Nõukogude ajal liikus legend eestlaste kuulekusest ja kohusetundlikkusest. Kui kõik seni saadud ülesanded täitnud alluval kästi end üles puua. “Kas nööri ostame ise või annab ametiühing?” küsinud eestlane enne käsku täitma minemist.

Loomulikult oleme aastakümnetega arenenud, selja sirgu ajanud ja ninatargakski muutunud. Aga kui asi tuleb “kõrgemalt poolt”, laseme taas kõrvad longu ja teeme mis kästud. Või “kuidas saksad soovivad”, nagu armastas rõhutada minu vanaema.

Maal ollakse endiselt valmis sakste soove kuulama ja neid pisut väsinud ilmel täitma asuma. Näiteks kroone eurodeks vahetama „Mis sa, kurat, teed, kui see euro tuleb,“ ütles 75aastane mees porisel kõrvalmaanteel jalgrattalt maha tulles.

Muidugi pole praegu enam aeg arutada, kas Eesti eurole üleminek on õige või mitte. Teeotsa, mille loogiline järg see tegu on, valisime juba aastaid tagasi. Seda ei väära ilmselt ka hirmutavad uudised teemal “eurotsoon on ellujäämisohus”. Kuigi muidugi narr oleks astuda mõnda liitu, kui teised juba välja astuda mõtlevad…

Meie kui rahva küsimus on pigem selles, kui palju me huvitume asjadest, mis meiega toimuvad. Kas me osaleme neis ise või oleme kõigest eluteatri näitlejad, kus sõnaõigus vaid lavastajal.

Hirmul, et oleme vaid näitlejad, on alust. Maalehe küsitlus näitas, et krooni euroks vahetamise teemal valitseb vaikne alistumine: et kui nad käsivad, olgu peale, eks siis või selle asja ära teha. Ning kui asi juba käes, eks siis vaata.

Muidugi võib üks huvipuuduse põhjusi olla selles, et teavituskampaania on tõeliselt hästi õnnestunud ja iga kiuslikumgi küsimus on vastuse saanud.

Kui tõsi on viimane, tuleb õnnitleda eurokommunikaatoreid, kes postkasti kõlksatavate kalkulaatoritega asjale ilusa punkti panevad. Kui on tõsi aga see, et me läheme eluga kaasa nii, nagu oleks see kellegi teise elu?

Aga teisalt: miks peaks mind raha vahetamine nii väga huvitama, kui mul lihtsalt polegi kroone, mida vahetada. „Miinimumpalk kahe inimese ülalpidamiseks,“ ohkab keskealine naine, kui küsin, kas rahapakk vahetamiseks valmis.

Ainus küsimus, mis euroga seonduvalt üldse üles kerkis, oli hinnatõus. Täpsemalt: vaikne ja valuline leppimine sellega. Otsekui ei saaks tarbija oma käitumisega hindu üldse mõjutada.

Tuleb meelde teine legend eestlaste kohta. Eestlased, kelle punane võim vangilaagritesse saatis, olid väga tihti valmis tegema nii palju kui kästi ja rohkemgi. Et saen aga suurema normi, küll siis rahul ollakse ja mõistlikul hulgal süüa antakse. Lõppes aga asi sellega, et norm sai lihtsalt suurem.

Nõnda ka praegu. Ikka veel jaksame nn keskmise eestlasena osta. Ikka veel veerevad kopsakad kaubakärud supermarketite kassade poole.

Aga kellelgi on juba väga halb. Ning nende jaoks pole küsimust, kuidas kroone eurodeks vahetada. Nemad küsivad, kust saada kroone. Või, olgu peale, eurosid.