juurde suured inimesed, nimed, mida kuuldes naljakas tukse sisemusest läbi käis.
Nüüd ma tean, et paljud sportlased polegi rohkemat kui lihtsalt sportlased. Aga paljud on ka palju enamat. Nad on võimsa tahtejõuga ja suure eesmärgiga naised ja mehed, kelle pea mõtleb vähemalt sama palju kui keha talub.

Neid ma olümpiamängudel näha tahangi. Tahan näha, kuidas tahe plahvatab võimsa jõuga võiduks. Et eesmärgistatud aastad koonduvad lühikeseks teravvalusaks hetkeks ühte punkti, et siis öelda: “Mina. Ma suutsin seda.

Nüüd saan ma ülejäänud päevi nautida, sest ma tean, mida tähendab puudutada taevast.”

Puudutage siis. Minule aitab sellest, kui ma näen, kuidas te puudutate. Ma tahan rõõmustada koos teistega ning nutta hümni kuulates.

Üks, mida ma aga ei taha, on näha, kuidas olümpiatuli kustub. See hetk on liiga vaikne ning kõrvadele liiga valus. Või on valus hoopis kusagil mujal.