Arhiiv December, 2011

Minu isa tähtis päev

Wednesday, December 14th, 2011
Kõndisin pühapäeval Järva-Madise kirikaias. Isegi tuul oli vaikinud ja taevaserv kiskus pisut heledamaks.
Äkki hakkas lööma kirikukell. Äkki muidugi minu jaoks, kuigi ma oleksin pidanud aimama, et pühapäeva hommikul kell 11 võidakse kirik sisse lüüa.
“Kas see on see sama kell, mis Tammsaare ajal?” küsisin Tea isalt.
“Jah, seesama,” vastas ta.
Järelikult helises kell, mida kuulis üks karjapoiss kunagi nelipüha hommikul. Kuulis Tammsaare raamatus “Tähtis päev”, mis oli mu isa üks lemmikraamatuid. Selles raamatus saab karjapoiss nelipühade esimesel pühal vaba päeva, aga kurvastab veelgi rohkem kui tööpäevadel.
Isa oli ka karjapoiss, teenis võõraid, kurvastas oma üksinduse pärast, aga õnneks sai täismehena oma pere ja kodu. Siiski jäi teda vaevama pilt, kus väike karjapoiss seisab väraval ja kuulab, kuidas kusagil eemal lööb kirik sisse.
Nüüd ei lase seesama pilt lahti mind, kuigi ma pole olnud karjapoiss. Mind vaevab see, et isa kurvastus saab minuga otsa. Või peaksin hoopis rõõmustama, et kurvastused ükskord otsa saavad?
Mõni aeg tagasi kinkis Tea mulle ühe väikese õhukese raamatu. “Ostsin selle isa mälestuseks,” lausus ta.
See raamat oli Tammsaare “Tähtis päev”.

Tegija nr 2

Wednesday, December 14th, 2011
Eestimaa Spordiliit Jõud valis aasta tegija. Mina see polnud, küll aga tulin ma auväärsele teisele kohale. Esikohale tulla oleks olnud piinlik. Mul on ainult kolm spordiga seotud medalit.
Esimene medal sündis nii: töötasin koolipoisina ühel suvel Viru-Nigula kolhoosis praeguse vallavanema Ervins Veitsursi käe all. No ütleme, et suurem asi elektrik polnud ma toona ja olen nüüd veel vähem, aga elektrikilpe harjaga puhtaks nühkima kõlbasin.
Ühel heal päeval, kui kilbid juba puhtad, asutasin end koduteele. Bussipeatuses jäi aga seisma väikebuss ja ….
Mehed-naised sõitsid Rakvere rajooni majandite spartakiaadile. Mind võeti kaasa kui teatejooksumeeskonna võimalikku liiget. Jooksime. Ka bussijuht Kotke Kusti kiskus oma lakk-kingad jalast ning pani asemele ühe suurema jalanumbriga naise omad. Ta polnud ju sportlikuks etteasteks valmistunud…
Kusti pani niisuguse tinnaga, et tulime kolmandaks. Rõõm kees üle ääre. Medal!
Rumala peaga jooksin veel nelisada meetrit ka. Pilt kisikus tasku: 300 meetrit jõudu ja 100 meetrit tahtejõudu, ütlevad asjatundjad. Mul vist oli vastupidi.
Teine medal tuli Külakilvalt Maalehe võistkonnas. Hõbe, küll teises liigas.
Kolmas medal on Jõu teenetemedal. Samade teenete eest, mille eest tuli ka Aasta Tegija arvestuses teine koht. Tavaliselt lobisemise eest palka ei maksta, mina olen kogu elu just sellega leiba teeninud…
Tänan Ida-Virumaa Spordiliitu minu kandidatuuri esitamise eest. Kodumaa ei unusta mind ja mina teda.