Arhiiv April, 2010

Sõnad vajavad mõnikord sõelumist

Wednesday, April 28th, 2010

Tänan
kevade eest
tagasi pole vaja

Tänan,
mul tõesti on vaja
lihtsaid sõnu
sõeluda veest

Kõige eest.

Loe vähem, aga paremat!

Wednesday, April 28th, 2010
Ühel heal päeval sõitsin Kundasse, kus peeti kolme kooli - Kunda Ühisgümnaasiumi, Haljala Gümnaasiumi ning Vasta Põhikooli ühine konverents. Vägev konverents rohkete õpilasettekannete, paari külalise, kohalike särasilmsete esinejate ning teadustajatega.
Mina kõnelesin teemal “Sa oled see, mida loed”.
Ütlesin, et lugege raamatuid, aga valige enne, millist just.
Et lugege luuletusi, südamel saab niiviisi kergem.
Lugege ajalehti kah, aga pisukese ettevaatusega.
Kommentaare Internetis aga ärge lugege. Kommenteerijad esindavad valdavalt kurjust ja rumalust. Miks peaks me neid lugema ja veel enam, nende arvamusega kuidagi arvestama? Oleme siis veel maailmas vähe haiget saanud? Ei ole.
Seepärast, õpilased ja mitteõpilased: kui tahate kelleltki midagi küsida, minge tõelise sõbra juurde. Tõeline ütleb teile tõe, valab kasvõi lahtise käega vastu su põske, aga armastab sind ikkagi.
Kui ma seda kõiki ütlesin, nägin välja umbes nii:

Jaagud teel Õpetaja Autähiseni

Monday, April 19th, 2010
Haljala Gümnaasiumis,kus ma väga hallidel aegadel õpetajana kaasa lõin, valiti reede õhtul Jaaku. Jaak oli muide selle kooli esimene õpetaja, seda 323 aastat tagasi. Meeletu aeg möödas ja meeletu au hinges, kui keegi saab nüüd Jaagu tiitli. Ainult Jaagu, sest perenimesid polnud tollal veel tarvis tulnud, ka õpetajate puhul mitte.
Jaagu kandidaatidel olid nimed ja ka perenimed. Ainult et ma ei teadnud neist ühtegi. Poisid sündisid umbes sedaaegu, kui ma juba kaardikepi nurka viskasin ja Haljala tolmu oma sandaalidelt pühkisin.
Vägevad poisid aga, selgus reedel, ära sa märgi midagi. Tulla mitmesaja inimese ette lavale ja teha avalikult ennast… No kelleks?
Esmalt tüdrukuteks. Eputajateks, poositajateks, suukrimpsutajateks, ligimeelitajateks, ülevärvituteks, väljakutsujateks. Ühesõnaga, poisid võtsid eelmise, üle-eelmise või ka praeguse moestandardi, seadsid end selle põhjal riidesse ning pingutasid iga asjaga nähtavalt üle.
Aplaus oli meeletu. Ka poiste õpetajad lasid peopesanahkadel üsna kaua plaginal kokku saada. Sest poistest olid ühtäkki mehed saanud. Ei, mitte ühtäkki, vaid kahe kuuga. Nii palju kulus, et õpetada mehehakatistele rahvatantsu, lavalist liikumist, laulmist, avalikku ülesastumist, tsellomuusika vahele sonettide esitamist.
Jah, poisid tulid järjepanu lavale, roosiõis käes, ootasid, kuni tsello vaikib, lugesid siis oma read ning viisid seejärel roosi daamile. Oma daamile, mõnikord ka võõrale. Kus sa ses vanuses ikka seda oma daami nii äkki võtad!
Ehkki kahe kuuga oleks niisugused poisid selle ka leidnud. Ei, koguni mitte. Sest kahe kuu eest polnud poisid veel sugugi niisugused sonetilugejad ega silmavaatajad. Kapaga enesekindlust oli neisse visatud, sealjuures täidetud enesekindlust, mitte seda õhupalli-oma.
Aitäh, haljalalased, et te võtsite niisuguse asja vaevaks! Need poisid ei saa enam kunagi nendeks, kelleks nad oleksid võinud halvemal juhul saada siis, kui nad poleks avalikult sonette lugenud.
Mõni kiirustas küll koledal kombel, et juba lavalt ära saada, aga pidas siiski lõpuni vastu. Jaak, kurat, juba jalad põhjas!
Ei, see polnud see Jaak. Haljala Jaakudel on nüüd jalad lihtsalt maas. Kuid pea õnneks pilvedes.
PS. Pildil pole Jaak, vaid Õpetaja Autähis, mis tuleb peagi Haljala kooli õuele.

Piiskopiga õhtust söömas

Monday, April 19th, 2010

Mul on sõber, kes 16. aprillil sai 50 aastat vanaks. Muidugi tahtnuks ka tema ajavoolu kasvõi päev enne seda saatuslikku kuupäeva peatada, aga siis loobus ja otsustas hoopis piiskopliku õhtusöögi kasuks.
See on niisugune pidulik õhtusöök, kus saad ise piiskop olla. Oh ei, usutegelased, ärge kartke. Õhtusöök on väärikas ettevõtmine, mitte mingi usupila. Keskaegse elava muusikaga ja puha. Ning reegleid tundnud õhtujuhiga.
Mu sõber kandis raske piiskopikoorma ausalt ära. Võttis küll avalikult ka mõne lonksu veini, aga on see veinilonks viiekümneselt siis mõni patt, mingu ta alla kasvõi piiskopi enda kurgust!
Asi algas aga pauguga. Sest mu sõber on nii auväärt mees, et tema tähtpäeva puhul laeti linnuse suurtükk ja põrutati nii, et kõmakas võinuks nõrgematel südame rütmi segi ehmatada. Ei ehmatanud, põrutas hoopis keelepaelad valla. Me rääkisime, rääkisime ja rääkisime. Kiitsime sünnipäevalast ja natuke ka iseennast. Sünnipäevalaps kiitis omakorda meid ja natuke ka iseennast. Nii me unustasime end üheskoos kiidulaulude rüppe vähemalt tunniks ajaks. Nõnda, et ukse taga oma esinemiskorda oodanud nabatantslastel võis ikka juba ikka väga igav ja külm olla.
Nabatantslased olid vaatamata sellele väga tulised. Toit oli tuline. Taimetee oli tuline. Tuli dormitooriumi kaminas oli tuline. Kali oli külm. Pasteet oli külm. Sibulamoos oli külm. Ütleme nii, et viin oli ka külm, aga seda kulus piisavalt vähe selleks, et temast üldse mitte juttu teha.
Mida öelda järelvaates?
Andku Jumal teilegi niisuguseid sõpru!
Aamen

Mälestusi Lahusolust

Monday, April 19th, 2010
Kunagi oli üks väike kool pigem vanas ja väikeses puumajas mere ääres. Ütleme kokkuleppeliselt, et selle koha nimi on Lahusolu.
See on parajalt asjakohane nimi, sest seda, mis seal kunagi oli, enam pole. Ning mitmed olulised tegelasedki on laiali jooksnud, viies Lahusolu vaimu mööda Eestit laiali. Kool ise on aga hoopis suurem ja asub hoopis teises kohas. Milles see vaim omal ajal siis seisnes? Selles, et kõike tehti koos. Õpiti, sporditi, mängiti pilli ja mängiti niisama. Naerdi ja nuteti. Kui kõht oli tühi, läksid ükskõik mis ajal kööki ja kokatädi andis sulle kasvõi võileiva peo peale. Sest tema süda seisis eespool tervisekaitset.
Õpilasi oli parajalt nii vähe, et hommikuti võis õpetaja neile kõigile tervituseks kätt anda. Ning andiski. Päeva lõpus sai ta samamoodi “Head nägemist!” soovida. Vahetundides tegi koolmeister aga lastega õues sporti. Sest tema süda seisis eespool kui kõiksugused ametkonnad ja kaugel eespool väikekodanlikust maailmavaatest.
Kõik lapsed õppisid aga hoolega ja õpivad edasigi. Mõni saab-kohe-kohe arstiks, mõni on juba advokaat, mõni vaba- ja puhkeaja korraldaja või linnapea abi. Pealekauba olevat enamikul ka süda õige koha peal. Harv juhus, eksju!
Osa lahusolulasi käib aga tänaseni koos, et ühist aadet jagada ja ühist vaadet vaadata. Mõni nädal tagasi olid nad koos Viljandis, omaaegse muusikaõpetaja juures. Ning sõbraliku vaimsuse lill sai sel õhtul taas rahus õitseda.

Kui vesi oli suur

Monday, April 19th, 2010
Ühel heal päeval, kui jõed veel kõrgelt üle kallaste seisid, võtsime me nõuks minna suurvett vaatama. Sest meile meeldivad suured asjad, eriti kui neid on piisavalt harva.
Ajalugu meeldib, ühesõnaga. Olla paigus, kus on kunagi oldud ja tehtud midagi suurt. Või sündinud midagi suurt, olgu see või suurvesi - ja see oli tänavu tõesti rekordsuur.
Läksime rekordsuurt otsima Lääne-Eesti madalikule. Et kui on ikka madalik, siis on vetel lihtsam seda paika üle ujutada. Ei olnud ikka päris nii, pidime nentima. Meri oli endiselt seal, kus ta harjunud olema oli ja kallas nõndasamuti. Näiteks Kiideval, ühes Eesti tippkülas Matsalu lahe kandis.
Olgu, sõidame siis edasi Kasari jõe sildadele! Ja seal ta voolaski! Tuli ülilaia voona, servadest pigem aeglane ja keskpaigast pigem kiire. Laius, lamas ja rullus. Ulatus ja uperpallitas. Mattis ning manipuleeris. Lasi fotograafidel end korraks imetleda ning lookles siis järgmise käänaku taha. Või puges kusagile karjamaaserva paari rohukõrre varju ootama, millal vete valitseja annab lõpuks loa merre voolata. 
Aga on ju veel Soomaa. “Tule Kõpu poolt!” soovitas soo(maa)vaim Aivar Ruukel. Tulin. Tee tolmas ja kruusakivid klõbisesid küllalt kuivalt. Mis vett siin küll võib olla! Telemeeste pettus puha!
Ei olnud pettus. Kanuuga sai sõita Soomaa keskuse trepini välja ja ankru visata uksekünnise taha. Kui õige pisut liialdada. Sest mõni meeter jäi ikka puudu küll. Aga ainult mõni. Ning nõnda saime meigi osa nelja aastaajaga Eesti viiendast aastaajast - üleujutusest Soomaal.
“Vat aga kui üle Navesti tulete, siis alles saate aru, mis tähendab üleujutus,” ütles Piret mõni tund hiljem. Pireti aususes polnud ennegi põhjust kahetseda ning pärast Navestit seda enam mitte. Ja otsekui jõe veerest innustust saanuna läikis vesi õhtupimeduses vastu ka Kesk-Eesti põlluveertest.
No ja ega Keila jõgi ka alla ei jäänud. Ütleme nii, et vett jäi ülegi!
Järgmise rekordini, sõbrad!

Tänan, et tulid!

Tuesday, April 6th, 2010

maailm teeb möödasõitu

kuidagi väiksevõitu

sisuks vaid sinine torm

 

kapis koogivorm

mu enda kätega võitu

ja paar kruusi

seatuna

juhuks

kui pühapäev

tõesti peaks peatuma.

Mina kardan mõnikord

Tuesday, April 6th, 2010
Mõnikord võid sa sattuda, kattuda, mattuda ja veel kuidagi nii. Etendusele sattuda, emotsiooniga kattuda, ängistusse mattuda. Kui on ikka hea asi.
Mis on hea asi? See, kui sa lähed ja ootad ning tuleb midagi sellist,mis on hoopis rohkem kui sa ootad ja natuke rohkem, kui sinu taluvuspiir hädapärast üle voolata lasta suudab.
“Kes kardab Virginia Woolfi?” küsib NO 78. Mina küll natuke kardan. Ma kardan Hendrik Toompere jun-i, kes läheb nii kaugele, et astub minu jaoks üle piiri ning saab selleks, kes ta peaks laval näidendi sisu põhjal olema.
Aga kui sa oled see, kes sa oled ja saad siis selleks, kes sa oled laval, tekitab see kõhedust. Sest sa oled oma silmadega näinud kunsti. Mitte näitlemise, vaid teine olemise kunsti ja see pole mitte tehnika, vaid tunne.
Kuidas tunnet mõõta? Võibolla sammu pikkusega, millega sa teatrist koju lähed.
Pilt on võetud teatri kodulehelt Internetis aadressil http://www.no99.ee/

Kui tunned kogemata kombel Jüri Aarmat

Tuesday, April 6th, 2010
Ma tunnen Jüri Aarmat. See kõlab võibolla edevalt, et ma tunnen kedagi, kes on keegi, aga praegusel juhul on see paratamatu. Me lihtsalt töötame tööpäevadel ühes toas, nii peaks ikka väga suurt tahtejõudu üles näitama, et kolleegi mitte näha.
Ühesõnaga, ühel päeval nimetatud Jüri Aarma ütles, et ta valmistub biitlite kavaks Estonia Talveaias. Ning mina ütlesin, et kas ma ei võiks ka kuulama tulla. Ning Tea ka.
Biitlid olid ilusad, seda eriti läbi keelpillide kõla. Mängis Ooper-Kvartett koosseisus Henno Soode (viiul), Eivin Toodo (viiul), Kerstin Tomson (vioola) ja Mati Leibak (tšello).
Oleks võinud rohkemgi mängida, sest muusuka ei pidanud ennast läbi sinu puurima, vaid vajus nagu kerge kevadine vihm. Ei saanud märjaks, said lihtsalt värskeks.

Keilakate 30 aastat

Tuesday, April 6th, 2010
Kui sa oled näiteks 20 ja liidad endale veel 30 aastat, kuidas sa siis välja näed? No ütleme viiekümnene. Milline on viiekümnene? Optimistlik elujaataja, kes arvab, et palju on veel ees. Pessimistlik elupelgaja, kes kardab, et paremad ajad on juba möödas.
Need elujaatajad ning elupelgajad käivad koos Keila pereklubis, seda juba 30 aastat. Polnud aimugi, et selline vahva kogukond üldse olemas on. Aga nad kutsusid mind enda õhtule esinema ja ma olen siiani õnnelik, et nad just mind ning just sinna kutsusid.
Rääkisin olümpiamängudest. Et kes, kus, millal, miks. Et olümpiamängud polnud sündides kohe niisugused nagu praegu. Et on palju ideid, nende eitamist, ümber tegemist, valu, rõõmu, võite, kaotusi.
Ning et sinimustvalge lehvib mängudel jätkuvalt, ükskõik kui kehvaks meie spordisüsteem ka praeguseks vajunud poleks. Ning et ma ise olen seda lippu lehvimas näinud Ateenas, Torinos ning Vancouveris.
Mind kuulati kõrvad kinnis vaatamata sellele, et nii enne kui pärast sündis kõiksugu huvitavad svingtantsust trekisõiduni välja. Ja südaööni välja.
Pange edasi, keilakad!