Arhiiv November, 2011

Kui olla sündinud Kohtla-Järvel

Wednesday, November 23rd, 2011

“Laulupealinna” saateni on veel mõni minut aega.

“Kes on esimest korda salvestusel, tõstke käed!”

“Kes on esimest korda “Laulupealinna” salvestusel?”

Mõni ongi esimest korda.

Nende jaoks sõnastatakse kiiresti kuldreeglid. Teisisõnu: lülitage telefonid välja! Kui toimuvat filmite, ärge tõstke kaamerat üles, vaid asetage eesistuja pealaele – see oli nali! Ärge tõuske oma kohtadelt isegi siis, kui tahate Otti või Tanjat fännama hakata!

Plakatid aga vinnake rahumeeles pea kohale! Tõstetigi. “Tanja, suru Ott vastu muru!” ja nii edasi.

Olgu, veel mõned hoiatused. Kraanakaamera võib teile lähedale tulla, ärge krampi minge. Isale-emale ärge lehvitage! Olge loomulikud!

Oma toolidel võtavad kohad sisse Anne Veski, Ivo Linna ja Ženja Fokin. Anne nägu saab jumestajailt värskendust, mehed peavad niisama pealt vaatama. Kus on soolise võrdõiguslikkuse voliniku silmad?

Nüüd aplausi proov. Ärge plaksutades kunagi kustuge! Ärge taguge peopesi kokku poolsalaja, vaid hoidke käsi rinnakõrgusel! Olge rõõmsad isegi siis, kui teie lemmik ei laula!

Oldigi rõõmsad. Plaksutati. Võidu oleks selle põhjal võinud rahumeeli mõlemasse linna jätta. Liikuski legend, et konkurendid on kokku leppinud: pool raha Kärdla laululava, pool Kohtla-Järve lastekodulaste tarvis. Nii olekski võinud minna, aga…

Esimene voor. Tuleb Tanja. Ning mulle meenub, et olen sündinud Kohtla-Järvel. Ning elanud täiseani Kohtla-Järve rajoonis. Ennustanud ilma muutumist selle põhjal, kas tuul tõi koduõuele nn Kiviõli lõhna.

Seega: mina olen Kohtla-Järve poolt. Vaatamata sellele, et olen näinud, kuidas seal elatakse. Ning ei jaga paljude kohtlajärvelaste ilmavaadet.

Tanja teeb avalöögi, millega Ott peaks juba nokdaunis olema.

Ei ole. Vastab tuleleekide, Riho Sibula ja Jaanus Nõgistoga. Aplaus jätkub. “Kütet oli täiega!” kuuldub žürii suunalt.

Aplause on muide kaht sorti. Ühed on sellised, et vaatajad lihtsalt ei saa teisiti, kui plaksutada. Teised on märguandest sündinud aplausid. Ning kui märku andja pea kohal sõrme keerutab, aplaus jätkub.

Otiga polnud vaja sõrme keerutada. Mees seisis kahe jalaga keset – no ütleme, üldrahvalikku näitemängu (Ivo Linna sõnad) ning laulis nagu mees. Ilma nutmata, ilma titehäälega halisemata (jällegi Ivo Linna).

Reklaamipaus. Laste käest küsitakse, kelle poolt nad on. Nad teavad. Aga miks just selle poolt? Ei tea! See oligi õhtu levinuim vastus laste suust. Võib-olla peaks neid julgemateks kasvatama. “Ei tea!” tähendab ju tegelikult seda, et oma arvamust ei julgeta väljendada – äkki pole see hoopiski niisugune, nagu küsija eeldab.

Ent kui pole julgust, ei saa ka lavale tulla nagu Tanja ja Ott. Mõlema hääl kõlas nii võimsalt, et sellega saanuks metsas puid langetada. Ühtlasi oleks nii varutud materjali ka Kärdla laululava tarvis…

Tanja saab võrdluse sõjajumalannaga. Teda hinnatakse kõige paremini liikuvaks Eesti lauljaks. Pealekauba on venekeelsest kodust pärit tüdruk hästi ära õppinud eesti keele – ning see on iseenesest plusspunkt. Juba libiseb kellelgi keelelt hinnang “maaema” – või oli see siiski “maaemand”?

Aga Ott ei jäta. Ning kui Tanja peaks pisut libastuma, hakkama kuulama südame häält ning esitama koos kaaslastega vaimuliku rahvaviisi “Mu süda, ärka üles!”, on Ott võitja.

Taevast sajab hõbedasi helbeid. Ott särab. Tanja – mitte nii väga. Jah, talle on öeldud, et tänu temasugustele kestab inimkond edasi. Aga ikkagi ei saa ta Kohtla-Järvele sõita, taskud annetusraha täis.

Pole midagi. Sa olid samuti võitja. Julgen seda väita vaatamata sellele, et meie peatoimetaja Aivar Viidik on Kärdla mees. Palju õnne tallegi!

Üks vana uskumatu lugu

Wednesday, November 23rd, 2011

Aeg on parajasti selline, et kui sa just linnas või mõnd seda tüüpi asulas ei ela, on õhtuti õues ehmatavalt pime.

Jah, käid korraks väljas, ajad pea kuklasse ja vaatad tähti või pilvist taevast, keerad siis ukse lukku, katsud korraks üle – kas ikka jäi? –, paned lambi põlema ja tõmbad kardinad ette.

Kõik on nagu korras, ahi tõmbab nii, et korstnas vuhiseb, aga mured tulevad mõttesse. Täpsemalt kolm muret: enda, oma rahva ja maa saatuse pärast.

Enda puhul mõtlen, et töötan ja tegutsen, püüan maailmast uut teavet ahmida ja seda kogemuseks salvestada, aga neid, kellel neid tarvis võiks minna, on üha vähem. Noored mõtlevad ise ega vaja mu targutusi, tundugu need mulle endale nii targad kui tahes.

Rahva puhul mõtlen, et nüüd on siis aeg, kus me mööda ilma laiali jookseme ja siis vaikselt välja sureme, kes juba inglise, kes veel eesti keelt rääkides. Eriti kurb tundub novembripimeduses mõte, et viimase eestlase haual kõneldakse võõras keeles.

Maa puhul mõtlen, et mis maa see on, kus verstade viisi pole kuulda enam kukelaulu? Kus asutus on väidetavalt vaid pisut tihedam, kui vapra Lembitu ajal?

Kui aga tuleks praegu Lembitu ja räägiks ühe vana jutu? Või siis mu enda isa, kes teadis lugusid sellest ajast, kui veel koodiga reht peksti või viieliinise lambi valgel koolitükke tehti? Isa on paraku Viru-Nigula kondivälul. Ema samuti.

Aga mina olen ju alles! Kas ma siis ise ei võiks jutustada lastele ja ka teistele ajast, kui ma noor olin? Lugu on ju see, mis meid ühendab! Aja lugu, eestlaste lugu, meie pere lugu.

Kindlasti ei maksa mul karta, et jutt liiga kaasaegne tuleb. Uue põlvkonna jaoks paiknevad kivikirves ja kettaga telefon enam-vähem ühes ajajärgus. Seega: pimedal õhtul lapsed diivanile, küünal põlema ja jutt tulema!

Ka poleks mu jutud ebausutavuse suhtes muinasjuttudest kehvemad.

“Hallil nõukogude ajal tahtis mu isa autot osta. Jaotuskavaga tuligi tehases jagamiseks üks. Isa jooksis direktorile helistama. Direktor ütles ametiühingu juhtidele “Oll võtab selle!” ja nii otsustatigi. Pärast sõitis ta selle Žiguliga 30 aastat, aga sai vaevu 100 000 km täis.”

Uskuge, ka teie lood pole kröömikestki halvemad! Ning kuulajad tunnevad, et te muutute neile üha omasemaks.