Arhiiv March, 2011

Hiilige vaikselt auto juurde!

Wednesday, March 2nd, 2011
Ilmad olid külmad, mis? Värisesite? Mina värisesin ka. Külmast ehk isegi niivõrd mitte, küll aga kahtlusest, kas hommikul auto ikka läheb käima või ei. Mul on diiselmootoriga auto ja aku sellel neli aastat vana. Mitte lootusetu juhtum, muidugi, aga teadupärast olen ma üsna suur pabistaja.
Ühel poolkülmal pühapäeval auto juba näitas oma võimu. 13 miinuskraadiga hakkas ta nagu servast käima minema ja alles siis vedasid need servmised silindrid ülejäänud plaginal kaasa.
Järgmisel hommikul kasutasin hoopis teist taktikat. Hiilisin salamisi auto lähedale, hüppasin rooli, lubasin kollase spiraali kujutisel vaevalt kustuda ning keerasin süütevõtme lõpuni.
Auto, kes oli terve öö nagu talveunes konutanud, ei taibanudki nagu vastu hakata ja käivitus kuulekalt.
Edaspidi olegi temaga niiviisi ümber käinud. Mitte et ma oma sõiduriistast lugu ei peaks. Aga milleks anda meile võimalus puigelda, kui me seda tegelikult ei vaja?

Millal iganes, kus iganes, mida iganes

Wednesday, March 2nd, 2011
Ühel kenal talvehommikul, nii umbes kell pool 11, läksime abikaasaga pisukesele kõnniringile. Et oli krõbedam kui keskmiselt, tõmbasin Simpeli reklaampufi näo ette, haarasin kõnnikepid pihku ja - tuld!
Saime just hoo üles kui meie kõrval peatus auto. Nii, teed küsitakse, mõtlesime mõlemad. Ei küsitud. Küsiti midagi hoopis ootamatut. “Kas teie olete Sulev Oll?”
Pidin tunnistama, et olen küll.
“Oleme Teiega koos võrkpalli mänginud, minu nimi on….”
“Tore!”
“Mul on Teile üks palve.”
Huvitav küll, mis palve võiks olla juhusikul möödasõitjal laupäeva hommikul.
“Kas te kirjutaksite mulle autogrammi?”
Ja mees tõmbas autost välja “Printsessi voodikohendaja päevaraamatu”.
Viskasin kepid käest, istusin autosse ja kirjutasin. Pastakas oli küll pisut liiga külmunud moega, aga kuidagi sain kriipsud leheküljele.
Et järgmine üllatus nüüd?
Jah. Mees võttis välja teise luulekogu…
Pühapäeval olime abikaasaga taas kõnniringil. Ning umbes samas kohas peatus taas auto. Ei, nüüd olete te küll valel teel. Nimelt küsisid autos olnud lätlased, kus asub juga. Ning veel ka seda, kus asub Türisalu pank.
Foto: RENE KUNDLA, Eesti valdade XIX talimängud Lähtel.

Meistriks teiste arvel

Wednesday, March 2nd, 2011
Kui sa pole nende hulgast, kellel pidevalt midagi juhtub ja sünnib, siis on iga vähegi teistmoodi päev suursündmus. Nagu näiteks üks hiljutine õhtupoolik, mil Rahvusraamatukogus jagati ilusamate raamatute auhindu.
Ma läksin sinna teadmisega, et “Printsessi voodikohendaja päevaraamat” on jõudnud Eesti 25 kaunima raamatu sekka aastal 2010.
Jah, tõesti, ega ma sellele kaunidusele oma käega kaasa aidata ei suutnud. Aga ometi tundsin, nagu oleks ma ise kujundusmeistriks tulnud. Pealegi olin ma üks neist kahest, kes minu raamatu aukirjade järele läks. Teine meist oli Eesti Ajalehed AS kirjastuse projektijuht Hanna Sinijärv. Raamatu kujundaja Piia Stranberg aga kujundas sel hetkel veel kohe-kohe trükki läinud Maalehe numbri reklaame.
Õnneks oli raamatu piltide autor Mari Kanasaar kohal. Ainult et ta ei suristanud oma ratastoolis auhinda kätte saama. Põhjused jäävad tema teada, aga rõõmus oli ta saavutuse üle küll. Sest esimesest pliiatsitõmbest saati olid teda vallanud kahtlused, kas see, mida ta suudab, on ikka see, mida ta tahaks suuta.
Nüüd said need kahtlused natukenegi kustutatud.
See õhtu pakkus aga teisegi väga rõõmsa hetke. Nimelt anti pärast seda, kui Viive Noor oli ilusamaid lasteraamatuid valinud seltskonna nimel TEA Kirjastuse korralikult läbi vitsutanud, kätte parimate lasteraamatute illustreerijate auhinnad. Ning Catherine Zarip võitis auhinna “Vana sõna vallatuste” piltide eest. Palju õnne, Kati! Sa oled seda väärt!
Foto Mari Kanasaarest: SVEN ARBET