Arhiiv September, 2011

Runneliga koos läbi Rooste

Friday, September 30th, 2011
“Nüüd aga ilmus korraga kaks raamatut, mis mõlemad rajanevad ühel võttel läbi terve teose,” kirjutab Jürgen Rooste ajakirjas Looming. “Ja mõlemal on ühesugune sihtmärk või aines.”
Järgnev jutt ongi võetud sellestsinatsest Loomingust.
“Sulev Olli „Printsessi voodikohendaja päevaraamatu” iga tekst algab sõnadega „Kui me kohtusime” ning kirjeldab mõnd poeetilist, absurdimekilist tööd, mis muudab aiva imelisemaks tolle kohtumishetke tütarlapsega, muusaga (sest nõnda tekstist ilmselgelt välja tuleb).
Hando Runneli „Ütles mu naine” seisab aga koos pooleteisesajale leheküljele laotuvaist monoloogikatkeist, kõneaktidest, mis kõik on omistatud tollele ütlevale/õpetavale naisele. 
Runnel laseb naisel esimeses ja viimases tekstis tutvustada end erilise olendina, „kuldkallistajana” — tos tehnilises mõttes jätab Oll lõpuks otsad lahti, tema raamatus puudub sulguv ring või teatav lõpetus — me võime muidugi oletada, et langevarjuriks õppimine viimases tekstis on kogu ülejäänud elu ja armastuse suhtes kuidagi täistähenduslik, aga enne seda on minategelane pidanud juba palju eriskummalisemaid ja lõplikuma loomuga ameteid, nii et pigem jätab Oll „otsad õhku”. Mis aga on mõlemale autorile eriomane ja loomulik, on töö häältega, kõneleja häälega.
Mingis mõttes on see vanamoodne, peaaegu teatraalne lähenemine — kirjanik mõtlebki kirjanduslikku ruumi ehitades arhitekti ja lavastajana. Kui üldiselt valitsevad luules praegu kas naturalismilähedased mina-hääled või siis häälte tohuvabohu, virvarr, siis Oll ja (ehk eriti) Runnel on otsinud ja silunud kõnelejat ja ta vahekorda maailmaga.
See on tänases luules iseloomulik veel näiteks Elo Viidingu mõningatele poeesidele, Jan Kaus on oma miniatuurides teadlikult välja mänginud eri kõnelejaid ja dialoogilisust, aga kõige selgemal, ehedamal ja jõulisemal moel on tollele tööle häälega asunud ja andunud vahest noor autor Kaur Riismaa, kes valdab erinevate kõnelejate väljajoonistamise keerulist kunsti (nagu Traat oma Harala-sarjas)… ”
Edasi lugege ajakirjast Looming. Aitäh!

Eestimaa õhtud. Pärnu

Wednesday, September 7th, 2011
Õigupoolest on see, mida me armastame, vaikus. Muu on lihtsalt võrdlus sellega.
Ometi tüdime aeg-ajalt sellest vaikusest, lõhestame ta jutu või muusikaga. Paneme raadio mängima. Või teleka.
Muidugi võime ka kontserdile minna. Ainult et mida vanemaks jääme, seda suurem on meie hirm pettuda. Tunda, et seda me oleme juba kuulnud, selle emotsiooni saanud. Et raha on raisatud, aga tuju pole paremaks läinud. Või siis nukramaks, mis on suure osa emotsioonide eesmärk.
Sel õhtul võtsime aga vabalt ja sõitsime Pärnusse. Oli niisugune suvi, kus sa ei saa aru, kas suvi on sinus või sina suves. Valgus võbeles jõel ja jahid sildusid.
Sealsamas mängiti muusikat. Hingega.
Hea oli. Lihtsalt olla ja vaadata, kuidas päike kaob ajutise lava taha ja siis veidi madalamal uuesti välja ilmub. Vaadata seda, kuidas paarid istuvad, ühine minevik selja taga või siis ühine tulevik ees.
Oleksin tahtnud olla helilooja ja panna aluse muusikatsüklile “Eestimaa õhtud”. Aga ma ei saanud seda teha. Esiteks ei tunne ma nootigi. ja teiseks ei teadnud ma, et järgmistel õhtutel hakkan ma tundma sama vajadust.

Eestimaa õhtud. Kaaruka

Wednesday, September 7th, 2011
Hommikust saati kõlistati rauda. Ja suurustati. Suurustamine on juba seppade amet. Et mul kirp anti rautada, ole vaid mees/ ja kargajal sobivad rauad sa tee…
Aga olgu igaühel tema kunst ja tema au. Igatahes püsivust see amet nõuab. Sepavasarat ei saa ju ägestudes nurka visata. Viskad veel nurga katki…
Ühesõnaga, sepad pidasid Järvamaal Kaaruka külas oma päeva. Tagusid, lihvisid ja pisut ka tinutasid. Tinutasid õhtul muidugi, kui rahvamuusikud juba oma mahedad kandled välja tõid ja eestilikke viise veeretama hakkasid. Ilus õhtu oli, krt, - hakka või vanduma!
Kui ikka ümised oma patoloogilise viisipidamatusega kaasa, et „Ma tahaksin kooo-dus olla…“
Vanadus, mis muu. Tahaks, et asi oleks nagu õndsal Eesti ajal. Kuigi pole ise seda Eesti aega kaugeltki näinud.
Korraks tuksatas mõte, et kui õige kirjutaks teise pala tsüklisse „Eestimaa õhtud“. Õnneks meenus tõsiasi, et ma ei suuda seda. Veel.

Foto: ARVI KRIIS

Eestimaa õhtud. Torma

Wednesday, September 7th, 2011
Ma ei näinud seda Eestimaa õhtut, aga ma kujutasin ette, milline see võib tulla. Hommiku põhjal, täpsemalt.
Hommik algas künnivõistlusega. Eesti-Soome II maavõistlusega. Oli aatehetk, pühendatud neile, kes tahavad, et künd Eestimaal jätkuks.
Neid pole sugugi palju, järelikult peab neis aadet seevõrra rohkem olema. Küllap ongi, sest muidu künnivõistlused ei püsiks.
Kõik oli uhkelt ette valmistatud, aga pealtvaatajaid nappis. Raske on muidugi ka võistlust jälgida, kui mehed ei võistle mitte selles, kes esimesena põllu teise otsa jõuab.
Lõunatundi pidasime kunagise künni-ideoloogi Carl Robert Jakobsoniga. Teda esindas kivist kuju, meid koor ja kõnelejad. Viimaste hulgas ka president Arnold Rüütel, kes kõneles oma hea tava kohaselt. Ning nägi sama hea välja.
Mina poleks saanud suudki lahti teha, kui polnuks Jüri Aarmat, kes pidi kehastama Jakobsoni. Seega pidin mina tasakaalu huvides kehastama Aarmat.
Vististi tuli hästi välja, sest meie avaliku intervjuu järel kostis vaikset heakskiiduüminat.
Oleksin selle ümina tahtnud lisada tsüklisse „Eestimaa õhtud“.
Foto: ARVI KRIIS

Eestimaa õhtud. Kauksi

Wednesday, September 7th, 2011
Armastasin lapsena üht piltpostkaarti. Sellel oli Peipsi rand liivaluite ja järve poole kalduva jässaka männiga. Sellest pildist õhkus soojust, küpset suve ja natuke igatsust.
Ilmselt panin ma nad pilti ise, aga toona ei osanud ma objekti ja subjekti veel nii hõlpsasti lahutada.
Igatahes jäi see pilt mind saatma nii, et aeg-ajalt tekib tahtmine Peipsi äärest läbi sõita ning luiteid ja mände vaadata.
Nad on peaaegu endised. Maha tuleb arvata vaid hinge kulumise koefitsient.
Hing on juba üsna kulunud, tuleb tunnistada. Unustad korraks seda kaitsta ja juba viskab pisara silma.
Kauksis õnneks ei visanud. Viskas hoopis järvevett.
Laine oli mõnus ja soe. Võib-olla pisut liiga pruunikas, aga see ei lugenud.
Männid olid endised – no nagu sellel pildil - ning liiv tulitas jalgade all.
Läbi metsatuka auto juurde minnes rebisin kogemata katki ühe ämblikuniidi. Hea noodijoone saaks sellest, kui peaks tulema tahtmine kirjutada tsükkel „Eestimaa õhtud“.

Eestimaa õhtud. Aseri

Wednesday, September 7th, 2011
Ma teadsin küll, millega see lõpeb, aga riskisin ometi. Mu kodupaigas Aseris peeti perepäeva ja kohale kutsuti ka kadunud poeg.
Muidugi oli lõbus pidu. Ansamblid vahetusid laval nagu jõuka mehe pulmas. Siis jõudis järg Pihlapoegade kätte. Nende päris õigete ja omade kätte.
Raivo Pihlak suudab ikka ja võtta jälle kätte kitarri ja laulda NEID laule. No tavalisi laule muidugi, aga kui sa oled nende järgi poisikesena tantsinud, kõlavad nad hoopis teisiti.
Hetk pärast seda, kui Raivo viimast korda käega üle keelte tõmbas, hakkasime minema. Jah, pidu jätkus tuleneelamise, ilutulestiku ja järgmise ansambliga, aga need polnud enam minu jaoks.
Rannu mäele jõudes hakkasin nutma. Kurat neid Eestimaa õhtuid võtku!
Vihmapiisad sapsatasid vastu esiklaasi. Kusagil Tüükri kurvide taga kössitas öö.

Seep ja tikud on veel alles

Wednesday, September 7th, 2011
Kasvasin perekonnas, kus jõukust ei kogutud ja ainsateks kuldesemeteks olid ema ja isa abielusõrmused. Võibolla siiski ka ema kell, mis käis ketiga kaela, aga mida ta pigem puidust karbis kui kaelas hoidis.
See-eest oli meie kodus aga alati piisavalt kraami, et väike sõda üle elada. Poest ostetud kauba peale tõstsid nii isa kui ema peaaegu alati ühe toosi tikke (eks tuld on vaja ikka ju pliidi alla teha, olgu kord või olukord milline tahes!). Nii kogunes tikutoose kappi juba mitu kingakarbitäit.
Sellesse kappi nad ka ununesid. Sõda õnneks ei tulnud, vaid tikkude tootmine kolis kapitalismi ajal Eestist kaugemale. Nüüd on need tikud alles, aga juba nostalgiana. Juurde samasuguseid ju enam ei tehta.
Samuti oli meil sõja või mõne muu väiksema häda puhuks puidust kohvritäis pesuseepi. Ja mitu tükki veel kohvrikaane peal lisaks. Tänagi on mul neid seebitükke alles, protsendimärk kenasti peal.
Elektripirnide puhul miskipärast nostalgiat tekkinud pole. Nende karp on peaaegu tühjaks saanud. Ainult üks sinist värvi pirn, omal ajal vist pigem uudsuse kui vajaduse pärast ostetud, toksas vastu papist karbiseina.
Üht liiki nostalgiatooteid tarvitan ma aga lausa iga päev. Mäletate, et omal ajal hakkas voodilinariidest puudus kätte tulema? Ja kuna varasemat arvesse võttes tundus, et tarbekaupadega asi nõukogude riigis mitte paremaks, vaid koguni halvemaks kipub minema, tuli valmistuda linatut aega üle elama.
Õnneks oli meie naabrinaise õde Tartus kangapoe müüja. Nii õnnestuski meil osta väike rullikene voodilinariiet ja see linadeks õmmelda.
Hea materjal on, tuleb tunnistada. Konkureerivad kapitalistlikud linad kärisevad ühtepuhku, aga sotsialistlik küljealune peab visalt vastu. Ning omaaegset froteerätikud ka.
Ahjaa, tikukarpi otsides silmasin keldris veel keeratavaid purgikaasi. Et me neid viimastel aastatel hoidisepurkidele keeranud pole, kahtlustan, et nad on jäänused neist kolmest pikast purgikaanerullist, mis kodus kapis valmistusid nendeks sügisteks, millal kaltsukaupmees meie värava taga enam ei peatu ja vahetuskaupa ei paku.
Üks pakkumine siia ka: kui kellegi peaks hädasti olema pikka valget aluspesu, toodetud 1970. aastate lõpus või 1980. alguses, siis mõne paari täin ka ära anda. Kasvõi Kaitseliidule, kui mõni raske retk külmade ilmade ajal peaks ette tulema.
Foto: SVEN ARBET

Sõbrad või sugulased?

Wednesday, September 7th, 2011
Üks imeline ühtupoolik,nagu neid võib leida vaid maal,kus kord on pikad ööd, siis jälle päevad.
Võtsime onupojaga kätte ja tegelesime veidi oma poegadega. See tähendab, lükkasime pojad tagaistmele ja läksime sugulaste haudadele küünlaid panema.
Tõsi, küünaldeks oli kellaaeg veel veidi vara, aga samas sai ette kujutada, kuidas tuleb õhtu ja laskub pimedus, küünlad aga heidavad kalmudel valgust ja varju.
Panime oma pojad meie ühise vanaisa ja vanaema haua äärde kõrvuti seisma ja ütlesime: “Vat need inimesed on teile võrdselt sugulased. Siin puhkavad sinu vanavanaema ja vanavanaisa, Johan Markus. Ja samuti on nad sinu vanavanaema ja vanavanaisa, Jakob. See tähendab, et te olete sugulased!”
Kes on sugulased?
Eks ikka need, kellel on ühised esivanemad ja kes kohtuvad vanade inimeste matustel.
Aga kes on sõbrad?
Eks ikka need, kellega meil on ühised eluvaated ja kellega me kohtume pigem siis, kui on tähistada midagi rõõmsat.
Loodame, et oleme nii sugulased kui sõbrad, onupoeg Jaanus!
Mis siis seekod rõõmsat oli?
Käisime saunas, tegime kumbki kaks õlut ja sõime Jürgeni tulitatud liha. Ning sibulat. Viimane maitses eriti hea. Sugulaste-sõprade värk!