Arhiiv January, 2011

Kui sa ootad, siis ta tuleb

Sunday, January 16th, 2011
Kiek in de Köki seinad on kindlasti palju näinud. Võibolla isegi nii palju, et kõiki, mis seal sündinud, me näha ei tahakski. Ihkaks vaid seda ilusamat osa. Sest ilu pühitseb maailma. Või maailm ilu?
Neid suuri mõtteid on igatahes raske mõelda. Nad tulevad, millal ise tahavad, on, kuidas tahavad ja lähevad, kui minemise aeg on käes.
Une eel oled juba mõne mõtte sabast nagu kinnigi saanud, aga juba sa magad ning mõte, see vabana sündinu, kihutab nelja tuule poole.
Kiek in de Köki seinad nägid nüüd taas printsessi. Mida tähendab “taas”? No midagi sellist, et kui need seinad on juba kord nii vanad, küllap seal on ka mõni printsess kõndinud. Lihast ja luust, ehkki mulle tundub, et enamik printsesse on puhtalt vaimsed. Kõnnivad seinast läbi ja mitte sahinatki ei kosta.
Ühel reedeõhtul Kiek in de Kökis kostis. Sahinat ja kontsade klõbinat.
Ja sealt ta tuligi! Trepist, kusjuures. Kõndis tantsides ja kadus siis, jättes endast aplausi.
Meie, kes me seal olime, nägime teda. Oleksime võinud puutudagi, kui see kuidagimoodi sobiv tundunuks.
Aga polnud sobiv. Aitähki ütlesime alles siis, Kui Kärt Tõnisson tuli teist korda, siis juba kampsunis ja teksades. Aga see on juba hoopis üks teine jutt.
Printsessi sai pildile Sven Arbet. Saksofonil suurmeister Virgo Veldi.

Kui kohal on su õpetaja

Sunday, January 16th, 2011
Minu koolielus on olnud mitmeid õpetajaid, keda jätkus rohkemaks kui nendeks 11 aastaks, mille ma Aseri Keskkoolis veetsin. Üks neist on Valentina Lille, klassijuhataja kahel esimesel kooliaastal. Ta oli ja on kena, naiselik, loomulik. Teda kohates käib ikka jõnks hingest läbi.
Siis Gerda Rausi. Samuti klassijuhataja ja emakeele õpetaja. Mäletan hetke, kui ta palus mul lõigu oma kirjandist klassi ees ette lugeda. Võibolla oli see hetk see, mis kestab siiani. Et olen endale ja oma perele leiva kogu senise elu jooksul sõnade abil lauale saanud tuua. Olgu Lüganuse kalmistu liiv Teile, Gerda, kerge!
Lea Karja, ajalooõpetaja, kes oleks mulle andnud oma õpetajamantli, kui ma vaid oleks selle vastu võtnud. Hirmsasti vaeva pidin ma nägema, et ajaloos nelja asemel viis saada. Ilmselt võisin ma lõpuks kogu klassi ajaloos välja kutsuda ja neid võita. Siis sain viie. Ja sain Tartu Ülikooli sisse. Aitäh, Teile, Lea!
Ning lõpuks Reet Aule. Oma vaiksel moel oskas ta libistada üle õpetaja laua mulle Artur Alliksaare luulekogu “Olematus võiks ju olemata olla”.
Nüüd tuli Reet ja palus minult autogrammi. Vist jõudsime korraks ühele pulgale. Õpetaja hoolivus, tema südameheadus, sai korraks õpilase tänutundega tasakaalu. Viibi, palun, hetk!
Hetke viivitas Sven Arbet.

Krooni pähepanijad

Sunday, January 16th, 2011
Üks inimene suudab maailmas väga palju ära teha. Aga kui palju suudaks ta siis, kui ta oleks üksi? Võimalusi on kaks: kas väga vähe või mitte midagi. Kusjuures tõenäosem on teine variant.
Aga kui su kõrval on need, kes teevad sedasama mis sina, ainult et teises vormis? Siis saad sa teha seda, mis jätab jälje. Jälje, mis on nagu sabaga täht. Täht ise on juba ammu läinud, aga saba hõljub veel kuldsena. Ning jääbki hõljuma.
Ehk nagu mu isa oma aja matusekõnedes ütles: “Mälestus elab nii kaua, kuni elavad need, kes mäletavad. Ning siis mäletatakse omakorda neid.”
Olin hiljuti pooleldi peategelane ühel sündmusel, kuhu ilmus ootamatult printsess, õrn kroon peas. Ma ei teadnud, kes selle krooni tegi. Autor ei tulnud ette ega lausunud: “Mina!”. Kui ilus on tunda inimesi, kes ei tungi esiritta, ei sea ennast valguslampide valgusesse.
Aga kroon oli imeline. Leidsin selle ühelt leheküljelt, alla napp allkiri: Siis kui (Atsiga koos) kroonmeistriks hakkasin.
Sina, kroonmeister, panid iseendale krooni pähe. Tänan Sind!
Vt Facebook, Kristi Orav, album SotaPuta.

Kuidas öelda aitäh?

Sunday, January 16th, 2011
Unistame. Õhtul und oodates, rannas liival lebades, soos jõhvikaid korjates. Unistame sellest, et elus oleks kõik see, mis selles on. Ja natuke rohkem.
See natuke rohkem on see, mille pärast üldse elada. See, mis paneb märkama, et Kuu tähendab midagi rohkemat kui lihtsalt öist valgust.
Et vihm ei kehasta ainult langevat vett. Et sõnad pole ainult rida rühmitatud tähti. Et osa inimesi möödub sinust, osa aga läheb läbi.
Aga kuidas öelda aitäht neile, kes lähevad läbi?
See on võimatu.
Aga sellegipoolest tasub proovida.
Mina proovisin öelda aitäh Mari Kanasaarele, kes illustreeris mu luulekogu “Printsessi voodikohendaja päevaraamat”.
Minu aitäh nägi materiaalse maailma silmis välja nii.
Üles võttis selle Sven Arbet.
Teise aitähi, selle sisemise, oleks leidnud vast üles ultraheliuuringuga. Aga mida oleksin mina või veel vähem teie selle pildiga peale hakanud?